← Eesti

2-22-18443/34

Obsah (8)§ 230§ 438§ 129§ 173§ 162§ 164§ 102§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Maido Roots Otsuse tegemise aeg 29. mai 2023.a. Tsiviilasja number 2-22-18443 Tsiviilasi D. B.’i hagi M. J. S. vastu ülalpidamise saamisek

) § 5 lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lõike 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lõikest 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 438

lõike 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi tuleb rahuldada. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. I

  1. Hageja on esitanud nõude kostja vastu last hooldava lahutatud abikaasa ülalpidamise saamiseks. PKS § 72 lõige 1 sätestab, et kui lahutatud abikaasa ei suuda pärast lahutust ühise lapse hooldamise tõttu ise enda ülalpidamise eest hoolitseda, võib ta teiselt lahutatud abikaasalt nõuda endale ülalpidamist kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. PKS § 74 lõike 1 kohaselt ülalpidamise suurus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud abikaasa tavapärasest eluvajadusest lähtudes ning arvestades ka abikaasade varalist seisundit ja elutingimusi abielu ajal. Kohus võib jätta abikaasade senise varalise seisundi arvesse võtmata või arvestada seda ainult teatud ajavahemikku silmas pidades, kui senisest varalisest seisundist lähtumine kogu ülalpidamiskohustuse ajal ei oleks abielu kestust ning majapidamise ja sissetuleku hankimise korraldust arvesse võttes mõistlik. PKS § 77 lõigete 1 ja 2 kohaselt võib ülalpidamist saama õigustatud lahutatud abikaasa nõuda seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmist üksnes alates hagi esitamisest või kaalukatel asjaoludel tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatise hagi kohtule esitamist.
  2. Kohus selgitab, et abielu lahutamisega lõppeb abikaasa, sh lahus elava abikaasa ülalpidamiskohustus ning selle asemele tekib lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustus. 11

