Obsah (4)

§ 7§ 74§ 6§ 71

3-22-1091 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise kuupäev ja koht Tartu Halduskohus Ülle Polluks 30.05.2023, Jõhvi Haldusasja number 3-22-1091 Haldusasi B. M kaebus Politsei- j

) sätestatut tõlgendada pidades silmas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiivi 2008/115EÜ (edaspidi direktiiv 2008/115EÜ) nõudeid liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmise kohta. Direktiivi 2008/115EÜ art-st 11 tuleneb, et

§ 7

lg 2 ja § 74 kohaldamisel tuleb üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld tuleb kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Vastustaja ei ole hinnanud kaebajale kehtestatava sissesõidukeelu proportsionaalsust, kuigi tulenevalt kohtupraktikast on tal selleks diskretsiooni rakendamise kohustus. Nimelt oli vastustaja kohustatud kohaldama

§ 74

lg 1 koos sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust rõhutava sama paragrahvi lg-ga 3. Lõige 3 lubab määrata sissesõidukeelu pikkuse igal üksikjuhtumil kindlaks pärast kõigi asjaolude hoolikalt 2 3-22-1091 kaalumist. Kaalutlusvõimalus on jäetud ka

§ 74lg-tes 3 ja 4.

Antud juhul piirdus vastustaja vaidlusaluses haldusaktis vaid viitega õiguslikule alusele. Kaebaja viibis Eestis ilma seadusliku aluseta ainult 6 päeva ja tegi koostööd vastustajaga. Vastustaja ei ole alustanud kaebaja suhtes väärteomenetlust, mida kaebaja arvates saab lugeda kergendava asjaoluna. Vastustaja seda ei arvestanud. Kohaldatud sissesõidukeelu tõttu on kaebaja elu piiratud ning tema ei saa tagada nii endale kui ka lähedaste heaolu sissetuleku puudumise tõttu. Kaebaja ei pea kohaldatud sissesõidukeeldu proportsionaalseks arvestades tema poolt toime pandud rikkumisega. Sissesõidukeelu tõttu ei saa kaebaja reisida ja töötada teistes Euroopa Liidu riikides. Sedavõrd ulatuslik kaebaja õiguste piirang peab olema selgelt põhjendatud muu hulgas eesmärgil, et tulevikus saaks vältida viisarežiimi reeglite rikkumisi. Antud juhul ei ole vaidlusalusest otsusest näha, miks selle eesmärgi saavutamine pole võimalik lühema perioodiga sissesõidukeelu kohaldamisel. Sellel põhjusel leidis kaebaja, et vaidlusalune otsus on oluliste kaalutlusvigadega, õigusvastane ja kuulub tühistamisele.

1. Vastustaja ei nõustunud kaebusega, vaidles sellele vastu ja palus jätta kaebus rahuldamata. Sissesõidukeelu kohaldamisel leidis vastustaja, et kaebaja puhul ei esine seaduses sätestatud sissesõidukeelu lühendamise või kohaldamata jätmise aluseks olevaid asjaolusid. Kaebajale anti võimalus esitada enda vastusväited muu hulgas sissesõidukeelu kohaldamise osas. Vastustaja leidis, et raha teenimiseks ei pea kaebaja ilmtingimata töötama Schengeni liikmesriikide territooriumil. Kaebaja töötamise registreerimise taotlusest nähtub, et ta töötas Eestis ehitustöölisena. Vastustaja arvates on eluliselt mitteusutav asjaolu, et oma koduriigis ei ole kaebaja võimeline leidma endale tööd ehituse valdkonnas ja teenima raha perekonna ülalpidamiseks. Seda kõike arvestades leidis vastustaja, et kaebaja suhtes kohaldatud kolmeaastane sissesõidukeeld Schengeni liikmeriikide territooriumile on proportsionaalne, põhjendatud ja õiguspärane. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Haldusasja materjalide kohaselt tehti vastustaja 4.05.2022 otsusega nr 1052255098 kaebajale lahkumisettekirjutus, määrati ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks 7-paevane tähtaeg ja kohaldati sissesõidukeeld Schengeni ja Euroopa Liidu liikmeriikide territooriumile kolmeks aastaks alates lahkumisettekirjutuse täitmise päevast

