KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. mai 2023, Tartu Kriminaalasja number 1-21-5906 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Erkki Hirsnik, Maarika Kuusk Krimi

§ 25

lg 2 järgi üldmenetluses Kohtuistungi sekretär Liina Tulit-Kuum Tõlk Natalia Tselikova Kohtuistungi toimumise aeg

1. jaanuar 2023 Kohtuistungil osalesid ringkonnaprokurör Liina Pikma, süüdistatav Vladislav Dõmov, kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
2. novembri 2022 otsus Apellatsioonide esitajad ringkonnaprokurör Liina Pikma, süüdistatav Vladislav Dõmov ja kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga Prokurör ringkonnaprokurör Liina Pikma Süüdistatav Vladislav Dõmov, isikukood: 37006240261, asukoht: Viru Vangla; kriminaalkorras karistatud vandeadvokaat Kaido Kooga Kaitsja RESOLUTSIOON
3. Tühistada Viru Maakohtu
4. novembri 2022 otsus: - Vladislav Dõmovile KarS §

§ 25lg 2 järgi mõistetud karistuse osas; - Kar

S § 65 lg 2 järgi mõistetud liitkaristuse osas; - lõplikult ärakandmisele kuuluva karistuse osas. 2. Mõista Vladislav Dõmovile KarS §

§ 25lg 2 järgi Kar

S § 60 lg-t 1 ja 4 kohaldades karistuseks 5 (viis) aastat vangistust.

1. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 20.01.2012 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (s.o 1 aasta 29 päeva vangistust) võrra ning mõista kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks 6 (kuus) aastat 29 (kakskümmend üheksa) päeva vangistust.
2. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka vahi all viibitud aeg alates 12.06.2021 kuni 26.07.2021, s.o 1 kuu 14 päeva, ning lugeda lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 5 (viis) aastat 11 (üksteist) kuud 15 (viisteist) päeva vangistust, mille kandmise algust arvestada maakohtu otsuse tegemisest ehk 14.11.
4. Süüdistatava ja kaitsja Kaido Kooga apellatsioonid rahuldada osaliselt, ringkonnaprokurör Liina Pikma apellatsioon jätta rahuldamata.
5. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt K. Kooga Advokaadibüroo kaudu 314 (kolmsada neliteist) eurot 40 senti, sealhulgas käibemaks 52 (viiskümmend kaks) eurot 40 senti, vandeadvokaat Kaido Koogale süüdistatav Vladislav Dõmovile määratud korras kaitse teostamise eest ringkonnakohtu menetluses.
6. Punktis 6 nimetatud menetluskulu jääb riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Süüdistused
7. Vladislav Dõmovit süüdistatakse KarS §

§ 25lg 2 järgi selles, et olles eelnevalt karistatud Harju Maakohtu 20.01.2012 otsusega Kar

S § 113 järgi 11-aastase vangistusega, lõi ta 12.06.2021 kella 21.35 - 21.40 paiku Püssis Viru 8 ja 6 asuvate elumajade lähedal V.K. ile grillvardaga kaela piirkonda, millega tekitas kannatanule läbiva kaelavigastuse sisenemishaavaga kaela eespinnal, keskjoonelt veidi paremal ja väljumishaavaga kaela paremal külgpinnal. Maakohtu otsus 2. Viru Maakohtu 14.11.2022 otsusega karistati Vladislav Dõmovit KarS §

§ 25lg 2 järgi 8 aasta vangistusega, mida Kar

S § 65 lg 2 alusel suurendati Harju Maakohtu 20.01.2012 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (s.o 1 aasta 29 päeva vangistust) võrra ning mõisteti kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks 9 aastat 29 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka vahi all viibitud aeg alates 12.06.2021 kuni 26.07.2021, s.o 1 kuu 14 päeva, ning loeti lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks 8 aastat 11 kuud 15 päeva vangistust, mille kandmise algust arvestati antud kohtuotsuse tegemisest ehk 14.11.2022-st. V. Dõmovi suhtes kohaldati tõkendit vahistamine alates kohtuotsuse kuulutamisest kuni antud kohtuotsuse jõustumiseni või antud kohtuotsusega mõistetava karistuse ärakandmiseni.

