4-21-4238 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. detsember 2021, Tallinn Väärteoasja number 4-21-4238 (2317,21,008370) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungis

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot. Kohtuvälise menetleja esindaja: Katrin Vizel, vanemväärteomenetleja, Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalitus, üldsüütegude menetlusgrupp. Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: XXX; elukoht: xxxx. T.D ; ik: RESOLUTSIOON 1. 2. 3. 4. Jätta T.D kaebus Põhja Prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna 02.11.2021 kiirmenetluse otsusele nr 10220172713257 (2317,21,008370) T.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot, rahuldamata. Jätta Põhja Prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna 02.11.2021 kiirmenetluse otsus nr 10220172713257 (2317,21,008370) T.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot, muutmata ja tühistamata. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 200 (kakssada) eurot tuleb kohtuotsuse kuulutamisest 6 kuu jooksul tasuda ositi 6 võrdses osas vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220172713257 ja selgituse „T.D, 4-21-4238, rahatrahv, ositi tasumine“. Rahatrahv peab täies ulatuses olema tasutud hiljemalt 14.06.

1. Vastavalt VTMS § 204 lõikele 3 kui süüdlane ei järgi osastatud rahatrahvi tasumise tähtaegu, saadab vastavalt VTMS § 202 sätetele lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 14.12.
2. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg on 13.01.
3. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 14.01.
4. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas Põhja Prefektuuri Lääne- Harju politseijaoskonna 02.11.2021 kiirmenetluse otsusega nr 10220172713257 (2317,21,008370) karistati T.D LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot, selles, et menetlusalune isik 02.11.2021 kella 12.22 ajal juhtis Kadaka puiesteel Tallinnas Harju maakonnas, Mäepealse tn ja Trummi tn vahel, suunaga Trummi tn poole, mootorsõidukit asulasisesel teel, kus on suurimaks lubatud sõidukiiruseks 40 km/h, kiirusega 76 km/h, +/-3 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 33 km/h, rikkudes LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik alljärgneva kaebuse „Tahtmatult ületasin kiirust. Kahetsen toimunu üle. Trahvi summa on pool minu pensionist. Palun alandada määratud rahatrahvi. T.D, V. Tallinn
5. november 2021“ Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja esitatud kaebuse juurde ning selgitas, et kuna on roolikeeraja 51 aastat olnud, siis on kindlal veendumusel, et teinekord väike kõrvaleastumine reeglist lubab vältida tõsist intsidenti, see, mis seal toimus ristmikul enne Trummi tänavat, 3 või 4 autot ei saanud kuidagi üksteisest aru ja tekkis väike sõlm, seepärast sõitis nendest mööda paremalt poolt ja tahes-tahtmata natukene, mitte natuke aga suhteliselt, isegi mitte suhteliselt ületas kiirust sel moel. Kahetseb seda, aga see kogemus, mis on nende aastate jooksul välja kujunenud, teinekord on õige vähemalt selleks, et vältida tõsiseid tagajärgi, reeglit rikkuda ja see ongi kõik, mis võib öelda, just kogemusest lähtudes. On aastaid sõitnud perekonnaga lõunasse, 5 aastat on sõitnud New Yorgis ja lapsepõlveunistus oli saada autojuhiks, liiklus kui selline on tema jaoks nagu kala vees. See oli keskpäeval, paistis päike, see oli Trummi tänava ristmikul seisis see post, kes kontrollis liikumist ja tuli linna poolt mööda Kadaka pst., ei mäleta, mis selle tänava nimetus on, kus ristmikul just see ummik tekkis. Paremat kätt, kus tegi selle möödasõidu, seal pole üldse kõnniteed, kõnnitee on vasakul pool üks 5 meetrit sõiduteest, ei näinud mitte mingit ohtu kellegi jaoks või millegi jaoks, paistis päike, kõik oli väga nähtav ja selge, mida on vaja teha. Liiklustihedus oli ainult selles ristmikul aga muidu tee oli vaba sinna üles. Kiiruseületamine oli üle 70, aga lubatud on
