Obsah (9)

§ 428§ 657§ 654§ 651§ 456§ 5§ 367§ 163§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margit Vutt, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 26. mai 2023 Tsiviilasja number 2-16-317 Tsi

§ 428lg 1 p 3 alusel menetluse.

Pooled sõlmisid

1. oktoobril 2011 töölepingu nr XXXXXXXXX (I kd, tl 107–108), mille kohaselt asus hageja tööle
2. oktoobril 2011 metsatöölise ametikohale. Tulenevalt töölepingu 6 p-st 2.7 on tööülesannete täitmise asukohaks kostja objektid Eesti Vabariigi piires. Lepingu pi 3.1 kohaselt asub hageja tööle täisajaga kestusega 40 tundi nädalas. Lepingu p-i 3.3 kohaselt on töö seotud lähetuste, väljasõitude ja komandeeringutega. Töö objektid asuvad Eesti Vabariigis. Tulenevalt lepingu p-st 4.1 maksab kostja hagejale töötasu tükitöö alusel, mille aluseks on ühikuhinnad, mis on vastavuses käskudega. Kostja kohustub maksma hagejale palka üks kord kuus, hiljemalt järgmise kuu
3. kuupäevaks hageja pangakontole. Pooled leppisid kokku, et nii töölepingust tulenevad kui lepinguga reguleerimata küsimused lahendatakse Eesti õiguse järgi (p-d 9.1 ja 9.3). Tööleping on lõppenud
4. septembril
5. Hageja ei ole täitnud oma tõendamiskoormist ning ei ole esitanud piisavaid ning veenvaid tõendeid, et tema peamiseks tööülesannete täitmise kohaks oli ajavahemikul detsembrist
6. a kuni juulini
7. a Soome Vabariik. Asjakohaseks tõendiks ei ole kostja ütlused töövaidluskomisjoni istungil, kuivõrd need ei tõenda aega, kohta ega tööd, mida hageja tegi Soomes. Samuti ei tõenda neid asjaolusid hageja pangakonto väljavõte, millest üksnes nähtub, et kostja on tasunud hagejale teatud kuude eest päevaraha ja et hageja pangaarvelt on tehtud mõnel kuul Soome Vabariigis makseid. Arvestades väljavõttest nähtuvat päevaraha tasumist, on hageja tõenäoliselt vähemalt mingil ajaperioodil Soome Vabariigis kostja ülesandel töötanud. Küll aga tuli hagejal tõendada konkreetselt millal ja kus Soomes, mis tööd ja kelle juhendamisel ta tegi. Kõik need olulised asjaolud on hageja jätnud täielikult tõendamata. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks töötanud Soomes lähetatud töötajana Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 96/71 mõttes. Hageja pole tõendanud, et kostja lähetas hageja Soome oma nimel ja juhtimisel kostja ja Soomes tegutseva lepinguosalise vahel sõlmitud lepingu alusel, kellele teenused olid mõeldud. Pole tõendatud, kas ja millise ettevõttega oli kostja väidetavalt sõlminud lepingu Soomes ning milline ettevõte korraldas hageja töötamist Soomes. Soomes täidetud tööülesannete puhul oli tegemist TLS § 21 lg 1 mõttes hageja töölähetusega. Kuid ka sel juhul ei ole hageja täitnud tõendamiskohustust ning pole esitanud tõendeid selle kohta, millal, kus ja milliseid tööülesandeid ta täitis. Maakohus lähtus poolte töölepingust ning leidis, et hageja täitis oma kohustusi peamiselt Eestis ning kohaldada tuleb Eesti õigust. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et ta oli lähetatud töötaja, puudub kostjal kohustus tagada hagejale Soome kohaliku töötasu alammäära. Seega ei kuulu Soome metsatöötajate kollektiivlepingus sätestatud miinimumtunnitasu määr arvestamisele. Hageja töötasu suurus pole samuti tõendatud. Hageja pangakonto väljavõte ei ole piisavaks tõendiks tõendamaks konkreetsete kuude osas töötatud päevi ega saadaolevat töötasu. Seega pole hageja tõendanud ka oma väidetavalt töötatud tööaega, sh normtunde nii Eestis kui Soomes. Hageja on viidanud ka TLS § 28 lg 2 p-le 1 ning TLS §-le
8. Samas puuduvad hagis asjaolud, selgitused ja tõendid kostja poolt tööga mittekindlustamise kohta. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
9. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti hagi rahuldamata, ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu perioodi detsember
10. a kuni august
11. a kokku 20 099 eurot 98 senti, viivis 9887 eurot 22 senti perioodi
12. september 2015 kuni
13. oktoober 2021 (s.o kohtuotsuse tegemise aeg), viivis põhinõudelt 20 099 eurot 8 senti VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates
14. oktoobrist 2021 kuni põhivõla täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 20 099 eurot 8 senti, jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. 7 Apellatsioonkaebuse kohaselt vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas hageja oli Soomes töötatud perioodidel töölähetustes TLS § 21 tähenduses või oli tegemist ajutiselt Soome Vabariiki lähetatud töötajaga vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivile 96/71/EÜ. Hagejal kui töövaidluse nõrgemal poolel, ei ole võimalik tõendada, kas ja millise ettevõttega oli kostja sõlminud lepingu Soomes, mis tingimustel ning milline ettevõte korraldas hageja töötamist Soomes. Kostja töövaidluskomisjonis antud ütlustega on tõendatud, et hageja töötas töölepingu kehtivuse ajal
15. oktoobrist 2011 kuni
16. septembrini 2015 põhiliselt Soomes kostja lepingupartnerite tööobjektil. Kostja lähetas hageja Soome territooriumile oma nimel ja juhtimisel lepingu alusel, mis on sõlmitud kostja ja tema Soome partneri vahel, kellele teenused olid mõeldud. Seega oli hageja lähetatud töötaja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 96/71/EÜ mõttes. Eestis töötas hageja
17. juulist 2015 kuni töölepingu lõppemiseni
18. septembril
19. Ringkonnakohus leidis
20. oktoobril 2017 tehtud otsuse p-s 35, et põhjendatuks ei saa pidada seda, et töösuhtele kohaldatakse konkreetse tingimuse (nt töötasu suuruse) osas vaheldumisi mitme erineva riigi õigust. Seega kuna hageja töötas valdava enamuse ajast Soomes, tuleb talle maksta Soome metsatöötajate kollektiivlepingus sätestatud miinimumtunnitasu. Isegi, kui ei oleks tõendatud, et hageja töötas valdava enamuse tööajast Soomes, tuleb analüüsida, kumma õiguse järgi oleksid töötaja õigused paremini kaitstud. Lähtuda saab sellest, et töötaja õigustele vastab enam selle riigi õigus, mille alusel on talle tagatud suurem töötasu. Õiguse valik ei või siiski põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku puudumisel oleks olnud kohaldatav vastavalt direktiivi artikli 8 lg-tele 2, 3 ja 4 (ringkonnakohtu