(16)2-22-18443 Siiski ei saa lahutatud abikaasa nõuda igal juhul oma endiselt abikaasalt enda tavapäraste eluvajaduste rahuldamiseks elatist, vaid ka lahutatud abikaasa elatisenõude esmaseks eelduseks on tema abivajadus, s.o võimetus ise oma sissetuleku ja vara arvel end ülal pidada. Lahutatud abikaasa enese ülalpidamise põhimõtet kinnitab ka PKS § 74 lõige 2, mille järgi peab lahutatud abikaasa mh oma vara enda ülalpidamise eesmärgil võõrandama, kui see on majanduslikult otstarbekas. Lisaks peab lahutatud abikaasa abivajadus olema PKS § 72 ja § 73 lõike 1 järgi tingitud sellest, et lahutatud abikaasa ei suuda ise enda ülalpidamise eest oma vanuse või terviseseisundi tõttu hoolitseda või seetõttu, et hooldab alla kolmeaastast last. Eelneva kohaselt peab abikaasa abielu lahutamise järel üldjuhul end ise ülal pidama ning hankima selleks vajaliku sissetuleku või tegema seda muu vara arvel. Õigus nõuda lahutatud abikaasalt elatist tekib üksnes siis, kui abikaasal ei ole endal sissetulekut või vara, mille arvel end ülal pidada, ning ei saa eeldada, et ta enda vajaduste rahuldamiseks ise sissetuleku hangiks, sest ta ei suuda seda oma vanuse või terviseseisundi tõttu teha, või seetõttu, et hooldab abikaasade ühist alla kolmeaastast last. Seejuures sõltub lahutatud abikaasa ülalpidamisõiguse kestus ja ulatus PKS § 72 ja § 73 lõike 2 järgi otseselt sellest, kui kaua ja millises ulatuses piirab vanus või terviseseisund, aga ka lapse hooldamine lahutatud abikaasal sissetuleku hankimist.
  1. Riigikohus on
  2. septembri
  3. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-61-16 leidnud, et õigus nõuda lahutatud abikaasalt elatist tekib üksnes siis, kui abikaasal ei ole endal sissetulekut või vara, mille arvel end ülal pidada, ning ei saa eeldada, et ta enda vajaduste rahuldamiseks ise sissetuleku hangiks. Kuivõrd nii lahus elava kui lahutatud abikaasa ülalpidamise kohustuse tekkimise eelduseks on asjaolu, et nimetatud isik ei suuda oma vajadusi enda vahendite arvel ise rahuldada, tuleb hageja nõude lahendamisel välja selgitada väidetavalt abivajava abikaasa sissetulek ja vara ning vajaduste rahuldamiseks vajalikud kulud.
  4. Kohus leiab, et hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid ja neid kinnitavaid tõendeid, mis näitaksid hageja varalist seisukorda ja lähteandmeid, millest kohus saaks kindlaks teha vara väärtuse. Hageja on ise märkinud, et on raskes majanduslikus olukorras seetõttu, et ühisvara on jagamata ning hagejal ei ole võimalik realiseerida vara enese ülalpidamise eesmärgil, kuna hagejal see puudub. Riigikohtu seisukoha järgi kui lahus elav või lahutatud abikaasa nõuab teiselt abikaasalt elatist ja abikaasade ühisvara ei ole veel jagatud, tuleb abikaasa varalise seisundi tuvastamisel arvestada nii abikaasale lahusvarana kui ka abikaasa ühisvarana kuuluvat vara, mille arvel on võimalik end ülal pidada (vt selle kohta
  5. märtsi
  6. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-10-13, punkt 18). Kohus leiab, et olukorras, kus hagejale kuulub ühisvarana ulatuslikult kinnisvara, on ebaõige väita, et hagejal ei ole piisavalt vara, mille arvelt endale ise ülalpidamist anda. Kohus kordab Riigikohtu selgitust, et veel jagamata ühisvaraga saab arvestada hageja võimekust end ülal pidada. Kohus on seisukohal, et hageja eesmärk on saavutada olukord, kus kostjalt mõistetakse hageja kasuks välja elatis, mida kostja peaks hakkama maksma selle vara arvelt, mis kostjale ühisvara jagamise tulemusel jääb.
  7. Elatise saamiseks peab hageja tõendama, et tema sissetulekust ja varast ei piisa tema tavapäraste vajaduste rahuldamiseks, sh esitama täielikud andmed oma varalise seisundi kohta. Seejuures võib kohus

§ 230

lõike 4 järgi kohustada poolt esitama andmed ja dokumendid oma varalise seisundi kohta. Kohus möönab, et

§ 230lõike 5 järgi võib kohus nõuda ka ise asjakohastelt asutustelt teavet.

Siiski ei ole võimalik kohtul omal algatusel teha kindlaks poolte ühisvarasse kuuluvate kinnisasjade väärtust ja nende võimalikku jagamist poolte vahel. Kohtu hinnangul ei ole hageja esitanud hagi rahuldamiseks kohtule vajalikku teavet enda varalise seisukorra kohta, millest sõltub aga ülalpidamise vajaduse hindamine. 12

