KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi Määruse tegemise aeg ja koht 8. märts 2023, Tartu Tsiviilasja number 2-22-4354 Tsiviilasi Eler

) § 152 lg 1 kohaselt, sest tegemist on tehnorajatisega asjaõigusseaduse (AÕS) § 158 mõistes. Õhuliin on püstitatud 1960ndatel aastatel, s.o enne maa esmakinnistamist. Tehnovõrgu talumise kohustus hõlmab

§ 152

lg 1 järgi ka kohustust taluda, et selline tehnorajatis kohustatud isiku kinnisajal asub ja seda kasutatakse sihtotstarbeliselt, mh teenindatakse, remonditakse või rekonstrueeritakse (vt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-06, p 15). Avaldaja leidis, et õhuliin kui rajatis eksisteerib seni kuni seda pidevalt kasutatakse sihtotstarbeliselt ja selle rekonstrueerimine või asendamine samaväärse rajatisega talumiskohustust ei mõjuta. Avaldaja hinnangul toetab seda seisukohta ka kohtupraktika. Avaldaja esitas koos avaldusega esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus keelata puudutatud isikutel piirata või tõkestada avaldaja töötajate ligipääsu kinnistutel asuvale kõrgepingeliinile. Maakohus rahuldas
3. märtsi
4. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse.
5. Puudutatud isikud I ja II palusid avalduse jätta rahuldamata. Vana õhuliin on lammutatud ja ehitatakse uut liini. Avaldaja ei ole kümne aasta jooksul nõudnud tehnorajatisega seotud servituuti või isikliku kasutusõiguse kandmist kinnistusraamatusse. Tartu-Valmiera 330kV kõrgepingeliinil toimuv ehitustegevus ei ole õhuliini rekonstrueerimine, vaid on kahe-etapiline ehitustegevus - lammutamine ja uue liini ehitamine. Selliseks ehitustegevuseks on vajalik ehitusluba ja projekteerimistingimusi ning õhuliinide püstitamisele, paigaldamisele ja laiendamisele AÕS § 152 lg-st 1 tulenev talumiskohustus ei laiene.

§ 152

lg-st 1 tulenev talumiskohustus õhuliini suhtes lõpeb senise õhuliini lammutamisega.

§ 152

lg-s 1 sätestatud talumiskohustus on ajas igavene ja kehtib üksnes seni kuni ehitis faktiliselt püsib ja ehitise lammutamisega tuleb lugeda talumiskohustus lõppenuks. Kuivõrd uue ehitise püstitamiseks puudub kehtiv talumiskohustus ja seega ka eraõiguslik alus, siis tuleb jätta avaldus talumiskohustuse täitmiseks rahuldamata.

1. Valga vald (Valga Vallavalitsuse kaudu) seisukoha kohaselt on avaldus talumiskohustuse täitmiseks kohustamiseks põhjendatud ja tuleb rahuldada. Vaidlusaluse õhuliini näol on tegemist tehnorajatisega, mis on olemas juba 1960ndatest ja seetõttu laieneb puudutatud isikutele selle talumiskohustus, sh õhuliinide rekonstrueerimistööde teostamise talumiskohustus. Tööde teostamise õiguslik alus tuleneb Valga Vallavalitsuse
2. oktoobril 2021 väljastatud korraldusest nr
3. Haldusasjas nr 3-21-2759 ei ole selle korralduse kehtivust peatatud. MAAKOHTU LAHEND
4. Tartu Maakohus jättis
5. novembri
6. a määrusega avalduse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus määras kindlaks puudutatud isikute menetluskulud 6102 eurot 60 senti ja mõistis need avaldajalt puudutatud isikute I ja II kasuks välja. Maakohus 3 märkis, et menetluskuludelt tuleb tasuda viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte enam kui 6102 eurot 60 senti. Õhuliin paikneb puudutatud isikutele kuuluva XXXXXXX kinnistul asuvate hoonete vahetus läheduses (vt I kd tl 184 jj, paikkonna vaatluse protokoll ja fotod 7, 8 ja 9; I kd tl 175 pöördel ortofoto hoonete paiknemisest liini suhtes ning foto; samuti II kd tl 36, hoonete kaugused liini äärest), hooned jäävad vähemalt osaliselt elektriliini kaitsealasse. Elumaja ise jääb Maa-ameti kaardirakendusel mõõtes liini kaitsealast (mõõdetuna liini teljest ehk keskmisest traadist) ilmselt napilt välja olles ca 41 m kaugusel liini teljele kõige lähemast kohast. Samas saun-elamu on liini kaitsealas (kaardil mõõtes kuni ca 38 m liini teljest). Avaldaja toetub puudutatud isikute talumiskohustuse eksisteerimisele

