KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. oktoober 2017, Tartu Kriminaalasja number 1-16-7809 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Juhan Sarv Ko

§ 264

lg 1 p-s 2 ettenähtud süüteokoosseisuga kaitstavaks õigushüveks on muuhulgas avalik kord ning kehtiva kohtupraktika kohaselt eeldab avaliku korra rikkumine intensiivset juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu häirimist. Küll aga leiab kaitsja, erinevalt maakohtust, et tunnistaja H.P. ei olnud asjasse mittepuutuv isik, kelle rahu oleks B.K oma käitumisega häirinud. Taolist seisukohta põhjendab kaitsja asjaoluga, et H.P. on politseitöötaja ning täitis 28. juulil 2016, s.o päeval, kui B.K süüdistuse kohaselt hülgas kassi, oma töökohustusi. Järelikult ei ole tegemist avaliku korra rikkumisega. Tõepoolest on maakohus kohtuotsuses leidnud,

§ 264lg 1 p 2 süüteokoosseisuga kaitstav õigushüve on muuhulgas avalik kord.

Edasiselt, samas lauses, on maakohus väitnud, et kohtupraktika kohaselt on koosseisu täitmiseks vajalik piisavalt intensiivne, asjasse mitte puutuva(

1. te)isiku(
2. te)rahu häirimine (I kd, tl 177). Seejärel, hinnanud H.P. sündmuskohal viibimise asjaolusid, on maakohus teinud järelduse, et kuivõrd H.P. viibis sündmuskohal juhuslikult ja ei täitnud seal tööülesandeid, siis oli H.P. kõrvaline isik, keda B.K teguviis intensiivselt häiris. Esmalt märgib ringkonnakohus, et taolisest kohtuotsuses toodud sõnastusest pole võimalik üheselt mõista, kas maakohus peab silmas KarS § 264 lg 1 p-s 2 või KarS §-s 263 kirjeldatud kuriteo objektiivse koosseisu täidetust. Kohtuotsuse edasisest arutluskäigust tulenevalt saab ringkonnakohtu arvates teha järelduse, et maakohus on ülaltoodut väites silmas pidanud avaliku korra raske rikkumise objektiivset koosseisu. Taolisele järeldusele annavad aluse maakohtu kohtuotsuses esitatud viited kõrvaliste isikute rahu häirimisele. Korrakaitseseaduse § 55 lg 1 kohaselt on keelatud avalikus kohas käituda teist isikut häirival ja ohtu seadval viisil. Samas jääb ringkonnakohtule mõistetamatuks kohtu mõttekäik avaliku korra mõiste ja intensiivse asjasse puutuva(
3. te)isiku(
4. te)rahu häirimise seostamisel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga,

§ 264

lg 1 p-s 2 ettenähtu süüteokoosseisuga kaitstavaks õigushüveks on muuhulgas ka avalik kord. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt mõistetakse avaliku korra all tavade, heade kommete, normide või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ning võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Tulenevalt avaliku korra mõistest on igati mõistetav, et kehtestades keelunormid (väärteo- kui kriminaalkorras), mis muudavad lubamatuks looma julma kohtlemise, kaitsevad taolised normid teataval määral ka avalikku korda. 5 Samas ei tähenda see,

§ 264

lg 1 p-ga 2 kaitstavaks hüveks on avalik kord, veel seda, et nimetatud kuriteo objektiivse teokoosseisu täidetuse jaatamiseks tuleks tuvastada avaliku korra rikkumine või (avaliku korra) raske rikkumine. Mõisted „avalik kord“, „avalik koht“ ja „avaliku korra rikkumine“ (ka raske rikkumine) ei ole samastatavad. KarS § 264 lg 1 p 2 kohaselt on keelatud looma suhtes lubamatu teo toimepanemine avalikus kohas. Seega moodustab nimetatud kuriteo objektiivse teokoosseisu looma suhtes lubamatu teo toimepanemine vaid siis, kui taoline tegu pandi toime avalikus kohas. KarS § 264 lg 1 p-s 2 toodud kuriteo objektiivse teokoosseisu kirjeldusest ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik järeldada, et looma suhtes lubamatu teo toimepanemine avalikus kohas oleks karistatav üksnes juhul, kui sellega rikutakse ka KorS §-s 55 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõudeid ehk pannakse toime avaliku korra rikkumine KarS § 262 või § 263 mõttes. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus,