1. Antud asjas ei olnud vaidlust selle üle, et süüdistatav V. Dõmov on tõesti viibinud 12.06.2021 kella 21.35 - 21.40 paiku Püssis Viru 8 ja 6 asuvate elumajade lähedal koos kannatanu V.K. iga ühes seltskonnas. Kohtus üle kuulatud isikud kinnitasid, et tähistati sünnipäeva ja tehti grilli õues. Seda kinnitavad ka dokumentaalsed tõendid kui ka kaitsja esitatud videosalvestis. Vaidlust ei olnud ka selle üle, et samal õhtul umbes kella 21.40 ajal, viibides sealsamas ehk majade nr 6 ja 8 vahel, teadmata põhjusel, lõi süüdistatav kannatanut ühel korral šašlõkivardaga kaela piirkonda. Löök oli läbiv ja kannatanul tekkis verejooks. Vastuseks saadud löögile lõi 2 kannatanu süüdistatavat jalaga keha piirkonda ja kahel korral rusikaga vastu nägu, millest süüdistatav kukkus maasse ja jäi sellisesse asendisse kuni kohale oli saabunud kiirabi ja politsei. Kiirabi kutsusid samas seltskonnas viibinud tunnistajad. Eelnev on tõendatud tunnistaja V.S. ütluste, 29.06.2021 asitõendi vaatlusprotokolli (millega uuriti häirekeskusele laekunud kõne helisalvestist), kiirabikaardi nr 10368215, patsiendikaardi nr 21-079754 ja 29.06.2021 asitõendi vaatlusprotokolliga, millega uuriti patrullpolitseiniku rinnakaamera salvestist. Ehk siis juba sündmuskohal oli tekkinud versioon, et kannatanut löödi šašlõkivardaga. Selle põhjendatuse kasuks räägivad ka kohtus üle kuulatud isikute ütlused. Kannatanu ütluste kohaselt nägi ta tol õhtul, kes torkas teda šašlõkivardaga. Varras ei jäänud kaela, süüdistatav võttis selle välja, torkas ja tõmbas välja. Sama tuleneb ka tunnistaja A.R. ütlustest. Tunnistaja V.S. ütluste järgi esimesena lõi šašlõkivardaga Vlad kannatanule, õlga. Umbes õla ja kaela piirkonnas. Lõi terava osaga. Oli üks löök. Lõi ülevalt. Rohkem ei olnud lööke. Šašlõkivarras avastati politsei poolt sündmuskohal. 12.06.2021 sündmuskoha vaatlusprotokolli järgi liikudes maja nr 8 poole asfalttee peal oli avastati mõned üksikud verekahtlased määrdumised, nende juures kõverdatud varras pikkusega umbes 60 cm ja laiusega umbes 1 cm. Seega nii kannatanu kui tunnistajad osutasid oma ütlustes, et süüdistatav lõi kannatanut šašlõkivardaga kaela.
2. Kaitsja ei vaielnud sellele versioonile otseselt vastu, kuid seadis kahtluse alla, kas sellise pehmest metallist vardaga saab ikka sellise kehavigastuse tekitada. Maakohus ei näinud alust kahelda selle kuriteo toimepanemise vahendi omadustes. Kaitsja taotluse alusel šašlõkivarrast uuriti asitõendina kohtuistungil ja see vastab asitõendi vaatlusprotokollis kajastatud tunnustele. 4.
3. Uurides seda asitõendit sai kohus vahetult veenduda, et tegemist on n-ö tavalisest metallist šašlõkivardaga. See on valmistatud piisavalt tugevast metallist, et teatud koormuseni hoida sirget kuju ning kohtu arvates sellega on võimalik sooritada läbiv löök vastu riietega katmata kehaosasid, nt kaela piirkonda, nii, et see läbib inimese nahka ja pehmeid kudesid. Seega kohtul ei teki kahtlust, et selle šašlõkivardaga oli võimalik läbi torgata kannatanu keha kaela piirkonnas. Seega, kuriteo toimepanemise vahend – metallist šašlõkivarras, on antud juhul üheselt tuvastatud. 4.
4. Süüdistatavale ette heidetava kuriteo (teise inimese tapmise) tagajärg – inimese surm, jäi antud juhul saabumata. Faktiliselt saabunud tagajärjeks on lühiajaline elule mitteohtlik tervisekahjustus. Tervisekahjustuse raskuse kindlaks tegemiseks määrati kohtuarstlik ekspertiis ning ekspertiisiakti nr 21E-IDI0043 järgi haiglasse pöördumisel esinesid kannatanul V.K. il kaks haava kaelal (sisenemis- ja väljumishaav). Täiendekspertiisimääruse alusel valminud ekspertiisiakti nr 21E-IDI0045 järgi läbivaatusel 07.07.2021 sedastati kannatanul järgmised vigastused: üks arm kaela eespinnal, keskjoonelt veidi paremal ning üks arm paremal pool kaela külgpinnal. Antud armid on paranevad haavad, mis tekkisid torke-lõikehaava toimest, mida tõendab armide iseloom (joone- ja veidi kaarekujulisus, siledad servad, teravad otsad), võimalik, et löögist vardaga. Armid paiknevad teineteisest 6,5 cm kaugusel. Kahe armi iseloomu ja paiknemise ning kanatanu ütluste põhjal võib arvata, et arm kaela eespinnal on sisenemishaav ning arm paremal pool kaela külgpinnal on väljumishaav. Löök oli antud torke-lõikerelvaga, mille laius ei ületanud 1 cm ning pikkus oli mitte vähem kui 6-7 cm, suunaga eest taha ja vasakult paremale, mida tõendavad armide pikkus ja armide 3 vaheline kaugus. Haiglasse saabumisel esines kannatanul kaela suurte veresoonte ja elundite vigastuseta läbiv haav kaelal (kannatanu seisund oli rahuldav, arteriaalne vererõhk normi piires, oli teadvusel, sideme eemaldamisel jätkuvat verejooksu ei sedastatud. Antud vigastus ei põhjusta eluohtlikku tervisekahjustust, tavalise kulu korral põhjustab lühiajalise tervisekahjustuse kestusega vähem kui neli nädalat. Seega, on üheselt tuvastatud, et kannatanule tekitatud kehavigastus ei olnud eluohtlik. Samas ei võta see maha küsimust, kas süüdistatava tahe oligi suunatud sellise tagajärje saabumisele (kaitse versioon) või oli see suunatud raskema tagajärje, nimelt kannatanu surma saabumisele, mis jäi lõpule viimata süüdistatavast olenemata põhjustel (süüdistuse versioon). Peamine vaidlusmoment poolte vahel antud asjas taandus sellele, kas lüües kannatanut šašlõkivardaga kaela piirkonda tahtis süüdistatav V. Dõmov teda tappa, s.t kas ta on vähemalt möönnud oma teo tagajärjena kannatanu surma saabumist või mitte. Seega küsimuse all on kas süüdistatava teos esinevad tapmise kuriteokoosseisu subjektiivsed tunnused. 4.
