KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Toomas Talviste Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 10. veebruar 2022 Pärnu Maakohtu kantselei kaudu Tsiviilasja number 2-20-5

) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada.

§ 436

lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

§ 438

lg 1 sätete kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. 7. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu.

§ 221

lg 3 sätestab, et TMS § 221 lg 1 nimetatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg 1 sätestab lahtise loetelu nendest põhjustest, millal sundtäitmine on lubamatu. TMS § 221 lg 3 sõnastusest järeldub, et täitedokumendiks oleva kohtulahendi puhul on sundtäitmise lubamatuks tunnistamine võimalik juhul, kui asjaolud, millele tuginevad sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vastuväited, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.

1. Käesolev hagi on esitatud esmase nõudena täiteasjas nr 175/2019/1126 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Antud täitemenetlus algatati xx-xx-xxxx Pärnu Maakohtu lahendi nr x-xx-xxxxxx alusel, millega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja 3515 euro suurune põhivõlgnevus, viivis summas 818.33 eurot ning menetluskulud summas 1375 eurot. Kohtulahendiga määrati kindlaks, et hagejal tuleb kostjale võlgnevuste täitmiseni tasuda viivist 0.25% põhivõlgnevuselt kuni võlgnevuse täitmiseni ning VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses menetluskuludelt, kuni võlgnevuse täitmiseni. Kohus nõustub hagejaga selles, et otsuse resolutsioonis jäi märkimata, millise ajaperioodi kohta viivis 0,25% välja mõisteti. Seda ei ole selgelt märgitud ka otsuse põhjendava osa punktides 17 ja 18, kus viivisemäärale viidatakse, samas on see arvutatav sisuliselt otsuse punkti 16 ja 17 koostoimes (nähtub lepingu ülesütlemise aeg 08.05.2018 ja viivise arvutus kuni 16.07.2018 ehk hagi esitamiseni) Samas 30.10.2020 Pärnu Maakohtu kohtumäärusega tsiviilasjas nr x-xx-xxxxxx parandas kohus xx-xx-xxxx kohtuotsuse resolutsiooni punkti 3 sõnastust, mille kohaselt mõisteti Xlt Y kasuks muu hulgas välja viivis põhivõlgnevuselt, s.o 3515 eurolt, määras 0.25% tasumata summalt päevas kuni põhivõlgnevuse täieliku täitmiseni. Nimetatud kohtumäärus on jõustunud, mis nähtub Tallinna Ringkonnakohtu 18.06.2021 määrusest (II kd tl 9-10) ja sellele esitatud määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusest (Riigikohtu 04.10.2021 määrus, II kd tl 13). Maakohtu xx-xx-xxxx otsuse parandamine tähendab õiguslikult seda, et otsus on selles sõnastuses tehtud selle tegemise ajast ehk xx-xx-xxxx ja seega on kostjale hageja poolt täitemenetluses tasutud 9498.80 EUR otsusest nähtuv ja kohane summa (arvutus on kostja poolt esitatud II kd tl 23, selle osas vaidlus puudub, kostja arvutusest nähtub isegi see, et tegelikult jäi 1.78 EUR hagejal tasumata). Menetluse käigus selgus, et hageja vastu suunatud täitemenetlus lõpetati kohtutäituri otsusega juba
2. aprillil 2020 täitmise tõttu ehk 5 päeva pärast hagi esialgse versiooni esitamist. Kohus andis hagejale korduvalt võimaluse käesolev menetlus lõpetada hagist loobumisega, tagasivõtmisega, kompromissiga vms, hageja seda teinud ei ole. Kuna täitemenetlus on lõppenud (lõppes juba enne hagi menetlusse võtmist), kostja kohtulahendist tulenev nõue on arvutatud ja rahuldatud õigesti, ei saa seda enam lubamatuks tunnistada ning seega tuleb jätta hagi selles osas rahuldamata.
3. Esimese alternatiivse nõudena on hageja nõudnud ebamõistliku viivise vähendamist. Hageja leiab, et tema näol on tegemist tarbijaga, kes nõuab täitedokumendist tõlgendamise teel tuletatud viivise vähendamist seadusjärgse suuruseni. Kohus märgib, et Pärnu Maakohus 5

§ 457

lõike 1 mõttest ei saa kohus käesolevas asjas uuesti samu asjaolusid kaaluda ja teistsugusele seisukohale asuda. Nimetatud kohtuotsusega (ebatäpsus resolutsiooni p-s 3 parandatud 30.10.2020 kohtumäärusega) mõistis Xlt Y kasuks välja viivise seisuga 16.07.2018 summas 818.33 eurot ja alates 17.07.2018 viivise põhivõlgnevuselt, s.o 3515 eurolt, määras 0.25% tasumata summalt päevas kuni põhivõlgnevuse täieliku täitmiseni. Hageja on küll hagis viidanud Riigikohtu otsusele asjas nr 3-2-1-153-09 ja tsiteerinud selle punkti 25 järgmiselt: Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga on võimalik taotleda ka viivise vähendamist. Riigikohus on

