3-14-51346/46

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Agu Timmi, Maili Lokk

1. detsember 2015, Tartu 3-14-51346 A.A. kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 16.02.
2. a otsus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja A.A. Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON
3. Jätta rahuldamata A.A. taotlus nõuda vanglalt välja tema tervisekaart alates
4. aastast.
5. Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.
6. Vastavalt kaebaja taotlusele muuta Tartu Halduskohtu 16.02.
7. a otsuse resolutsiooni p 2 lauset 2 ning kohustada Tallinna Vanglat kandma A.A. kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis summas 352 eurot A.A. isiklikule arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX SEB pangas.
8. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 01.12.2015, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. 09.04.2014 registreeriti Tallinna Vanglas A.A. kahju hüvitamise taotlus seoses Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega. Taotluse kohaselt oli A.A. viibinud Tallinna Vanglas 2007.
10. a detsembrini ning teda hoiti 6-kohalises kambris, kus oli ebapiisavalt põrandapinda. 20.04.2014 esitas A.A. Tallinna Vanglale kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaja ennistamise taotluse.
11. 02.07.2014 saabus Tartu Halduskohtusse A.A. kaebus, milles ta nõudis mittevaralise kahju hüvitamist seoses inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes viibimisega Tallinna Vanglas 812 päeva vältel ajavahemikul 2007-2011 ning mittevaralise kahju hüvitamist 10 eurot ööpäeva eest. Kaebuse kohaselt oli kaebaja esitanud Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse 07.04.2014, kuid Tallinna Vangla oli jätnud selle õigeaegselt läbi vaatamata.
12. Tallinna Vangla andis Tartu Halduskohtule 03.07.2014 teada, et ei ole antud hetkeks A.A.i kahju hüvitamise taotlusele vastanud. 1
13. Tartu Halduskohus jättis 11.09.
14. a määrusega A.A.i kaebuse Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes läbi vaatamata ja tagastas järgmiste perioodide osas: 27.08.2007-29.09.2007, 17.10.2007-07.11.2007, 12.12.2007-16.01.2008, 06.02.2008-13.02.2008, 27.08.2009-02.02.2009, 27.02.2009-05.05.2009, 09.06.2010-29.09.2010, 15.10.2010-21.01.2011, 26.01.2011-25.02.2011 ja 18.03.2011-01.04.
16. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 11.09.
17. a määruse peale määruskaebuse.
18. Tartu Ringkonnakohus jättis 20.10.
19. a määrusega määruskaebuse rahuldamata, kuid muutis Tartu Halduskohtu 11.09.
20. a määruse resolutsiooni sõnastust ja määruse põhjendusi, kuna leidis, et kaebus tuli vaidlustatud määruses märgitud perioodide osas jätta läbi vaatamata, mitte tagastada.
21. Tartu Halduskohus rahuldas 16.02.
22. a otsusega A.A. kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 352 eurot. Kohus lahendas kaebust perioodi 15.04.2011-20.12.2011 osas. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika alusel arvas halduskohus kinnipeetavale ette nähtud isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala, kuid ei arvanud sellest välja mööblialust pinda. Halduskohus tegi kindlaks, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas 176 päeva kambrites, kus kaebaja isiklik ruum oli alla 3 m², sh 30 päeval viibis kaebaja kambris, kus oli põrandapinda isiku kohta 2,45 m². Kaebaja suhtes kohaldati režiimi, kus tal puudus õigus liikuda väljaspool kambrit rohkem kui üks tund päevas värskes õhus. Halduskohus leidis, et kaebaja jätkuv kinnipidamine Tallinna Vangla kambrites, mille pindala ei olnud vähemalt 3 m² iga kambrisse paigutatud kinnipeetava kohta, oli tulenevalt EIK praktikast õigusvastane. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise osas märkis halduskohus, et see ei takista antud asjas hüvitisnõude rahuldamist, sest kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks saanud oma tegevuse või taotlustega mõjutada kinnipeetavale ette nähtud isikliku ruumi tagamist. Halduskohus luges vastustaja tegevuse süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis, kuna vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses. Halduskohtu hinnangul oli kaebaja kandnud mittevaralist kahju, mida ei saa hüvitada üksnes rikkumise tuvastamisega. Hüvitise suuruse väljamõistmisel arvestas kohus asjaoluga, et kaebajale võimaldati iga päev vähemalt ühetunnine jalutuskäik ning perioodil 12.04.2011-24.05.
