Obsah (6)

§ 193§ 199§ 6§ 194§ 208§ 187

1-23-3677 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 6. juuli 2023, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-23-3677 (23210000026) Kohtunik Inna Ombler Vaidlustatu

§ 193

lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on alus ja ajend ning puuduvad

§ 199lg 1 p 1 nimetatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud.

Kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Abiprokurör nõustus varasemate menetlejate seisukohtadega selles, et Pärnu Maakohtu 14.02.2023 määrust nr 1-22-2292 täites ja 15.02.2023 Xx Xx ruumidesse sisenedes, ei pannud politseiametnikud ülaltoodud põhjustel toime KarS § 266 lg 2 p-s 1 ettenähtud kuritegu. Kuriteokaebuses ning Lääne Ringkonnaprokuratuuri ja Riigiprokuratuuri esitatud kaebustes ei ole esitatud selliseid andmeid, mille pinnalt saaks väita, et kaebaja suhtes on toime pandud kuritegu KarS § 266 või mõne teise karistusseadustiku eriosas ettenähtud koosseisu järgi. Kokkuvõtvalt leidis abiprokurör, et eelnevate menetlejate menetlusotsused on seaduslikud ja põhjendatud ning eespool nimetatud asjaolud ei anna alust kriminaalmenetluse alustamiseks. Kuna Riigiprokuratuuri esitatud kaebus jäi rahuldamata, ei olnud võimalik jätta riigi kanda ka senises süüteomenetluses kaebajale tekkinud õigusabikulusid. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele

1. Riigiprokuratuuri määrusele esitas kaebuse Xe lepinguline esindaja vandeadvokaat K. Aus, kes taotleb asja materjalide Lääne Ringkonnaprokuratuurile saatmist Xe 15.02.2023 kaebuse alusel kriminaalasjas nr 23210000026 menetluse alustamiseks. Samuti palub Xse esindaja jätta mõlema kaebuse menetluskulud riigi kanda.
2. Kaebuse keskne väide on, et arutataval juhul jätsid politseiametnikud järgimata KorS § 50 lg 1 p 2 ja sisenesid omavoliliselt Xe eluruumi, jättes enda tutvustamata ning töötoendi esitamata. Lisaks enda välisuksel tutvustamata jätmisele ei avaldanud politseiametnikud ka KorS § 50 lg 1 p-s 1 sedastatud alustest ühtegi viidet sellele, millisel põhjusel nad omavoliliselt elamusse sisenevad. Küsimus ei olnud selles, et ametnikud ei oleks teavitanud kaebajat, mis põhjusel nad kaebaja juurde ilmusid, vaid selles, et ametnikud ei esitanud ühtegi selgitust nende omavolilise sisenemise kohta ehk siis kas elamus viibib isik kes ohustab kellegi elu, tervist või kehalist puutumatust. Ametnikud sisenesid kaebaja järel ise elamusse, milline tegevus on selgelt omavoliline. Alles eluruumides viibides tutvustasid ametnikud endid ja oma sisenemise asjaolusid, väites, et nad peavad kaasa viima Xe, kuigi kohtumääruses oli sõnaselge sunnimeede W Xe kohta. Oluline on, et W Xe elukoht ei ole kunagi olnud Xx, Xx, Pärnu linn, see aadress on olnud märgitud üksnes dokumentide kättetoimetamise kontaktaadressiks.
3. Riigiprokuratuuri määruse kohaselt on politseiametnike poolt Xe kaasaviimise nimetamise näol ilmselge keelevääratusega, kuid vääratus jäeti parandamata. Samuti on kõrvalseisjad (kelleks olid Xe alaealine laps ja abikaasa) jaoks hirmutav asjaolu, kui teda soovivad kaasa viia relvastatud ja mitmekesi eluhoonesse sisenenud kiirreageerijad. Kuivõrd politseiametnikud esindavad riiki, on kahetsusväärne riigi üleolev suhtumine oma kodanikesse ja sõnavääratustega ebapädevuse õigustamine. Kaebaja omakäelisest seletusest nähtuvalt on kaebaja ja tema pere liikmed äärmiselt häiritud ametnike tegevusest.
4. Ebaoige on abiprokuröri järeldus ka sellest, et kui kaebaja kohe uksel ei keelanud ametnike oma eluruumi sisenemast, siis järelikult oli ametnikel õigus siseneda. Politseiametnik ei või siseneda eluruumidesse, kui tal ei ole selleks eluruumi valdaja nõusolekut. Seda ka kõnealuse asja kontekstis ehk siis ei olnud politseiametnikel teavet 4/8 1-23-3677 eluruumides viibivast inimesest, kes oleks pannud toime kellegi teise suhtes süüteo. Seega ületasid politseiametnikud kaebaja arvates neile seadusega lubatud tegevuse piire.
5. Valdaja tahte vastane on sisenemine ka siis, kui valdaja ei ole oma nõusolekut väljendanud. Nii on sisenemine ebaseaduslik, kui süüdlane nõuab valdajalt enda sisselaskmist, viidates seaduslikule alusele, mida tegelikult ei ole. Viide politseiametnike eksimisele nende koheselt enese mittetutvustamise osas ei pisenda faktiliselt toimunud ebaseaduslikku sisenemist kaebaja eluruumidesse. Sissetungimine on aset leidnud, kui puudub luba sisenemiseks või põhjendatud kahtlus, et hoones varjab ennast isik, kes on toimepannud süüteo. Arutataval juhul ei ole kohtuistungile mitteilmumine süütegu, veel vähem tegu, mis annaks aluse KorS § 50 lg 1 p-s 1 sätestatu kohaldamiseks.
6. KarS § 266 lg 2 p 1 kohaselt valdaja tahte vastaselt hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale ebaseadusliku tungimise eest, kui see on pandud toime elamiseks kasutatavasse ruumi tungimisega, karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Objektiivseks küljeks siinjuures on tegevus, ehk valdaja tahte vastane ebaseaduslik sissetungimine. Ebaseaduslikuks saab tegevust pidada, kui ametnik ei tutvusta ega võimalda ennast identifitseerida. Nimetatud asjaolust tulenevalt pidas X tema uksest sisenenud inimesi tundmatuteks, kes tungisid tema eluruumidesse. Hilisema vaidluse käigus küll selgusid sissetungijate nimed ja neid identifitseerida võimaldav kood, kuid sissetungimine oli juba selleks ajaks aset leidnud ja ülejäänud aeg kulus Xe isiku tuvastamisele. Arutataval juhul on oluline silmas pidada, et kuigi politseiametnikud läksid kohtumääruse alusel vahistama W Xt, tuli neil viia toiming läbi seaduspäraselt, jättes korvale oma isiklik suhtumine ja arvamus. Vormikaamera salvestusest nähtuvalt on politseiametniku W45 suhtlemine ja suhtumine äärmiselt üleolev ning kõrk, mis selgelt ärritas ka Xt ja tema pereliikmeid. Lisaks ei ole Lääne politseiprefektuuri politseiametnikel esmakordne eksimine W Xe ja Xe identifitseerimisel ja vale inimese suhtes menetluse alustamine.
7. Kaebaja palub olenemata ringkonnakohtu tehtavast lahendist, jätta menetluskulud riigi kanda, kuivõrd sellisel juhul on kaebuse koostamine tingitud prokuratuuri põhjendamiskohustuse rikkumisest ning ebaõiglane on jätta kaebuse koostamise menetluskulusid kaebuse esitaja kanda. Kaebaja taotleb menetluskulude hüvitamist kokku summas 1188 eurot (koos käibemaksuga). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
8. Ringkonnakohus, läbi vaadanud nii esitatud kaebuse, Riigiprokuratuuri määruse kui ka ringkonnakohtule edastatud dokumendid, leiab, et kaebuse väited ei anna alust Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ja kriminaalmenetluse alustamiseks.
9. Ringkonnakohtu hinnangul on kriminaalmenetluse alustamata jätmisel menetlejate poolt kaalutud tähtsust omavaid asjaolusid ning selle käigus on jõutud põhjendatult järeldusele, et puudub kriminaalmenetluse alus

§ 199lg 1 p 1 tähenduses.

