Obsah (12)

§ 396§ 399§ 397§ 113§ 2§ 3§ 1§ 9§ 29§ 76§ 100§ 101

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Liili Lauri Otsuse avaldamise aeg ja koht 16. märts 2023, Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-21-19957 Tsiviilasi H T hagi W

§ 396lg 1 kohaselt on laenusaaja kohustatud saadud laensumma tagasi maksma.

Kostja sai laenu summas 6000 eurot, kuid pole saadud laenu tagasi maksnud.

§ 399

lg 1 punkt 2 kohaselt võib laenulepingu üles öelda, kui laenusaaja ei tasu intressi. Hageja andis intressi tasumiseks täiendava tähtaja ja teatas, et täiendava tähtaja jooksul intressi tasumata jätmisel ütleb laenulepingu üles. Laenuleping lõppes alates 27.11.2021.

§ 397

lg 1 kohaselt on laenusaaja kohustatud maksma intressi, kui selles on kokku lepitud. Laenulepingus on kokku lepitud intressis 12,5% aastas.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja nõuab viivise tasumist määras 0,006 % päevas alates 22.12.

1. TsMS § § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja taotleb, et kohus mõistaks viivise välja kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks laenuvõlgnevuse 6000 eurot, intressi 750 eurot ja viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest määras 0,2 % kuus alates 22.12.2021 kuni kohase täitmiseni. 2 Kostja vastuväited
2. Kostja hagiga ei nõustu. Hageja nõue põhineb väitel, et poolte vahel on sõlmitud laenuleping, mille kohaselt laenas hageja kostjale 6000 eurot. Samuti väidab hageja, et laenuleping on lõppenud, mistõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt laenu tagastamist koos intressi ja viivistega. Hageja on tõlgendanud laenulepingu kehtivust ebaõigesti. Nimelt näeb laenulepingu p 2.3 teine lause ette, et kaheaastane tagastamise tähtaeg pikeneb automaatselt 1 aasta võrra, kui hageja ei avalda soovi laenu tagastamiseks kolm kalendrikuud enne laenulepingu lõppemist. Kuna hageja ei avaldanud laenulepingu lõpetamise soovi
3. aasta lõpus, siis pikenes leping veel üheks aastaks, st kuni 09.02.
4. Seega ei olnud hagi esitamise ajaks veel hageja nõue 6000 euro tagastamiseks sissenõutavaks muutunud. Samuti ei saa hageja tugineda laenulepingu p-le 2.4, mille kohaselt kohustus kostja tasuma 12,5% aastas laenusummalt hagejale intressi. Lepingus ei ole sätestatud tähtaega, milleks kostja intressi hagejale välja maksma peab. Hageja ei ole tõendanud, et kostjal lasus kohustus tasuda intressi
5. aasta eest hiljemalt 15.11.2021, mil hageja kostjale nõudekirja esitas. Seega ei ole kostja lepingut rikkunud ning seetõttu on kostja ka seisukohal, et hageja ülesütlemisavaldus intressi tasumata jätmise tõttu on tühine. Hageja intressi nõue ei olnud hagi esitamise ajaks summas 750 eurot sissenõutavaks muutunud. Kuna hagejal puudub põhinõue, siis ei saa hageja nõuda ka viivist.
6. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tõendanud, et tal oleks kostja vastu sissenõutavaks muutunud nõue. Nimetatud nõude sissenõutavaks muutumine on hageja tõendamiskoormis. Kostjal puudub huvi pidada pikka kohtuvaidlust ning arvestades kohtumenetlusega seotud ajalist ja rahalist kulu, peab kostja võimalikuks lahendada asi kompromissiga. Kostja teeb hagejale ettepaneku sõlmida kompromiss järgnevatel tingimustel: 1) Kostja kohustub kompromissi korras tasuma hagejale 6000 eurot maksegraafiku alusel. 2) Maksegraafik sõlmitakse 20 (kahekümneks) kuuks. Maksegraafik koosneb 20 eraldiseisvast ja igakuisest maksest summas 300 eurot. Esimese osamakse kohustub kostja tasuma hagejale 3 tööpäeva jooksul kompromissi kinnitava kohtumääruse jõustumisest. Järgnevad osamaksed kohustub kostja tegema hiljemalt iga kuu
7. kuupäevaks. Kostja soovis asja läbivaatamist kohtuistungil. Kohtu põhjendused
8. Kohus, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega, ning hinnanud tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi tuleb rahuldada.
9. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
10. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt olema tõesed. Kohus saab lähtuda hagi piiridest 3 ja nõudest tulenevalt TsMS § 5 ja 363 lg 1 p 1 ja
11. Kohus ei või otsuses ületada nõude piire TsMS § 438 lg1 kohaselt ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. 8.

§ 2

lg 1 järgi on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist.

§ 3

p 1 järgi võib võlasuhe tekkida lepingust.