§ 7

lg 1, § 72 lg 11, lg 4, § 73 lg 1 ja § 11 lg 1 alusel, kuna kaebaja viibis alates 29.04.2022 Eestis ja Schengeni liikmeriikide territooriumil ebaseaduslikult. Kaebaja on täitnud lahkumisettekirjutuse 11.05.2022, kui lahkus Schengeni liikmeriikide territooriumilt. Kohus märgib, et kaebaja ei vaidlusta käesolevas haldusasjas talle tehtud ja tema poolt täidetud ettekirjutust. Samuti puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et kaebaja viibis alates 29.04.2022 Eestis ja Schengeni liikmeriikide territooriumil ilma seadusliku aluseta. Tekkinud vaidluse esemeks on ainult kaebajale 4.05.2022 otsusega nr 1052255098 kohaldatud kolmeaastane sissesõidukeeld Schengeni ja Euroopa Liidu liikmeriikide territooriumile, selle vorminõuetele vastavus ja proportsionaalsus. 11.

§ 6

lg 1 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist.

§ 74

lg 1 sätestab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates.

§ 74

lg-st 3 tulenevalt, kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks.

§ 74

lg 4 kohaselt võib 3 3-22-1091 sissesõidukeelu jätta kohaldamata humaansetel kaalutlustel. Seega, tegemist on vastustaja diskretsioonilise otsusega (haldusmenetluse seaduse HMS § 4 lg 2). Vajadus sissesõidukeelu kohaldamist igal üksikul juhul eraldi kaaluda tuleneb ka direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg-test 2 ja 3, kusjuures direktiivi art 12 lg 1 kohustab mh põhjendama sissesõidukeelu aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Direktiivi 2008/115/EÜ põhjendava osa p-dest 6 ja 14 nähtub samuti, et vastavalt Euroopa Liidu õiguse üldistele põhimõtetele tuleb direktiivi alusel tehtavad otsused võtta vastu juhtumipõhiselt ja lähtudes objektiivsetest kriteeriumitest, mis tähendab, et arvesse tuleks võtta muud kui üksnes ebaseadusliku riigis viibimise asjaolu (p 6). Samuti tuleb sisenemiskeelu pikkus igal üksikjuhul määrata kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ja see ei tohiks üldjuhul ületada viit aastat (p 14). Riigikohus on märkinud, et sissesõidukeelu põhjendamisnõude täitmiseks ja põhjendamiskohustuse eesmärkide saavutamiseks peab haldusaktist lisaks õiguslikule alusele nähtuma vähemalt põhiliste asjaolude ja kaalutluste lühikirjeldus.1 Vastustajal on kaalumiskohustus nii sissesõidukeelu kestvuse määramisel kui ka küsimuses, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada. Sellest tulenevalt oli vastustajal kohustus kasutada sissesõidukeelu kohaldamisel nii otsustamis- kui ka valikudiskretsiooni. 12. Kaebaja arvas, et vaidlusalune vastustaja otsus ei vasta sissesõidukeelu kehtestamise osas eelpoolnimetatud nõuetele. Vastustaja ei ole selle kohta vastuses kaebusele asjakohaseid vastusväiteid esitanud. 12.1. Kohus nõustub kaebajaga. Asjakohane on kaebaja viide Riigikohtu lahendile, milles Riigikohus on leidnud, et haldusakti põhjendus tuleb esitada haldusaktis endas või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele haldusaktis viidatakse. Kohtul peab olema võimalik veenduda põhjenduste ehtsuses.2 Kuigi sissesõidukeelu menetlusele ei rakendata haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatut, peab see kohtupraktikast tulenevalt olema kirjalikult vormistatud ja vastama (HMS) §-s 56 lg-tes 1-3 sätestatud nõuetele. Kohus märgib, et vastustaja ei ole väitnud, et sissesõidukeelu põhjenduste osas oleks esinenud

§ 71lg-s 1 sätestatud erandid.

