Obsah (10)

§ 210§ 25§ 37§ 211§ 15§ 16§ 17§ 27§ 34§ 38

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Viktor Bome Otsuse tegemise aeg ja koht 18. mai 2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-1278 Tsiviilasi A. K. (endine T.) hagi H. T. vastu

1995 ja pärast seda

(

§ 210lg 1).

Enne 01. juulit 2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (

1995 § 14 jj), 01. juulist 2010 kohaldub poolte varasuhtele

§-des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (vt ka nt Riigikohtu

1. oktoober
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p 16).

§ 210lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne 01.

juulit 2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele

1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga

(

§ 210lg 1).

Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul ühisvara

1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka

§ 25järgi.

Ühisvara koosseis määratakse

§ 37lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga.

See tähendab, et kui üks või teine abikaasa soetas abielu kestel enne 01. juulit 2010 mingi eseme, tuleb selle otsustamisel, kas ese kuulub lahusvara või ühisvara hulka, kohaldada

1995. Kuna ühisvara jagamise hagi esitati pärast

-i jõustumist 01. juulil 2010, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele

§ 211

lg 1 järgi

(vt ka nt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1417, p 16).

§ 15

lg 1 sätestab, et abiellumisega alustavad mees ja naine abielulist kooselu, mis kohustab neid vastastikuseks lugupidamiseks ja toetuseks. Abikaasadel on teineteise ja perekonna suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Nad korraldavad ühiselt oma abielulise kooselu ja perekonna vajaduste rahuldamise, pidades silmas teineteise ja laste heaolu ning 3 2-20-1278 vastutades teineteise ees abieluga seotud kohustuste täitmise eest.

§ 15

lg 2 kohaselt osalevad abikaasad ühise koduse majapidamise korraldamises ja sissetuleku hankimises oma võimaluste kohaselt. Tegevusala valides ja oma tegevusalal tegutsedes peab abikaasa parimal viisil kasutama oma võimalusi perekonna ülalpidamiseks vajalike vahendite hankimiseks.

§ 16

lg 1 sätestab, et abikaasad on vastastikku kohustatud oma tööga ja varaga perekonda ülal pidama.

§ 16

lg 2 kohaselt hõlmab perekonna ülalpidamine tegevust ja varalisi panuseid, mis on perekonna elutingimuste kohaselt vajalikud ühise majapidamise kulude katteks ning kummagi abikaasa ja nende ülalpeetavate laste tavapäraste ning erivajaduste rahuldamiseks (perekonna huvides tehtud kulutused).

§ 17

sätestab, et kui üks abikaasa teeb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist.

§ 37

lg 3 järgi jagatakse varaühisuse lõppedes ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseadus AÕS § 70 lg 2 sätestab, et ühine omand on kaasomand või ühisomand. AÕS § 71 lg 1 kohaselt on kaasomanike osad ühises asjas võrdsed, kui seaduses või tehinguga pole sätestatud teisiti. AÕS § 76 lg 1 sätestab, et kaasomanikul on õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist. AÕS § 77 lg 2 kohaselt kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele, kuid kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt osa suurusele.

§ 27

lg 1 sätestab, et ühisvara hulka ei kuulu kummagi abikaasa lahusvara.

§ 27

lg 2 kohaselt moodustavad abikaasa lahusvara: 1) abikaasa isiklikud tarbeesemed; 2) esemed, mis olid abikaasa omandis enne abiellumist või mille abikaasa omandas abielu kestel tasuta käsutuse, sealhulgas kinke alusel või pärimise teel; 3) esemed, mille abikaasa omandab oma lahusvarasse kuuluva õiguse alusel või hüvitisena lahusvarasse kuuluva eseme hävimise, kahjustamise või äravõtmise eest või lahusvaraga tehtud tehingu alusel.

§ 27

lg 3 sätestab, et lahusvara hulka ei arvata neid kulutusi, mille kumbki abikaasa on varaühisuse kestel varalt kasu saamiseks töö või varaliste soorituste näol teinud (vajalikud ja kasulikud kulutused). Niisuguste kulutuste väärtus arvestatakse abikaasade ühisvara hulka.

§ 27

lg 6 sätestab, et varaese loetakse abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka.

§ 34

lg 1 sätestab, et kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka.

§ 34

lg 2 sätestab, et kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel.

§ 38

sätestab, et ühisvaral lasuvad kohustused täidetakse vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohustuste jagamisele kohaldatakse võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut. Kohustuste jagamisele abikaasadevahelistes suhetes kohaldatakse käesolevas seaduses vara jagamise kohta sätestatut. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Väited ja tõendid mida otsus ei ole käsitletud ei oma asja lahendamisel tähtsust. Kinnistu asukohaga Xxxx (registriosa xxxx) Hagiavalduse kohaselt soovib hageja jätta Xxxx kinnistu hageja ainuomandisse. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et Xxxx kinnistu kuulub poolte ühisvarasse ja et see jääb hagejale ning et selle väärtus on 246 000 eurot. 4 2-20-1278 Kohus jagab seega Xxxx kinnistu hageja ainuomandisse kohustusega maksta kostjale hüvitis enamsaadud ühisvara väärtuse eest. Õiglaseks hüvitiseks on

§ 37lg 3 kohaselt kinnistu väärtusest 246 000 eurot pool ehk 123 000 eurot.