§ 264lg 1 p 2 toodud kuriteo objektiivne teokoosseis on täidetud juba siis, kui isik paneb avalikus kohas (Kor

S § 54) toime looma suhtes lubamatu teo (LoKS § 4). KarS § 264 lg 1 p 2 kohaldamise seisukohalt pole tähtsust, kas looma suhtes lubamatu teoga rikutakse avalikus kohas käitumise üldnõudeid (KorS § 55) või mitte. Tulenevalt eeltoodust peab ringkonnakohus maakohtu otsuses ja ka apellatsioonis toodud arutlust sellest, kas B.K poolt kassi hülgamist pealt näinud politsei nooremuurija H.P. oli kõrvaliseks isikuks, kelle rahu B.K tegu häiris, asjasse mittepuutuvaks. Samavõrra asjasse puutumatu on ka apellatsioonis esitatud väide, et B.K käitumise näol ei ole tegemist avaliku korra rikkumisega. Nagu öeldud, ei ole avaliku korra (avalikus kohas käitumise üldnõuete) rikkumine KarS § 264 lg 1 p 2 kirjeldatud kuriteo objektiivse teokoosseisu tunnus. Ringkonnakohus leiab,

§ 264

lg 1 p 2 objektiivse teokoosseisu täidetuse seisukohalt on oluline tuvastada, kas B.K pani talle süüks arvatud kassi hülgamise ja tema abitusse seisundisse jätmise toime avalikuks kohas või mitte. Kohtukolleegiumi arvates puudub kriminaalasjas vaidlus, et Põlva kesklinn, kuhu B.K jättis oma tütrele kuuluva kolme käpaga kassi, on KorS § 54 kohaselt avalik koht, s.o koht, mis on antud määratlemata isikute ringile kasutamiseks või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus,

§ 264

lg 1 p 2 objektiivse teokoosseisu osa, s.o teo toimepanemine avalikus kohas, on kriminaalasjas tõendamist leidnud. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, nagu ei oleks tõendatud B.K poolt