1. juunil 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-09 tehtud määruse p-s 9 leidnud, et üheks materiaalõiguslikuks vastuväiteks, millega põhjendada TMS § 221 lg 1 alusel esitatavat hagi, võib olla ka ebamõistlikult suur leppetrahv VÕS § 162 lg 1 järgi. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et VÕS § 162 kohaldub ka viivise suhtes. Samas on hageja jätnud Riigikohtu lahendi sama lõigu viimase lause märkimata, millest aga selgelt ilmneb, et eelnev kohaldub olukorras, kus täitedokumendiks pole kohtulahend. Praegusel juhul on aga on täitedokumendiks just kohtulahend ning TMS § 221 lg 2 lubab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kohtulahendi puhul esitada vaid siis, kui hagi aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast selle jõustumist. Põhimõtteliselt saab hagi viivise vähendamiseks esitada ka viivise eest, mis on arvutatud pärast lahendi jõustumist, kuid seda vaid juhul kui viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga kindlaksmääratud kuupäevani), Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-64-09 p
2. Antud juhul on aga xx-xx-xxxx lahendist viivist protsendimääraga aastas kuni põhivõlgnevuse täieliku täitmiseni võimalik välja arvutada. Seega tuleb hageja alternatiivne nõue viivise vähendamise nõudes jätta rahuldamata.
3. Teise alternatiivse nõudena palub hageja kostjalt välja mõista õigusliku aluseta saadu 9498.80 eurot. Hageja tugineb oma nõudes asjaoludele, et taganemisavalduse aluseks oli, et 1) kostja müüs hagejale lepingutingimustele mittevastava asja 2) kostja ei ole alandanud asja hinda vastavalt hinna alandamise avaldusele ja autoremondi arvetele ja 3) kostja keeldus alusetult käsutustehingu tegemisest asja omandiõiguse üleminekuks hagejale. Kohus märgib jätkuvalt, et järelmaksuga ostetud auto maksumuse ja võimalike müüdud sõiduki puuduste osas on kohus samade poolte vahel toimunud vaidluses kohtuasjas nr x-xxxxxxxx vastavalt selles tehtud otsusele juba seisukoha võtnud ja väiteid hinnanud (vt otsuse punktid 10-15) ja seega on need seisukohad

§ 457lg 1 mõttes pooltele kohustuslikud.

Seega saab hagi selles alternatiivnõudes olla rahuldamise mõttes kaalumisel vaid hageja väite osas, mis puudutab kostja poolt alusetut keeldumist asja omandiõiguse üleminekuks hagejale. Arvestades seda, et pooltevahelise kokkuleppe järgi oli tegemist omandireservatsiooniga müügiga, s.t esmalt pidi hageja tasuma ostuhinna ja selle lõpliku tasumise järgselt sai alles nõuda omandiõiguse üleandmist. Antud juhul ei ole vaidlust asjaolu üle, et hageja tasus kogu nõude kostjale ning täitemenetlus lõpetati alles 06.04.2020 ning seega sai nõudeid omandi üleandmiseks esitada alles sellest ajast ja seega vahemikus 06.-17.04.2020 (viimatimärgitud päeval esitas hageja oma parandatud hagiavalduse punktis 8 kohtule mõistetavalt taganemisavalduse). Kohtule ei ole esitatud ühtki tõendit ega isegi mitte väidet, et kostja 6

§ 162lg 1 alusel tuleb menetluskulud hagi rahuldamata jätmisel jätta hageja kanda.

Kohus on menetluses korduvalt selgitanud hagejale nõuete rahuldamise vähest tõenäosust ja teinud ettepanekuid menetluse lõpetamiseks, kuid hageja ei ole seda soovinud. Ka kostja on pöördunud hageja poole (09.11.2021 e-kiri II kd tl 57) huviga menetlus lõpetada, vältimaks täiendavaid menetluskulusid. Seega ei näe kohus põhjust ka

§ 162

lg 4 kohaldamiseks, milline säte näeb ette võimaluse menetluskulude jaotamises teisiti äärmise ebaõigluse motiivil.

§ 177

lg 1 p 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. 12.1. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt Riigikohtu 15.02.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus tsiviilkohtumenetluses seadustiku (

) § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus

§ 477

lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu lahend 03.06.2013, tsiviilasi nr 3-2-1-65-13 p 14). Vastavalt

§ 175

lõikele 1, kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus analüüsima, kas tegemist on menetluskuludega, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on sellest lähtudes põhjendatud ja vajalikud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peetakse asja keerukuse hindamise kriteeriumiteks eelkõige asja mahtu ja õigusliku vaidluse olemasolu, asja lahendamisel peetud istungite ja läbitud kohtuastmete arvu. 12.2.

§ 138

lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib

§ 144

ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek.

1. Kostja menetluskulude nimekirjade kohaselt on tema menetluskulud kokku 2160 eurot (18 tundi 120 eurot/tund). Kostja menetluskulude nimekirjadest võib mõista, et see palutakse välja mõista ilma käibemaksuta. Kostja palub märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2. Hageja vastuväiteid kostja menetluskulude nimekirjale esitanud ei ole, mis ei tähenda, et kohus ei peaks nende põhjendatust ja vajalikkust kontrollima. 7

§ 177

lõikele 4 märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Sellise taotluse on kostja esitanud. (allkirjastatud digitaalselt) Toomas Talviste kohtunik 8