21. oktoobri
22. a otsuse p 33). Praegusel juhul on hageja harilik töötamise koht võimalik kindlaks teha. Hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et hagejale maksti lähetusraha. Lisaks kinnitas kostja töövaidluskomisjonile
23. oktoobril 2015 esitatud vastuses, et pooltel ei ole vaidlust selles, et hageja töötas põhiliselt Soomes tööobjektidel. Kui vaadata hagejale makstud töötasusid kuude lõikes, siis on töötasude suurused sarnased päevarahade suurusele, mis samuti tõendab, et hageja töötas Soomes. Kostja ei andnud tööks valmisolevale hagejale tööd vastavalt kuu normtöötundidele (TLS § 35). Hageja töötas Soomes ja kui tööd anda ei olnud, talle töötasu ei makstud, kuigi oleks pidanud maksma keskmist töötasu. Sellest tulenevalt arvestas hageja iga kuu kohta normtundidest lähtuvalt töötasu tuginedes Soome metsatöötajate kollektiivlepingus märgitud tasule. Sellest summast arvestas hageja maha tegelikult laekunud töötasu ning sai iga kuu kohta summa, kui palju tal jäi töötasu saamata. Maakohtu nõue, et hageja oleks pidanud iga Soomes töötatud tööpäeva kohta tõendama, kus, millistel päevadel konkreetselt ja milliseid tööülesandeid ta täitis, samuti kelle juhendamisel töötas, ei ole põhjendatud. Kostja ei ole kordagi vastu vaielnud, et hageja töötas metsatöölisena. Ringkonnakohus rahuldas hageja nõude ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise ühe kuu keskmise töötasu ulatuses TLS § 100 lg 5 alusel 1148 eurot 58 senti. Selle summa aluseks on võetud Soome töötasu. Hagejalt menetluskulu 12 731 eurot 30 senti väljamõistmine on põhjendamatu ja ebaõiglane.
24. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja ei täitnud enda tõendamiskoormist, tõendamata jäi, et ta oleks hagis esitatud vaidlusalustel kuudel Soomes töötanud, sh kus, millistel päevadel konkreetselt ja milliseid tööülesandeid täites. Hageja ülesanne oli tõendada, kus ja mis perioodil ta töötas, kuid hageja esitas selle suhtes üksnes Exceli tabelid. Hageja ei selgitanud kordagi maakohtu menetluse ajal, 8 kus täpsemalt ta töötas, mis olid tema tööülesanded, kes teda töödes juhendas, kus asukohas ja milliseid korraldusi ta kelle ülesandel täitis, kas ta oli end Soome registris töötajana arvele võtnud jt olulisi asjaolusid. Kostja ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et tõendatud on asjaolu, et hageja töötas töölepingu kehtivuse ajal
25. oktoobrist 2011 kuni
26. septembrini 2015 põhiliselt Soome kostja lepingupartnerite tööobjektil. Hageja poolt viidatud ringkonnakohtu otsuse p 28 seda väidet ei kinnita. Kostja on
27. juuli
28. a menetlusdokumendis toonud välja peamised hageja esitatud nõuete ebakõlad. Nt esitab hageja töötasu nõudeid kuude eest, mil ta ise enda väidete kohaselt viibis puhkusel. Hageja on kõigis menetlusdokumentides esitanud erinevaid nõudeid ja väiteid. Kostja ei ole eitanud, et hagejat kui töötajat saadeti aeg-ajalt Soome tööd tegema, kuid see ei olnud pidev. Hagejale on vastavalt töölepingule ja seadusele makstud selle eest ka päevaraha. Hagejale tuli maksta töötasu vastavalt Eesti seadustele, nii nagu tööleping ette nägi ning nii nagu töö lähetuse põhimõtted sätestavad. Töötasu suurust ei saa arvestada ainuüksi päevaraha laekumiste järgi, kuna päevaraha ei ole töötasu osa. Menetluslikult on lubamatu, et kord juba loobutud avaldust lubab kohus menetluslikult esitada ning seda nimetatakse haginõude suurendamisena lubatavaks laiendamiseks.
29. Ringkonnakohus pöördus välisriigi õiguse väljaselgitamiseks õigusabipalvega Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi poole, paludes kaasabi välja selgitamaks, millised seadused, õigusaktid või kollektiivlepingud reguleerisid metsatööliste õigusi, kohustusi, töötingimusi ja tasusid jms Soome Vabariigis perioodil juuni 2013 – juuni
30. Eesti Vabariigi Justiitsministeerium edastas õigusabipalve Soome Vabariigi Justiitsministeeriumile, kes esitas vastuse ja asjakohased õigusaktid
31. novembril
32. Ringkonnakohus andis pooltele tähtaja Soome metsatöötajate kollektiivlepingute kohta seisukohtade esitamiseks. Hageja selgitas
33. märtsi
34. a vastuses, millised Soome seaduste ja kollektiivlepingute sätted peaksid hageja hinnangul asjas kohalduma. Lisaks märkis hageja, tuginedes Soome Vabariigi Justiitsministeeriumi poolt edastatud metsatöötajate kollektiivlepingutele, et hageja eksis töötasu alammäära osas ja nõudis väiksemat töötasu, kui tal oleks õigus nõuda. Hageja ei saa apellatsioonimenetluses saamata jäänud töötasu nõuet suurendada. Hageja jäi hagiavalduse terviktekstis ja apellatsioonkaebuses ning lisades toodud nõude juurde. Kostja leidis
35. märtsi
36. a vastuses jätkuvalt, et kohaldamisele kuulub Eesti õigus. Kostja leidis, et juhul, kui kohaldama peaks Soome õigust, siis metsatöötajate kollektiivleping kehtib ainult Soomes tegutsevatele tööandjatele ega laiene välisriigi äriühingutele. Mistahes kaitse ja hüve saamiseks Soome metsatöötajate ametiühingute kollektiivlepingust tulenevate õiguste puhul kehtib eeldus, et isik peab olema KELA-s (Kansaneläkelaitos) arvele võetud. Hageja liigenduks kollektiivlepingu alusel oma võimalike oskuste tõttu
37. nõudlikkusegruppi, ta oli lühiajaliselt Soomes ega omanud piisavaid oskusi, teda tuli juhendada pidevalt, sh ka metsa istutamisel. Seega oleks hageja võimalik töötasu suurus tunnis 8 eurot 87 senti või 9 eurot 7 senti (perioodil
38. oktoobrist 2011 –
39. oktoobrini 2012 ja
40. novembrist 2012 –
41. novembrini 2013), kuid kuna hageja ei saanud üldse enne
42. juulit 2014 (koolitus läbimata ja tööloata) Soomes töötada, siis nimetatud periood ei oma tähendust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
43. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise ning menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu osas, milles maakohus jättis hagi täies ulatuses rahuldamata ning teeb tühistatud osas uue otsuse (

