Kohus andis 13.09.2022 ärakuulamisel võlgnikule tähtaja hiljemalt 13.10.2022 oma tervisliku seisundi ja koolitustunnistuse osas tõendite esitamiseks. Võlgnik esitas 24.09.2022 kohtule keevituskursuse läbimise tunnistuse koopia ja tõendid tervisliku seisundi kohta. Käesolevaks hetkeks on võlgniku J V kohustustest vabastamise menetlus kestnud viis aastat, mistõttu tuleb kohtul otsustada ka võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine vastavalt pankrotiseaduse (
) § 175 lg-le
) redaktsiooni. Võlausaldaja B AS ja S AS esitasid kohtule taotluse kohustustest vabastamise menetluse ennetähtaegseks lõpetamiseks ja võlgniku kohustustest vabastamata jätmiseks.
lg 5 kohaselt võib kohus omal algatusel ning võlausaldaja või usaldusisiku taotlusel otsustada kohustustest vabastamise keeldumise ja lõpetada kohustustest vabastamise menetluse, kui enne viie aasta möödumist ilmneb
Võlausaldaja võib selle taotluse esitada kuue kuu jooksul võlgniku kohustuste rikkumisest teadasaamisest arvates. Kohus, olles tutvunud võlausaldajate taotlustega, on seisukohal, et taotlused kohustustest vabastamise menetluse ennetähtaegseks lõpetamiseks ja võlgniku kohustustest vabastamata jätmiseks tuleb jätta rahuldamata. Võlausaldajad heidavad võlgnikule ette, et ta on rikkunud
Kohus märgib esmalt, et ei pea võlausaldaja S AS etteheidet teabeandmise kohustuse rikkumise kohta asjakohaseks. Võlausaldaja heidab ette, et võlgnik on teinud kokku üle 850 euro sularaha sissemakseid, mida oma aruannetes selgitanud ei ole. Samuti on kolmandad isikud teinud talle mitmeid ülekandeid kokku üle 1800 euro.
lg 2 sätestab, et võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel esitanud iga kord koos aruandega ka oma arvelduskonto väljavõtte. Ka võlausaldaja poolt etteheidetavad sularaha sissemaksed ja ülekanded nähtuvad just võlgniku poolt esitatud väljavõttest. Samas ei ole menetluse kestel ükski võlausaldaja sissemaksete ja ülekannete osas võlgnikule etteheiteid teinud ega täiendavat teavet nõudnud. Asjaolu, et võlgnik on teinud mõni kuu sularaha sissemakseid või kolmandad isikud on teinud talle ülekandeid ei tähenda automaatselt, et võlgnik varjaks oma tulusid või rikuks teabeandmise kohustust. Ühtlasi kohus märgib ka, et ülekannete tegijateks on võlgniku lähikondsed, s.o abikaasa ja lapsed. Eeltoodu viitab, et tegemist võib olla pelgalt omavahelise arveldamise, abistamise või laenamisega, millelt ei ole võlgnik kohustatud automaatselt võlausaldajatele väljamakseid tegema. Teabe andmise kohustuse rikkumist saaks tõdeda olukorras, kus võlausaldaja või kohus on küsinud võlgnikult varasemalt maksete osas selgitusi ja võlgnik jätaks info esitamata või keelduks teabe avaldamisest. Kuivõrd käesoleval juhul võlgnikult teavet nõutud ei ole, siis on ka asjakohatu teabe esitamata jätmist talle ette heita. Seoses loovutamiskohustuse rikkumisega märgib kohus järgmist. Kohus möönab, et arvestades võlgniku igakuiseid sissetulekuid, siis võlgnik ei ole teostanud võlausaldajatele väljamakseid seaduses ettenähtud ulatuses.
lg 2 p 2 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma
§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.
