Obsah (11)

§ 329§ 657§ 654§ 436§ 442§ 652§ 238§ 171§ 174§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Margit Vutt, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 17. mai 2023, Tartu Tsiviilasja number 2-22-7318

§ 329

lg 1 ja § 331 lg 1 alusel tähelepanuta hageja väite, et hagejal on õigus saada lepingu p 6.

1. alusel broneerimistasu tagasi, kuna hageja ei saanud pangast laenu. Hageja ei esitanud istungil selget nõuet lepingu p 6.4 alusel broneerimistasu tagastamiseks ega taotlenud eelmenetluse taastamist. Hageja ise kinnitas, et ta oli vastavatest asjaoludest juba enne hagi esitamist teadlik, seega ei olnud selle väite hilinenud esitamine põhjendatud. Maakohus lähtus asja lahendamisel sellest, et hageja nõuab kostjalt VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel tühise lepingu järgi üle antud 2000 euro tagastamist. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid
2. veebruaril 2022 lepingu nr XXXXXXXXXXX pealkirjaga „broneerimisleping“ (tl 6-8) ning hageja andis kostjale lepingu alusel üle 2000 eurot. Maakohus leidis, et hageja tegi kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes soorituse. Hageja peab tõendama VÕS § 1028 lg 1 järgse nõude eeldused (Riigikohtu
3. detsembri 2019 lahend tsiviilasjas nr 2-16-10632, p 11.1). Pooled vaidlevad, kas leping, mille alusel hageja tegi kostjale soorituse, on tühine, st kas kohustus, mida sooritusega sooviti täita, oli tegelikult olemas. Maakohus leidis, et lepingu olemuse väljaselgitamiseks ei ole põhjendatud tõlgendada lepingut VÕS § 39 lg-s 1 sätestatud tüüptingimuste tõlgendamise reeglite alusel. Lepingu põhikohustuste sisu väljaselgitamiseks tuleb lepingut tõlgendada kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitega. Maakohus ei pidanud usutavaks, et poolte ühine tegelik tahe oli võtta lepingu sõlmimisega endile sellised siduvad kohustused, mida nad ei olnud lepingu sõlmimise ajal võimelised täitma. Kostjal ei olnud lepingu sõlmimisel seega ilmselt soovi võtta endale siduv kohustus anda korteri (mille omanik kostja ei ole ja mille omandiõiguse üleandmiseks kostjal volitusi pole), omandiõigust ja valdust tulevikus hagejale üle. Hagejal ei olnud lepingu sõlmimise ajal soovi võtta endale siduvat kohustust maksta tulevikus korteri müüjale korteri ostuhind rahas, mida hagejal ei olnud ja mille hankimise võimalikkus sõltus panga otsusest. Maakohus leidis sellest tulenevalt, et pooled ei soovinud lepingu sõlmimisel võtta endale kinnisasja müügilepingu eellepingule iseloomulikke kohustusi. Kostja huvi oli suunatud ennekõike sellele, et korter saaks müüdud ja kostja saaks maaklerilepingu alusel korteri müügi vahendamise eest tasu. Kui hageja sooviks oleks olnud võtta endale kohe siduv kohustus maksta korteri ostuhind, siis poleks hageja korterit broneerida soovinud. Maakohus leidis eeltoodust tulenevalt, et pooled soovisid lepingu sõlmimisel võtta endile broneerimislepingule iseloomulikud kohustused, st kostja kohustus jätma korteri müügi teatud ajaperioodi vältel kolmandatele isikutele hageja huvides vahendamata ja hageja kohustus maksma selle eest tasu. Lepingu p 4.2 järgi pidi hageja maksma korteri broneerimise eest tasu. Tasu oli seega ette nähtud