§ 152

lg 1 alusel, mille kohaselt on kinnisasja omanikul kohustus taluda olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist. Menetlusosalised vaidlevad eelkõige selle üle, kas

§ 152lg-st 1 tulenev seadusjärgne enne 1999.

a püstitatud õhuliini talumise kohustus saab ulatuda ka sellise varasema liini rekonstrueerimisel ehitatavale uuele õhuliinile. Avaldaja toetub oma nõudes Riigikohtu praktikale, mille kohaselt hõlmab tehnovõrgu talumise kohustus muuhulgas kohustust taluda, et selline tehnorajatis kohustatud isiku kinnisajal asub ja seda kasutatakse sihtotstarbeliselt, mh teenindatakse, remonditakse või rekonstrueeritakse (vt RK 3-2-1-43-06, p 15). Kohus märkis, et Riigikohtu nimetatud lahend on tehtud 15. mail 2006. a, mil seesugune talumiskohustuse ulatus tulenes otsesõnu

§ 152lg 1 teise lause sõnastusest.

Nimelt sätestas

§ 152lg 1 15.

mai

1. a redaktsioonis järgmist: omanik on kohustatud taluma tema kinnisasjale või veel kinnistusraamatusse kandmata maale enne
2. a
3. aprilli püstitatud tehnovõrku või -rajatist (kütte-, veevarustus- või kanalisatsioonitorustik, telekommunikatsiooni- või elektrivõrk, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektripaigaldis või surveseadmestik ja nende teenindamiseks vajalik ehitis) sõltumata sellest, kas kinnisasi on vastava asjaõigusega koormatud või mitte. Omanik peab muuhulgas võimaldama tehnovõrgu või -rajatise (edaspidi tehnorajatis) teenindamiseks, remontimiseks ja rekonstrueerimiseks vajalikke töid. Omanik võib nõuda tehnorajatise kõrvaldamist, kui see ei ole enam eesmärgipärasel kasutusel. Käesolevaks ajaks on talumiskohustust puudutavat regulatsiooni oluliselt muudetud.

§ 152

lg 1 ei sätesta enam maaomanikule otsesõnu kohustust võimaldada tehnovõrgu rekonstrueerimiseks vajalike tööde teostamist. Ka on täiendatud AÕS-i enda sätteid talumiskohustuse osas. Kohus leidis, et talumiskohustuse olemasolu või puudumise kindlaks tegemisel tuleb seetõttu lähtuda kehtivast õigusest mitte varasemast kohtupraktikast. AÕS § 1581 lg 1 sätestab, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma oma kinnisasjal tehnovõrku või -rajatist ja lubama selle ehitamist kinnisasjale, kui tehnovõrk või -rajatis on vajalik avalikes huvides ja puudub muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrguga või -rajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha ühendamiseks tehnovõrguga või -rajatisega või tehnovõrgu või -rajatise arendamiseks. Kui universaalteenuse osutamise leping lõpeb, siis ei lõpe talumiskohustus juhul, kui vastava tehnorajatise kaudu kõikidele isikutele pakutavat teenust üldistel alustel edasi osutatakse. Käesolevas lõikes sätestatud talumiskohustus tekib kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduses sätestatud korras sundvalduse seadmisega (KAHOS § 40 lg 1). Kohus leidis, et seaduse mõtteks on see, et kõik uued elektriliinid püstitatakse selliselt, et talumiskohustus nende suhtes tekib AÕS §-i 1581 ja vajadusel KAHOS § 40 lg 1 rakendades.

