Obsah (15)

§ 164§ 49§ 52§ 657§ 654§ 656§ 392§ 237§ 5§ 199§ 230§ 442§ 652§ 238§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Lllllllla Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 30.05.2023, Llllllll Kohtuasja number 2-21-17109 Ko

§ 164lg 1 alusel jättis kohus menetluskulud poolte endi kanda.

Kostja apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2–6) ja jaotas menetluskulud ning teha uue otsuse, millega jätta rahuldamata tagasiulatuva elatise nõue, mõista välja elatis hagejale I 92,32 eurot, hagejale II 91,37 eurot ja hagejale III 107,42 eurot ning jätta menetluskulud hagejate seadusliku esindaja kanda. Menetluskulud apellatsiooniastmes palub kostja jätta hagejate seadusliku esindaja kanda.
2. Maakohus rikkus menetlusnormi, kui jättis lahendamata hagejate 27.01.2022 esitatud taotluse haginõude täiendamiseks/muutmiseks. Kostja esitas 08.03.2022 seisukohas vastuväite hagejate 27.01.2022 menetlusdokumendile, märkides, et kostja ei nõustu hagiavalduse täiendustega/muudatustega.
3. Maakohus ei protokollinud kohtuistungi sisu, rikkudes sellega

§ 49

. Kohus ei ole apellatsioonkaebuse esitamise seisuga üles laadinud kohtuistungi helisalvestist (

§ 52lg 3).

1. 08.02.2022 toimunud kohtuistungil selgitas maakohus osapooltele uut elatise maksmise süsteemi ja tagasiulatuva elatise nõude olemust. Kohtuotsus on üllatuslik, kuivõrd otsus on vastuolus sellega, mida kohus pooltele istungil selgitas.
2. Kostja ei nõustu, et kohus sai lähtuda miinimumkulutuste eeldusest, kuivõrd hagejad nõudsid miinimummäärast suuremat elatist. Maakohus selgitas istungil, et kui vanematel on vaidlus laste kulude üle, siis lähtub kohus RAKE uuringust, kuid otsuses see ei kajastu. Lisaks selgitas kohus istungil eksitavalt, et arvestab lapse tegelike vajaduste hulka kulud üürile/kommunaalkuludele, toidule, riietele/jalanõudele, haridusele ja tervisele, kuid otsus on vastupidine. Kostja hinnangul on laste kulud kokku 774,65 eurot.
3. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kuna ei võtnud elatise arvutamise aluseks Eesti Vabariigi keskmist brutokuupalka, nagu seda kohustab PKS § 101 lg
4. Kohus võttis elatise arvutamise aluseks kostja brutosissetuleku, mille arvestamine jääb selgusetuks. Perekonnaseaduse seletuskirjas on märgitud, et üksnes vanemate kokkuleppel või kohtu poolt määratuna võib baassummale lisatav protsent olla keskmise brutokuupalga asemel 3% kohustatud vanema tegelikust kuutasust. Kohus ei põhistanud otsust selles osas. 8 2-21-17109
5. Kostja selgitas istungil, et ta töötab EEEEEEE ettevõttes ja maksab makse EEEEEEE seaduste järgi, mistõttu ei ole põhjendatud võrdsustada erinevate riikide brutopalga maksmise süsteeme. Kostja leiab, et arvestada tuleks tema netopalka. Ka kohus selgitas istungil, et arvestada tuleb netopalka ehk reaalset tasu, mida kostja igakuiselt saab.
6. Kui lähtuda tuleb brutopalgast, siis tuleb lähtuda töölepingus sätestatud palgast. Kostja ei nõustu, et tema brutopalk on 3125 eurot. Kohus jättis täitmata selgitamiskohustuse, kui nõudis kostjalt üksnes palgalehed ja ei selgitanud vajadust esitada tõend brutopalga kohta. Kostja netopalk sisaldab ka nt toiduhüvitisi, sõidukulu hüvitis jms, mis ei ole seotud brutopalgaga ega ole selle osa. Kostja brutopalk oli 2275,36 eurot kuni märtsini 2022 ja alates märtsist 2320,87 eurot.
7. Maakohus oleks pidanud lähtuma suhtluskorrast ja ei oleks pidanud maha võtma üksikuid päevi, kui kostja on võimaldanud laste emal konkreetsete sündmuste tähistamiseks lapsed kaasa võtta. Tulevikus ei pruugi need sündmused langeda isa suhtluskorra ajale. Seega ei saa selliselt vähendada vahetu ülalpidamise ulatust.
8. Ebaõige on kohtu poolt arvestatud elatise vähendamine proportsionaalselt isaga veedetava ajaga üksnes 20 % ulatuses. Kohus arvestas isa ja laste viibimise aega perioodil detsember 2020 kuni jaanuar
9. Kui maakohus oleks arvestanud otsuse tegemisele eelnenud aastast perioodi, siis oleksid lapsed isaga viibinud 77 päeva, millest 2 päeva viibisid lapsed vahepeal emaga. Kui ei oleks juhtunud novembris erandolukorda, siis oleksid lapsed olnud isaga suhtluskorra alusel 84 päeva, s.o keskmiselt 7 päeva kuus.
10. Vanemate varalise olukorra kohta on kohus teinud ebaõiged järeldused. Mõlemad vanemad on kohustatud laste ülalpidamise kohustuse täitmiseks teenima piisavat sissetulekut. Hagejatele makstav elatis ei saa olla laste ema tuluallikas. Lisaks tegi maakohus ebaõigeid järeldusi kostjale kuuluvate sõidukite osas. Kostjal on vaid 1 sõiduk Ggggggg, väärtusega 2500 eurot, kostjale kuuluvad aktsiad ei ole likviidne vara.
11. Riigi poolt makstavaid peretoetuseid tuleb elatise määramisel arvestada. Maakohus ületas diskretsioonipiire, kui jättis lasterikka pere toetuse arvestamata.
12. Seega, kui võtta arvesse riiklikud toetused ja vahetu ülalpidamine, on kõigi hagejate elatis kokku 291,11 eurot – hagejale I 92,32 eurot, hagejale II 91,37 eurot ja hagejale III 107,42 eurot.
13. Tagasiulatuva elatise väljamõistmine on põhjendamatu, kuna kohus ei tuvastanud laste vajadusi. Maakohus ei tuvastanud, millises ulatuses oli hagejatel õigus tagasiulatuvat elatist nõuda. Puuduvad tõendid, et hagejate vajadused oli perioodil aprill 2021 kuni oktoober 2021 katmata. Maakohus ei arvestanud vahetu ülalpidamise ega riiklike toetustega. Kohus on arvestanud 2021 elatise summa välja alates 01.01.2022 kehtima hakanud regulatsiooni järgi.
14. Menetluskulude jaotamisel tuleb kohaldada

§ 164lg 12.

Hagejate vastuapellatsioonkaebus

1. Hagejad esitasid vastuapellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus mõistis välja elatise alates 01.01.2022 ning jättis tähelepanuta ja tagastas hagejatele 16.03.2022 seisukoha. Hagejad paluvad välja mõista igale hagejale elatise 245 eurot. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda. 9 2-21-17109
2. Kohus arvestas kostja brutopalka vaid perioodi mai–oktoober 2021 keskmisena, kuid oleks pidanud analüüsima terve aasta lõikes. Kostja esitas 08.03.2022 menetlusdokumendiga palgalehed perioodi kohta veebruar 2021–jaanuar 2022, millest nähtub, kostja palk tõusis oluliselt alates oktoobrist
3. Kohus oleks pidanud seda arvestama. Lisaks ei piirdu kostja sissetulekud vaid palgaga.
4. Maakohus lähtus ebaõigesti lahuselava vanemaga tegelikult koos viibitud ajast, kuna seda ei saa muutuvuse tõttu tulevikule kohaldada. Hagejad tõid esile ja esitasid tõendid, et kostja oli 2021 lastega 47 ööpäeva (16.–29.03, 01.–04.06, 07.–14.06, 24.08–06.09 ja 09.–15.11), s.o keskmiselt 3,9 päeva kuus. Kohus ei põhjendanud, miks arvestati 73 päeva, hõlmates täiendavalt 2020 lõpus ja 2022 alguses 28 päeva, mis moonutab tegelikku keskmist koosolemist. Maakohus arvestas aastas isaga olduks keskmiselt 6 päeva kuus, kuid seadus määratleb tingimusena keskmiselt 7–15 päeva kuus (PKS § 101 lg 6). Seega elatise vähendamine ja isa kohustuse lugemine 20% ulatuses täidetuks on seadusvastane.
5. Lisaks ei ole õiguspärane vähendada laste kulude katteks makstavat elatist üksnes seetõttu, et lapsed on viibinud teise vanema juures. Lahuselav vanem ei kanna muid laste kulusid, kui üksnes toiduraha, mis moodustab laste üldistest kuludest väikese osa. Tuleb tuvastada, kui suured on vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks. Nõustuda ei saa seisukohaga, et lapsi hooldav vanem peab tõendama, et tema kannab laste muid kulusid, mida ta tavapäraselt kannab ja mille üle vaidlust ei ole. Õigustatud ei ole hooldava vanema laste eluasemekulu vähendamine, sest ta peab majandama laste osa eluasemest ka ajal, kui lapsed viibivad külas lahuselaval vanemal.
6. Hagejad tõid esile, et nende vanemate materiaalne olukord on väga erinev ja laste sünnist alates on laste hooldus vaid ema kanda, mis on otseseks majandusliku erinevuse põhjuseks, mida PKS § 102 lg 3 kohaselt saab kohus arvestada (kohus on viitas ka PKS § 105 lg 3).
7. Lähtudes sissetuleku 2,5 kordsest erinevusest ja varalise olukorra erinevusest, oleks maakohus pidanud välja mõistma elatise 245 eurot lapse kohta. Kohus kohaldas asjakohatult miinimumile lähedase palga tingimust, arvestamata, et vanema ülal pidada on 3 last (lisaks eluasemelaenu tasumine) ja kui nende osa arvestada pooles ulatuses, siis ema sissetulek koos poole riigitoetusega (260 eurot) jagatuna 2,5-ga (476 eurot) on miinimumpalgast oluliselt väiksem. Tegemist on lahuselava vanema elatise suurendamise kaaluka asjaolu ja mõjuva põhjusega. Kohus eksis, kui pidas PKS § 102 lg 3 eesmärgiks kitsalt laste vajaduste rahuldamist. Sissetuleku suure erinevuse tõttu ei ole olukord, kus lapsi hooldav vanem peab oma nappidest vahenditest sama suure osa lastele kulutama kui kolm korda suuremat sissetulekut saav vanem, õiglane ja on vastuolus seaduse mõttega.
8. Kohus jättis ebaõigesti tähelepanuta ja tagastas hagejatele 16.03.2022 seisukoha, milles hagejad vastasid kostja 08.03.2022 vastusele ja täiendavatele tõenditele, mille hagejad said kätte 14.03.2022 ja mis esitati samuti pärast 22.02.2022, kuid kohtu poolt siiski vastu võeti. Hagejatel peab olema võimalik vastata kostja tõenditele ja uutele seisukohtadele, eriti kui nad taotlesid mõjuval põhjusel vastuse esitamise tähtaja ennistamist. Enne lahendi tegemist peab menetlusosalisele võimaldama esitada lõplikud seisukohad. Hagejad lükkasid nimetatud menetlusdokumendis tõendatult (01.12.2021 telefonikõne salvestus) ümber kostja väite, et tal oli 08.–15.11.2021 võimatu võtta lapsi enda juurde 7 päeva asemel 14 päeva, samuti väited jagatud elukoha ja elatise vähendamisel kostja esitatud kulude arvestamise kohta. Eriti oluline oli võimalus kommenteerida kostja pangaväljavõtteid, millest nähtub kostja täiendava sissetuleku ilmne varjamine. 10 2-21-17109 Seisukohad kaebuste kohta
9. Pooled vaidlevad teineteise kaebustele vastu, paluvad jätta need rahuldamata ja menetluskulud vastaspoole kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse, vastuapellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada nii kostjalt hagejate kasuks tagasiulatuvalt väljamõistetud elatise osas kui ka alates 01.01.2022 välja mõistetud elatiste suuruse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt välja elatise võla ja vähemmakstud elatise iga hageja kasuks eraldi ja muudab alates 01.01.2022 hagejate kasuks välja mõistetud elatise suurust. Nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes

§ 654

lg-st 22 esitab ringkonnakohus kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

1. Maakohtu otsuse on kostja vaidlustanud osas, millega maakohus mõistis hagejate kasuks kostjalt välja elatise perioodi aprillist 2021 kuni detsembrini 2021 eest ja alates 01.01.2022 väljamõistetud igakuise elatise osas, mis ületab hagejal I 92,32 eurot, hagejal II 91,37 eurot ja hagejal III 107,42 eurot. Hagejad on vaidlustanud otsuse alates 01.01.2022 väljamõistetud igakuise elatise suuruse osas. Pooled on vaidlustanud maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus määras kindlaks otsuse täitmise korra.
2. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha kaebustes maakohtule etteheidetud menetluslike rikkumiste kohta. Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei osutu menetlusõiguse normi niivõrd oluliseks rikkumiseks, et see toob kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks

§ 656

lg 1 mõttes, siis saavad maakohtule ette heidetavad rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust ja seda ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses (

§ 656lg 2, RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 20).

Ringkonnakohtu hinnangul ei mõjutanud praegusel juhul maakohtu menetluslikud rikkumised asja lahendamise tulemust sellisel määral, et neid ei oleks võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. 55.1. Kostja hinnangul ei võinud maakohus menetleda hagejate muudetud nõuet. Seoses menetluse kestel materiaalõiguse muutumisega esitasid hagejad 27.01.2022 korrigeeritud nõude. Hagejad palusid kostjalt välja mõista elatise alates 01.01.2022 jõustunud PKS järgi, arvestades seejuures vanemate varalise olukorra erinevust. Kostja hinnangul ei olnud hagejate esitatud korrigeeritud nõue piisavalt selge ja kostja ei nõustunud nõude muutmisega. Asja materjalidest nähtuvalt maakohus kostja märkustele tähelepanu ei pööranud. Eelmenetluse raames on kohus kohustatud selgitama välja hagejate nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete osas (

§ 392lg 1 p 1).

Ringkonnakohus möönab, et maakohus oleks võinud kostja märkustele reageerida. Tulenevalt seaduse muudatustest oli hagejatel õigus hagi nõudeid muuta ning kostja nõusolekut selleks vaja ei olnud. Kuigi ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus rikkus eelmenetluse korraldamise kohustust sellega, et jättis määratlemata selge vaidluseseme ja vaidluse ulatuse (

§ 392

lg 1), on kostjale olnud piisavalt selge, milliseid nõudeid menetletakse ning kostja sai oma seisukohad ja tõendid esitada. Seega ei ole eeltoodud rikkumine olnud asja lahendamisel määrav. 11 2-21-17109 55.2. Kostja heidab maakohtule ette, et kohus ei protokollinud kohtuistungi sisu, rikkudes sellega

§ 49

. Kohtuistungi protokoll ei ole stenogramm ning protokoll sisaldab üksnes kokkuvõtet istungist (

§ 49lg 2).

Ringkonnakohus saab kaebusest aru selliselt, et kostja hinnangul ei ole piisavalt protokollitud kohtu selgitused (ajamärk 00:06:25 – 00:57:07). Kostja on saanud apellatsioonkaebuses viidata võimalikele vastuoludele kohtu selgitustes ja lahendis ning ringkonnakohus saab anda hinnangu maakohtu lahendi seaduslikkusele. 55.3. Põhjendamatu on kostja etteheide, et maakohus ei ole apellatsioonkaebuse esitamise seisuga üles laadinud kohtuistungi helisalvestist (

§ 52lg 3).

Helisalvestis on lisatud 08.02.2022 toimunud kohtuistungi protokolli lõppu, mis on e-toimikus tehtud pooltele nähtavaks 22.02.2022 (tl 85 pöördel). 55.

1. Ringkonnakohus nõustub hagejatega, et maakohus jättis pooli ebavõrdselt koheldes asja lahendamisel arvestamata hagejate 16.03.2022 seisukohaga põhjusel, et see oli esitatud hilinenult peale eelmenetluse tähtaja lõppemist 22.02.
2. 55.4.
3. Toimikust nähtuvalt määras maakohus 08.02.2022 kohtuistungil eelmenetluse lõpu kuupäevaks 22.02.2022 (tl 85 pöördel), seejärel 22.02.2022 e-kirjaga pikendas maakohus eelmenetluse lõpu kuupäeva ja andis pooltele võimaluse pidada kompromissiläbirääkimisi kuni 08.03.2022 (tl 87). Kostja esitas 08.03.2022 menetlusdokumendiga täiendavad tõendid oma sissetulekute kohta (tl 88–110) ning kohus on neid otsuse tegemisel arvestanud. Maakohus toimetas kostja 08.03.2022 menetlusdokumendi hagejatele kätte, kuid hagejatele seisukoha esitamiseks tähtaega ei määranud. Hagejad esitasid 16.03.2022 seisukoha kostja menetlusdokumendi ja tõendite osas ning omapoolse tõendi. Maakohus tagastas hageja menetlusdokumendi vaidlustatud otsusega. 55.4.
4. Ringkonnakohus nõustub, et maakohus rikkus eelmenetluse korraldamise kohustust sellega, et ei andnud pooltele selget ja lõplikku tähtaega tõendite esitamiseks (

§ 237lg 1).

Sellega rikkus maakohus oluliselt õigusliku ärakuulamise põhimõtet, mis hõlmab mh isiku õigust esitada kohtumenetluses oma seisukohti ja tõendeid, sh

§ 5

lg-st 2 ja §-st 7 tulenevat poolte võrdset võimalust oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata. Menetlusosalise õigus vaielda vastu vastaspoole taotlustele ja põhjendustele, esitada tõendeid ja taotlusi ning kohtu kohustus tagada poolele võimalus vastaspoole taotlustele ja faktilistele väidetele vastata tulenevad ka

§ 199lg 1 p-dest 3, 5 ja 6 ning § 328 lg-st 2.

Kohus peab andma tõendi vastuvõtmise korral teistele menetlusosalistele võimaluse esitada uue tõendi kohta vastuväiteid ja tõendeid. Kui kohus ei otsusta uue tõendi vastuvõtmist määrusega ega teata menetlusosalisele uue tõendi vastuvõtmisest, on selle tõendi vastuvõtmine kohtu otsusega menetlusosalise jaoks üllatav (RKTKo 01.02.2019, 2-15-13216, p 15; RKTKm 20.06.2014, 3-2-1-41-14, p-d 10-11). 55.4.

1. Ringkonnakohus saab maakohtu rikkumise kõrvaldada, arvestades kaebuste lahendamisel hagejate 16.03.2022 seisukoha ja tõendiga.
2. Järgmisena kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, millega maakohus mõistis hagejate kasuks kostjalt välja elatise võla perioodi aprillist 2021 kuni novembrini 2021 eest ning vähemmakstud elatise detsembri 2021 eest. 56.
3. Hagejad esitasid hagi 01.11.
4. Maakohus mõistis kostjalt perioodi aprillist 2021 kuni novembrini 2021 eest hagejate kasuks välja elatise ühekordse summana 3276,82 eurot ja detsembris 2021 vähemmakstud elatise ühekordse summana 426 eurot. Kostja vaidlustab 12 2-21-17109 maakohtu otsuse elatise võla ja vähemmakstud elatise osas, kuna kostja hinnangul ei tuvastanud maakohus laste vajadusi, jättis arvestamata riigipoolsete toetustega ja tegi ebaõige järelduse vanemate vahelise elatise tasumise kokkuleppe kohta. 56.
5. Ringkonnakohtu hinnangul jõudis maakohus kuni 31.12.2021 kehtinud perekonnaseaduse alusel õigele järeldusele, et kostjal oli perioodil aprillist kuni novembrini 2021 kohustus tasuda oma alaealiste laste ülalpidamiseks miinimummääras (PKS § 101 lg 1) elatist. Põhjendamatu on kostja etteheide, et kohus arvestas 2021 elatise summa välja alates 01.01.2022 kehtima hakanud regulatsiooni järgi. 56.
6. PKS § 108 järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist. Nimetatud sätte mõtteks on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärgi esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (RKTKo 04.12.2013, 3-2-1-136-13, p-d 12 ja 13). 56.
7. Vaatamata sellele, et hagis olid laste vajadused toodud esile suuremas summas, oli hagejate nõue tagasiulatuva elatise osas esitatud miinimummääras elatise suurust arvestades, s.t hagejad palusid kahju hüvitisena kostjalt välja mõista miinimumelatise ja kostja poolt tasutud elatise vahe, millest oli maha arvestatud ka vahetu ülalpidamise kulud (toidukulu). Olukorras, kus hagejad soovisid saada seaduses sätestatud miinimummääras elatist, ei olnud hagejatel kohustust tõendada oma vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust, kuna kohus sai eeldada, et laste vajaduste rahuldamiseks kulub kahel vanemal kokku kahekordne miinimumelatis. Kuni 31.12.2021 kehtinud PKS § 101 lg 1 järgi ei võinud olla igakuine elatis ühele lapsele üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (
8. aastal 292 eurot), v.a kui elatist maksma kohustutud isik toob esile ja tõendab PKS § 102 kohaldamise eeldused. PKS § 102 lg 2 kohaldamine ja mõjuva põhjuse hindamine on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsustus (RKTKo 07.02.2018, 2-15-15909, p 14), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire. 56.
9. Kostja heidab apellatsioonkaebuses põhjendamatult ette, et vaidlustatud otsuses ei ole tuvastatud hagejate vajadusi. 56.5.
10. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et miinimumi ulatuses elatise nõudmisel ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, s.t eelduslikult on miinimumelatis lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus ning tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ja mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vaid juhul, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 27). 56.5.
11. Olukorras, kus ülalpidamist maksma kohustatud vanem leiab, et lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus on tegelikult väiksem, kui ülal nimetatud eelduslik kulutuste suurus, peab see vanem oma väidetud asjaolusid

§ 230lg 1 järgi ka tõendama.

Seda ei ole aga kostja teinud. Seejuures ei ole piisavad kostja viited RAKE uuringule, sest uuringu tulemused ei näita seda, milline on hagejate vajaduste rahuldamiseks vajalike kulutuste 13 2-21-17109 tegelik suurus. Uuringus välja toodud Eesti laste keskmine kulutuste suurus ei kummuta enne 01.01.2022 kehtinud PKS § 101 kohaldamise aluseks olevat lapse miinimumvajaduste suuruse eeldust. Kostja ei ole toonud esile, põhistanud ega tõendanud, millised on tema laste tegelikud vajadused ja kulud vajaduste katmiseks. 56.

1. Tõendamata on kostja apellatsioonkaebuse väide, et hagejad olid vaidlusalusel perioodil viibinud isaga määral, mis põhjendas maksta igale lapsele elatist üksnes 150 eurot kuus (juunis ja septembris veelgi vähem). Maakohus tuvastas, et hagejad viibisid kostjaga kogu selle perioodi jooksul 26 päeva ning nende päevade toiduraha kokku 245,18 eurot on tagasiulatuva elatise väljamõistmisel arvesse võetud. 56.
2. Riigikohtu varasema praktika järgi sai kohus PKS § 102 lg 2 alusel miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista ning arvestada asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, üksnes mõjuval põhjusel koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga, ning vaid juhul, kui menetlusosaline sellele tugines ja seda oli pooltega arutatud (RKTKo 28.03.2018, 2-16-11905, p 23). Maakohus ei tuvastanud, et isal esinesid PKS § 102 kohaldamiseks mõjuvad põhjused. Praeguses asjas ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mis võimaldaks kuni 31.12.2021 väljamõistetava elatise suuruse määramisel arvestada riiklike toetustega. 56.
3. Samadel põhjendustel on õige ka maakohtu järeldus detsembri 2021 eest vähemtasutud elatise väljamõistmisel. 56.
4. Maakohus ei ole aga tagasiulatuva elatisenõude rahuldamisel arvestanud, et hagejad on kostja suhtes eraldi võlausaldajad ning osalevad menetluses eraldiseisvalt. Seetõttu tuleb ka tagasiulatuva ja vähemtasutud elatise osas kohtuotsuse resolutsioonis selgelt märkida, milline summa iga hageja kasuks kostjalt välja mõistetakse (

§ 442lg 5 teine lause).

Arvestades, et kostja oli kuni 31.12.2021 kohustatud tasuma laste ülalpidamiseks seaduses sätestatud määras miinimumelatist, s.o igale lapsele 292 eurot kuus, et kostja tasus alates aprillist 2021 kuni 31.12.2021 igale hagejale 150 eurot kuus ning võttes sellest maha vahetu ülalpidamise kulud (toidukulu aprill–november 245,18 eurot), tuleb hagejate nõuded rahuldada ringkonnakohtu arvates järgmiselt. Kostjalt tuleb iga hageja kasuks välja mõista perioodi aprill 2021–november 2021 eest elatise võlg 1092,27 eurot (3276,82/3) ja detsembri 2021 eest vähemmakstud elatis 142 eurot (426/3).

1. Järgmisena kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, millega maakohus mõistis hagejate kasuks kostjalt välja elatise alates 01.01.
2. 57.
3. Maakohus on asja lahendades õigesti võtnud arvesse, et 01.01.2022 jõustunud PKS muudatustega kehtestati alaealisele lapsele elatise arvutamise uus kord. Maakohus juhtis poolte tähelepanu sellele, et menetluse kestel on materiaalõigus muutunud, selgitas pooltele sellega kaasnevat menetluslikku olukorda. Alates 01.01.2022 kehtiva PKS § 101 lg-te 1–5 kohaselt ei või igakuine elatis olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. Erinevalt kuni 01.01.2022 kehtinud PKS § 101 lg-s 1 sätestatust kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust ei ole. PKS § 101 alusel arvutatud elatis ehk nn miinimumelatis võib olla iga lapse puhul erinev. PKS § 101 lg-tes 5–7 toodud asjaolud mõjutavad miinimumelatise enda suurust ja tõendamiskoormise jaotust. Kohtu selgitamiskohustus hõlmab kohustust paluda hagejal muutunud materiaalõiguse tõttu vajaduse korral nõuet täpsustada, selgitada tõendamiskoormise muutumist ning juhtida vajaduse korral tähelepanu täiendavate asjaolude tõendamise vajadusele. Kohtu ülesanne on välja selgitada asjaolud, mis on vajalikud PKS § 101 14 2-21-17109 alusel elatise suuruse arvutamiseks. Ka kehtiva alates 01.01.2022 kehtiva õiguse kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes (PKS § 99 lg 1). Kohtule jääb muu hulgas PKS § 102 lg 3 kohaselt võimalus arvestada elatise suuruse juures konkreetse lapse vajadustega, kummagi vanema varalise seisundiga või sellega, milline on lapsega seotud kulutuste jaotus vanemate vahel. 57.
4. Seoses laste igapäevaste vajadustega selgitab ringkonnakohus, et PKS eelnõu seletuskirja kohaselt võeti seadusemuudatuste tegemisel aluseks pool lapse keskmisest ülalpidamiskulust kuus (elatise baassumma 200 eurot), mis on lapse vajaduspõhise miinimumelatise uuringu veebruaris 2020 valminud lõpparuandes (https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatis_lopparuanne.pdf) (uuring) pakutud keskmisest standardeelarvest ehk kõikide vanuserühmade keskmisest standardeelarvest lähtuv miinimumelatise summa (181 eurot), mis ümardati 20 euro võrra ülespoole, kuna eelnõu jõustumise hetkeks olid uuringu aluseks olnud algandmed mõnevõrra vananenud. Baassummat korrigeeritakse iga aasta
5. aprillil eelnevate kalendriaastate tarbijahinnaindeksi muutuse võrra. Seadusemuudatuste tegemisel aluseks võetud uuringus on arvestatud mitte lapse minimaalsete vajadustega, vaid lapse kõikvõimalike vajadustega, et tagatud oleks arengut toetav keskkond. See tähendab, et PKS §-ga 101 uue elatise suuruse arvutamise korra kehtestamisel on arvestatud lapse mõistlike kuludega nii eluasemele ja kodusele majapidamisele, telekommunikatsioonile, transpordile (sh turvavarustusele), haridusele (sh lasteaiale, huviringidele), toidule, hügieenile, tervishoiule, riietele-jalatsitele, vaba aja veetmisele, koolilastel taskurahale jne. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praegusel juhul oli põhjendatud lähtuda eeldusest, et alates 01.01.2022 kulub hagejate vajaduste rahuldamiseks kahekordne baassumma (2x200), millele lisandub 3% keskmisest brutokuupalgast, kuna tõendite puudumise tõttu ei saa tuvastada hagejate tegelike kulude suurust. Hagejad ei ole tõendanud, et nende vajadused oleksid suuremad ning kostja ei ole tõendanud enda väidet, et hagejate vajaduste rahuldamiseks piisab vähemast kui kahekordsest baassummast, millele lisandub 3% keskmisest brutokuupalgast. 57.
6. Seadusjärgne miinimumelatis arvutatakse Eesti keskmise brutokuupalga alusel, mida korrigeeritakse eelmise aasta andmete alusel iga aasta
7. aprillil. PKS seletuskirjas on märgitud, et kui kohustatud isiku varaline seis on parem, võib kohus elatise väljamõistmisel arvesse võtta tegelikku sissetulekut või varalist seisu. Kostja heidab ette, et maakohus ei põhjendanud, miks ei saanud elatise väljamõistmisel lähtuda Eesti keskmisest brutokuupalgast. Ringkonnakohtu hinnangul ei vaja kostja tegeliku sissetuleku arvesse võtmine iseenesest muud põhjendust, kui see, et kohus tuvastab kostja varalise seisu ja saab sellest teha järelduse, kas kostja varaline seis on parem ja kuu sissetulek kõrgem kui Eesti keskmine brutokuupalk. Puudub vaidlus selles, et kostja sissetulek on Eesti keskmisest parem (perioodil 01.01– 31.03.2022 oli elatiskalkulaatori andmete järgi elatise arvestuse aluseks Eesti keskmine palk 1448 eurot), kuid pooled vaidlevad selle üle, millist kostja palgalehtedel olevat summat saab pidada keskmiseks brutosissetulekuks. Kostja väitel oli maakohus selgitanud kohtuistungil, et arvesse tuleb võtta kostja netopalka, kuid otsuses arvestas brutopalka. Ringkonnakohus leiab, et arvestades PKS § 101 lg-s 4 toodut, on seadusandja kohustatud isiku tegeliku sissetuleku arvestamise korral tõenäoliselt pidanud silmas brutosissetulekut. Ringkonnakohus möönab, et praegusel juhul on kostja brutosissetuleku väljaselgitamine mõnevõrra keerukam, kuna erinevates riikides on nii tasustamise kui ka maksude süsteemid erinevad ja kostja palgalehel 15 2-21-17109 kajastatud erinevad komponendid ei pruugi olla osa kostja brutosissetulekust. Arvestades maakohtu vastuolulisi selgitusi menetluse kestel, võtab ringkonnakohus vastu kostja apellatsioonkaebuses sisalduvad tõendid kostja kuupalga tõendamiseks (

§ 652lg 3 p 2).

Kuna kostja keskmist brutosissetulekut on vaja tulevikus iga-aastaselt PKS § 101 lg 4 järgi

1. aprillil korrigeerida, peab selle kindlakstegemise aluseks olema konkreetne tõend ja sellelt andmete väljalugemine võimalikult selge. Ringkonnakohtu hinnangul on kollektiivlepinguga määratud palk piisavalt konkreetne ja vajadusel kontrollitav. Kostja on esile toonud, et tema brutosissetulek kuni veebruar 2022 oli 2275,36 eurot ja alates märtsist 2022 on 2320,87 eurot. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et PKS § 101 lg 4 järgi võetakse iga aasta
2. aprillil elatise summa korrigeerimisel arvutamise aluseks eelneva kalendriaasta keskmine brutokuupalk, loeb ringkonnakohus, et
3. aastal oli kostja keskmine brutopalk 2275,36 eurot, mis tuleb võtta elatise arvutamisel aluseks alates 01.04.2022, ning
4. aastal oli kostja keskmine brutopalk 2313,29 eurot [(2 x 2275,36 + 10 x 2320,87) : 12], mis võetakse elatis arvutamise aluseks alates 01.04.
5. Kuivõrd kostja ei ole esile toonud enda keskmist sissetulekut
6. aastal, võib ringkonnakohtu hinnangul antud juhul võtta hagejate elatise arvutamisel perioodil 01.01.2022– 31.03.2022 aluseks samuti kostja
7. aasta keskmise brutopalga. Seega tuleb hagejate elatise arvutamisel kostja brutosissetulekuna võtta aluseks järgmised summad: 01.01.2022–31.03.2022 68,26 eurot (3% 2275,36 eurost, s.o 2021 keskmisest brutopalgast), 01.04.2022–31.03.2023 68,26 eurot (3% 2275,36 eurost, s.o 2021 keskmisest brutopalgast) ning alates 01.04.2023 69,40 eurot (3% 2313,29 eurost, s.o 2022 keskmisest brutopalgast). 57.
8. Ringkonnakohtu hinnangul vähendas maakohus elatist õigesti lapsetoetuse arvel, kuid jättis põhjendamatult arvestamata lasterikka pere toetusega. PKS § 102 lg 2 järgi ei pea vanem andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Loetakse, et lapse vajadused saab rahuldada kogu lapsetoetuse arvel ja poole lasterikka pere toetuse arvel, mis on jagatud võrdselt toetust saava pere kõigi laste vahel. Ringkonnakohus leiab, et kui üks vanematest saab lasterikka pere toetust, tuleb sellega arvestada ulatuses, milles seadus seda ette näeb. See ei kahjusta ebaproportsionaalselt elatise maksmise eesmärki. Kuigi pooled ei ole kaebustes sellele tähelepanu juhtinud, on ringkonnakohtu hinnangul jätnud maakohus otsuse põhjendustes selgelt välja toomata, kuidas tuleb hagejad perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg 3 mõttes järjestada: kes on esimene ja teine laps ning kes on kolmas laps. Hagi esitamise ajal kehtis PHS § 17 lg 3 sõnastuses: „Lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta on 60 eurot. Kolmanda ja iga järgmise lapse kohta on lapsetoetuse suurus 100 eurot“. Alates 01.02.2023 kehtiva redaktsiooni järgi (rakendatakse tagasiulatuvalt alates 01.01.2023) on toetus esimese lause järgi 80 eurot ja teise lause järgi 100 eurot. Eelduslikult saab toetuste puhul lähtuda laste sündimise järjekorrast, kuid praegusel juhul on teine ja kolmas laps kaksikud, mistõttu on mõistlik, kui toetuste jagunemine on selgelt märgitud. Arvestades, et maakohus arvestas kolmanda lapse lapsetoetust hagejale II makstava elatise arvestamisel (tl 128), loeb ringkonnakohus PKS § 17 lg 3 mõttes esimeseks lapseks hageja III, teiseks lapseks hageja I ja kolmandaks lapseks tuleb lugeda hageja II. Lasterikka pere toetuse suurus kolme kuni kuut last kasvatavale perele oli hagi esitamise ajast kuni 01.01.2023 PHS § 21 lg 2 järgi 300 eurot ning alates 01.01.2023 on 650 eurot (muudatus jõustus 01.02.2023, rakendatakse tagasiulatuvalt alates 01.01.2023). Seejuures tuleb märkida, et vastavalt 01.02.2023 jõustunud muudatusele võetakse elatise summa kindlaksmääramisel 16 2-21-17109 arvesse pooles ulatuses lasterikka pere toetust, mida arvestatakse omakorda mõlema lapsevanema kasuks ja jagatakse võrdselt toetust saava pere kõigi laste vahel. Vanem ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada nende toetuste arvel. Arvestades, et toetust hakati tagantjärgi maksma alates 01.01.2023, on ringkonnakohtu hinnangul õiglane alates 01.01.2023 elatise summa kindlaks määramisel arvesse võtta lasterikka pere toetust 325 eurot, mis jaguneb võrdselt mõlema vanema kasuks ning jagatakse omakorda laste arvuga. 57.
9. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et käesoleval juhul ei ole kostja tõendanud PKS § 101 lg-s 6 sätestatud asjaolu, et hagejad viibivad tema juures aastas keskmiselt vähemalt 7 ööpäeva kuus (84 ööpäeva aastas). Kuigi pooled ei vaidle, et hagejad viibivad kostja juures ajal, kui kostja on tööst vabal ajal Eestis, on pooltel vaidlus viibimisaja pikkuse osas. Riigikohus on leidnud, et PKS § 101 lg 6 on põhjendatud tõlgendada selliselt, et kohus vähendab proportsionaalselt PKS § 101 alusel arvutatud elatise suurust sõltumata poolte väidetest eeldusel, et asjaolu, et lahuselava vanema juures viibimise aeg jääb vahemikku keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, nähtub suhtluskorda reguleerivast kohtulahendist või kui vanemad selle asjaolu üle ei vaidle. Muudel juhtudel saab kohustatud vanema juures viibimise aeg kõne alla tulla mõjuva põhjusena elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes (RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160, p 14.7). Kostja tugineb viibimisaja tõendamisel kohtu määratud suhtlusgraafikule ja aastal 2021 reaalselt koos viibitud ajale, leides, et kui ei esine erandolukordi, siis viibivad lapsed isaga keskmiselt 7 päeva kuus. Hagejad tõid esile, et tegelikult viibisid lapsed isaga keskmiselt 3,9 päeva kuus. Hagejate 16.03.2022 menetlusdokumendiga esitatud telefonikõne salvestus tõendab, et kostjal ei esinenud erandolukorda ja ta viibis novembris 2021 Eestis ja oleks saanud olla lastega koos 14 päeva, mitte ainult 7 päeva. Maakohus tuvastas poolte esile toodu alusel, et aastal 2021 viibisid lapsed isaga 73 päeva, s.o keskmiselt 6 päeva kuus. Maakohus leidis, et see on ligilähedane PKS § 101 lg-s 6 sätestatud eeldusele, mistõttu saab lugeda kostja kohustuse 20% ulatuses täidetuks vahetu ülalpidamise andmisega kõikide kulude osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohtulahendiga on küll kindlaksmääratud kostja suhtluskord hagejatega, kuid üksnes selle alusel ei saa tuvastada keskmist laste isaga viibimise päevade arvu kuus. Ringkonnakohus leiab, et ei ole määravat tähtsust, mis põhjusel olid lapsed isaga novembris 2021 14 päeva asemel 7 päeva. Poolte esile toodu kinnitab seda, et hagejate suhtluses isaga kindel kuupäevaline regulaarsus puudub. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa apellatsioonkaebuses esile toodud perioodidel, s.o ei 01.01.2021–31.12.2021 ega ka 15.03.2021–14.03.2022 viibitud päevade arvu järgi teha järeldust, et lapsed on viibinud isaga vähemalt 7 päeva kuus. Samuti ei saa eeltoodu ja määratud suhtluskorra põhjal teha järeldust, et edaspidi viibivad lapsed kostjaga vähemalt 7 päeva kuus. Seetõttu ei saa ringkonnakohus PKS § 101 lg 6 järgi miinimumelatise arvestamisel hagejate kostja juures viibimisega arvestada. 57.
10. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus kohaldas PKS § 101 lg 7 ja vähendas hagejale I arvestatud elatist mastaabisäästu 15 % võrra. 57.
11. Ringkonnakohus ei näe põhjust asuda ülalpidamise ulatuse kindlaksmääramise osas maakohtust erinevale seisukohale. Kuigi maakohus luges ekslikult hagejate ema sissetuleku osaks ka kostja poolt igakuiselt hagejate ülalpidamiseks tasutava elatise ja lastetoetused, ei muuda see kohtu järeldust. Eelduslikult peavad vanemad kandma laste ülalpidamiskulusid 17 2-21-17109 võrdsetes osades. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb vanemate sissetuleku ja varandusliku seisundi hindamisel arvesse võtta eelkõige vanema isikut ning tema võimet sissetulekut teenida ja lapsele ülalpidamist tagada. Vastuseks vastuapellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus, et varalise seisundi alusel elatise proportsiooni määramine (vana redaktsiooni järgi PKS § 105 lg 3; uue redaktsiooni järgi PKS § 102 lg 3 alusel) on pigem erandlik ja senises kohtupraktikas peetud vajalikuks olukorras, kui ühele vanematest ei ole laste vajadustel põhineva elatise maksmine jõukohane (RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 22; RKTKo 08.01.2014, 3-2-1-165-13, p 15). Põhimõte, et vanemad peavad erineva sissetuleku või varalise seisundi korral osalema lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekutele ja/või varalise seisundi proportsioonile, kohaldub olukorras, kus ühe vanema sissetulek on miinimumpalga lähedane, s.t elatise tasumine teise vanemaga võrdselt ei tagaks talle endale minimaalsete vajaduste rahuldamist. Kohustatud isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Riigikohus on selgitanud, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike (RKTKo 19.04.2017, 3-2-1-15-17, p 12; RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-118-12, p 15). Olukorras, kus mõlemad vanemad on terved ja töövõimelised, s.t suutelised teenima sissetulekut, mis võimaldab täita laste ülalpidamiskohustust vähemalt miinimummääras, nagu käesolevas asjas on nõutud, leiab ringkonnakohus, et puudub alus esile toodud ja tõendatud asjaolusid arvestades ülalpidamiskohustuse jaotuse eeldusliku võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda.
12. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus kokkuvõtvalt, et praeguses asjas tuleb igale hagejale tasumisele kuuluv miinimumelatis välja arvestada järgmise valemi abil:      baassumma (01.01.2022–31.03.2022 on 200 eurot, 01.04.2022–31.03.2023 on 209,20 eurot, alates 01.04.2023 on 249,78 eurot), mida indekseeritakse iga aasta
13. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega. Pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma; + 3% kostja keskmisest brutokuupalgast, kuid mitte vähem kui 3% Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast, arvutatakse vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta
14. aprillil eelmise aasta andmete alusel; – 50% lapsetoetusest (mille suuruse muutumist arvestatakse alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust); – 1/3 poolest lasterikka pere toetusest ja alates 01.01.2023 poolest lasterikka pere toetusest, mis on eelnevalt jagatud pooleks (mille suuruse muutumist arvestatakse alates lasterikka pere toetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust); hageja I puhul täiendavalt – 15% PKS § 101 lg 7 alusel.
15. Eeltoodut arvestades on PKS § 101 alusel arvestatud igakuine elatis perioodil 01.01.2022– 31.03.2022: hagejal III 188,26 eurot kuus (s.o 200 eurot (baassumma) + 68,26 eurot (3% kostja keskmisest brutokuutasust) – 30 eurot (½ lapsetoetust) – 50 eurot (1/3 poolest lasterikka pere toetusest)); hagejal I 160,02 eurot kuus (s.o 200 eurot (baassumma) + 68,26 eurot (3% kostja keskmisest brutokuutasust) – 30 eurot (½ lapsetoetust) – 50 eurot (1/3 poolest lasterikka pere toetusest) – 28,24 (15 % mastaabisääst)); hagejal II 168,26 eurot kuus (s.o 200 eurot (baassumma) + 68,26 eurot (3% kostja keskmisest brutokuutasust) – 50 eurot (½ lapsetoetust) – 50 eurot (1/3 poolest lasterikka pere toetusest)). 18 2-21-17109
16. Eeltoodut arvestades on PKS § 101 alusel arvestatud igakuine elatis perioodil 01.04.2022– 31.12.2022: hagejal III 197,46 eurot kuus (s.o 209,20 eurot (baassumma) + 68,26 eurot (3% kostja keskmisest brutokuutasust) – 30 eurot (½ lapsetoetust) – 50 eurot (1/3 poolest lasterikka pere toetusest)); hagejal I 167,84 eurot kuus (s.o 209,20 eurot (baassumma) + 68,26 eurot (3% kostja keskmisest brutokuutasust) – 30 eurot (½ lapsetoetust) – 50 eurot (1/3 poolest lasterikka pere toetusest) – 29,62 (15 % mastaabisääst)); hagejal II 177,46 eurot kuus (s.o 209,20 eurot (baassumma) + 68,26 eurot (3% kostja keskmisest brutokuutasust) – 50 eurot (½ lapsetoetust) – 50 eurot (1/3 poolest lasterikka pere toetusest)).
17. Eeltoodut arvestades on PKS § 101 alusel arvestatud igakuine perioodil 01.01.2023– 31.03.2023: hagejal III 183,29 eurot kuus (s.o 209,20 eurot (baassumma) + 68,26 eurot (3% kostja keskmisest brutokuutasust) – 40 eurot (½ lapsetoetust) – 54,17 eurot (1/3 poolest lasterikka pere toetusest, mis on eelnevalt jagatud pooleks)); hagejal I 155,80 eurot kuus (s.o 209,20 eurot (baassumma) + 68,26 eurot (3% kostja keskmisest brutokuutasust) – 40 eurot (½ lapsetoetust) – 54,17 eurot (1/3 poolest lasterikka pere toetusest, mis on eelnevalt jagatud pooleks) – 27,49 (15 % mastaabisääst)); hagejal II 173,29 eurot kuus (s.o 209,20 eurot (baassumma) + 68,26 eurot (3% kostja keskmisest brutokuutasust) – 50 eurot (½ lapsetoetust) – 54,17 eurot (1/3 poolest lasterikka pere toetusest, mis on eelnevalt jagatud pooleks)).
18. Eeltoodut arvestades on PKS § 101 alusel arvestatud igakuine alates 01.04.2023: hagejal III 225,01 eurot kuus (s.o 249,78 eurot (baassumma) + 69,40 eurot (3% kostja keskmisest brutokuutasust) – 40 eurot (½ lapsetoetust) – 54,17 eurot (1/3 poolest lasterikka pere toetusest, mis on eelnevalt jagatud pooleks)); hagejal I 191,26 eurot kuus (s.o 249,78 eurot (baassumma) + 69,40 eurot (3% kostja keskmisest brutokuutasust) – 40 eurot (½ lapsetoetust) – 54,17 eurot (1/3 poolest lasterikka pere toetusest, mis on eelnevalt jagatud pooleks) – 33,75 (15 % mastaabisääst)); hagejal II 215,01 eurot kuus (s.o 249,78 eurot (baassumma) + 69,40 eurot (3% kostja keskmisest brutokuutasust) – 50 eurot (½ lapsetoetust) – 54,17 eurot (1/3 poolest lasterikka pere toetusest, mis on eelnevalt jagatud pooleks)).
19. Ringkonnakohus selgitab, et juhul, kui laste tegelike vajaduste rahuldamiseks tuleb laste emal teha iga kuu miinimumist suuremaid kulutusi, on emal õigus pöörduda laste nimel elatise suurendamise hagiga kohtu poole ja tõendada laste vastavalt suuremad kulutused. Juhul, kui lapsed viibivad isa juures pidevalt rohkem, kui 7 päeva kuus, on isal õigus nõuda väljamõistetud elatise vähendamist. Elatise muutmises võivad vanemad ka omavahel kokku leppida. Ringkonnakohus märgib, et arvestades isa sissetulekute suurust, ei peaks laste elulaad olema isa elulaadist oluliselt madalam.
20. Isa esitas 23.05.2023 menetlusdokumendiga ringkonnakohtule uued tõendid, milleks on ostukviitungid
21. aastal hagejatele riiete ostmise kohta. Kuna maakohtus ei ole isa esitanud väidet, et ta kannab osa hagejate kuludest otse, ostes neile mh riideid, ja maakohus vastavaid asjaolusid ei tuvastanud, siis ei ole tegemist asjakohaste tõenditega ja ringkonnakohus jätab need

§ 238lg 1 järgi vastu võtmata.

19 2-21-17109 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 65. Kuigi ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas asjas uue otsuse, ei anna see alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust, sest kostja on vähemalt osaliselt põhjendatult vaidlenud hagile vastu, aga samas on vabatahtlikult maksnud elatist hagejatele vähem, kui kohus välja mõistab. Alates 01.01.2022 kehtiv

§ 164

lg 12, millele kostja apellatsioonkaebuses tugineb, võimaldab alaealise lapse elatisnõude rahuldamata jätmise korral jätta menetluskulud kas täielikult või osaliselt lapse nimel hagi esitanud seadusliku esindaja kanda, kui seaduslik esindaja ei kasutanud hagi esitamisel või menetlemisel oma menetlusõigusi heauskselt. Praegusel juhul ei ole

§ 164lg-s 12 sätestatud erandi kohaldamiseks alus.

66. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb mõlema kaebuse osalise rahuldamise tõttu jätta

§ 164

lg 1 alusel poolte endi kanda.

§ 164

lg 1 järgi kannab alaealise lapse ülalpidamisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine asjaolusid, mis tingiksid

§ 164lg-s 1 sätestatud menetluskulude jaotuse üldreeglist kõrvale kaldumise.

67. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 20