Eeltoodust tulenevalt tuleb hagejalt mõista kostja kasuks välja rahaline hüvitis enamsaadu ühisvara arvel summas 123 000 eurot. Tulenevalt kinnistu jagamisest hageja ainuomandisse kohustab kohus kostjat andma nõusolek kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses kinnisasja Xxxx (registriosa xxxx) omanikukande kustutamiseks ja hageja ainuomanikuna sissekandmiseks ning asendab TsÜS § 68 lg 5 alusel nõusoleku käesoleva kohtuotsusega. Xxxx kinnistuga seotud pangalaen (lepingu nr xxxx) Hagiavalduse kohaselt soovib hageja jagada Xxxx kinnistul lasuva kohustuse endale kuna hageja soovib ka kinnistu jagamist endale ning et kohustuse jagamisel hagejale tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitist 40 586,50 eurot kuna lahutuse seisuga oli pangalaenu jääk 81 173 eurot. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et pangalaenu kohustus jääb sellele poolele, kellele jääb laenu eest soetatud kinnistu – seega jääb laenukohustus hagejale. Hageja märkis hagiavalduses, et laenujääk oli lahutuse päeva seisuga 81 173 eurot. Kostja märkis, et pangalaenu jäägi kohta ei ole hageja tõendeid esitanud, kuid kostja 14. veebruari 2022.a väljavõttest nähtuvalt oli see 73 620,12 eurot ning hageja ei ole sellele ka vastu vaielnud. Kohus leiab, et tõend on hageja poolt esitatud hagiavaldusega (lisa 14 laenugraafik). Nimetatud tõendist nähtub, et poolte lahutuse ehk xxxx seisuga oli pangalaenu jääk 81 173,64 eurot. Nimetatud tõend on kooskõlas ka kostja märgituga, et 14.02.2022 seisuga oli laenujääk 73 620,12 eurot. Kohus selgitab, et laenukohustus on põhjendatud jagada lahutuse seisuga, kuivõrd lahutusega seisuga lõppes poolte jooksev ühisvaralisus ja seega on ühisvaralist laenukohustust kaetud peale lahutust ühe poole poolt lahusvara arvelt. Vaidlust ei ole, et laenu on peale lahutust katnud hageja. Seega kui kohus jagab kohustuse lahutuse seisuga ja mõistab sellest kohustusest poole kostjalt hageja kasuks välja, saab selliselt kaetud ka peale lahutust hageja poolt laenu teenindamiseks kaetud summadest kostja kohustuseks olev pool. Seega jätab kohus poolte ühisvaralise laenukohustuse panga ees, mis tuleneb laenulepingust nr xxxx, hageja kanda ja kohustab kostjat hüvitama hagejale kostja osa vastavast kohustusest. Kostja osa vastavast kohustusest on

§ 37lg 3 kohaselt pool kohustusest 81 173,64 eurot ehk 40 586,82 eurot.

Eeltoodust tulenevalt, tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja rahaline hüvitis summas 40 586,82 eurot. Kinnistu asukohaga Xxxx (registriosa xxxx) Hagiavalduse kohaselt soovib hageja jätta Xxxx kinnistu hageja ainuomandisse. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et Xxxx kinnistu kuulub poolte ühisvarasse ja et see jääb hagejale ning et selle väärtus on 4000 eurot. Kohus jagab seega Xxxx kinnistu hageja ainuomandisse kohustusega maksta kostjale hüvitis enamsaadud ühisvara väärtuse eest. Õiglaseks hüvitiseks on

§ 37lg 3 kohaselt kinnistu väärtusest 4000 eurot pool ehk 2000 eurot.

Eeltoodust tulenevalt tuleb hagejalt mõista kostja kasuks välja rahaline hüvitis enamsaadu ühisvara arvel summas 2000 eurot. Tulenevalt kinnistu jagamisest hageja ainuomandisse kohustab kohus kostjat andma nõusolek kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses kinnisasja Xxxx (registriosa xxxx) 5 2-20-1278 omanikukande kustutamiseks ja hageja ainuomanikuna sissekandmiseks ning asendab TsÜS § 68 lg 5 alusel nõusoleku käesoleva kohtuotsusega. ATV VIN-koodiga xxxx Poolte vahel puudub vaidlus selles, et ATV kuulub poolte ühisvarasse ja et see jääb kostjale. Poolte vahel on vaidlus selle väärtuse üle. Hageja leiab, et ATV väärtus on 4000 eurot ja on esitanud oma väite tõenduseks välismaa müügiportaali müügikuulutuse. Kostja leiab, et ATV väärtus on 1950 eurot, mille kohta on esitanud hindamisakti (kostja 12. juuni 2020.a vastuse lisa 3). Kohus leiab, et ATV väärtus on 1950 eurot kuivõrd kohtupraktika kohaselt ei saa otse müügikuulutustes toodud hindadest asja väärtuse hindamisel lähtuda. Üldteada on ka see, et üldjuhul asja reaalne müügihind ei vasta müügikuulutuses küsitule. Kostja tõend on veenvam, kuivõrd tegemist on konkreetse pakkumisega sõiduki ostuks ja seega turuväärtus. Kohus jagab seega ATV kostja ainuomandisse kohustusega maksta hagejale hüvitis enamsaadud ühisvara väärtuse eest. Õiglaseks hüvitiseks on

§ 37lg 3 kohaselt sõiduki väärtusest 1950 eurot pool ehk 975 eurot.

Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja rahaline hüvitis enamsaadu ühisvara arvel summas 975 eurot. Sõiduauto Renault Kadjar VIN-kood iga xxxx liisingulepingust xxxx tulenevad õigused ja kohustused Hageja on hagiavalduses välja toonud, et juba abielu lahutuse ajal olid liisingulepingust tulenevad kohustused ja vara jääkväärtus ehk väljaostuhind kokku suuremad kui sõiduki turuväärtus. Kuna üldiselt eeldatakse kasutusrendi puhul, et jääkmaksumus vastab turuhinnale viimase liisingumakse tasumise ajal, siis sõiduki väljaostuõigusel ei ole rahalist ja jagatavat väärtust. Sõiduk on olnud valdavalt hageja kasutuses, hageja on tasunud liisingumakseid ja sõiduki hooldamisega seotud kulutusi, mistõttu soovib hageja sõiduki ja varal lasuva kohustuse jagamist endale. Hageja ei nõustu, et sõiduautot Kadjar ei kasutatud alates 2018 juunist perekonna huvides. Arvestades, et hagejaga jäi elama poolte ühine alaealine laps, siis just nimelt Kadjar on sõiduk, mida on ainult perekonna huvides kasutatud ja kasutatakse siiani. Kostja on nõus liisingu hagejale jätmisega, kuid nõuab vastuhagis liisingu sissemaksu jagamist. Kostja leiab, et päris kindlasti ei kasutanud hageja seda autot enam perekonna huvides hetkest, mil ta ühisest kodust välja kolis. See juhtus 16. juunist 2018.a, kui ta teise mehe juurde elama asus ja temaga hiljem ka koos eraldi elamispinna üüris. Poolte vahel ei ole vaidlust, et liisinguleping on ühisvaras. Ei ole vaidlust, et see jääb hagejale. Sarnases vaidluses on Riigikohus selgitanud kohtuotsuse nr 2-15-15138 p. 44.2, et hüvitise määramisel saab arvesse võtta liisingumaksete ettemaksena tehtud esimest sissemakset. Kolleegiumi arvates on põhjendatud võtta seda arvesse proportsionaalselt järgnevate kuude liisingumaksete ettemaksena, st jagada esmane sissemakse kõigi liisingukuude vahel ja seejärel arvutada välja ettemakse osa nende kuude eest, kui autot perekonna huvides enam ei kasutatud, ja jagada saadud summa kahega. Kohus leiab, et alates 16.06.2018 ei ole sõidukit kasutatud perekonna huvides. Hageja võis sellega poolte ühist last küll edasi sõidutada, kui Riigikohtu lahendis viidatud „perekonna huvides“ kasutus viitab perekonna kui hageja ja kostja nüüdseks lahutatud ühise perekonna huvides sõiduki kasutamisele. 6 2-20-1278 Kohus jagab seega sõiduki Renault Kadjar liisingulepingust xxxx tulenevad õigused ja kohustused hageja ainuomandisse kohustusega maksta kostjale hüvitis enamsaadud ühisvara väärtuse eest. Tulenevalt viidatud Riigikohtu lahendist tuleb arvutada liisingulepingust tulenev ühisvara osa selliselt, et ühisvara arvelt sissemaksuks tasutud 7 220 eurot tuleb jagada esmalt liisingu perioodiga (60 kuud) ning seejärel korrutada selle arvu kuudega, millal autot ei kasutatud pere huvides ehk antud juhul 55,5 kuuga ning jagada saadud summa kahega. Ühisvarasse kuulub niisiis 6 678,5 eurot, millest pool, s.o 3 339,25 eurot, tuleb hagejal kostjale