5. Süüdistatav V. Dõmov tunnistas kohtus kannatanu šašlõkivardaga löömist, kuid ei osanud selgitada, miks ta tegi seda. Ta keeldus ütlusi andmast ning prokuröri taotlusel esitatud kohtueelses menetluses antud ütlusest nähtub, et 12.06.2021 kella 12-13 paiku olles eelnevalt tarvitanud alkoholi, sõitsid töökaaslase A.D. iga Püssi, kus tähistati Aleksandri sünnipäeva. Mäletab grilli õues, grillivardaid. Tulid ka teised võõrad isikud. Ise jõi õlut ja viina. Kannatanut nägi esimest korda, suhtlesid temaga normaalselt. Mis oli edasi ei mäleta. Samas kannatanu ja tunnistajate ütlustest nähtub, et tol õhtul süüdistatava V. Dõmovi ja kannatanu V.K. i vahel tekkis konflikt. 4.
6. Süüdistatava ja kannatanu vahelise konflikti juured on paremini näha tunnistajate A.R. , A.K. ja V.S. ütlustest. Süüdistatava poolt olid sellised ebameeldivad sõnad kannatanu suhtes. Noris kogu aeg midagi, et „tule räägime“, kutsus teda jutuajamisele, et „lähme kõrvale“. Kannatanu ei tahtnud temaga rääkida. Süüdistatav on kannatanut solvanud, see oli juba hiljem. Umbes 10 minutiga muutus agressiivseks. Süüdistatava agressiivsus väljendus selles, et rääkis – „lähme räägime juttu, klaarime suhteid“. Kannatanu tahtis temast lahti saada. Tõsine tüli algas, kui kannatanu juba teist korda keeldus süüdistatavaga kätt surumast. Süüdistatav tahtis kannatanut rünnata, aga kannatanu vältis kontakti, läks kogu aeg eemale. Ehk siis, tunnistaja A.R. ütlustest nähtuvalt, kuigi teiste kohalviibijatega sai süüdistatav normaalselt läbi, käitus nende suhtes normaalselt, kannatanu suhtes noris ta tüli ja kannatanu ei soovinud temaga suhelda. A.R. ütlustega riimuvad ka tunnistaja A.K. süüdistatavaga. ütlused, et kannatanu vältis suhtlemist Samuti tunnistaja V.S. ütlustest nähtub, et süüdistatav ja kannatanu ei saanud tol õhtul omavahel hästi läbi. V.S. ütluste järgi kõik oli hästi, siis toimus mingi sõnavahetus, (süüdistatav ja kannatanu) hakkasid omavahel midagi klaarima ja siis juhtus see mis juhtus. See konflikt juhtus süüdistatava ja kannatanu vahel. Vist alustas tüli V. Dõmov, talle ei meeldinud kannatanu sõnakasutus, ta hakkas tüli norima. 4.
7. Ei ole võimalik tuvastada, kas süüdistatava otsustus kannatanut lüüa oli tingitud just kannatanu ebatsensuursetest sõnadest või nt tema keeldumisest suruda süüdistatava kätt või sellest, et kannatanu on vältinud suhtlemist süüdistatavaga. Keegi tunnistajatest ei kuulnud täpselt, mis sõnu kannatanu lausus. Samuti ei tulene tunnistajate ega kannatanu ütlustest, et süüdistatava löök tuli just reaktsioonina kannatanu sõnadele. Seetõttu ei saa rääkida 4 kannatanupoolsest provokatsioonist süüdistatava suhtes. Tegemist on võimaliku kuriteo motiiviga, kuid kohus ei saa seda kindlalt tuvastada. Peale kuriteo motiivi aga saab kontrollida süüdistataval tahtluse olemasolu nii tema teojärgse käitumise alusel, kui välise teopildi järgi. Need aga osutavad, et süüdistatav on tegutsenud tahtlikult nii teo (šašlõkivardaga kaela löömine), kui selle teo tagajärje (kannatanu võimaliku surma) suhtes. 4.
8. Kannatanu ütluste järgi pärast löögi saamist taganes ta süüdistatavast, aga süüdistatav ikka järgnes temale, millest kannatanu järeldas, et ta (süüdistatav) soovib jätkata tema ründamist ning enda kaitsmiseks pidi kannatanu kasutama füüsilist jõudu. Lõi teda (süüdistatavat) jalaga kõhtu, sest kaitses ennast. Mõtles, äkki võib ta (süüdistatav) veel midagi teha. Kannatanu ütlused riimuvad ka tunnistajate A.R. ja V.S. ütlustega. Tunnistaja A.R. ütluste järgi kannatanu haaras kaelast kinni ja lõi süüdistatavat jalaga, too kukkus maha. Kannatanu lõi süüdistatavat võib olla kaks korda. Kannatanul jooksis verd kõrist. Tunnistaja V.S. ütluste järgi V.K. (kannatanu) hakkas tema (süüdistatava) eest taganema, V. Dõmov hoidis varrast käes, nagu inimene hoiaks nuga. Pärast esimest lööki varras oli kõveraks läinud ja sellega läks kannatanu poole. Terav ots oli suunatud külje poole. Siis kannatanu hakkas kaitsma ennast kätega. Oli neist 3-4 meetri kaugel. Kannatanu kaitses ennast taganedes ja lõi süüdistatavat vastu. Siis kannatanu lõi teda (süüdistatavat) tugevasti. Kannatanu lõi käega umbes näo piirkonda, süüdistatav kukkus maha ja kaotas teadvuse. Ehk siis nähes, et kannatanu kaelast jookseb verd, aga ta on ikka veel jalul ei saanud süüdistatav olla kindel, et juba tehtud löök on surmav ja tema tahe on viidud lõpule. Kuriteo toimepanemise vahendiga käes kannatanu suunas edasine liikumine on objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt vaadatuna selgelt tajutav ründe jätkamisena, mille eesmärgiks on viia oma kavatsus lõpule, et soovitud tagajärg – kannatanu surm oleks saabunud. Seega, juba see süüdistatava teojärgne käitumine näitab temal tapmise tahtluse olemasolu. 4.