23. a oli kaebajal võimalik 1,5 tundi nädalas viibida väljaspool kambrit, sest ta osales sotsiaalprogrammis. Samuti võttis kohus arvesse, et kaebaja ei viibinud kõiki päevi järjest kambrites, kus põrandapinda oli ühe isiku kohta alla 3 m². Samas arvestas kohus ka seda, et vastustaja ei ole rakendanud meetmeid isikliku ruumi puuduse leevendamiseks. Halduskohus pidas kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest kohaseks rahaliseks hüvitiseks 352 eurot, s. o 2 eurot ööpäeva eest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
24. Tallinna Vangla esitas 18.03.2015 Tartu Halduskohtu 16.02.
25. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas osaliselt A.A.i kaebuse ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu vastustaja halduskohtu seisukohaga, et kinnipeetava paigutamine kambrisse, kus põrandapinda oli alla 3 m² kinnipeetava kohta, on vastuolus inimväärikust alandava kohtlemise keeluga ja õigusvastane. Vastustaja on seisukohal, et kohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi ja jätnud sisuliselt hindamata asjas olulise tähtsusega seisukohad. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 8.1 Vastustaja ei nõustu halduskohtuga, et WC alune pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel üldpinnast maha arvata. Kinnipeetavate kambritele on sätestatud eluruumidele kehtestatud nõuded. Vabariigi Valitsuse 26.01.
26. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapinda 2 vastasseinte vahelisest kaugusest. Ka väljaspool vanglat ei arvestata WC pinda ruumi kogupinnast välja. Kambrites, kus paiknes kaebaja, asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruumi, mille saab uksega sulgeda, mis võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. 8.2 Halduskohus ei ole otsuse tegemisel arvestanud EIK 17.10.
27. a otsusega asjas Vladimir Belyayev vs. Venemaa, milles olid asjaolud käesoleva asjaga sarnased, kuid EIK leidis, et isiku kohtlemine ei olnud inimväärikust alandav. Vastustaja leiab, et kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. Justiitministri 30.11.
28. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg-t 6 kuni 31.12.
29. a kehtinud redaktsiooni (v.r) ei ole tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks. 8.3 Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et vastustaja tegevus on olnud süüline vähemalt raske hooletuse vormis. Halduskohus on jätnud arvestamata, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Kohtuotsuses toodud seisukohtadel ei saa olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. Esialgu kinnipeetavate kambrisuuruste osas tehtud EIK lahendid ei määratlenud konkreetselt ära seda, kui suur peab olema väikseim kamber, et seda ei loetaks iseseisva alusena inimväärikuse alandamiseks. Eesti kuni 31.12.2013 kehtinud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m² ei saanud selle kehtestamise ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada. 8.4 Eesti riik sai
30. a teada, et alla 3 m² kambripinda peetakse EIK praktikas iseenesest Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. EIK otsustes väljendatud seisukohti on siseriikliku õiguse muutmisel võetud arvesse. Alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutuses kinnipeetavatele vähemalt 3 m² põrandapinda. 8.5 Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et kaebaja ei ole püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida ega seda vähendada. Kaebaja ei ole Tallinna Vanglas viibimise ajal esitanud vanglale pöördumisi halbade vangistustingimuste ega ruumipuudusest tingitud kahju tekkimisega seoses. Kaebaja ei ole tõendanud selliseid asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldused.