§ 37lg 3 kohaselt hüvitada.

Eeltoodust tulenevalt tuleb hagejalt mõista kostja kasuks välja rahaline hüvitis enamsaadu ühisvara arvel summas 3 339,25 eurot. Hageja päranduseks saadud lahusvara arvelt ühisvara huvides tehtud kulutused Hageja märgib, et

1. aastal müüs hageja emalt päritud vara, kinnistu (registriosa xxxx) hinnaga 79 890 eurot, mille müügist saadu pooled ühisvara huvides ära kasutasid. Hageja leiab, et kuna hageja kasutas oma lahusvara ühisvara huvides, on hagejal õigus nõuda lahusvara väärtuse hüvitamist ühisvara arvelt. Hageja selgitab, et vara müügi eest laekus raha hageja pangakontole, mille saldo oli eelnevalt peaaegu miinuses. 09.06.2011 kandis hageja pärandvara müügist saadust 46 000 eurot sissetulekute kontolt kontole xxxx (mida hageja nimetab edaspidi ehituskontoks), kuhu see ka samal päeval laekus. Enamus ehituskontole laekunud rahast, s.o 43 998 eurot, kulus Xxxx kinnistu ehitusse. Kostja võttis alates 16.06.2011 ehituskontolt välja sularaha ehitajatele maksmiseks ja tasus samaaegselt sama pangakaardiga erinevates ehituskauplustes (Espak ehituskauplus, Kuusalu Majamarket, K-Rautas, Ehitus Service, Cramo, Stokker jt) kokku summas 43 998 eurot. Augusti lõpuks sai elamu valmis ning praktiliselt ka kogu ehituskontol olnud raha otsa. Seega ehitati elamu lõpuni pärandvarast saadu arvelt. Pooltel polnud nimelt muud vara, mille arvelt ehitamist lubada. Samuti oli pooltel tekkinud juba
2. aastal võlgnevus eluasemelaenu maksete eest. Maksed hakkasid laekuma alles märtsis 2011 pärast seda, kui hageja oli kostjale võlgnevuse katteks kandnud pärast pärandvara müügist saadu arvelt 9 586,75 eurot. Ka hilisemalt tegi hageja pärandvara arvelt makseid, selleks et tasuda pangale tekkinud võlgnevust. Kokku tasus hageja lahusvara arvelt poolte ühiseid kohustusi kogusummas 19 799,06 eurot. Lisaks eeltoodule tasus hageja oma lahusvara arvelt R. S. 09.06.2011 4 000 eurot perele ostetud sõiduki eest. Hageja leiab täiendavalt, et veel 12 092.94 eurot pärandvara müügist saadud raha kulutati perekonna huvides. Hageja tugineb sellele, et tal puudus lahusvaraks olev vara, millele ta oleks saanud pärandvara müügist saadut kulutada, ta ei ole teinud ühtegi tehingut, millega ta oleks lahusvaraks oleva raha ära raisanud ning et ta on kogu pärandvara müügist saadu kulutanud perekonna hüvanguks. Selle osa rahast, mis ei kulunud konkreetsete suuremate kulutuste katmiseks, kulutas hageja perekonna ülalpidamiseks. Kattes selliseid kulutusi enda lahusvara arvel, säästeti ühisvaraks olevaid rahalisi vahendeid ning seetõttu on hageja kulutatu ulatuses nõue kogu pärandvara müügist saadu ulatuses. Hageja leiab, et kui ta on tõendanud lahusvaraks oleva raha kandmist enda arveldusarvele, mida on kasutatud üksnes perekonna vajaduste rahuldamiseks ning hagejal puudus konkreetne põhjus seda raha kulutada millekski, mis ei seondunud perekonna vajadustega, siis tuleb eeldada, et kõik hageja arveldusarvel olnud vahendid on kulutatud perekonna huvides. Seda eriti juhul, kus kostja ei ole isegi põhistanud, et hageja oleks kulutanud lahusvaraks oleva raha väljaspool perekonna vajadusi. Kui kostja väidab, et hageja on kulutanud ühisvaraks olevat raha väljaspool perekonna huvisid, siis peab kostja sellist väidet tõendama. Lisaks eelnevale leiab hageja, et enda arveldusarvel olevate vahendite kulutamine perekonna huvides on meie ühiskonnas tavapärane käitumine, kui ei esine konkreetseid asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et raha võidi kulutada ka mujale. Näiteks kui hagejale oleks kuulunud lahusvarana kinnisvara ja selle vara väärtuse suurendamiseks või korrashoiuks oleks abielu kestel tehtud kulutusi, võiks tulla kõne alla raha kulutamine muul eesmärgil, kui perekonna huvide rahuldamine. Kui selliseid asjaolusid ei 7 2-20-1278 esine, tuleb lugeda üldtuntuks, et perekonnana koos elavad abikaasad teevad üksnes kulutusi, mida saab lugeda perekonna huvides tehtud kulutusteks. Kostja ei nõustu hageja väidetega, nagu oleks hageja panustanud kinnistu huvides oma lahusvara arvelt väidetud ulatuses ja leiab, et hageja ei ole oma väiteid tõendanud. Hageja ei ole tõendanud, et ta panustas oma pärandvarast 43 998 eurot kinnistu ehitusse. Hageja on esitanud oma arvelduskonto väljavõtte, nimetanud selle ilma igasuguse mõistliku põhjuseta „ehituskonto“ väljavõtteks ja püüab luua sellega ebaõiget muljet, nagu oleks kontol olevad vahendid kulutatud maja ehitusse. Tegelikult on tegemist igapäevaseid kulutusi kajastava arvelduskontoga. Konto väljavõttest nähtuvad mitmed sularaha väljavõtmised, samuti ostud Konsumist, Maksimarketist, Statoilist, makstud väärteo eest trahvi jne. Mitte miski ei viita et, tegemist võiks olla eraldi ehitustegevuse finantseerimiseks loodud pangakontoga. Mitte miski sellel kontol ei tõenda, et 43 998 eurot oleks kasutatud ehitustöödele, rääkimata vaidluse all oleva kinnistu ehitustööde