1. juulil 2016 kassi hülgamine ja tema abitusse seisundisse jätmine. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu sellekohaste põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu argumente vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata. Vastates apellatsioonis esitatud etteheidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsiooni väidete kohaselt ei ole kriminaalasjas kogutud tõendeid, mis kinnitaksid, et B.K tõstis kassi tema hülgamiseks puurist välja ja asetas kõnniteele. Ringkonnakohus leiab, et taoline väide sellekohaste tõendite puudumise kohta, ei vasta kriminaalasja materjalidele. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on tunnistaja M. M andnud ütlusi, et koheselt pärast B.K kinnipidamist väitis süüdistatav, et lasi kassi lahti, sest ei suutnud teda pidada, talle toitu osta (I kd, tl 158). Nimetatud tõendi lubatavust ja usaldusväärsust ei ole keegi menetlusosalistest kahtluse alla seadnud. Kolleegiumi hinnangul on M. M kõnealused ütlused KrMS § 66 lg 21 p 3 järgi tõendina lubatavad, samuti pole alust kahelda nende usaldusväärsuses. Seega on B.K ise kinnitanud, et ta lasi kassi puurist lahti, kuna ei soovinud teda enam pidada. Samas leiab ringkonnakohus, et B.K-le esitatud süüdistuse tõendatuse seisukohalt ei oma see, kuidas kass puurist välja sai, määravat tähtsust. 6 Süüdistusakti kohaselt süüdistatakse B.K looma suhtes lubamatu teo toimepanemises, mis LoKS § 4 lg 1 kohaselt võib seisneda mh looma hülgamises ja tema abitusse seisundisse jätmises. Ringkonnakohus leiab, nõustudes siinjuures maakohtuga, et soovi kass hüljata, s.o maha jätta, näitab eelkõige B.K käitumine pärast kassi puurist väljapääsemist, mitte aga see, kuidas kass puurist välja pääses. B.K käitumise kohta ütlusi andud tunnistaja H.P. väidete kohaselt märkas ta B.K koos kassiga, kes oli puuris, juba autobussis. Bussist väljudes ning tööle minnes, kõndis B.K kassiga tunnistaja ees. Seejärel kadus B.K tunnistaja vaateväljast, sest pangamaja varjas teda. Ajavahemik, mil H.P. B.K ei näinud, oli tunnistaja arvates 20–25 sekundit. Väljudes pangamaja nurga tagant märkas ta kõnnitee ja muru serval kassi. Looma juures kedagi ei olnud ning ta otsustas kassi kinni püüda. Jõudmata veel kassi juurde, märkas ta B.K , kes liikus kiirel sammul mööda Kesk tänavat Põlva bussijaama suunas. Nende vahe oli umbes 40 meetrit. Saanud kassi kätte, otsustas H.P. B.K-le järgneda. Järgnedes kassiga B.K-le, tekkis neil korraks süüdistatavaga silmside, kuid B.K ei peatunud ega tulnud ka tema juurde. Ringkonnakohtul puudub igasugune alus kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses, sest B.K oli H.P. jaoks täiesti võõras inimene ning kriminaalasjas puuduvad igasugused viited asjaoludele, miks peaks tunnistaja toimunud sündmusi kirjeldades andma valeütlusi. Lisaks riimuvad H.P. ütlused M. M ütlustega selle kohta, et B.K kinnitas kassi lahtilaskmist (vt eespool). H.P. kirjeldatud B.K käitumisest saab ringkonnakohtu arvates teha tõsikindla järelduse, et süüdistatava sooviks oli kass hüljata. Nimetatule viitab otseselt B.K eemaldumine kohast, kus kass transpordipuurist välja pääses. B.K väite, nagu oleks ta püüdnud kassi kinni püüda, kuid see ei õnnestunud kassi põgenemise tõttu, loeb ringkonnakohus paljasõnaliseks ning ümberlükatuks H.P. ütlustega. Ringkonnakohtule jääb mõistetamatuks, miks süüdistatav, juhul kui tema sooviks oli puurist välja pääsenud kass kinni püüda, ei jäänud kassi juurde, vaid hoopis eemaldus kiirel sammul. Tõsiseltvõetav ei ole B.K selgitus, nagu soovinuks ta minna Põlva Kaubamaja taga asuvale supluspaigale kassi transpordipuuri puhastama, sest nimetatud veekogu ei jäänud B.K liikumissuunda, s.o mööda Kesk tänavat mäkke, bussijaama suunas. Ilmekalt kinnitavad B.K soovi kass hüljata ka süüdistatava enese ütlused maakohtu istungil. Nii on B.K maakohtu istungil väitnud, et kui ta oli kassi juurest eemaldunud, vaatas ta korraks tagasi ning nägi, et kassi oli H.P. süles. Seda nähes jätkas ta liikumist bussijaama suunas. Seega oli sündmuskohal kujunenud olukord, kus B.K tütrele kuuluv kass oli B.K-le võõra isiku süles. Vaatamata sellele ei püüdnud B.K võõrale isikule läheneda, temaga kontakti võtta, et kass enda kätte saada ja uuesti puuri paigutada. Vastupidi, B.K jätkas oma teekonda, eemaldudes kassist. Ringkonnakohtu arvates viitab taoline käitumine sellele, et B.K sooviks oligi kassist vabaneda, ta hüljata, sest millegi muuga tema käitumine mõistuspäraselt seletatav ei ole. B.K soovile kass hüljata viitab ka tema maakohtus avaldatud mõttekäik, mille kohaselt tundis ta kassi võõra isiku süles nähes rahulolu, sest lootis, et kass paigutatakse loomade varjupaika. Ringkonnakohus leiab, et taoline väide viitab üheselt sellele, et B.K oli kohe soov kass hüljata, sest nähes kassi H.P. süles, tundis ta rahulolu, et kass ei jää järelevalveta kesklinna parki, vaid kass võidakse paigutada varjupaika. Apellatsioonis leitakse, et B.K ei jätnud kassi abitusse seisundisse. Nimetatut põhistab kaitsja väitega, et kass sattus juba mõnikümmend sekundit pärast B.K lahkumist H.P. vaatevälja, kes ta seejärel kinni püüdis. Seega ei sattunud kass abitusse seisundisse. Ringkonnakohtu arvates ei ole kaitsja taoline väide tõsiseltvõetav. 7 Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et