31. Kaebaja vaidleb oma vastuses ja täiendavas 01.07.
32. a kirjas apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja leiab, et EIK on korduvalt väljendanud seisukohta, et WC alune pind tuleb kambripinnast välja arvata. Kaebaja leiab, et vangla on apellatsioonkaebuses toonud välja vaid endale soodsad seisukohad, kuid haldusorgan peab olema objektiivne. Vastustaja on jätnud märkimata, et suvel lõhuti kambrites aknad ära, et värsket õhku saada. Enamus ajast oli kambrites kuus kinnipeetavat, lisaks kolm nari, metallkapid ja laud koos pinkidega, mistõttu oli reaalselt ruumi liikumiseks maksimaalselt 4 m². Pikki kuid ja aastaid sellistes tingimustes viibimine jätab inimese psüühikale raske jälje. Psüühilise surve all olev inimene ei taju oma olukorda ja ei oska abi otsida. Seetõttu on vangla väide, et kaebaja ei ole pöördunud Tallinna Vangla poole, asjakohatu. Vangla ei ole kohtule esitanud kaebaja tervisekaardi väljavõtet alates
33. aastast. Kaebaja palub vajaduse korral ringkonnakohtul see vanglalt välja nõuda.
34. 05.07.2015 esitas kaebaja ringkonnakohtule taotluse milles märkis, et juhul, kui ringkonnakohus jätab halduskohtu otsuse kahjuhüvitise väljamõistmise osas muutmata, soovib ta, et hüvitise summa kantaks mitte tema vanglasisesele arvele, vaid tema isiklikule pangaarvele SEB pangas. 3 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
35. Ringkonnakohus jätab esmalt rahuldamata kaebaja taotluse nõuda vastustajalt välja tema tervisekaart alates
36. aastast. Ringkonnakohtu hinnangul puudub kaebaja tervisekaardi asja juurde võtmiseks igasugune vajadus, arvestades muuhulgas seda, et käesolevas asjas lahendatakse kahjunõuet, mis puudutab perioodi 15.04.2011-20.12.2011 ja ka seda, et kaebaja ise ei ole halduskohtu otsusele edasikaebust esitanud.
37. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud ükski väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
38. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu vastustaja halduskohtu seisukohaga, et kinnipeetava paigutamine kambrisse, kus põrandapinda oli alla 3 m² kinnipeetava kohta, on vastuolus inimväärikust alandava kohtlemise keeluga ja on õigusvastane. Vastustaja on apellatsiooniastmes jätkuvalt seisukohal, et kaebajale oli kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel tagatud üle 2,5 m² põrandapinda, mis oli kooskõlas VSkE kuni 31.12.
39. a redaktsioonis kehtinud § 6 lg-ga 6, mille kohaselt pidi vangla tagama kambris kinnipeetavale vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Vastustaja leiab, et seega ei olnud Tallinna Vangla tegevus õigusvastane.
40. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna perioodil 15.04.2011-20.12.
41. Halduskohus on kinnipeetava isikliku ruumi pindala arvutamisel arvutanud kambri üldpindalast välja WC aluse pindala, kuid ei ole kambri pindalast välja arvanud mööbli alust pindala. Vastustaja esitatud andmete alusel (kambri pind ilma WC pinnata) luges halduskohus tuvastatuks, et kaebaja viibis 176 päeva kambrites, mille põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m².
42. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu vastustaja halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Halduskohus on vaidlustatud otsuse p-s 9 leidnud, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb tulenevalt EIK praktikast asjas Tunis vs. Eesti (avaldus nr 429/12) isikliku ruumi kindlakstegemisel kambri üldpinnast maha arvata WC alune pindala. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on õigesti kinnipeetavale ette nähtud ruumi arvutamisel kambri üldpindalast WC aluse pindala välja arvanud. Kambris asuva WC pinda ei saa kinnipeetavale ette nähtud ruumi kindlakstegemisel arvesse võtta, kuna WC ei ole kasutatav väljaspool selle kasutusotstarvet ning seega ei saa seda pidada ruumiks, mis võimaldaks vaba liikumist lisaks kambri pinnale. Järelikult ei saa WC suurus, arvestades selle ruumi funktsiooni, mingil viisil kambri ülerahvastatust leevendada. Seda, et kambri põrandapinna suurust ühe kinnipeetava kohta tuleb hinnata ilma WC aluse pinnata, on leidnud Tallinna ja Tartu Ringkonnakohtud ka jõustunud otsustes haldusasjades nr 3-13-70099 (p 21), 3-13-70245 (p 12), 3-13-70129 (p 15), 3-14-50845 (p 10).
43. Vastustaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus ei ole otsuse tegemisel arvestanud EIK 17.10.
44. a otsusega asjas Vladimir Belyayev vs. Venemaa, milles olid asjaolud käesoleva asjaga sarnased, kuid EIK leidis, et isiku kohtlemine ei olnud inimväärikust alandav. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja viidatud EIK otsus asjas Belyayev vs. Venemaa ei anna alust jõuda teistsugusele seisukohale, kui jõudis halduskohus. EIK on ka otsuses asjas Belyayev vs. Venemaa p-s 30 märkinud, et igal kinnipeetaval peab olema kambris vähemalt 3 m² põrandapinda ning kui see nõue ei ole täidetud, saab eeldada, et isiku kinnipidamistingimused olid inimväärikust alandavad ning vastuolus EIÕK art-ga
45. 4 Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et käeolevas asjas on asjaolud sarnased asjaoludega asjas Belyayev vs. Venemaa. Asjas Belyayev vs. Venemaa tegi EIK otsuse p-s 33 kindlaks, et isik oli viibinud kokku 36 päeva kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta ruumi 2,95 m² ning vaid 2 päeva kambris, kus oli ühe kinnipeetava kohta ruumi 2,65 m². Käesolevas asjas viibis kaebaja 30 päeva kambris, kus oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda 2,45 m², 122 päeva kambris, kus oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda 2,55 m² ning 24 päeva kambris, kus oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda 2,93 m². Seega on kaebaja viibinud käesolevas asjas oluliselt rohkem päevi kambrites, kus on ühe kinnipeetava kohta põrandapinda alla 3 m² ning enamuse sellest ajast oli kambris põrandapinda ka oluliselt vähem kui 3 m², 30 päeval isegi alla 2,5 m², mis oli ka vastuolus vaidlusalusel perioodil kehtinud VSkE § 6 lg-ga 6, mille kohaselt pidi kinnipeetavale olema kambris tagatud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Seega ei ole õige vastustaja väide, et kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud nõuetele.
46. Ringkonnakohus nõustub iseenesest vastustaja väitega, et VSkE § 6 lg-t 6 v.r ei ole tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks, kuid märgib, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on asjas nr 3-4-1-9-14 leidnud, et VSkE § 6 lg 6 v.r ei olnud põhiseadusega vastuolus, kuna võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem põrandapinda kui 2,5 m², samuti oli võimalik kambri vähest põrandapinda kompenseerida muude meetmetega. Halduskohus ongi vaidlustatud otsuse p-s 11 hinnanud kaebaja tegelikke liikumisvõimalusi ning teinud kindlaks, et kaebaja suhtes kohaldati režiimi, kus tal puudus õigus liikuda väljaspool kambrit rohkem kui üks tund päevas värskes õhus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja sellised liikumisvõimalused ei olnud piisavad, et nende kompenseeriv mõju oleks perioodide osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda alla 3 m², ära hoidnud EIÕK art 3 rikkumise.
47. Vastustaja ei nõustu apellatsioonkaebuses ka halduskohtu seisukohaga, et tema tegevus on olnud süüline, sest halduskohus on jätnud arvestamata inimõiguste dünaamilise iseloomu. Iseenesest ringkonnakohus nõustub vastustaja väitega inimõiguste dünaamilise arengu kohta, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole aktsepteeritavad vastustaja väited, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel ning kohtuotsuses toodud seisukohtadel ei saa olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju. Rikkumise tuvastamisel annab kohus hinnangu tagantjärgi juba toimunud situatsioonile. Ka kambri põrandapinna suurust puudutavates EIK lahendites on hinnatud kinnipidamistingimuste lubatavust varasemal ajal. Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel VSkE § 6 lg-le 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis oli see säte kambri põrandapinna miinimumnõude osas, kui isiku suhtes ei esinenud muude kinnipidamistingimuste kompenseerivat mõju, vastuolus EIÕK art-ga
48. EIÕK on Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt põhiseaduse § 123 lg-st 2 vastuolu korral siseriikliku õigusega selle ees ülimuslik. VSkE § 6 lg 6 regulatsioon, mille kohaselt tuli kambris tagada kinnipeetavale vähemalt 2,5 m² põrandapinda kehtis kuni 31.12.
