Obsah (5)

§ 439§ 656§ 230§ 235§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margit Vutt, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 18. mai 2023 Tsiviilasja number 2-20-15694 T

§ 439

järgi ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Samuti on tõendatud, et ajavahemikul

1. juunist 2019 –
2. maini 2020 (k.a) tasus hageja kostja I ülalpidamiseks kokku 1312 eurot 50 senti. Maakohus tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 197/2020/1065 selles ulatuses lubamatuks. Maakohus ei pidanud elatisena tasutuks järgmisi ülekandeid:
3. mail 2018 summas 300 eurot selgitusega „hello“;
4. mail 2018 summas 200 eurot selgitusega „zene“ ehk „naisele“;
5. juunil 2018 summas 100 eurot selgitusega „na den rozdenija“ ehk „sünnipäevaks“;
6. juulil 2018 summas 200 eurot selgitusega „vqmogatelstvo“ ehk „väljapressimine“;
7. augustil 2018 summas 130 eurot selgitusega „dlja zenq“ ehk „naise jaoks“ ja
8. veebruaril 2020 summas 30 eurot selgitusega „na podarok O.“ ehk „O. kingiks”. Nimetatud ülekannete selgitustest ei saa järeldada, et need on tehtud kostjate ülalpidamiseks. Samuti ei saa kingitusena kantud raha pidada elatiseks. Kostjate ülalpidamiskohustuse täitmiseks ei saa pidada hageja sissetulekute ülekandeid kostjate pangakontodele. Hageja ja kostjate ema kinnitasid, et kostjate ema kasutas, kandmaks ühiseid kulutusi ja laste kulutusi, hageja raha (sissetulekud töötasu näol ja metalli müügist saadud tulu), kuid kumbki ei esitanud tõendeid selle kohta, millal täpsemalt hageja ja kostjate ema koos elasid ja kui suured hageja ülekantud summad kulutati just laste vajaduste rahuldamiseks. Tõendamata on, et hagejal oli kostjate pangakontode pangakaardid ja ta kasutas kostjate pangakontodel olevat raha. Kostja I põlvnemine hagejast tuvastati Viru Maakohtu
9. mai
10. a osaotsusega tsiviilasjas nr 2-18-19078 (tl 75a), mis jõustus
11. juunil 2019, seega ei saanud hageja enne
12. juunit 2019 tellida kostjale I pangakaarti või kasutada kostja I pangakontot. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
13. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kõik ülekanded selgitusega “elatis lastele” võetud arvesse võlgnevuse arvutamisel. Hageja ei ole tõendanud, et kolmandate isikute ülekanded selgitusega “elatis“ ja „lastele” ei olnud täitemenetlustes arvestatud. Kui kohus leidis, et nimetatud asjaolu peavad tõendama kostjad, tulnuks kostjatele seda ka selgitada ja teha ettepanek tõendite 4 esitamiseks. Kostjad pöördusid pärast vaidlustatava kohtuotsuse kättesaamist kohtutäituri poole, kes edastas omapoolsed võlgnevuse arvestused. Arvestustest on näha, et maakohtu poolt elatise sisse arvestatud summad, mille osas maakohus tunnistas sundtäitmised lubamatuks, olid juba arvestatud täitemenetluses võlgnevuse arvutamisel. Nende summade korduv arvestamine ja nende osas sundtäitmise lubamatuks tunnistamine ei ole õige ega põhjendatud. Kostjad paluvad võtta tsiviilasja materjalide juurde kohtutäituri arvestused.
14. Hageja vaidles kostjate apellatsioonkaebusele vastu. Kuni
15. a lõpuni elasid hageja ja kostjate ema koos ning hageja raha laekus kostjate pangakontodele. Kostjad olid hageja ülalpidamisel.
16. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 197/2020/1065 lubamatuks summas 8021 eurot 56 senti või alternatiivselt saata tsiviilasi tagasi maakohtule. Hageja palub menetluskulud jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus tähelepanuta, et Viru Maakohtu
17. juuli
18. a määruse nr 2-18-19078 järgi pidi hageja maksma kostjale I elatist alates
19. juunist
20. Kostjale I tuli 2019 aasta eest maksta elatist 1890 eurot (270x7 kuud) ja
21. aasta eest 2336 eurot (292x8 kuud), s.o kokku 4226 eurot. Täitemenetlus oli algatatud 8021 euro 56 sendi sundtäitmiseks. Seega pidi maakohus tunnistama sundtäitmine lubamatuks vähemalt 3795 euro 56 sendi (8021,56–4226) ulatuses. Maakohus lähtus sellest, millal olid elatiste väljamõistmise otsused langetatud, kuigi oleks pidanud lähtuma sellest, et hageja tegi ülekandeid selgitusega „elatis“. Mõlema kostja kontot valdas kostjate ema ja kõik maksed selgitusega „elatis“ on seotud elatise maksmisega. Õiglane ei ole karistada hagejat selle eest, et elatis oli üle kantud mitte sellele pangakontole, mis oli märgitud kohtuotsuses.
22. Kostjad vaidlesid hageja apellatsioonkaebusele vastu. Maakohus võttis kõik hageja poolt tehtud ülekanded arvesse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
23. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Maakohus ei ole otsust olulises ulatuses põhjendanud ning ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada (

§ 656lg 1 p 5).

Asja lahendamisel on maakohus jätnud välja selgitamata olulised asjaolud, rikkudes selliselt eelmenetluse ülesandeid. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ja asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Apellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus lõpplahendiga. 9. Hageja esitas kostjate vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Hagi õiguslikuks aluseks on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1, mille esimese lause kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hageja palus tunnistada sundtäitmine lubamatuks, sest ta on nõude rahuldanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus tsiviilasjas eelmenetlust korrektselt läbi viinud ega asja lahendamiseks olulisi asjaolusid välja selgitanud. Kuigi üldisest tõendamiskoormuse jaotusest (

§ 230

lg 1 esimene lause) lähtudes peaks hageja võlgnikuna tõendama, et tema suhtes ei ole võla sissenõudmine lubatav, saab hagejale sellise tõendamiskoormuse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi puhul panna üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. 5 Seetõttu piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks) (

§ 235

mõttes), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks (Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1177-14, p 11;
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16;
5. detsembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 22). Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud kostjate pangakonto väljavõtted, kuhu ta ise või tema asemel kolmandad isikud on väidetavalt kostjatele elatise üle kandnud. Hagiavalduses toob hageja välja need ülekanded, mida on kostjate kontodele teinud hageja tööandjad ning mida väidetavalt on kasutatud kostjate ülalpidamiseks. Kohtul ei ole võimalik ise tuletada, kui palju hageja töötasudest kulutati hageja enda ja kui palju kostjate vajaduste rahuldamiseks. Hagejal tuleb esitada selge ülevaatlik arvestus, milline summa on tasutud kostjate ülalpidamiseks. Seejärel on kostjatel võimalik näidata, millises suuruses on hagejal elatise võlgnevus. Võlgnevuse suurust ei kinnita praegu ringkonnakohtu hinnangul kostjate apellatsioonkaebusele lisatud kohtutäituri e-kirjad.
7. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus selgitanud välja, millises summas toimub kummagi kostja kasuks sundtäitmine. Hagiavalduse kohaselt on täiteasjas nr 197/2020/1065 sundtäidetavaks nõudeks 8021 eurot 56 senti ning täiteasjas nr 197/2020/1066 2962 eurot 50 senti. Hageja toob põhjendatult apellatsioonkaebuses välja, et täiteasjas nr 197/2020/1065 täitedokumendiks oleva Viru Maakohtu
8. juuli
9. a määruse tsiviilasjas nr 2-18-19078 järgi sai hageja elatise kohustus kostja I ees olla täitemenetluse algatamise seisuga augustis
10. a maksimaalselt 4226 eurot (elatis
11. a eest 1890 eurot (270x7 kuud) ja elatis
12. a eest 2336 eurot (292x8 kuud)). Hageja väitel oli täitemenetlus algatatud summas 8021 eurot 56 senti. Maakohus ei ole sellele vastuolule tähelepanu pööranud. Põhjendatud on kostjate apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohus ei ole kostjatele tõendamiskoormust selgitanud. Kostjad esitasid koos apellatsioonkaebusega väljavõtted kohtutäituri e-kirjadest, millest kostjate hinnangul peaks nähtuma asjaolu, et maakohtu poolt arvestatud summad on nõuete sundtäitmiseks esitamisel arvesse võetud. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab tsiviilasja eelmenetluse staadiumisse, otsustab apellatsioonkaebusele lisatud tõendite tsiviilasja materjalide juurde võtmise maakohus asja uuel läbivaatamisel.