§ 657

lg 1 p 2), millega rahuldab hagi osaliselt, mõistab kostjalt hageja kasuks välja töötasu 16 626 eurot 2 senti (bruto), sissenõutavaks 9 muutunud viivise perioodi

1. septembrist 2015 kuni
2. maini 2023 eest summas 10 431 eurot 57 senti ning viivise töötasult VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates alates
3. maist 2023 kuni nõude täitmiseni. Ringkonnakohus jätab menetluskulud 17% ulatuses hageja ja 83% ulatuses kostja kanda. Juhindudes

§ 654

lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 14.

§ 651

lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja ei vaidlusta kohtuotsust osas, millega võeti vastu osaline hagist loobumine ning lõpetati menetlus 15 euro 6 sendi nõudes märtsi 2013 töötasu osas, maakohtu otsus on selles osas jõustunud (

§ 456lg 4).

Ringkonnakohus käsitles käesolevas tsiviilasjas 18. oktoobril 2017 tehtud otsuses hageja nõudest osalist loobumist töövaidluskomisjonis ning jääb selle seisukoha juurde. Töövaidluskomisjonis nõudest osaline loobumine seoses töövaidluskomisjonis lahendamisele kuuluvate nõuete suuruse piiranguga ei võta töötajalt õigust ega võimalust esitada 10 000 eurot ületavas ulatuses nõudeid hagimenetluses. Maakohus vaatas asja teistkordsel läbivaatamisel läbi hageja nõuded saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks vastavalt 10. mai 2021. a hagi terviktekstile, arvestades osalist loobumist. Ringkonnakohus lähtub samuti 10. mai 2021. a hagiavalduse terviktekstis käsitletud nõuetest. 15. Maakohus jättis hagi rahuldamata eelkõige põhjusel, et hageja ei ole oma nõuet tõendanud, sh ei ole hageja esitanud piisavaid ning veenvaid tõendeid selle kohta, et tema peamiseks tööülesannete täitmise kohaks oli ajavahemikul detsembrist 2012. a kuni juulini 2015. a Soome Vabariik. Samuti ei ole hageja maakohtu hinnangul tõendanud, et ta oleks hagis esitatud vaidlusalustel kuudel Soomes töötanud, sh kus, millistel päevadel konkreetselt ja milliseid tööülesandeid täites, samuti kelle juhendamisel ta töötas. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks teinud Soome Vabariigis tööd lähetatud töötajana Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 96/71 mõttes. Ringkonnakohtus vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kus oli hageja põhiline töökoht. Ringkonnakohus selgitas 8. veebruari 2022. a kohtuistungil, et maakohus on asja teistkordsel läbivaatamisel ebaõigesti jaganud tõendamiskoormise. TLS-st tuleneb, et tööandjal on kohustus pidada tööaja arvestust, mis hõlmab ringkonnakohtu hinnangul ka töö tegemise kohta. Seega peab kostja tõendama, kus ja millisel ajal hageja töötas. Ringkonnakohus märkis samal istungil, et kostja on 20. oktoobril 2015 töövaidluskomisjonile esitatud dokumendis omaks võtnud, et pooltel ei ole vaidlust selles, et töötaja töötas põhiliselt Soomes tööobjektidel ja tööandja korraldas transpordi (Töövaidluskomisjoni toimik (TVK), lk 31). Kostja selgitas ringkonnakohtu istungil, et kuivõrd töövaidluskomisjonis käis vaidlus üksnes kolme kuu kohta, siis ei saa vastavat kinnitust käsitleda omaksvõtuna selle kohta, et hageja töötaski kogu töölepingu kehtivuse ajal Soomes. Ringkonnakohus tegi kostjale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Kostja esitas 21. märtsil 2022 samal kuupäeval juhatuse liikme poolt allkirjastatud tabelid hageja töötamise kohta (III kd, tl 34–51). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja selgitused kohtuistungil selle kohta, et töövaidluskomisjonile antud kinnitus hageja Soomes töötamise kohta puudutas üksnes kolme kuud, kooskõlas 21. märtsil 2022 esitatud tabelitega ega ka töövaidluskomisjonile esitatud materjalidega. Töövaidluskomisjonile 20. oktoobril 2015 esitatud menetlusdokumendi kohaselt kinnitas kostja, et vaidlust ei ole selles, et hageja töötas põhiliselt Soomes tööobjektidel ja tööleminekuks töölähetusse Soome korraldas kostja töölähetusse sõiduks transpordi ja tuli hagejale koju järele (TVK tl 31). Lisaks kinnitas kostja samas menetlusdokumendis, et hageja 10 töötasu nõue puudutab perioodi detsember 2014 kuni mai 2015, seega kuut kuud (TVK tl 32). Ka hageja esitas töövaidluskomisjonile töötasu nõude kuue, mitte kolme kuu kohta (TVK tl 1). Seega on kostja väide, et kostja kinnitas töövaidluskomisjonile hageja Soomes töötamist üksnes kolme kuu kohta, vastuoluline. Isegi juhul, kui kostja kinnitus puudutaks üksnes kolme kuud, siis on see vastuolus kostja poolt ringkonnakohtule 21. märtsil 2022 esitatud tabelitega. Esitatud tabelite kohaselt töötas hageja kostja andmetel Soomes detsembris 2014. a kõigest 2 päeva, jaanuaris 2015. a 3 päeva, veebruaris 7 päeva, märtsis 5 päeva, aprillis 4 päeva ning mais 7 päeva (III kd, tl 40jj). Seega kuigi kostja enda töövaidluskomisjonis antud kinnitusel töötas hageja viidatud perioodil põhiliselt Soomes, oli kohtumenetluses esitatud tõendite kohaselt hageja töötamine Soomes viidatud perioodil marginaalne. Kostja poolt esitatud tabelid ei ole ringkonnakohtu hinnangul usaldusväärsed ka seetõttu, et kostja on samade kuude kohta esitanud erinevaid tabeleid. Näiteks ei ole 21. märtsil 2022 esitatud tabelite kohaselt hageja jaanuaris 2013. a Soomes tööd teinud (III kd, tl 45), samas kui 31. mail 2016 esitatud tabeli kohaselt oli hageja Soomes tööl jaanuaris 2013 kostja enda kinnitusel 4 päeva (I kd, tl 171). Veebruari 2013. a