2. juuli 2016 varahommikul hülgas B.K tütre kassi Põlva kesklinnas. Ringkonnakohus leiab, et juba inimese hoolitsusega harjunud kassi jätmisega üksinda kesklinnas asuvasse parki, asetas B.K kassi abitusse seisundisse. Jättes kassi maha, ei saanud B.K kuidagi eeldada, et hüljatud kass satub kellegi kolmanda isiku vaatevälja, kes võtab ta enda hoole alla. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kassi tervislikku seisukorda arvestades (üks käpp puudu, kass ei kuulnud), kohta kus B.K kassi hülgas (kesklinn) ja kassi tervislikust seisundist tulenevat riski leida endale iseseisvalt süüa ja vett, asetas B.K teguviis kassi abitusse seisundisse. Samas märgib ringkonnakohus sedagi, et LoKS § 4 lg 1 kohaselt on looma hülgamine, millega käesoleval juhul vaieldamatult tegemist oli, käsitatav looma suhtes lubamatu teona isegi juhul, kui loom hülgamise tagajärjel abitusse seisundisse ei satu. Osutatud sätte järgi on looma suhtes lubamatu tegu mh „looma hülgamine või abitusse seisundisse jätmine“. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on kinnitust leidnud B.K poolt Põlva kesklinnas kassi hülgamine ja sellega kassi asetamine abitusse seisundisse. B.K taotlus talle tekitatud kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohus leiab, et B.K nõude süüteomenetluses tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, on maakohus õigustatult jätnud rahuldamata. Maakohus on B.K taotlust käsitledes õigesti leidnud, et nimetatud taotluse lahendamisel tuleb lähtuda süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadusest (SKHS), eelkõige aga SKHS § 7 lgst 1 ja 11 lg-st
3. SKHS § 7 näeb ette kahju hüvitamise võimaluse sõltumata süüasja lõpptulemusest. Nimetatud paragrahvi esimene lõige näeb ette, et kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust ja põhjustab seeläbi isikule kahju, on isikul õigus nõuda sellise kahju hüvitamist sõltumata sellest, milline on selle süüasja lõpptulemus, mille raames isikule kahju tekitati. SKHS § 11 lg 2 kohaselt hüvitatakse SKHS § 7 alusel füüsilisele isikule mittevaraline kahju üksnes juhul, kui isikult on süüteomenetluses võetud vabadus; teda on piinatud või ebainimlikult või alandavalt koheldud; kahjustatud tema tervist, kodu või eraelu puutumatust; rikutud tema sõnumi saladust või teotatud tema au või head nime. Menetleja süü ei ole mittevaralise kahju hüvitamise eelduseks, kui menetlusõiguse rikkumisega on isikut piinatud või teda on ebainimlikult või alandavalt koheldud. B.K taotlusest, hüvitada talle mittevaraline kahju, on võimalik mõista, et mittevaraline kahju on süüdistataval tekkinud seoses tema tervise kahjustamisega, mis oli tingitud tema suhtes kriminaalmenetluse põhjendamatust alustamisest Lõuna Politseiprefektuuri Põlva politseijaoskonna töötajate poolt. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd käsitletavas kriminaalasjas ei ole tuvastatud B.K kriminaalasja menetleja poolt mingitki menetlusõiguse rikkumist, veel vähem süülist rikkumist, siis olenemata sellest, kas B.K tervislik seisund kriminaalmenetluse alustamise tõttu halvenes, ei kuulu B.K taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamisele. Kohtukulu B.K kaitsja A. Vilt on esitanud
4. septembril 2017 taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. 8 Taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsiooni koostamisele, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamisele ja istungil osalemisele kokku 5 tundi. Nimetatu eest palub kaitsja hüvitada 240 eurot, sh käibemaks 40 eurot. Nimetatud õigusabi tasule lisandusid riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud kulud (kaitsja sõidukulu) summas 64.80 eurot, sh käibemaks 10.80 eurot. Kokku palub kaitsja määrata advokaadibüroo pidajale riigi õigusabi tasu ja kuluhüvitise summas 304.80 eurot, sh käibemaks 50.80 eurot. Ringkonnakohus leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht proportsioonis maakohtu otsusega. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri
5. juuli
6. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada. KrMS § 185 lg 2 alusel tuleb määratud kaitsjale apellatsioonimenetluses määratud tasu ja kuluhüvitis kui KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu B.K-lt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista. Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Juhan Sarv 9