Uusi asjaolusid, mida prokurörid ei oleks kriminaalmenetluse alustamata jätmisel ja kaebuse rahuldamata jätmisel analüüsinud, ringkonnakohtule esitatud kaebus ei sisalda. Ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejate põhjendustega selles, et kaebustes ei ole esitatud selliseid andmeid, mille pinnalt saaks väita, et kaebaja suhtes on toime pandud kuritegu KarS § 266 või mõne teise karistusseadustiku eriosas ettenähtud koosseisu järgi. 5/8 1-23-3677

1. Pärnu Maakohus koostas 14.02.2023 määruse nr 1-22-2292, millega kuulutas tagaotsitavaks xxx sündinud W Xe ja määras, et tema tabamisel kuulub ta vahistamisele. Pärnu Maakohus saatis eelnimetatud määruse täitmiseks Lääne prefektuuri. Kohtumääruse ankeetandmetes oli W Xe elukohaks märgitud Pärnu maakond, Xx alevik, Xx, mille ta ise oli eelnevalt oma elukohana üles andnud. Puudub alus ametnikele ette heita tõika, et W X oli oma elukohaks märkinud Xe elukoha aadressi, täpsustamata, et see on aadress, kuhu võib talle saata dokumente, kuid ei ole tema tegelik elukoha aadress. Seega läksid Lääne prefektuuri politseiametnikud õigustatult 15.02.2023 õhtul Xx alevikku Xx kui W Xe elukohta, kes oli Pärnu Maakohtu määruse alusel tagaotsitav ning kuulus seoses vahistamisega kinnipidamisele. Sellel hetkel puudus kohtumäärust täitvatel politseiametnikel igasugune teadmine sellest, et W Xe poolt kohtule antud aadress Xx alevik, Xx, oli tegelikult tema postiaadress ja nimetatud aadressil elab temaga sarnane kaksikvend X oma perega. Teisisõnu, 15.02.2023 läksid politseiametnikud Xx alevikku Xx majja kinni pidama vahistamisele kuuluvat W Xt ning sellel hetkel nendel oleva teabe põhjal võisid nad KorS § 50 lg 1 p 2 alusel siseneda ka Xx alevikus Xx asuvasse majja. Kaebuses on läbivalt esitatud väidet, et KorS § 50 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldused olid Xe valdusesse sisenemiseks täitmata. Nimelt annab viidatud säte politseile õiguse siseneda valdaja nõusolekuta tema valduses olevasse eluruumi ning seejuures avada väravaid, uksi ja teisi takistusi ning seda juhul, kui on alust arvata, et vastavas ruumis (eluruumis) viibib isik, kellelt võib võtta seaduse alusel vabaduse. Ringkonnakohus soostub eelnevate menetlejatega, et vaidlusalusel juhul olid KorS § 50 lg 1 p 2 nimetatud tingimused täidetud. Pärnu Maakohtu määrusest, mida Xele ka uksel näidati, nähtub, et W Xt süüdistatakse KarS § 1573 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Samuti, et kõnealuse kohtumäärusega määras kohus kuulutada kriminaalasjas süüdistatav W X tagaotsitavaks ja tema tabamisel ta vahistada. Kui X 15.02.2023 enda maja välisukse avas, olid ukse taga olevad politseiametnikud vormis ning selgitasid, et nad on politseist. Samuti küsisid nad, kas uksele vastu tulnud meesterahvas on W. Politseinikud ütlesid Xele, et tulid W nimelisele meesterahvale järele kohtumääruse alusel. Samal ajal oli ühel politseiametnikul ka kohtumäärus käes. X ei küsinud välisuksel politseiametnikelt täpsemaid andmeid, samuti ei küsinud ta tutvumiseks kohtumäärust. Selle asemel kasutas ta väljendeid „Kas ma olen W vä?“ ja „Olen vä?