kohta esitatud tabelid (I kd, tl 172; III kd, tl 45 pöördel) erinevad ühe päeva osas, s.o 28. veebruar, kusjuures kostja varasema tabeli kohaselt oli hageja sel päeval Soomes tööl, 2022. aastal esitatud andmetel aga Eestis. Ringkonnakohtule 21. märtsil 2022 esitatud kostja andmetel (III kd, tl 47) ei ole hageja mais 2013. a Soomes töötanud, 2016. aasta esitatud andmetel on aga hageja mais 2013. a olnud Soomes 7 tööpäeva (I kd, tl 173). Ka detsembri 2012. a osas on erinevus Eestis ja Soomes töötatud päevade osas vähemalt 5 päeva, kusjuures hilisemates tabelites on kostja märkinud väiksema Soomes töötatud päevade arvu (I kd, tl 174; III kd, tl 34). Kostja väitel esitas ta 21. märtsil 2022 tööaja arvestuse osas, milles selle taastamine oli algandmete olemasolust tulenevalt võimalik. Kostja väitel ei andnud kostja endine raamatupidaja kostjale kogu dokumentatsiooni üle. Ringkonnakohtu hinnangul väide, et algandmete taastamine oli raskendatud ning et kostja oli esitanud kriminaalmenetluse avalduse raamatupidamise dokumentatsiooni üleandmata jätmise kohta eelmise raamatupidaja poolt, ei õigusta kostja andmetes vastuolu esinemist ega pööra ümber kostja tõendamiskoormist. Kostja ei ole esitanud usaldusväärset töötaja tööaja arvestust. Nõustuda ei saa kostja väitega, et Eesti Vabariik oli hageja põhiliseks töökohaks. Vastav kostja väide on tõendamata. Kostja ei tõendanud enda väiteid selle kohta, et kuna hageja soome keelt ei oska, siis puudus võimalus teda Soomes pidevalt töölisena kasutada ning et hageja Soomes töölähetuses viibimised olid reeglina lühiajalised, tükitöö vajaduslikud või orienteeritud ajutisele asendamisele. Vastupidiselt nähtub töövaidluskomisjonile ja kohtule esitatud tõenditest, et hageja töötas olulise aja Soomes. Niisamuti nähtub hageja pangakonto väljavõttest (TVK tl 141–164; I kd, tl 114–125), et hagejale maksti perioodil detsember 2012. a – november 2015. a peaaegu igakuiselt päevaraha. Päevaraha makstakse välislähetuse korral (TLS § 40 lg-d 2–3, töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord). Eluliselt ei ole usutav kostja väide, et hageja põhiliseks töökohaks oli Eesti. Sellisel juhul puuduks vajadus päevaraha maksmiseks. Ringkonnakohus viitas ka käesolevas asjas 18. oktoobril 2017 tehtud otsuse p-s 30, et regulaarse päevaraha maksmine viitab sellele, et hageja viibis töölähetuses (TLS § 21). Hageja poolt apellatsioonkaebusele lisatud Georgi Smurivi, Romans Melnicuksi ja Petr Eldõšovi kirjalike selgitustega on tõendatud, et hageja ja selgitusi andnud inimesed töötasid aastatel 2012–2015 Soomes, Eestis tehti tööd vähe. Soome tööle jõudmise ning seal elamise kulud kandis kostja. Asjaolu, et hageja on põhiliselt teinud tööd Soomes, tõendab kaudselt ka OÜ Viking Line Eesti väljastatud tõend (II kd, tl 61). Sellest nähtuvalt on hageja perioodil veebruar 2013. a – 11 september 2014. a mitmel korral liikunud Tallinna ja Helsingi vahel, kuid tõend ei kajasta kogu infot hageja liikumiste kohta. Vastavalt Põhja TP Reisiterminali juhtivinspektor Sulev Kurmi vastusele on hageja liikunud Eesti ja Soome vahel ka Tallinnki laevadega (II kd, tl 66). Ka hageja pangakonto väljavõttest (I kd, tl 114–125) nähtub kaudselt hageja töötamine Soomes. Väljavõttest nähtuvalt on hageja pangakontol teostatud rahalisi toiminguid nt Peraseinajokil ja Kauhajokil, mis olid R. Melnicuksi ja P. Eldõšovi kinnitusel kostja töötajate tööobjektideks Soomes. Lisaks nähtub hageja kontolt makseid mujal Soomes (nt Helsingi, Vähäkyrö, Pirkkala jm). Kuigi ainuüksi pangakonto väljavõte ei tõenda, et hageja viibis sel ajal Soomes just tööga seotud asjaolude tõttu, teeb konto väljavõte koosmõjus teiste tõenditega ringkonnakohtu hinnangul usutavaks hageja väiteid, et tema põhiliseks töökohaks oli Soome. Ringkonnakohtu hinnangul tegi hageja praegusel juhul tööd põhiliselt Soomes ning vaid vähesel määral Eestis, mistõttu tuleb hageja harilikuks töötamise kohaks pidada Soome Vabariiki. 16. Pooltevahelise töölepingu p-i 2.7 kohaselt on tööülesannete täitmise asukohaks kostja objektid Eesti Vabariigi piires. Lepingu p-i 3.3 järgi on töö kostja ettevõttes seotud lähetuste, väljasõitude ja komandeeringutega. Töö objektid asuvad Eesti Vabariigis. Seega on pooled iseenesest leppinud kokku töö tegemise kohana Eesti Vabariigi. Ringkonnakohus selgitas käesolevas asjas 18. oktoobril 2017 tehtud otsuses, et tuleb kindlaks teha, kas hageja oli Soomes töötatud perioodidel töölähetustes TLS § 21 tähenduses, või oli tegemist ajutiselt Soome Vabariiki lähetatud töötaja staatusega vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivile 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuse osutamisega. Kuna kohus tuvastas eespool, et hageja harilik töötamise koht oli Soome, ei saanud olla tegemist töölähetusega TLS § 21 tähenduses. Töötaja viibib TLS § 21 järgi töölähetuses, kui ta saadetakse tööülesannete täitmiseks oma tavapärasest töö tegemise kohast erinevasse kohta (sh välisriiki). Ringkonnakohtu hinnangul oli hageja praegusel juhul lähetatud töötaja direktiivi mõistes ning tema suhtes tuleb tagada kohalik (Soome) töötasu alammäär, s.o konkreetse sektori kollektiivlepingus sätestatu. Direktiivi artikli 1 lg-st 3 tulenevalt kuulub direktiiv kohaldamisele juhtudel, kui ettevõtjatest tööandjad tuginevad ühele järgmistest riikidevahelistest meetmetest:

1. a)ettevõtja lähetab töötajad liikmesriigi territooriumile oma nimel ja juhtimisel lepingu alusel, mis on sõlmitud lähetava ettevõtja ja kõnealuses liikmesriigis tegutseva lepinguosalise vahel, kellele teenused on mõeldud, kui lähetav ettevõtja ja töötaja on lähetamise ajaks sõlminud töösuhte;
2. b)ettevõtja lähetab töötajad liikmesriigi territooriumil asuvasse kontsernile kuuluvasse asutusse või ettevõttesse, kui lähetav ettevõtja ja töötaja on lähetamise ajaks sõlminud töösuhte;
3. c)ajutist tööjõudu vahendav ettevõtja või töötajate vahendamisega tegelev ettevõtja vahendab töötaja liikmesriigi territooriumil asuvale või tegutsevale ettevõtjale, kui ajutist tööjõudu vahendav ettevõtja või töötajate vahendamisega tegelev ettevõtja on töötajaga lähetamise ajaks sõlminud töösuhte. Direktiivi mõistes on lähetatud töötajal välisriigis alati olemas tema tööd või töökeskkonda kohapeal korraldav ettevõte (vastuvõtja ehk teenusesaaja, kontserni kuuluv ema- või tütarettevõte või renditöö puhul kasutajaettevõtja). Georgi Smurivi, Romans Melnicuksi ja Petr Eldõšovi kirjalike selgituste kohaselt kandis kostja nende Soome tööle saatmisega kaasnenud kulud, töötajatel endil soomlastega kontakti ei olnud. Töövaidluskomisjoni 1. detsembril 2015 toimunud istungil kinnitas kostja, et langid, kus hageja töötas, olid Soome partneri omad ning kostja osutas teenust Soome partnerile (TVK tl 187 pöördel). Seega kinnitas kostja, et ta saatis hageja Soome tööle oma Soome partneritele teenuse osutamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja Soomes asuva lepingupartneri nimetus või tegevuskoht, mille tõendamata jätmist maakohus hagejale ette heitis, olulise tähtsusega. 12 Vastavate asjaolude tõendamine, s.o eelkõige põhilise töökoha asukoha tõendamine, lasus kostjal, mitte hagejal. 17. Ehkki pooltevahelise töölepingu p-i 9.1 põhjal võib järeldada, et pooled valisid töösuhtele kohalduvaks õiguseks Eesti õiguse, tuleb praegusel juhul kohalduva õiguse valikul lähtuda Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008 määruse 593/2008 (Rooma I määrus) art 8 lg-st 2, mille kohaselt tuleb asjas kohaldada Soome õigust (s.o selle riigi õigust, kus töötaja teeb harilikult oma tööd). Asjaolu, et kostja asukoht on Eestis ning tööleping oli sõlmitud Eestis, ei anna Eesti õiguse kohaldamiseks alust. Selleks ei anna alust ka asjaolu, et asja menetleb Eesti kohus. Kui kohaldamisele kuulub välisriigi õigus, kohaldab kohus seda sellest sõltumata, kas selle kohaldamist taotletakse või mitte (rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 2 lg 1). Kohalduvaks õiguseks Eesti Vabariigi õiguse kokkuleppimine ei või põhjustada hageja ilmajäämist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest ei saa poolte kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks valiku puudumisel Rooma I määruse art 8 lg 1 teise lause alusel. Järelikult tuleb juhul, kui pooled on leppinud kokku, et töölepingule kohaldub Eesti Vabariigi õigus, lähtuda sätetest, mis tagavad töötajale suurema kaitse. Pooled ei vaidle selle üle, et Soomes olid vaidlusalusel perioodil kõrgemad töötasu määrad, kui Eestis. Seega on Soome õiguse sätetega tagatud hagejale suurem kaitse, kui Eesti õigusega. Samasugust seisukohta kohalduva õiguse valiku osas toetab ka REÕS § 35, mille lg 1 ja lg 2 p-i 1 kohaselt ei tohi töölepingu puhul õiguse valik viia selleni, et töötajalt võetakse kaitse, mis talle on tagatud selle riigi õiguse imperatiivsete sätetega, mis kuuluksid kohaldamisele õiguse valiku puudumisel. Õiguse valiku puudumisel kohaldatakse töölepingule selle riigi õigust, kus töötaja lepingut täites harilikult oma tööd teeb, isegi kui ta ajutiselt töötab mõnes teises riigis. 18. Soome Vabariigi lähetatud töötajate seaduse 2. peatükki § 4 kohaselt makstakse lähetatud töötajale töötasu töölepinguseaduse 2. peatükis §-s 7 nimetatud kollektiivlepingus ettenähtud määras (III kd, tl 142 pöördel). Soome Vabariigi lähetatud töötajate seaduse 2. ptk § 3 kohaselt, kui lähetatud töötaja töölepingu suhtes kohaldatakse teise riigi õigust, kohaldatakse lähetatud töötaja töösuhte suhtes käesolevas peatükis sätestatud Soome õiguse sätteid ja käesolevas peatükis viidatud kollektiivlepingu sätteid, mis on kinnitatud Soomes üldiselt kohaldatavaks või Soomes lähetavale ettevõttele siduvaks, kui need on töötajale soodsamad kui muidu kohaldatavas õiguses ette nähtud. Seega on kostja väide, nagu kohalduksid Soome kollektiivlepingud ainult Soomes tegutsevatele tööandjatele ega laiene välisriigi äriühingutele, põhjendamatu. Soome Vabariigi töölepinguseaduse 2. ptk § 7 kohaselt peab tööandja järgima vähemalt üleriigilise vastavas valdkonnas kehtiva kollektiivlepingu sätteid töötingimuste kohta, mis on seotud töötaja tööga või samaväärse tööga. Töölepingu tingimus, mis on vastuolus üldkohalduva kollektiivlepingu vastava sättega, on tühine ja selle asemel tuleb järgida üldkohalduva kollektiivlepingu sätet (III kd, tl 169 pöördel). Üldkohalduv kollektiivleping kehtib sõltumata sellest, kas tööandja kuulub tööandjate liitu ja kas töötajad kuuluvad ametiühingusse (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-13, p 15; 