9. Maakohus nõustus ka prokuratuuri käsitlusega toimunud löögi iseloomust. Kohtus üle kuulatud ekspert M. Jeržanov kinnitas, et kannatanul oli vigastus kaela piirkonnas, kus asuvad elutähtsad organid, neist unearteri vigastus on kõige ohtlikum. Kui unearter saab viga, siis vigastused on eluohtlikud sõltumata vigastuse iseloomust. Kui on suure veresoone vigastus, see on alati eluohtlik vigastus. Selle tagajärjeks võib saabuda väline verejooks ja surm. Kui oleks läbiv haav inimese kõrisse ja söögitorusse või hingamistorusse, siis ka see kehavigastus oleks eluohtlik. Täiendekspertiisi aktile lisatud fotost ja skeemist on näha, millised veresooned asuvad inimese kaelas ning et haavakanali sisend asub unearterile lähedalt (mõned cm). Sellistes tingimustes, seda enam olles alkoholijoobes, kui inimese koordinatsioon on üldiselt teadaolevalt häiritud ja käsi ei saa olla nii täpne ja kindel kui kainel inimesel, ei saanud süüdistatav olla kasvõi kuidagi kindel, et tema löök läbib vaid kannatanu kaela nahka ja pehmeid kudesid ega vigasta seejuures unearterit, teisi veresoone või söögi-/hingamistoru. Maakohus nõustus prokuratuuri arvamusega, et kannatanule surmava vigastuse mittetekkimine oli tingitud mitte lööja, s.t süüdistatava tahtest, vaid kontrollimata juhusest, mida süüdistatav ei valitsenud ning kannatanu surma, kui tapmise tagajärje mittesaabumine ei sõltunud süüdistatava tahtest. Süüdistatav ise, seda lööki tehes, ongi soovinud just selle tagajärje, s.t kannatanu surma saabumist. Üldiselt teada on, et inimese kaela puhul tegemist on väga tundliku ja praktiliselt kaitsmata inimkeha piirkonnaga, milles asuvad nii olulised veresooned (unearter) kui elutähtsad organid (söögi-/hingamistoru). Usutavad ei ole kaitsja väited, et unearteri asukoht kaelas ei ole tavainimesele teada. 5 Seega, lüües teist inimest terava otsaga metallist esemega (šašlõkivardaga) kaela sai süüdistatav aru, et selle tagajärjeks on mitte pelgalt kannatanule valu põhjustamine ja kergete kehavigastuste tekitamine, vaid suure tõenäosusega just oluliste veresoonte ja elutähtsate organite vigastamine, mis võib päädida kannatanu surmaga. Et just see oli süüdistatava soovitud tagajärjeks, nähtub ka süüdistatava käitumisest pärast löögi tegemist. Nähes, et kannatanu kaelast jookseb verd ja ta hoiab käega kõrist kinni (millest on rääkinud kannatanu, aga ka tunnistajad), ei näidanud süüdistatav üles mingeid üllatumise märke. 4.
10. Eeltoodu alusel leidis maakohus, et kuna kaelas asub unearter, teised olulised veresooned, aga ka elutähtsad organid – söögi-/hingamistoru, lüües kannatanut terava otsaga šašlõkivardaga kaela sai süüdistatav aru, et võib vigastada nii unearterit (mis eksperdi sõnul praktiliselt alati päädib inimese surmaga, sest verejooksu ei ole võimalik peatada), kui ka hingamis-/söögitoru, mis on elutähtsad organid ja nende vigastus võib samuti viia kannatanu surmani ning tahtis just selle tagajärje saabumist. Seejuures arvestas kohus, et süüdistatava löök oli piisavalt intensiivne ja tehtud nii suure jõuga, et metallist tehtud terava otsaga šašlõkivarras läbis kannatanu kaela (läbiv haav), millest kannatanul oli tekkinud verejooks lahtisest läbivast haavast. Kuna unearter, muud suuremad veresooned, söögi-/hingamistoru jäid (süüdistatava tahtest olenemata põhjusel) löögi tagajärjel vigastamata ei tekkinud reaalset ohtu kannatanu elule, kuid süüdistatav ei saanud seda ette näha ja tagajärg jäi saabumata tema tahtest olenemata asjaoludel (löök ei puudutanud suuremaid veresooni ega söögi-/hingamistoru). 4.
11. Kehtiv kohtupraktika jaatab tapmise tahtluse olemasolu isegi olukorras, kus teo toimepanija ei tunneta tagajärge kindlalt saabuvana, vaid jätab selle juhuse hooleks (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 29.06.2017 otsus nr 1-16-10163, p 11.4). Antud juhul sai süüdistatav aru oma tegevuse ohtlikkusest, kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje (kannatanu surma) vahel ning teadis, et lüües kannatanut terava otsaga metallist šašlõkivardaga kaela piirkonda võib ta suure tõenäosusega tabada olulist veresoont (nt unearterit) või elutähtsat organit (söögi-/hingamistoru), mille tagajärjel võib saabuda kannatanu surm ja tahtis seda. Maakohus tuvastas seega, et süüdistatav V. Dõmov lõi kannatanule V.K. ile terava otsaga metallist šašlõki vardaga kaela piirkonda, millega tekitas kannatanule läbiva kaelavigastuse sisenemishaavaga kaela eespinnal, keskjoonelt veidi paremal ja väljumishaavaga kaela paremal külgpinnal, millest kannatanul oli tekkinud verejooks. Koosseisuline tagajärg – inimese surm jäi antud juhul saabumata vaid tänu õnnelikule juhusele. Kohtu arvates süüdistatava teoga on täidetud tapmise katse kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused. 4.
12. Kaitsja on seadis kahtluse alla, kas süüdistatav oli füüsiliselt võimeline kannatanut lüüa, sest oli väga tugevas alkoholijoobes. Oma versiooni kinnituseks on kaitsja esitanud videosalvestise , millelt on näha V. Dõmovit, kes istub toolil, ühel hetkel tõstab paremat kätt (video aeg 00:28), aga ainult selle videolõigu järgi ei ole võimalik hinnata, kas ta on alkoholijoobes ja kui tugevas joobes ning ei nähtu mingeid tunnuseid, et süüdistatav ei oleks võimeline liikuma ja/või kannatanut šašlõkivardaga lööma. Seoses kaitsja märkusega süüdistuse piiridest väljumise lubamatusest, selgitas kohus, et süüdistusakti p 18 all (süüdistuse sisu) on kirjeldatud kõik faktilised asjaolud, millele on tuginenud nii pooled kui kohus antud kohtuotsust tehes. Seega, mõistes süüdistatava süüdi mõrva katses, ei väljunud kohus süüdistuse piiridest. Süüdistuse sisu lõpeb konkreetse viitega § 114 lg 1 p-le 4, viitega § 25 lg-le 2, mis selgelt osutab mõrva katse süüdistusele. Et nii kaitsja, 6 kui süüdistatav on sellest õigesti aru saanud (et V. Dõmovit süüdistatakse just mõrva katses, mitte kehalises väärkohtlemises vms), nähtub ka kaitsja enda selgitustest ja positsioonist. 4.
13. Süüdistatava teod vastavad tapmise katse kuriteokoosseisu tunnustele. Ta teadis, et teostab kuriteokoosseisule vastavat asjaolu ja tahtis seda ehk on tegutsenud tahtlikult nii kannatanu löömise kui soovitud tagajärje – kannatanu surma suhtes. V. Dõmov on varem juba karistatud tapmise eest Harju Maakohtu 20.01.2012 otsusega, mistõttu tema teod tuleb kvalifitseerida KarS §

