Obsah (8)

§ 652§ 238§ 392§ 442§ 229§ 272§ 162§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Peeter Pällin, Ele Liiv ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 26. mai 2023, Tallinn Kohtuasja number 2-22-101364 Kohtu

) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus. 8.

§ 652

lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal lähtub ringkonnakohus maakohtu tuvastatud asjaoludest, mis on kajastatud käesoleva otsuse p-s 4.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid.
2. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
3. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, mida pidi kostja esile tooma ja tõendama, kui ta väitis, et krediidileping on tühine, sest selle allkirjastas tema asemel kolmas isik võõrast ID-kaarti kasutades. Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et maakohtu otsus on vastuolus Riigikohtu juhistega (RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-135-16, p 16). Nimetatud kohtuasjas selgitas Riigikohus, et teise isiku identiteeti kasutades tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel teine isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Kostja järeldas sellest ekslikult, et tal piisab tehingu tühisusele tuginemiseks üksnes sellest, et ta esitab väite, et tema ID-kaart on talle teadmata asjaoludel tema valdusest välja läinud. Tegelikult viitas maakohus nimetatud Riigikohtu lahendile osundamaks, et kui kostja toob esile ja tõendab oma ID-kaardi valdusest väljamineku tema süüta ja tahte vastaselt, osutub tehing tühiseks.
4. Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PINkoodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud (RKTKo 16.12.2019, 2-16124450 p-d 22–24).
5. Kohtupraktikas on rõhutatud, et ID-kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus. Eelnev on kohaldatav ka Smart-ID puhul, mis on isikutuvastuse, dokumentide allkirjastamise ja tehingute internetis kinnitamise osas samaväärne ID-kaardiga (Tallinna RgKKm 23.03.2022, 2-21-102005, p 11.1). Kui isik ei näita üles kohast hoolsust enda ID-kaardi või Smart-ID paroolide hoidmisel, vastutab ta samamoodi, nagu isik, kes annab paroolid vabatahtlikult kellegi kolmanda kätte (nagu juhtumi asjaolud kohtuasjas nr 2-16-124450).
6. Praegusel juhul on kostja menetluses esile toonud, et ta ei ole oma ID-kaarti kellelegi andnud ning ta ei tea, kuidas see sai kolmandate isikute kätte. Lisaks tõi kostja esile, et krediidiandja kandis raha tema teisele kontole, kust raha liikus edasi AAe kontole ning kust see sularahas välja võeti. Lisaks tõi kostja esile, et krediidiandja internetikeskkonnas oli kostja kontaktiks e-maili aadress, mida ta ei kasuta. Kolleegium nõustub maakohtuga, et nende väidete esiletoomisest ei piisa, et lükata ümber eeldust, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud (vt eespool viidatud RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450 p-d 22–24). 7 2-22-101364
7. Põhjendamatu on kostja etteheide, et maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata kostja taotluse täiendavate tõendite asja juurde võtmiseks. Kostja palus 14.04.2022 maakohtul koguda tõendeid selle kohta, kas ja kuidas kasutas kolmas isik kostja PIN-koode ja milliseid PIN-koode, ning kuhu kanti 16.01.2021 ESTO AS-ilt saadud laenusumma kostja arvelduskontolt edasi ja mis sellest rahast sai. Maakohus leidis õigesti, et kostja taotlus ei ole asjakohane (

§ 238

lg 1 p 1), sest see ei seondu küsimusega, kas kostja hoidis ID-kaarti ja selle PIN-koode nõutava hoolsusega. 15. Kui üldjuhul peaks

§ 392

lg 1 p 4 järgi olema eelmenetluse lõpuks selge, kuidas lahendab kohus poolte taotlused tõendi kogumiseks, siis praegusel juhul lahendas maakohus kostja 14.04.2022 taotluse alles kohtuotsuses (

§ 442lg 5).

Riigikohus on märkinud, et kohus ei peaks juba eelmenetluse käigus võtma seisukohta, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks, vaid eelmenetluses tuleb otsustada, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (§ 238 lg-d 1–4) (RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-4115, p 19). Taotlused, mis võivad mõjutada oluliselt menetluse käiku, tuleb kohtul lahendada enne kohtulahendi tegemist (RKTKo 24.05.2023, 2-20-7904, p 12).

1. Samas ei ole kolleegiumi hinnangul see minetus kaasa toonud ebaõiget lahendit. Kostja ei ole esile toonud, et ta oleks saanud esitada asjakohaseid tõendeid selle kohta, et ta hoidis oma ID-kaarti ja selle PIN-koode nõutava hoolsusega ega selgitanud, kuidas maakohtu viivitus põhjustas selliste tõendite esitamata jätmise. Põhjendamatu on ka kostja etteheide, et maakohus ei saanud asja õiglaselt lahendada ilma menetlust peatamata.
2. Kostjale on ekslikult jäänud mulje, et maakohus tuvastas, et kostja andis ID-kaardi ja paroolid kolmanda isiku valdusesse vabatahtlikult. Kaevatava otsuse p-s 27 tsiteeris maakohus üksnes Riigikohtu suuniseid. Otsuses (p 28) leidis maakohus, et kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid või tõendeid selle kohta, et kostja näitas üles kohast hoolsust ning tegi kõik endast oleneva, et tema ID-kaart koos paroolidega või Smart-ID kasutaja koos paroolidega ei oleks sattunud kolmanda isiku käsutusse. Kolleegium märgib, et maakohtu põhjendus oli asjakohane. Kui isik ei näita oma ID-kaardi või Smart-ID paroolide hoidmisel üles kohast hoolsust, vastutab ta samamoodi, nagu isik, kes annab paroolid vabatahtlikult kellegi kolmanda kätte.
3. Maakohus ei rikkunud menetlusnorme, kui võttis vastu väljavõtted kreeditori andmebaasist. Tegemist ei olnud keelatud tõenditega

§ 229

lg 2 järgi ega mitteusaldusväärse tõendiga

§ 238lg 5 tähenduses.

Nimetatud tõend vastab dokumentaalse tõendi tunnustele

§ 272lg 1 tähenduses (vt Tsiviilkohtumenetluse seadustik.

Kommenteeritud väljaanne. Juura. § 272 kommentaar 3.1.a). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 19.

§ 162lg 1 järgi jätab kohus menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda.

Et maakohus ei ole menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda

§ 174lg 4 järgi ka ringkonnakohus.

(allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt 8