Obsah (17)

§ 113§ 403§ 2§ 9§ 6§ 3§ 11§ 402§ 404§ 408§ 401§ 76§ 4034§ 416§ 114§ 82§ 406

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Kaire Pullerits Otsuse tegemise aeg ja koht 18.05.2023, Jõhvi Tsiviilasja number 2-22-129879 Tsiviilasi Multitude Bank p.l.c (endine Ferra

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamise kohustuse täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Menetlusabi taotlemise kord Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud, hageja nõue ning hageja seisukohad 1. 27.12.2022 hagiavalduses palus hageja Multitude Bank p.l.c (endine ärinimi: Ferratum Bank p.l.

1. c)kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 4 974,08 eurot, intressivõlgnevuse summas 695,74 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse 1806,29 eurot ja sissenõudmiskulud 50 eurot. Hagiavalduses toodud asjaolude kohaselt pidi kostja laenulimiidi konto avamiseks ning laenulimiidi taotlemiseks eelnevalt külastama laenuandja veebilehte www.ferratumbank.ee järgides saadud juhiseid. Kostja avaldas soovi avada laenulimiidi konto vastavasisulise taotluse esitamisega Ferratum Bank p.l.c iseteeninduskeskkonnas 12.04.2019. Samal kuupäeval edastas Ferratum Bank p.l.c läbi iseteeninduskeskkonna kostja poolt taotluses märgitud e-posti aadressile teavituskirja, millega edastas kostjale lepingu üldtingimused koos hinnakirja ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehega (lepingu lahutamatu osa). Laenulepingu sõlmimise soovi kinnitamiseks pidi kostja logima oma isikukoodi ja kostjale laenuandja poolt edastatud isikliku identifitseerimisnumbriga (PIN-koodiga) Ferratumi iseteenindusse ning sisestama laenulimiidi kinnitamise lehel saadetud kinnituskoodi. Laenuandja avab konto vastava laenulimiidiga kostjale, kelle ta esimest korda kliendina kinnitab. Kostja saab laenusumma kasutusele võtta pärast lepingu sõlmimist. Leping loeti laenuandja ja kliendi vahel sõlmituks 12.04.2019, st pärast kostja poolt nõutavate kinnituste andmist ning laenuandja poolt positiivse laenuotsuse tegemist. Laenuleping on sõlmitud määramata ajaks. Kostjal oli võimalik iseteeninduskeskkonnas jälgida oma laenukonto seisu st maksetega seonduvat infot, arveid, laenulimiidi jääki, esitada laenulimiidi väljamaksetaotlusi. Laenulimiidikonto on kliendi personaalne konto, mida võib kasutada üksnes klient. Laenulimiit on korduvkasutatav, mis tähendab, et tagasimakstud põhiosade osas vabaneb krediit, mida saab jälle uuesti kasutada. Tulenevalt eeltoodust kasutas kostja laenuandja Multitude Bank p.l.c poolt võimaldatud laenulimiiti kuni 3000 eurot. Seejärel 18.05.2021 leppisid pooled kokku kostja laenulimiidi muutmises kuni 5000 euroni. Laenuandja edastas kostjale ka uued lepingu üldtingimused ja tarbijakrediidi teabelehe. Üldtingimuste punkt 13.6. näeb ette, et lepingut võib muuta igal ajal muudatuste tõttu õigusaktide, majandus- ja ärinõuetes ja/või muudatuste tõttu tehnilises keskkonnas ja/või muudatuste tõttu toodete või teenuste kriteeriumites. Kostja poolt avatud krediidilimiidi suhtes kehtib alates 22.01.2020 Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p 3 kohaselt intressimäär 49,09% aastas ja krediidikulukuse 2 määraks on 61,79% aastas eeldusel, et krediit võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus ning makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest krediidi kasutusse võtmisest. Viivisemäär on võrdne intressimääraga, so 49,09% aastas (vt hagiavalduse lisa 5 Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p 3). Laenuandja väljastab kliendile vähemalt iga 30 päeva järel. Arved väljastatakse läbi iseteeninduskeskkonna 15 päeva pärast algse laenu väljamaksmist laenuandaja poolt. Lepingu üldtingimuste p-ist 10.2 tulenevalt näidatakse arvel miinimumsumma, laen, teenustasu, tähtpäev ja muud kliendi poolt lepingu alusel maksmisele kuuluvad summad, sealhulgas viivis. Miinimumsumma moodustub järgnevast:
2. a)5% laenuvõtja poolt laenuandjale võlgnetavast summast (laenust ja teenustasust) või
3. b)10 eurot, sõltuvalt sellest kumb on suurem; tingimusel et kui kogu laenusumma koos teenustasudega on väiksem kui b), loetakse miinimumsummaks kogu laenusumma koos kohaldavate tasudega. Ebapiisavate maksesummade korral on tagasimaksete jaotumise järjekord järgmine:
4. a)maksmisele kuuluvate summade sissenõudmiskulud;
5. b)laen;
6. c)intress;
7. d)leppetrahvid, teenustasu ja muud kliendi poolt võlgnetavad summad (üldtingimuste p 10.6.). Kuna kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt saatis 15.11.2021 laenuandja kostjale meedetuletuskirja, millel näidatult oli maksetähtajaks 12.11.2021, seejärel saatis 22.11.2021 laenuandja kostjale korduva meeldetuletuskirja. Pärast hoiatuse saatmist kostja võlgnevust tähtaegselt ega ka hiljem ei likvideerinud, mistõttu edastas 11.01.2022 laenuandja kostjale meeldetuletuskiri hoiatusega, et juhul kui kostja ei tasu võlgnevust summas 527,76 eurot, öeldakse kostjaga sõlmitud leping üles ning leping lõppeb 15. päeval, so 26.01.2022, mis antud olukorras tuligi ette. Laenuandja ütles lepingu üles 26.01.2022. Lepingu kehtivuse ajal teostas laenuandja kostjale väljamakseid kogu summas 11 578,00 eurot. Lepingu kehtivuse ajal tasus kostja laenusumma katteks 6 603,92 eurot. Kostja viimane tagasimakse oli 14.10.2021 summas 25,15 eurot. Kostja võttis raha kasutusele ja teostas tagasimakseid (vt hagi punktis 2.1 toodud tabel). Pärast lepingu lõppemist, ei teinud kostja ühtegi tagasimakset põhivõlgnevuse katteks. Lähtudes eeltoodud selgitustest on kostja põhivõlgnevus hageja ees hagi esitamise seisuga 4 974,08 eurot (11 578,00 – 6 603,92), mille hageja palus kostjalt välja mõista. Vastavalt laenuandja üldtingimustele ja Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe tingimustele on hagejal õigus arvestada tasumata intressi 49,09% aastas krediidilimiidi kasutamise eest. Intressi arvestatakse igapäevaselt kasutusse antud laenusaldolt. Kuivõrd kostja krediidisumma oli 4 974,08 eurot, siis arvestati sellelt summalt iga päeva eest intressi. Kostja viimane tagasimakse intressi katteks oli 14.10.2021. Hageja palus kostjalt välja mõista tasumata intressivõlgnevus alates viimasele tagasimaksele järgnevast päevast, so 15.10.2021 kuni laenulepingu ülesütlemiseni, so 26.01.2022 summas 695,74 eurot (periood 15.10.2021 kuni 26.01.2022, intressimäär 49,09% põhinõudelt 4974,08 eurolt, intressivõlgnevus 695,74 eurot). Hageja arvestas viivist alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 27.01.2022 kuni hagiavalduse esitamiseni 24.10.2022 intressiga võrdses määras, so 49,09% aastas (0,134% päevas). Kostja sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus on 1 806,29 eurot (periood 27.01.2022 kuni 24.10.2022, viivisemäär 0,134% päevas, põhinõudelt 4974,08 eurolt, viivisevõlgnevus 1806,29 eurot).