(16)2-22-18443
  1. Kuivõrd kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud tema nõude rahuldamise eeldusi – oma põhjendatud abivajaduse mõistlikku suurust ja võimekust ise selle eest tasuda, ei käsitle kohus kostja varalist olukorda ega kostja ülalpidamist vajavate isikute järjekorda, ning kostja ülalpidamiskohustuse vabastamise aluseid PKS § 76 lõike 1 alusel.
  2. Käesolevas tsiviilasjas puudub vaidlus, et hageja ja kostja olid abielus
  3. augustist
  4. a kuni
  5. juunini
  6. a. Hageja ja kostja on lahutatud ning hageja on välja toonud, et tema hooldas poolte ühist last (xxxx. a sündinud O. A.), kes on noorem kui kolme aastane, perioodil
  7. juunist
  8. a kuni
  9. oktoobrini
  10. a, s.o 4 kuud. Sellest tulenevalt palub hageja välja mõista kostjalt hageja kasuks perioodi
  11. juunist
  12. a kuni
  13. oktoobrini
  14. a eest summas 5 000 eurot (4 x 1 250 eurot), arvestades seda, et alates
  15. oktoobrist
  16. a viibivad poolte ühised lapsed kostja juures. Hageja on nõude aluseks võtnud enda kui ülalpidamist saama õigustatud lahutatud abikaasa tavapärasest eluvajadusest tingitud kulusid summas 2 500 eurot kuus, mida ta on kandnud, arvestades ka abikaasade varalist seisundit abielus olles ja elutingimusi abielu ajal.
  17. Hageja väited on kohtu arvates tõendamata ja vastuolulised. Hageja ei ole oma väide (et hageja igakuised kulud on 2 500 eurot) tõendamiseks esitanud kohtule veenvaid tõendeid. Kohus nõustub kostjaga, et eelnevast tulenevalt ei saa ka kohus asuda isegi mitte analüüsima, kas ja kui jah, siis mis ulatuses on hageja nõue põhjendatud. Kohus nõustub ka kostja vastuväitega, et hageja väide (et hageja igakuised kulud on 2 500 eurot) on vastuolus hageja enda poolt riigi õigusabi taotluses esitatuga, kus hageja on märkinud oma igakuiste kulutuste suuruseks 1 312 eurot (tsiviilasi nr 2-22-9790). Kohtule
  18. mail
  19. a esitatud lõplikute seisukohtades kinnitas ka hageja, et perioodil
  20. juunist
  21. a kuni
  22. oktoobrini
  23. a oli tema sissetulekuteks peretoetus ja vanemahüvitis, kokku ca 1 100 eurot.
  24. Hageja ei ole töövõimetu ning puuduvad tõendid, et hagejal puuduks võimalus töö leidmiseks. Hageja on ise ka märkinud, et perioodil
  25. oktoobrist
  26. a kuni
  27. oktoobrini
  28. a pidas hageja ennast ülal säästude, pärandvara ja sotsiaaltoetustega, samuti sai emapalk ja elatis. Hageja on ka märkinud, et asus hageja valduse vabastamise järgselt elama majja asukohaga Xxxx, mille eest maksis kostja perioodil
  29. aprillist
  30. a kuni
  31. augustini
  32. a üüri 400 kuus. Kohtule esitatud hageja konto väljavõttest nähtub, et hageja keskmine sissetulek oli 1 254 eurot ning eluasemekulusid hageja kandma ei pidanud. Kohus järeldab sellest, et hagejal oli tegelikult võimalik teenida endale sissetulekut vähemalt teatud ulatuses oma kulude katmiseks. Seega ei ole käesoleval juhul PKS §-s 72 märgitud eeldus täidetud.
  33. Kohtu hinnangul ei ole hageja ka tõendanud ühtegi kaalukat asjaolu, mis õigustaks elatisnõude esitamise tagasiulatuvalt. Tsiviilasjas pole tõendamist leidnud, et kostja jättis raseda abikaasa ülalpidamiseta, kasutades tema kallal füüsilist vägivalda ja kihutas ta perekonna ühisest elamisest välja juba enne lahutuse jõustumist. Seega ei ole käesoleval juhul ka PKS § 77 lõikes 2 märgitud eeldus täidetud.
  34. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid last hooldava lahutatud abikaasa ülalpidamise nõude läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.
  35. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja hagi kostja vastu last hooldava lahutatud abikaasa ülalpidamise nõudes rahuldamata. II 13
(16)2-22-18443
  1. Hageja esitas ka nõude kostja vastu hageja ülalpidamiseks lapse sünni korral. PKS § 111 lõike 1 kohaselt on lapse isa kohustatud lapse ema ülal pidama kaheksa nädalat enne ja kaksteist nädalat pärast lapse sündi. Käesolevas tsiviilasjas puudub vaidlus, et xxxx. a sündinud O. A. vanemad on hageja ja kostja, mistõttu on hagejal võimalik esitada kostja vastu eelnimetatud nõue. Hageja saaks esitada oma nõude perioodi osas (O. A. sündis xxxx. a)
  2. novembrist
  3. a kuni
  4. märtsini
  5. a. Siiski leiab kohus, et hageja ka selle nõue ei ole põhjendatud ega tõendatud, mida kohus käsitleb allpool.
  6. PKS § 111 lõike 1 kohaldamise kohta on Riigikohus andnud selgituse ja tõlgenduse
  7. märtsi
  8. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-198-
