Obsah (5)

§ 34§ 35§ 36§ 6§ 16

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine 3-20-1629 11. oktoober 2021 Maria Lõbus Aleks

) § 34 reguleerib hariduse omandamise võimaldamist vanglas.

§ 34

lõige 4 sätestab: „Kinnipeetavale, kes ei valda eesti keelt, antakse tema soovil võimalus eesti keele õppimiseks. Kui eesti keele õpe ei toimu käesoleva seaduse §-des 35 ja 36 sätestatu raames, korraldab ja finantseerib eesti keele õpet vanglateenistus.“

§ 35

reguleerib vanglas põhi- ja üldkeskhariduse omandamist ning

§ 36kutsehariduse omandamist.

Praegusel juhul soovib kaebaja eesti keele õppe korraldamist vangla poolt, st väljaspool põhi-, üldkesk- või kutsehariduse omandamist.

§ 34

lõige 4 näeb kinnipeetavale ette subjektiivse õiguse eesti keele õppele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 5. augusti 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-29-15, punkt 12).

§ 34

lõige 4 näeb vanglale ette kohustuse võimaldada kinnipeetavale hariduse omandamine. Tulenevalt õppetöös osalemise vabatahtlikkuse põhimõttest tekib vanglal nimetatud kohustus hetkest, kui kinnipeetav on avaldanud soovi asuda omandama haridust, mis vastab tema põhjendatud huvidele.1

§ 34

lõige 6 sätestab, et vanglateenistus suunab ja soodustab kinnipeetavaid hariduse omandamisel.

§ 34

lõikest 6 tuleneb vanglale kohustus aidata kaasa kinnipeetava hariduse omandamisele (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-3-1-31-12, punkt 12).
3. Kaebaja on vanglale põhjendanud eesti keele õppimise vajadust sooviga minna edaspidi õppima eesti keeles (tl 16). Samuti on kaebaja viidanud sellele, et talle on eesti keele oskus vajalik, et ta saaks vanglale esitada eestikeelseid pöördumisi. Kaebaja selgitas, et vangla ei vaata tema venekeelseid pöördumisi läbi ning eestikeelseid pöördumisi ta ei ole võimeline koostama. Eestikeelseid pöördumisi on aidanud koostada kaaskinnipeetav. (Vt tl 32 ‒ 32 pöördel.)
4. Kohus leiab, et vangla keeldumine kaebajale eesti keele õppimise võimaldamisest on õigusvastane. Kaebaja on ära näidanud oma põhjendatud huvi eesti keele õppimiseks. 9.

§ 34

lõike 1 kohaselt on hariduse omandamise võimaldamise eesmärk kindlustada kinnipeetav piisavate teadmiste, oskuste ja eetiliste tõekspidamistega, mis võimaldab tal jätkata vabaduses hariduse omandamist ja töötamist. Sellest sättest nähtuvalt on kinnipeetava hariduse omandamise, sh eesti keele õppe eesmärk suurendada kinnipeetava iseseisvat toimetulekuvõimet pärast karistuse kandmisest vabanemist ning aidata seeläbi kaasa

§ 6lõikes 1 defineeritud vangistuse täideviimiseesmärkide saavutamisele.2 10.

Asja materjalidest nähtuvalt kannab kaebaja eluaegset vanglakaristust (tl 17, 61 ja 63). Kaebaja tahe omandada eesti keelt, et ta saaks ise vanglale eestikeelseid pöördumisi esitada, on seostatav sooviga parandada oma toimetulekut vangistuse jooksul. Kaebaja soov õppida eesti keelt, et hiljem jätkata hariduse omandamist eesti keeles, võib olla seostatav sooviga parandada oma toimetulekut nii vanglas kui ka pärast vanglast vabanemist. Eluaegset vanglakaristust kandvate kinnipeetavate puhul pole tingimisi vabastamine välistatud. 1 2 Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. 2014, lk 108, P. Pikamäe kommentaar. Samas, lk 107, P. Pikamäe kommentaar. 3 3-20-1629

1. Ehkki üldjuhul on vanglas hariduse omandamise eesmärk aidata kaasa kinnipeetava paremale toimetulekule vabaduses, saab kohtu hinnangul põhjendatuks pidada ka eesmärki parandada kinnipeetava toimetulekut vanglas, seda eriti eluaegset vangistust kandvate kinnipeetavate puhul. Kaebaja soovib eesti keelt õppida, et ta saaks vajaduse korral oma õiguste tõhusaks kaitsmiseks vanglale eestikeelseid pöördumisi esitada. Ehkki vangla võib teatud tingimustel ka enda kulul korraldada kinnipeetavate võõrkeelsete pöördumiste tõlkimise, kehtib see ainult vaiete ja kahjunõuete puhul (justiitsministri
2. novembri
3. a määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 491). Muid pöördumisi nõutakse kinnipeetavatelt eesti keeles. Ka asja materjalidest nähtub, et kaebaja venekeelseid pöördumisi, mis ei ole vaided ega kahjunõuded, ei vaata vangla sisuliselt läbi, vaid nõuab eestikeelseid pöördumisi (tl 15). Kaebaja selgituste järgi on ta sellises olukorras sõltuv kaaskinnipeetavate abist. Kohtu hinnangul ei saa põhjendatuks pidada olukorda, kus vangla nõuab kaebajalt eestikeelseid pöördumisi, kuid samas ei võimalda tal eesti keelt õppida, ehkki kaebaja ise on selleks soovi avaldanud. Kohus juhib veel kord tähelepanu