§ 113

² lg 2 p 3 tuginevalt palus hageja kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud summas 50 eurot. Sissenõudmiskulude nõudmist põhjendas hageja järgnevalt: kohtuvälise menetluse käigus püüdis hageja korduvalt võtta võlgnikuga ühendust kokkuleppe sõlmimiseks. Selleks saatis hageja kostjale võlateatised nii kostja kodusele aadressile, kui ka e-posti aadressidele (xxx). Esimese nõudekirja saatis hageja kostjale 03.03.

1. Hageja saatis kostjale meeldetuletuskirjad seoses kostja tasumata võlakohustusega – 14.03.2022, 22.03.2022, 30.03.2022, 06.04.
2. Kuna kostja eelpool mainitud kirjadele ei reageerinud, saatis 04.05.2022 hageja kostjale hagihoiatuse. Samuti helistas hageja kostja mobiiltelefonile (xxxxxxxx), kuid see ei andnud soovitud tulemust. Kõik kontaktandmed olid märgitud kostja poolt laenulepingu sõlmimisel. Kostja ei teavitanud oma kontaktandmete muutumisest. Uute kontaktandmete leidmiseks teostas hageja rahvastikuregistri päringu. Ka maksehäireregistrisse andmete avalikustamine on tasuline. Kõik eelpool märgitud toimingud olid vajalikud võlgnikuga ühenduse saamiseks. Need kulutused tekivad küll võlausaldaja enda tegevuse tulemusel, kuid on samas tingitud võlgniku makseviivitusest. Lähtudes eeltoodud selgitustest kujunes hageja sissenõudmiskulud 3 järgmiselt: 1) nõudekiri 03.03.2022 – 25 eurot 2) teade 14.03.2022 – 5 eurot; 3) pretensioon 22.03.2022 – 5 eurot; 4) teade 30.03.2022 – 5 eurot; 5) teade 06.04.2022 – 5 eurot; 6) hagihoiatus – 04.05.2022 – 5 eurot, kokku summas 50 eurot (dtl 262 hagi ese; dtl 262 kuni 272 hagiavaldus).
3. 13.02.2023 vastuses märkis hageja, et on hagi punktis 1.1 selgitanud lepingu sõlmimise protsessi. Selleks, et sõlmida lepingu peab klient esitama laenutaotluse läbi veebilehe või salvestatava telefonikõne vahendusel ning üleüldiselt esimesed sammud lepingu sõlmimiseks tulenevad just potentsiaalse laenusaajast ehk kostjast. Hagiavalduse lisa 1 näol on tegemist väljavõttega arvutiprogrammist, millest nähtub, millal ja mis summas taotles kostja laenu. Näiteks esimese laenutaotluse tegi kostja 12.04.2019 summale 2 000 eurot. Hageja hinnangul võib neid väljavõtteid sisuliselt tõlgendada tahteavaldusena. TsÜS § 68 lg 1 kohaselt tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Antud olukorras esitas kostja laenutaotluse krediidiandja veebilehel. Enne lepingu sõlmimist saatis krediidiandja kostjale lepingu tingimused, millega kostja pidi enne aktsepti andmist üldjuhul tutvuma. Kahjuks laenuandja ei oma tõendid, kus nähtuks kui põhjalikumalt kostja tutvub lepingu tingimustega, kuid arvestades üldtingimustes p-des 3 ja 7 sätestatud lepingu sõlmimise korda, ei või leping üldse sõlmitud olla, kui kostja ei anna krediidiandja keskkonnas nõusoleku. Hageja leidis, et lepingu sõlmimist tõendavad ka muud asjaolud, nt maksekorraldused, millest nähtub, et raha kanti A. C. (kostja) arvelduskontole EE632200221017964772 ning samuti kostja poolt regulaarsed tagasimaksed, seega on lepingu sõlmise fakt on aset leidnud. Hageja selgitas täiendavalt, et tegemist ei ole nö „klassikalise“ laenulepinguga, kus isik võtab laenu ning tagastab seda maksegraafiku alusel kindlates summades, vaid tegu on laenulimiidiga, mille raames saab klient raha vabalt kasutusse võtta, seda tagastada ja uuesti kasutusse võtta (vt üldtingimuste punkt 2.7.). Hagi punktis 2.1 väljatoodud tabelist nähtub, millal kostja võttis raha kasutusele ning millal tegi krediidisumma katteks tagasimakseid. Tabel on jälgitav ja kontrollitav. Kui kostjal tekkis vaba krediidi jääk, siis võis ta uuesti raha kasutusele võtta. Oluline on see, et krediidijääk ei ületaks limiiti. Seetõttu kogu väljamaksete arv kostjale oli 11 578 eurot, mida hageja tõendas maksekorralduste esitamisega. Seega on õigus kliendil kasutada krediidikontol olevat raha nii, nagu ta ise soovib, st võtta raha nii palju nagu ta ise seda vajab arvestades limiidiga. Kui kostja võttis krediidikontolt olevat raha kasutusse, siis tegi krediidiandja kostja arvelduskontole väljamakse ning kostja omakorda oli kohustatud tegema krediidiandja poolt väljastatud arvete alusel tagasimakseid. Mis puudutab intressi, siis märkis hageja, et tulenevalt lepingu tingimuste punktist 2.
4. arvutatakse intressi laenu kasutusele võtmise kuupäevast kuni laenu tagasimaksmise kuupäevani vastavalt intressimäärale. Arvutuse alusena võetud summa on krediidijääk (vt hagiavalduse punkt 2.2). Kostja viimane tagasimakse oli 14.10.
5. Kostja jättis tasumata 3 edaspidist arvet, so oktoobrikuu arve summas 258,74 eurot, novembrikuu arve summas 269,02 eurot ja detsembrikuu arve summas 279,39 eurot, mis tõi endaga kaasa lepingu ülesütlemise (vt hagiavalduse p. 1.8). On ekslik kostja seisukoht, et lepingu tingimused ei olnud kostjale tutvustatud. Enne lepingu sõlmimist saadab krediidiandja kliendile nii lepingu üldtingimused kui ka tarbijakrediidi teabelehe, mis sisaldavad olulisi andmeid lepingu täitmise kohta, sh intressi- ja viivisemäära ning krediidi kulukuse määra kohaldamise kohta. Intressimäär ja selle kohaldamise tingimused on välja toodud teabelehes punktis 3, mis näeb ette, et kliendi avatud krediidisaldo suhtes kehtib fikseeritud intress 49,09% aastas, krediidi kulukuse määr on arvestatud eeldusel, et krediit võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus ning makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest krediidi kasutusse võtmisest. Arvestades käesoleva laenutoote isepära, siis ei ole võimalik arvutada täpsema krediidi kulukuse määra, kuivõrd laenu tagastamine sõltub selles, kui palju klient võtab raha kasutusele, viivisemäär on samamoodi välja toodud teabelehes punktis 3, mis sätestab, et viivisemäär on 49,09% aastas võlgnetavatelt summadelt. Seega on hageja hinnangul