Vaidlusalusest otsusest on näha vaid viited

-le, kuid puuduvad igasugused faktilised põhjendused selle kohta, miks vastustaja otsustas kohaldada kaebaja suhtes sissesõidukeeldu ja millistest kaalutlustest lähtudes oli sissesõidukeeld kohaldatud seaduses sätestatud maksimaalsel määral ehk kolmeks aastaks. Sellest tulenevalt jättis vastustaja diskretsiooni kasutamise ja sissesõidukeelu kohaldamise põhjendamise kohustuse täielikult täitmata. 12.

1. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 3 p 1 sätestab, et haldusakti võib jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist (sama HMS § 58). Kolleegium on möönnud selle põhimõtte kohaldamise võimalikkust haldusakti põhjendamisvigade korral, jättes haldusakti põhjendamisveale vaatamata jõusse. Seda aga juhul, kui haldusorgan esitab piisavad põhjendused tagantjärele kohtumenetluses ning kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus samadest kaalutlustest ka tegelikult otsuse tegemisel. Tõendamiskoormus küsimuses, kas põhjendus haldusakti andmisel eksisteeris ja kas sellega arvestati, lasub haldusorganil.3 1 RKHKo 3-17-1927 p-s
2. RKHKo 3-18-1891, p
3. 3 RKHKo 3-17-1927, p
4. 2 4 3-22-1091 12.
5. Vastuses kaebusele teatas vastustaja kohtule, et kaebaja töötamise registreerimise taotlusest nähtub, et ta töötas Eestis ehitustöölisena. Vastustaja leidis, et eluliselt on mitteusutav asjaolu, et oma koduriigis ei ole kaebaja võimeline leidma endale tööd ehituse valdkonnas ja teenima raha perekonna ülalpidamiseks. 12.
6. Kohus leiab, et halduskohtumenetluses vastustaja poolt esitatud põhjendustest ei piisa, et lugeda sissesõidukeelu kehtestamise põhjendamise kohustust täidetuks. Kohtu hinnangul ei ole selline põhjendus ilmselt piisav kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamiseks kolmeks aastaks. Kuigi kaebaja on sellele viidanud enne talle lahkumisettekirjutuse tegemist, et ole vastustaja ei vaidlusaluses otsuses ega halduskohtumenetluses selgitanud, miks ta ei arvestanud sellega, et Eestis kaebaja ebaseaduslik viibimise kestvus oli ainult 6 päeva ning miks ta on valinud sissesõidukeeluks seaduses maksimaalset määra. Eeltoodust nähtub ka, et vastustaja ei teostanud kaalutlusõigust otsustamisel, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja mis määral. Eelnevat arvestades leiab kohus, et vastustaja on rikkunud kaalutlusreegleid (HMS § 4 lg 2) kaebajale sissesõidukeelu tähtaja määramisel sedavõrd oluliselt, et see võis mõjutada asja otsustamist. Kohtul puudub võimalus kontrollida sissesõidukeelu õiguspärasust selle kohaldamise põhjenduste puudumise tõttu. Sellel põhjusel on vaidlustatud otsus materiaalselt õigusvastane ja kuulub tühistamisele.
7. Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus kaebuse ja tühistab vastustaja 4.05.2022 otsuse nr 1052255098 sissesõidukeelu kehtestamise osas.
8. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas kaebuse. Kohtu poolt määratud tähtajaks ei ole kaebaja esitanud menetluskulude nimekirja ega menetluskulude kandmist kinnitavad dokumendid. Halduskohtumenetluse käigus kaebaja poolt kantud menetluskulude kohta on kohtule teada vaid tasutud riigilõivust summas 20 eurot. Sellest tulenevalt mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 20 eurot. Ülejäänud menetluskulud jätab kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 1 poolte endi kanda.
9. Tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3, asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt) 5