§ 25lg 2 järgi.

1. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei esine ja keegi pooltest pole vastupidisele tuginenud.
2. Karistuse osas märkis maakohus järgmist. Süü suuruse hindamisel ja karistuse mõistmisel arvestas maakohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi, teo toimepanemise asjaolud. Kohtu arvates vastab V. Dõmovi süü keskmisele määrale. Maakohus ei tuvastanud karistust raskendavaid asjaolusid. Karistust kergendava asjaoluna võttis kohus arvesse süüdistatava kahetsust, mida ta avaldas kohtuistungil. Seega V. Dõmovi süü raskus vastab keskmisele määrale ning arvestades karistust raskendavate asjaolude puudumist ja karistust kergendavate asjaolude (kahetsuse) olemasolu, samuti seda, et tegu jäi katse staadiumi, tuleb süüdistatavat karistada vangistusega sanktsiooni miinimummääras, mõistes temale karistuseks 8 aastat vangistust. Kuigi tegu jäi katsestaadiumi ja faktiliseks tagajärjeks on elule mitteohtlikud kehavigastused kannatanul, ei või mööda vaadata juba ostutatud faktist, et uue samalaadse esimese raskusastme isikuvastase kuriteo pani süüdistatav toime, olles katseajal ja tingimisi ennetähtaegselt vabastatuna. Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt V. Dõmovil on üks kehtiv kriminaalkaristus tapmise eest KarS § 113 järgi. Harju Maakohtu 20.01.2012 otsusega mõisteti temale karistuseks 11 aastat vangistust, kandmise algusega 29.03.
3. Viru Maakohtu 29.10.2019 määrusega vabastati V. Dõmovit tingimisi ennetähtaega katseajaga 2 aastat 4 kuud 14 päeva. V. Dõmov vabanes vanglast 14.11.
4. St varasema kohtuotsusega mõistetud karistusest jäi tal kandmata 2 aastat 4 kuud 15 päeva vangistust. Seda karistust on ta uuesti asunud kandma 27.07.2021 ning antud kohtuotsuse tegemise ajaks on ära kandnud 1 aasta 3 kuud 16 päeva vangistust, mis tuleb KarS § 65 lg 2 alusel suurendada antud asjas mõistetud karistus, s.o 7 aastat 10 kuud 16 päeva vangistust Harju Maakohtu 20.01.2012 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta ja 29 päeva, mõistes V. Dõmovile lõplikult karistuseks 8 aastat 11 kuud ja 15 päeva vangistust, mille kandmise algust arvestada kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsioonid
5. Viru Maakohtu 14.11.2022 otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Liina Pikma, kes palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega V. Dõmovile mõisteti karistuseks 8 aastat vangistust ning teha uus otsus, millega mõista V. Dõmovile karistuseks 16 aastat vangistust ning KarS § 65 lg 2 ja § 68 lg 1 arvestades 16 aastat 11 kuud ja 15 päeva vangistust, mille kandmise alguseks arvata 14.11.
6. 7.
7. Süüdistatava puhul oli temale etteheidetava teo toimepanemise hetkel tegemist isikuga, kes oli varasemalt kriminaalkorras karistatud 20.01.2012 Harju Maakohtu poolt KarS § 113 järgi 11-aastase vangistusega selle eest, et 28.03.2011 õhtul Tallinnas XXX korteris ühisel alkoholitarvitamisel tekkinud omavahelise tüli käigus peksis ta A.K. i käte ja jalgadega, samuti tekitas ta noaga A.K. ile pehmetesse kudedesse ulatuva torke-lõikehaava kaelal ja 2 torkelõikehaava selja vasakul pool, lõikehaava vasakul küünarvarrel ning lisaks eelnevale lõi A.K. it tugevajõuliselt noaga rindkere piirkonda, millega põhjustas A.K. ile rinnaõõnde tungiva 7 torke-lõikehaava rindkerel vasakul pool südame vigastusega. Viimati mainitud vigastuste tagajärjel A.K. suri ööl vastu 29.03.2011 sündmuskohal. 29.10.2019 Viru Maakohtu määrusega vabastati V. Dõmov karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega katseajaga 14.11.2021-29.03.
8. 7.
9. Prokuröri hinnangul ei ole Viru Maakohus 14.11.2022 otsusega V. Dõmovile mõistetud karistuse määramisel arvesse võtnud asjaolu, et süüdistatav on sarnaselt käesolevale juhtumile, alkoholi tarvitamise käigus, ka varasemalt inimese tapnud ja saanud selle eest karistuseks 11 aastat vangistust. 7.
10. Kuriteo eest karistust mõistes peab kohtus arvesse võtma nii üld- kui ka eripreventatiivset eesmärki. Viru Maakohus, mõistes oma 14.11.2022 otsusega V. Dõmovile 8 aastat vangistust, ei ole prokuröri hinnangul kummagi karistuse eesmärgiga arvestanud. Kohus on oma otsuses leidnud, et V. Dõmovi süü oli teo toimepanemisel keskmine. Maakohtu poolt mõistetud karistus ei ole piisav eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks. Samuti riivab prokuröri hinnangul mõistetud karistus – sanktsiooni miinimum - avalikkuse õiglustunnet. 7.
11. Mõningal määral võib karistusmäära keskmisest kergema poole nihutada ka asjaolu, et tegu jäi katsestaadiumisse ja saabumata jäi koosseisuline teo tagajärg. Teiselt poolt tuleb arvestada, et tegu jäi koosseisulise tagajärjeta süüdistatavast sõltumatutel asjaoludel, mida tal ei olnud kuidagi võimalik kontrollida või suunata. Karistuse raskema sanktsioonimäära poole kallutab karistust kindlasti asjaolu, et süüdistatav pani teo toime katseajal, olles tingimisi enne tähtaega vabanenud 11-aastase reaalse vangistuse kandmisest katseajaga kuni 29.03.2022.a., ehk uus kuritegu pandi toime perioodil, kui isik peaks täitma temale katseajaks kehtestatud kohustusi erilise hoolega ja käituma õiguskuulekalt. V. Dõmovile KarS §

§ 25

lg 2 järgi etteheidetava teo eest tuleks karistuseks mõista 16 aastat vangistust.

1. Viru Maakohtu 14.11.2022 otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatav V. Dõmovi kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga, kes palub tunnistada V. Dõmovi süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja mõista talle kergem karistus. 8.
2. Maakohtu otsus on osaliselt põhjendamatu ja ebaseaduslik. V. Dõmovi süüdimõistmine KarS §

§ 25lg 2 järgi oli ebaseaduslik, tema tegevus oleks tulnud kvalifitseerida Kar

S § 121 lg 2 p 3 järgi. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohtulik uurimine oli ühekülgne. 8.2. Tunnistades V. Dõmovi süüdi mõrva katses, väljus maakohus lubamatult süüdistuse piiridest. KrMS § 154 lg 3 p 2 kohaselt esitatakse süüdistusakti lõpposas süüdistuse sisu. Süüdistusakti kohaselt süüdistatakse V. Dõmovit vägivallateos, süüdistuse sisust ei selgu kuidagi, et teda süüdistataks tapmise katses, ainult kvalifikatsioon on sisust erinev. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Seega ei ole kohtul õigust süüdistust muuta või täiendada. V. Dõmovile esitatud süüdistuse järgi ei ole teda võimalik tapmise katses süüdi mõista, teda on võimalik süüdi mõista kannatanule kehavigastuse tekitamises. Kuna kehavigastus vastavalt kohtuarstlikule ekspertiisile oli kerge, siis tuleb süüdistatava tegu kvalifitseerida KarS § 121 järgi. Süüdistusaktis toodud kuriteo objektiivsete tunnuste alusel ongi tegemist vägivallateoga (kvalifikatsioon KarS § 121 järgi). 8 Maakohus ei esitanud etteheiteid süüdistusakti vormile ega sisule ning ei taotlenud süüdistusakti tagastamist vms. Maakohtu selgitus on väga ühekülgne. Muidugi said nii kaitsja ja süüdistatav aru, et V. Dõmovit süüdistatakse mõrva katses, sest süüdistusakti kohaselt on kuriteo kvalifikatsioon KarS §

§ 25lg 2, kuid milles seisnes see mõrva katse, ei olnud süüdistusaktist arusaadav.