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12, p 14). Soome Vabariigi lähetatud töötajate seaduse 2. ptk § 5 kohaselt peab lähetatud töötajale alltöövõtul ja grupisisesel üleviimisel makstav töötasu katma vähemalt töölepingu seaduse 2. ptk §-s 7 nimetatud üldsiduvas kollektiivlepingus nimetatud kohustuslikud palgaelemendid. Kui lähetav ettevõte on kollektiivlepingute seaduse alusel seotud üleriigilise kollektiivlepinguga, mille on sõlminud tööstusharu kõige suurema esindatusega organisatsioonid ja mis on tööstuses üldiselt kohaldatav tööandja organisatsiooni liikmesuse 13 või kollektiivlepinguga liitumislepingu alusel, määratakse lähetatud töötajale makstav töötasu kindlaks selle kollektiivlepingu alusel (III kd, tl 143). Hageja töötasu nõue põhineb kahel alusel, s.o töötamise ajal saamata töötasu ja töötasu nõue aja eest, mil töötaja oli valmis tööd tegema, kuid kostjal ei olnud hagejale tööd anda. Selle perioodi eest tuleb kostjal maksta hagejale keskmist töötasu. Soome Vabariigi töölepinguseaduse 2. ptk § 12 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötajale töötasu täismahus, kui ta on olnud tööandja käsutuses vastavalt lepingule, kuid ei saa tööandjast tulenevatel põhjustel töötada, kui ei ole kokku lepitud teisiti (III kd, tl 171). Soome Vabariigi töölepinguseaduse 11. ptk § 2 sätestab, et töötajate vaba liikumise alusel Soomes töötavate Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna kodanike töötingimused peavad olema võrdsed Soome töötajate suhtes kehtivate tingimustega, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 492/2011 (töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires) (III kd, tl 185). 19. Ringkonnakohus selgitas käesolevas asjas 18. oktoobril 2017 tehtud otsuses, et kohus ei saa kohaldada Soomes viibitud tööpäevade osas Soome õigust ja Eestis viibitud aja osas Eesti õigust, sh eeskätt erinevaid töötasu tariife. Isegi juhul, kui hageja oli vaidlusalusel perioodil teinud mõningal määral tööd Eestis, tuleb lähtuda ühtsest tasu määrast nii Soomes, kui ka Eestis töötamisel. Kuivõrd hageja viibis põhiliselt Soomes tööl, tuleb lähtuda Soomes kehtinud tasu määradest. Soome Vabariigis perioodil 15. septembrist 2011 – 30. novembrini 2013 kehtinud Metsandusala kollektiivlepingu § 4 ja perioodil 1. detsembrist 2013 – 30. jaanuarini 2017 kehtinud Metsandusala kollektiivlepingu § 4 kohaselt võetakse metsatööde tasustamisel arvesse töö nõudlikkust, töötaja pädevust oma töös ja töösooritust. Töö nõudlikkuse all mõeldakse töötajale esitatavaid nõudmisi. Töö nõudlikkuse grupeerimisega määratakse töödele esitatavad eri nõuded ning tööd järjestatakse nõudlikkuse järgi. Nõudlikkuse grupeerimine puudutab tööd, mitte töötajat. Pooltel oli menetluses ka erinev ettekujutus sellest, millist tööd hageja kostja kasuks tegi. Kostja väitel oli hageja metsatööline, kes istutas metsa tükitöö tasu alusel, muid töid ta Soomes ei teinud. Hageja kinnitusel olid hageja tööülesanded Soomes võsa ja kasvanud puude lõikamine, langetamine kõrgepingeliinide ja madalapingeliinide all. Vahepeal oli vaja puudele ronida, et saaks korrektselt saagida. Tööd tegi hageja sae ja võsalõikuriga paljudel objektidel Soomes. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutavad kostja väited selle kohta, et hageja tegi üksnes istutustöid. Töölepingu kohaselt võeti hageja metsatöölise ametikohale ning töötaja ülesanneteks on ülesannete täitmine vastavalt ametijuhendile. Töötasu kohta on märgitud, et tööandja maksab töötasu tükitöö alusel ning loetletud töödeks on võsa lõikus, töö elektriliini all, metsaistutus (TVK tl 4). Kostja enda poolt töövaidluskomisjonile esitatud metsatöölise ametijuhendi kohaselt on metsatöölise põhiülesanneteks metsahooldustööd, elektriliinialuste puhastamine, trimmerdamine, metsa istutamine ja hooldusraie (TVK tl 49 pöördel). Seega oli hageja tööülesanneteks mitte üksnes puude istutamine, vaid ka muud eespool loetletud metsandustööd, sh puude ja võsa lõikamine, elektriliinide all puhastamine jms. 10. oktoobri 2011. a akti töökaitsealase esmajuhendamise kohta (TVK tl 7 pöördel) kohaselt on hagejat instrueeritud ohutustehnikast. Kui hageja ülesandeks oleks olnud ainuüksi puude istutamine, siis ilmselt puuduks vajadus ka spetsiifilisema ohutustehnika alase instrueerimise järele. 20. Eespoolöeldust lähtuvalt tuleb vastavalt Metsandusala kollektiivlepingule lugeda hagejat kuuluvaks 2. nõudlikkusgruppi. 2. nõudlikkusgruppi kuuluvad tavalist kutseoskust ja vastutust nõudvad metsatööd, mis sisaldavad tööga seotud andmete kogumist ja kvaliteedi jälgimist, nt istutustöö, istandike hooldus ja harimine, raietöö ja muu mootorsaetöö, püstilaasimine, 14 raiejäätmete põletamine ja sellega seotud töö, elektriliinide aluste puhastamine, muu põhiline metsahooldetöö. Sellele nõudlikkusgrupile vastas perioodil 1. novembrist 2012 – 30. novembrini 2013 palk 10 eurot 10 senti tunnis, perioodil 1. aprillist 2014 – 30. märtsini 2015 palk 10 eurot 22 senti tunnis ning perioodil 1. aprillist 2015 – 30. novembrini 2015 palk 10 eurot 27 senti tunnis (vt Metsandusala kollektiivlepingud). Hageja nõuab tasu väiksemas ulatuses, s.o 7,98 – 8,26 eurot / tunnis. Ringkonnakohus lähtub hageja nõudest (

