Obsah (9)

§ 200§ 199§ 64§ 65§ 68§ 328§ 58§ 2§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2010. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-21596 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Ivi

§ 200lg 2 p-de 4, 8, 10, § 199 lg 2 p-de 4,8 ja § 328 lg 1 järgi.

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

1. märtsi 2010 otsus Apellatsiooni esitaja D.R ja tema kaitsja advokaat Eva Rivis Prokurör Anneli Lumiste D.R , ik XXX, XXXXXXXXXXXX, haridus XX XXXXXX, emakeel – vene keel, ei tööta, elukoht XXX XX-X XXXXXXX, varem kohtulikult karistatud 5 korral, viimati 30.04.2008.a. Harju Maakohtu poolt, mille kandmiselt vabanes ennetähtaegselt 20.01.2009.a. katseajaga 1 aasta (ärakandmata karistus 8 kuud ja 2 päeva); tõkend vahistamine Süüdistatav Kaitsja Advokaat Eva Rivis RESOLUTSIOON
2. Harju Maakohtu
3. märtsi 2010 otsus D.R-i süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
4. Apellatsioonid jätta rahuldamata. 1 Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Harju Maakohtu
6. märtsi 2010 otsusega tunnistati D.R süüdi

§ 200

lg 2 pde 4, 8, 10 järgi ja karistati teda vangistusega 6 aastat;

§ 199

lg 2 p-de 4, 8 järgi ja karistati teda vangistusega 4 kuud ning § 328 lg 1 järgi ja karistati teda vangitusega 10 kuud.

§ 64

lg 1 alusel suurendati üksikkaristusteist raskemat ja liitkaristuseks mõisteti D.R-ile 7 aastat vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 30.04.2008 Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 8 kuud 2 päeva – võrra ning loeti liitkaristuseks 7 aastat 8 kuud ja 2 päeva vangistust, millest hulka loeti

§ 68lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg kestusega 2 päeva.

Karistuse kandmise alguseks määras kohus

1. juuli
2. Süüdistatavalt mõisteti tsiviilhagina välja 8280 krooni A. Š. kasuks ning 15261 krooni OÜ E. kasuks. D.R tunnistati süüdi järgmiste kuritegude toimepanemises. 1.1 Tema, olles varem toime pannud varguse ja röövimise, tungis 5.06.2009 võõra vallasasja omastamise eesmärgil ukse lahtimurdmise teel V. K. lukustatud tuppa ning varastas V. K.le kuuluvaid vallasasju, millega tekitas kannatanule varalist kahju summas 13 500 krooni. Seega pani D.R toime

§ 199lg 2 p 4, 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.2 7.07.2009.a kella 09:45 paiku, varjates nägu pähe ja näo ette tõmmatud beeži värvi sukaga ja sellele tõmmatud nokkmütsiga sisenes D.R võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil OÜ E. pandimajja L.. Ta haaras ühe käega pandimaja töötajal A. Š.lt näost kinni ja teise käega kannatanu pintsakust ning tõukas kannatanut nii, et kannatanu kukkus. Seejärel sidus ta kannatanu käed ja jalad plastikust kiirkinnititega kinni ning kasutades ära kannatanu suhtes eelnevalt tarvitatud vägivalda ja seda, et kannatanu ei saanud kinniseotuna vastupanu osutada, võttis ta pandimajast ära OÜ-le E. kuuluva sularaha summas 10 061 krooni ja kuldehteid koguväärtusega 5200 krooni.. Seejärel rebis D.R kinniseotud A. Š.lt kaelast ära kolm kullast kaelaketti koos ühe kullast ristiga, kokku väärtusega 8280 krooni. Oma tegevusega tekitas D.R kannatanule OÜ E. varalist kahju kogusummas 15 261 krooni ja kannatanule A. Š.le varalist kahu kahju summas 8280 krooni. 1.3 9.07.2009 ründas D.R D. K. temalt mobiiltelefoni ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Seejuures nõudis D.R kannatanult mobiiltelefoni üleandmist, kannatanu vastupanu mahasurumiseks lõi üks kord rusikaga D. K. rindkere piirkonda ja püüdis mobiiltelefoni jõuga ära võtta. Seejärel näitas D.R kannatanule ähvardamiseks nuga, surus selle tera kannatanu kaelale ja ähvardamiseks ütles, et torkab sellega kannatanut, kui viimane telefoni ei anna. Kannatanu pidas noa kasutamisega ähvardamist ka reaalseks ohuks oma elule ja tervisele. Füüsilise ja psüühilise ähvarduse mõju all viibides lõpetas kannatanu vastupanu osutamise ning D.R võttis kannatanu taskust D. K. kasutuses oleva ja J. K. kuuluva mobiiltelefoni SonyEricsson W880i 2 väärtusega 2500 krooni, milles oli mälukaart 1 GB, väärtusega 600 krooni ja Tele2 kõnekaart Smart, väärtusega 45 krooni. Kannatanule tekitati antud teoga füüsilist valu ja varalist kahju kogusummas 3145 krooni. Punktides 1.2 ja 1.3 kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti

§ 200lg 2 p-de 4, 8, 10 järgi.