Kohtu etteheited kaitsjale ei ole asjakohased, sest kaitsja ülesanne ei ole süüdistusakti koostamine. Sellise sisuga süüdistuse alusel süüdistatava süüditunnistamine mõrvakatses on süüdistatava kaitseõiguse rikkumine. 8.

1. Maakohus on kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused tõlgendanud süüdistatava kahjuks. Maakohus on kuriteokoosseisu subjektiivsete tunnuste tuvastamisel käitunud ühekülgselt süüdistatava kahjuks. Maakohus on põhjendustes viidanud Riigikohtu lahenditele, kus kuriteo objektiivsed tunnused on erinevad käesoleva juhtumi omadest, seetõttu ka hinnang subjektiivsetele asjaoludele ei ole asjakohane. Maakohus on jätnud tähelepanuta mitmed asjaolud, mis kinnitavad, et süüdistataval ei olnud tahtlust kannatanu tappa. Süüdistatav oli tugevas joobes, tunnistaja V.S. ütluste kohaselt kukkus ta mitmeid kordi toolilt maha. Ei ole eluliselt usutav olukord, et teist isikut tappa sooviv isik viib ennast seisundisse, kus ta ei ole selliseks tegevuseks tegelikult võimeline. Süüdistatav ründas kannatanut pehmest metallist vardaga, mis esimesest löögist kõveraks läks, kuigi laual oli šašlõkilõikamise nuga ja see oleks tapmiseks palju efektiivsem vahend. Ei kannatanu ega tunnistajad ei väida, et süüdistatav püüdis lüüa kaela. Tunnistaja V.S. ütluste kohaselt oli löök õlga. Löök oli külje pealt ja sealt kaela sihtida on raske. Tunnistaja V.S. ütluste kohaselt jooksis ka verd õlast. Ei kannatanu ega ka tunnistajad pole väitnud, et süüdistatava rünne oleks jätkunud, nad ei hinnanud ka liikumist kannatanu suunas ründe jätkumisena. Nn objektiivne kõrvaltvaataja peaks ise selle hinnangu andma, seda ei saa teha omavoliliselt kohus. Maakohus nõustus ka prokuratuuri käsitlusega löögi iseloomust. Kohus leidis, et seda lööki tehes soovis süüdistatav kannatanu surma saabumist. Üldistades kohtu seisukohta soovis süüdistatav kannatanut kaela lüües tema surma, kuid lõi ebatäpselt ja kannatanu jäi ellu. Kohtu arvates ei ole usutavad kaitsja väited, et unearteriasukoht kaelas ei ole tavainimesele teada, sest pulssi mõõdetakse kaelast ehk sellest samast veresoonest. Maakohus väänab natuke kaitsja sõnu, kaitsja väitis, et harilik inimene ei tea, et unearteri tabamine on eluohtlik ja pulssi mõõdab kaitsja randmel. Oma lõppjärelduses on kohus jõudnud seisukohale, et süüdistatav teadis, et ta teostab kuriteokoosseisule vastavat asjaolu ja tahtis seda ehk on tegutsenud otsese tahtlusega nii kannatanu löömise kui soovitud tahtlusega – kannatanu surma suhtes. Millest tegi kohus järelduse, et süüdistatav tegutses otsese tahtlusega, otsuse põhjendustest ei nähtu.
2. Apellatsiooni esitas ka süüdistatav ise ning märgib esmalt, et tunnistab enda süüd osaliselt. 9.
3. Süüdistatav leiab, et tegemist oli ebaõiglase kohtuprotsessiga, milles osalejad ei saa erinevatel põhjustel olla sõltumatud ja olid ebaobjektiivsed. Seoses sellega, et V. Dõmovi kohtueelse uurimise advokaat soovitas talle algusest peale mitte anda mingeid ütlusi uurimisel ja kohtus, kuna ta veenis teda, et kriminaalasjas on minu süü KarS § 121 lg 2 tõenditena 90%. Ta tahtmatult, kuid enesekaitse eesmärgil lõi kannatanut. Seoses nende avanenud asjaoludega, et advokaat viis teda eksiteele, ning viis kohtumenetluse käigust mittemõistmiseni, leiab V. Dõmov, et tema tegevuses polnud KarS § 114 lg 1 p
4. 9 9.
5. V. Dõmov leiab, et teda hakati peksma enne šašlõkivardaga löömist, kus on kirjas, et tema isiklikud asjad visati laiali erinevatesse kohtadesse: mobiiltelefon oli puruks ja asus ühes kohas, käekell oli puruks löödud kaheks osaks – teises kohas ning rahakoti sisu – kolmandas kohas. Mis puudutab šašlõkivarrast. Tunnistaja A.R. oma esimestes ütlustes 12.06.
6. a. väidab, et pärast lööki šašlõkivardaga torkas süüdistatav selle maa sisse. Isegi seoses selle faktiga mul ei olnud tal kavatsust kannatanut tappa. Ekspertiis ei avastanud šašlõkivardalt verejälgi, DNA-d ega sõrmejälgi, ega ka rasva- ja higieritisi. Sellest järeldub, et šašlõkivarras vahetati ära, kuna selle sama šašlõkivardaga tekitati talle lõikehaavu jalal ja küünarnukil kakluse, täpsemalt tema peksmise ajal. V. Dõmov arvab, et tunnistajad vahetasid šašlõkivarda ära, et mitte süüstada kannatanut V.K. i ja ennast. 9.
7. Meditsiinieksperdi M. Jeržanovi ütlusi ei arvestatud. Kohtumeditsiiniekspert tõestas kahel juhul ja selgitas kohtus, et selline vigastus ei olnud surmava loomuga. See on märgitud isegi 14.09.2022 istungi protokollides. See oli kõigest nahka läbiv torge. Kohtueelses menetluses on kirjas, et kannatanud V.K. ile väidetavalt „tehti operatsioon“, mida tegelikult polnud, vaid ainult osutati esmaabi. 9.
8. Süüdistatav leiab, et tunnistajad valetavad ja tegelikult ei näinud šašlõkivarda lööki. 9.
9. Kohtuliku uurimise käigus tugines prokurör ainult kaudsetele oletustele ja põhjendamata tõenditele. On üheselt tuvastatud, et kannatanule tekitatud kehaline vigastus ei olnud eluohtlik.“ Kohtus küsitletud tunnistajad andsid vastuolulisi ütlusi, mille peale prokurör ei kasutanud neid fakte kui tõendeid minu kaitseks. Kohtus kasutati kannatanu sõprade ütlusi ja need olid vastuolulised, millele prokurör ei pööranud erilist tähelepanu. 9.
10. Süüdistatav leiab, et tal polnud mingit kavatsust tappa kannatanut V.K. i, kuna see oli vaid kannatanu poolt provotseeritud tüli koos kaklusega. Esiteks pole laipa. Teiseks ei ole vigastatud elutähtsaid organeid ja kannatanule osutati vaid esmane meditsiiniabi, mille järel ta suundus koju. See annab alust väita, et süüdistataval polnud mingit tagamõtet tappa või lõpuni lüüa. Teistkordselt astus ta kannatanu juurde selleks, et rääkida, aga kannatanu lõi teda ja ta kukkus. V. Dõmov tunnistab osaliselt oma süüd ja kahetseb, et tekitas mis tahes kahju kannatanu V.K. ile. 9.
11. Süüdistatav leiab, et kannatanu provotseeris teda algusest peale ja solvas ebatsensuursete sõnade ja väljenditega. 9.
12. Süüdistatav pole nõus ka kohtuotsusega välja mõistetud kohtukulude tasumisega. Tal pole vallas- ega kinnisvara. Samuti leiab süüdistatav, et maakohus ei arvestanud tema kahte päeva, mida ta alates kinnipidamise hetkest 12.06.
13. a kuni 14.06.
14. a oli kinni peetud 48 tunniks. V. Dõmov loodab õiglasele kohtuotsusele ja süüdistuse kergendamise peale.
15. Tartu Ringkonnakohtu 02.12.2022 määrusega määrati asja läbivaatamine kohtuistungile, mille toimumise ajaks määrati 30.01.
16. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
17. Kohtukolleegium, uurinud esitatud apellatsioone, maakohtu otsust, kogutud tõendeid ja maakohtu istungite protokolle ning kuulanud kohtuistungil ära menetlusosalised, leiab, et Viru Maakohtu 14.11.2022 otsus kuriteo kvalifikatsiooni osas jääb muutmata, kuid tuleb tühistada 10 V. Dõmovile mõistetud karistuse osas. Süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid tuleb osaliselt rahuldada, prokuröri apellatsioon jääb rahuldamata.
18. Esmalt peab kolleegium vajalikuks võtta seisukoht kaitsja ja süüdistatava apellatsioonides vaidlustatud süüküsimuses (I), seejärel annab hinnangu maakohtu otsusega süüdistatavale mõistetud karistuse osas ja prokuröri apellatsioonile seoses mõistetud karistuse karmistamise taotlusega (II), lahendab menetluskulude küsimuse (III) ja võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (IV). I
19. V. Dõmovile oli esitatud süüdistus ja ta tunnistati maakohtu otsusega süüdi mõrvakatses KarS §

