Obsah (5)

§ 657§ 652§ 654§ 162§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Peeter Pällin, Ele Liiv ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 19. mai 2023, Tallinn Kohtuasja number 2-20-18685 Kohtua

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus. 11.

§ 652

lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal lähtub ringkonnakohus maakohtu tuvastatud asjaoludest (otsuse p 7.1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (

§ 654lg 6).

1. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 5 2-20-18685
2. Apellatsiooniastmes rajab kostja oma peamise argumendi väitele, et tööleping lõppes poolte kokkuleppel
3. a aprillis. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et tööleping ei lõppenud kostja väidetud viisil ning põhjendas seda järeldust piisavalt. Maakohus märkis õigesti, et kostja 28.03.2020 sõnum, milles ta teatab, et pani auto müüki ja kavatseb hagejaga aprilli algul töölepingu lõpetada, ei tõenda poolte kokkulepet lepingu lõpetamiseks, kuna tegemist ei ole sõnaselge tahteavaldusega tööleping üles öelda. 13.
4. Kohtupraktikas on peetud tööandja avaldust, milles ta teatab oma kavatsusest tööleping üles öelda, tingimuslikuks ülesütlemisavalduseks, mis on TLS § 95 lg 1 teise lause järgi tühine (Tartu RgKKo 17.05.2021, 2-20-14339, p 7). Praegusel juhul ongi tööandja 28.03.2020 sõnum käsitatav tingimusliku ülesütlemisavaldusena, mis TLS § 95 lg 1 järgi on tühine. 13.
5. Maakohus leidis õigesti, et kanne töötamise registris ei lõpeta töölepingut ega asenda TLS § 95 lg 1 esimeses lauses sätestatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tehtud ülesütlemisavaldust. Kohtupraktikas on kinnitatud, et ainuüksi tööandjapoolne töölepingu lõpetamise kanne ei korva ülesütlemisavalduse puudumist ning ei lõpeta pooltevahelist töölepingut (Tartu RgKKo 17.05.2021, 2-20-14339, p 8). 13.
6. Maakohus leidis õigesti, et 28.03.2020 sõnumist ega kande tegemisest töötamise registris ei saa järeldada, et hageja ja kostja leppisid töölepingu lõpetamises kokku suuliselt. Ühtegi tõendit, et hageja sellise tahteavalduse tegi, asjas ei ole.
7. Kolleegium ei nõustu kostja arvamusega, et hageja töötasunõue on täielikult või osaliselt hea usu põhimõttega vastuolus seetõttu, et töötaja ütles töölepingu üles alles 6 kuud pärast viimast töötegemist. 14.
8. Riigikohus on selgitanud, et kui tegemist on jätkuva rikkumisega, ei pruugi VÕS § 118 lg 1 järgne lepingust taganemise tähtaeg olla VÕS § 118 lg 2 järgsest lühem (RKTKo 27.03.2013, 3-2-1-22-13, p 22). Kolleegiumi hinnangul on see seisukoht kohaldatav ka TLS § 91 lg 4 järgi mõistliku tähtaja sisustamisel. Ka kostja möönab, et jätkuva rikkumise korral ei tohiks tekkida olukorda, kus töötaja ei saagi enam töölepingut lõpetada. 14.
9. Et hageja ei ületanud mõistlikku tähtaega töölepingu üles ütlemiseks TLS § 91 lg 4 mõttes, ei saanud see kaasa tuua ka töötasunõude hea usu põhimõtte vastasust. Töölepingu varasem lõpetamata jätmine ei ole kolleegiumi hinnangul töötajale ette heidetav. Tööandjal oleks hoolsal tegutsemisel olnud võimalik töölepingu lõpetamine ühemõtteliselt fikseerida ja hõlpsalt välistada see, et töötaja tööd ei tee, aga säilitab õiguse töötasule. 14.
10. Kolleegiumi hinnangul ei ole asjakohane kaaluda, kas töötaja pidi
11. a aprillis aru saama, et talle tõenäoliselt rohkem tööd ei pakuta. Töötaja ei pea mõistatama, kas tööandja soovib temaga töösuhte lõpetada ega pea selle kahtluse korral ise töölepingut lõpetama. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 15.

§ 162lg 1 järgi jätab kohus menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda.

Et maakohus ei ole menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda

§ 174lg 4 järgi ka ringkonnakohus.

(allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt 6