1.4 Veel tunnistati D.R süüdi selles, et tema, olles alates 13.07.2009 kella 10:00 kahtlustatavana kinnipeetud ning olles konvoeeritud 14.07.2009.a. kella 12:30 paiku vahistamistaotluse arutamiseks eeluurimiskohtuniku juurde Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajja, kella 13:00 paiku, peale eeluurimiskohtuniku poolt küsitlemist, põgenes kohtu ruumidest, hüpates alla läbi kohtumaja teise korruse avatud akna ja jooksis minema. Seega pani D.R toime põgenemise kinnipeetava või vahistatu poolt, s.o

§ 328lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohus leidis, et D.R-i süü talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemises on leidnud täielikult tõendamist. Punktides 1.2 ja 1.3 kirjeldatud tegudes süüdimõistmist motiveeris kohus järgmiselt. 1.5 Kannatanute A. Š. ja S. K. ütlustega leidis tõendamist, et 7.07.

1. toimus pandimaja röövimine, kust muuhulgas rööviti sularaha, aga samuti see, et röövel jättis sündmuskohale kollase kilekoti. Kannatanu A. Š. ütlustest nähtub, et röövija sidus ta kinni plastikust kiirkinnititega, kollane kilekott ja kiirkinnitid leiti ja võeti ära sündmuskohalt. D.R-i DNA leiti kilekoti sangalt ja plastikust kiirkinnitilt. Kuivõrd DNA analüüs toob esile selle, kelle DNA-d on palju, on loogiline, et DNA väljendub suuremal hulgal sellelt isikult, kes on eset puudutanud viimasena. Tunnistaja K. L. ütluste kohaselt oli ta juulis 2009 kogu aeg D.R-iga koos. D.R ei olnud kunagi raha, ainus kord, kui nägi D.R suuremat summat oli suvel ja D.R oli 3000 krooni sularaha. Selle raha eest ostis D.R kohe neile mõlemale 2 mobiiltelefoni. Jälitusprotokollist nähtuvalt on telefoninumbrit XXXXXXXX kasutatud alates 7.07.2009.a. kella 13:01 alates mobiiltelefonis IMEI koodiga XXXXXXXXXXXXXX, enne seda samas mobiiltelefonis ajavahemikul 15.06.2009.a. kuni 07.07.2009.a. kõned puuduvad. Teine mobiiltelefoninumber XXXXXXX on samuti alates 7.07.2009.a. kella 13:02 alates kasutusele võetud mobiiltelefonis, kus enne seda alates 15.06.2009.a. kõned puuduvad. Jälitusprotokollist nähtuvalt kasutasid neid telefoninumbreid K. L. ja D.R. Sellest võib järeldada, et kuna neid numbreid on hakatud kasutama täpselt samal kellaajal sama masti piirkonnas kahes telefonis, mida pole eelnevalt mitu nädalat üldse kasutatud, et need ongi needsamad D.R-i poolt ostetud mobiiltelefoni, millest K. L. rääkis - need osteti siis, kui ta D.R üldse korraga suuremat summat raha nägi. Seda kinnitab ka kd 3 t lk 41 olev pandileping, millest nähtuvalt D.R 9.07.2009 pantis pandimajja lisaks D. K.lt röövitud telesonile Sony Ericsson veel ühe telefoni – see ongi seesama NOKIA 6060, millel sama IMEI kood, mis jälitusprotokollis – s.o nr XXXXXXXXXXXXX. Seega hinnates ülaltoodud tõendeid kogumis, leiab kohus, et on tõendatud D.R-i süü pandimajast toimepandid röövimises. D.R-i selgitas kohtus, et tema DNA võis olla kilekotil ja kiirkinnititel, kuna paar nädalat varem käis tema juures V. P., kellega koos kandsid karistust vanglas, tarvitasid koos narkootikume. V. P. palus talt riideid, tema andis V. P. kampsuni ja püksid, samuti küsis V. P. talt kiirkinniteid. Tema pani V. P.le antud esemed kollasesse kilekotti. Leppisid V. P.ga kokku, et viimane viib esemed Majaka tänavale majja, kus kogunevad narkomaanid, tema sai osa oma asju sealt tagasi kas nädal või vähem enne kinnipidamist. Nendesse ütlustesse suhtus kohus kriitiliselt. D.R-i poolt viidatud V. P. vabanes kohtule esitatud dokumentide kohaselt alles 15.06.