13. Kostjad soovisid hageja vande alla antud ütlustega tõendada, et hageja ise kasutas kostja I pangakontot ning kostja I kontole kantud raha ei saa lugeda seetõttu ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Maakohus jättis taotluse rahuldamata. Hageja väitel kasutati hageja raha muuhulgas kommunaalmaksete, kostjate meelelahutuse, telefoniarvete, avalike ürituste külastamise, laste arenguga seotud maksete tasumiseks. Maakohus heitis pooltele ette, et kuigi nad kinnitasid, et kostjate seaduslik esindaja kasutas hageja raha kandmaks ühiseid ja laste kulutusi, ei esitanud kumbki pool tõendeid selle kohta, millal täpsemalt hageja ja kostjate ema koos elasid ja kui suur osa hageja poolt ülekantud summast kulutati just kostjate vajaduste rahuldamiseks. Maakohus ei ole seejuures pooltele tõendamise kohustust selgitanud. Pooled ei vaielnud maakohtu istungil, et vaidlusalusel perioodil on hageja ja kostjate ema soovinud omavahelist suhet parandada ning esitasid
14. aastal avalduse abiellumiseks (I kd, tl 173). Ka esitatud pangakontode väljavõtetest nähtuvalt on hageja teinud ülekandeid
15. aastal selgitusega „zene“, s.o „abikaasale“ (nt
16. mail 2018 summas 200 eurot, I kd, tl 28;
17. augustil 2018 summas 130 eurot), mis kaudselt võib kinnitada hageja ja kostjate ema kooselu jätkumist. Sellest tulenevalt on tuvastamata, kas hageja võis mingil perioodil täita elatise kohustust vahetult (hageja ja kostjate ema elasid koos), mistõttu ei 6 pruugi olla õige lähtuda üksnes maksekorraldusse märgitud selgitusest. Ülalpidamine hõlmab kulutusi laste vajaduste rahuldamiseks (nt lastele riiete soetamine, haridusasutusega seotud kulude otsene tasumine vms). Hageja väitel laekus tema töötasu kostjate pangakontodele ning kontosid kasutas kostjate ema pere ühiste, s.h kostjate, vajaduste katteks. Ka kostjate ema kinnitas maakohtu istungil, et põhiline pangakaart oli tema kasutuses, hageja töötasu laekus kostjate pangakontodele, hageja töötasu kasutati koos, maksti kommunaalarved ja jooksvad kulud (I kd, tl 173). Nii nähtub hageja poolt esitatud pangakonto väljavõtetest, et hageja töötasu laekus kostjate kontodele ning kontodelt on tehtud makseid nt Juku Keskuse lastekaupade eest (I kd, tl 25), ülekanded OÜ-le Laste Arengukeskus Pääsuke selgitusega „O.J. 6 let (ehk 6 aastat)“ (I kd, tl 40, tl 40 pöördel), maksed Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonnale O.J. eest (I kd, tl 40 pöördel). Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul selgitada välja nõude aluseks olevad asjaolud, s.o eelkõige igas täiteasjas sundtäitmisele esitatud nõude suurus. Seejärel tuleb maakohtul tulenevalt käesoleva otsuse juhistest selgitada pooltele tõendamiskoormist ning anda võimalus täiendavate tõendite esitamiseks. Hagejal tuleb eelkõige esitada selge ülevaatlik arvestus selle summa kohta, mida ta on kostjate ülalpidamiseks tasunud. Seejärel on kostjatel võimalik tõendada, millises suuruses on hagejal elatise võlgnevus.
18. Ringkonnakohus jätab

§ 173lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse maakohtu otsustada (Riigikohtu 1.

novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 20). (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Margit Vutt Indrek Parrest Triin Uusen-Nacke 7