finantseerimisest. Liiatigi ei selgu, et hageja poolt sellele kontole kantud raha oleks tema lahusvara. Hageja ei ole tõendanud sedagi, et kostja võttis pangakontolt sularaha välja ja maksis selle ehitajatele või et kostja kasutas pangakaarti ehitusmaterjalide ostmiseks. Kostja ei nõustu, et hageja tasus laenumaksed oma pärandvara arvelt. Hageja ei ole esitanud sellist kokkulepet või viidet, millest võiks vastava kokkuleppe olemasolu järeldada. Isegi, kui hageja panus ühisvarasse on olnud kõnealusel perioodil suurem kui kostjal, siis ei ole tal sellegipoolest õigust nõuda enam tasutud kulude hüvitamist. Poolte panused ühisvarasse loetakse võrdseks. Nii, nagu eelnevatel perioodidel oli kostja panustanud ühisvarasse oluliselt rohkem kui hageja, nii oli seekord hageja panus suurem, See ei tähenda automaatselt, et hageja panus tuleks nüüd ühisvarast eemaldada. Kohus on selgitanud antud nõudega seotud tõendamiskoormist oma 08.09.2020 ja 18.12.2020 kirjades. Kohus leiab, et hageja on tõendanud, et
3. aastal müüs hageja emalt päritud vara, kinnistu (registriosa xxxx) hinnaga 79 890 eurot ja selle arvelt laekus hageja kontole lahusvara. Hageja on oma väidete tõenduseks lahusvara kasutuse kohta esitanud kontoväljavõtted, mis näitavad raha kulutust erinevatele ostudele ja erinevaid sularaha väljavõtmisi ja ülekandeid. Kohus leiab, et hageja esitatud tõenditest nähtub üksnes osaliselt lahusvara kasutus ühisvaraks olevale laenudele ja sõidukile ning ei nähtu lahusvara kasutust kinnisasjale. Kohtu hinnangul on esitatud tõenditest tuvastatavad järgnevad lahusvara arvelt ühisvara huvides tehtud kulutused: • Hageja esitatud tõendist nähtub, et enne 25.02.2011, kui laekus pärandvara ostjalt 12 782 eurot, oli hageja konto saldo 282,86 eurot (24.01.2020 MD lisa 21 rida 114) ja lisaks sai hageja ka erinevaid muid tulusid kokku summas 965,25 eurot ning seejärel 16.03.2011 kandis hageja Xxxx 9 586,75 eurot selgitusega H. T. võlgnevuse katteks (24.01.2020 MD lisa 21 rida 217). Kohus leiab, et kuivõrd hagejal oli lisaks 25.02.2011 laekunud lahusvarale kogunenud kontole ka ühisvaralisi sissetulekuid kokku summas 1 248,11 eurot enne 16.03.2011 makse tegemist ja hageja ei eristanud makseid tehes varalisust, on põhjendatud vastav summa 1 248,11 eurot arvestada esmajärjekorras ühisvaralise kohustuse täitmiseks ja lugeda seega, et lahusvara arvelt tehti ühisvara huvides kulutus summas 8 338,64 eurot. • Hageja esitatud tõendist nähtub, et 30.05.2011 oli hageja konto miinuses, st ühisvaras aktiva poolel kontol midagi ei olnud. 30.05.2011 laekus pärast pärandvara müügist saadud viimane osamakse summa 64 108 eurot, misjärel tasus hageja selle arvelt poolte ühised kohustused (laenuvõlgnevused) järgmiselt: 31.05.2011 kandis kostja kontole eluasemelaenu võlgnevuse summas 1 836,68 eurot (24.01.2020 MD lisa 21, rida 349); 01.06.2011 arvelduslaenu võlgnevuse summas 3 749,56 eurot (24.01.2020 MD lisa 21, rida 359); 31.05.2011 tasus hageja poolte ühiste kohustustena pangalt saadud krediidi 8 2-20-1278 summas 2 998,51 eurot (24.01.2020 lisa 21, rida 351), väikelaenu maksed kogusummas 1627,56 eurot (24.01.2020 MD lisa 21, read 352-353); R. S. 09.06.2011 4 000 eurot perele ostetud sõiduki eest (24.01.2020 MD lisa 21, rida 387). • Eelloetletud kulutused on kokku summas 22 550,95 eurot. Kohus ei pea tõendatuks, et hageja tegi lahusvara arvelt 43 998 euro ulatuses kulutusi ühisvaraks oleva kinnistu Xxxx huvides, kuivõrd esitatud tõendist (24.01.2020 MD lisa 9) seda ei nähtu. Seoses hageja väitega muu lahusvara ärakasutamisest perekonna huvides leiab kohus järgmist. Varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed (

§ 25

), mistõttu on kõik hageja kontodel nähtavad ostud eelduslikult ühisvaralised esemed. Arvestades esitatud asjaolusid, saadud suur pärandus ja muidu vähene palgasissetulek, peab kohus usutavaks, et mingis osas on hageja ostnud oma lahusvara arvelt ühisvaralisi esemeid. Kuna aga ei ole nähtav, ega tõendatud, kas need ühisvaralased esemed on veel kusagil alles või on tarbitud hageja poolt ära, ei ole kohtu hinnangul alust neid ka praeguse ühisvara arvelt hüvitada. Kohus ei pea põhjendatuks seda, et ühe abikaasa poolt päranduseks saadud lahusvara jooksvalt igapäevasel äratarbimisel, peab selle lahusvara hiljem ühisvara arvelt välja mõistma. Lisaks sellele, ei ole kohtu hinnangul ka kuidagi õiglane ega seaduse (

§ 16

) mõttega kookõlas see, et üks pool justkui panustab abielu jooksvate igapäeva ühisvaraliste kulude katteks ainult või enamuses oma lahusvaraga ja siis saab kõik need kulud teiselt poolelt peale lahutust sisse nõuda. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus osaliselt hageja nõude mõista ühisvara arvelt välja hageja kasuks hageja päranduseks saadud lahusvara arvelt ühisvara huvides tehtud kulutused kokku summas 22 550,95 eurot. Seega peab

§ 34lg 2 alusel ühisvara arvelt hüvitatama hagejale 22 550,95 eurot.