2. vangistuse kandmiselt, seejärel kandis kohe alates 15.06.2009 kuni 19.06.2009 aresti Tallinna Arestimajas ja 3 suri 2.07.2009.. Kuna ta leiti 2.07.2009.a. kell 02: varahommikul surnuna, võis surm saabuda ka veel varem 1.07.
3. Seega oli ta vabaduses ja elus peale vanglast ja arestimajast vabanemist vähem kui 2 nädalat ja oli surnud juba nädal enne röövi ja ei saanud olla ka isikuks, kellele D.R enda poolt kirjeldatud viisil andis üle kilekoti ja kiirkinnitid. D.R-i sõnul leppis ta esemete tagastamise kokku vähem kui nädal enne enda kinnipidamist – sel ajal oli aga V. P. surnud ja ei saanud temaga riiete tagastamist kokku leppida. Samuti suhtus kohus kriitiliselt D.R-i ütlustesse selle kohta, et mobiiltelefonid ostis ta V. K. vara pantimisest saadu 3000 krooni eest, kuna V. K. vara vargus toimus 5.06.2009 ja ei ole usutav, et mittetöötaval narkomaanil oleks see raha kuu aega hiljem alles. 1.6 D. K. seletas kohtuistungil, et D.R-iga sai tuttavaks seoses telefoni episoodiga. Telefon võeti ära talt trepikojas, kui ta oli K. L.i korteri juures. K. korterist tuli välja süüdistatav ning nad hakkasid omavahel rääkima. Süüdistatav küsis temalt telefoni, kuid ta ei andnud telefoni, kuna hakkas kahtlustama, et süüdistatav on narkomaan. Siis lõi süüdistatav teda käega kõhtu. D.R püüdis telefoni enda kätte saada, kuid ta hakkas vastu, kuid siis tõmbas süüdistatav noa välja. Kuna süüdistatav pani noa kõri vastu, andis ta telefoni ära. Seejuures tunnistas kannatanu noaga ähvardamist ka süüdistatav ise, kuigi kinnitas, et telefoni sai ta K. L. käest, kellele kannatanu oli andnud telefoni, et näidata sealt enda poja pilte. Kohus leidis, et antud episoodis tuleb lugeda usaldusväärsemaks kannatanu ütlused, kuna D.R oli tema jaoks võõras, tal ei ole mingit põhjust tema peale valetada ja löömist välja mõelda. Kohus märkis samas, et kvalifikatsiooni mõttes ei olegi tegelikult tähtsust, kas see löök oli või mitte, kuna peale kannatanult telefoni hõivamist ähvardas D.R kannatanut ka veel noaga, seega tegi ta kannatanule lõplikult võimatuks oma telefoni tagasi küsida. 1.7 Karistuse mõistmisel arvestas kohus D.R-i isikut, süü suurust, toimepandud kuriteo laadi ja ohtlikkust. Karistust kergendava asjaoluna arvestas kohus kahetsust, samuti arvestas kohus õiguskorra kaitsmise huvisid. D.R on varem korduvalt karistatud kuritegude ja väärtegude eest, käesoleva kriminaalasjas süüdistatakse teda kokku kahes esimese astme kuriteoepisoodis ja kahes teise astme kuriteoepisoodis, millised on toimepandud kohtu poolt määratud katseajal. Seetõttu leidis kohus, et D.R tuleb karistada reaalse vangistusega.