§ 34

lõikele 6, mille kohaselt on vanglal kohustus toetada kinnipeetava püüdlusi enese harimisel. 12. Kohus ei nõustu vangla seisukohaga, et võimaliku vanglast vabanemise korral ei aita eesti keele oskus kaebajal ühiskonda paremini integreeruda. Isegi siis, kui kaebaja saadetakse pärast vanglast vabanemist Eestist välja Venemaa Föderatsiooni, on võimalik, et kaebaja saab Venemaal viibides eesti keele oskust enda kasuks pöörata, kasutades seda hariduse omandamisel ja/või töötamisel. Seega võib eesti keele oskus kaebaja toimetulekule ja seeläbi õiguskuulekale käitumisele kaasa aidata ka Venemaal elades. Vanglas hariduse omandamise, sh eesti keele õppimise eesmärk ei ole tagada kinnipeetava edukat toimetulekut ja õiguskuulekat käitumist ainult Eesti ühiskonnas, vaid laiemalt. Seetõttu leiab kohus, et kaebajale eesti keele õpetamine on kooskõlas

§ 6

lõikes 1 ja

§ 34lõikes 1 nimetatud eesmärkidega.

1. Kohus leiab, et praegusel juhul ei saa määravaks pidada seda, et
2. aastal võimaldas vangla kaebajale eesti keele õpet, kuid see katkes kaebajast tingitud põhjustel. Tegu oli kümme aastat tagasi toimunud sündmustega. Kaebaja motivatsioon ja arusaam eesti keele oskuse vajalikkusest võib olla selle aja jooksul muutunud.
3. Eesti keele õpet ei takista ka asjaolu, et kaebajale pole praegusel hetkel eesti keele õpet individuaalses täitmiskavas ette nähtud (individuaalne täitmiskava kajastab üksnes
4. aastal toimunud eesti keele õpet).

§ 35

lõigete 1 ja 2 ning § 36 lõike 1 kohaselt saab kinnipeetav põhi-, üldkesk- ja kutseharidust omandada ning tööalase enesetäiendamise eesmärgiga täienduskoolituses osaleda ainult juhul, kui see on kinnipeetavale individuaalses täitmiskavas ette nähtud. Samasugune regulatsioon puudub aga eesti keele õppimise võimaldamise kohta. Seda, et eesti keele õppimise võimaldamist saab nõuda ka juhul, kui individuaalne täitmiskava seda ette ei näe, kinnitab veel asjaolu, et

§ 16lõike 1 punkti 4 ja justiitsministri 14.

mai 2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ § 1 lõike 21 punkti 5 kohaselt tuleb kinnipeetava individuaalses täitmiskavas hariduse osas ette näha üksnes üldhariduse või kutsehariduse või tööalase enesetäiendamise eesmärgiga täienduskoolituse andmise vajadus.

ega viidatud määrus nr 21 ei sisalda sätet, mis kohustaks individuaalses täitmiskavas hariduse omandamisega seoses kajastama eesti keele õpet, mis ei toimu põhi-, üldkesk- või kutsehariduse omandamise raames. Kuna individuaalses täitmiskavas ei ole väljaspool üld- või kutsehariduse omandamist toimuva eesti keele õppe kajastamine kohustuslik, ei saa ka kaebaja õigust nõuda eesti keele õppe võimaldamist siduda vastava märke olemasoluga individuaalses täitmiskavas. 4 3-20-1629

1. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vanglal on kohustus võimaldada kaebajal õppida eesti keelt. Samas tuleb kaebajal arvestada sellega, et vanglal ei ole kohustust eesti keelt mittevaldavale kinnipeetavale võimaldada eesti keele õppimist kohe, kui kinnipeetav selleks soovi avaldab. Kui vanglal ei ole koos piisavat arvu keeleõppes osaleda soovivaid kinnipeetavaid, on õigustatud viivitus seni, kuni eesti keele õppes osalemiseks on soovi avaldanud selline hulk kinnipeetavaid, et on majanduslikult otstarbekas avada õpperühm. Vangla saab seniks lisada kaebaja ootenimekirja. (Vt ka Tartu Ringkonnakohtu
2. veebruari
3. a määrus asjas nr 3-18-1963, punkt 15.) Seetõttu ei saa kohus kohustada vanglat võimaldama kaebajal osaleda eesti keele õppes kohe või mingi kindla tähtaja jooksul. Kohtul on võimalik vanglat kohustada seda tegema esimesel võimalusel pärast praeguse kohtuotsuse jõustumist. II 16.