§ 152

lg 1 on üksnes üleminekusäte, mis on nähtud ette enne maa esmakinnistamist 4 püstitatud liinide kohta, mitte aga uute tehnorajatiste püstitamisel talumiskohustuse tekkimiseks. Omandipõhiõiguse (PS § 32) piiramise

§ 152

sätestatud viisidel tingis vajadus tagada elektrivarustuse toimimine ilma elektri hinda tarbijate jaoks oluliselt tõstmata. Seejuures vältides vajadust sõlmida juba olemasolevate liinide talumiseks notariaalseid isikliku kasutusõiguse ja servituudilepinguid, mis oleks toona olnud kogu ühiskonnale liigselt kulukas ja ajamahukas ja võis takerduda vastavate isikute nõusolekute puudumisse. Võrrelduna

1. aastaga on elu siiski edasi läinud ja ühiskonna ning riigi võimalused on suurenenud. Seetõttu ei saa toonased argumendid eraomandi seaduse alusel sedavõrd ulatuslikult piiramiseks olla täna enam pädevad olukorras, kus teostatakse suuremahulist, suurejoonelist ja kulukat projekti. Täiendavalt ei saa ka välistada, et puudutatud isikute kinnisasja osas ei pruugi olla õhuliini mõjudega elanikele kõrgepingeliini rajamisel üldse või piisavalt arvestatud. Järelikult ei saanud kohus avaldaja AÕS § 152 lg 1 laiendava tõlgendamisega nõustuda ning leidis, et seda sätet tulebki tõlgendada kitsalt arvestades olukorda, milles see säte on loodud ning sätte ajutist iseloomu. Kohus leidis, et selline tõlgendusviis on kooskõlas ka kehtiva seadusega. Nimelt, juba
2. a seaduseelnõuga täiendati asjaõigusseadust paragrahviga
3. Seega oli kohtu hinnangul seadusandja tahteks juba
4. a näha ette eraldi regulatsioon selleks, kuidas ja millistel tingimustel saab edaspidi toimuda avalikes huvides vajalike tehnovõrkude ja -rajatiste püstitamiseks talumiskohustuse tekkimine. Maakohus leidis, et kui renoveerimise käigus varasem (s.o enne esmakinnistamist püstitatud) liin täielikult lammutatakse, siis ei saa käsitleda renoveerimise tulemusena püstitatavat uut liini kuidagi enam enne maa esmakinnistamist püstitatud liinina. Elektriliini sedavõrd ulatuslikul renoveerimisel on liini omanikul juba renoveerimistööde planeerimise käigus võimalik arvestada AÕS § 1581 sätete ja tingimustega ning sõlmida omanikega uue liini talumiseks vajalikud kokkulepped või taotleda KAHOS § 40 alusel halduskorras sundvalduse seadmist kinnistutele. Kohus nõustus avaldajaga selles, et ehkki liinipostide suurus muutub, on püstitatav uus õhuliin pigem olemuslikult sarnane ning funktsioonilt samane senise õhuliiniga. Seega tuleb avaldajaga nõustuda selles, et teostatav tegevus on olemuslikult ümberehitamine. Pooled on kohtule avaldanud, et senine õhuliin on tänaseks renoveerimise käigus lammutatud, v.a XXXXXXX kinnisasjal asuv liinipost. Seega on varasem õhuliin, mille suhtes eksisteeris

§ 152

lg 1 tulenev erandlik seadusest tulenev talumiskohustus, lakanud faktiliselt ja õiguslikult olemast. Kokkuvõttes ei saa seega käesoleval juhul olla puudutatud isikutel I ja II talumiskohustust

§ 152

lg 1 elektriliini renoveerimise käigus nende kinnistutele rajatava uue kõrgepingeliini suhtes. Talumiskohustus AÕS § 152 lg 1 alusel saab tänases olukorras põhimõtteliselt eksisteerida vaid alles-oleva liiniposti eemaldamiseks XXXXXXX kinnistult. Avaldajal on õigus, et õhuliini rekonstrueerimise vastu eksisteerib ülekaalukas avalik huvi. See aga ei tähenda avaldajale õigust eirata õigusvastaselt liini rekonstrueerimisel puudutatud isikute omandipõhiõigust. Avaldajale oli teada, et senine õhuliin paikneb sedavõrd lähedal avaldaja eluhoonetele. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda ja määras rahaliselt kindlaks puudutatud isikute menetluskulud. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED 5. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, mille avaldus rahuldada ja menetluskulud jätta puudutatud isikute kanda. 5 Avaldaja teostab õhuliini rekonstrueerimistöid ega ehita uut õhuliini. Vananenud liinielemendid asendatakse uute vastu ja töid teostatakse ehitisteate alusel.