§ 403¹ sätestatud nõuded krediidiandja poolt täidetud.

Hageja ei nõustunud kostja väitega, et leping on hea usu põhimõttega vastuolus ning lepingu tingimused on eksitavad, mis viivad „laenuorjuseni“. Hageja poolt esitatud tabelist nähtub, et kostja tagastas laenu täies summas (vt nt 15.01.2020 ja 15.07.2020 tagasimaksed), 4 kuid hiljem võttis kostja ise vabatahtlikult raha uuesti kasutusele. Seega kostja ise sisuliselt näitas oma tagasimaksetega ära, et krediiti on võimalik tagastada, mistõttu ei saa kostja suhtes rääkida võimaliku laenuorjusesse sattumisest. Lepingu sõlmimisel, so 12.04.2019 oli krediidi kulukuse määr 59,87% aastas (vt hagiavalduse lisa 3), mis ei ületa Eesti Panga poolt tol hetkel viimati, so 30.11.2018 (20,01%) avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Tulenevalt lepingu tingimuste punktist 13.6 võib lepingut muuta igal ajal muudatuste tõttu õigusaktide, majandus- ja ärinõuetes ja/või muudatuste tõttu tehnilises keskkonnas ja/või muudatuste tõttu toodete või teenuste kriteeriumites. Lepingu intressi ja krediidi kulukuse määra muudatus toimus 22.01.2020, mil tol ajal intressimäär oli 49,09% aastas ning krediidi kulukuse määr 61,79% aastas. Laenulimiidi muudatus, mis on aset leidnud 18.05.2021 puudutas vaid limiidi suurendamist, kuid intressi- ja viivisemäär ning krediidi kulukuse määr jäid muutmata. Lepingu tingimuste punkt 13.10 sätestab seda, et kui krediidi kulukuse määr ületab seaduses sätestatud ülemmäära, siis vähendatakse lepingu alusel tasumisele kuuluvat intressi viimaste tagasimaksete arvelt selliselt, et krediidi kulukuse määr vastaks seaduses sätestatud krediidi kulukuse määra ülempiirile. Hageja osundas, et lepingud ega ka muud tõendid ei pea olema alati allkirjastatud, kui seadus seda ei nõua. Tegemist oli kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis sidevahendite, so interneti, vahendusel sõlmitud laenulepinguga. Mis puudutab dokumentide kättetoimetamist, siis lepingu tingimuste punkt 12.1 näeb ette, et lepingu sõlmimisega nõustub klient sellega, et kõik asjakohased teated ja muu teave võidakse saata talle elektrooniliselt läbi konto või muu sellel eesmärgil kokkulepitud sidevahendit kasutades. Edastamine konto kaudu hõlmab teate saatmist kliendi isiklikule e-posti aadressile (xxx) ja/või kliendi kirjakasti, mis on kättesaadav kontole sisse logides. Eespool toodud viisil saadetud teated loetakse kätte saaduks samal kuupäeval. Seega hageja hinnangul võib kõik hagiavalduses mainitud dokumendid lugeda kostjale kättetoimetatuks TsÜS § 69 lg 3 alusel. Kostjale saadetud meeldetuletuskirjad tõendavad hageja sissenõudmiskulu nõude õiguspärasust (dtl 370 kuni dtl 374). Kostja vastuväited 3. Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et hagi ei ole põhjendatud ning tõendamata hagi tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Kostja tugines

§ 2lg 1, § 3, § 8 lg 1, § 9 lg 1, § 20 lg 1 ning Ts

ÜS § 68 lg 1 ja lg 3 ning leidis, et hagist ei nähtu, et kostja oleks laenulepingu sõlmimiseks esitanud tahteavalduse (ka ei ole hageja selgitanud, mis asjaoludel tahteavaldus lepingu sõlmimiseks esitati). Puuduvad tõendid, millest nähtuks, et lepingu sõlmimisel oleks kostja avaldanud tahet isikusamasuse tuvastamisega (

§ 9lg 1), st isikusamasust ei ole tuvastatud.