4. Maakohtu otsuse vaidlustasid nii süüdistatav kui ka tema kaitsja. Apellatsioonides esitatud taotlused ja põhiargumendid on seejuures järgmised. 2.1 D.R vaidlustab enda süüditunnistamist mõlemas röövimise episoodis. 2.1.1 Puuduvad tõendid selle kohta, et röövimise pandimajas pani toime tema; kannatanud ei oska selle kohta öelda midagi. Raha, mille eest ta 2009 juuli alguses soetas narkootikume ja mobiiltelefonid, sai ta V. K.lt varastatud esemete realiseerimisest, s.o pandimajja viimisest. Tema vastavasisuline väide ei ole mitte millegagi ümber lükatud. Tegemist on kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleb tõlgendada tema kasuks. Et soetatud telefone hakati kasutama alles
5. juulil 2009, ei saa olla tema süüd kinnitavaks asjaoluks. Samuti ei oleks ta peale röövi toimepanemist (kl 9.45 hommikul) lihtsalt jõudnud osta mobiiltelefone ja neid kasutama hakata (kl 13.02). 2.1.2 Tema süüd ei tõenda ka röövimisel kasutatud esemetelt leitud DNA. Arusaamatu on kohtu järeldus, et tema ei andnud kilekotti V. P.. Viimast kohtas ta kaks nädalat enne enda kinnipidamist. Süüdistuses nimetatud esemed andis ta V. P. seega juuni lõpus. Järelikult sai keegi kolmas isik V. P. antud esemed enda valdusesse, kes siis pani toime
6. juulil 2009 aset leidnud röövimise. Seega ei ole lükatud ümber tema kaitseversioon selle kohta, millistel asjaoludel sattus tema DNA 4 sündmuskohalt leitud esemetele. Seega tuleb ta antud kuriteos süü tõendamatuse tõttu õigeks mõista. 2.1.3 A. K. suhtes toimepandud röövimise episoodis palub apellant hoolikalt uurida tema ja tunnistaja K. L. ütlusi, millest tuleneb, et kannatanu valetab tema suhtes tarvitatud vägivalla osas – kannatanut ta ei löönud, samuti ei asetanud ta tema kõrile nuga. Seetõttu on antud kuritegu vääralt kvalifitseeritud röövimisena. 2.2 Süüdistatava kaitsja vaidlustab maakohtu otsust
7. juulil 2009 toime pandud röövimise episoodis, samuti süüdistatavale mõistetud karistuse osas. 2.2.1 Maakohus on otsuses märkinud, et ta suhtub D.R-i ütlustesse pandimajas toimepandud röövimise osas kriitiliselt. Apellant märgib, et KrMS ei tunne terminit „kriitiline suhtumine“, samuti ei ole otsusest aru saada, miks peab kohus D.R-i kaitseväiteid ebausaldusväärseiks. Ka on kohus olnud süüdistatava ütluste hindamisel valikuline, s.t on hinnanud tõestena ütlusi osas, mil need on haakunud tema süüdimõistmisega röövimises. Kaitsja leiab, et süüdistatava kohtumine V. P.ga leidis aset, mis selgitab seda, kuidas sattus tema DNA pandimajast leitud esemetele. 2.2.2 Ka kannatanu A. Š. ütlused kinnitavad, et kuriteo pani toime senises menetluses tuvastamata isik. Kannatanu ütluste kohaselt oli kurjategija erinevalt süüdistatavast heledate juustega, röövijal ei olnud D.R-i häält; tõendatud ei ole, et süüdistatav oleks värvinud juukseid või kandnud parukat või ta suudaks rääkida temale mittekuuluva häälega. Ka tunnistaja K. L. ütlused, et ta nägi süüdistatava käes 2009 aasta suvel raha, ei süüsta kuidagi D.R toimepandud röövimises. 2.2.3 Kohtuliku uurimise pealiskaudsus väljendub apellandi arvates ka süüdistatavale mõistetud karistuses. Kohus on viidanud karistuse mõistmisel süü suurusele, mida materiaal- ja menetlusõigus aga ei tunne.