§ 152lg-st 1 tulenev talumiskohustus jätkub õhuliini rekonstrueerimisel.

Tehnorajatisteks laiemas mõttes on tehnovõrgud koos tehnorajatistega kitsas tähenduses. Praeguses asjas on tehnovõrguks elektriliin, mille eesmärk on edastada elektrienergiat. Tehnorajatiseks on postid ja kaablid. Kuna

§ 152

lg 1 kohustab maaomanikku taluma nii üksikut rajatist kui ka tervet võrku, saab sellest järeldada, et maaomaniku kohustus ei lõpe ühegi rajatise rekonstrueerimisega või asendamisega, kuna võrk jääb sellest hoolimata alles.

§ 152

lg-ga 1 ei ole sätestatud ajalist piirangut.

§ 152

lg 1 sisu ja eesmärk on alati olnud selles, et tagada ajaloolise tehnorajatise säilimine samas kohas seaduse jõul ja maaomaniku tahtest sõltumata, ent õiglase hüvitise eest. Sätte ajaloost nähtub ka see, et talumiskohustus on alati hõlmanud tehnorajatise rekonstrueerimist ning vahepealsed muudatused sätte sõnastuses ei ole talumiskohustust selles osas kuidagi kitsendanud. Avaldaja nõustus kohtu väitega selles, et uute tehnorajatiste rajamisel saab talumiskohustus tekkida AÕS § 1581 lg 1 alusel ja KAHOS § 40 sätestatud korras sundvalduse seadmisega.

§ 1581

lg-st 1 tulenev talumiskohustus ei asenda

§ 152lg-s 1 kehtestatud talumiskohustust. Ka asjaõigusseaduse kommentaarides

alusel ja AÕS kohaldub ainult uutele, ehitatavatele liinidele.“ Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-105-12 punktis 19 selgitanud, et AÕS § 158 lähtub eeldusest, et tehnovõrku või -rajatist ei ole veel ehitatud. Senikaua, kuni liin on kasutuses, säilib talumiskohustus ning liini ümberpaigutamist võib nõuda ainult

§ 152lg 4 alusel.

Praeguses asjas tehtavate tööde käigus tehnovõrk püsivalt kasutusest välja ei lange. Tööde eesmärgiks on uuendada olemasolevat pidevalt püsivas kasutuses olnud elektriliini ning lühiajaline liini väljalülitamine tööde teostamise ajaks talumiskohustust ei lõpeta. Talumiskohustuse jätkumine pärast rekonstrueerimist on põhiseadusega kooskõlas. Kinnisasja omandiõiguse riive hüvitamiseks on kehtestatud talumistasu. Talumistasu on õigus nõuda ka pärast õhuliini rekonstrueerimist. Maakohus on välja mõistnud avaldajalt kulu esindaja sõiduajale (2,5h x 174 = 435 eurot). Riigikohus on selgitanud, et menetlusosaliselt ei saa välja mõista hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest (RKTKm 3-2-1-65-13, p 13). VASTUSTAJATE SEISUKOHT 6. Puudutatud isikud I ja II vaidlevad määruskaebusele vastu ja taotlevad selle rahuldamata jätmist.

§ 152

lg 1 alusel kehtinud õhuliinide talumiskohustus kehtib kinnisasjal registriosa numbriga XXXXXXX (aadressil XXXXXXX, Valga maakond) kuni õhuliinide lammutamiseni või ei ole kunagi tekkinud, sest rajatis ei ole püstitatud õiguspäraselt (st talumiskohustus saab tekkida üksnes õiguspäraselt püsitatud rajatisele). Uue õhuliini püstitamiseks puudub kehtiv talumiskohustus ja seega õiguslik alus. Avaldaja tegevuse puhul pole tegemist rekonstrueerimisega. Puudutatud isikute hinnangul muutub rajatise olemus, välimus, tehnilised näitajad jm kogumis niivõrd oluliselt, et rääkida ei saa enam samast tehnorajatisest, tegemist on laiendatud ja senisest ultuslikuma rajatisega, mis koormab puudutatud isikuid rohkem kui varasem rajatis. 6 Puudutatud isikud on seisukohal, et vaidlustatud kohtumäärus ei ole vastuoluline. Määrusest nähtub, et puudutatud isikute talumiskohustus loetakse lõppenuks õhuliini lammutamisega (demonteerimisega) ning ühtlasi märgib kohus õigesti, et

