Obsah (5)

§ 120§ 37§ 121§ 43§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-23-1136 Määruse kuupäev 9. juuni 2023 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi X kaebus Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seond

) § 121 lg 4 ja § 204 lg 1). ASJAOLUD

1. X (kaebaja) esitas
2. mail 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles heidab Viru Vanglale ette seda, et talle ei väljastatud võimlemismatti. Kaebuse kohaselt nägi
3. juunil 2022 Tallinna Vangla taastusraviarst kaebajale tugevate seljavalude tõttu ette võimlemismati kasutamise.
4. a septembris saabus kaebaja Viru Vanglasse ning sealne arst leidis, et võimlemismatti ta ei vaja. Kaebaja esitas vanglale taotluse võimlemismati saamiseks ja vaide, kuid oma eesmärki ei saavutanud. SA Ida-Viru Keskhaigla ortopeed nägi
5. veebruaril 2023 kaebajale samuti ette võimlemismati kasutamise, kuid vangla arst keeldus abivahendi andmisest. Võimlemismatt anti kaebajale alles
6. mail
7. Kaebaja leiab, et Viru Vangla arst käitus tema suhtes õigusvastaselt ning mitme kuu jooksul võimlemismati mitteväljastamine oli ebainimlik ja piinav. Kaebaja kannatas füüsilist ja hingelist valu, teda alandati ning tema tervis sai kahjustatud. Kaebajal tekkisid unehäired ja stress. X palub tunnistada vangla/tervishoiutöötaja tegevused õigusvastaseks ning mõista Viru Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitis. Kaebaja soovib enda riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist.
8. Vastuseks kohtunõuetele edastas Viru Vangla
9. mail 2023 kohtule kaebaja vanglale esitatud kahjunõude nr 6-16/39-1 ja vangla
10. mai
11. a otsuse nr 6-26/78-2, millega kahjunõue jäeti rahuldamata. Vangla meditsiiniosakond selgitas
12. juunil 2023, et kaebajale 3-23-1136 väljastati võimlemismatt
13. veebruaril 2023 ning
14. mail 2023 vahetati see kulumise tõttu uue vastu. Võimlemismatt on kaebaja kasutuses ka praegu. KOHTU SEISUKOHT 3.

§ 120

lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme. Kaebaja palub kaebuses tunnistada vangla/tervishoiutöötaja tegevused õigusvastaseks ning palub Viru Vanglalt välja mõista hüvitise. Kohtu hinnangul on kaebaja tuvastamisnõue praegusel juhul hõlmatud kahju hüvitamise nõudega. Hüvitamisnõude lahendamisel tuleb anda hinnang ka vangla tegevuse õiguspärasusele ja seetõttu ei ole tuvastamisnõude puhul tegemist eraldiseisva nõudega. Seega on kaebaja esitanud hüvitamiskaebuse

§ 37lg 2 p 4 mõttes.

4.