Kostjale jäi arusaamatuks, kuidas 5000 eurose laenulimiidi puhul teostati kostjale väljamakseid summas 11 578 eurot, sisuliselt astuks laenuandja üle reeglist, mille ta ise andis. Hagis ega nõudekirjas ei ole märgitud nõude kujunemise valemit, teadmata on, kuna ja kui palju kostja laenu sai, palju ja millal laenu tagasi maksti, millised summad tagasimaksetest arvestati põhiosa-, intressi-, haldustasu- ja viivise katteks. Arvestuse puudumise tõttu ei ole võimalik kontrollida nõude suuruse, sh intressinõude õiguspärasust. Hagiavalduse punktis 2.1 toodud tabel (sisaldavad väljamakseid ja tagasimakseid perioodil 12.04.2019 kuni 14.10.2021) ei ole aluseks hagi rahuldamisel. Hageja pidi selgitama, mis kuupäeval, millises ulatuses kostja lepingut rikkus, arvutama õigesti nõude summad. Kostja tugines TsÜS § 138 lg 1, lg 2 ja

§ 6lg 1 ja lg 2 ning leidis, et hageja nõue on hea usu põhimõtte vastane.

Kostjale ei ole Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehte laenutingimuste osas tutvustatud. Kostja hinnangul on laenuvõtja tagasimakse tingimused eksitavad ning tegelikkuses satub laenuvõtja „laenuorjusesse“, laenusaaja maksab üksnes intressimakseid vähendamata seejuures märkimisväärselt oma põhinõude suurust. Lisaks eeltoodule leidis kostja, et krediidikulukuse määr on piiripealne ehk liigselt kõrge. Teabelehe kohaselt oli krediidikulukuse määraks 61,79%, mis ületab piirmäära ning krediidileping on seega tühine. Tõendite osas märkis kostja, et hagi lisad 1 kuni 5 on ilmselt hageja äritegevuseks vajalikud dokumendid. Lisadel 1 kuni 10 ei ole allkirju ning neist ei nähtu, et neid oleks kellelegi kätte toimetatud. Hagi lisad 11-19 pretensioonid, teated nõudekirjad, milliseid asjaolusid need tõendama 5 peaksid jäid kostjale arusaamatuks (dtl 353 kuni 355). 4. 14.04.2023 seisukohas on kostja tuginenud vastuväitele, mis puudutab vastutustundlikku laenamise põhimõtet, viidates 2008/45 EÜ 23.04.2008 direktiivile,

§ 403² ja KAVS § 49 lg 1 p-le 1 kuni 7.

Kostja osundas, et toimiku materjalidest ei nähtu, et laenuandja oleks kogunud kostja kohta andmeid varalise seisundi ja regulaarse sissetuleku suuruse kohta, teiste varaliste kohustuste kohta, varasema maksekäitumise kohta ning neid hinnanud. Antud juhul puuduvad andmed laenuandjal vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika kohta. Muus osas, nimelt tahteavaldust, nõude kujunemist, tarbijainfot ja tõendite suhtes jäi kostja varem 18.01.2023 esitatud seisukohtade juurde (dtl 404 kuni 405). Kohtuotsuse põhjendused 5. Kohus, tutvunud menetlusosaliste seisukohtadega ja tõenditega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt. 6. 27.12.2022 hagiavalduses palub hageja Multitude Bank p.l.c (endine ärinimi: Ferratum Bank p.l.

1. c)kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 4 974,08 eurot, intressivõlgnevuse summas 695,74 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse 1806,29 eurot ja sissenõudmiskulud 50 eurot (dtl 262). 7. Poolte vahel on vaidlus selles, kas Multitude Bank p.l.c (endise ärinimega Ferratum Bank p.l.
2. c)ja kostja vahel on 12.04.2019 krediidileping sõlmitud ja kas kostja on lepingut ja vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud ning kas kostjale on lepingu tingimusi tutvustatud, kuidas on nõuded kujunenud (sh millal kostja laenu sai ja tagasimakseid teostati, mil viisil on tagasimaksed nõuete katteks arvestatud), kas lepingus sätestatud krediidikulukuse määr ületab piirmäära ja krediidileping on tühine. Viimaks, kas sissenõudmiskulud on põhjendatud (sh kas nõudekirjad, pretensioonid, laenulepingu ülesütlemise teade on kostjale kätte toimetatud) (dtl 353 kuni 355; dtl 404 kuni 405). 8. Võlaõigusseaduse (

) § 2 lg 1 sätestab, et võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Vastavalt

§ 3

võib võlasuhe tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest.

§ 9

lg 1 järgi leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

§ 11

lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Kohtu hinnangul saab haginõude aluseks oleva lepingu puhul olla tegemist tarbijakrediidilepinguga

§ 402

lg 1 mõttes.

§ 404lg 1 1.

lause kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm tähendab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 79 tulenevalt, et tehing peab olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud.

§ 408

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui kui järgimata on jäetud

§ 404

lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni

§-s 404 või 405 sätestatud andmetest.

§ 408

lg 2 sätestab, et

§ 404

lõikes 2 või 23 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Hagejal tuli TsMS § 230 lg 1 mõttes tõendada lepingu sõlmimist kostjaga. Hageja on asjas lepingu sõlmimise osas esitanud järgmised tõendid: laenutaotlused (dtl 273 kuni dtl 293); Ferratum Bank 6 laenulimiidi üldtingimused (dtl 294 kuni dtl 302; dtl 379-387); hinnakiri (dtl 303; dtl 388); Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo teabelehed (dtl 304 kuni dtl 307 ja dtl 309 kuni 312; dtl 389 kuni dtl 391); allkirjastamata 08.05.2021 lepingu muudatus laenulimiidi suurendamise kohta (dtl 308). Euroopa Tarbijakrediidiinfo Standardinfo teabelehed, lepingu üldtingimused, hinnakiri, laenu muudatus laenulimiidi suurendamise kohta, laenutaotlused ei kinnita selgelt kostja tahet 12.04.2019 krediidilepingu sõlmimiseks. Euroopa Tarbijakrediidiinfo Standardinfo teabelehtede, lepingu üldtingimuste, hinnakirja ja allkirjastamata laenulimiidi suurendamise kohta koostatud lepingu muudatuse näol tegemist on dokumentidega, mille koostamine ei eelda kostjapoolset tegevust. Seega

§ 404lg-s 1 sätestatud vorminõuet täidetud ei ole.

