Obsah (4)

§ 199§ 266§ 121§ 64

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23.september 2008.a Tallinnas Kriminaalasja number 1-08-4582 Kohtukoosseis Kohtuistungi toimumise aeg Eesistu

§ 199

lg 2 p-de 4,8 ja

§ 266

lg 2 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 30.aprilli 2008.a kohtuotsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav H.F Prokurör Ülle Jaanhold Süüdistatav H.F, ik XXX, kriminaalkorras neljal korral karistatud, viimati Tartu Maakohtu 09.03.2007.a otsusega

§ 121

järgi liitkaristusega 3 kuud ja 18 päeva vangistust, mille kandmisest vabanes 17.06.2007.a, elukoht : xxx xx-x, xxxxxxx, kinnipeetud alates 23.

1. 2007.a Kaitsja vandeadvokaat Milvi Söörd RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 30.aprilli 2008.a kohtuotsus H.F-i süüdimõistmises ja karistamises muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtusse, mille esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisest või kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. 1 Asjaolud ja menetluse käik
2. H.F mõisteti süüdi ja karistati

§ 199

lg 2 p-de 4,8 järgi 2 aasta 6 kuu vangistusega.

§ 266

lg 2 p 1 järgi 10 kuu vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 2 aastat 9 kuud vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra ja karistuseks mõisteti 1 aasta 10 kuud vangistust, karistuse aja algusega 23.

1. 2007.a 1.
2. H.F mõisteti süüdi selles, et tema varem vargusi toime pannud isikuna pani ajavahemikul 18.09 2007.a kuni 23.
3. 2007.a toime kokku 23-l. korral sissetungimisega võõra vallasaja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil s.o. kuriteo

§ 199lg 2 p.de 4,8 järgi.

Samuti tema pani 04.11.2007.a; 18.11.2007.a ja 20.11. 2007.a toime valdaja tahte vastaselt võõrasse sõidukisse ebaseadusliku tungimise, vähemalt teist korda, s.o.

§ 266lg 2 p 1 järgi ettenähtud kuriteo.

Apellatsiooni taotlused

1. Esitatud apellatsioonis taotleb H.F süüdimõistva otsuse muutmist talle mõistetud karistuse osa ja leebema karistuse mõistmist. Ta leiab, et teda võiks karistada tingimisi. Apellant viitab asjaolule, et ajal kui ta tunnistas oma kuriteod üles lubas prokurör, et talle mõistetakse karistus tingimisi. H.F-i arvates ei ole õige kohtu järeldus, et varem karistatud isikule ei saaks mõista tingimisi karistust. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Kohtukolleegium tutvunud apellatsiooni sisu, kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetluspoolte arvamused, leiab, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates õigesti tuvastanud H.F-i süü talle omistatud kuritegudes. Ka ei vaidlusta H.F ise kohtuotsust talle süükspandud kuritegude toimepanemises. Puutuvalt H.F-i taotlusse vabastada ta talle mõistetud karistusest tingimuslikult, siis ei näe kohtukolleegium selle rahuldamiseks alust. Harju Maakohtu otsusega on tuvastatud, et varem neljal korral vangistusega karistatud H.F pani mõni kuu peale viimase karistuse kandmisest vabanemist lühikese aja vältel toime 23 sissetungimisega vargust sõiduautodest ja kolmel korral valdaja tahte vastaselt võõrasse sõidukisse ebaseadusliku sissetungimise. Ta peeti kuriteo toimepanemisel kinni 23.11.2007.a Maakohtu otsuses tõdetakse, et kirjeldatud tegevuse eest on seadusest lähtuvalt võimalik mõista süüdlasele karistuseks 5-aastane vangistus. Kohus arvestas karistamise alusena eelkõige D. Antropvi süüd. Tuvastamata süüd raskendavaid asjaolusid, leidis kohus, et H.F-i süüd kergendava asjaoluna tuleb arvestada H.F-i süütegude avastamisele aktiivset kaasaaitamist, ise kuritegude ülestunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust. Neist asjaoludest johtuvalt leidis maakohus, et H.F-i suhtes on võimalik karistuse eesmärke saavutada vangistusega sanktsiooni keskmises määras, mida vähendatakse lühimenetluse sätete alusel 1/3 võrra. Maakohus ei nõustunud kohtumenetluse poolte taotlustega vabastada D. Antropv osaliselt tingimuslikult karistuse kandmisest, st. lugeda eelvangistuses viibitud aeg reaalselt ärakantud karistuseks ja ülejäänud vangistusest vabastada. Maakohus ei pidanud võimalikuks šokivangistuse kohaldamist H.F-i suhtes, kes on varem neljal korral kandnud reaalset vanglakaristust - seega kogenud korduva vabaduse võtmisega seonduvat - ja jätkas vaatamata sellele kogemusele, pärast karistuse kandmist, kohe uute kuritegude toimepanemist. Kohtu arvamusel ei tingi kuriteo toimepanemise asjaolud ega süüdlase isikut iseloomustavad 2 tunnused H.F-i vabastamist osaliselt tingimuslikult karistuse kandmisest. 3.
3. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse järeldustega ja osundab Riigikohtu otsustes nr 3-1-1-21-05; nr 3-1-1-99-06 väljendatud seisukohale, et vangistuse osalise täitmisele pööramise mõte seisneb šokiefektis, mis tekitatakse süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vangistusasutusse ja millega antakse isikule tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes. Kohtukolleegiumi veendumusel on lühivangistuse efekti raske loota D. Antropvi puhul, kes on varem korduvalt karistatud reaalse vangistusega ning kes seega on kohanenud vangistusega, mis ei ole teda aga mingil moel motiveerinud edaspidisele õiguskuulekale käitumisele. Kohtukolleegium, hinnates terviklikult H.F-i kuritegusid kui tema isikut iseloomustavaid andmeid, leiab, et H.F-i tingimuslikuks vabastamiseks talle mõistetud vangistusest ei ole põhjendatud. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu otsusega H.F-ile mõistetud karistus on põhjendatud ja selle muutmiseks puudub seaduslik alus. 3.
4. Seonduvalt apellandi väitega, et tema tingimisi karistamist toetas prokurör, märgib kohtukolleegium tuginevalt Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-91-07, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt.
5. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 30.aprilli 2008.a kohtuotsuse H.F-i suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Ene Randmäe Meelika Aava Paavo Randma 3 4