broneerimiskohustuse täitmise eest. Lepingu p 2 järgi ei sõlminud kostja lepingut korteri müüja nimel, s.o tema esindajana, vaid iseenda nimel. Tasu tuli lepingu p 6.1 järgi maksta LVM KINNISVARA TARTU OÜ, mitte korteri müüja pangakontole. Kostjal oli lepingu p-de 4.1 ja 6.1 alusel seega õigus saada korteri broneerimise eest tasu. Samas lepingu p-dest 6.2-6.4 tulenevalt langes kostja tasu saamise õigus nendes punktides kirjeldatud tingimuste saabumise korral osaliselt ära. Pooltel oli seega ühine huvi selle vastu, et hageja ostaks korteri lõpuks ära. See huvi on iseloomulik broneerimislepingule. Tasu maksmise kohustuse sidumine alternatiivsete äramuutvate tingimustega on TsÜS § 102 lg 3 ja § 103 järgi lubatud. 4 Maakohus leidis eeltoodust tulenevalt, et kostja ei võtnud lepinguga kohustust teha tulevikus võimalikuks korteri omandiõiguse üleminek hagejale ja anda tulevikus korter hagejale üle ning hageja ei võtnud endale lepinguga kohustust maksta tulevikus korteri eest tasu ja võtta tulevikus korter vastu. Leping ei ole seega korteri müügilepingu eelleping ega VÕS § 33 lg 2, AÕS § 119 lg 1 ja TsÜS § 83 lg 1 alusel tühine. Tegemist on seega kehtiva broneerimislepinguga, millele ei ole seaduses vorminõuet ette nähtud. Hagejal oli lepingu p-de 4.
4. ja 6.1 alusel kohustus maksta kostjale broneerimistasu 2000 eurot. Maakohus luges hageja väited selle kohta, et hagejal on õigus saada broneerimistasu tagasi lepingu p 6.
5. alusel, hilinenuks. Seega jättis maakohus need väited hindamata. Maakohus leidis, et hagejal ei ole oma nõude alusena toodud asjaoludel õigust nõuda kostjalt VÕS § 1028 lg 1 järgi 2000 euro tagastamist. Hagejal ei ole seetõttu õigust nõuda kostjalt VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel kohtuväliste õigusabikulude maksmist summas 220,83 eurot. Kuna kostja ei rikkunud broneerimistasu tagastamata jätmisega oma kohustusi, ei ole hagejal VÕS § 113 lg 1 ja 2 järgi õigust nõuda kostjalt broneerimistasu tagastamisega viivitamise eest viivist. Hagi jääb rahuldamata. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6. Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kohus ei ole lahendi tegemisel seotud poolte õigusliku hinnanguga asjaoludele ning kohaldab õigust ise. Hageja kirjeldas hagis, miks hageja ja müüja müügilepingu sõlmimiseni ei jõudnud, mistõttu soovis hageja 2000 euro tagastamist. Maakohus on asja lahendamisel lähtunud üksnes hageja viitest lepingu tühisusele, ei ole piisavalt täitnud selgitamiskohustust ega arutanud pooltega nõude õiguslikku kvalifikatsiooni. Hageja esitas koos hagiavaldusega ka poolte kirjavahetuse, millest nähtub, et kostja on kinnitanud (enda
7. mai 2022 kirjas hagejale), et müügileping jäi sõlmimata, kuna hageja ei saanud pangast sobivatel tingimustel laenu. Hageja on maakohtu menetluses viidanud broneerimislepingu p-le 6.4, milles sätestatakse mh, et kui kinnisasja müügileping jääb sõlmimata ostjast sõltumatutel asjaoludel (ka juhul, kui ostja laenutaotlust krediidiasutuse poolt ei rahuldata), tagastab maakler tasutud broneerimistasu ostjale. Hageja tõi välja, et broneerimistasu ei ole tasutud üksnes broneerimise eest ning isegi kui maakler vaidlusaluse broneerimislepingu kohustusi