§ 25lg 2 järgi. Kar

S § 25 lg 1 sätestab, et süüteokatse on tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele. Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonide põhitaotlus on V. Dõmov süüdi tunnistada kergemas kuriteos (KarS § 121 lg 2 p 3 järgi) kui on mõrva katse ja mõista talle kergem karistus. Süüdistatav leiab, et tema süüasi on rajatud prokuröri oletustele.

1. Kaitsja leiab, et maakohus väljus süüdistatavat mõrva katses süüdi mõistes süüdistusakti piiridest. Kolleegium selle väitega ei nõustu ning selle seisukoha on maakohus otsuses juba veenvalt ümber lükanud. Süüdistuse kirjelduses sisaldub süüdistatava tegevuse hindamiseks vajalik vägivallateo kirjeldus, mõistmaks, et tegemist on eluvastase süüteo katsega Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus, et maakohus oleks kohtulikku uurimist viinud läbi ühekülgselt või rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusnorme. Maakohtu motiveeritud otsuse põhiosa tõendite analüüs süüdistatava süü küsimuses on põhjalik ja kolleegium ei pea vajalikuks neid asjaolusid üle korrata, kuna nõustub teo kvalifikatsiooniga. Põhimõtteliselt on juba vastatud ka kaitseväidetele, millised on kaitsja ja süüdistatav esitanud apellatsioonides. Süüdistatava enda apellatsioonis esitatud süüdistuse seisukohast tähtsust mitteomavatele olmeseikadele ei pea kolleegium vajalikuks vastata.
2. Riigikohus on oma kohtupraktikas märkinud, et lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3, ei piirdu kohtu pädevus süüdistatava teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistussättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. novembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-55-09, p 20). Käesolevas asjas on olnud kohtumenetluse vältel süüdistatavale kaitseõigus tagatud.
5. Ainuüksi ekspertiisiaktis märgitu põhjal ei saa teha lõplikke järeldusi V. Dõmovi teo objektiivse ohtlikkuse kohta. Tõepoolest eksperdiarvamuse kohaselt esines kannatanu V.K. il kaela suurte veresoonte ja elundite vigastuseta läbiv haav, milline ei põhjusta eluohtlikku tervisekahjustust. Samas tuleb silmas pidada, et ekspertiisi tulemusel koostatud ekspertiisiakt on vaid üks KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliik. Tõendite vaba hindamise põhimõttest tulenevalt ei ole ühelgi tõendil kindlaksmääratud jõudu ning kohus peab tõendeid hindama kogumis oma siseveendumuse kohaselt (KrMS § 61 lõiked 1 ja 2). (RKKKo nr 3-1-1-82-16, p 16)
6. Riigikohus on samuti märkinud, et kohtupraktikas on peetud tahtluse tuvastamist võimalikuks ka üksnes välise teopildi alusel (RKKKo-d nr 3-1-1-46-15, p 9 ja nr 3-1-1-102-16, p 17) Välisele teopildile saab eluohtliku tervisekahjustuse tahtluse tuvastamisel tugineda ka ühekordse teo ohtlikkuse (nt noalöök elutähtsasse kehapiirkonda) korral. (RKKKo nr 3-1-1128-06, p 7) Käesolevas asjas oli süüdistataval juba oma üldise varasema elukogemuse põhjal 11 ja isikuna, kes on toime pannud eluvastase süüteo, teadmine, et metallist vardaga löök inimese kaela võib kaasa tuua kannatanu surma.
7. Tuvastamist on leidnud, et 12.06.2021 õhtul tuli süüdistatav koos tuttavate V.S. ja A.D. iga Püssi alevikus, Viru tn 6 asuva maja juurde, kus seltskond kelle hulgas oli ka hilisem kannatanu V.K. , hakkasid tähistama A.D. i sünnipäeva. Süüdistatav oli eelnevalt alkoholi tarvitanud ja seltskonnaga liitudes alustas üsna pea kannatanuga tüli norimist. Tunnistaja A.R. ütluste kohaselt „… süüdistatav hakkas külge kannatanule, sain aru, et ta noris midagi kogu aeg… meelde jäi, et kogu aeg kutsus juttu räägime, et lähme kõrvale, V.K. ei tahtnud temaga minna.“ Teravam konflikt „algas siis kui V.K. teist korda keeldus süüdistatavaga kätt suruda. V.K. ei tahtnud temaga suhelda, aga süüdistatav nõudis, et too annaks talle kätt…isegi otseses mõttes jooksis tema eest ära…Nägin kuidas V.K. jooksis tema eest ära ja süüdistatavale ütles, et jäta mind rahule, mine ära. V.K. keeras pea tema poole süüdistatav tabas teda ja sel momendil torkas teda šašlõkivardaga. Torkas ja koheselt tõmbas välja tagasi.“ Kannatanu haaras käega oma kõrist ja lõi seepeale süüdistatavat jalaga kõhtu, mispeale viimane kukkus maha (Ko To 2 kd, tl 38-38p) Kolleegiumil pole nagu maakohtulgi tunnistaja ütluste usaldusväärsuses alust kahelda. Olukorda, kus kannatanu jooksis süüdistatava eest ära on oma ütlustes kirjeldanud ka tunnistaja V.S. (Ko To 2 kd, tl 46).
8. Maakohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja põhjalike motiivide ning järelduste uuesti üle kordamine nendega nõustumisel ei ole apellatsioonimenetluse eesmärk. Kohus on asjas kogutud tõendite põhjal õigesti järeldanud, et V. Dõmovi tegevus on hinnatav tapmiskatsena. Lüües kannatanut teravaotsalise metallist šašlõkivardaga kaela tekitas ta kannatanule läbiva kaelavigastuse sisenemishaavaga kaela eespinnal, keskjoonelt veidi paremal ja väljumishaavaga kaela paremal külgpinnal, mis annab igale mõistlikule kõrvalvaatajale selgust, et üsna suure tõenäosusega võib saabuda kannatanu surm. Kaelas asuvad olulised veresooned ja unearter, mille vigastuse korral ei ole võimalik verejooksu tavatingimustes peatada. Asjaolu, et õnneliku juhuse tõttu jäi veresoon tabamata, ei minimeeri kuidagi süüdistatava tahtlust. Tõepoolest, kohtuarstliku ekspertiisakti kohaselt on kannatanul tuvastatud vigastus iseloomult kerge. Samas asjaolu, et unearter, suured veresooned ja söögi-hingetoru jäid löögi tagajärjel siiski vigastamata, seda V. Dõmov löögi hetkel suure vihahoos ette kindlasti ei näinud ja eluohtlik tagajärg ning kannatanu surm jäid saabumata tema tahtest mitteolenevatel asjaoludel tänu õnnelikule juhusele. Maakohus asus seisukohale, et välise teopildi järgi tegutses süüdistatav tahtlikult teo (šašlõkivardaga kaela löömine) kui ka teo tagajärje (kannatanu võimaliku surma) suhtes. Kohus on tahtluse hindamisel leidnud, et kannatanu suunas edasi liikumine on objektiivse kõrvalvaataja seisukohalt tajutav ründe jätkumisena.
9. Süüdistatav sihtis vardalöögi elutähtsasse kaela piirkonda, mitte jalga, kätte ega mujale esmapilgul vähemohtlikku inimkeha piirkonda. Tekitatud kaelavigastuse sisenev ja väljuv kudesid läbiv iseloom kinnitab kujukalt löögi jõulist tugevust. See tähendab, et tegemist polnud mingi pindmise haava ega lihtsalt vardapuudutusega kaela piirkonda. Seega objektiivne väline teopilt – kaela läbiv torkevigastus kinnitab süüdistatava tahtlust. Siinkohal on asjakohatu ka apellatsiooni väide, et süüdistatav polnud teadlik unearteri olemasolust ja ohtlikkusest ning ei tahtnud kindlasti mitte rohkemat kui ainult kerget kehavigastust tekitada. Maakohus on süüdistatava teo subjektiivse külje tuvastamisel uurinud kõiki asja õigeks lahendamiseks vajalikke asjaolusid ja tuvastanud V. Dõmovi teotahtluse teo toimepanemise hetkeseisuga. Et tegemist polnud juhuslikult ja V. Dõmovi jaoks ootamatult V.K. i kaela tabanud löögiga, kinnitab seegi, et pärast seda lööki üritas V. Dõmov V.K. i šašlõkivardaga edasi rünnata, ent selle ründe V.K. tõrjus. 12
10. Kaitsja esitab veel väite, milles leiab, et süüdistatav oli sedavõrd tugevas joobes, et ei olnud võimeline tapmistegu toime panema. Selline väide on väär. Esiteks panevad tapmisi väga tihti toime just joobes isikud ja teiseks on joove KarS § 36 kohaselt karistusõiguslikus mõttes tähtsusetu.
11. Arusaamatult suureks on kaitseväidetes aetud nn šašlõkivarda probleem. Nimelt väidetakse, et pole tuvastatud õige torkerelv, sest asja juures oleval šašlõkivardal pole verejälgi. Selles osas on maakohus põhjendatult analüüsinud asjatundja ütlusi, kes on kinnitanud, et inimest kaelapiirkonda torgates ei pruugi vardale verejälgi jääda. Kolleegium uuris samuti asja materjalide juurde lisatud asitõendi vaatlusprotokolli (Ko To 1 kd, tl 67-68) ja šašlõkivarda parameetreid ning selle põhjal ei teki kohtul mingit kahtlust nagu maakohtulgi, et nimetatud metallist varras oli igati sobiv läbistama riieteta inimkeha kaela piirkonnas. Eelnenust tulenevalt ei ole tõsiseltvõetav apellatsiooni seisukoht, et süüdistatav poolt löömiseks kasutatud metallist varras oli materjalina pehme ning ebasobiv vahend tapmisriistana.
12. Kannatanu ja tunnistajate ütluste osas leiab süüdistatav, et isikud on viidud eksiteele ja nende ütlustes on vastuolud. Kolleegium uuris muuhulgas asja juures olevat mobiiltelefoni videosalvestist. Sellelt on näha, et seltskond, kuhu kuulusid ka süüdistatav ja kannatanu, oli aktiivses peofaasis ja alkoholijoobes. Kuidas keegi kohal viibinud isikutest sündmust kõigis detailides tajus ongi kohati erinev. Seetõttu nende poolt sündmuskohal toimuva hilisem meenutamine on esitatud mitmete vastuoludega, mis aga kõiki kogutud tõendeid hinnates ei takista lõpptulemina veel kohtul süüdistatava süülist tegevust hinnata. Nii näiteks on joobes tunnistaja V.S. tajunud süüdistatava lööki kannatanu õla piirkonda ja väidab, et tema arust jooksis verd hoopis kannatanu õlast. Üldplaanis aga kinnitavad kõik isikulised tõendid, et uuritaval õhtul oli süüdistatava ja kannatanu vahel konflikt, mille aktiivne osapool oli süüdistatav ise.
13. Apellatsioonis ja jätkuvalt ringkonnakohtus väitis süüdistatav, et tal ei olnud motiivi inimest tappa, ta läks tuttava sünnipäeva tähistama ja puhkama. Süüdistatava positsioon on olnud ajas heitlik. Küll pole soovinud ta ütlusi anda, siis jällegi väitnud, et ta ei oska selgitada, miks ta seda tegi. Maakohus tuvastas kokkuvõtlikult, et süüdistatava enda ütlusest tema teo motiiv väljaloetav ei ole. Uurides isikuliste tõendite antud ütlusi leiab kolleegium nagu maakohuski, et täpset kuriteo motiivi ja kannatanu ning süüdistatava vahel asetleidnud sõnavahetust pole võimalik tuvastada.
14. Kokkuvõttes on maakohus V. Dõmovi põhjendatult süüdi tunnistanud KarS §