  9. Riigikohus on eelviidatud lahendi punktis 11 selgitanud, et arvestades ülalpidamisõiguse üldisi põhimõtteid ja perekonnaseaduse mõtet, tuleb PKS § 111 lõiget 1 tõlgendada selliselt, et lapse emal on viidatud sätte alusel õigus nõuda lapse isalt enda ülalpidamiseks elatist üksnes siis, kui ta ei suuda end sel ajal ise ülal pidada. PKS § 111 lõike 1 järgi on lapse isa kohustatud lapse ema ülal pidama kaheksa nädalat enne ja kaksteist nädalat pärast lapse sündi. Kuigi viidatud sättes ei ole sõnaselgelt märgitud, et lapse emal on õigus saada ülalpidamist üksnes juhul, kui tema enda vahenditest ei piisa tema vajaduste rahuldamiseks, tuleneb eelnimetatu kolleegiumi hinnangul nii perekonnaõiguse mõttest kui ka põhiseadusest. Põhiseaduse § 27 lõike 5 järgi on perekond kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Sellest tulenevalt on ka perekonnaseaduses sätestatud abivajavate perekonnaliikmete õigus saada toimetulevatelt perekonnaliikmetelt ülalpidamist. Riigikohus selgitas ka, et põhjust ei ole käsitada lapseootel või äsja sünnitanud naist erinevalt teistest täisealistest perekonnaliikmetest, kellel on perekonnaseaduse järgi õigus saada ülalpidamist üksnes abivajaduse korral. Sellest tulenevalt tuleb tõlgendada PKS § 111 lõiget 1 selliselt, et lapse isal tekib lapse ema ülalpidamise kohustus üksnes juhul, kui lapse ema vajab abi. Kohus selgitab, et kui alaealise lapse puhul eeldatakse tema abivajadust, siis täisealiste pereliikmete ülalpidamiskohustus on vaid olukorras, mil nad ise ei suuda abivajadusest tingituna enda vahendite arvelt end ülal pidada.
  10. Lapse ema abivajadus sõltub mh sellest, kas ja millises ulatuses makstakse talle lapse sünni puhul riiklikke ja kohalikke toetusi või hüvitisi ning milline on nende eesmärk. Kohtule hageja poolt esitatud konto väljavõttest nähtub, et
  11. jaanuaril
  12. a laekus hagejale peretoetus 120 eurot ja
  13. jaanuaril
  14. a peretoetus summas 681,29 eurot. Edaspidi laekus peretoetus igakuiselt summas 520 eurot. Seega tuleb PKS § 111 lõikes 1 nimetatud ajavahemiku kohta makstud toetused arvata vanema sissetuleku hulka ning saadud toetuste tõttu ei pruugi vanem abi vajada, kui sellest piisab tema vajaduste rahuldamiseks.
  15. PKS § 111 lõike 1 alusel esitatud nõude maksmapanekul on vaja esmalt tuvastada, kas ja millises ulatuses vajab lapse ema PKS § 111 lõikes 1 sätestatud ajavahemikul abi. Kui lapse ema tavapäraste kulutuste katmiseks piisab tema käsutuses olevatest vahenditest, ei vaja lapse ema abi ning tal ei ole õigust saada lapse isalt PKS § 111 lõike 1 alusel elatist. Riigikohus on eelviidatud lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-198-13 juhtinud tähelepanu, et kuigi PKS § 111 lõikes 1 on sätestatud vanema õigus saada lapse sünni puhul ülalpidamist, ei hõlma nimetatud ülalpidamine sündinud lapse vajadusi.
  16. Kohtule ei ole jälgitav hageja poolt esitatud dokumentidest hageja arusaam, et ta on abivajav. Kohus korduvalt märgib, et hageja ei ole töövõimetu ning puuduvad tõendid, et hagejal puuduks võimalus töö leidmiseks. Hageja pidas ennast ülal säästude, pärandvara ja sotsiaaltoetustega ning eluasemekulusid hageja kandma ei pidanud. Kohus järeldab sellest, et hagejal oli tegelikult võimalik teenida endale sissetulekut vähemalt teatud ulatuses oma kulude katmiseks. Seega ei ole käesoleval juhul ka PKS § 111 lõikes 1 märgitud eeldus 14
(16)2-22-18443 täidetud. Muud hageja lastega seotud kulud ei ole PKS § 111 lõike 1 nõude esitamise aluseks.
  1. Kohus on juba
  2. detsembri
  3. a hagi käiguta jätmise määruses selgitas hagejale, et viide sellele, et ajavahemikul
  4. oktoobrist
  5. a kuni
  6. oktoobrini
  7. a oli hageja igakuine väljaminek suurusjärgus 2 500 eurot pere peale, ei tõenda neid asjaolusid millele hageja nõue tugineb. Hageja viide nimetatud suurusjärgule on pere peale, hageja peres on ka alaealine laps kelle suhtes ei ole kostjal ülalpidamiskohustust, seega pidi hageja esitama kulusid tõendavad dokumendid ja tõendid. Hageja nõue on seaduses tulenevalt enda (lapse ema) ülalpidamiseks, mitte pere ülalpidamiseks. Seega palus kohus esitada kohtule korrektsed, põhjendatud ja usutatavad andmed, mis on reaalsed ja õigustatud hageja igapäeva vajadused. Enda kulude kohta hageja selgitusi ega tõendeid käesoleva ajani ei esitanud.
  8. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid lapse sünni korral ülalpidamise nõude läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.
  9. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja hagi kostja vastu lapse sünni korral ülalpidamise nõudes rahuldamata.
  10. Hageja taotles elatise välja mõistmist kindla summadena 6 250 eurot ja 5 000 eurot.