Võlaõigusseaduses reguleerivad tarbijakrediidilepingu tühisust erisätted.

§ 408

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui järgimata on jäetud

§ 404

lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni

§-s 404 või 405 sätestatud andmetest.

§ 408

lg 2 kohaselt

§ 404

lõikes 2 või 23 sätestatud andmete puudumisel, ka vorminõude täitmata jätmisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Hageja on hagis selgitanud, et ta on kostjale lepingu kehtivuse ajal teostanud väljamakseid summas 11 578 eurot ning kostja on hagejale teostanud tagasimakseid summas 6603,92 eurot ning hageja nõuab sellest tulenevalt kostjalt lepingu rikkumisest tingitult põhivõlgnevuse 4974,08 euro väljamõistmist (11 578-6603,92 eurot=4974,08 eurot) (dtl 262; dtl 267). Hagejal lasus tõendamiskoormus osas, mis puudutab hagejapoolset kohustuse täitmist ehk rahasumma (krediidi) kostja käsutusse andmist (

§ 401

). Hagiavalduse p-is 2.1 ja hagi lisas 11 toodud tabelite (dtl 265 ja dtl 331-332) ning arvete nr 423127, 429956, 436790 (dtl 375 kuni dtl 377) alusel ei ole krediidiväljamaksed tõendatud. Arvete alusel ei teki kostjal hageja eest täitmiskohustust. Kohus tuvastas, et Multitude Bank p.l.c paysera kontoväljavõttest (periood 01.01.2018 kuni 11.04.2022) nähtuvalt on hageja kostja arvelduskontole nr EE632200221017964772 (kostja ei ole esitanud vastuväiteid, et tegemist ei oleks tema arvelduskontoga) teinud järgmisi krediidi väljamaksed: 12.04.2019 2000 eurot, 09.08.2019 100 eurot, 10.08.2019 200 eurot, 11.08.2019 500 eurot, 14.08.2019 331 eurot, 16.09.2019 33 eurot, 08.02.2020, 08.02.2020 2000 eurot, 09.02.2020 1000 eurot, kokku summas 6164 eurot (dtl 318). Hageja maksekorraldustega (dtl 319 kuni dtl 330) on tõendatud, et kostja arvelduskontole nr EE632200221017964772 on teostatud järgmised väljamaksed: 30.08.2020 300 eurot, 12.09.2020 1700 eurot, 24.09.2020 1000 eurot, 01.11.2020 200 eurot, 21.11.2020 800 eurot, 21.12.2020 62 eurot, 10.03.2021 59 eurot, 18.05.2021 50 eurot, 20.05.2021 200 eurot, 17.06.2021 200 eurot, 22.06.2021 100 eurot ja 03.10.2021 493 eurot, kokku summas 5164 eurot. Kohus ei nõustu siinkohal kostja vastuväitega, et teadmata on, kui palju ja millal kostja krediiti sai. Eelosundatult on pangakontoväljavõttega ja maksekorraldustega tõendatud, millal ja millises suuruses hageja kostjale krediiti andis. Seejuures on kostja vastuväide, et lisal 10 (pangakontoväljavõte ja maksekorraldused krediidi väljamaksete kohta) ei ole allkirju ja neist ei nähtu, et neid oleks kellelegi kätte toimetatud, asjakohatu, kuna märgitud tõendid ei peagi olema allkirjastatud ja kostjale kätte toimetatud. Märkivalt on kostja kohtumenetluses vastavad tõendid ka hagiavaldusega koos kätte saanud. Kohus selgitab, et tarbijakrediidilepingu kirjaliku taasesitamist võimaldava vormi järgimata jätmine ei too praegusel juhul kaasa lepingu tühisust seetõttu, et

§ 408lg 2 kohaselt muutub krediidileping kehtivaks, kui tarbija saab krediidi kätte.

Seega tuleb

§ 408

lg 2 alusel lugeda pooltevaheline 12.04.2019 krediidileping kehtivaks ehk sõlmituks ja kostja vastuväide isikusamasuse tuvastamise puudumisega seonduvalt ei ole siinkohal asjakohane. Kostja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mis õigustaks krediidi tagastamata jätmist ning kostja on jätnud põhjendamatult hagejalt saadud krediidisummad tagastamata. Eeltoodult on pangakontoväljavõttest ja maksekorraldustest tulenevalt tõendatud, et kostja on hagejalt saanud krediiti kogusummas 11 328 eurot (6164+5164=11 328 eurot). 7 Pooled ei ole krediidisumma tagastamise osas asjas tõendeid esitanud. Kohus loeb hageja poolt hagiavalduse punktis 2.1 (dtl 265 kuni dtl 266) avaldatult kostja poolt tasutud summaks 6603,92 eurot, milline summa tuleb lugeda põhivõla katteks ning põhivõlgnevus on summas 4724,08 eurot (11 3286603,92=4724,08 eurot), mida on hagejal

§ 76lg 1, § 108 ja § 101 lg 1 p 1 alusel õigus kostjalt nõuda.