§-s 2 ega ka § 32 lg-tes 1 ja 2 ei räägi seadusandja „palju või natukene, rohkem või vähem süüdiolemisest“. Kuigi kohus ei ole märkinud, kas ta arvestas süü suurust karistust kergendava või raskendava asjaoluna, võib mõistetud karistuse pinnalt väita, et kohus on sellisel viisil süü suurust arvestades omavoliliselt laiendanud

§ 58, s.o karistustust raskendavate asjaolude loetelu.

Sama kehtib õiguskorra kaitsmise huvide kohta, mida kohus nimetab karistust mõjutava asjaoluna. Alusetult on kohus arvestanud karistuse mõistmisel ka D.R-i varasemat karistatust – sellega on kohus eiranud õigusriiklikku printsiipi, mille kohaselt peab isik vastutama enda tegude, mitte aga selle eest, milline ta on. Kaitsja leiab, et karistuse kergendamine viiks käesoleva kohtulahendi vastavusse kohtute üldlevinud karistuspraktikaga.

1. Ringkonnakohtu istungil jäid nii süüdistatav kui ka tema kaitsja esitatud apellatsioonide juurde, paludes maakohtu otsuse taotletud osas tühistada. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, paludes jätta maakohtu otsus muutmata ja esitatud apellatsioonkaebused rahuldamata. Kirjaliku vastuväite apellatsioonile esitasid ka kannatanud A. Š. ja S. K., kes paluvad samuti jätta maakohtu otsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohti põhistades lahendab ringkonnakohus esmalt D.R-i süüküsimuse vaidlustatud episoodide 5 osas (I), hinnates seejärel D.R-ile mõistetud karistust (II). Nendes küsimustes on ringkonnakohtu seisukohad järgmised. I
2. Esitatud apellatsioonides taotlevad süüdistatav ja tema kaitsja sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist
3. juulil 2009 toimunud pandimaja röövis. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides esitatud väited eraldivõetult ega ka kogumis ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi küsimuses, mis puudutab kuriteo toimepanemise tõendatust D.R-i poolt. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-11-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatava kaitseversiooni kui ka viimast toetanud kaitsja asjassepuutuvad väited. Asetades erinevatest tõenditest tulenevad andmed ning süüdistatava esitatud kaitseversiooni omavahelisse konteksti, on maakohus põhjendatult teinud järelduse, et kogutud tõendid kinnitavad süüdistuse seisukohta toimunust, s.o
4. juulil 2009 toimunud pandimaja röövi toimepanemist D.R-i poolt. Soostudes maakohtu põhistustega täiel määral, ei pea ringkonnakohtu kriminaalkolleegium vajalikuks neid täies mahus korrata (vt otsuse p 1.5) ning piirdub omapoolsete põhjenduste lisamisega apellatsioonidele vastates.
5. Apellantidega tuleb nõustuda osas, et üheks määravaks tõendiks, mille alusel on tehtud D.R-i suhtes süüdimõistev otsus
6. juulil 2009 toimunud kuriteos, on olnud sündmuskohalt leitud esemed, millelt leiti süüdistatava DNA (kurjategija poolt maha jäetud kilekott, aga samuti kannatanu kinnisidumiseks kasutatud kiirköitjate ribad). Süüdistatav esitas maakohtus ning ka ringkonnakohtus kaitseversiooni, mille kohaselt andis ta kõnealused esemed ca kaks nädalat enne kuriteo toimumist kellelegi V. P.. Nii süüdistatav kui ka kaitsja leiavad, et seega võisid nimetatud esemed sattuda kriminaalmenetluses seni tuvastamata isiku kätte, kes neid kuriteo toimepanemisel siis kasutas. Apellandid leiavad, et tegemist on kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu.
7. Kriminaalkolleegium leiab sarnaselt maakohtule, et süüdistatava esitatud selgitusel (mis on ühtlasi tema kaitseversiooniks) puudub igasugune elementaarne eluline usutavus ning et tegemist ei ole nn olukorraga, s.o kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleks KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks. Kriminaalkolleegium selgitab selles osas esmalt, et süüdistataval on vaieldamatu õigus esindada kõikvõimalikke kaitseversioone; see on süüdistatava põhiseaduslik ning võõrandamatu õigus. Eelöeldu ei tähenda aga, et kõikvõimalikke esitatavaid kaitseversioone/ennast õigustavaid ütlusi peaks automaatselt käsitlema tõestena ning lähtuma nende kehtivusest (tõepärasusest) seni, kuni pole tõendatud vastupidine. Oluline on seega tähele panna