§ 152

lg 1 sätestatud talumiskohustuse lõppemine ei tähenda seda, avaldajal puuduks õigus õhuliini talumiseks taotleda muu piiratud asjaõiguse seadmist puudutatud isikute kinnisasjale. Tsiviilasjas nr 2-21-14141 tehtud lahend ei ole jõustunud ja kohtumenetluses käsitletud asjaolude kogum on erinev. 7. Valga vald (Valga Vallavalitsuse kaudu) palub määruskaebuse rahuldada. Juhul, kui seadusandja mõte oleks olnud selline, et olemasoleva tehnovõrgu või -rajatisena ei ole

§ 152

lg 1 mõistes käsitletav rekonstrueeritud tehnovõrk või -rajatis, siis oleks ta

erisättena vastava küsimuse reguleerinud.

ega EhS ei ütle, et olemasoleva ehitise ümberehitamisel ei laiene tehnovõrgule või -rajatisele

§ 152lg-s 1 sätestatud kohustus.

Ka asjaolu, et olemasolev tehnovõrk või -rajatis lammutatakse, ei tähenda uue ehitise püstitamist.

§ 152

ei ole vastuolus põhiseadusega, sest vastav omandiõiguse piirang on proportsionaalne ja seda eriti praegu maailmas toimuvas olukorras. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu ja teha uus määrus, millega avaldus rahuldada (TsMS § 667 lg 2) Määruskaebus rahuldatakse. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad menetlusosaliste enda kanda.
2. Avaldaja on esitanud nõude kohustada puudutatud isikuid täitma talumiskohustust nende kinnisasjadel asuva kõrgepingeliini suhtes, sh taluma neile kuuluvatel kinnisasjadel asuvate kõrgepingeliinide mastide ja liinijuhtme vahetust ja avaldaja esindajate ning töötajate viibimist neile kuuluvatel kinnisasjadel ning tagada kinnisasjadele ligipääs talumiskohustuse täitmiseks. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas avaldaja teostab puudutatud isikute kinnisasjadel õhuliini rekonstrueerimistöid, mille talumiskohustus tuleneb

§ 152

lg-st 1 või on tegemist uue õhuliini rajamisega, mille puhul kuulub kohaldamisele AÕS § 1581 lg

1. 9.
2. Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et uute tehnorajatiste rajamisel tekib talumiskohustus AÕS § 1581 lg 1 alusel ja KAHOS §-s 40 sätestatud korras sundvalduse seadmisega.

§ 152

lg-st 1 tulenev talumiskohustus kehtib enne maa esmakinnistamist püstitatud liinide suhtes, mitte aga uute tehnorajatiste püstitamisel. Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu seisukohaga selles, et vaidlusaluse õhuliini rekonstrueerimistööde puhul on tegemist uue õhuliini püstitamisega, mille talumiskohustus tekib AÕS § 1581 lg 1 alusel. Ringkonnakohtu hinnangul teostab avaldaja õhuliini suhtes rekonstrueerimistöid, milliste tööde tegemise talumiskohustus tuleneb

§ 152lg-st 1.

Riigikohus on leidnud, et AÕS § 158 ja § 1581 sätetest ei ole võimalik tuletada talumiskohustust olukorras, kus tehnorajatis on kinnisasjale juba rajatud. Nii AÕS § 158 kui ka § 1581 lähtuvad eeldusest, et tehnorajatist ei ole veel ehitatud, vaid seda alles hakatakse võõrale kinnisasjale rajama. Varem rajatud tehnorajatise õiguslikku seisundit reguleerib

§ 152

. Riigikohus on analüüsinud eri ajal kehtinud

§ 152

redaktsioone ja järeldanud, et seadusest sai ja saab ka praegu talumiskohustus tuleneda vaid selliste tehnorajatiste suhtes, mis olid võõrale maale püstitatud enne 1. aprilli 1999. Vaatamata AÕS-i ja

-i pidevale muutmisele on seadusest tuleneva talumiskohustuse olemasolu kindlaksmääramise peamised põhimõtted olnud siiski samad (vt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-17137, p-d 15, 20, 20.4.). 7 Vaidlust ei ole selles, et kõrgepingeliin on tehnorajatis TsÜS § 54 lg 2 teise lause mõttes ja tehnorajatis rajati puudutatud isikute kinnisasjale enne maa esmakinnistamist. Puudutatud isikud leiavad, et