“. Samas X ka ei täpsustanud, et tema nimi on X, et nad on kaksikvennad ja et W Xt sellel aadressil ei ela. Politseiametnike küsimuse peale, kas tal on isikut tõendavat dokumenti, vastas X segaselt, et ikka on ning midagi täpsemalt ütlemata suundus ta siseruumide poole, jättes välisukse lahti. Politseiametnikud selle peale järgnesid Xele, olles jätkuvalt veendunud, et neile vastu tulnud meesterahvas on W X. Kuivõrd tegemist on omavahel sarnase välimusega inimestega, kes on kaksikvennad, on põhjendatud, et Xe poolt asjaolude täpsustamata jätmise tõttu, uskusidki tema järel majja sisenenud politseiametnikud, et tegemist on süüdistatav W Xega. Vastab tõele, et X jättis enda järel maja ukse lahti ega keelanud politseiametnikel siseneda. Ainus pretensioon, mis Xel politseiametnikele majja sisenemise kohta oli, seisnes selles, et nad ei võtnud jalast välisjalatseid. Samas, isegi, kui X väidab, et ei andnud nõusolekut politseiametnikele tema eluruumi sisenemiseks, on arutatavas asjas tuvastatud, et selleks esines KorS § 50 lg 1 p-s 2 nimetatud alus. Seega ei olnud Xe nõusolek vajalik.
2. Ringkonnakohus, olles tutvunud politsei vormikaamera salvestisega, veendus, et alles siseruumides olles võttis X vaevaks kohtumäärusega tutvuda, kuid ka siis ei öelnud ta selgesõnaliselt, et tema ei ole W X, vaid süüdistatava kaksikvend X. Alles Xe abikaasa CC selgitustest saab selgust ning temalt saadud informatsiooni kohaselt tegutsesid politseiametnikud edasi selliselt, et kontrollisid Xe isikusamasust lisaks neile antud isikut tõendavale dokumendile, kus on Xe andmed, ka temalt allkirja näidise palumisega. Ka selle tegevuse juures ei olnud X koostööaldis ning selle asemel nõudis politseiametnikelt teavet, 6/8 1-23-3677 kas kaksikvenna olemasolu on kuritegu. Kui politseiametnikud kontrollimise käigus veendusid, et 15.02.2023 Xx Xx majas viibib X, mitte W X, siis nad vabandasid ja lahkusid. Mis puutub ebatäpsusesse seoses sellega, et politseiametnikud vestluse käigus ütlesid, et tulid järele Xele, on see mõistetav eksimus, kuivõrd kaksikvennad ei ole mitte ainult välimuselt sarnased, vaid neil on ka sarnased nimed. Vormikaamera salvestisest on näha, kuidas X teeb politseinikele tehtud eksimuse pärast korduvaid märkusi ja ka seda, kuidas politseinikud selle pärast korduvalt vabandavad ning asjaolusid Xele korrektselt selgitavad. Kaebaja väide, et politseinikud käitusid üleolevalt ja traumeerisid oma tegevusega Xe peret, on ainetu. Vormikaamera salvestiselt nähtub, et X suhtleb politseinikega üleolevalt ega ole koostöövalmis, mis viiski selleni, et politseiametnikud olid sunnitud pere eluruumi sisenema ja asuma Xe isikut tuvastama. Ringkonnakohus politseinike käitumises ebaviisakust või üleolekut ei tuvastanud. Politseinikud selgitasid Xele ka kohapeal korduvalt, et kui ta teeb koostööd, nad tuvastavad tema isiku ja lahkuvad. X aga soovis korduvalt politseiametnikega diskussiooni laskuda, tehes etteheiteid ja küsides provotseerivaid küsimusi. Järelikult põhjustas oma alaealisele lapsele ja elukaaslasele ebamugava olukorra X ise, oma käitumisega. Kaebaja heidab Lääne prefektuurile ette, et ka varem on X ja W Xt omavahel segamini aetud. Kõnealusel juhul saab ringkonnakohus hinnata üksnes selle konkreetse kaebuse aluseks olevaid asjaolusid ega saa võtta seisukohta selles osas, mis on varem toimunud. Segaduse tekkimist aga aitaks edaspidi kindlasti vältida see, kui W X annaks ametnikele oma tegeliku elukoha aadressi, mitte ei kasutaks (postiaadressina) endaga sarnase nime ja välimusega kaksikvenna aadressi.
3. Kriminaalmenetluse alustamata jätmisega ei ole eksitud

§-s 6 sätestatud in dubio pro duriore põhimõtte vastu.

§ 6

kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kriminaalmenetlust välistavate asjaolude puudumisel kohustatud toimetama kriminaalmenetlust üksnes kuriteo asjaolude ilmnemisel. Kui ei ole ilmnenud kuriteo asjaolusid, pole võimalik alustada ka kriminaalmenetlust. Kriminaalmenetlust saab alustada pelgalt siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta, kusjuures ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile mistahes kujul teate, milles isik arvab olevat toime pandud kuritegu, esitamine ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust ei saa alustada üksnes avaldaja subjektiivse hinnangu põhjal. Kriminaalmenetlust ei tohi alustada olukorras, kus menetluslike vahenditega tuleks menetlejal alles otsida kriminaalmenetluse alust. Juhul, kui kuriteoteade ei sisalda piisavalt tõsiseltvõetavat kuriteole viitavat teavet, ei ole kriminaalmenetluse alustamine seaduslik ega põhjendatud. 24.

§ 193

lg 1 lubab kriminaalmenetluse alustamist juhul, kui selleks esinevad ajend ja alus ning puuduvad

§ 199lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud.

Kriminaalmenetluse ajendiks on kuriteoteade või muu kuriteole viitav teave (

§ 194lg 1).

Kriminaalmenetluse aluseks on kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis (

§ 194lg 2).

Ajendis peab olema piisavalt andmeid selle kohta, et toime on pandud kuritegu. Eeltoodu ei tähenda mõistagi seda, et kuriteoteate esitaja peaks kuriteoteates esitama asjaolusid ja fakte, mis tõsikindlalt tõendaksid kuriteo tunnuste esinemist. Küll aga peab kuriteoteade võimaldama kriminaalmenetluse alustamist otsustaval ametnikul sellise kuriteokahtluse tekkimist, mis ei ole pelgalt oletuslikku laadi. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või on see pelgalt teoreetiline (vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-60-10 p 11). Seejuures ei ole lubatav kriminaalmenetluse alustamine, kui on ilmne, et kuriteoteates osundatud tegevus ei ole küllaldase konkreetsusega hõlmatav KarS eriosas sätestatud kuriteokoosseisust või kui kuriteoteade sisaldab üksnes kaebaja subjektiivset arvamust, et keegi on toime pannud kuriteo 7/8 1-23-3677 tunnustega teo. Kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteo tunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Lisaks tuleb arvestada, et liiga kergekäeline menetluse alustamine koormab liigselt õigussüsteemi ja võib kujutada endast kuriteos väidetavalt kahtlustatava isiku mitmete põhiõiguste intensiivset riivet. Kriminaalmenetlus kui riigi ressursse oluliselt haarav riigi karistusõiguslik reageering peab olema piisavalt põhjendatud. 25. Ringkonnakohtule teadaolevast teabest lähtuvalt ei ole kaebuse esitaja versioon toimunust tegelikult kuriteokaebuses väidetud kujul aset leidnud. Arutataval juhul on põhjendatult jäetud kriminaalmenetlus KarS § 266 lg 2 p 1 tunnustel alustamata. Teisisõnu, ka ringkonnakohtu arvates puudub kriminaalmenetluse alustamiseks alus

§ 199lg 1 p 1 mõttes.

26. Juhindudes

§ 208

lg-st 5 ja § 385 p-st 11, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 10.05.2023 määruse muutmata ning esitatud kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad

§ 187lg 2 alusel Xe enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) 8/8