ei riku, tuleb tal tasu tagastada broneerimislepingu p-s 6.4 ettenähtud juhtudel. Täiendavalt on hageja tuginenud ka asjaolule, et müüdavat kinnistut ei märgitud kohe broneerituks ning tasu tuleks tagastada ka põhjusel, et kostja on rikkunud broneerimiskohustust. Pooled on ka eelistungil käsitlenud eellepingu sõlmimata jätmise asjaolusid. Maakohtu etteheide hagejale, et ta ei ole esitanud nõuet broneerimistasu tagastamiseks lepingu p 6.4 alusel ega taotlenud eelmenetluse taastamist, on üllatuslik. Kostja ei ole vaielnud vastu asjaolule, mille tõttu jäi leping sõlmimata. Maakohtu otsus on ka vastuoluline. Maakohus leidis, et hageja kohustus maksta tasu langes ära, kuid on jätnud hagiavalduse rahuldamata. Maakohus on ebaõigesti kvalifitseerinud pooltevahelise lepingu broneerimislepinguks. Hageja jääb seisukohale, et tegemist oli müügilepingu eellepinguga. Pooled olid saanud kokkuleppele kõigis olulistes kinnistu müügilepingu tingimustes, mistõttu tulnuks leping sõlmida notariaalses vormis. Maakler kinnitas lepingus, et tal on müüjaga maaklerileping, mille alusel ta vahendab 5 müügilepingu sõlmimist. Broneerimistasu maksmine maakleri kontole ei kinnita lepingu sõlmimist maakleri nimel. Leping on täielikult või osaliselt eelleping. Hageja esitas
8. aprillil 2023 pankade kinnitused selle kohta, et hageja laenutaotlust kinnisvara ostmiseks krediidiasutuse poolt ei rahuldatud. Hageja selgitas, et maakler ei ole hagejalt varasemalt krediidiasutuste tõendit küsinud.
9. Kostja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Hageja positsioon on ajas muutuv ja vastuoluline. Lepingu sõlmimisel oli poolte tahe sõlmida broneerimisleping. Maakohus ei ole menetlusnorme rikkunud. Maakohus juhtis eelmenetluses selgelt hageja tähelepanu vähemalt broneerimiskohustuse rikkumisest tuleneva alternatiivnõude esitamise võimalikkusele, kuid hageja tugines nõude alusena jätkuvalt broneerimislepingu tühisusele. Hageja ei taotlenud hagi muutmist, eelmenetluse taastamist ega esitanud maakohtu tegevusele ka vastuväiteid. Maakohus on õigesti jätnud asja lahendamisel tähelepanuta hageja poolt alles asja arutamise käigus esitatud väite, et tal on õigus saada broneerimistasu tagasi lepingu p 6.4 alusel. Maakohtu järeldus, et kostja õigus jätta broneerimisepingu alusel saadud tasu endale langeks broneerimislepingu p 6.2-6.4 asjaolude esinemisel osaliselt ära, ei tähenda, et hagejal oleks õigus see tasu automaatselt tagasi saada. Maakohtu põhjendusi lugedes on selge, et kohus on neile sätetele viidates tõlgendanud poolte tahet broneerimislepingu sõlmimisel. Maakohus tuvastas õigesti, et pooled sõlmisid broneerimislepingu. Broneerimistasu lugemine kinnisasja ostuhinna ettemakseks ei ole keelatud. Kostja leidis
10. mai 2023 seisukohas, et hageja
11. aprillil 2023 esitatud pankade kinnitused ei tõenda, et pangad oleksid jätnud hageja laenutaotlused rahuldamata. Kostja vaidles vastu hageja väitele, et hagejalt ei ole varem krediidiasutuse tõendit küsitud. Hageja loobus kinnisasja ostmisest seetõttu, et läks elukaaslasest lahku ning ühist elamist polnud enam vaja. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muudab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi (

§ 657lg 21).

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja see tuleb jätta rahuldamata.

1. Hageja nõuab kostjalt poolte vahel
2. veebruaril 2022 sõlmitud väidetavalt tühise lepingu (edaspidi leping) alusel tasutud 2000 euro (nn broneerimistasu) tagastamist. Pooled ei vaidle, et hageja on kostjale lepingu alusel 2000 eurot tasunud. Maakohus leidis, et leping ei ole tühine ja jättis hagi rahuldamata. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse ja palub hagi rahuldada ning kostjalt välja mõista 2000 eurot.
3. Hageja on apellatsioonkaebuses jätkuvalt seisukohal, et tegemist on kinnisasja müügi eellepinguga, mis on vorminõude rikkumise tõttu tühine. Kaebuse p-s 2.3 heidab hageja maakohtule ette lepingu ebaõiget kvalifitseerimist broneerimislepinguks. Ka ei nõustu hageja maakohtu seisukohaga, et kostja ei sõlminud lepingut korteri omaniku nimel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on vaidlusaluse lepingu õigesti kvalifitseerinud broneerimislepinguks ning leping on kehtiv. Maakohus on otsuses lepingut tõlgendades asunud põhjendatud seisukohale, et poolte tahe ei olnud sõlmida lepingut, millega üks isik kohustub teisele poolele andma üle kinnisasja, st võtma endale kohustusi, mida nad ei olnud lepingu sõlmimise ajal võimelised täitma. Vaidlusalune leping oli suunatud üksnes kinnisasja broneerimisele tasu eest teatud perioodiks. Kostja sõlmis lepingu enda nimel ja mitte 6 korteriomaniku nimel. Poolte kokkuleppest lepingu p-s 6.2, mille kohaselt kinnisasja müügilepingu sõlmimisel loetakse broneerimistasu kinnisasja ostuhinna tasumise ettemakseks, ei saa järeldada lepingu sõlmimist kinnisasja omaniku nimel. Puudub alus lepingu kvalifitseerimiseks ka osaliselt müügilepingu eellepinguna. Ringkonnakohus nõustub maakohtu asjakohaste põhjendustega otsuse p-des 6.1-6.4, milles maakohus tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv broneerimisleping ja ei pea vajalikuks neid kõiki korrata (

§ 654lg 6).

Broneerimislepingule ei kohaldu lepingu notariaalse tõestamise nõue AÕS § 119 lg 1 järgi. Maakohus on viidanud ka asjakohasele Riigikohtu praktikale. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata (

§ 654lg 6).

Seega tuvastas maakohus õigesti, et hagejal puudub alus broneerimistasu tagasisaamiseks lepingu tühisuse tõttu. 9. Hageja on maakohtu menetluses tuginenud mh asjaolule, et müügileping jäi sõlmimata seetõttu, et hageja ei saanud korteri ostmiseks pangalaenu. Broneerimislepingu p 6.4 sätestab: „Kui MÜÜJA loobub broneerimisperioodi jooksul kinnisasja müümisest või kui kinnisasja müügileping jääb sõlmimata MÜÜJAST või OSTJAST sõltumatutel asjaoludel (ka juhul, kui OSTJA laenutaotlust krediidiasutuse poolt ei rahuldata), tagastab MAAKLER tasutud broneerimistasu OSTJALE.“ Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus on ekslikult leidnud, et kuigi tegemist on kehtiva broneerimislepinguga, on hageja kohtumenetluses hilinenud lepingu p 6.4 alusel broneerimistasu tagastamisnõude esitamisega. Ringkonnakohus märgib, et kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (

§ 436

lg 7) ja kohaldab õigust ise (

§ 442lg 8).

Seega tuli maakohtul arvestades hagis esitatud elulisi asjaolusid kontrollida erinevaid hageja nõude rahuldamise aluseks olla võivaid õiguslikke aluseid (kohaldada õigust) ning selgitada pooltele sellest tulenevat tõendamiskoormist. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja on lepingu p-le 6.4 tuginenud hilinemisega. Hageja viitas juba eelmenetluses (

1. juuni 2022 menetlusdokumendi p-s 2.3), et: „isegi, kui maakler vaidlusaluse broneerimislepingu kohustusi ei riku, tuleb tal tasu tagastada broneerimislepingu punkti 6.4 juhtudel“. Seega jättis maakohus põhjendamatult kontrollimata, kas hagejal on õigus nõuda broneerimistasu tagastamist lepingu p 6.4 alusel. Ringkonnakohtul on võimalik maakohtu eksimus kõrvaldada.
2. Lepingu p 6.4 kohaselt on üheks broneerimistasu tagastamise eelduseks asjaolu, et kinnisasja müügileping jääb sõlmimata põhjusel, et hageja laenutaotlust krediidiasutuse poolt ei rahuldata. Ringkonnakohus andis hagejale tähtaja lepingu p 6.4 kohaldamise eelduste tõendamiseks. Hageja esitas kohtu määratud tähtajal Coop Pank AS-i ja AS Citadele banka Eesti filiaali kinnitused (tl 83-86). Ringkonnakohus võtab need tõendid

§ 652lg 3 p 2 alusel asja materjalide juurde.

Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda hageja esitatud tõendid, et pangad oleksid keeldunud hagejale laenu andmast. Coop Pank AS kinnitab

1. märtsil 2023 üksnes seda, et hageja on laenu taotlenud ja lepingut ei ole sõlmitud. AS Citadele banka
2. aprilli 2023 kinnitusest nähtub, et hageja suhtes ei ole positiivset (laenu)otsust tehtud, kuid sellest ei saa kohus teha järeldust, et pank jättis hageja laenutaotluse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et pankade tõendite sisuliseks hindamiseks oleks hageja pidanud esitama ka laenutaotlused, mis jäid rahuldamata. Seega ei ole hageja menetluses tõendanud lepingu p 6.4 kohaldamise eeldust, st et kinnisasja müügileping jäi sõlmimata krediidiasutuste poolt hageja laenutaotluse rahuldamata jätmise tõttu. Hageja broneerimistasu tagastamise nõue ei kuulu rahuldamisele ka lepingu p 6.4 alusel. 7
3. Ringkonnakohus leiab, et asja lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, kas kostja nõudis hagejalt kohtueelselt pangatõendite esitamist. See, et kostja on suuliselt neid asjaolusid hagejale selgitanud, nähtub mh hagiavaldusele lisatud kostja
4. mai 2022 kirjast hagejale. Seega ei ole kostja
5. mail 2023 esitatud tõendid asjakohased ja ringkonnakohus keeldub tõendi (maakleri kirjalik selgitus) vastuvõtmisest (

§ 238lg 1).

1. Hageja on hagi alusena tuginenud ka asjaolule, et broneerimistasu tagastamise tingib kostja poolt broneerimiskohustuse täitmata jätmine. Hageja tugineb seega lepingulise kohustuse rikkumisele kostja poolt. Kinnisasja broneerimislepingu sisuks on ühe isiku kohustus jätta teatud ajaperioodi vältel kinnisasi teise isiku huvides kolmandatele isikutele võõrandamata ja teise isiku kohustus maksta selle eest tasu (vt lisaks Riigikohtu
2. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-16-8456, p 16). Maakleri broneerimiskohustus loetakse lepingu p 5.2 järgi täidetuks, kui avaldatud müügikuulutuse juurde on lisatud „broneeritud“. Hageja möönab ise, et kinnistu müügikuulutuse juurde lisati märge „broneeritud“, aga hageja sõnul mitte „kohe“ Hageja ei ole samas esitanud väiteid ega tõendeid, millal müügikuulutusele „broneeritud“ märge lisati. Lepingus ei ole kokku lepitud kuupäeva või tähtaega, millal tuli müügikuulutusele broneerimise märge lisada. Samuti ei ole hageja väitnud, et märke lisamise väidetav viibimine oleks põhjustanud müügilepingu sõlmimata jätmise, mis annaks aluse lepingu p 6.4 alusel broneerimistasu tagastamiseks. Järelikult ei kuulu hagi rahuldamisele ka sellel alusel.
3. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et hagejal puudub õiguslik alus nõuda kostjalt broneerimistasu 2000 eurot tagastamist. Seega jättis maakohus hagi õigesti (sh ka kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise ja viivise nõudes) rahuldamata. Ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda (

§ 171lg 1).

1. Kostja
2. mai 2023 menetluskulude nimekirja kohaselt olid kostja menetluskuluks apellatsiooniastmes esindajakulud kokku 4369,16 eurot. Kostjat esindas vandeadvokaat tunnitasuga 180 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul ei ületa hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt ka Riigikohtu
3. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Tulenevalt

§ 174

lg-st 8 määrab kohus esindajakulud menetluskuludena kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, st uurimisprintsiibist lähtudes. Kohtule on antud lai kaalutlusruum lepingulise esindaja kulude hüvitamise piiramisel. Riigikohus on rõhutanud, et kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas.