Kuivõrd ühisvara kuulub pooleks mõlemale poolele ja hagejalt hageja kasuks midagi välja mõista ei ole mõistlik, tuleb üksnes kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja lahusvara arvelt poolte ühisvara huvides tehtud kulutusest pool ehk 11 275,48 eurot. Ühisvara arvelt kostja lahusvara huvides tehtud kulutused Poolte vahel puudub vaidlus asjaolus, et 22.07.2015 ostis kostja kinnistu Xxxx, mille osas leppisid pooled notariaalses lepingus kokku, et see on kostja lahusvara ja et kinnistu ostuhind oli 28 000 eurot. Hageja leiab, et kuna kostja lahusvara soetamiseks kasutas kostja ühisvara, siis tuleb ühisvara hulka arvata hüvitis summas 28 000 eurot ja kostja peab hagejale hüvitama pool Xxxx ostmiseks kasutatud ühisvarast s.o 14 000 eurot. Kostja toob välja, et pooled on kõnealuse kinnistu müügilepingu punktis 3.6 kokku leppinud, et tegemist on kostja lahusvaraga ning pooltel ei ole selle vara lahusvarasse arvamise osas (lepingu punkt 3.4) vastastikuseid nõudmisi ja selle lahusvarasse arvamise eest hüvitisi ei maksta. Seega on hageja nõue alusetu. Kohus märgib, et Xxxx kinnistu 22.07.2015 notariaalses müügilepingus sisaldub kokkuleppe ühisvara osaliseks tunnistamiseks lahusvara hulka. Selle notariaalse lepinguga leppisid abikaasad kokku, et vaatamata varaühisusele soovivad nad lepingu eseme tunnistada kostja lahusvaraks (p 3.4) ja samuti kanti erisus abieluvararegistrisse (p 3.5). Seejuures lepiti kokku, et lepingu punktis 3.4 nimetatud kokkuleppe sõlmimisel hüvitisi ei maksta ning abikaasad kinnitavad, et nad ei oma pärast käesoleva lepingu sõlmimist lepingu punktis 3.4 nimetatud kokkuleppe sõlmimise osas teineteisele mingeid nõudeid ega pretensioone (p 3.6). 9 2-20-1278 Kohus leiab, et kuna tegemist on kehtiva notariaalse lepinguga, ei ole hagejal mingit õigust nõuda kostjalt selle konkreetse lahusvara osas lahusvara kasuks tehtud ühisvaralise kulutuse hüvitamist. Seega jääb hageja hagi vastava nõude osas rahuldamata. Võlgnevus ehitaja ees (tsiviilasi nr xxxx) Kostja on palunud vastuhagis jätta ehitaja ees tekkinud võlgnevus kostja kanda ja mõista hagejalt välja 50% kõigist tsiviilasjas nr xxxx tehtud kohtulahendiga kostjalt väljamõistetud summadest. Kostja on vastuhagis välja toonud, et kostja nõue, mis on seotud tsiviilasjaga xxxx, tuleneb poolte poolt abielu ajal OÜ-lt F tellitud tööde ja materjalide tasu nõudest. Pooled tellisid osade kaupa OÜ-lt F nii ehistustöid kui ka eraldi ehitusmaterjale. Kostja küsis OÜlt-F hinnapakkumise, mille alusel tarnis viimane kohale nii ehitusmaterjale kui teostas ka ehitustöid. Üldjoontes toimus ehitustööde faktiline teostamine ositi vastavalt kostja rahalistele võimalustele. Ehitaja teostas tööd ja tarnis materjalid ning esitas vahearveid, mille kostja tasus jooksvalt, kuid osad arved jäid tasumata. Poolte vahel ei ole kunagi olnud küsimust ega vaidlust selle üle, kas see võlg eksisteerib või mitte. See oli mõlemale poolele teada asjaolu ning jõudumööda proovisid pooled abielu ajal ka kohustust vähendada. Kohustus kuulub poolte ühisvarasse, mistõttu tuleb see poolte vahel jagada. Kostja leiab, et mitte ühtegi tõsiselt võetavat vastuargumenti ei ole hageja esitanud. Hageja ei ole eitanud tööde tegemist ega ole ka eitanud tööde eest tasumata jätmist. Jääb arusaamtuks millisel kaalutlusel ta leiab, et seda võlga ei ole. Peale tsiviilasjas nr xxxx otsuse jõustumist täpsustas kostja oma nõude hüvitise suuruse osa. Maja ehitamisest on üles jäänud võlgnevus summas 36 200 eurot, mis on tõendatud tsiviilasjas xxxx tehtud kohtuotsusega. Kostja taotles tsiviilasjas xxxx