6. Täpset näitu ei mäleta, sest jälgis situatsiooni, öeldi, et indikaator näitas. Sõitis mikrobussiga xxxx, xxxx. Puntrast tuleb välja võimalikult ilma tagajärgedeta rabeleda, mida väiksem see sõlmpunkt osanikega, seda lihtsam on situatsiooni jälgida selles samas sõlmpunktis, jääda ootama millal kellelgi mingi idee tekib, kõik seisavad, leiab, et ei ole mõtet oodata kellel, milline idee seal tekib, vaid endal lahendus leida. Tõmbas nendest mööda ja muidugi puhas inerts, ta läks edasi, ei vajutanud peale seda möödasõitu pidurit, mis oleks pidanud tegema, ongi kogu möödalask. Politseinikule selgitas umbes samuti, aga tema leidis, seadus on, sellest tuleb kinni pidada. Kõik on õige, aga praktika, perekonnaga aastast 1980 Moskva olümpiamängudest kuni perestroikani iga suvi sõitsid lõunasse, nii, et kogu perekond oli selja taga ja tunnetab, mis on liiklus, kuidas ette näha, ega siis liikluses on reeglid, aga vot see tunnetus, mis võib juhtuda, sa pead jälgima oma sõidukit ja kõrval sõitvaid, 2 nii, et selles mõttes tol hetkel pool kuud tagasi ei olnud vähimatki kahtlust, et sealt tuleb mööda sõita ja mitte oodata, millal teised saavad üksteisest aru ja see ummik seal laheneb. Kiirmenetluse otsusesse märkis põhjuse, ei kiirustanud kohtumisele, vaid kiirustas sellest ummikust mööda, see oli kiirustamise põhjus, nii on õige öelda. Oli väga närvis, sest kui öeldi see number, siis võttis tõesti pea, ma ei ütle, et pööritama aga pani tõsiselt mõtlema. Kõigepealt öeldi 400 trahv, siis hakkasid rääkima, ta ütles, et ei tea, mis põhjustel, võib ka pool olla, küsis, mis siis veel võiks leevendada asja, venitaks selle pooleks aastaks, isegi see 20 eurot iga, või rohkem, palju seal on, see on ikka tema jaoks summa. Kui kõik oleks suhteliselt lihtne, siis ei oleks siin ja ei raiskaks teie aega, see on kõik, mis võib öelda. Ei ole trahvi tasuda jõudnud veel, 5ndal oli pension ja teeb seda, kui otsus jääb nii, et peab olema, siis hakkab tänasest päevast see tilkuma. Ummik oli nii nagu ristmikutel on, üks tahab vasakule minna, teine tahab paremale, kas vasakule sealt. Ei mäleta, mis tänav seal on, siis nad seal jagelesid ja üksteise järel 3 autot seisavad, selle asemel, et siin oli ruumi küllalt mööda sõita paremal pool ilma, et kedagi oleks seal riivanud või ohustanud. Leidis, et kuna siin on ruumi, siis võib ju mööda sõita, seal ei ole keelumärki ja see on tavaline asi, kui keerab vasakule ja paremal on võimalus, siis sõidame tast mööda. See oli ristmikul, inerts jah, oleks pidanud peale seda möödasõitu kohe pidurdama, on nõus, ei teinud seda. See ei olnud mitte tipptunnil, see oli keskpäeval, kui ei olnud seal palju liiklejaid. Probleem oli selles ristmikus, millest üritas kiirelt mööduda, et mitte jääda sinna ummikusse seisma ja ootama teiste lahendust. Teoreetiliselt on õige, praktiliselt ka, sellepärast ületas kiirust, oleks pidanud peale seda vajutama pidurit, seda ei teinud. Aga ei ohustanud mitte kedagi, ei näinud seal mitte mingisugust kriitilist situatsiooni, et oma liigutuse, oma sõidumaneeriga selles konkreetses punktis oleks tekitanud kellelegi ohtu. Päike paistab, tipptund on ammu selja taga, seal ei olnud mitte mingit ega mitte kellelegi ohtu, ees oli kõik vaba, paremal pool mets, kõnnitee on 10 meetri kaugusel, inimesi ei ole. Liiklus on väga dünaamiline, väga tõsine ja tõesti ohtlik situatsioon, kus igaüks peab mõtlema mitte ainult enda pärast vaid ka nende eest, kes on kõrval. Mäletab väga hästi vana õpetajat, kes ütles, et kui te mõtlete ka nende seisukohast, kes teie kõrval või vastu liiklevad, siis on garanteeritud, et te tulete tervelt oma sihtpunkti, nii, et tuleb mõelda olles rooli taga aga mitte lihtsalt pedaali vajutada ja reeglitest mõelda. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et nii kohtuvälises menetluses kui ka kohtuistungil on leidnud tõendamist, et isik on toime pannud temale süüks pandava väärteo, isik on oma tegu tunnistanud, on kahetsenud. Küll aga kohtuväline menetleja, arvestades kõiki neid asjaolusid, leiab, et mootorsõiduki juht, kes osaleb liikluses ja on kaasliiklejate suhtes ka seejuures suurem ohuallikas, peab rakendama juhina liikluses kõrgendatud tähelepanelikkust ning minimaliseerima temast lähtuvat või temast lähtuda võivat ohtlikkust ja vältima igasuguse kahju tekitamist kaasliiklejatele. Juhtides sõidukit sõidukiirust olulise ületamise näol, mis kindlasti on 40 km/h lubatud teelõigu juures sõita üle 70, siis isiku reageerimiskiirus ja võime nagu ka tähelepanuvõime on oluliselt vähenenud. Seega kohtuvälise menetleja arvates on küsitav juhi kohustuste nõuetekohane täitmine ja seetõttu tuleb pidada mootorsõiduki juhtimist olulise sõidukiiruse ületamise näol äärmiselt ohtlikuks tegevusviisiks ning seda isegi