§ 1

lg 3 sätestab, et rohkem kui kahe poole vahel sõlmitud lepingutele (mitmepoolne leping) kohaldatakse käesolevas seaduses lepingute kohta sätestatut, kui see ei ole vastuolus lepingu olemuse ega eesmärgiga.

§ 9

lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumise andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

§ 29

lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid ja lepingueelseid läbirääkimisi, tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki, vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antud tähendust ja tavasid ning lepingupoolte vahelist praktikat. 9.

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 76

lg 3 järgi loetakse kohustus täidetuks, kui see on täidetud täitmiseks vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.

§ 100

järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.

§ 396

lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohus võttis hagi menetlusesse 12.01.2022 määrusega. Kohus jättis 17.03.2022 määrusega rahuldamata kostja taotluse menetluskulude tagatise määramiseks.

1. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle ning kohus saab asja lahendamisel sellest lähtuda, et pooled sõlmisid 07.02.2017 vaidlusaluse investeerimislepingu ning laenusumma 6000 eurot kanti 09.02.2017 hageja poolt kostja arvelduskontole. Pooled vaidlevad asjaolu üle, kas kostja kohustub tasuma intressi. Kostja on tasunud intressi 09.02.2018, 08.02.2019 ja 10.02.
2. Hageja esitas lepingu ülesütlemise teate 15.11.2021 nõudega tasuda intress hiljemalt 26.11.2021, selle mittetasumisel loeb lepingu ülesöelduks 26.11.
4. Kostja väitel näeb laenulepingu p 2.3 teine lause ette, et kaheaastane tagastamise tähtaeg pikeneb automaatselt ühe aasta võrra, kui hageja ei avalda soovi laenu tagastamiseks kolm kalendrikuud enne laenulepingu lõppemist. Kuna hageja ei avaldanud laenulepingu lõpetamise soovi
5. aasta lõpus, siis pikenes leping veel üheks aastaks, st kuni 09.02.
6. Seega ei olnud hagi esitamise ajaks veel hageja nõue 6000 euro tagastamiseks sissenõutavaks muutunud. Samuti ei saa hageja tugineda laenulepingu p-le 2.4, mille kohaselt kohustus kostja tasuma 12,5% aastas laenusummalt hagejale intressi. Kohus leiab, et lepingust nähtuvalt sõlmiti see 07.02.2017, hageja väidetel ei avaldanud ta soovi lepingusumma tagastamiseks ja seega pikenes leping ühe aasta võrra. Lepingu punkt 2.3 kohaselt sellisel juhul toimub intresside maksmine vastavalt punktile 2.
7. Investeeringusaajal on õigus investeeritud summa ennetähtaegselt tagastada, mida käesolevalt tehtud ei ole. Asja läbivaatamisel on tuvastamist leidnud, et lepingu punkt 2.4 kohaselt oli kaheaastaseks tähtajaks kuni 09.02.2019, mis pikenes ühe aasta võrra kuni 09.02.
8. Kuivõrd hageja kostjat ei teavitanud lepingu tähtaja mittepikenemisest ning ka laenu ei tagastatud, pikenes leping kuni 09.02.
9. Ka seejärel ei vahetatud tähtaja osas tahteavaldusi, kuni hageja esitas ülesütlemiseavalduse 26.11.
10. Kohtuistungil väitis kostja, et ta ei nõustu hagejaga intressi nõudega, kuivõrd selle perioodi eest saabus tähtaeg 2021 aasta lõpus, seega ülesütlemiseks alus puudus. 4
11. Kohus nõustub hagejaga, et kostja kohustus maksma intressi iga aasta eest, selline kokkulepe tuleneb lepingu punktis 2.4 ja seda kinnitab

§ 397lg 3.

Kohus loeb tuvastatuks, et laenusummat kostja poolt ei ole käesolevaks ajaks tagastatud, samuti ei ole tasutud 2020 aasta eest intressi, arvestades lepingulise suhte lõppemise aega 26.11.2021, seega kuulub hagi rahuldamisele. Kolleegium on 29. jaanuaril 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 tehtud otsuse p-s 17 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). 13.

§ 101

lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib ajaks viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Investeeringusaaja on lepingu punkt 2.5 kohaselt tasuma hagejale viivist tähtajaks tasumata laenult ja tähtajaks maksmata intressilt 0,2% kalendrikuus. Hageja taotleb välja mõista viivis põhivõlgnevuselt määras 0,2% kalendrikuus kindla summana kohtuotsuse tegemiseni ja

§ 113

lg 1 sätestatud määras alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Hageja ei ole esile toonud väljamõistetavat viivisesummat. Arvestades, et hagi on esitatud 22.12.2021 ning asjaolu, et hageja taotleb hagi esitamisest viivist, kuulub viivise nõue seoses põhinõude väljamõistmisega rahuldamisele. Menetluskulud

1. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, siis jäävad tsiviilasja menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.
2. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus leiab, et käesolevas asjas on menetluskulude rahaline suurus otstarbekas kindlaks määrata eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
3. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate 5 menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik 6