§ 5lg 1; § 439).

Hageja nõude rahuldamata jätmiseks ei anna alust kostja väide selle kohta, et hageja ei olnud KELA-s (Kansaneläkelaitos) arvele võetud. 21.

§ 654

lg 5 sätestab, et kohus peab võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte poolt maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. Kostja esitas vastuväiteid hageja nõudele kuude kaupa nii maakohtu menetluses

1. juuli
2. a menetlusdokumendis (II kd, tl 183jj), kui ka apellatsioonkaebusele vastuse p-s 3.12 (III kd, tl 13 pöördel – 14). Hageja, arvestades kostja vastuväidet märtsi
3. a töötasu osas, loobus osaliselt oma nõudest. Selles osas on maakohtu otsus jõustunud. Kostja viitab, et hageja ei esitanud
4. veebruari
5. a menetlusdokumendis juuni ja juuli
6. a töötasu arvestust, kuna hageja viibis puhkusel, hilisemates menetlusdokumentides nõuab hageja töötasu nimetatud kuude eest täies ulatuses. Samuti ei nõudnud hageja
7. veebruari
8. a menetlusdokumendis juuni
9. a eest tasu, kuna viibis puhkusel, kuid esitas tasunõude
10. mai
11. a menetlusdokumendis. Hageja
12. mai
13. a hagi tervikteksti kohaselt nõuab hageja töötasu juuni
14. a eest summas 998 eurot 72 senti, lähtudes 19 kalendaarsest tööpäevast ning juuli
15. a eest summas 1144 eurot 24 senti, arvestades 23 kalendaarse tööpäevaga. Juunis
16. a oli Eesti õiguse kohaselt 19 tööpäeva, esmaspäev
17. juuni oli riigipüha. Kohtul puudub info, mitu kalendaarset tööpäeva oli juunis
18. a Soomes. Hageja pangakonto väljavõttest nähtuvalt sai hageja juunis
19. a lisaks päevarahale ja töötasule ka puhkusetasu 72 eurot 46 senti (I kd, tl 116). Hageja
20. augusti
21. a vastuse kohaselt oli hageja vaatamata puhkusetasu väljamaksmisele kogu juuni tööl (II kd, tl 194 pöördel). Samuti oli hageja terve juuli tööl. Hageja tugineb seejuures asjaolule, et hagejale maksti töötasu lähtuvalt tavapärasest kuu töötasu arvestusest. Hageja ei ole selgitanud, kuidas kujunes hageja töötasunõue juuni
22. a eest, arvestades hageja tavapärast kuu töötasu arvestust. Hagejale väljamakstav töötasu oli
23. mai
24. a hagi tervikteksti kohaselt erinevatel kuudel erinev vahemikus 113–1124 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja nõue juuni
25. a tasu osas vastuolus esitatud tõenditega, s.o eelkõige hageja pangakonto väljavõttega, hagejale maksti juunis
26. a muuhulgas ka puhkusetasu. Hagejal oli võimalik kostja vastuväitele juuni
27. a töötasu nõude osas esitada täiendavad seisukohad ja tõendid juba maakohtu menetluses, kuid ta ei ole seda teinud, piirdudes vaid selgitusega, et nõue tuleneb tavapärasest kuu töötasu arvestusest ning et hageja ei ole sel kuul puhkusel olnud. Kui hageja poleks puhkusel viibinud, siis puuduks vajadus puhkusetasu väljamaksmiseks. Ringkonnakohus jätab hageja nõude juuni
28. a töötasu osas rahuldamata, kuivõrd see on vastuolus esitatud tõenditega. Samasugusele seisukohale tuleb asuda ka hageja juuni
29. a eest tasu nõude osas. Hageja pangakontoväljavõttest nähtuvalt on hageja saanud juunis
30. a puhkusetasu 273 eurot 48 senti, kuid nõue on esitatud lähtudes 19-st tööpäevast. Seega ei ole hageja nõue juuni
31. a ja juuni
32. a tasu osas kooskõlas esitatud tõenditega. 15 Kostja väide juulis
33. a puhkusel viibimise kohta on tõendamata. Hageja pangakonto väljavõttest ei nähtu, et hagejale oleks juuli
34. a eest tasutud puhkusetasu. Seega on hageja väide juulis
35. a töötamise kohta usutav. Kuigi apellatsioonkaebuses ei tugine kostja enam aprilli
36. a töötasu nõude põhjendamatusele, vaidles kostja selle nõudele vastu sisuliselt
37. juuli
38. a menetlusdokumendi p-s 5.
39. Tulenevalt