ning mõista, et põhimõtte poolt ei ole hõlmatud igasugused, ka kõige kaugemalseisvamad hüpoteetilised variandid, mis võimaldaks tõendites sisalduvat teavet tõlgendada süüdistatava kasuks. Erinevate hüpoteetiliste lahenduskäikude analüüs muutuks sellisel juhul sisuliselt hõlmamatuks (vt RKKKo 3-1-1-94-04: „Mõistagi peavad need motiivid olema konkreetses kriminaalasjas 6 mõistusepäraselt asjakohased - põhjendus ei pea ulatuma kõige kaugemate tõenäoliste ning abstraktsemate võimalusteni, mis on juba oma olemuselt ümberlükkamatud“). Seejuures on muu hulgas oluline ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus“ (vt RKKKo 3-1-1-74-05, p 15). Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas olnud kestvalt seisukohal, et osundatud põhimõtete valguses tuleb hinnata ka isiku poolt esitatavaid kaitseversioone ehk teisisõnu – püstitatud kaitseversiooni tuleb vältimatult hinnata muuhulgas ka selle tervikliku tõenäosuse ja elulise usutavuse aspektist. Seda seisukohta on toetanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium, märkides hiljutises otsuses nr 3-1-1-8-10, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (osundatud otsuse p 8). Ning kirjeldatud arusaamadest lähtudes on kriminaalkolleegium seisukohal, et versioon kellestki tundmatust, kes oli kuriteo tegelik täideviija, ei evi vähimalgi määral usaldusväärsust.
8. Nagu öeldud, on apellandid asunud seisukohale, et kuriteopaigalt leitud esemetelt tuvastatud süüdistatava DNA võis sinna sattuda ca kaks nädalat enne kuriteo toimepanemist, mil D.R andis osundatud esemed väidetavalt kellelegi V. P.. Sellisel kaitseversioonil puudub igasugune tõsiseltvõetavus. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et DNA-jälg ei ole enda olemuselt midagi jäävat; sarnaselt enamikele teistele objektide omavahelisel kontaktil tekkivatele puutejälgedele on ta ajas kaduv, olles mõjutatud välismaailmast ning selle teguritest (ilmastikutingimused, objekti kokkupuude uute/teiste kehadega jne). Süüdistatav on kinnitanud, et kilekoti ja kiirkinnitid andis ta enda narkomaanist tuttavale; olukord, kus enam kui kaks nädalat pärast nimetatud esemete üleandmist on tuvastatavalt neil esemetel jätkuvalt talletunud üksnes tema DNA, on ilmselgelt ebausutav ning võimalik üksnes äärmiselt teoreetiliselt. Seejuures on süüdistatava bioloogiline jälg leitud kilekoti sangalt (kd 2, tlk 64), s.o kohalt, kus kilekotti kandmisel esmalt haaratakse. Olukord, kus seda kilekotti kandsid/kasutasid pärast viimase D.R-i valdusest väljaminekut veel vähemalt kaks isikut (väidetavalt V. P. ja kuivõrd viimane oli kuriteo toimepanemise ajal surnud, siis järelikult minimaalselt veel üks isik), kuid dominantseks DNA-jäljeks on jätkuvalt D.R-i oma, on igasuguse usutavuse piire ületav ning seetõttu ka ebausaldusväärseks kaitseversiooniks. Et teised isikud on antud kilekoti ja kiirkinnititega olnud kokkupuutes, ei ole iseenesest vaidluse all – ka ekspert on järeldanud, et mõlemalt objektilt leitud jälg on enda olemuselt nn täielik segaprofiil. Kuid oluline on, et eksperdi arvamuse kohaselt on tuvastatav peamine DNA profiil ning mõlemal juhul oli see vastuvaidlematult kokkulangev D.R-i võrdlusproovist määratletud DNA profiiliga (kd 2, tlk 64). Maakohus on seetõttu ringkonnakohtu hinnangul õigustatult leidnud, et viimasena puudutas kuriteopaigalt leitud esemeid D.R, mitte aga keegi teine; see aga tähendab, et kuriteo toimepanijaks oli just D.R.
9. Et kuriteo toimepanijaks oli D.R, kinnitavad ka teised tõendamist leidnud asjaolud, esmajoones aga sularaha tekkimine süüdistataval
10. juulil
11. Tõendatud on, et D.R oli narkosõltlasena pidevas rahapuuduses, tal puudusid samaaegselt ka igasugused legaalsed sissetulekud. Süüdistatava elukaaslane on tunnistanud, et D.R oli arvestatavas koguses raha vaid ühel korral, millalgi suvel; selle raha eest osteti narkootikume, aga ka kaks mobiiltelefoni (kd 4, tlk 50-51); neid telefone hakkasid süüdistatav ja tema elukaaslane kasutama samuti