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (Riigikohtu

1. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-15, p 13). Kohtul ei ole õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi. Kostja esindajakulud kokku 24 h 54 min koosnesid järgmistest toimingutest: - 09.12.2022, 12.12.2022, 20.12.2022 ja 21.12.2022 apellatsioonkaebuse vastuse ettevalmistamine kokku (10 h 50 min); 06.03.2023 ettevalmistus ringkonnakohtu istungiks (1 h 55 min); 07.03.2023 Tallinn-Tartu-Tallinn autosõit istungile ja tagasi (4 h 30 min); 8 - 07.03.2023 ringkonnakohtu istung (1 h 30 min); 17.04.2023 hageja taotluse ja kohtumäärusega tutvumine, e-kiri kliendile (10 min); 18.04.2023 hageja täiendava tõendi analüüs ja e-kiri kliendile, vastuse ettevalmistamine (27 min); 18.04.2023 telefonivestlus kliendiga, täiendavad tõendid vastuseks S. Poksi tõenditele (15 min); 09.05.2023 täiendava seisukoha projekti ettevalmistamine (4 h 30 min); 10.05.2023 menetluskulude nimekirja koostamine (20 min). Korrutades kostja esindaja ajakulu (24 h 54 min) tunnitasuga (180 eurot), on tulemuseks 4482 eurot. Kostja taotleb esindaja kulu 4369,16 euro väljamõistmist, mistõttu kontrollib ringkonnakohus 4369,16 euro põhjendatust ja vajalikkust. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindajakulud põhjendatud ja vajalikud osaliselt. Tegemist oli keskmise keerukuse ja keskmisest vähemmahukama tsiviilasjaga. Vaidlus taandus kahele küsimusele (lepingu kehtivus ja lepingu p-le 6.4 eelduste kontroll). Ringkonnakohtu hinnangul on seega apellatsioonkaebuse vastuse koostamisele kulunud 10 h 50 min ülepaisutatud. Samuti ei ole tervikuna põhjendatud ajakulu
2. mail 2023 täiendava seisukoha koostamisele kulunud 4 h 30 min. Kostjal tuli esitada seisukohad üksnes hageja
3. aprillil 2023 esitatud tõendite osas.
4. Kostja leiab, et hageja peab talle hüvitama esindaja kohtuistungile sõitmise aja 4 h 30 min kostja ja esindaja kokkulepitud tunnihinna alusel. Ringkonnakohus nõustub, et lepingulise esindaja kohtuistungile sõitmise aja hüvitamine on põhjendatud, kuid mitte esindaja kokkulepitud tunnihinna järgi (vt selles osas Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-14-63261, p 12). Analoogia korras kohaldub sõidukulude hüvitamisele riigi õigusabi osutanud advokaadi sõidukulude regulatsioon. Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmist ja kulude hüvitamist reguleerib justiitsministri
5. juuli 2016 määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (edaspidi kord). Kuivõrd kostja esindaja sõidule kulunud aja hüvitamist reguleerib korra § 151 lg 1 p 4, ei ole alust lähtuda hüvitise väljamõistmisel kostja ja tema esindaja kokkulepitud tasu suurusest. Kostja esindaja on taotlenud hüvitist tema tegevuskohaks oleva advokaadibüroo asukohast (Tallinna linn) õigusteenuse osutamise kohta (Tartu linn) ja tagasi sõitmisele kulutatud aja eest ning õigusabi osutamise koha kaugus lepingulise esindaja tegevuskohast jääb ühte suunda arvestades vahemikku 151-200 kilomeetrit, seega peab hageja hüvitama kostjale esindaja kohtuistungile sõitmise aja eest 30 eurot.
6. Ringkonnakohus leiab, et arvestades eeltoodut, käesoleva tsiviilasja keerukust ja mahukust, apellatsioonimenetluse käiku, tsiviilasja hinda, kostja esindaja professionaalsust, mis väljendub tema tunnihinnas, on kostja esindajakulud põhjendatud ja vajalikud 17 h ulatuses (3060 eurot), millele lisandub tasu sõidule kulutatud aja eest 30 eurot. Kostja kinnitas, et on käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb menetluskulud välja mõista käibemaksuta (

§ 174lg 10).

Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kostja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud ringkonnakohtus on 3090 eurot.

§ 177

lg 4 alusel kuulub rahuldamisele kostja taotlus mõista hagejalt välja viivis väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja (allkirjastatud digitaalselt) Margit Vutt 9 (allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks