3-22-2230/4

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-22-2230 Määruse kuupäev

1. mai 2023 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi X.X kaebus Viru Vanglalt mittevaralise kahju summas 1000 eurot hüvitamise nõudes seoses meditsiinitöötaja tegevusega
2. jaanuaril 2022 Menetlusosalises Kaebaja – X.X Vastustaja – Viru Vangla RESOLUTSIOON
3. Tagastada X.X kaebus.
4. Asendada määruse avalikustamisel kaebaja nimi tähemärgiga. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muud selgitused Määrus toimetatakse kaebajale kätte. ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT
5. X.X esitas
6. oktoobril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu mittevaralise kahju 1000 eurot hüvitamise nõudes. Kaebuse kohaselt anti kaebajale Viru Vanglas
7. jaanuaril 2022 korraldus asuda tööle. Kaebaja sõnul selgitas ta, et tal on hingamisega raskusi, mistõttu ei saa ta kanda maski. Seoses Covid-19 haigusega sai koridorides liikuda ainult maskis. Kaebajale kutsuti arst, kes kaebaja tööst vabastamiseks alust ei näinud. Kaebaja väitel ei pööranud arst tähelepanu kaebaja kaebustele seoses hingamisraskustega. Kaebaja heidab vanglale ette seda, et talle ei tehtud Covid-19 kiirtesti, kuigi ta ei saanud korralikult hingata. Kaebaja väitel ta ei teadnud, et kiirteste tehakse ja seetõttu seda ka tol hetkel ei nõudnud. Mõni aeg hiljem, kui arst väitis, et kaebaja tööst vabastamiseks puudub alus, tehti kaebajale Covid19 kiirtest ja see osutus positiivseks. Kaebaja märgib, et ta võis olla haige ka ajal, kui talle anti käsk asuda tööle väljapoole kambrit. Kaebajal sõnul on tal diagnoositud luululine (paranoiline) häire ning eeltoodud vangla tegevus on põhjustanud selle häire tugevnemist. Väidetavalt halvenes kaebaja vaimne seisund peale
8. jaanuaril 2022 toimunud sündmust. Kaebaja osas koostati ka
9. veebruaril 2022 käskkiri nr 6-3/118-1, millega karistati teda distsiplinaarkorras selle eest, et kaebaja ei täitnud korraldust asuda tööle. Kaebaja väitel jäeti ta selle käskkirjaga seoses enne tähtaega vangistusest vabastamata. Kaebaja leiab, et talle on tekitatud mittevaraline kahju tervise kahjustamise näol, kuna seati ohtu tema tervis. Kaebaja märgib, et ta esitas
10. augustil 2022 vanglale kaebuses välja toodud asjaoludel kahjunõude nr 6-16/193-1, mis jäeti 3-22-2230 Viru Vangla
11. oktoobri 2022 a otsusega nr 6-16/193-2 rahuldamata. Kaebaja leiab, et kuna kahjunõue seondub tervise kahjustamisega, siis on kaebus riigilõivuvaba.
12. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lõike 2 punkti 21 kohaselt on kohtul õigus kaebus määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohus märgib, et eelneva sätte alusel kaebuse tagastamiseks peab olema täidetud kaks eeldust: kaebusega kaitstava õiguse riive peab olema väheintensiivne ning arvestades asjaolusid ei tohiks kaebuse rahuldamine olla tõenäoline. Kohus leiab, et praegusel juhul on nimetatud eeldused täidetud ning hüvitamiskaebus tuleb HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel tagastada.
13. Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22). Kohtupraktikas on HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 puhul peetud võimalikuks lähtuda analoogia korras HKMS § 133 lõikest 1, mis reguleerib lihtmenetluse eeldusi. Viimati nimetatud sätte kohaselt eeldatakse riive väheintensiivsust juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. Kuivõrd kaebaja taotletav kahjuhüvitis seda summat ei ületa, siis saab seda arvestades pidada kaebaja õiguste riivet väheintensiivseks.
14. Ka antud
15. jaanuaril 2022 aset leidnud juhtum iseenesest ei saanud kohtu hinnangul põhjustada kaebajale taolisi tagajärgi, mis tingiks tema õiguste intensiivse riive. Kaebaja peamine etteheide Viru Vanglale seisneb selles, et talle ei tehtud
16. jaanuaril 2022 Covid-19 kiirtesti, kuigi tal ilmnesid väidetavalt Covid-19 haigussümptomid ning teda ei vabastatud tööst, misjärel karistati distsiplinaarkorras tööle asumise korralduse mittetäitmise eest, antud distsiplinaarkaristus omakorda oli takistuseks kaebaja ennetähtaegsel vabanemisel. Kaebaja väitel tekitas vangla tegevus talle tervisekahju psüühilise tervisehäire halvenemise näol. Kohtueelses menetluses uuritud kaebaja terviseandmete kohaselt on kaebajal diagnoositud luululine häire
17. märtsi
18. a seisuga. Kaebaja ei ole kohtule tõendanud, et tema vaimne tervis halvenes veelgi tingitult
19. jaanuaril 2022 aset leidnud sündmustest. Kohus ei pea seda ka kuigi tõenäoliseks, et just Covid-19 testi tegemata ja tööst vabastamata jätmine
20. jaanuaril 2022 põhjustas kaebaja psüühikahäirete süvenemise. Kaebaja psüühikahäirete süvenemist pärast
21. jaanuari 2022 ei nähtunud kohtueelses menetluses kaebaja haigusjuhtude väljavõtet uurides ka Viru Vanglale, kes tõi välja, et kaebaja on nii enne kui ka pärast
22. jaanuari 2022 väljendanud mitmel korral soovi saada psühhiaatri vastuvõtule, mida talle on ka võimaldatud
23. veebruaril 2021,
24. juulil 2021,
25. detsembril 2021 ja
26. augustil
27. Kohus leiab, et haldusorgani tegevust ei saa automaatselt lugeda kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks üksnes seetõttu, et kaebuses sellega seonduvalt tervisekahju tekkimisele viidatakse. Tervisekahju tekkimine peab olema ka tõendatud. Praegusel juhul ei ole tervisekahju tõendatud ning kohtu hinnangul ei ole ka tõenäoline, et kaebuses vanglale ette heidetav tegevus oleks kaebaja tervist kahjustanud. Eelnevat arvestades ei saanud vangla vaidlusalune tegevus kaebaja õigusi niivõrd intensiivselt riivata, et see õigustaks täiemahulise kohtumenetluse kohaldamist.
28. Õigusvastase haldustegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldused on sätestatud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõikes 1 ning mittevaralise kahju puhul täiendavalt § 9 lõikes
29. RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju 2 3-22-2230 hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõikest 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus selgitab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub eeltoodud sätetest tulenevalt rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
30. Kaebusele lisatud kaebaja haigusjuhtude väljavõttest nähtub, et
31. jaanuaril 2022 kutsuti kaebaja juurde vangla meditsiinitöötaja tingituna sellest, et ta keeldus töötamast maskiga. Meditsiinitöötaja kontrollis kaebaja terviseseisundit ning leidis, et puudub põhjus tööst vabastuse andmiseks. Kontrollitud on kaebaja vererõhku ja kehatemperatuuri. Meditsiinitöötaja on muuhulgas teinud ka märke: „Visuaalselt õhupuudust ei näe, hingab vabalt, liigub kambris vabalt.“ Seega ei vasta tõele kaebaja väited, et tema kaebustele hingamisraskuste osas ei pööratud tähelepanu. Haigusjuhtude väljavõtte kohaselt on kaebaja hingamist meditsiinitöötaja poolt kontrollitud, kes õhupuudust ei tuvastanud. Terviseameti veebilehel avaldatud andmete kohaselt on Covid-19 haiguse peamisteks sümptomiteks peavalu, haistmismeelte kadu, ninakinnisus, köha, väsimus ja nõrkustunne, lihasvalu, nohu, maitsemeelte kadu, kurguvalu, palavik ning raskematel juhtudel hingamisraskused, rindkere valud, häired kõnes ja liigutustes. Kaebaja kurtis
32. veebruaril 2022 peale õhtust loendust halba enesetunnet, nohu ning kurgu- ja peavalu, misjärel tehti talle Covid-19 kiirtest, mis osutus positiivseks. Kuivõrd kaebajal ei tuvastatud
33. jaanuaril 2022 Covid-19 haigussümptomite ilmnemist, vaid sümptomid avaldusid alles
34. veebruaril 2022, misjärel kaebajale ka Covid-19 test tehti, siis ei näe kohus vangla meditsiinitöötaja tegevuses
35. jaanuaril 2022 Covid-19 kiirtesti tegemata jätmisel ja kaebajale töötamisest vabastuse mitteandmisel õigusvastasust. Kaebaja on jätnud ka kasutamata Viru Vangla
36. veebruari 2022 distsiplinaarkäskkirja nr 6-3/118-1 osas esmased õiguskaitsevahendid, kuna avaldas vanglale
37. märtsil 2022, et ei soovi selle peale esitatud vaidele vastust. Samuti ei ole väidetav tervisekahju tekkimine tõendatud (vt praeguse määruse punktis 4 toodud põhjendusi). Seega eelnevat arvestades ei saa kohtu hinnangul praeguse kahjunõude rahuldamise eeldusi täidetuks lugeda.
38. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kuna kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne ning hüvitamisnõude rahuldamine oleks ebatõenäoline, siis tuleb kaebus selle esitajale HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel tagastada.
39. Kaebaja nimi määruse avalikustamisel tuleb asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lõige 3 ja § 178 lõige 3). (allkirjastatud digitaalselt) 3