12. juuli 2009 pärastlõunal, s.o peale vaatluse all oleva röövi toimepanekut. Seejuures on tähelepanuväärne, et ostetud telefonid ei jäänud D.R-i valdusesse pikaks ajaks; ühe neist pantis ta juba ülejärgmisel päeval (kd 3, tlk 41). Ka see annab tunnistust D.R-i pidevast rahapuudusest. Seetõttu on täielikult ebausutav süüdistatava väide, et raha telefonide ja narkootikumide ostmiseks sai ta enda võõrasisale kuulunud esemete vargusest ja pantimisest, mis leidis aga aset kuu aega varem, täpsemalt
13. juunil
14. Kõnealused varastatud esemed pantis süüdistatav seejuures samal päeval (kd 1, tlk 30-31, tlk 38). Puudub igasugune tõsiseltvõetavus 7 väitel, et kroonilises narkosõltuvuses isik, kellel puuduvad legaalsed sissetulekud, oleks võimeline seda raha n.ö hoidma enam kui kuu aega, et alles siis osta selle eest narkootikume ning ka telefonid. Kuna süüdistatava valdusesse sattus röövi toimepanemise tulemusel ka sularaha, oli telefonide kasutuselevõtuni jäänud aeg (ca 3 tundi) täiesti piisav nende telefonide soetamiseks; ka see argument ei veena ringkonnakohut vastupidises. Vastupidiselt apellantide seisukohtadele leiab ringkonnakohus seega, et ka osundatud tõend viitab vahetult D.R-ile kui
15. juulil 2009 pandimaja röövimise toimepannud isikule.
16. Seejuures jäävad ringkonnakohtule arusaamatuks süüdistatava kaitsja väited, milles ta viitab kannatanu A. Š. ütlustele, mille kohaselt nägi röövi toimepannud isik välja teistmoodi (juuste värv) ning ka rääkis teistsuguse häälega kui süüdistatav. Kannatanu on kohtumenetluses üle kuulatud (kd 4, tlk 35-36) ning nendes ütlustes ta vastavasisulist teavet avaldanud ei ole; kohtueelses menetluses antud ütlusi on avaldatud üksnes kuriteo toimepannud isiku kantud riietuse täpsustamiseks (kd 4, tlk 36). Seetõttu jätab ringkonnakohus kaitsja vastavasisulised väited edasise tähelepanu alt välja. Ka ei mõista kriminaalkolleegium apellandi väidet, et kohus on süüdistatava ütlusi hinnanud valikuliselt, s.o lugenud need osalt tõeseks, osalt aga tegelikkusele mittevastavaks. See ei ole ilmselgelt nii. Kohus on hinnanud süüdistatava ütlusi tervikuna ning leidnud kokkuvõtlikult, et need ei ole usaldusväärsed. Selles kontekstis on kohus tõepoolest osundanud süüdistatava mõningatele väidetele ning sedastanud, et need ei lange kokku tuvastatud tehioludega – kuid see ei tähenda, et kohus oleks neile väidetele omistanud nn tõeväärtuse. Vastupidi, kohus on neid faktiväiteid analüüsinud ning vastupidiselt apellandi kinnitusele hoopis leidnud, et need ei saa tõendikogumi taustal vastata tegelikkusele. Need ütlused on - apellandi sõnastuses – „haakunud süüstavate tõenditega“ seega vaid selles tähenduses, et nende tõelevastavus on tõsikindlalt ümber lükatud ning ei enamat. Süüdistatava ütlusi ei ole seega süüdimõistva kohtuotsuse vaatluse all olevas episoodis aluseks võetud ning maakohus ei ole eksinud ütluste hindamisel kriminaalmenetlusõiguse põhimõtete vastu. Seejuures ei pea ringkonnakohus vajalikuks hakata advokaadist kaitsjale selgitama, mida tähendab ütlustesse kriitiline suhtumine, millist terminit apellandi hinnangul „kriminaalmenetlusseadustik ei tunne“. Jääb mõistetamatuks, millist mõisteaparatuuri soovib kaitsja hakata kohtupraktikas väljakujunenu asemel rakendama, mis samaaegselt kattuks täielikult kriminaalmenetlusseadustikus kasutatud sõnadega (selle kohta vt ka otsuse p 12, kus kohus käsitleb põgusalt apellandi väidet, et õiguslikult ei eksisteeri mõistet „süü suurus“). Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et täielikult on tõendatud D. Antropvi süü
17. juulil 2009 toimunud pandimaja röövimises ning kriminaalkolleegium jätab maakohtu otsuse selles osas muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
18. Ringkonnakohus ei nõustu ka süüdistatava väitega, et tõendatud ei ole tema poolt vägivalla tarvitamine kannatanu A. K. suhtes, mis on andnud alust kvalifitseerida tema käitumine