§ 152

lg 1 alusel tekkinud õhuliini talumiskohustus kehtis kinnisasjal kuni vaidlusaluse õhuliini lammutamiseni või ei ole kunagi tekkinud, kui rajatis ei ole püstitatud õiguspäraselt. Ringkonnakohus puudutatud isikute seisukohaga ei nõustu. Avaldaja on selgitanud, et Tartu-Valmiera kõrgepingeliinil teostatakse rekonstrueerimistöid – vananenud õhuliin vahetatakse uue vastu (amortiseerunud postid ja liinid asendatakse uutega). Tööde käigus õhuliini kasutusotstarve, arhitektuuriline lahendus ja maht ei muutu. Kõrgepingeliini asukoht, pingeklass ja kaitsevöönd jääb samaks. Ringkonnakohus nõustub avaldaja seisukohaga selles, et vana õhuliini lammutamist ja selle uuega asendamist ei saa praegusel juhul pidada uue õhuliini rajamiseks võõrale kinnisasjale AÕS § 1581 tähenduses. Vaidlustamata asjaoludel on puudutatud isikud omandanud kinnisasjad koos sellel olnud tehnorajatisega. Puudutatud isiku A. Kurg avaldas maakohtus

1. aprillil 2020 toimunud ärakuulamisel, et „ meie pere käes on see olnud alates 70ndatest aastatest, kui liin ehitati. Seda liini vist polnud kui vanaisa ostis selle ja seda samal ajal ehitati ju eelmised omanikud müüsidki ära, kui aru said, et liin tuleb“. Ringkonnakohus peab asja lahendamisel oluliseks ka asjaolu, et puudutatud isikud asusid kasutama hooneid ja maad ajal, kui nad teadsid, et nende elukoha vahetus läheduses paikneb kõrgepingeliin. Avaldaja väidete kohaselt rajati kõrgepingeliin juba 1960ndatel aastatel ehk tegemist ei ole võõrale kinnisasjale uue tehnorajatise rajamisega. Asjaolu, et uus õhuliin on mastaapsem, st mõnevõrra muutub rajatise välimus ja tehnilised näitajad ja seda eelkõige seetõttu, et ajaga on tehnoloogia edasi arenenud, ei tähenda seda, et tegemist on uue tehnorajatise esmakordse püstitamisega. Puudutatud isikute väide, et mastaapsem rajatis koormab neid rohkem kui varasem rajatis, ei ole millegagi tõendatud. Kuna tehnovõrk ja -rajatis on puudutatud isikute kinnisasjadele rajatud juba enne maa esmakinnistamist ja avaldaja teostab olemasolevas kaitsevööndis õhuliini rekonstrueerimistöid vahetades amortiseerunud liinid ja postid uutega, siis ei kuulu praegusel juhul kohaldamisele AÕS § 158 ja §
2. Vaidlusaluse tehnorajatise õiguslikku seisundit reguleerib

§ 152

ja selle talumise eest tasu määramist

§-d 154-156. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus kõrgepingeliin kui tehnorajatis oleks olnud amortiseerunud sellisel määral, et see oleks tervikuna kasutusest välja langenud. Asjaolu, et avaldaja on olemasoleva tehnorajatise lammutanud ja asendanud selle uuega, ei välista

§ 152

lg 1 kohaldamist, kuna tehnorajatis kui selline eksisteeris enne puudutatud isikutele kuuluvate kinnistute esmakinnistamist ja talumiskohustus ei lõppe, vaid kestab edasi. Seega on põhjendamatu puudutatud isikute väide, et tehnorajatise lammutamisega on talumiskohustus lõppenud. Praegu kehtiv

§ 152

lg 1 näeb ette, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma vaid sellist olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist. Kinnisasja omanik peab taluma tehnovõrku või -rajatist ka juhul, kui esinevad AÕS §-s 1581 sätestatud eeldused või muu talumiskohustus. Sama paragrahvi teise lõike kehtiv redaktsioon näeb ette, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma ka tehnovõrku või -rajatist, mille suhtes ei ole AÕS § 1581 lg-s 1 sätestatud talumiskohustust, kui see tehnovõrk või -rajatis kuulub võrguettevõtjale ja on püstitatud omaniku nõusolekul enne 1. aprilli 1999 ning seda tehnovõrku või -rajatist kasutatakse eesmärgipäraselt ja avalikes huvides. Kuna