§ 129

lõike 2 alusel on ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, s.o praegusel juhul 11 250 eurot. III 30.

§ 173

lõike 1 esimese lause kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 173

lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. 31.

§ 162

§ lõike 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 164

alusel sätestatakse menetluskulude jaotus hagilises perekonnaasjas.

§ 164

lõige 1 näeb ette, et hagilises abieluasjas, alaealise lapse ülalpidamisasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise.

§ 102

lõike 1 punkti 5 alusel on abieluasi tsiviilasi, kus lahendatakse hagi, mille esemeks on abikaasa abielusuhtest tulenev muu nõue teise abikaasa vastu.

§ 164

lõike 2 kohaselt võib kohus jagada kulud erinevalt

§ 164

lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. 32. Praegusel juhul on hagi esitatud abivajava lahuselava ja hiljem lahutatud abikaasa ülalpidamiseks. Seega on tegemist hagilise abieluasjaga, milles kumbki pool kannab oma menetluskulud ise.

§ 164

on erinormiks, reguleerides menetluskulude jaotust hagilises perekonnaasjas.

§ 164lõike 2 näol on tegemist diskretsiooninormiga.

Seega on kohtul võimalus ja ka kohustus kaaluda igal konkreetsel juhul, kuidas menetluskulusid jaotada. 33. Nagu kohus eelnevalt märkis on hagejal võimalik esitada kostja vastu hagis nimetatud nõuded, kuid hageja nõuded ei ole tõendatud. Kuna asjas ei nähtu kohtu arvates mõistlikke põhjendusi, miks tuleks kulud jagada erinevalt

§ 164lõikest 1 sätestatust, tuleb 15

(16)2-22-18443 hageja kantud menetluskulud jätta hageja enda kanda ja kostja menetluskulud kostja enda kanda. Kuna kohus jätab poolte kantud menetluskulud poolte endi kanda, puudub vajadus kohtuotsuses menetluskulude suurust rahaliselt kindlaks määrata. 34. Kohus selgitab, et

§ 178

lõike 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

§ 178

lõike 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

§ 178lõige 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Maido Roots kohtunik 16

(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.