§ 6

lõike 1 järgi on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele on vangistuse täideviimise põhieesmärk ning tähendab karistuse sellist täideviimist, mis peab andma vangistatule võimaluse tulla sotsiaalselt vastutavana edaspidises elus toime ilma õiguskorda rikkumata. See tähendab karistatu resotsialiseerimist, tema taaslõimumist ühiskonda vähemalt sel määral, et ta ei pane toime uusi kuritegusid.3

ei reguleeri, kuidas täpselt tuleb vanglal kirjeldatud eesmärke täita. Vanglal on avar kaalutlusruum otsustamaks, kuidas kõige efektiivsemalt vangistuse täideviimise eesmärke saavutada. 17.

ega ükski muu õigusakt ei näe kaebajale ette subjektiivset õigust nõuda talle meelepärastes sotsiaalprogrammides osalemise võimaldamist. Õigupoolest ei pane

ega mõni muu õigusakt vanglale üldse kohustust kindlustada kinnipeetavaid sotsiaalprogrammides osalemise võimalusega. See tähendab, et vangla ei ole kohustatud tagama kinnipeetavatele eelnevalt kirjeldatud eesmärkide saavutamiseks sotsiaalprogrammides osalemise võimalust. Vangla võib oma kaalutlusõigust kasutades jõuda järeldusele, et konkreetse kinnipeetava puhul on tõhusam mõni muu meede.

1. novembril 2020 kinnitatud individuaalsesse täitmiskavasse on märgitud, et kaebaja osaleb aastatel 2014‒2047 psühholoogiga toimuvates vestlustes (sügav ja pikaajaline psühholoogiline teraapia). Individuaalsest täitmiskavast nähtuvalt on vestluste eesmärk arendada kaebaja toimetuleku oskust, seaduskuuleka eluviisi järgimist ning negatiivse ja usaldamatu eluhoiaku muutmist. Vestluste tulemusena peaks kaebaja oskama lahti mõtestada põhjus-tagajärg seoseid, suhtuma ümbritsevasse positiivsemalt ja adekvaatsemalt ning suutma toime tulla oma probleemidega ka seaduslikul teel. Vangla on selgitanud, et peab individuaalseid vestlusi psühholoogiga oluliselt tõhusamaks, sest need on põhjalikud ja kestavad kauem kui programmid (tl 11).
2. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja on omal soovil loobunud vestlustest psühholoogiga (tl 28, 32 ja 59 pöördel). Kaebaja selgitas, et ta rääkis psühholoogiga kõik vajalikud teemad läbi ja rohkem polnud millestki rääkida. Vastustaja viidatud
3. märtsi ja
4. aprilli
5. a päevikukannetest vangiregistrisse saab järeldada, et psühholoogi hinnangul oleks vestlustega jätkamine siiski kaebajale kasulik, kui ta selleks ise koostöövalmidust üles näitaks. Asjaolu, et kaebaja ei soovi enam psühholoogiga vestelda, ei tähenda, et vangla peaks nüüd kaebajale võimaldama sotsiaalprogrammides osalemist. Tõtt-öelda pole kaebaja vähimalgi määral selgitanud, miks ta just sotsiaalprogrammides osaleda tahab ja millised sotsiaalprogrammid 3 Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. 2014, lk 40, J. Sootaki kommentaar. 5 3-20-1629 teda konkreetsemalt huvitavad. Kaebaja on nii kohtueelselt kui ka kohtus nõudnud ainult abstraktselt sotsiaalprogrammides osalemise võimaldamist.
6. Kaebaja soov sotsiaalprogrammides osalemiseks ei ole vanglale siduv. Kaebaja ei pruugi ise suuta adekvaatselt hinnata, milline meede on kõiki asjaolusid arvestades vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks tema jaoks kõige sobivam. Kohtul ei ole alust kahelda vangla järelduses, et kaebaja puhul oleksid kõige tõhusamaks vahendiks pikaajalised, põhjalikud ja individuaalsed vestlused psühholoogiga. Kohtule ei nähtu, et vangla oleks teinud kaalutlusvigu kaebajale sobiva sotsiaalse rehabilitatsiooni vahendi valimisel. III
7. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus kohustab vastustajat võimaldama kaebajal osaleda eesti keele õppes esimesel võimalusel pärast praeguse kohtuotsuse jõustumist. Kaebus jääb rahuldamata sotsiaalprogrammides osalemise võimaldamiseks kohustamise nõude osas.
8. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lõike 1 esimene lause). Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lõige 2). Kohus vabastas
9. aprilli
10. a määrusega kaebaja kaebuse esitamise eest nõutava riigilõivu tasumise kohustusest. Vastustaja teatas, et tal ei ole tekkinud menetluskulusid, mille väljamõistmist taotleda. Kaebaja menetluskulu (riigilõiv, mille tasumise kohustusest kohus ta
11. aprilli
12. a määrusega vabastas) jääb tervikuna riigi kanda (HKMS § 118 lõiked 2 ja 3). (allkirjastatud digitaalselt) 6