Obsah (9)

§ 71§ 73§ 5§ 31§ 32§ 70§ 10§ 41§ 3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. aprill 2023, Tartu (suuline menetlus) Kriminaalasja number 1-21-4640 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuu

) § 9 lg 1 alusel kehtestatud kalapüügieeskirja (KPE) § 7 lg 2 p 1, mis sätestab, et lubatud lõkspüüniseks on mõrd - püünis, mis koosneb juhtaiast, tiibadest, mis moodustavad kariaia, ja ühe või mitme pujusega varustatud kuni kahest pealt kinnisest mõrrakerest. Seega on vastavalt KPE §-le 7 lg 2 p 1 Peipsi järvel lubatud kala püüda vaid mõrraga, millel on üks kariaed. Tegemist ei olnud ka KPE-s lubatud mõrd mõrrajadas püügivahendiga, kuivõrd vastavalt KPE §-le 7 lg 3 p 6 on lubatud lõkspüüniseks mõrd mõrrajadas - see on mõrd, mis on püügile panekul asetatud samasuunaliste juhtaedadega ühendatuna jadasse. KPE § 17 määratleb nõuded püügivahendite püügile asetamisele ning § 17 lg 1 sätestab, et kaks või enam samasuunaliselt püügile asetatud avavee- ja ääremõrda võib juhtaedade või lisajuhtaedade abil ühendatult asetada mõrrajadasse. Seevastu O. Kalme initsiatiivil ja osalusel järve asetatud kahe kariaiaga mõrra mõrrakered olid asetatud püügile vastassuunaliselt ning olid ühendatud vastassuunaliselt toimiva juhtaiaga. Seega oli O. Kalme, A.A. i ja J.T. i poolt püügile asetatud ning 10. juulil 2017 järvest eemaldatud kahe kariaiaga mõrd nõuetele mittevastav püügivahend, kuna see ei vastanud ühelegi kalapüügieeskirjas kirjeldatud püügivahendile ning seda ei ole lubatud Peipsi järvel kasutada.

§ 71

lg 1 p 1 kohaselt kalapüüginõuete tõsisteks rikkumisteks kutselisel kalapüügil loetakse järgmisi kalapüügi või sellega seotud nõuete rikkumisi: 1) Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artiklis 42 nimetatud tõsised rikkumised. EL Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 42 p 1 (

1. a)kohaselt on määruse kohaldamisel tõsine rikkumine tegevus, mida sama määruse artiklis 3 kehtestatud kriteeriumitele käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina. EL Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 3 p 1 (
2. e)kohaselt 2 käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina tegevust, kui on kasutatud keelatud või nõuetele mittevastavaid püügivahendeid. Eeltoodust tulenevalt on Ove Kalme tegevus määratletav

§ 71

lg 1 p 1 märgitud tõsise rikkumisena.

§ 73

lg 1 p 5 järgi loetakse kalavarudele kahju tekitamiseks kalapüüki püügivahendit kasutamata või käesolevas seaduses loetlemata ja kalapüügieeskirjas kirjeldamata vahendiga,

§ 73

lg 1 p 6 järgi tekitab kalavarudele samuti kahju kalapüük käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis püügivahendi või kalalaeva kohta sätestatud nõudeid ja piiranguid eirates. Vastavalt

§ 73lg 2 sätestatule tuleb kalavarudele tekitatud kahju hüvitada.

Kahju hüvitamise määrad ja kalapüügiga või kalavarude muul viisil kahjustamisega kalavarudele tekitatud kahju arvutamise alused ja metoodika, sh kalavarudele tekitatud kahju arvutamise akti vormi kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega ning vastavalt

§ 73

lg 3 sätestatule on kalavaru kahjustamisel käesoleva seaduse § 71 loetletud rikkumiste puhul kahju hüvitamise määr selle liigi isendi või kilo kohta käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel määratud viiekordne määr.

§ 73lõike 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19.06.2015.

a määruse nr 67 „Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vorm“, lisa 1 „Kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise määrad“ järgi on kahju hüvitamise määr isendi kohta ahvena puhul 3,20 eurot, latika puhul 4,80 eurot, koha puhul 10 eurot ja särje puhul 1,30 eurot. Tulenevalt

§ 73

lõigetes 3 ja 6 ning määruse § 2 lg 3 ja lisas 1 sätestatust rakendatakse Ove Kalme initsiatiivil toimunud püügiga kalavarudele tekitatud kahju arvutamisel viiekordset isendile kehtestatud määra, mis tähendab, et 422 ahvena, 1 latika, 107 koha ja 58 särje ebaseadusliku püügiga tekitas Ove Kalme koos J.T. i ja A.A. iga kalavarudele kahju summas 12 503 eurot (422 x 3,2 x 5 + 1 x 4,8 x 5 + 107 x 10 x 5 + 58 x 1,30 x 5 = 12 503 eurot). O. Kalmet süüdistatakse veel selles, et tema, olles kutseline kalur ja omades rannakaluri

1. taseme kutsekvalifikatsiooni kutseseaduse tähenduses, kasutades Ninametsa OÜ-le kuuluvat kalalaeva GMA-280, asetas OÜ Ninametsale kuuluva püügiloa nr PÕ190016 alusel koos V.Š. iga, kes kasutas N.Š. ile kuuluvat kalalaeva BMB-001 ja V.A. iga
2. aprillil 2019 Peipsi järvele Jõgeva maakonda umbes 7,2 km kaldast koordinaatidele N: 58.82257° E: 27.07800° püügile teadvalt ebaseadusliku kahe kariaiaga mõrra. V.Š. tegutses OÜ Ninametsa kalurina ning täitis mõrda püügile pannes OÜ Ninametsa juhatuse liikme O. Kalme korraldust. V.Š. omakorda kutsus abilisena kaasa mõrda paigaldama V.A. i. Kahe kariaiaga mõrd oli eelpoolmainitud koordinaatidel Peipsi järvel OÜ Ninametsa huvides püügil kuni
3. veebruarini 2020, kui Keskkonnainspektsiooni kalakaitseinspektorid selle kui ebaseadusliku püügivahendi järvest eemaldasid. Mõrra järvest eemaldamisel leiti sellest 1512 kala isendit, neist oli elus 1268 ahvenat, 45 särge, 14 latikat, 18 lutsu, 2 koha, 9 rääbist ja 6 nurgu. Mõrrast leiti eluvõimetuna 91 ahvenat, 50 särge, 2 latikat, 2 lutsu, 1 koha ja 4 rääbist. Seega on O. Kalme, V.Š. i ja V.A. i poolt püügile asetatud ning
4. veebruarini 2020 järvest eemaldatud kahe kariaiaga mõrd nõuetele mittevastav püügivahend, kuna see ei vasta ühelegi kalapüügieeskirjas kirjeldatud püügivahendile ning ei ole Peipsi järvel lubatud.

§ 73lõike 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19.06.2015.

a määruse nr 67 „Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vorm“, lisa 1 „Kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise määrad“ järgi on kahju hüvitamise määr isendi kohta ahvena puhul 3,20 eurot, särje 3 puhul 1,30 eurot, latika puhul 4,80 eurot, lutsu puhul 7 eurot, koha puhul 10 eurot, nuru puhul 1,30 eurot ja rääbise puhul 7 eurot kilogramm. Tulenevalt

§ 73lõigetes 3 ja 6 ning määruse § 2 lg 3 ja lisas 1 sätestatust rakendatakse O.

Kalme, V.Š. i ja V.A. i poolt kalavarudele tekitatud kahju arvutamisel viiekordset isendile kehtestatud määra, mis tähendab, et hukkunud 91 ahvena, 50 särje, 2 latika, 2 lutsu, 1 koha ja 4 rääbise ebaseadusliku püügiga tekitasid nad looduskeskkonnale kahju summas 1949 eurot (91 x 3,2 x 5 + 50 x 1,3 x 5 + 2 x 4,8 x 5 + 2 x 7 x 5 + 1 x 10 x 5 = 1949 eurot, seejuures rääbise kala ei kaalutud, mistõttu selles osas kahju ei arvestatud). Eluvõime säilitanud kalade osas (1268 ahvenat, 45 särge, 14 latikat, 18 lutsu, 2 koha, 9 rääbist ja 6 nurgu) jäi määruse nr 67 alusel arvestatud 21685,50 euro suurune kahju tekkimata kalakaitse inspektorite sekkumise tõttu, kuna elusad kalad vabastati järve ning seega jäi kuritegu 21685,50 suuruse kahju tekitamise osas katsestaadiumisse. Veel süüdistatakse O. Kalmet selles, et tema, olles kutseline kalur ja omades rannakaluri 4 taseme kutsekvalifikatsiooni kutseseaduse tähenduses, kuid kellel puudus püügiõigus, nõudis

1. juulil 2020 Peipsi järvel Jõgeva maakonnas Ninametsa Kala ja Puhketalu OÜ-le kuuluva kalapüügiloa alusel koordinaatide N: 58 47,219 E: 27 04,391 ja N: 58 47,257 E: 27 04,467 läheduses järve asetatud mõrdasid ehk teostas mõrrapüüki. Ninametsa Kala ja Puhketalu OÜ (registrikood 14920359) omas kalapüügiluba nr JÕ200092 Peipsi järvel 2 juhtaiata mõrra ja ühe ääre/aveveemõrraga kalapüügi teostamiseks. Kalurina oli loale märgitud A.A. , samas O. Kalme ei olnud kalurina märgitud ühelegi kalapüügiloale. O. Kalme käis
2. juulil 2020 mõrdu nõudmas/kalapüüki teostamas koos R.M. , J.K. i, K.R. ja P.A. aga, kes ei olnud teadlikud asjaolust, et O. Kalmel puudub õigus kutseliseks kalapüügiks. Mõrraga püütud 441 värsket ahvenat, 2 särge, 15 lutsu, 2 koha ja 6 rääbist tõstis O. Kalme koos R.M. , J.K. i, K.R. ja P.A. jaga laeva (GMA-280) ning hõivas need, seejuures O. Kalme Ninametsa Kala ja Puhketalu OÜ-le väljastatud rannapüügipäevikusse nr 000624
3. juulil 2020 mõrraga püütud kalu ei märkinud ega kalateadet ei esitanud. O. Kalme toimetas püütud kala kastidega kaldale Jõgevamaal Mustvee vallas Omedu külas asuvale Olari maaüksusele, enda maja hoovi, kustkohast pärast laeva randumist kohale jõudnud kalakaitseinspektorid kalad leidsid ning asitõendina hoiule võtsid. Nimetatud tegevusega rikkus O. Kalme

§ 5, mis sätestab, et kala püütakse kalapüügiõiguse alusel.

Sõltuvalt kasutatavatest püügivahenditest eristatakse õnge-, harrastus- ja kutselist püügiõigust. Sama seaduse § 30 kohaselt tohib kutselise kalapüügi vahenditega kalapüügiloa alusel Peipsi järvel ehk piiriveekogul kala püüda ettevõtjana äriregistris registreeritud isik.

§ 31

sätestab, et kutselise kalapüügi vahendid on õngejadad, nakkepüünised, lõkspüünised, kurnpüünised ja traalpüünised. O. Kalme eiras

§ 32

lg 1, mille kohaselt annab kutseliseks kalapüügiks õiguse kalapüügiluba, mis võib olla kalalaeva kalapüügiluba või kaluri kalapüügiluba. O. Kalme ei olnud 23. juulil 2020 märgitud kalurina ühelegi kaluri kalapüügiloale, mistõttu tal puudus kutselise kalapüügi õigus. EL Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 3 p 1 (

1. a)kohaselt käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina tegevust, kui on kalastatud ilma lipuriigi või asjaomase rannikuäärse riigi väljastatud kehtiva tegevusloa, loa või litsentsita. EL Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 3 p 1 (
2. b)kohaselt käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina tegevust, kui on jäetud täitmata kohustus registreerida ja kanda ette püüki või püügiga seotud andmeid, sealhulgas laevaseiresüsteemide kaudu edastatavaid andmeid, või esitada artikli 6 kohane eelteatis.

§ 70

lg 1 sätestab, et mootoriga varustatud kalalaev Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel peab olema varustatud GPS-seadmetega (globaalse positsioneerimissüsteemi seadmed), mille kaudu teabe saatmiseks kasutatakse GPRS-süsteemi (General Packet Radio Service System). 4 23. juulil 2020 käis O. Kalme, kellel puudus kalapüügiluba, Peipsi järvel kalalaevaga GMA280, millel oli teadlikult välja lülitatud GPS-seade, seega teostas O. Kalme kalapüüki

-s kalalaeva kohta sätestatud nõudeid ja piiranguid eirates ning kavatsetult kalapüüginõudeid rikkudes. Kuna O. Kalme püüdis kala ilma püügiloata ning eiras kalalaeva kohta esitatud nõudeid, pani ta toime tõsised rikkumised

§ 71

lg 1 p 1 järgi.

§ 73

lg 1 p 1 alusel loetakse kalavarule kahju tekitamiseks kala püüdmist ilma nõutava püügiõiguseta.

§ 73lõike 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19.06.2015.

a määruse nr 67 „Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vorm“, lisas 1 „Kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise määrad“ järgi on kahju hüvitamise määr isendi kohta ahvena puhul 7 eurot, särje puhul 1,30 eurot, lutsu puhul 7 eurot, koha puhul 10 eurot ja rääbise puhul 7 eurot kilogramm. Tulenevalt

§ 73lõigetest 3 ja 6 ning määruse § 2 lg 3 ja lisas 1 sätestatust rakendatakse O.

Kalme poolt kalavarudele tekitatud kahju arvutamisel viiekordset isendile kehtestatud määra, mis tähendab, et 441 ahvena, 2 särje, 15 lutsu, 2 koha ja 6 rääbise ebaseadusliku püügiga tekitas O. Kalme looduskeskkonnale kahju summas 7713,25 eurot (441 x 3,2 x 5 + 2 x 1,3 x 5 + 15 x 7 x 5 + 2 x 10 x 5 + 0,55 x 7 x 5 = 7713,25 eurot). Eelpooltoodud tegudega pani O. Kalme toime KarS § 361 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o kalapüügi nõuete rikkumise, millega tekitas olulise kahju keskkonnale. Maakohtu otsus

1. novembri 2022 kohtuotsusega tunnistas maakohus O. Kalme süüdi KarS § 361 lg 1 järgi
2. juuli 2017 episoodis ebaseadusliku mõrra Peipsi järve püügile paigaldamises ja mõistis talle karistuseks 5 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel moodustas kohus O. Kalmele mõistetud karistusest liitkaristuse Tartu Maakohtu
3. mai 2019 otsusega nr 1-18-2917 mõistetud karistusega 1 aasta vangistust ning kergema karistuse raskeima karistusega kaetuks lugemise teel mõistis O. Kalmele liitkaristuseks 1 aasta vangistust. Kohus tunnistas O. Kalme süüdi KarS § 361 lg 1 järgi
4. veebruari 2020 episoodis ebaseadusliku mõrra Peipsi järve püügile paigaldamises ja
5. juuli
6. episoodis Peipsi järvel kalapüügiloata ebaseaduslikus kalapüügis, sealhulgas
7. juulil 2020 enne kutselisele kalapüügile minekut kalapaadil GMA-280 GPS-i sisse lülitamata jätmises, samuti Ninametsa Kala ja Puhketalu OÜ-le väljastatud rannapüügipäevikusse nr 000624
8. juulil 2020 mõrraga püütud kalade mittemärkimises ja Keskkonnaametile kalateate mitteesitamises, ning mõistis talle karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus O. Kalmele mõistetud karistust käesoleva otsusega KarS § 65 lg 1 alusel moodustatud liitkaristuse 1 aasta vangistust võrra ning mõistis O. Kalmele kuritegude ja kohtuotsuste kogumi eest liitkaristuseks 2 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus leidis, et kõiki kogutud tõendeid kogumis uurides, analüüsides ja hinnates on O. Kalme süü KarS § 361 lg 1 järgi nii
9. aprillil 2017 ja
10. aprillil 2019 kalapüügieeskirjas nimetamata kalapüügivahendiga püüdmisel kui ka
11. juulil 2020 ebaseadusliku kalapüügi osas (sh GPS-i kasutamata jätmises, rannapüügipäeviku täitmata jätmises ja Keskkonnaametile kalateate esitamata jätmises) tõendamist leidnud. Samuti on Keskkonnaameti poolt nõutava kahjuhüvitise aluseks olevad õigusaktid põhiseaduspärased ning käesolevas 5 kriminaalmenetluses on õiguspärane kohaldada muuhulgas ka Euroopa Nõukogu määruses nr 1005/2008 sätestatut. Kohtu arvates ei ole kriminaalasjas vaidlust selles, et
12. juulil 2017 tuvastasid keskkonnakaitseinspektorid Peipsi järvel püügivahendi tähistusega JÕ-
13. Püügil tuvastati mõrd, mille juhtaia mõlemas otsas paiknes kariaed ja mõrrakere. Mõrrakeres olid näha surnud kalad. Vaidlust ei ole selleski, et püügivahend tähistusega JÕ-129 kuulus OÜ-le Ninametsa ja oli püügil kalateate nr 309094 järgi kalapüügiloa nr PÕ170072 alusel ning see asetati püügile
14. aprillil 2017 J.T. i poolt paadiga GMA-280, kes on ka kalapüügiloale kalurina märgitud. J.T. ja A.A. paigaldasid koos 2017 aprillis O. Kalme palvel mõrda. O. Kalme oli ka ise siis järvel ja järvele mindi tema paadiga. Tunnistaja J.T. i hinnangul ei olnud mõrd paigaldatud vastavalt reeglitele. Kuigi A.A. i sõnul paigaldati kõne all olev mõrd järve „nii nagu peab“, selgus hiljem, et allpool on veel üks kariaed ning kariaiad olid vastakuti. A.A. i sõnul ühe loaga võib olla ainult üks kariaed. Need mõrrad aga, mis nemad järve panid, olid kõik eraldi. A.A. ile on tema sõnul ka inspektor rääkinud, et mõrda nii panna ei tohi. Samas O. Kalme andis korralduse mõrd püügile panna ning ta ise oli ka paadis ja juhendas protsessi. O. Kalme tunnistab
15. aprillil 2017 firmale Ninametsa OÜ kuuluvate mõrdade paigaldamist Peipsi järve. Samas O. Kalme hinnangul nimetatud mõrd ei ole üks mõrd kahe kariaiaga, vaid see on kaks mõrda eraldi kariaedadega, eraldi mõrra kottidega ning selle juhtaed on jaotatud kolme ossa. Kriminaalasjas ei ole vaidlust ka selles, et
16. veebruaril 2020 tuvastasid keskkonnakaitseinspektorid Peipsi järvel kahe kariaiaga mõrra. Mõrrakeres olid näha elusad ja surnud kalad. Elusad kalad inspektorite poolt loendati ja lasti järve tagasi, surnud kalad aga pakendati kaasavõtmiseks. Vaidlust ei ole ka selles, et püügivahend märgistusega PÕ-6 kuulub OÜ-le Ninametsa ja oli püügil kalapüügiloa nr PÕ190016 alusel ning see asetati püügile
17. aprillil 2019 V.Š. i poolt paadiga BMB-001, kes on ka kalapüügiloale kalurina märgitud ning O. Kalme poolt paadiga GMA-
18. Tunnistajate V.A. i ja V.Š. i ütlused riimuvad selles, et 2019 kevadel aprilli lõpus kutsus V.Š. , kes oli O. Kalme heaks töötav kalur, V.A. i appi mõrda panema. Järvele mindi kahe paadiga, teises paadis oli O. Kalme. V.A. i hinnangul mõrrad said järve nagu vastassuunaliselt pandud, s.o juhtaed, ühelt poolt mõrd ja teiselt poolt mõrd - kaks mõrrakeret olid vastassuunalised. Tunnistaja hinnangul on keelatud mõrda niimoodi panna. Tunnistaja P.J. i sõnul
19. veebruaril 2020 tuvastasid nad eelinfole tuginedes püügil oleva mõrra. Ujukid näitasid, et mõlemal pool on kariaiad, mis asusid üksteise suhtes vastakuti. Mõrra juhtaiad olid vastakuti ning mõlemal pool juhtaeda olid mõrra kered. Tegemist oli rikkumisega, sest mõrral oli kaks kariaeda. Luba PÕ-6 aga nägi ette, et mõrd mõrrajadas. Selline mõrdade paigaldus ei olnud mõrd mõrrajadas. Kuna tegemist oli kalapüügieeskirjades kirjeldamata püügivahendiga, pidid inspektorid selle rikkumise lõpetama ja nimetatud mõrra püügilt eemaldama. Peipsil on mõrral lubatud ainult üks kariaed. 6 Süüdistatava O. Kalme ütluste kohaselt läks ta
20. aprillil 2019 koos V.A. i ja V.Š. iga Peipsile ning nad paigaldasid samasuguse mõrra nagu 2017 aprillis, s.o kaks mõrda juhtaedadega. Kohtu hinnangul andsid kogutud tõendid võimaluse objektiivselt tuvastada, et
21. juulil 2017 ja
22. veebruaril 2020 inspektorite poolt kaasa võetud mõrrad olid

§ 10

lg 5 mõttes

s loetlemata ja kalapüügieeskirjas kirjeldamata püügivahendid, s.o ebaseaduslikud püügivahendid. Nimetatud mõrdade Peipsi järve paigaldamisel osales mõlemal juhul O. Kalme koos tema alluvuses töötavate kaluritega. Järelikult oli O. Kalme mõrdade püügile paigaldamises mõlemas kuriteoepisoodis kaastäideviija. Kalapüügieeskirja (KPE) § 7 lg lõike 3 p 6 kohaselt on lubatud mõrra alaliigiks muuhulgas mõrd mõrrajadas, s.o mõrd, mis püügile panekul asetatakse samasuunaliste juhtaedadega ühendatuna jadasse. Jadasse asetatuna võivad mõrrad paikneda ühel või mõlemal pool juhtaeda ning nende juhtaiaga ühendamiseks võib kasutada lisajuhtaedu. KPE lisas 1 on kajastatud visuaalselt mõrra osad. KPE § 17 lg 1 järgi kaks või enam samasuunaliselt püügile asetatud avavee- ja ääremõrda võib juhtaedade või lisajuhtaedade abil ühendatult asetada mõrrajadasse, arvestades § 28 punktis 3, § 42 lõikes 2 või § 46 lõikes 2 sätestatud tingimusi (mõrdade ja nende paigutamise mõõtmed). Kohus asus seisukohale, et KPE § 17 lg 1 määratleb sisuliselt nõuded püügivahendite püügile asetamisele ning selle kohaselt kaks või enam samasuunaliselt püügile asetatud avavee- ja ääremõrda võib juhtaedade või lisajuhtaedade abil ühendatult asetada mõrrajadasse. Samas tunnistajate J.T. i, A.A. i, V.Š. i, V.A. i ning tegelikult ka süüdistatava O. Kalme enda ütlustest tuleneb (võttes arvesse ka teisi tõendeid kogumis), et O. Kalme initsiatiivil, korraldusel ja kaasalöömisel asetati Peipsi järve nii

1. aprillil 2017 kui ka
2. aprillil 2019 kahe kariaiaga mõrd, mille mõrrakered olid asetatud püügile vastassuunaliselt ning need olid ühendatud vastassuunaliselt toimiva juhtaiaga. O. Kalme seisukohta, et tegemist oli kahe mõrraga eraldi kariaedadega või mõrraga mõrrajadas, ei kinnita ükski teine asjas kogutud tõend. Selline tõlgendus on kohtu hinnangul ka meelevaldne. Vastavalt KPE §le 7 lg 2 p 1 on Peipsi järvel lubatud kala püüda vaid mõrraga, millel on üks kariaed. Tegemist ei olnud ka KPE-s lubatud mõrd mõrrajadas püügivahendiga, kuivõrd vastavalt KPE §-le 7 lg 3 p 6 on lubatud lõkspüüniseks mõrd mõrrajadas - see on mõrd, mis on püügile panekul asetatud samasuunaliste juhtaedadega ühendatuna jadasse. Kalapüügieeskiri kohustab mõrrajadade korral ühendama mõrrad omavahel juhtaia või lisajuhtaiaga samasuunaliselt – mõrrad ei ole ühendatud jadasse KPE § 7 lg 3 p 6 tähenduses, kui juhtaia mõlemasse otsa on ühendatud vastassuunaliselt kaks mõrra kariaeda. Nimelt sellisel juhul mõrra kariaiad ei ole ühendatud juhtaiaga samasuunaliselt, vaid vastassuunaliselt. Sama suund tähendab sisuliselt seda, et mõlema mõrra pära ja kariaed asetsevad juhtaiaga ühendatuna samasuunaliselt, s.o samas otsesuunas – kui piltlikult väljendudes kaks kariaeda üksteise peale tõsta, siis oleksid nad mõlemad ilmakaarte suhtes samasuunalised ja kattuksid üksteisega kuju poolest. Seega olid O. Kalme, A.A. i ja J.T. i poolt püügile asetatud ning
3. juulil 2017 järvest inspektorite poolt eemaldatud ning O. Kalme, V.Š. i ja V.A. i poolt püügile asetatud ning
4. veebruaril 2020 järvest inspektorite poolt eemaldatud kahe kariaiaga mõrrad nõuetele mittevastavad püügivahendid, kuna need ei vastanud ühelegi kalapüügieeskirjas kirjeldatud püügivahendile ning neid ei ole lubatud Peipsi järvel kasutada. 7 Mõrrad, mis on vastassuunaliselt asetatud mõrrakerede ja kariaedadega ühe katkematu juhtaiaga ühendatud, ei vasta ka mõrd mõrrajadas kirjeldusele. O. Kalme püügivahendid ei vastanud mõrd mõrrajadas ettenähtud püügivahendi nõuetele. O. Kalme mõrdadel oli üks katkematu juhtaed ja selle mõlemas otsas kariaed koos mõrrakerega, Püügivahendit ei muudaks seaduslikuks ka see, kui tegemist oleks kahe omavahel kokku ühendatud mõrraga, sest see ei vasta KPE § 7 lg 3 p-s 6 sätestatule. Juhtaia eesmärk on suunata kala kariaeda ja mõrrapärasse, juhtaed toimib suunaga mõrrapära poole. Kohus ei nõustunud kohtusse asjatundjana ülekuulamisele kutsutud T.R. u hinnanguga, et vastassuunaliselt paigaldatud kariaedadega mõrd on kalapüügieeskirja kohaselt lubatud mõrd. T.R. u esitas kohtuistungil enda nägemuse lubatud mõrdade ehitusest. T.R. u nägemus O. Kalme poolt paigaldatud mõrdade osas ei lähe kokku kalapüügieeskirjas sätestatuga, millest on ühtemoodi saanud aru nii tunnistajad, asjatundja I.K. kui ka tegelikult kohus. T.R. ul enda sõnul ei ole tal asjatundjana kogemusi kalapüügil siseveekogudel, sest ta on püüdnud kala vaid merel. T.R. u poolt esitatud seisukohad tuginevad peamiselt tema enda sisemisele veendumusele ja arusaamisele, sest ta on ka ise tunnistanud, et peale kalapüügieeskirja ja kalapüügiõiguse tasumääradele, ta teistele allikatele (nt seletuskirjadele, teadlaste arvamusele vms) arvamust andes ei tuginenud. Kohus möönis, et ilmselt ei pruukinud ka O. Kalme poolt asjatundjale esitatud lähteandmed olla objektiivsed ja erapooletud. T.R. u sõnul ta ei käinud tutvumas O. Kalme mõrdadega. Kohus tajus kohtuistungil, et T.R. ul esineb teatud subjektiivne vastumeelsus kalapüügieeskirjas sätestatu suhtes ning ta ei suutnud anda sisulist vastust küsimusele, miks tema hinnangud ei riimu kalapüügieeskirjas ja selle seletuskirjas kirjeldatuga, korrutades vaid, et mõistet „samasuunaline“ ei ole määruses defineeritud. Kohus leidis, et T.R. u ütlused on mõrd mõrrajadaga seonduvate selgituste osas ebausaldusväärsed ja jättis need tõendite kogumist nimetatud osas kõrvale. Usaldusväärsemad on kohtu hinnangul asjatundja I.K. ja tunnistajate ütlused. Kohus asus seisukohale, et mõistet „samasuunaline“ ei peagi kalapüügieeskirjas defineerima, sest sisuliselt tähendab see tavapärasele elukogemusele tuginedes, et mingi ese on oma kuju raames ilmakaarte suhtes samas suunas (nt samasuunalised autod vms). Samasuunaliselt ei ole mõrra kariaiad paigutatud sellisel juhul, kui neile peale vaadates on mõrra kariaiad piltlikult väljendudes nagu teineteisest vastassuunaliselt eemalduvad nooled, s.o (<-------->) või üksteise vastu pandud nooled (----><----). Samasuunaliselt on mõrra kariaiad paigaldatud sellisel juhul, kui need nn nooled näitavad samas suunas (---->---->). Sellised mõrrad võivad olla paigutatud ka üksteisele külgedele. Asjatundja I.K. on selgitanud, et mõrrapärad peavad olema samasuunaliselt ja ühendatud samasuunaliste juhtaedadega (s.o järgmine juhtaed algab eelmise mõrra kariaiast ja lõpeb päraga). Nimetatud seisukohta toetab ka kalapüügieeskirja
5. mai 2016 seletuskiri nr 160571/
6. Seletuskirja kohaselt samasuunaliselt tähendab, et juhtaia ühes otsas on kala koguv osa (kariaed ja kere) ning selle külge, vajaduse korral lisajuhtaia abil, kinnitatud (samasuunaliselt) teine juhtaed ja edasi selle juhtaia juurde kuuluv kala koguv osa. Kohtu arvates on eluliselt ebausutav, et väga pika kalandusalase kogemusega O. Kalme lihtsalt pahaaimamatult eksis kalapüügieeskirjas sätestatud nõuetest mitte arusaamisega. Asjaolu, et süüdistatav ei soovi õigusaktis sätestatut järgida ning püüab maksma panna oma ettekujutust sellest, kuidas on õige mõrrad püügile paigaldada, ei muuda viidatud õigusakti ja 8 selle sätteid ebaselgeks. Samuti ei muuda õigusaktides jooniste puudumine õigusaktis sätestatut ebaselgeks, kuna käesoleval juhul kalapüügieeskirjas kajastatud joonistel on ainult illustreeriv tähendus. Mitte üheski õigusaktis ei ole kirjas, et nimetatud joonised tuleb aluseks võtta mõrdade ehituse määramisel. Selline O. Kalme ja tema kaitsja tõlgendus on kohtu arvates meelevaldne. Kalapüügieeskirja lisas 1 esitletud joonis kujutab endast mõrra osade defineerimist ja ei ole mõeldud fikseerimaks mõrd mõrrajadas mõrra ehitust või selgitamaks, kuidas tuleb aru saada mõistest „samasuunaline“. Nimetatu kehtib ka joonisele, mis kajastab püügivahendite vahekaugusi ja jadade pikkusi Peipsi-, Lämmi- ja Pihkva järves. Tõlgendus, et kalapüügieeskirja lisas 1 ning püügivahendite vahekaugusi kajastavate mõrdade joonis kujutavad endast sisuliselt samasuunaliste mõrdade paigaldamise õpetust, on meelevaldne ja ei tugine kalapüügieeskirja sätetele. Joonisel 1 on kujutatud erineva kujuga ühe mõrra mõrrakeresid, püügivahendite vahekauguste joonisel on aga kajastatud näitlikult lubatud mõrdade osade vahekaugused. Veelgi enam, mõrdade vahekauguste joonisel on samas avavee- või ääremõrrad kujutatud kohtu arusaamist mööda samasuunalistena (s.o ---->---->). Kuigi O. Kalme koos kaitsjaga on korduvalt viidanud, et KKI ja KKA ei ole kaluritele edastanud kalapüügieeskirja selgitavaid jooniseid, siis asja materjalidest ei nähtu ka, et O. Kalme oleks KKI, KKA poole nimetatud jooniste saamiseks kunagi pöördunud. Vastupidi, O. Kalme on võtnud illustreerivad jooniseid ja omistanud neile sellise õigusliku tähenduse, mida tegelikult ei eksisteeri. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et O. Kalme, V.Š. i, V.A. i, J.T. i ja A.A. i poolt püügile asetatud ning
7. juulil 2017 ja
8. veebruaril 2020 järvest eemaldatud mõrrad olid nõuetele mittevastavad püügivahendid, kuna need ei vastanud ühelegi kalapüügieeskirjas kirjeldatud püügivahendile (sh mõrd mõrrajadas kirjeldusele) ning neid ei ole lubatud Peipsi järvel kasutada. Mõrrad, mis on vastassuunaliselt asetatud mõrrakerede ja kariaedadega ühe katkematu juhtaiaga ühendatud, ei vasta mõrd mõrrajadas kirjeldusele. EL Nõukogu määruse nr 1005/2008 artikli 3 p 1 (e) kohaselt käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina tegevust, kui on kasutatud keelatud või nõuetele mittevastavaid püügivahendeid. Eeltoodust tulenevalt on O. Kalme tegevus määratletav

§ 71lg 1 p 1 märgitud tõsise rikkumisena.

Kohtu hinnangul pani O. Kalme

1. aprillil 2017 ja
2. aprillil 2019 KPE-s kirjeldamata mõrrad püügile vähemalt otsese tahtlusega, sest ta on viimase 25 aasta jooksul omanud kutselist kalapüügiõigust ja ta on ilmselgelt teadlik kalapüügile kehtestatud nõuetest ning on tegutsenud vastavas valdkonnas pikka aega. Kitsas valdkonnas tegutsev inimene peab olema kursis selles valdkonnas kehtestatud reeglitega.

§ 41

lg 4 kohaselt võib kalapüügiloale kanda ainult sellise kaluri nime, kellel on vähemalt rannakaluri neljanda taseme kutsekvalifikatsioon kutseseaduse tähenduses. Kui isikul seda kutsekvalifikatsiooni ei ole, ei saa ta seega iseseisvalt seaduslikult kalurina tegutseda. Rannakaluri kutsekvalifikatsiooni saamiseks tuleb läbida koolitus ja sooritada kutseeksam. Koolitusel käsitletakse mh põhjalikult erinevate püügivahendite ehitust, sh mõrra osasid ja nende püügile paigaldamist. Asetades kogenud kalamehena koos temale alluvate kaluritega Peipsi järve nõutele mittevastavad mõrrad O. Kalme teadis ja möönis, et ta paneb toime kalandusalase rikkumise. 9

1. juuli 2020 kuriteoepisood Kohtu arvates puudub kriminaalasjas vaidlus selles, et O. Kalme käis koos R.M. , J.K. i, K.R. ja P.A. jaga
2. juulil 2020 Peipsi järvel mõrdasid nõudmas ehk teostas mõrrapüüki. Selle tulemusena toodi kaldale kuus kasti kala. Püüti 15 lutsu, 6 rääbist, 2 särge, 2 koha ja 441 ahvenat. O. Kalme väidetel ta ei teostanud ebaseaduslikku kalapüüki, vaid ta on juba eelnevalt kinni püütud kala käinud välja võtmas ja toimetanud kaldale. O. Kalme möönis, et ta polnud sisse lülitanud paadil GPS-seadet ning ta ei teinud vastavat teadet kalade väljavõtmise kohta ja ei märkinud kalu püügipäevikusse. O. Kalme tunnistab kalapüügieeskirjade eiramist osas, kui hõivas seaduslikult püügile asetatud mõrdadest omavoliliselt kala kalapüügiluba omamata ja ettevõtte omaniku teadmata. Kuna O. Kalme püüdis kala ilma püügiloata, jättis KKI-le esitamata teate ja täitmata püügipäeviku ning eiras kalalaeva kohta esitatud nõudeid, pani ta toime tõsised rikkumised

§ 71lg 1 p 1 järgi.

Kohtu hinnangul O. Kalme käis 23. juulil 2020 ebaseaduslikult koos turistidega mõrda nõudmas, jättis kalapaadil sisse lülitamata GPS-i, jättis KKI-le esitamata kalateate ja täitmata püügipäeviku vähemalt otsese tahtlusega. O. Kalme on viimase 25 aasta jooksul omanud kutselist kalapüügiõigust ja on teadlik kalapüügile kehtestatud nõuetest ning on tegutsenud valdkonnas pikka aega. Kogudes kutselise kalapüügi vahendist, s.o mõrrast kokku kalu, omamata selleks püügiõigust, O. Kalme teadis ja möönis, et paneb toime rikkumise. Samuti jättis ta kohtu seisukohalt GPS-i tahtlikult sisse lülitamata. Kohtu arvates on asjakohatu O. Kalme seisukoht, et tema ei ole teostanud mitte ebaseaduslikku kalapüüki, vaid on juba eelnevalt seaduslikult kinni püütud kalasid käinud mõrrast välja võtmas ja toimetanud kaldale. Kutselise kalapüügi vahendist, s.o mõrrast kala maale toimetamine on samuti seotud kalapüügi mõistega.

§ 3

lg 1 sätestab, et kalapüük on tegevus, mille eesmärk on muuhulgas kala hõivamine nende kinnipüüdmise või surmamise teel. Riigikohus on asunud seisukohale, et kala püüdmist tuleb defineerida kui kala püüdja poolt kala üle tegeliku võimu hankimist (vt RKKKo nr 3-1-1-3-16, p 12). Kalu mõrrast välja võttes, kastidesse pannes ja kaldale toimetades hankis O. Kalme kalade üle tegeliku võimu, mistõttu oli tema poolt toime pandud tegu kalapüüdmine

§ 3lg 1 tähenduses.

Kuivõrd kalapüügiloal, millest O. Kalme kalad hõivas, puudus O. Kalme nimi, teostas ta kutselise püügivahendiga kalapüüki, omamata selleks seaduslikku püügiõigust. Karistus O. Kalmele karistust mõistes lähtus maakohus KarS § 56 lg 1 sätetest. Maakohus hindas O. Kalme süü suurust keskmiseks. Ebaseaduslike mõrdade kasutamist kalapüügil on O. Kalme mitmel moel õigustanud ja andnud kohtule selliste mõrdade lubatavuse osas ebausaldusväärseid ütlusi. O. Kalme on tõenditest kogumis nähtuvalt ebaseaduslike mõrdadega püüdnud kala tegelikult juba aastaid ja ta oli 10 teadlik, et selline püügiviis on ebaseaduslik. Tema käitumist ei muutnud õiguskuulekamaks ka KarS § 361 lg 1 järgi tingimisi mõistetud karistus. Kohus leidis, et kuna O. Kalmet on juba karistatud tingimisi vangistusega KarS § 73 järgi ja ta jätkas samaliigiliste rikkumiste toimepanemisega, ei tule enam kõne alla samasuguste õigusjärelmitega tingimisi karistuse kohaldamine. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus arvestas asjaolu, et O. Kalmele varasemalt mõistetud karistus ei ole oma eesmärki täitnud ega suutnud panna süüdistatavat hoiduma uute kalandusalaste raskete õigusrikkumiste toimepanemisest. Vastupidi, süüdistatava kuritegelik ja õiguskorda küüniliselt eirav käitumine on mitme aasta vältel jätkunud, samuti ta jätkuvalt pisendab ja õigustab enda õigusvastast käitumist. Apellatsioonid Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni O. Kalme kaitsja. Apellatsioonis taotletakse maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o osas millega O. Kalme tunnistati süüdi 10. juuli 2017 ja 20. veebruari 2020 kuriteoepisoodides KarS § 361 lg 1 järgi. Nimetatud osas taotleb kaitsja O. Kalme õigeksmõistmist. 23. juulil 2020 toimepandud teo eest palub kaitsja mõista O. Kalmele karistuseks KarS § 361 lg 1 järgi rahalise karistuse. Juhul kui O. Kalme tunnistatakse ringkonnakohtu poolt siiski süüdiolevaks ka 10. juuli 2017 ja 20. veebruari 2020 kuriteoepisoodides, mõista talle karistuseks rahaline karistus. Eesti Vabariigile tekitatud kahju hüvitamise ja menetluskulude jaotuse palub kaitsja lahendada sõltuvalt ringkonnakohtu poolt tehtavast otsusest. Kalapüügieeskirjades kirjeldamata püügivahendiga püük 10. juulil 2017 ja 20. veebruaril 2020 Kaitsja hinnangul ei ole 10. juuli 2017 ja ka 20. veebruari 2020 kuriteoepisoodides üheselt ja ümberlükkamatult tuvastatud, et O. Kalme rikkus tahtlikult

ja KPE sätteid ning korraldas ja teostas kalapüüki teadvalt nõuetele mittevastavate püügivahenditega. Kaitsja hinnangul on süüdistatava tegevuse õiguslikul hindamisel oluline esmalt välja selgitada, milline oli tema tegutsemise motiiv ja arusaamine kalapüügivahendite paigaldamisel ja kehtestatud nõuete mõistmisel ning tõlgendamisel. Süüdistatav on oma kohtus antud ütlustes selgitanud, millistele teadmistele, talle teadaolevatele asjaoludele ta KPE-des kirjeldatud püügivahendite tunnuste ja nõuete määratlemisel tugines. O. Kalme on oma ütlustes tuginenud muuhulgas ka

1. augusti 2021 kaitseaktile lisatud joonisele „Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järves püügivahendite vahekaugused ja jadade pikkused" püüniste ehituse kohta. Sellel joonisel on käsitletud ja kirjeldatud ka KPE §-s 7 lg 2 p-s 1 ja lg 3 p-s 6 kirjeldatud lõkspüüniseid - mõrda ja mõrda mõrrajadas ehk püügivahendeid, mille üle vaieldakse ka kõnesolevas kriminaalasjas. O. Kalme mõistis kõnesoleva joonise alusel püügivahendite paigaldamise õigust nii nagu ta etteheidetavates tegudes on käsitlenud ja paigaldanud. Tema eesmärgiks (tahtluseks) ei olnud KPE teadlik rikkumine. 11 O. Kalme lähtus sellest joonisest kui KKI poolt antud püügivahendite kirjeldusest muuhulgas ka nende lubatava paigutamise ehk püügile paneku õiguse mõttes. Sellest tulenevalt mõistis ta ka püügivahendile „mõrd mõrrajadas" esitatavaid nõudeid nii nagu ta on kirjeldanud seda põhjalikult ka kohtuistungil koos omapoolsete selgitavate jooniste koostamisega. Nimetatud joonise alusel andsid asjas ütlusi nii kutselised kalurid kui ka KKI inspektorid, kes on ülekuulatud tunnistaja/asjatundjana ning nendest ütlustest ilmnes, kuivõrd erinevalt ja teineteisele vasturääkivalt käsitlevad selle tähendust süüdistatav ja kalurid ning valdkonnaga tegelevad ametnikud. Tähelepanuväärne on seejuures fakt, et mitte keegi ei ole KKI nimel eelnevalt selgitanud neid asjaolusid, mida tagantjärgi on kõnesolevas kriminaalmenetluses asunud selgitama KKI inspektor ja asjatundja I.K. - väidetavalt kajastab KKI joonis Peipsi järvel lubatud püügivahendite mõõtmeid, mitte paigutust. Kaitsja arvates eelnev väärteomenetluses (4-17-1810) ja selles tehtud kohtuotsus ei tõenda süüdistatava eelnevat teadlikkust kalapüügieeskirjade nõuete rikkumisest ja sellise tegevuse tahtlikku jätkamist kõnesolevates episoodides. Kohus on
2. juuli 2017 episoodis leidnud, et kalapüügieeskirjade rikkumine O. Kalme poolt on tõendamist leidnud ka püüki teostanud kalurite J.T. i ja A.A. i ütlustega. Kaitsja selle kohtu järeldusega ei nõustu. Kohus on viidanud, et tunnistaja J.T. i ütluste kohaselt ei olnud mõrd paigaldatud püügile vastavalt kehtivatele nõuetele. Samas nõustub kohus faktiga, et tunnistaja A.A. i ütluste kohaselt paigaldati mõrd püügile „nii nagu peab". Hiljem mõrda kontrollima minnes selgus, et püügivahendile oli paigaldatud veel üks kariaed ja need olid nüüd vastakuti. A.A. küll kinnitas, et sellisel viisil ei ole mõrra paigaldamine lubatud, kuid ei osanud samas öelda, kes võis püügivahendi selliselt järve paigaldada.
3. veebruari 2020 episoodis on kohus tuginenud tunnistajate V.A. i ja V.Š. i ütlustele, kes koos O. Kalmega püügivahendid
4. aprillil 2019 järve paigaldasid ja selgitasid, et tegid seda süüdistatava juhendamisel. V.Š. i ütluste kohaselt arutleti mõrdade paigaldamisel ühiselt ka selle üle, kuidas mõrdasid võib paigaldada vastavalt kalapüügieeskirjadele ja mingeid kahtlusi selles osas ei tekkinud. Tunnistaja V.A. osales küll püügivahendite Peipsi järvele paigaldamisel, kuid tegemist ei olnud kalapüügiloal märgitud kaluriga. Tunnistaja teadmine, et kariaedasid ei tohi paigaldada vastassuunaliselt tulenes arutelust sugulasega ning viimane oli talle seda selgitanud tulenevalt väidetavast eelnevast vestlusest keskkonnaametnikuga. Kuigi V.A. oli seda väidetavalt avaldanud ka V.Š. ile ei reageerinud viimane sellele infole. Kohus on vaatamata mõlema episoodi viidatud tunnistajate ütluste erinevusele ja lahknevusele, aga ka osalisele sisulisele vastuolule, käsitlenud neid kui kokkulangevaid ja vääramatult süüdistust tõendavaid tõendeid. Seejuures ei ole kohus tunnistajate lahknevaid ütlusi hinnanud kõrvuti süüdistatava poolt antud ütlustega tema tegevuse selgitamiseks eelkõige küsimuses, millest O. Kalme kalapüügivahendeid paigaldades juhindus ja millest tulenevalt saab isikule teadaoleva info alusel tema tegevust käsitleda kui tegutsemist vähemalt otsese tahtlusega KarS § 361 lg 1 süüteokoosseisu subjektiivse tunnuse tähenduses. 12 Kohus on asjatundja T.R. u poolt
5. veebruaril 2022 arvamuse ja tema poolt kohtus antud selgituste alusel leidnud, et nii tema arvamus kui ka kohtus antud selgitused on ebausaldusväärsed ja need tuleb tõendite kogumist kõrval jätta. Kaitsja leiab, et T.R. u arvamuse ja selgituste kui ebausaldusväärsete kõrvale jätmine ja nendega mittearvestamine ei ole põhjendatud. T.R. u leidis nii oma arvamuses kui ka kohtuistungil antud selgitustes, et süüdistuse aluseks olev kahe vastassuunalise kariaiaga mõrd on

-e ja KPE-ga lubatud püügivahend siseveekogudel. Seejuures tugines asjatundja KKI joonisele, kus olid kirjeldatud erinevad püügivahendid ning millest tulenevalt leidis T.R. u, et kahe vastassuunalise kariaiaga mõrd on Peipsi järvel lubatud püügivahend. Seetõttu vastasid ka O. Kalme poolt paigaldatud ja kasutatud püügivahendid

ja KPE-de nõuetele. Kaitsja hinnangul on oluline, kuidas asjatundja mõistis ja sisustas KPE nõudeid nii õigusaktides käsitletud regulatsiooni kui ka KKI poolt koostatud joonise alusel. Asjatundja kui eriteadmistega isiku seisukohtade alusel on võimalik aru saada ja hinnata, kuidas võiks kutseline kalur talle kättesaadava ja teadaoleva teabe alusel sisustada

-st ja selle alusel kehtestatud KPE-u. Aga samuti seda, kas õigusaktide regulatsioon ja mõte on üheselt mõistetavad nagu leiab kohus või mitte. Kohus on leidnud, et O. Kalme tegutses vähemalt otsese tahtlusega, millega kaitsja ei nõustu. Kaitsja leiab, et süüdistatav ei ole tegutsenud vähemalt kaudse tahtlusega ja tema tegevuses esinevad pigem Kars § 18 lg 1 kirjeldatud ettevaatamatuse tunnused hooletus ja kergemeelsus. Arvestades eeltoodut taotleb kaitsja O. Kalme õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 361 lg 1 järgi esitatud süüdistuse eelpool käsitlemist leidnud episoodides tema tegevuses süüteokoosseisu (subjektiivsete) tunnuste puudumise alusel. 23. juulil 2020 toimepandud kalapüüginõuete rikkumine ja kohaldatav karistus O. Kalme on möönnud, et ta pani 23. juulil 2020 kalapüügituristidega Peipsi järvele minnes toime KPE rikkumise, mis väljendus paigaldatud püügivahendite kontrollimist ja tühjendamist (nõudmist) ning saagi kaldale toomist ilma rannapüügipäevikut täitmata ja kalateadet esitamata. Süüdistatava on nõustunud, et ta on toime pannud

§ 5

ja § 32 lg 1 nõuete rikkumise, mille kohaselt püütakse kala kalapüügiõiguse alusel ja teda ei olnud kalurina kantud ühelegi kalapüügiloale. Samas on O. Kalme palunud kohtul tema tegevuse õiguslikul hindamisel ja karistuse kohaldamisel arvestada ka asjaoludega, millega seonduvalt kõnesolev rikkumine aset leidis. O. Kalme pakkus turistidele eelkõige õngepüügiks järvele mineku teenust ja alles püügi järgselt mindi turistide ettepanekul kontrollima ka nimetatud äriühingule kuuluvaid püügivahendeid vastavalt väljastatud kalapüügilubadele. Tuvastatud asjaoludest lähtuvalt ei olnud O. Kalme algseks eesmärgiks (tahteks) järvele siirdumisel äriühingu püügivahendite kontrollimine ja nende tühjendamine(nõudmine) ning saagi kaldale toimetamine. Need toimingud teostati nö järvel olles sündmuste arenemisel ja õngepüügi lõpetamise järgselt. Arvestades eelpool kirjeldatud asjaolusid on kõnesolevas episoodis tegemist küll

§ 71

lg 1 p 1 mõttes tõsise rikkumisega kutselisel kalapüügil, kuid seejuures on oluline arvestada, et Ninametsa Kala ja Puhketalu OÜ-l olid olemas nõuetekohased kalapüügiload, mille alusel olid 13 püügivahendid Peipsi järvele paigutatud. Samuti kasutati äriühingu poolt nõuetele vastavaid püügivahendeid. Kaitsja ja kaitsealune paluvad kohtul neid asjaolusid arvestada O. Kalmele selles süüdistuse episoodis KarS 361 lg 1 alusel karistuse mõistmisel. Seoses O. Kalme eelmise kaitsja poolt 11. augustil 2021 kaitseaktis esitatud seisukohtade ja taotlustega õigusaktide põhiseaduspärasuse kontrolli vajadusest märgib kaitsja kokkuvõtvalt järgmist. Kaitsja on kohtuvaidluse teesides (p-des 228-242) käsitlenud nii alapealkirjas viidatud õigusakte kui ka Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse § 2 regulatsiooni ning Riigikohtu lahendi nr 3-4-1-3-06 p-des 14-16 väljendatud seisukohti. Kaitsja on rõhutanud, et kaitseaktis esitatud taotlusi tuleb lahendada ja hinnata lähtudes Riigikohtu lahendis viidatud põhimõtetest. Sellest tulenevalt viitas kaitsja järeldusele, et

ja KPE regulatsioonid tuginevad otseselt viidatud (EU) nõukogu määrusele nr 1005/2008 ja selle artiklile 44 olukorras, kui on tuvastatud tõsine rikkumine nii viidatud määruse kui ka

§ 71lg 1 p 1 ja 73 lg 3 tähenduses.

Sellest tulenevalt viitas kaitsja ka küsitavusele, kas ja millisel määral saab kohus üldse sellises olukorras kontrollida kõnesolevate õiguslike regulatsioonide vastavust põhiseadusele PS § 152 alusel. Samas pidas kaitsja põhjendatuks järgida kaitseõiguse üldtunnustatud põhimõtteid isiku kaitseõiguse teostamisel ning toetas algse kaitsja poolt kaitseaktis esitatud taotlusi kontrollida

§ 73lg-te 3 ja 6 ning kõnesoleva määruse vastavust põhiseadusele.

Arvestades käesolevas apellatsioonkaebuses esitatud seisukohti ja põhjendusi peab kaitsja põhjendatuks juhul, kui kohus muudab (osaliselt tühistab) Tartu Maakohtu

1. novembri 2022 otsuse O. Kalme süüdi mõistmises KarS § 361 lg 1 järgi toimepandud süütegudes, vastavalt tehtavale otsusele muuta ka maakohtu otsust Eesti Vabariigi nimel O. Kalme vastu esitatud tsiviilhagi rahuldamises tekitatud kahju hüvitamiseks summas 22 165,25 eurot. O. Kalme apellatsioon
2. novembril 2022 esitas apellatsiooni O. Kalme, kes palub tühistada Tartu Maakohtu
3. novembri 2022 otsuse täielikult ja mõista ta õigeks kõigis episoodides. O. Kalme põhiväited apellatsioonis on järgmised. Apellant on arvamusel, et
4. juulil 2017 ja
5. veebruaril 2020 välja võetud mõrrad olid asetatud püügile kalapüügieeskirja teksti ja Keskkonnaministeeriumi kalandusosakonna juhiseid arvestades. O. Kalme leiab, et eeskirja teksti kohaselt võib kahte mõrda liita süüdistuses kirjeldatud viisil. Esmalt on ebaselge, mida tähendab Kalapüügieeskirja (KPE) § 3 lg 3 p 6 sätestatud sõna „samasuunaline“. Mitte üheski õigusaktis ei ole arusaadavalt määratud seda, mida tähendab mõrra „suund“. Mõrra puhul pole määrusega määratud, et „suund“ tähendaks mõrrakere poolset otsa. Samuti sätestab KPE § 3 lg 3 p 6, et „Jadasse asetatuna võivad mõrrad paikneda ühel või mõlemal pool juhtaeda ning nende juhtaiaga ühendamiseks võib kasutada lisajuhtaedu“. Seega tuleb nimetatud lausest välja, et mõrrajada suuna määrab juhtaia, mitte mõrrasuu suund. Püügile asetamisel lähtuti Keskkonnaministeeriumi kalandusosakonna poolt antud joonistest, mille kohaselt oli võimalik liita kaks juhtaiaga mõrda jadasse nii, et üks mõrd toimib lisajuhtaiaga mõrrana teisele mõrrale ( <- --> ) ja nende vaheline nurk pole oluline, kui on 14 järgitud liitmisel teisi reegleid. (Vt. Kalandusosakonna joonis). O. Kalme leiab, et õigusriigis peaksid selged keelud tulenema avalikustatud määrusest, mitte et mingite reeglite reaalse sisu tuvastamiseks peaks keegi kuskilt internetist otsima seaduste/määruste seletuskirja ja seda omakorda tõlgendama. Tõesti on seletuskirjas öeldud, et „samasuunaliselt” tähendab, et juhtaia ühes otsas on kala koguv osa (kariaed ja kere) ning selle külge, vajaduse korral lisajuhtaia abil, kinnitatud teine juhtaed ja edasi selle juhtaia juurde kuuluv kala koguv osa. O. Kalme jaoks on arusaamatu ka nn keskkonnakahju tekkimine. KPE § 34 lg 1 p 4 ja lg 2 eeldab, et vähemalt 99% mõrrapüügil võrgus olevast loomusest on paati võtmisel selekteeritav ehk lubamatu sh alamõõduline kala on elujõuliselt vabastatav. Süüdistatav ei pea tõenäoseks, et KKI kontrollil poleks olnud võimalik mõrrakotti lahti teha ja enamus kalu elusalt vabastada. Samuti ei mõista O. Kalme, miks
6. veebruari 2020 sündmuse osas on talle üldse süüdistus esitatud ja süüdi mõistetud. KarS § 361 lg 1 näeb ette, et isik vastutab kriminaalkorras, kui väidetava kuriteoga on tekitatud oluline kahju. Jättes hetkel kõrvale teo tehiolud ja kahju arvestamise põhimõtted antud asjas, siis väidetud teoga ei ole ta olulist kahju ka tekitanud. 2015 aastal kehtestatud KarS § 121 lg 1 sätestab, et oluline on kahju, mis ületab 4000 eurot. Kohtuotsuses p. 56 on kohtu poolt tuvastatud, et selle väidetava juhtumi korral kahju ei ületa 1949 eurot. O. Kalme möönab, et
7. juulil 2020 toimunud sündmuse käigus võis ta rikkuda kalapüügi kontrolliks kehtestatud reegleid, kuid ta ei tekitanud kahju KarS § 361 lg 1 tähenduses. KarS § 361 lg1 järgi on karistatav kalapüük, kui sellega rikutakse kehtestatud nõudeid ja sellega tekitatakse oluline kahju või kui oluline kahju tekib kala ebaseaduslikul püügil. Kalandusalaselt ei pea apellant keskkonnakahjuks olukorda, kus ebaseadusliku teoga (ebaseadusliku püügivahendiga, keeluajal, alamõõdulist kala püüdes vms) püütakse kinni kala, mis oleks ilma õigusvastase teota oma looduslikus keskkonnas edasi elanud. O. Kalme arvates on talle mõistetud karistus ebaõiglane. Ta kasvatab Omedu külas põhimõtteliselt üksi põhikooli ealist poega ja on hooldajaks oma eakale ja puudega emale, sest abikaasa käib neljal korral Vändrasse tööle ja hooldab samuti oma eakat ema. Tema vangistus tähendab karmi elukorralduse muudatust kõigile lähedastele, kes milleski süüdi ei ole. Ta mõisteti süüdi selles, et ta pani kaks esimest kuriteoepisoodi toime koos teiste kaluritega. Teiste kalurite karistused olid aga oluliselt väiksemad kui tema oma. Keskkonnaameti vastuväited apellatsioonidele Keskkonnaameti esindaja palub jätta Tartu Maakohtu
8. novembri 2022 otsuse muutmata ja O. Kalme ning vandeadvokaat A. Pilve apellatsioonid rahuldamata. Menetluskulud palub esindaja jätta O. Kalme kanda. Maakohus on põhjalikult ja igakülgselt uurinud kriminaalmenetluses kogutud tõendeid püügile asetatud mõrdade faktiliste asjaolude osas ning hinnanud nende vastavust kalapüügieeskirjas kehtestatud nõuetele. 15 Kohus on tunnistajate J.T. i ja A.A. i ütlusi analüüsinud ning leidnud põhjendatult, et nendes kajastuv info mõrdade püügile paneku, mõrdade püügile panemisel nõuetele vastavuse ning püügitegevuse korraldamise osas on olulistest punktides riimuv. Samuti on kohus hinnanud asjatundjate I.K. ja T.R. u ütlusi. Kohus on põhjendatult leidnud, et T.R. u ütlused ei ole usaldusväärsed. Seda põhjusel, et isiku ütlustest nähtuvalt ei ole ta tegelenud kalapüügiga siseveekogudes ega osanud selgitada, miks tema siseveendumusele tuginev asjatundja arvamus ei lange kokku kalapüügieeskirjas sätestatu ja kalapüügieeskirja seletuskirjas selgitatuga seonduvalt KPE § 17 tõlgendamisega mõrd mõrrajadas püügile asetamise nõuetega. Põhjendamatud on kaitsja väited, et O. Kalme on nõuetele mittevastavat püügivahendit kalapüügis kasutanud ametnike puuduliku selgitustegevuse tõttu. Esindaja nõustub maakohtu seisukohaga mis on toodud otsuse punktis
9. Kohtumenetluses uuritud tõenditest, peaasjalikult tunnistaja I.K. ütlustest ning varasemate väärteomenetluste läbiviimist tõendavatest dokumentaalsetest tõenditest nähtub üheselt, et O. Kalmele on juba 2016 ja 2017 aastatel juhitud tähelepanu selliselt mõrdade püügile asetamise ebaseaduslikkusest. Vastupidiselt kaitsja seisukohale leiab esindaja, et kalapüügieeskirja § 7 lg 2 p 1, sama sätte lõikes 3 punktis 6 ja § 17 lg-s 1 sätestatud nõuded on selged ja üheselt mõistetavad. Maakohus on põhjalikult otsuse punktides 14-19 analüüsinud nimetatud sätteid ja õigesti järeldanud, et nimetatud sätetest nähtub mõrd mõrrajadas püügile asetamise reeglid. KPE § 7 lg 3 punkti 6 kohaselt on mõrd mõrrajadas mõrd, mis püügile panekul asetatakse samasuunaliste juhtaedadega ühendatuna jadasse. Maakohtu otsusest nähtub, et mõiste samasuunaline mõistmiseks ei pea olema eriteadmistega asjatundja, vaid selle sisustamiseks selliselt nagu ka seletuskiri ette näeb piisab tavapärasest elukogemusest ja arusaamast, mida tähendab mingi eseme samasuunalisus. Esindaja nõustub maakohtuga, et O. Kalme soov tõlgendada kehtivaid nõudeid endale sobivalt, ei muuda sätteid ebaselgeks. Kaitsja poolt apellatsioonkaebuses toodud väide, et kuivõrd on kaluritele edastatud mingi illustratiivne joonis püügivahendite vahekaugustest, mis kaitsja hinnangul toetab O. Kalme poolt püügile pandud mõrdade asetuse õiguspärasust, ei tee kehtestatud püügivahendite nõuete regulatsiooni ebaselgeks. Esindaja rõhutab, et kaitsja poolt nimetatud joonis ei ole kalapüügieeskirja ega kalapüügiseaduse lisa, mistõttu on asjakohatu seda joonist ka kasutada õigusakti korrektsel tõlgendamisel. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Ringkonnakohtu istungil jäid O. Kalme ja tema kaitsja esitatud apellatsioonide juurde nendes toodud põhjendustel. Prokurör vaidles esitatud apellatsioonidele vastu, leides, et need on põhjendamatud. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära O. Kalme, tema kaitsja, prokuröri, tutvunud Keskkonnaameti vastuväidetega apellatsioonidele ning uurinud kriminaalasja materjale, leiab, et maakohtu otsus O. Kalme süüditunnistamises ja karistamises KarS § 361 lg 1 järgi tuleb jätta muutmata. 16 Ringkonnakohtu arvates on maakohus kohtuotsuses veenvalt põhistanud, miks annavad kogutud tõendid aluse järeldada, et O. Kalme on toime pannud talle süüks arvatud KarS § 361 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses esitatud sellekohaste põhjendustega ja jätab need KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses üle kordamata. Kalapüügieeskirjades kirjeldamata püügivahendiga püük
10. juulil 2017 ja
11. veebruaril 2020 Ringkonnakohtu arvates puudub kriminaalasjas vaidlus selle üle, et
12. aprillil 2017 ja
13. aprillil 2019 asetas O. Kalme koos süüdistuses nimetatud isikutega Peipsi järve püügile mõrrad viisil nagu seda on kujutatud sündmuskoha vaatlusprotokollidele lisatud skeemidel (I kd tl 58 ja II kd tl 12). O. Kalmet süüdistatakse selles, et süüdistuses nimetatud kuupäevadel asetas ta püügile mõrrad, millistel oli kaks kariaeda. Paigutades püügile kahe kariaiaga mõrrad rikkus süüdistatav KPE § 7 lg 2 p 1 sätteid, sest Peipsi järvel on lubatud püüda vaid mõrraga, millel on üks kariaed. Süüdistuse kohaselt ei olnud taolisel viisil püügile asetatud mõrdade näol tegemist ka KPE-s lubatud mõrd mõrrajadas püügivahendiga, sest KPE § 7 lg 3 p 6 kohaselt on mõrd mõrrajadas mõrd, mis on püügile panekul asetatud samasuunaliste juhtaedadega ühendatuna jadasse. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult tulnud järeldusele, et
14. aprillil 2017 ja
15. aprillil 2019 asetas O. Kalme koos kaaslastega Peipsi järve püügile kahe kariaiaga mõrra ning sellega rikkus O. Kalme KPE § 7 lg 2 p 1 sätteid (otsus p 15). O. Kalme ütluste kohaselt ringkonnakohtu istungil asetati süüdistuses nimetatud kuupäevadel püügile püügivahend mõrd mõrrajadas ning selles jadas oli kaks mõrda. O. Kalme taolistest ütlustest ja ka esitatud apellatsioonidest saab ringkonnakohtu arvates järeldada, et süüdistatava väidete kohaselt ei paigutanud ta
16. aprillil 2017 ja
17. aprillil 2019 püügile mitte mõrda, millel oli kaks kariaeda, vaid püügivahendi mõrd mõrrajadas. Ringkonnakohus leiab esitatud kaitseversioonist lähtuvalt, et käesolevas asjas on vaidlusaluseks küsimuseks see, kas
18. aprillil 2017 ja
19. aprillil 2019 püügile asetatud mõrrad vastasid püügivahendi mõrd mõrrajadas kehtestatud nõuetele. Teisisõnu, kas nimetatud kuupäevadel püügile asetatud püügivahend vastas KPE-s kirjeldatud püügivahendile mõrd mõrrajadas või ei vastanud. Eitava vastuse korral teostas O. Kalme püüki kalapüügieeskirjas kirjeldamata püügivahendiga. Mõrd mõrrajadas mõiste on toodud Kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p
20. Selle kohaselt on mõrd mõrrajadas – mõrd, mis püügile panekul asetatakse samasuunaliste juhtaedadega ühendatuna jadasse. Jadasse asetatuna võivad mõrrad paikneda ühel või mõlemal pool juhtaeda ning nende juhtaiaga ühendamiseks võib kasutada lisajuhtaedu. Vaidlusaluseks küsimuseks, kas O. Kalme poolt
21. aprillil 2017 ja
22. aprillil 2019 püügile asetatud mõrrad vastavad KPE § 7 lg 3 p 6 sätestatule on ringkonnakohtu arvates eelkõige see, kuidas tõlgendada mõistet „samasuunaline“. Maakohus on otsuses nimetatud küsimust analüüsinud ja andnud nimetatud küsimusele ka ammendava vastuse, millega ringkonnakohus nõustub. Samas on maakohus nimetatud analüüsile tuginedes tulnud ringkonnakohtu arvates põhjendatud järeldusele, et O. Kalme poolt püügile asetatud mõrrakered olid asetatud püügile vastassuunaliselt ning need olid ühendatud 17 vastassuunaliselt toimivate juhtaedadega. Nimetud viisil paigutatuna ei vastanud need aga püügivahendi mõrd mõrrajadas esitatavatele nõuetele (otsus p 18,19). Apellatsioonides leitakse, et kriminaalasjas pole ümberlükkamatult tuvastatud, et O. Kalme rikkus tahtlikult

ja KPE sätteid ja teostas kalapüüki teadvalt nõuetele mittevastavate püügivahenditega. Nimetatud väite põhistusena toovad apellandid esmalt esile asjaolu, et O. Kalme lähtus kehtivate õigusaktide regulatsiooni sisustamisel joonisel „Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järves püügivahendite vahekaugused ja jadade pikkused“ kujutatud püüniste asetusest (III kd tl 36). Nimetatud joonisel kujutatust tulenevalt mõistis O. Kalme püügivahendi mõrd mõrrajadas paigaldamise õigust nii nagu ta need paigaldas. Ka ei ole Keskkonna Inspektsiooni (KKI) mingiski vormis selgitanud, et tegemist on illustratiivse materjaliga ning seda ei nähtu ka joonisest endast (pealkirjast, märkustest vms). Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, leiab, et O. Kalmel puudus igasugune mõistuspärane alus juhinduda püügivahendi mõrd mõrrajadas püügile asetamisel nimetatud joonisest. Nimetatud joonisele ei ole viidatud ei

-s ega ka KPE-s kus nimetatud mõrra alaliigi mõiste on käsitlemist leidnud. Nii on näiteks Kalapüügieeskirja

1. peatükis toodud 15 lisa, kuid nimetatud joonist selles ei ole. Puutuvalt lõkspüünisesse mõrd on Kalapüügieeskirja Lisas 1 esitatud vaid joonis, millel on ära näidatud mõrra osad. Sellest tulenevalt on ringkonnakohtu arvates ka objektiivsel kõrvaltvaatajal võimalik mõista, et joonise „Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järves püügivahendite vahekaugused ja jadade pikkused“ näol ei ole tegemist KKI seisukohaga püügivahendi mõrd mõrrajadas püügile paigaldamise viiside kohta. Ringkonnakohtu arvates pidi nimetatud asjaolu vähemalt möönma ka O. Kalme kui isik, kes nimetatud valdkonnas otseselt tegutses ning oli selles valdkonnas tegutsemiseks läbinud vastavad koolitused ja omandanud vastava kvalifikatsiooni. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja etteheitega, nagu puudunuks O. Kalmel võimalus käsitletavalt jooniselt mõista, et see ei kajasta püügivahendi mõrd mõrrajadas püügile paigaldamise viise. Ringkonnakohtu arvates viitab ainuüksi nimetatud joonise pealkiri üheselt sellele, et tegemist on joonisega, kus on ära näidatud kasutatavate püügivahendite vahekaugused ja jadade pikkused (…püügivahendite vahekaugused ja pikkused …). Lisaks nähtub joonise sellelt osalt, kus on toodud mõrd mõrrajadas vahekaugused ja jadade pikkused, et joonisele on tehtud viited KPE § 7 lg 2 p 6 (viide lg-le 2 on ringkonnakohtu arvates eksitav, sest § 7 lg 2 p 6 käsitleb vähipüügi mõrra mõistet ja selle mõõtmeid, peaks olema viide lg-le 3) ning § 42 lg 2,
2. Seejuures annab KPE § 7 lg 3 p 6 mõrd mõrrajadas mõiste ning § 42 lg-d 2,3 mõrrajadade pikkused ja vahekaugused. Kuivõrd nimetatud joonisele kantud viited kajastavad mõrd mõrrajadas mõistet ja taoliste mõrdade jadade pikkusi ja vahekaugusi, siis ei ole ringkonnakohtu arvates tõsiseltvõetav väide, nagu saanuks O. Kalme sellest aru kui joonisest, millel on kajastatud mõrd mõrrajadas püügile paigutamise lubatavad viisid. 18 Ringkonnakohtu arvates annavad joonisele lisatud viited aluse mõistmiseks, et joonisel on kujutatud püügivahendi mõrd mõrrajadas (viide KPE §-le 7 lg 3 p 6) püüniste vahekaugused ja jadade pikkused (viide KPE §-le 42 lg 2,3). Ringkonnakohtu arvates ei ole eluliselt usutav, et vastava väljaõppe saanud kalurina, s.o isikuna, kes pidi oma tegevuses juhinduma eelkõige

ja KPE sätetest, ülaltoodud asjaolu ei mõistnud. Pealegi pidi ju O. Kalme kutselise kalurina mõistma, et püügivahendi mõrd mõrrajadas püügile paigutamisel tuleb lähtud ennekõike KPE § 7 lg 3 p 6 toodud mõistest, s.o O. Kalme pidi järgima püügivahendi mõrd mõrrajadas püügile paigutamisel, et selle paigaldamise viis vastaks mõistes toodule. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apellatsioonides esitatud väide, nagu välistaks nimetatud joonis O. Kalme tahtluse paigaldada püügile KPE-s nimetamata püügivahend, on põhjendamatu. Apellatsioonis leiab kaitsja, et O. Kalme suhtes toimunud väärteomenetlus asjas nr 4-17-1810 ei tõenda süüdistatava teadlikkust KPE nõuete rikkumisest. Vastuseks kaitsja etteheitele märgib ringkonnakohus, et nimetatud kohtulahendit ei ole tõendina kohtule esitatud ja sellest tulenevalt ei ole kohus seda ka uurinud. Ka ei ole maakohus O. Kalme süüküsimuse lahendamisel tuginenud väärteoasja nr 4-17-1810 materjalidele. Sellest tulenevalt ei pea ringkonnakohus vajalikuks kaitsja ülaltoodud etteheitel pikemalt peatuda. Kaitsja arvates ei tõenda kalurite, kellega koos O. Kalme mõrrad püügile asetas, ütlused

ja KPE nõuete tahtlikku rikkumist O. Kalme poolt. Ringkonnakohus kaitsja taolise seisukohaga ei nõustu. Asjas ütlusi andnud kalurid on kinnitanud, et mõrdu püügile asetades juhtisid nad O. Kalme tähelepanu asjaolule, et taoliselt ei tohi püüniseid püügile asetada. Nii on A.A. oma ütlustes väitnud, et tema teada ei tohtinud nii nagu nad mõrra

1. aprillil 2017 järve paigutasid, seda sinna asetada. Nad rääkisid koos J.T. iga sellest ka O. Kalmele. Sellest, et mõrda ei tohi nii asetada sai tema teada kaluriks õppimise käigus ja ka inspektorid selgitasid seda kaluritele (III kd tl 56 p). V.A. i ütluste kohaselt, kes paigaldas mõrra koos O. Kalmega järve
2. aprillil 2019, ei tohtinud mõrda taoliselt püügile asetada nagu nemad seda tegid. Ta ütles seda ka teistele. Sellest, et taoliselt ei tohi mõrda püügile panna sai ta teada keskkonnaametnikult (III kd tl 59). Seega, kuivõrd koos O. Kalmega mõrdu püügile asetanud kalurid juhtisid O. Kalme tähelepanu sellele, et tema poolt soovitud viisil mõrdade järve asetamine ei ole seadusega kooskõlas, on maakohus igati õigustatult teinud järelduse, et O. Kalme pidi vähemalt möönma, et taoliselt mõrra püügile asetamine on vastuolus kehtestatud reeglitega ja see on keelatud. See, et O. Kalme ei suhtunud kalurite taolistesse väidetesse tõsiselt, ei muuda olematuks tema teadlikkust võimalikust seaduserikkumisest. Apellatsioonis on kaitsja esile toonud V.Š. i ütlused, milliste kohaselt paigaldasid nad
3. aprillil 2019 mõrra püügile igati korrektselt ning seega ei nähtu tunnistaja ütlustest nagu rikkunuks O. Kalme tahtlikult KPE. 19 Ringkonnakohtu arvates ei anna V.Š. i poolt kohtuistungil antud ütlused kaitsja poolt toodud järelduseks alust. Asjaolu, et V.Š. pidas püügile asetatud mõrra paigutust seadusega kooskõlas olevaks ei muuda olematuks tõsiasja, et
4. juulil 2017 olid inspektorid O. Kalme poolt sarnaselt püügile asetatud mõrra püügilt kui lubamatu, kõrvaldanud. Seega oli O. Kalme
5. aprillil 2019 mõrda püügile asetades igati teadlik, et taolisel viisil mõrra paigutus ei vasta KPE sätetele ning V.Š. i arvamus nimetatud fakti kuidagi ei kummuta. Samas lükkab kalurite teadlikkus taoliselt mõrra püügile asetamise keelatusest ümber ka apellatsiooni väite, nagu ei oleks KKA või KKI töötajad piisavalt selgitanud, millised on püügivahendi mõrd mõrrajadas püügile asetamise nõuded. Ainuüksi see, et O. Kalme lähtus püüniste püügile asetamisel omaenese, seadusega mittekooskõlas olevast tõlgendusest, ei anna veel alust teha etteheiteid nimetatud ametiasutustele vähese teavitustegevuse eest. Siinjuures on ringkonnakohtu jaoks tähelepanuvääriv, et asjatundjana kohtus ütlusi andnud I.K. väidete kohaselt selgitati O. Kalmele juba
6. aastal, et taolisel viisil, nagu ta käesoleva süüdistuse kohaselt mõrrad püügile paigutas, seda teha ei tohi. Ringkonnakohtu arvates näitab O. Kalme ignoreerivat suhtumist KKI töötajate sellekohastesse selgitustesse kujukalt asjaolu, et kuigi
7. juulil 2017 eemaldasid KKI inspektorid O. Kalme poolt püügile asetatud mõrra kui lubamatu püügivahendi püügilt, asetas O. Kalme
8. aprillil 2019 taaskord mõrra püügile sarnasel viisil. Väita ülalkirjeldatud olukorras, et ametnikud ei ole O. Kalmet piisavalt teavitanud püügivahendi mõrd mõrrajadas püügile asetamise korrektsest viisist, on ringkonnakohtu arvates põhjendamatu. Apellatsioonides leitakse, et maakohus on põhjendamatult lugenud ebausaldusväärseteks asjatundjana ütlusi andnud T.R. u selgitused KPE tõlgendamise kohta. Maakohus on otsuses välja toonud põhjenduse, miks ta lähtub O. Kalme tegevusele hinnangut andes KKI inspektori I.K. ütlustest ning jätab kõrvale asjatundja T.R. u ütlused. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Asja materjalidest nähtuvalt lahknevad T.R. u selgitused tõepoolest KKI inspektori I.K. selgitustest, kuid ainuüksi T.R. u selgitustest ei saa ringkonnakohtu arvates teha järeldust, et KPE sätted on mitmeti tõlgendatavad, nagu seda väidetakse apellatsioonides. Ringkonnakohus möönab, et inimesed võivad mõisteid erinevalt tõlgendada, kuid ainuüksi T.R. u tõlgenduse kokkulangemine O. Kalme poolse tõlgendusega, ei anna veel alust väiteks, et KPE on mitmeti tõlgendatav. Tegemist on vaid T.R. u arvamusega, mis pealegi ei ühti KKA ja KKI poolsete tõlgendusetega nimetatud mõiste osas. Samas on T.R. u kohtu küsimusele vastates kinnitanud, et kui tekivad kahtlused mõrra paigaldamise viisi osas, siis tuleb lähtuda Kalapüügieeskirjast, mitte aga käesolevas asjas käsitlemist leidnud joonisest. Seega on T.R. u kinnitanud, et mõrra püügile asetamisel tuleb eelkõige jälgida selle vastavust KPE sätetele. Ka on T.R. u selgitanud, et ebaselguste tekkimise juhtudel tuleb pöörduda KKI inspektorite poole selgituste saamiseks. Mõrdade taolise paigutusega, nagu seda tegi O. Kalme, ta varasemalt tegelikkuses kokku puutunud ei ole ning ta ei soovitaks õppetööd läbi viies taolisel viisil mõrda püügile asetada (III kd tl 86 p). 20 Arvestades maakohtu otsuses toodud põhjendusi ja T.R. u eeltoodud ütlusi, leiab kolleegium, et maakohus on igati põhjendatult O. Kalme süüküsimuse lahendamisel lähtunud nimelt I.K. , kui pidevalt taoliste küsimustega praktikas tegeleva isiku tõlgendustest püügivahendi mõrd mõrrajadas mõiste kohta. Eeltoodule tuginedes ning arvestades O. Kalme poolt omandatud kvalifikatsiooni (rannakaluri
9. tase), tema pikaaegset tegevust rannakalurina (25 aastat), temaga koos mõrdu püügile asetanud kalurite ja KKI inspektorite selgitusi O. Kalmele taoliselt mõrdade püügile asetamise viisi lubamatuse kohta, leiab ringkonnakohus, et puudub alus väiteks, nagu asetanuks O. Kalme süüdistuses nimetatud kuupäevadel mõrrad keelatud viisil püügile ettevaatamatusest KarS § 18 mõttes. Apellatsioonis viitab kaitsja võimalusele, et

§ 73lg 3, 6 ja Vabariigi Valitsuse 19.

juuni 2015 määrus nr 67 võivad olla vastuolus Põhiseadusega. Kohtuotsuses on maakohus nimetatud küsimust analüüsinud ning tulnud järeldusele, et

§ 73lg 3, 6 ja Vabariigi Valitsuse 19.

juuni 2015 määrusel nr 67 puudub vastuolu Põhiseadusega. Kuivõrd ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks otsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Seda enam, et apellatsioonis kaitsja sisuliselt ei vaidlustagi

§ 73lg 3, 6 ja Vabariigi Valitsuse 19.

juuni 2015 määruse nr 67 vastavust Põhiseadusele. O. Kalme apellatsioonis väidetu kohaselt jääb talle arusaamatuks, miks ta tunnistati süüdi

1. veebruari 2020 episoodis, sest oma teoga ei tekitanud ta olulist kahju, mis KarS § 121 p 1 kohaselt on 4000 eurot. VV määruse „Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vorm“ § 2 lg 1 kohaselt arvutatakse kalavarudele tekitatud kahju suurus kalapüügiseaduse § 73 lõikes 1 nimetatud juhul vastavalt isendite arvule, kui isendite arvu on võimalik määrata, või vastavalt kaalule kilogrammides, kui isendite arvu ei ole võimalik või mõistlik määrata. Nimetatud määrusest tulenevalt võetakse tekitatud kahju suuruse määramisel seega aluseks isendite arv, käeoleval juhul siis O. Kalme poolt
2. aprillil 2019 püügile asetatud mõrras selle püügilt eemaldamise hetkel loendatud kalade arv.

§ 73

lg 1 p 5 kohaselt loetakse kalavarule kahju tekitamiseks kalapüüki käesolevas seaduses loetlemata ja kalapüügieeskirjas kirjeldamata vahendiga. Kuivõrd O. Kalme teostas püüki kalapüügieeskirjas kirjeldamata püügivahendiga, siis tekitas ta taoliselt tegutsedes kalavarudele kahju ehk teisisõnu tekitas O. Kalme kalavarudele kahju juba kalapüügieeskirjas kirjeldamata püügivahendi püügile asetamise ja sellega püügi alustamisega. Ülalnimetatud õigusaktidest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et O. Kalme tegevus põhjustas keskkonnakahju ja kahju ulatuse kindlaks määramisel tuleb aluseks võtta ebaseaduslikult püütud kalade koguarv. Käesoleval juhul tuleb seega kahju arvestamisel arvesse võtta kõik kalad, mis loendati kalakaitseinspektorite poolt

1. veebruaril 2020 O. Kalme poolt püügile asetatud mõrras. Kriminaalasjas puudub vaidlus, et
2. veebruaril 2020 tuvastati mõrras kokku 1512 kala, milliste püüdmisega tekitas O. Kalme kahju kokku 23 634,50 eurot. 21 Kalavarudele tekitatud kahju arvutamise akti (II kd tl 34) kohaselt oli elusate kalade kahju kirjeldamata püügivahendiga püügil 21 685,50 eurot ning surnud kalade kahju 1949 eurot. Kuivõrd O. Kalme poolt tekitatud kahju ületas KarS § 121 lg 1 ettenähtud kahju olulise määra, siis on tema tegu õigesti kvalifitseeritud KarS § 361 lg 1 järgi ning maakohus on O. Kalme õigustatult nimetatud teos ka süüdi tunnistanud. O. Kalme poolt
3. juulil 2020 kalapüüginõuete rikkumine. Esitatud apellatsioonis ei vaidlusta O. Kalme süüdistuses kirjeldatud

sätete rikkumist. Küll aga leiab O. Kalme, et

sätete rikkumisega ei põhjustanud ta kahju looduskeskkonnale. Ringkonnakohus leiab, et O. Kalme sellekohasele väitele on maakohus otsuses juba vastanud (otsuse punktid 34, 52-54). Ringkonnakohus nõustub kohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus märgib vaid järgmist.

§ 73lg-s 1 on ära toodud millist tegevust loetakse kalavarule kahju tekitamiseks.

Kuivõrd O. Kalme rikkus kalapüügil

§ 73

lg 1 sätteid, siis on süüdistatav ainuüksi oma taolise tegevusega tekitanud kahju kalavarule. Seega ei oma tähtsust asjaolu, kas mõrras olnud kalad oleksid või ei oleks jäänud looduslikku keskkonda. Karistus Apellatsioonis palub kaitsja mõista O. Kalmele

1. juuli 2020 toimepandud teo eest karistuseks rahatrahvi. Kaitsja põhjendab oma taotlust asjaoluga, et O. Kalmel puudus
2. juulil 2020 järvele minekul soov mõrda nõuda ning selline soov tekkis tal turistide õhutusel alles järvel olles. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus leiab, et O. Kalme on süüdi ka
3. juuli 2017 ja
4. veebruari 2020 kuriteoepisoodides, palub kaitsja karistada O. Kalmet ikkagi rahatrahviga. O. Kalme leiab apellatsioonis, et talle mõistetud karistus on ebaõiglane. Ta kasvatab põhimõtteliselt üksinda alaealist poega, sest tema abikaasa käib Vändras tööl. Ta on hooldajaks oma eakale ja puudega emale. Tema vangistus tähendab karmi elukorralduse muutust lähedastele. Ka on tema karistus võrreldes koos temaga mõrdu järve püügile asetanud isikutest oluliselt rangem. Ringkonnakohus leiab, et O. Kalmele mõistetud karistuse kergendamiseks, s.o tema karistamiseks toimepandu eest rahatrahviga puudub alus. Ringkonnakohus jätab muutmata maakohtu otsuse, millega O. Kalme tunnistati süüdi kolmes KarS § 361 lg 1 järgi kvalifitseeritavas teos. Seejuures on kaks neist tegudest O. Kalme poolt toime pandud talle varasemalt KarS § 361 lg 1 järgi mõistetud karistuse kandmise ajal. Ringkonnakohus leiab, et millegagi ei ole põhjendatav mõista O. Kalmele olukorras, kus süüdistatav vaatamata varem mõistetud karistusele jätkab samalaadsete kuritegude toimepanemist, varasemast mõistetud karistusest kergem karistus. Ringkonnakohtu arvates ei tingi kergema karistuse mõistmist asjaolu, et
5. juuli 2020 kuriteoepisoodis ei olnud O. Kalmel koos turistidega Peipsi järvele kala püüdma minnes kavatsust mõrda nõudma minna. 22 See kas O. Kalme otsustas püügile pandud mõrrast kalad välja võtta turistide soovile vastu tulles või tegi ta seda enda initsiatiivil, ei vähenda kuidagi tema süü suurust. O. Kalme oli teadlik, et taoliselt käitudes rikub ta

vastavaid sätteid. Ka ei vähenda O. Kalme süü suurust asjaolu, et püügile asetatud mõrra kohta oli olemas nõuetekohane kalapüügiluba, sest O. Kalme ei olnud ju nimetatud loale kalurina märgitud. Ringkonnakohtu arvates ei tingi O. Kalmele mõistetud karistuse kergendamist ka asjaolu, et karistuse kandmine seab raskesse olukorda süüdistatava lähikondsed. Soov ja vajadus lähedaste eest hoolitseda oli O. Kalmele mõistetav ka kuritegude toimepanemise ajal, kui ometi ei takistanud see tal tegusid toime panna. Kohtukulu O. Kalme valitud kaitsja A. Pilv esitas ringkonnakohtule taotluse mõista Eesti Vabariigilt O. Kalme kasuks välja lepingulisele kaitsjale makstud tasu apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulu hüvitamiseks. Taotlusele lisatud arvete ja spetsifikatsioonide kohaselt osutas kaitsja õigusteenust kokku maksumusega summas 4 311,20 eurot koos käibemaksuga. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 järgi on menetluskuluks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja või esindaja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega. Kolleegiumi hinnangul on valitud kaitsja tehtud toimingud süüdistatava esindamiseks apellatsioonimenetluses vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on esindaja tunnitasu 170 eurot, millele lisandub käibemaks, mõistliku suurusega. Ringkonnakohus jätab oma otsusega maakohtu otsuse muutmata ja süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid rahuldamata s.o teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahendi. KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt kui ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahendi jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega jäävad O. Kalme kaitsja õigusabikulud O. Kalme kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 23