§ 152

lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud, on puudutatud isikutel I ja II seadusest tulenev tehnorajatise talumiskohustus. 9.2. Ringkonnakohtu hinnangul hõlmab

§ 152

lg-s 1 sätestatud talumiskohustus kohustust lubada teostada tehnorajatise renoveerimis- ja hooldustöid selle töös hoidmiseks ja uuendamiseks. Seda ei muuda ka asjaolu, et

§ 152lg 1 15.

mai

1. a redaktsioonis oli olemas tehnovõrgu või -rajatise teenindamiseks, remontimiseks ja rekonstrueerimiseks 8 vajalike tööde talumiskohustus, kuid hiljem on regulatsiooni muudetud ja seadus ei sätesta enam otsesõnu renoveerimistööde talumiskohustust. Eeltoodud põhjendustel tuleb rahuldada avaldaja nõue kohustada puudutatud isikuid taluma neile kuuluvatel kinnisasjadel asuvate kõrgepingeliinide mastide ja liinijuhtme vahetust. 9.
2. Avaldaja on esitanud ka nõude kohustada puudutatud isikuid taluma avaldaja esindajate ja töötajate viibimist neile kuuluvatel kinnisasjadel ning tagada neile ligipääs kinnisasjadele talumiskohustuse täitmiseks. Ringkonnakohus leiab, et avaldaja nõue on põhjendatud, kuna varasemalt on puudutatud isikud keeldunud andmast avaldajale, st esindajatele ja/või töötajatele juurdepääsu kõrgepingeliinile, et võimaldada rekonstrueerimistööde tegemist. Nimelt ilmneb avaldusele lisatud tõenditest (lisad 4-6), et puudutatud isikud on takistanud avaldaja ligipääsu vaidlusalusele kõrgepingeliinile. Nimetatud asjaolu on tuvastanud maakohus
3. märtsi
4. a esialgse õiguskaitse kohaldamise määruses. Eeltoodud põhjendustel tuleb määruskaebus rahuldada.
5. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus võõral kinnisasjal paikneb tehnovõrk või -rajatis, mis on rajatud enne maa esmakinnistamist ja mis on vajalik avalikes huvides, võib selle ümberpaigutamist nõuda

§ 152lg 4 alusel.

1. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja teeb uue määruse, millega avaldus rahuldatakse, siis tuleb muuta ka maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3). TsMS § 172 lg 1 teine lause annab mitme menetlusosalisega hagita menetluses kohtule ulatusliku kaalutlusõiguse otsustada menetluskulude jätmine mõne menetlusosalise kanda, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. Viidatud sätte kohaldamine on diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (vt nt Riigikohtu
2. oktoobri
3. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11359, p 14). Ringkonnakohtu hinnangul on praegusel juhul õiglane jätta menetlusosaliste menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel nende enda kanda. Kuigi avaldus rahuldatakse ehk lahend tehakse puudutatud isikute kahjuks, ei pea ringkonnakohus õiglaseks jätta menetluskulud puudutatud isikute I ja II kanda. Puudutatud isikud I ja II ei esitanud menetluses põhjendamatuid väiteid ega taotlusi. Neil oli õigus tuua menetluses esile asjaolud, et tuvastada, kas puudutatud isikute suhtes kehtib tehnorajatise talumiskohustus, ning avaldada oma arvamust õigusliku olukorra esinemise kohta. Arvestades vaidlusi asjaolusid ja selle tähtsust avaliku huvi esinemise tõttu, peab ringkonnakohus õiglaseks jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. Sellise menetluskulude jaotuse puhul puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.
4. Maakohus on
5. märtsi
6. a määrusega rahuldanud avaldaja taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja keelanud puudutatud isikutel piirata või tõkestada ligipääsu kinnisasjadel asuvale kõrgepingeliinile. Ringkonnakohus jätab TsMS § 445 lg 2 alusel koosmõjus §-ga 659 kohtumäärust tagava abinõuna jõusse maakohtu
7. märtsi
8. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu kuni tsiviilasjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni. /digitaalselt allkirjastatud/ 9