§ 120

lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

§ 121

lg 2 p 21 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

1. Asja materjalidest saab järeldada, et kaebajal puudus võimlemismatt alates
2. septembrist 2022 (s.o päev, mil kaebaja saabus Viru Vanglasse) kuni
3. veebruarini
4. Viru Vangla
5. juuni
6. a vastusest kohtunõudele nähtub, et võimlemismatt väljastati kaebajale
7. veebruaril 2023 ning
8. mail 2023 vahetati see uue vastu. Kohtul puudub alus kahelda vangla väidetu tõele vastavuses, mistõttu saab järeldada, et kaebuses viidatud kuupäev
9. mai 2023 ei ole siiski võimlemismati algse väljastamise kuupäev. Kaebajal puudus seega Viru Vanglas võimlemismati kasutamise võimalus ligikaudu viie kuu jooksul.
10. Kohus leiab, et kaebaja õigusi ei ole intensiivselt riivatud ning ei ole tõenäoline, et kohus rahuldaks kaebuse ja mõistaks kaebaja kasuks välja rahalise hüvitise. Kohus peab usutavaks ning see nähtub ka asja materjalidest, et kaebaja tervislikku seisundit arvestades esines tal vajadus võimelda. Siiski ei tähenda võimlemismati puudumine asjakohasel ajavahemikul seda, et kaebajal puudus võimlemisharjutuste tegemise võimalus täielikult või nende tegemine oli sedavõrd raskendatud, et vastava vahendi puudumise tõttu saanuks kaebajale kaasneda intensiivsed negatiivsed tagajärjed. Võimlemisharjutusi on võimalik teha ka võimlemismatita, nt püstises asendis või seina toel. Samuti ei saa võimlemismati puudumise ajavahemikku pidada sedavõrd pikaks, et sellega saanuks kaebaja tervislikule seisundile kaasneda intensiivsed negatiivsed tagajärjed. Kaebuse juurde lisatud kaebaja tervisekaardile
11. juunil 2022 tehtud sissekandest nähtub, et kaebaja on liikunud ja võimelnud ka enne Tallinna Vanglas võimlemismati väljastamist. Tervisekaardi kohaselt väljastati võimlemismatt kaebajale Tallinna Vanglas
12. juunil 2022 kuueks kuuks ehk kuni
13. detsembrini
14. Kaebaja teise vanglasse ümberpaigutamise tõttu võeti kaebajalt võimlemismatt siiski varem ära. Samas saab eelnevast järeldada, et võimlemismatt oli kaebajale väljastatud ajutiselt ning teatud ajavahemike tagant oleks tulnud selle vajadust uuesti hinnata. Seega ei olnud võimlemismati vajalikkus igal ajahetkel ilmselge. Viru Vangla arst on korduvalt võimlemismati väljastamise vajadust hinnanud ning on selle raames võtnud arvesse kaebaja tervisekaardil kajastatud asjakohaseid terviseandmeid ning uuringute tulemusi, samuti on vangla arvestanud muutunud asjaolusid (hilisem ortopeedi sissekanne võimlemismati vajaduse kohta). Pärast ortopeedi vastavasisulist kannet on kaebajale
15. veebruaril 2023 võimlemismatt antud. Seega ei viita kohtule esitatud materjal sellele, et Viru Vangla arst oleks jätnud olulised asjaolud tähelepanuta või teinud tuvastatud asjaoludest ilmselgelt meelevaldseid järeldusi. Kohtu hinnangul on küsitav ka põhjusliku seose esinemine kaebaja väidetud ebakohase tegevuse ning tagajärje vahel. Väheusutav on, et just võimlemismati puudumine viie kuu jooksul põhjustas kaebaja 2 3-23-1136 väidetud tagajärgi. Kaebuses viidatud tagajärgi (füüsiline ja hingeline valu, unehäired, stress) ei saa ainuüksi seostada sellega, et tal puudus võimlemiseks matt. Kaebuse juurde lisatud digiloo haigusjuhtumist nr 15904251 nähtub, et kaebajal on krooniline valusündroom. Võimlemine saab üksnes kaebaja valusid leevendada, kuid neid mitte täielikult ära võtta. Lisaks leiab kohus, et võimlemismati puudumine asjakohasel ajavahemikul võis põhjustada ebamugavust ning raskendada võimlemisharjutuste tegemist, kuid sellega ei saanud kaasneda inimväärikuse alandamise ja tervisekahjustuse mõõtu tagajärjed, mis kuuluksid riigivastutuse seaduse alusel rahaliselt hüvitamisele.
16. Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et kaebusega kaitstava õiguse riivet ei ole praeguses asjas alust käsitleda intensiivsena ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Seetõttu tagastab kohus X kaebuse

§ 121lg 2 p 21 alusel.

Kohus selgitab, et vastavalt

§ 43

lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

1. Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning kohus jätab taotluse läbi vaatamata.
2. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 3