juhul, kui ei ole lõplikult realiseerunud kiiruse juhtimisest tulenev oht ja kõrvalised isikud või kaasliiklejad saanud vigastada või teiste isikute vara kahjustatud. Võttes arvesse, et tegemist oli keskpäevaga, liikluses antud teelõigul osales mitmeid teisigi sõidukeid, siis ei saa seda mitte kuidagi lugeda väikseks ega kergeks seda tegu. Antud sanktsioonina näeb seaduseandja ette maksimumi 100 trahviühikut ehk kuni 400 eurot. Isikut karistati kiirmenetluse otsusega rahatrahviga 50 trahviühikut ehk 200 eurot. See rahatrahv jääb sanktsiooni keskmisse määra. Kohtuvälise menetleja seisukoht on see, et kuna isiku süü on suur, tuleb arvestada õigusrikkumise iseloomu ja siis nõustub sellega, et kiirmenetluse otsuse teinud ametniku seisukohaga karistuse osas, leiab, et tulenevalt eeltoodust on menetlusalusele isikule määratud 3 rahatrahv igati proportsionaalne, seaduslik ja põhjendatud. Kindlasti ei ole kohtuväline menetleja nõus rahatrahvi vähendamisega. Kiirmenetluse otsuse koostaja andis isikule juba võimaluse rahatrahvi tasuda 6 võrdses osas, mis on piisavalt pikk aeg, et see 200 eurot tasuda. Jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ning kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuvatest dokumentidest, s.h kiirusmõõturi videosalvestuse väljatrükist, millele on salvestatud liiklusjärelevalve käigus menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiiruse mõõtmine, kiiruse mõõtmise aeg, koht ja mõõdetud sõidukiirus, samuti fotod sõidukist, nähtub, et kaebuse esitaja T.D juhitud sõiduki xxxx reg. märk xxxx sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 02.11.2021 kella 12.22 ajal mõõtevahendit LaserCam 4, nr LE
7. Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 76 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli vastavalt liikluskorraldusvahendile 40 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/-3 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 73 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 33 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja J. A., kasutades taadeldud mõõtevahendit (TTRS -21/00195), järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud LS § 227 lg 2 objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 33 km/h võrra, kuivõrd rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (40 km/h) mitte vähem kui 33 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). 4 Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Prefektuuri patrullpolitseinik J. A., kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmis es määras, mistõttu kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 33 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusalune isik oli ilmselgelt teadlik sellest, et läbitaval teelõigul on vastavalt liikluskorraldusvahendile maksimaalseks lubatud sõidukiiruseks 40 km/h, on tegu toime pandud eesmärgipäraselt. Kaebuse esitaja selgituste kohaselt oli ristmikul vasakpööret tegevate juhtide vahel tekkinud arusaamatus ning selleks, et liiklusummikusse mitte seisma jääda ja olukorra lahenemist oodata, otsustas paremalt mööduda ja kiirendada, et tekkinud liiklussituatsioonist pääseda. Kohtu arvates näitab selline käitumine nii kaebuse esitaja teadmist liikluskorraldusvahendiga lubatud suurima sõidukiiruse piiramisest kui ka tema teadlikust lubatud suurima sõidukiiruse piirkiiruse ületamist olukorras, kus tegelikkuses paremalt möödumiseks ega ka pärast möödumist igasugune vajadus lubatud suurima sõidukiiruse ületamiseks puudus. Seega on tegu toime pandud eesmärgipäraselt, s.t kaebuse esitaja seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teadis, et see ka saabub, seega kavatsetult. Kohtu arvates ei ole tähtsust sellel, kas kaebuse esitaja oskas ette näha kui palju ta täpselt lubatud sõidukiirust ületab, vaid oluline on, et ta seadis lubatud sõidukiiruse ületamise eesmärgiks ja pidi möönma seda, et ta paneb toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust 40 km/h mitte vähem kui 33 km/h, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Seadusandja on LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Lisaks 5 sellele võib LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemisel kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 2 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et mõõdetavate suuruste puhul sõltuvad süüteo kvalifikatsioon ja süü suurus numbrilisest näidust. Käesoleval juhul on menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiiruse ületamise määra, LS § 227 lg-s 2 nimetatud vahemikku, s.o 21-40 km/h ületanud keskmist määra ületavas määras, so 33 km/h võrra. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda eelkõige süü suurusest ja seetõttu ettenähtud sanktsiooni keskmise määra lähedasest karistusest, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Karistust kergendava asjaoluna on kohtuväline menetleja lahendi tegemisel arvestanud kahetsust. Karistust raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Menetlusalune isik on ka kaebuse esitamisel mingil määral kahetsust avaldanud, kuid valdavalt siiski õigustas oma õigusvastast käitumist, leides, et mõnikord tuleb vastavalt olukorrale reeglitest kõrvale kalduda. Kohut selline seisukoht ei veennud, kuivõrd kaebemenetluses on menetlusalune isik põhjendanud liiklusreeglitest kõrvalekaldumist liiklussituatsiooniga, kui kohtuvälisel menetlusel aga hoopis kiirustamisega kohtumisele tuttavaga. Seega on menetlusaluse isiku kaitseversioon muutunud. Samas kohus leiab, et kohtuväline menetleja arvestas kahetsuse kui kergendava asjaoluga siiski põhjendatult. Samas ei saa kohus sama kergendavat asjaolu omakorda kaebemenetluses koostatavas otsuses uuesti arvestama hakata. Karistuse määramisel tuleb lisaks ka arvestada võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et karistusregistri andmete kohaselt kaebuse esitajal kehtivaid karistusi ei ole. Samuti ei ole kohtul andmeid, et menetlusalune isik oleks vahepealsel ajal mõne õigusrikkumise toime pannud. Kohus leiab, et sellise asjaoluga on kohtuväline menetleja ka arvestanud, kuivõrd kehtivate karistuste olemasolul olnuks ilmselgelt ka karistus rangem ja oleks kohaldatud ka lisakaristust. Seega võiks eeldada, et kohaldatud karistuse liik ja määr mõjutavad kaebuse esitajat edaspidi liikluses õiguskuulekalt käituma. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Antud juhul ületas menetlusalune isik tiheda liiklusega asulasisesel teel sõidukiirust 33km/h teelõigul, millel oli just liiklusohutuse tagamiseks piirkiirust alandatud. Kaebuse esitaja märkis kohtuistungil, et tipptund oli möödas ja mingit tihedat liiklust seal ei olnud, kuid ometigi nähtub kaebuse esitaja enese ütlustest, et ristmikul oli tekkinud ummik. Ka kiirusmõõturi salvestise fotode väljatrükist on näha, et kaebuse esitaja juhitud sõiduki taga on palju sõidukeid ja ka vastassuunas liigub palju sõidukeid, s.t kaebuse esitaja ei olnud sellel teelõigul üksinda, vaid liiklus oli tihe. Kaebuse esitaja rõhutas kohtuistungil korduvalt, et päike paistis ja nähtavus oli hea. Kohtu arvates ei ole sellel tähtsust kui palju on kaebuse esitaja arvates teelõigul sõidukeid või kas päike paistab või mitte. Ükski nendest asjaoludest ei muuda liikluskorraldusvahendiga reguleeritud piirkiirust ega anna alust liikluskorraldusest oma suva järgi irduda. Kui suurimaks lubatud sõidukiiruseks on teelõigul 40 km/h, siis on see suurimaks lubatud sõidukiiruseks ööpäevaringselt ja iga ilmaga kui lisatahvliga ei ole reguleeritud teisiti. Kui lisatahvliga võidakse piirangu kehtivust reguleerida kellaajaliselt või puhke- ja tööpäeva eristamisega, siis ei tähenda see seda, et kui päike paistab, võib sõita ligi kaks korda kiiremini liikluskorraldusvahendil näidatust. Seega on oluline ka see, kuidas teised liiklejad tajuvad seda, et lubatud sõidukiirust ületanud, kehtestatud piirangutesse ja teistesse liiklejatesse hoolimatult suhtuvad juhid kinni peetakse ja neid ka karistatakse. Selline teadmine suurendab ka teiste 6 liiklejate turvatunnet kui nad näevad, et ohtlikult käituvad kaasliiklejad peatatakse, s.t sellega täidetakse ka üldpreventiivseid eesmärke. Kõike eelnevat arvesse võttes nõustub kohus kohtuvälise menetleja määratud karistusega ning leiab, et karistust võib pidada proportsionaalseks nii isiku süü suurusest kui üld- ja eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt ning arvestab võimalusega, et keskmises määras karistus sunnib isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Samuti on kohtuväline menetleja otsuse tegemisel arvestanud, et menetlusalune isik ei tööta ning on võimaldatud trahvi tasumise ositi võrdsetes osades 6 kuu jooksul, viimase osa tasumise tähtpäev on 02.05.