1. juuli 2020.a avalduses hageja menetlusse kaasamist, et viimane saaks ise esitada oma küsimused ja saaks neile ka vastused. Seejuures avaldas ka hageja ise
2. juuli 2020.a avalduses soovi menetluses osaleda (Kostja
3. veebruari 2022.a seisukohtade lisa 2 p-d 8 ja 12) ning kohus rahuldas hageja menetlusse kaasamise
4. oktoobri 2020.a määrusega. Kuid mingil põhjusel ei soovinud hageja mitte ühelegi nõudele sisuliselt vastu vaielda, mitte ainsatki küsitavust. Seejuures küsis kostja ise mitmel korral hagejalt, et kas viimane leiab, et ehitustöid ei ole tehtud või leiab ta, et tööde eest on tasutud, mistõttu ei oleks hageja arvates nagu enam võlga üleval (mh kostja
5. jaanuari 2021.a seisukoht p.1). Hageja ei ole mitte üheski avalduses kumbagi põhimõttelist asjaolu kahtluse alla seadnud. Hageja ei nõustu ta kostja väidetega selle kohta, nagu ühisvaral lasuks veel ehituse töövõtulepingust tulenev võlgnevus lõpuks kokku 36 200 eurot. Hageja jääb seisukoha juurde, et ehitus toimus ühiselt võetud laenu eest aastatel 2006 -
6. Aastatel 2008 – 2011 ehitustööd seisid ning alles 2011 need jätkusid ja lõpetati hageja saadud pärandi (hageja lahusvara) arvelt (vt hageja 09.11.2020.a menetlusdokumendi p 3 ja sealviidatud tõendid). Niinimetatud ehitaja võlgnevust tegelikkuses ei eksisteeri ja see on kostja poolt varalise kasu saamise eesmärgil konstrueeritud (vt hageja 04.01.2021.a seisukoha p 2). Kostja võttis võlgnevuse kohtus (sh vaatamata sellele, et isegi kui nõuded oleksid eksisteerinud, olid nad kohtusse pöördumise ajaks juba aegunud) ka kohe õigeks, mis viitab samuti kostja ja tema sõbrast nõude esitaja pahatahtlikule kokkumängule. Hageja leiab, et ehitaja võlgnevuse olemasolu ei ole eluliselt usutav ning kostja vastav vastunõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja esitas 26.10.2022 täiendavad põhjendused, miks vaatamata jõustunud kohtuotsusele ei ole eluliselt usutav, et mingi täiendav võlgnevus ehitaja ees üldse tegelikult eksisteeris. Seejuures leiab hageja, et isegi kui võlgnevus ehitaja ees oleks eksisteerinud, tuleb ikkagi jätta kostja vastunõue hageja vastu selles osas rahuldamata. Kostja ei nõustu, et see kohustus kuulub poolte ühisvarasse. Nimelt mõistis maakohus tsiviilasjas nr xxxx tehtud otsusega võlgnevuse kokku 36 200 eurot välja kostjalt mitte aga praeguse tsiviilasja hagejalt. Jõustunud kohtuotsus on siduv üksnes poolte suhtes. Sellest tulenevalt on kohustatud isikuks üksnes kostja ja seda kohustust ei saa automaatselt laiendada poolte ühisvarale ega hagejale. Kostja nõue võiks tulla teoreetiliselt 10 2-20-1278 hageja solidaarkohustustest aga ka selle eeldused ei ole praegusel hetkel täidetud, kuivõrd tagasinõude tekkimise esmaseks eelduseks on solidaarvõla täielik või osaline täitmine solidaarvõlgniku poolt ning solidaarkohustus peab olema täidetud suuremas ulatuses, kui on kohustuse täitnud solidaarvõlgniku enda osa suhetes solidaarvõlgnikega. Kostja ei ole võlausaldajale kohtuotsusega määratud kohustusi täitnud või ta ei ole käeolevas tsiviilasja menetluses vähemalt tõendanud ega isegi tuginenud sellele, et ta oleks seda teinud. Ainuüksi selle tõttu palub hageja kohtul jätta kostja vastunõue rahuldamata. Seejuures tuleb kostjal tõendada, kas võlausaldajal oli üldse mingi nõue. Tsiviilasja nr xxxx hageja M. R. ei põhistanud ega tõendanud nimetatud kohtuasja menetluses, kas üldse või milliseid töid ehitusettevõtja tegelikkuses teostas. Kuna otsus märgitud tsiviilasjas põhines üksnes kostja õigeksvõtul, siis kohus selles asjas nõude eelduseid ja nende tõendatust ka ei kontrollinud. Seega tulnuks kostjal käeoleva tsiviilasja menetluses, selleks et tema vastunõue rahuldada, ka need asjaolud eraldi põhistada ja tõendada. Kostja seda aga ei teinud. Ka seetõttu palub hageja kohtul kostja vastunõue rahuldamata jätta. Eeldusel, et kostja ja M. R. vahel siiski ei olnud pahatahtlikku kokkulepet selle kohta, et konstrueerida olematu nõue praeguse tsiviilasja poolte vastu, oleks saanud kostja edukalt tsiviilasjas nr xxxx esitada nõude aluste puudumise kohta ka oma vastuväited. Kostja seda aga ei teinud vaid võttis hagi kohe õigeks. Seetõttu puudub kostjal tagasinõude õigus hageja vastu. Viimasena toonitab hageja veelkord, et ei teadnud ehitaja nõudest enne poolte ühisvaraga seotud vaidlust midagi. Seeläbi ei ole ka tema nõusolekut kostja poolt allkirjastatud võlatunnistustel. Seaduses nimetamata asjaolud, mis mõjutavad solidaarvõlgnike vastutust, eelkõige aegumise vastuväide, kehtivad üksnes selle solidaarvõlgniku suhtes, keda need puudutavad, kui solidaarkohustusest ei tulene teisiti. Seega arvestades, et hageja ei ole ühelegi võlatunnistusele alla kirjutanud ega hiljem sellist kostja tegevust heaks kiitnud, puuduvad hageja suhtes aegumise peatumise alused ning väidetav võlausaldaja nõue on tema suhtes aegunud. Seega, tuleks kohtul jätta kõnealune kostja vastunõue selle aegumise tõttu rahuldamata ka juhul, kui kostja oleks kõik oma nõude aluseks olevad asjaolud välja toonud ja tõendanud. Kostja ei nõustu hageja esitatud käsitlusega solidaarkohustuse kontseptsiooni kohta ja et hageja justkui ei peaks kohtuotsusega kostjalt väljamõistetud kohustusi täitma. Ühisvaral lasuvad kohustused täidetakse ühisvara arvelt. Nagu hageja ise on õigesti märkinud, on pooled solidaarvõlgnikud. Kohustused jagatakse poolte vahel võrdsetes osades ning see ongi praeguse vaidluse sisu. Hageja väited solidaarvõlgnevuse ja solidaarvõlgnike sisesuhet reguleerivate sätete kohta on praegu esitatud nõuete valguses asjasse puutumatud. Kohus leiab, et vaidlus puudub asjaolus, et M. R., kellele OÜ F oli nõude loovutanud, esitas kostja vastu kohtusse hagi oma nõude kättesaamiseks (tsiviilasi xxxx). Hagi on koos materjalidega käesoleva asja materjalide juurde lisatud (Kostja 10.09.20 vastuse lisad). Vaidlust ei ole, et tsiviilasjas xxxx mõisteti kostjalt välja põhivõlgnevus summas 17 600 eurot ja viivised summas 17 600 eurot ning menetluskulud summas 1000 eurot ehk kokku 36 200 eurot, vastav on tõendatud jõustunud kohtuotsusega (kostja 14.02.2022 seisukoha lisa 2). Nimetatud kohtuotsusest nähtub, et kohus tuvastas, et „Poolte vahel on 07.10.2018 sõlmitud võlatunnistus, milles kostja tunnistab, et OÜ F (kes loovutas nõude 2014 hagejale) ja kostja vahel oli sõlmitud töövõtuleping, mille alusel ehitas OÜ F kostja ja A. T. ühisomandis olevale Xxxx kinnistule elamu. Kostja on võlatunnistuses kinnitanud oma kohustust hageja ees kokku summas 18 000 eurot. Hagist nähtub, et kostja tasus 31.10.2019 200 eurot ja 02.12.2019 200 eurot ning seega jäi võlgnevus alles 17 600 eurot.“ Kohus leiab, et kõik hageja vastuargumendid on põhjendamatud, kuivõrd need ei saa antud asjas muuta fakti, et tsiviilasjas xxxx mõisteti kostjalt välja võlgnevus ja esitatud tõenditest on tuvastatav, et kostjalt mõisteti välja võlgnevus, mis tekkis poolte abielu ajal. Seega on 11 2-20-1278 eelduslikult (

§ 25) tegemist ühisvaralise kohustusega.