§ 654lg-st 5 hindab ringkonnakohus ka selle väite põhjendatust.

Hageja pangakonto väljavõttest ei nähtu, et hagejale oleks aprillis

1. a tasutud puhkusetasu või haigushüvitist (I kd, tl 115 pöördel – 126). Kostja ei tõendanud oma väidet, et hageja viibis
2. kuni
3. aprillini 2013 palgata puhkusel. Seega on hageja nõue põhjendatud. Seoses kostja vastuväitega hageja töötasu jaanuari ja veebruari
4. a eest nõude erinevusega erinevates menetlusdokumentides selgitab ringkonnakohus, et
5. veebruari
6. a menetlusdokumendis lähtus hageja tasu suuruse arvutamisel Eestis kohalduvast tasu määrast,
7. mai
8. a hagi terviktekstis, tuginedes ringkonnakohtu juhisele käesolevas asjas, lähtus hageja Soomes kehtinud tasu määrast. Erinevate algandmete tõttu on nõude suurus ka erinev. Hageja nõude erinevus juuni
9. a nõude osas tuleneb sellest, et
10. mai
11. a hagiavalduses lähtub hageja väljateenitud töötasu arvutades tunnitasu määrast 8 eurot 23 senti, kuigi tunnitasu määraks on märgitud 8 eurot 26 senti. Kohus eeldab, et tegemist on trükiveaga, mis sai arvutuse aluseks. Kohus lähtub
12. mai
13. a hagiavalduse terviktekstist. Kostja vastuväidete kohaselt viibis hageja perioodil
14. juulist 2015 –
15. septembrini 2015 haiguslehel, kuid esitas hagi terviktekstis töötasu nõude täies ulatuses. Hageja toob
16. mai
17. a hagiavalduse terviktekstis välja, et ta viibis augustis
18. a osaliselt ka haiguslehel. Hageja pangakonto väljavõttest nähtuvalt sai hageja
19. augustil 2015 töövõimetushüvitist 37 eurot 92 senti ja
20. augustil 2015 töövõimetushüvitist 37 eurot 92 senti (I kd, tl 124). Konto väljavõttest nähtub, et kostja on hagejale
21. septembril 2015 koos augustikuu töötasuga maksnud ka „haigusraha“ (I kd, tl 124 pöördel). Lisaks on kostja maksnud hagejale haigushüvitist
22. oktoobril 2015, s.o ajal, kui pooltevaheline tööleping oli juba lõppenud (I kd, tl 125). Hageja on augustis
23. a olnud haiguslehel, kuid nõuab saamata jäänud töötasu 20 kalendaarse tööpäeva eest. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja nõue augusti
24. a töötasu osas vastuolus esitatud tõenditega, eelkõige hageja enda pangakonto väljavõttega. Seetõttu tuleb hageja nõue augusti
25. a töötasu osas jätta rahuldamata. Eelöeldust lähtuvalt jätab ringkonnakohus hageja töötasunõude juuni
26. a, juuni
27. a ja augusti
28. a eest rahuldamata ning rahuldab nõude ülejäänud ulatuses, s.o summas 26 758 eurot 2 senti (424,25 + 1020,65 + 860,80 + 1218,62 + 1427,36 + 1106,36 + 1144,24 + 1010,48 + 1017,48 + 1134,25 + 1248,84 + 776,12 + 998,87 + 108,38 + 689,54 + 840,77 + 813,78 + 1114,32 + 916,80 + 1048,74 + 1119,32 + 911,80 + 674,44 + 898,80 + 809,28 + 1024,48 + 476,76 + 824,97 + 4,68 + 1092,84), millest tuleb maha arvestada päevaraha 10 132 eurot. Hagi kuulub rahuldamisele summas 16 626 eurot 2 senti. Hageja esitas nõude brutos (I kd, tl 139 pöördel).
29. Hageja nõude osalise rahuldamise tõttu tuleb rahuldada ka hageja viivisenõue osaliselt. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab viivist alates töölepingu lõppemisest, s.o
30. septembrist
31. Hageja töötasu nõudelt (16 626 eurot 2 senti) on käesoleva otsuse tegemise seisuga, s.o
32. mai
33. a, 16 sissenõutavaks muutnud viivis 10 431 eurot 57 senti. Alates
34. maist 2023 mõistab kohus viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras (

§ 367). Kostja taotles viivise vähendamist.

Kostja ei ole vastuses apellatsioonkaebusele viidanud asjaoludele, mis annaksid alust VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 alusel viivist vähendada. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Viivis ei ole kostja suhtes ebaproportsionaalne ega ebamõistlik. 23.

§ 163

lg 1 järgi kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust jätab ringkonnakohus nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluskulud 17% ulatuses hageja ja 83% ulatuses kostja kanda. Ringkonnakohtu otsusega muudeti maakohtu otsust, sh ka menetluskulude jaotust. Seetõttu jätab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise tervikuna maakohtu otsustada

§ 174lg-s 4 sätestatud korras (Riigikohtu 28.

novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2; 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Margit Vutt Indrek Parrest Triin Uusen-Nacke 17