Vastavatel põhjendustel leiab kohus, et hageja põhinõue summas 4724,08 eurot on põhjendatud ning põhinõue summas 250 eurot (4974,08-4724,08=250 eurot) jääb rahuldamata. 9. Kostja on vastuväidetes toonud esile, et talle ei ole Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehte laenutingimuste osas tutvustatud (dtl 354; dtl 355) ja teabelehel, üldtingimustel (hagi lisad 2 kuni 5 ) ei ole allkirju ning vastavaid dokumente ei ole talle kätte toimetatud. Kostja on 14.04.2023 tuginenud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele. Kostja osundas, et toimiku materjalidest ei nähtu, et hageja oleks kogunud kostja kohta andmeid varalise seisundi ja regulaarse sissetuleku suuruse kohta, teiste varaliste kohustuste kohta, varasema maksekäitumise kohta ning neid hinnanud. Antud juhul puuduvad andmed laenuandjal vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika kohta (dtl 404 kuni 405). Hageja märkis, et ta ei oma tõendeid, kust nähtuks kostja tutvumine lepingu tingimustega, kuid arvestades üldtingimuste p-ides 3 ja 7 sätestatud lepingu sõlmimise korda, ei või leping olla sõlmitud, kui kostja ei anna krediidiandja keskkonnas nõusolekut (dtl 371). Hageja hinnangul on

§ 403¹ sätestatud nõuded krediidiandja poolt täidetud (dtl 372).

Lepingu tingimuste punkt 12.1. näeb ette, et lepingu sõlmimisega nõustub klient sellega, et kõik asjakohased teated ja muu teave võidakse saata talle elektrooniliselt läbi konto või muu sellel eesmärgil kokkulepitud sidevahendit kasutades. Edastamine konto kaudu hõlmab teate saatmist kliendi isiklikule e-posti aadressile (xxx) ja/või kliendi kirjakasti, mis on kättesaadav kontole sisselogides. Hageja hinnangul võib kõik hagiavalduses mainitud dokumendid lugeda kostjale kättetoimetatuks TsÜS § 69 lg 3 alusel (dtl 373). Kohus tuvastas, et asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks kostjale Euroopa tarbijakrediidiinfo standardinfo teabelehel, üldtingimustes ja lepingu muudatuses sätestatud lepingutingimusi avaldanud või nimetatud dokumendid kätte toimetanud ning puudub tõend, mis kinnitaks, et kostja oleks krediidiandja veebikeskkonnas eelviidatud dokumentide tutvumise osas nõusoleku andnud. Kohus märgib, et hageja on rikkunud

§ 403¹ lg 1 sätestatut, so lepingueelset teavet ei ole hageja kostjale esitanud.

Lepingueelse teabe andmise kohustus hõlmab kõiki tarbijakrediidilepinguid. Teavitamiskohustuse rikkumine toob kaasa krediidi eest tasutava intressi vähenemise ja muud tasude nõudmise keelu. 21.03.2023 kohtumääruses andis kohus hagejale tähtaja, so 28.04.2023 kostja 14.04.2023 vastusele seisukoha esitamiseks (dtl 393). Kohtumääruses toodult oli hagejal võimalik esitada täiendavaid tõendeid, kuid hageja ei ole kostja vastuväitele vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise osas seisukohta ega tõendeid esitanud.

§ 4034

lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet, st krediidiandja on kohustatud koguma teavet tarbija krediidivõimelisuse kohta ning hindama tarbija krediidivõimet. Laenuandja ja laenusaaja vahelises suhtes on vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisuks hinnata piisavalt laenusaaja krediidivõimekust, tagamaks, et laenu ei anta isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Krediidiandja peab krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 44 lg 2 ja lg 3 p 2 kohaselt kehtestama sise-eeskirja, milles tuleb reguleerida krediidivõimelisuse hindamise metoodika ja selle rakendamise kord, sealhulgas teabe kogumise kord. Täpsemad nõuded sellele eeskirjale tulenevad KAVS §-st 49. Seejuures ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet kontrollima. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida 8 tarbija esitatud teavet, arvestades KAVS-is ja

-is sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Vastavalt

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Kui krediidiandja ja tarbija lepivad kokku tarbija kasutusse võetava krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmises pärast tarbijakrediidilepingu sõlmimist, peab krediidiandja

§ 4034

lg 9 järgi ajakohastama tema käsutuses oleva teabe tarbija krediidivõimelisuse kohta ning hindama tarbija krediidivõimelisust iga kord enne krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmist.

§ 4034

lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

§ 4034

lg 7 kohaselt on, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu on hinnata krediidisaaja krediidivõimelisust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt 31.01.2018 lahend nr 2-14-21710, p 25.3; 19.02.2014 lahend nr 3-2-1-169- 13, p 21). Seega ei saa krediidiandja lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke. Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus asjas nr C-679/18, p-d 17-24). Kohus nõustub kostja seisukohaga, et hageja on rikkunud

§ 4034

lg 6 vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd hageja ei ole vastava põhimõtte järgimise (so kostja krediidivõimelisuse hindamise) osas tõendeid esitanud (st hageja ei ole kogunud ega kontrollinud, sh analüüsinud teavet enne krediidilepingu ega selle muudatusega kaasnevalt kostja majandusliku seisu, so sissetulekute, vara ja kohustuste kohta). Kuivõrd hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis sel juhul kohaldub

§ 4034

lg 7, mille kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt üksnes

§-s 94 sätestatud määras intressi ning viivist

§ 113lg 1 sätestatud määras.

Muid tasusid (nt lepingutasu, haldustasu) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. 10.

§ 416

lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

§ 416

lg 2 sätestab, et krediidiandja peab tarbijale hiljemalt koos käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele.

§ 416lg 2 rikkumine ei mõjuta ülesütlemise kehtivust.