Hageja ei ole tõendanud, et tegemist oleks kostja lahusvaralise kohustusega. Seega jätab kohus poolte ühisvaralise kohustuse M. R. ees, mis on välja mõistetud jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr xxxx, kostja kanda ja kohustab hagejat hüvitama kostjale hageja osa vastavast kohustusest. Hageja osa vastavast kohustusest on

§ 37lg 3 kohaselt pool kohustusest 36 200 eurot ehk 18 100 eurot.

Eeltoodust tulenevalt, tuleb hagejalt mõista kostja kasuks välja rahaline hüvitis summas 18 100 eurot. Krediitkaardi võlg Kostja selgitab, et abielu lahutamise hetkel, s.o 22. augustil 2020.a oli neil Xxxx ees lisaks kodulaenule ka krediitkaardilepingust tulenev võlg kokku summas 1 688,24 eurot. Kuivõrd võlg oli tekkinud abielu ajal igapäevastest kuludest, siis on kõnealuse kohustusena kahtlematult tegemist ühisvaraga ning tuleb poolte vahel võrdselt jagada. Sellest tulenevalt palub kostja jätta krediitkaardi võlgnevus kostja kanda ja hagejalt välja mõista 844,12 eurot. Hageja kinnitas, et kostja sõlmis poolte abielu kehtivuse ajal (07.11.2006.

1. a)Xxxx Eesti filiaaliga (tänane Xxxx AS) arvelduslaenu lepingu, kasutatava maksimumlimiidiga 30 000,00 krooni (1917,35 eurot) (hageja 26.10.2022 seisukoha lisa 1). Kuigi hageja sellest laenulepingust varasemalt midagi ei teadnud, lähevad sellest tulenevad rahalised kohustused poolte ühisvarasse. Abielu lahutamise seisuga (xxxx.
2. a)oli kostjal panga ees krediidi võlgnevus 1 688,24 eurot. See nähtub ka kostja 12.juuni 2020.a hagiavastuse p-st 14 ja sealviidatud tõendist. Siiski ei tähenda eelnev, et nimetatud lepingust tulenev võlgnevus peale abielulahutust ei oleks suurenenud. 27.06.2022.a saatis kohtutäitur E. V. hagejale täitmisteate, mille kohaselt oli Sissenõudja Xxxx AS (xxxx) esitanud 11.05.2022.a kohtutäiturile täitmisavalduse ja täitedokumendi hüpoteegiga tagatud nõude summas 2039,17 eurot solidaarselt hagejalt ja kostjalt sissenõudmiseks. Koos täitekuludega nõuti hagejalt sisse juba 2579,17 eurot. Sellest vabatahtliku täitmise ajal 2309,17 eurot (hageja 26.10.2022 seisukoha lisa 2). Hageja tasus kohtutäituri arvele varasemalt kokku (1200,00 + 400,00 + 500,00)= 2 100,00 eurot (hageja 26.10.2022 seisukoha lisad 4-6). Võlgnevuse jääk 17.10.2022.a seisuga oli veel 340,56 eurot (hageja 26.10.2022 seisukoha lisa 7). Ka see on tänaseks tasutud (hageja 26.10.2022 seisukoha lisa 8). Seega tuli hagejal kostja eest tasuda täitemenetluses kokku (2100,00 + 340,56)= 2 440,56 eurot. Arvestades, et tasumine toimus juba peale abielu lõppemist, täitis hageja ühisvaral lasuva kohustuse oma lahusvara arvelt. Seega tuleb ka 2 440,56 eurot hagejale ühisvara arvelt hüvitada. Kostja on seisukohal, et hageja on esitanud enda nõuded 09.11.2020 hagiavalduses ning mingeid muid nõuded ei saa kohus käesolevas asjas lahendada. Kostja leiab, et mitte kuidagi ei puutu asjasse hageja esitatud tõendid krediitkaardi võlgnevuse kohta, kuivõrd hageja ei ole nõudnud krediitkaardi võlgnevuse jagamist. Kohus leiab, et kostja etteheide, justkui ei puutuks asjasse hageja esitatud tõendid krediitkaardi võlgnevuse kohta, kuivõrd hageja ei ole nõudnud krediitkaardi võlgnevuse jagamist – ei ole asjakohane, kuivõrd kostja ise on nõudnud selle võlgnevuse ühisvarana jagamist ja hagejalt sellest poole hüvitamist, mistõttu oli hagejal täielik õigus esitada selle võlgnevuse kohta ka omad tõendid ja tuua mh välja, et hageja ise on selle võlgnevuse peale abielu lahutamist tasunud. Lisaks sellele, ei olegi hageja nõudnud krediitkaardi võlgnevuse jagamist vaid hageja on leidnud, et hageja poolt lahusvara arvelt ühisvara huvides tehtud kulutus 2 440,56 eurot kuulub hagejale hüvitamisele ühisvara arvelt. Samuti on see nõue esitatud tähtaegselt, kohus oli läinud poolte nõusolekul kirjalikku menetlusse ja ei olnud veel kirjalikus menetluses eelmenetlust lõpetanud ning kostja sai sellele nõudele ka oma seisukoha esitada. 12 2-20-1278 Kohus märgib siinkohal, et nn krediitkaardi võlgnevus, mille üle pooled vaidlevad, tuleneb kostja poolt Nordea pangaga (tänane Xxxx AS) sõlmitud arvelduslaenu lepingust nr xxxx (hageja 26.10.2022 seisukoha lisa 1). Vaidlus puudub asjaolus, et abielu lahutamise seisuga (xxxx.
3. a)oli Xxxx ees see krediitkaardivõlgnevus 1 688,24 eurot. Kohus leiab, et arvelduslaenu lepingust nr xxxx tulenev kohustus oli ühisvaraline kohustus, kuivõrd esitatud tõenditest nähtub, et kohustus võeti abielu ajal ja seega on tegemist eelduslikult ühisvaralise kohustusega. Vaidlus poolte vahel selles tegelikult puudub. Pank ütles kõnealuse lepingu üles 21.01.2022 (vt hageja 26.10.2022.a menetlusdokumendi lisa 3) ja andis täitmisele. Kohus leiab, et hageja on veenvalt tõendanud, et ta on peale abielu lõppemist vaidlusaluse ühisvaralise kohustuse (mis oli vahepealse tasumata jätmise tõttu suurenenud) ära tasunud kokku summas 2 440,56 eurot (hageja 26.10.2022.a lisad 4 - 8). Seega on vastav kohustus panga ees iseenesest lõppenud ja ei ole võimalik rahuldada kostja nõuet jagada see kohustus kostjale. Samuti ei ole põhjendatud hagejalt välja mõista sellest poolt kuivõrd esiteks ei saa enam jagada nõutud kohustust kostjale ja teiseks on hageja olnud see, kes on kohustuse juba ise hüvitanud. Seega jääb kostja vastuhagi vastava nõude osas rahuldamata. Arvestades, et tasumine toimus juba peale abielu lõppemist, täitis hageja ühisvaral lasuva kohustuse oma lahusvara arvelt. Seega tuleb