§ 25

lg 2 järgi ning kaitsja apellatsioon teo ümberkvalifitseerimiseks jääb rahuldamata. II

1. Apellatsioonis palus prokurör tühistada maakohtu otsuse karistuse osas materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu selle leebuse motiivil ja karmistada süüdistatavale mõistetavat karistust ning mõista karistuseks 16 aastat vangistust.
2. Ringkonnakohtus prokurör kordas varasemaid argumente. Prokurör on panustanud süüdistatava eelmise, s.o 28.03.2011 aastal toime pandud tapmise asjaoludele. Prokuröri arvates pole maakohus küllaldaselt arvestanud, et varasemalt on isik alkoholi tarvitamise käigus juba inimese tapnud. Samuti pole prokurör nõus sellega, et maakohus hindas süüdistatava süü keskmiseks, kuid prokurör leiab, et süü on keskmisest suurem.
3. Maakohus leidis, et süüdistatava süü vastab keskmisele määrale. V. Dõmov tegutses otsese tahtlusega, soovides kannatanu surma saabumist ning teda peatas kannatanu aktiivne 13 kaitsetegevus (löögid jalaga kehasse ja kätega pähe). Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud, kergendava asjaoluna võttis arvesse kahetsust, mida süüdistatav avaldas maakohtu istungil, samuti seda, et tegu jäi katsestaadiumi.
4. Prokurör nimetab veel, et süüdistatav tunnistab oma süüd toime pandud teos, aga mitte tapmises. Kolleegium leiab, et asjaolu, millises karistusseadustiku juriidilises kvalifikatsioonis peaks süüdistatav oma teole oskama ise hinnangut anda, ei saa talle ette heita. Olukorras, kus isik oma süüd teos tunnistab ja kahetseb saab pidada kergendavaks asjaoluks. Kolleegium ei jaga samuti prokuröri seisukohta, et süüdistatava süü on keskmisest suurem.
5. Vastusena prokuratuuri apellatsioonile märgib kolleegium siinkohal, et prokuröri poolt V. Dõmovile taotletav 16 aastat vangistus oleks kohtupraktikat ja konkreetse kuriteo tehiolusid arvestades ebaharilikult ja põhjendamatult karm. Seega prokuröri taotletud määras karistus karmistamisele V. Dõmovi osas ei kuulu.
6. Maakohus märkis samuti, et kuigi tegu jäi katsestaadiumi ja faktiliseks tagajärjeks on elule mitteohtlikud kehavigastused kannatanul, ei või mööda vaadata juba osutatud faktist, et uue samalaadse esimese raskusastme isikuvastase kuriteo pani süüdistatav toime, olles katseajal ja tingimisi ennetähtaja vabastatuna. Kolleegium märgib, et varasem isikuvastane kuritegu ei iseloomusta aga mitte süüdistatava kuritegu, vaid tema isikut. Seega saab seda arvestada alles pärast süü suurusele vastava karistuse kindlakstegemist selle korrigeerimisel eripreventiivsetel kaalutlustel. Olgugi, et maakohus küll nimetab, et kuritegu jäi katsestaadiumi, jäi see kolleegiumi arvates lõpptulemina kuritegu iseloomustava asjaoluna siiski põhjendamatult piisava tähelepanuta..
7. Kolleegium peab vajalikuks seoses maakohtu otsuse ja prokuröri apellatsioonis taotletuga osundada Riigikohtu viimase aja kohtupraktikale ja märgib, et maakohus jättis kehtivat kohtupraktikat eirates arvestamata, et süü suurust hinnates tuleb keskenduda teole, mitte süüdistatava isikule. (RKKKo-d nr 1-22-227, 3-1-1-99-06, 3-1-1-20-16, p14) Seega on nii maakohus kui ka prokurör apellatsioonis ületähtsustanud V. Dõmovi poolt varem (2011 aastal) toime pandud tapmistegu.
8. Maakohus leidis, et sanktsiooni miinimummäär ehk 8 aastat vangistust, vastab süüdistatava süü suurusele ja sellest allapoole jääv karistus ei oleks toimiv. Kolleegium leiab, et maakohus kohaldas V. Dõmovile mõrvakatse eest karistust mõistes ekslikult KarS § 114 lg-s 1 sätestatud sanktsiooni. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega on tegemist mh siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt KarS § 56 lg 1 ls 1) kohaldamisel kaalutlusvea. Kolleegium leiab, et maakohus pole kuriteo jäämist katsestaadiumisse karistuse mõistmisel küllaldaselt vaaginud ja teinud V. Dõmovile karistuse mõistmisel kaalutlusvea, mis on käsitatav materiaalõiguse (KarS § 56 lg 1) ebaõige kohaldamisena (vt ka RKKKo 1-201108/94, p 16). Arvestades eeltoodut tuleb V. Dõmovile mõrvakatse eest mõistetud karistuse tühistada.
9. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 20.10.2016 otsuses asjas nr 3-1-1-70-16 p-s 14 märkinud, et katsestaadiumisse jäänud süüteo korral on karistuse mõistmise jaoks tähtis eeskätt isiku tahtluse intensiivsus, millega on seotud nt ka kuriteo toimepanemise põhjalik planeerimine ja ettevalmistamine. Teiseks on oluline see, kas ja millises ulatuses rünnatud õigushüve kahjustatud sai ehk teisisõnu toimepanija poolt silmas peetud ja soovitud tagajärje saavutamise lähedus. V. Dõmovi teo puhul ei saa talle ette heita mingit ettevalmistust või planeeritust. Tegemist oli olmekeskkonnas ühise alkoholitarvitamise käigus tekkinud viha ja 14 ründega. Rünnakuks kasutas süüdistatav kätte juhtunud esemena šašlõkivarrast. Õigushüve kahju oli väike, sest süüdistatava löök ei kahjustanud pikemaajaliselt kannatanu elu ja tervist. Arvestades neid asjaolusid ja et V. Dõmovi tegu jäi katsestaadiumisse, tingib see kolleegiumi hinnangul karistuse kergendamise.
10. Lähtuvalt KarS § 25 lg-st 6 ja KarS §-st 60 sätetest tuleb V. Dõmovile mõista karistus. Karistust mõistes tuleb juhinduda KarS § 60 lg-s 4 sätestatud karistusraamist, milleks on kolme kuni viieteistaastane vangistus. Kolleegiumi arvates ei ole vaja V. Dõmovile mõista ilmtingimata pikaajalist vangistust, et mõjutada teda süütegudest hoiduma. Kaaludes kõiki asjaolusid kogumis – karistust kergendavaid asjaolusid, karistust raskendavate asjaolude puudumist, kannatanu kerget tervisekahjustust ja asjaolu, et kuritegu jäi katsestaadiumi, siis ühes eripreventiivsete kaalutlustega peab ringkonnakohus põhjendatuks karistada V. Dõmovit viieaastase vangistusega. Tühistada tuleb ka maakohtu otsuses märgitud karistuse liitmine KarS § 65 lg 2 järgi ja lõplik ärakandmisele kuuluv karistus.
11. Süüdistatav leidis, et maakohus pole arvestanud karistuse hulka 2 päeva, s.o 12.06.2021 kuni 14.06.2021, mil ta oli kinni peetud. Kolleegium uuris maakohtu sellekohaseid põhjendusi ja leiab, et V. Dõmovi väide on ekslik. Maakohus on osundanud, et süüdistatav peeti kinni 12.06.2021 kell 22.15 (Ko To tl 41) ja märkinud, et antud asjas oli süüdistatav eelvangistuses 12.06.2021 kuni 26.07.2021 ehk 1 kuu ja 14 päeva ning arvanud selle maha ärakandmisele kuuluvast karistusajast.
12. Süüdistatav leiab, et temalt maakohtu otsusega väljamõistetud menetluskulusid tuleks vähendada. Kolleegium süüdistatava seisukohaga ei nõustu ja leiab, et maakohus on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid juba arvestanud ja pole alust menetluskulude kandmisest vabastamiseks. Menetluskulud 3358 eurot pole ülemäära suur summa ja pole tuvastatud, et V. Dõmov on varatu. Samuti on kohus juba niigi määranud menetluskulude hüvitamise 12 kuu jooksul. Vangistuses on süüdistataval võimalik menetluskulusid hüvitada ka tööd tehes. III
13. Süüdistatav V. Dõmovi kaitsja vandeadvokaat K. Kooga on esitanud 2 riigi õigusabi taotlust. Esimese, 25.11.2022 esitatud taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumisele 30 minutit ja apellatsiooni koostamisele 150 minutit, mille eest taotleb tasu 194,40 eurot, sh käibemaks 32,40 eurot. Teise, 30.01.2023 esitatud taotluse kohaselt kulus kaitsjal istungil osalemiseks 40 minutit (kell 11.00-11.40), s.o 36 eurot ja tasu sõidule kulutatud ajale ja sõidukulud Jõhvi-Tartu-Jõhvi summas 64 eurot, mille eest taotleb tasu kokku 120 eurot, sh käibemaks 20 eurot.
14. Ringkonnakohtul ei ole etteheiteid nimetatud taotluste osas ning leiab, et need on kooskõlas apellatsioonimenetluses kaitsja töö mahuga. Seega on tasutaotlus põhjendatud summas 314,40 eurot, sh käibemaks 52,40 eurot.
15. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, siis tulenevalt KrMS § 185 lg-st 1 jäävad tekkinud menetluskulud riigi kanda. 15 IV
16. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, 338 p-st 2, 4; 340 lg 1, lg 2 pst 4 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu
17. novembri 2022 otsuse V. Dõmovile KarS §

§ 25lg 2 ja Kar

S § 65 lg 2 järgi ning lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse osas. Mõistab V. Dõmovile KarS §

§ 25lg 2 järgi, Kar

S § 60 lg-t 1 ja 4 sätteid kohaldades karistuseks 5 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendab mõistetud karistust Harju Maakohtu 20.01.2012 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 29 päeva vangistust võrra ning mõistab kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks 6 aastat 29 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb arvata karistusaja hulka vahi all viibitud aeg alates 12.06.2021 kuni 26.07.2021, s.o 1 kuu 14 päeva ning lugeda lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 5 aastat 11 kuud 15 päeva vangistust, mille kandmise algust arvestada maakohtu otsuse tegemisest ehk 14.11.2022. Süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid rahuldada osaliselt, prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata. Tiit Lõhmus Erkki Hirsnik (allkirjastatud digitaalselt) 16 Maarika Kuusk