Hagiavalduse punktis 1.8 märgitult on hageja 11.01.2022 kostjale edastanud lepingu ülesütlemise hoiatuse võlgnevuse summas 527,76 euro tasumata jätmise kohta ning võlgnevuse tasumata jätmise korral lõpeb leping

1. kuupäeval, so 26.01.
2. Kuna kostja teates toodut ei täitnud, lõppes leping hageja hinnangul 26.01.2022 (dtl 264). Hagi lisas 8 sisalduvalt oli seisuga 11.01.2022 kostja võlgnevus 9 hageja ees 527,76 eurot ning võlgnevuse tasumisega oldi viivituses 60 päeva. Teates on võla tasumiseks antud 14 kp tähtaeg ning võlgnevuse tasumata jätmisel lõpeb leping automaatselt
3. kuupäeval (dtl 315). Hageja leidis 13.02.2023 vastuses, et kostja jättis tasumata 3 arvet, so oktoobrikuu arve summas 258,74 eurot (dtl 375), novembrikuu arve summas 269,02 eurot (dtl 376) ja detsembrikuu arve summas 279,39 eurot (dtl 377), mis tõi endaga kaasa lepingu ülesütlemise (dtl 372). Hageja on tõendina esitanud väljavõtte dokumentide edastamise kohta (dtl 378). Kostja vastuväiteks on, et hagi lisal 8 puudub allkiri ja teadet ei ole kellelegi kätte toimetatud ja et hagejal tuli selgitada, millises ulatuses kostja lepingut rikkus (dtl 354 ja 355), muid vastuväiteid kostja lepingu ülesütlemisega seonduvalt ei ole esitanud. Kohus märgib, et viidatud väljavõttest (dtl 378) ei nähtu milliseid dokumente ja mil viisil ning kellele on need edastatud. Kohus ei nõustu kostja vastuväitega, et hageja ei ole selgitanud, millises ulatuses on kostja lepingut rikkunud. Eelnevat on hageja 13.02.2023 vastuses piisaval määral selgitanud (dtl 372). Kohus leiab, et taasesitatavas vormis esitatud lepingu ülesütlemisavalduse teade ei pea olema allkirjastatud. Lepingu ülesütlemise teatisest (dtl 315) nähtuvalt on see suunatud kostjale, mitte kellelegi teisele (so teatises on märgitud kostja ees- ja perekonnanimi ning isikukood). Samas ei ole hageja tõendanud lepingu ülesütlemise teate saatmist kostja ühelegi aadressile. Kostja on eitanud teate kättesaamist. TsÜS § 69 lg 1 näeb ette, et kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Kindlale isikule suunamata tahteavaldus muutub kehtivaks tahte väljendamisega. TsÜS § 69 lg 2 sätestab, et tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja eluvõi asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kuna hageja ei ole kostja poolt lepingu ülesütlemise teate kättesaamist tõendanud, ei saa 12.04.2019 krediidilepingut lugeda üles öelduks hageja poolt märgitult 26.01.
4. Eelnevaga on tuvastatud, et hageja ei ole tõendanud, et kostjale oleks lepingu teatis ülesütlemise kohta kätte toimetatud (so enne kohtusse pöördumist). Kohus on seisukohal, et 12.04.2019 krediidilepingu saab lugeda kehtivalt üles öelduks hagi lisana 8 (dtl 315) esitatud ülesütlemisavalduse kostjale käesolevas kohtumenetluses kättetoimetamisest. Üldjuhul saab eeldada, et kui dokument on TsMS-i sätete kohaselt menetlusosalisele kätte toimetatud, siis on ta vastava tahteavalduse ka TsÜS § 69 lg 1 mõttes kätte saanud. Lepingu ülesütlemise avaldus on võimalik esitada ka kohtumenetluses (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-53-16, p 12). Kuna kostja lepinguline esindaja on hagi ja 29.12.2022 menetlusse võtmise määruse saanud kätte 29.12.2022 (kohtu infosüsteemist KIS nähtuvalt: 29.12.2022 KÄPO-s kättetoimetamine Roman Märtson), loeb kohus nimetatud kuupäevast, so 29.12.2022 lepingu ülesütlemise teatise 29.12.2022 kätte toimetatuks. Teatisest nähtuvalt on kostjale

§ 114

lg 1 ja

§ 416lg 1 kohaselt antud 14 päevane tähtaeg võlgnevuse tasumiseks ning 15.

päeval loetakse leping lõppenuks. Seega loeb kohus eeltoodut arvestades 12.04.2019 krediidilepingu 13.01.2023 üles öelduks ning põhivõlgnevus summas 4724,08 eurot muutus

§ 82

lg 7 kohaselt sissenõutavaks 13.01.2023 ning hagejal oli õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Hageja on 27.12.2022 hagi esemes palunud kostjalt intressivõlgnevuse summas 695,74 euro (periood 15.10.2021 kuni 26.01.2022, intressimäär 49,09% põhinõudelt 4974,08 eurolt) ja sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse 1806,29 euro väljamõistmist (põhinõudelt 4974,08 eurolt, periood 27.01.2022, so ülesütlemisele järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni 24.10.2022, so 271 kalendripäeva, viivise määr 0,134% päevas) (dtl 262, dtl 267 ja dtl 268). TsMS § 367 mõistes hageja edasiulatuvat viivist ei nõua. Arvestades seda, et kohus on eelnevalt leidnud, et hageja põhjendatud põhinõude summaks on 4724,08 eurot ning kõrvalnõudeid saab hageja nõude üksnes seadusjärgses ulatuses, siis on viivisekalkulaator.ee kasutades põhjendatud sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus summas 169,87 eurot (põhinõudelt 4724,08 eurolt, lepingu ülesütlemisele järgnevast 10 päevast alates 14.01.2023 kuni kohtulahendi tegemiseni, so 18.05.2023,

§ 113lg 1 määras).

Intressikalkulaator.ee kasutades on põhinõudelt 4724,08 eurot, periood 15.10.2021 kuni 26.01.2022, intress vastava perioodi osas 0 eurot. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse summas 1636, 42 eurot (1806,29-169,87=1636,42 eurot) ja intressivõlgnevuse summas 695,74 eurot rahuldamata. 11. Lisaks eeltoodule leidis kostja, et krediidikulukuse määr on piiripealne ehk liigselt kõrge. Teabelehe kohaselt oli krediidikulukuse määraks 61,79%, mis ületab piirmäära ning krediidileping on seega tühine (dtl 355). Kuivõrd asjas on tegemist tarbijakrediidilepinguga, siis peab kohus omal algatusel kontrollima krediidikulukuse määra.