8. Seega on juba menetlusalusele isikule karistuse täitmise tingimuste osas vastu tuldud, ositi trahvi tasumine summas 200 eurot 6 kuu jooksul ei ole isikut ülemäära koormav ning alust trahvisumma vähendamiseks ei ole. Kaebuses on kaebuse esitaja väitnud, et määratud rahatrahv on pool tema pensionist, kuid samas kaebusele ei ole lisatud ühtegi tõendit väidetava pensioni suuruse kohta. Alles kohtuistungil teatas kaebuse esitaja, et tema pension on 427 eurot. Pärast kohtuistungit aga saatis kohtule Sotsiaalkindlustusameti tõendi temale makstava pensioni suuruse kohta. Kuivõrd kohus saab rajada otsuse vaid kohtuistungil vahetult ja suuliselt kontrollitud tõenditele, jätab kohus hilinemisega edastatud teabe tähelepanuta. Arvestades aga kohtuistungil avaldatud pensioni kui sissetuleku sellist suurusjärku ning asjaolu, et kaebuse esitaja osaleb igapäevaselt liikluses juhina, millega kaasneb ka kulu sõidukile, siis ei saa kohus asuda seisukohale, et määratud rahatrahv on liialt suur. Kui isik leiab, et tema sissetulek on tavapärase toimetuleku jaoks ebapiisav, siis käitub isik ka igapäevaelus viisil, mis välistab täiendavate väljaminekute tekkimise tema enda süülise käitumise tagajärjel. Kaebaja on küll täiendavalt esitanud tõendi pensioni suuruse kohta, kuid ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et vanaduspension on tema ainukeseks sissetulekuks. Juba avalikult kättesaadavatest andmetest saab tulla teistsugusele järeldusele. Kuivõrd kohus neid andmeid kohtuotsuse tegemisel ei arvesta, siis ei ole sellel ka tähtsust. Kohus leiab, et kaebuse esitaja väidetavalt väike sissetulek ei saa mõjutada karistuse määra. Vastasel juhul tuleks sellisest põhimõttest lähtuvalt määrata või mõista süüdlasele sõltumata süü suurusest võimalikult leebe karistus ning annaks süüteo toimepanijale signaali, et ükskõik kui suure süü korral pääseb ta sissetuleku vähesuse tõttu kergelt või jääb sootuks karistamata. Kohtu arvates peab olema karistus selline, mis paneb süüdlase mõtlema enne kui ta uue süüteo toime paneb, s.t teadmine võimalikust karistusest ja sellest tulenev ebamugavus peab sundima süüdlast süüteo toimepanemisest loobuma. Leebe karistusega sellist eesmärki saavutada ei ole aga võimalik. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus - või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Samas peab kohus vajalikuks märkida, et kuivõrd kohtuvälisel menetlusel määrati rahatrahvi tasumine ositi, ei saa kohus kaebemenetluses kaebuse esitaja olukorda raskendada ega määrata rahatrahvi tasumiseks lühemat tähtaega, s.t määrata rahatrahvi tasumise tähtajaks kohtuotsuse peale edasikaebamise 30 päevast tähtaega. Seetõttu määrab kohus, et kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahv tuleb tasuda samuti 6 kuu jooksul igakuistes võrdsetes osades alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.t rahatrahv peab täies ulatuses olema tasutud hiljemalt 14.06.
9. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7