49. Ometi on EIK näiteks juba 11.02.
50. a tehtud otsuses kohtuasjas Salakhutdinov vs. Venemaa (avaldus nr 43589/02) p-s 66 viidates varasematele EIK kohtuasjadele märkinud, et juhul, kui kambris on põrandapinda isiku kohta vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist. Seega ei ole õige ka vastustaja väide, et Eesti riik sai alles
51. a EIK otsusest asjas Tunis vs. Eesti teada, et alla 3 m² kambripinda peetakse EIK praktikas iseenesest EIÕK rikkumiseks. 5
52. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et halduskohus on jätnud tähelepanuta, et kaebaja ei ole püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida ega seda vähendada. Halduskohus on vaidlustatud otsuse p-s 13 märkinud, et kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks Tallinna Vanglas saanud oma tegevuse või taotlustega mõjutada kinnipeetavatele ette nähtud isikliku ruumi tagamist ning seega ei takista RVastS § 7 lg-s 1 viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine käesoleval juhul hüvitusnõude rahuldamist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. Vastustaja on ka ise apellatsioonkaebuse ps 35 märkinud, et Tallinna Vanglal ei olnud ajal, mil kaebaja seal viibis, võimalik tagada talle rohkem pinda. Samuti on vastustaja märkinud, et võimalik ei oleks olnud ka kaebaja ümberpaigutamine teise vanglasse. Seega ei ole usutav vastustaja apellatsioonkaebuse p-s 42 märgitud väide, et vangla saanuks kahju tekkimist ära hoida, kui kinnipeetav oleks ruumipuudusest vanglale koheselt teada andnud. Järelikult on halduskohus õigesti leidnud, et kaebajale ei saa esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist ette heita.
53. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus õigesti leidnud, et vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel 176 päeval kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 3 m² ning arvestades kaebaja väheseid liikumisvõimalusi väljaspool kambrit, oli õigusvastane.
54. Halduskohus on vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistnud mittevaralise kahju hüvitisena 2 eurot iga kaebaja isikliku ruumi nõuet rikkuva päeva eest, kokku 352 eurot. Vastavalt Riigikohtu praktikale (Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.2014.a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.1) teeb kohus mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse kaalutlusõiguse alusel. Vastustaja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud väiteid selle kohta, et halduskohus on kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teinud kaalumisvigu. Seega ei ole halduskohtu otsuse muutmiseks alust ka välja mõistetud hüvitise suuruse osas. Tartu Ringkonnakohus on ka näiteks jõustunud kohtotsustes haldusasjades nr 3-14-50845 ja nr 3-13-70129 ebapiisava kambri põrandapinnaga seoses pidanud mittevaralise kahju hüvitist summas 2 eurot õigusvastastes tingimustes veedetud ööpäeva eest mõistlikuks ja piisavaks rahaliseks hüvitiseks. Sama suure mittevaralise kahju hüvitise on välja mõistnud ka Tallinna Halduskohus jõustunud kohtulahendis asjas nr 3-13-
56. Arvestades ka asjaolu, et kaebaja on
57. a sügisest vanglast vabanenud, rahuldab ringkonnakohus kaebaja taotluse, mille kohaselt kaebaja palus, et juhul, kui halduskohtu otsust ei tühistata või kaebaja kasuks hüvitise väljamõistmise osas ei muudeta, kantaks Tartu Halduskohtu poolt välja mõistetud kahjuhüvitis tema isiklikule arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX SEB pangas.
58. Eeltoodust tulenevalt jääb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 lauset 2 ning kohustab Tallinna Vanglat kandma A.A. kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis summas 352 eurot A.A. isiklikule arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX SEB pangas.
59. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei ole apellatsiooniastmes menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Tallinna Vangla oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest. Seetõttu jäävad menetluskulud poolte endi kanda. Madis Ernits Agu Timmi 6 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 7 /allkirjastatud digitaalselt/