lg 3 kohaselt loovutatakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. Sama sätte neljanda lõike järgi peab usaldusisik eelpool mainitud tulust võlgnikule üle andma 25 protsenti. Kohus võib asjaolusid arvestades määrata sellest erineva määra. Kuigi võlgnik võib olla oma loovutamiskohustust rikkunud, siis kohustustest vabastamisest keeldumiseks annab alust, kui võlgnik on vastavat kohustust rikkunud süüliselt ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohus ei ole tuvastanud võlgniku süülist käitumist, mida
Vastavalt VÕS § 104 lg-le 2 on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine (VÕS § 104 lg 3). Raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (VÕS § 104 lg 4). Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (VÕS 104 lg 5). Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-19-16 selgitanud, et füüsilisest isikust võlgniku saab kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta, kui tema käitumises on
Seega on Riigikohus täpsustanud, et pelgalt hooletust käitumisest ei piisa ja võlgniku kohustuste rikkumine peab olema toimunud vähemalt raskelt hooletult. Kohtu hinnangul ei ole võlgnik oma eelpool viidatud kohustuse rikkumisel käitunud süüliselt. Võlgnik selgitas ärakuulamisel, et võlausaldajatele suuremas ulatuses väljamaksete tegemiseks raha lihtsalt ei jätku. Pankrotiga kaotas ta oma kodu ja elab käesoleval hetkel üürikorteris tasudes igakuiselt üüri ligikaudu 475 eurot. Üürileandja soovib üüri sularahas. Kohalikult omavalitsuselt võlgnik sotsiaalkorterit ei saanud. Ühtlasi on võlgnik pidanud tegema väljaminekuid hambaravile, kuna hammastega on suured probleemid. Talle jäeti suhu vaid neli hammast. Kohus märgib, et ka võlgniku pangakonto väljavõttest on näha igakuised sularaha väljamaksed pangaautomaatidest, mis viitab, et väited üüri eest sularahas tasumisele on tõesed. Samuti nähtub pangakonto väljavõtetest hambravi eest tasumine. Kohus selgitab, et kohustustest vabastamise menetluse eesmärgiks ei saa olla võlgniku poolt kogu nõude tasumine, vaid nõude vähendamine vastavalt võimalustele. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on võlgnik oma nõudeid võimaluste piires ka vähendanud. Lisaks eelnevale on võlgnik täitnud nõuetekohaselt ka oma aruande esitamise kohustust, olnud kohtule kättesaadav ja koostööaldis. Eeltoodu kogumis viitab asjaolule, et võlgnik on vägagi huvitatud oma võlgade tasumisest, kuid selle kõige juures ei saa ta põhjendatult jätta ennast elukohata ega jätta hambaid ravita. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlgnik on andnud endast parima oma kohustuste täitmiseks ega ole
§-s 173 nimetatud kohustusi süüliselt rikkunud. Võlausaldajate taotlused jäävad rahuldamata.
lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Käesolevaks ajaks on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest möödunud viis aastat, mistõttu otsustab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise vastavalt
Tulenevalt
lg-st 3 kuulab kohus enne kohustustest vabastamise otsustamist ära usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Võlgnik peab vande alla andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast (
Kohus kuulas 13.09.2022 ära võlgniku, võlausaldajad ärakuulamisel osaleda ei soovinud. 13.09.2022 andis võlgnik kohtule
lg 4 alusel võlgniku vande.
lg 2 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma
§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohus on käesoleva määruse põhjendustes juba põhistanud, et võlgnik teabeandmise kohustust rikkunud ei ole. Kohus küll möönab, et võlgnik on rikkunud loovutamiskohustust, kuid arvestades asjaolusid kogumis ei ole ta seda teinud süüliselt. Kohus ei ole tuvastanud aluseid võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks. Võlgnik on menetluse kestel teinud võlausaldajatele väljamakseid kokku 584 euro ulatuses. Ta on menetluse jooksul esitanud nõuetekohaselt aruandeid ja pangakonto väljavõtteid, olnud kättesaadav ning koostööaldis. Ühtlasi on võlgnik vahepeal läbinud ka keevituskursuse ja seega astunud samme tasuvama töökoha leidmiseks. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlgniku J V pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine on põhjendatud ning, võimaldamaks võlgnikule uut majanduslikku algust, tuleb J V tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada. Riigikohus on oma lahendis nr 32-1-60-13 asunud seisukohale, et kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske ning võlgniku J V majanduslik seisukord seda kohtu hinnangul kahtlemata on. Kohus selgitab, et kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud (
lg 1).
lg 1 järgi võib kohus võlausaldaja taotlusel ühe aasta jooksul võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tegemisest selle määruse tühistada, kui selgub, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldaja võib
lõikes 1 nimetatud taotluse esitada üksnes juhul, kui ta sai võlgniku kohustuste rikkumisest teada alles pärast võlgniku kohustustest vabastamise määruse tegemist. Kohus jätab TsMS § 172 lg 7 teise lause alusel kohustustest vabastamise menetluse kulud võlgniku kanda. Kuivõrd võlausaldajad ei ole kohtule oma menetluskulude nimekirju esitanud ning menetluskulude tekkimine ei nähtu toimiku materjalidest, määrab kohus kindlaks, et võlausaldajatel puuduvad hüvitamisele kuuluvad menetluskulud. Tulenevalt
lg-st 7 avaldab kohus teate J V (pankrotis) kohustustest vabastamise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.