§ 406

² lg 1 järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. 21.03.2023 kohtumääruse punktis 12 on kohus märkinud, et hagis märgitult sõlmiti krediidileping 12.04.2019 ning sel ajal oli Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määraks 20,01% (vt Eesti Panga kodulehelt https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102). Seega on kolmekordne krediidikulukuse määr 3 x 20,01%=60,03 %, hagi lisast 3 (dtl 305) nähtuvalt on teabelehel märgitult krediidikulukuse määraks 59,87% millest tulenevalt

§ 406

² lg 1 ei kohaldu ning kostja seisukoht krediidikulukuse piirmäära ületamise ja lepingu tühisuse osas ei ole asjakohane ega põhjendatud (dtl 399). 12. Hageja palub hagis kostjalt sissenõudmiskulude summas 50 euro väljamõistmist (dtl 262). Hagiavalduse punktis 2.4 tugines hageja sissenõudmiskulude osas

§ 113

² lg 2 p-ile 3, mille kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja pärast lepingu lõppemist tarbijalt nõuda tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja sissenõudmiskulud on tekkinud järgnevalt: 1) nõudekiri 03.03.2022 – 25 eurot 2) teade 14.03.2022 – 5 eurot; 3) pretensioon 22.03.2022 – 5 eurot; 4) teade 30.03.2022 – 5 eurot; 5) teade 06.04.2022 – 5 eurot; 6) hagihoiatus – 04.05.2022 – 5 eurot, kokku: 50 eurot (dtl 268 ja dtl 269). Kohus tuvastas, et hageja kõik meeldetuletuskirjad, nõudekirjad, teated ja pretensioonid (dtl 313 kuni dtl 315), (dtl 335kuni 343) on osaliselt edastatud enne lepingu lõppemist, teisalt osaliselt ei ole meeldetuletuskirjade kuupäevi võimalik ka tuvastada (vt kohtu poolt tuvastatult on leping lõppenud 13.01.2023), mistõttu puudub

§ 113

² lg 2 p 3 alusel sissenõudmiskulude väljamõistmiseks alus ning seetõttu jätab kohus hageja sissenõudmiskulu summas 50 eurot rahuldamata ning kohus ei analüüsi kostja vastuväidet meeldetuletuskirjade kätte toimetamata jätmise osas. Lisaks märgib kohus, et vastavalt

§ 4034lg-le 7 ei võlgne kostja hagejale muid lepingust tulenevaid tasusid.

Kohtu hinnangul tuleb sellise muu tasuna võtta ka sissenõudmiskulu, mistõttu on vastav nõue põhjendamatu.

1. Kokkuvõtvalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja järgmised nõuded: põhivõlgnevus 4724,08 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 169,87 eurot. Kohus jätab rahuldamata hagi järgmiste nõuete osas: põhivõlgnevus 250 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 1636,42 eurot, intressivõlgnevus 695,74 eurot ning sissenõudmiskulud 50 eurot.
2. Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 ls-st 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid 11 täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt ja kohus jaotab menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele (TsMS § 163 lg 1). TsMS § 174 lg 2 alusel maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Kostjal oli menetluses lepinguline esindaja, kes vastas TsMs § 218 lg 1 p 2 nõuetele. Kohus märgib, et kohtul ei ole õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi. Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh menetlustoimingute hulgale. Hageja 14.04.2023 menetluskulude nimekirjas (dtl 410 kuni 411) toodult on hageja õigusabikulud kokku summas 700 eurot, käibemaksuta (so 7 h x 100=700 eurot, käibemaksuta), mis koosnevad järgnevast: hagiavalduse koostamine, asjaoludega ja materjalidega tutvumine 3 tundi, kostja vastusega hagiavaldusele tutvumine ja analüüsimine 30 minutit, seisukoha koostamine ja esitamine 3 tundi, menetluskulude nimekirja koostamine ja esitamine 30 minutit. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja menetluskuludeks ka hagi esitamisel tasutud riigilõiv 665 eurot ning hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuludelt viivise

§ 113

lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest alates kuni menetluskulude täitmiseni (dtl 262). Kokku on hageja menetluskulud summas 1365 eurot (700+665), mille väljamõistmist hageja kostjalt nõuab. Kostja ei ole hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Kostja esitas 14.04.2023 menetluskulude nimekirja (dtl 407 kuni 408), milles märgitult on õigusteenust osutatud mahus 5 h x 120= 600 eurot (käibemaksuta). Õigusabikulu sisaldab järgnevaid toiminguid: 05.01.2023 hagiavaldusega tutvumine, analüüs ja kostja nõustamine 1 h 30 minutit; 18.01.2023 hagile vastuse koostamine ja kohtule esitamine 2 h 30 minutit; 14.04.2023 kostja lõplike seisukohtade koostamine 30 minutit; 14.04.2023 menetluskulude nimekirja koostamine 30 minutit. Kokkuvõtvalt palus kostja hagejalt menetluskulude 600 euro väljamõistmist ning lahendis näha ette, et menetluskulud tuleb hagejal tasuda Eurocity OÜ arvelduskontole nr EE177700771005095462 LHV Pangas. Lisaks eeltoodule palus kostja hagejalt välja mõista menetluskuludelt viivis

§ 113

lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude täitmiseni (dtl 407 kuni dtl 408). Hageja kostja menetluskulude vastuväiteid ei esitanud. Kohus leiab, et poolte menetluskulude nimekirjades näidatud õigusteenuse tunnitasud on kohtupraktikast lähtuvalt mõistlikud ja toimingutele näidatud ajakulu, arvestades menetlusdokumentide sisu ja mahtu, on põhjendatud. TsMS § 445 lg 1 kohaselt, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. TsMS § 463 lg 2 kohaselt kohtumäärusele kohaldatakse vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. Hageja põhjendatud menetluskulud on summas 1365 eurot ning kostja menetluskulud 600 eurot. Kohus jätab hageja menetluskulud 65,03% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 34,97 % ulatuses hageja kanda. Seega kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele menetluskulud summas 887,66 eurot ja hageja poolt kuulub kostjale hüvitamisele menetluskulud summas 209,82 eurot. Lähtudes eeltoodust tasaarvestab kohus hageja ja kostja vastastikused välja mõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tulemusel mõistab kohus 12 kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu summas 677,84 eurot (887,66-209,82). TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nimetatud taotluse (dtl 262) esitanud ning kohus määrab, et kostjal tuleb menetluskuludelt tasuda ka viivis. Kohus selgitab, et menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pullerits Kohtunik 13