§ 34lg-st 2 tulenevalt ka 2 440,56 eurot hagejale ühisvara arvelt hüvitada.

Kuivõrd ühisvara kuulub pooleks mõlemale poolele ja hagejalt hageja kasuks midagi välja mõista ei ole mõistlik, tuleb üksnes kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja lahusvara arvelt poolte ühisvara huvides tehtud kulutusest pool ehk 1 220,28 eurot. Kokkuvõte Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi ja vastuhagi ühisvara jagamiseks rahuldada osaliselt ning jagada poolte ühisvara järgnevalt:

1. Jätta kinnisasi Xxxx (registriosa xxxx) hageja A. K. ainuomandisse ja mõista välja hagejalt A. K. kostja H. T. kasuks rahaline hüvitis summas 123 000 eurot. Kohustada kostjat H. T. (isikukood xxxx) andma nõusolek kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses kinnisasja Xxxx (registriosa xxxx) omanikukande kustutamiseks ja hageja A. K. (isikukood xxxx) ainuomanikuna sissekandmiseks ning asendada TsÜS § 68 lg 5 alusel nõusoleku käesoleva kohtuotsusega.
2. Jätta kinnisasjaga Xxxx seotud poolte ühisvaraline laenukohustus Xxxx AS ees (mis tuleneb laenulepingust nr xxxx) hageja A. K. kanda ja mõista kostjalt H. T. hageja A. K. kasuks välja rahaline hüvitis summas 40 586,82 eurot.
3. Jätta kinnisasi Xxxx (registriosa xxxx) hageja A. K. ainuomandisse ja mõista välja hagejalt A. K. kostja H. T. kasuks rahaline hüvitis summas 2000 eurot. Kohustada kostjat H. T. (isikukood xxxx) andma nõusolek kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses kinnisasja Xxxx (registriosa xxxx) omanikukande kustutamiseks ja hageja A. K. (isikukood xxxx) ainuomanikuna sissekandmiseks ning asendada TsÜS § 68 lg 5 alusel nõusoleku käesoleva kohtuotsusega.
4. Jätta ATV VIN-koodiga xxxx kostja H. T. ainuomandisse ja mõista välja kostjalt H. T. hageja A. K. kasuks rahaline hüvitis summas 975 eurot. 13 2-20-1278
5. Jätta sõiduauto Renault Kadjar VIN-kood iga xxxx liisingulepingust xxxx tulenevad õigused ja kohustused hageja A. K. ainuomandisse ja mõista välja hagejalt A. K. kostja H. T. kasuks rahaline hüvitis summas 3 339,25 eurot.
6. Välja mõista kostjalt H. T. hageja A. K. kasuks hageja poolt päranduseks saadud lahusvara arvelt ühisvara huvides tehtud kulutuste eest hüvitis summas 11 275,48 eurot.
7. Jätta poolte ühisvaraline kohustus M. R. ees, mis on välja mõistetud jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr xxxx, kostja H. T. kanda ja mõista hagejalt A. K. kostja H. T. kasuks välja rahaline hüvitis summas 18 100 eurot.
8. Välja mõista kostjalt H. T. hageja A. K. kasuks hageja poolt lahusvara arvelt ühisvara (kohustus Xxxx AS ees, arvelduslaenu leping nr xxxx) huvides tehtud kulutuste eest hüvitis summas 1 220,28 eurot.
9. Ülejäänud osas jätta nii hagi kui ka vastuhagi rahuldamata.
10. Kuivõrd erinevate jagamiste ja hüvitamiste tulemusena peaks kostja tasuma hagejale 54 057,58 eurot (40 586,82 + 975 + 11 275,48 + 1 220,28) ja hageja kostjale 146 439,25 eurot (123 000 + 2000 + 3 339,25 + 18 100), teostab kohus VÕS § 197 lg 1 kohaselt tasaarvestuse, mistõttu loeb kostja rahalise hüvitise kohustuse hageja ees täidetuks ja mõistab lõpliku rahalise hüvitisena hagejalt kostja kasuks välja 92 381,67 eurot (146 439,25 – 54 057,58). Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 164 lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Kumbki pool on palunud jätta asja menetluskulud teise poole kanda. TsMS § 164 lg 3 sätestab, et kohus võib jagada kulud erinevalt sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. Kohus leiab, et antud juhul ei esine sellised põhjendatud aluseid, mis annaksid alust kõrvale kalduda hagilise abieluasja menetluskulude jaotamise üldpõhimõttest, kuivõrd kuigi tegemist oli ka abielu varavahekorral põhineva vaidlusega, on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-12-07 sedastanud, et „Kolleegium peab ka ühisvara jagamisel põhjendatuks jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda, sest eelduslikult on ühisvara jagamine mõlema poole huvides. Kui ühisvara jagamisel lähtuda menetluskulude jagamisel reeglina sellest, kas ja millises ulatuses hagi rahuldati, oleks õigusabikulude jaotamisel põhjendamatult soodsamas olukorras abikaasa, kes tegutses kiiremini ja esitas ühisvara jagamise hagi kohtusse enne teist abikaasat.“ Eeltoodust tulenevalt jätab kohus asja menetluskulud mõlema poole enda kanda. Kuivõrd kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda, puudub põhjendatud alus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Bome Kohtunik 14