19. juuli 2009 episoodis röövimisena. 10.1 Maakohus on analüüsinud süüdistatava, kannatanu ning tunnistaja K. L. ütlusi ning leidnud, et tõele vastab kannatanu A. K. versioon toimunust – süüdistatav lõi teda telefoni enda kätte saamise eesmärgil esmalt käega ning seejärel ähvardas noaga (kd 4, tlk 42). Apellatsioonis kinnitab süüdistatav, et kannatanut ta ei löönud ning ka noaga ei ähvardanud. Sellisel viisil on aga süüdistatav ise asunud enda antud ütlusi võrreldes maakohtuga muutma, mis kinnitavad täiendavalt tema ütluste ebausaldusväärsust. Nimelt on maakohtus ülekuulamisel D.R küll eitanud kannatanu löömist, kuid samas tunnistanud tema ähvardamist noaga – „kannatanu hakkas enda telefoni tagasi nõudma, tema hirmutamiseks võtsin ma välja noa“ (kd 4, tlk 55). Sarnaseid ütlusi on andnud ka tunnistaja K. L., kelle ütlusi palub apellant uurida – kannatanu hakkas süüdistatavalt telefoni tagasi nõudma, mille peale võttis süüdistatav välja noa ning ähvardas sellega kannatanut (kd 4, tlk 51). 8 10.2 Selles kontekstis on maakohus seega õigustatult leidnud, et asjaolu, kas süüdistatav lõi kannatanut käega või mitte (mille maakohus leidis siiski samuti olevat tõendatud), ei oma D.R-ile esitatud süüdistuse kontekstis määravat tähendust. Sest isegi juhul, kui see löömine n.ö ära mõelda, on jätkuvalt ning vastuvaidlematult tõendatud kannatanu ähvardamine noaga süüdistatava poolt ja seda hetkel, mil mobiiltelefoni valdus ei olnud täielikult veel D.R-ile üle läinud. Seega oli rakendatud vägivald – noaga ähvardamine – vaieldamatult liidetav senise valduse murdmise ning uue valduse kehtestamisega ning õigustatult on maakohus ka selles episoodis kvalifitseerinud süüdistatava käitumise röövimisena. Ka selles osas jätab ringkonnakohus seetõttu maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. II
20. Kaitsja on vaidlustanud maakohtu otsuse ka süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Kriminaalkolleegium leiab, et ka selles küsimuses tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata.
21. Esmalt peab kriminaalkolleegium tunnistama, et mõningad apellandi väited tekitavad ringkonnakohtus nõutust. Apellant on kriitiliselt osundanud sellele, et kohus on karistuse mõistmisel võtnud aluseks isiku süü suuruse, mida „materiaal- ja protsessiõigused ei tunne“. Kohtukolleegiumile jääb sellise väite esitamine mõistetamatuks. Karistusõigus opereerib mitmete terminitega, mis ei ole selgesõnaliselt seaduses nimetatud; nõuda vaid seadusandja poolt kasutatud terminoloogia kasutamist kohtuotsuse põhistamisel, sh materiaal-ja menetlusõiguslike eriprobleemide lahendamisel on aga ilmselgelt võimatu ning kriminaalkolleegiumi senises praktikas ka esmakordne juhtum. Selline väide on sedavõrd irratsionaalne, et kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks selle ümberlükkamisel vajalikuks pikemalt peatuda; see väljub ilmselgelt aktsepteeritavast ning pädevast õiguslikust argumentatsioonist/kriitikast. Ringkonnakohus selgitab selles osas vaid seda, et õiguskeel evib teoorias ja praktikas kinnistunud mõisteaparatuuri ning üheks selliseks on ka „süü suurus“ kui karistuse mõistmise alus. Siinkohal selgitab ringkonnakohus apellandile koheselt, et edasiselt kasutab kriminaalkolleegium enda motiveeringus mitmeid sõnu ja termineid, mida materiaal- ja menetlusõigus otsesõnu ei tunne, kuid mis on karistuse mõistmisel siiski asjakohased.
22. Ekslik on seejuures apellandi viide

§ 2lg-le 2 ja § 32 lg-le 1 ja 2, mis räägib isiku süüst kui karistamise eeldusest.

Kriminaalkolleegium selgitab, et süü

§ 56

mõttes ei pea silmas nn karistamise aluseks olevat süüd (kui karistatavuse eeldust

1. ptk
2. jao mõttes ehk siis seda, kas seaduse vastu eksimist saab isikule subjektiivselt üldse ette heita), vaid toimepandud (teo)ebaõiguse määra ja individuaalset etteheidetavust. Apellant viitab nende paragrahvide kaudu aga süüle kui deliktistruktuuri elemendile (süüvõimelisus, keelueksimus, loobumine jne), mis ei ole aga puutumuses

§-s 56 sätestatud isiku süü kui karistamise alusega. Sellega seoses selgitab kriminaalkolleegium veel, et karistuse mõistmisel on tegemist süüga nn laias tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-12-06, p 12), mis hõlmab äärmiselt laia asjaolude ringi. Lisaks seaduses sätestatud kergendavatele ja raskendavatele asjaoludele (

§-d 57 ja 58) tuleb arvestada ka karistuse üld-ja eripreventiivseid eesmärke – võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 14. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga ka selles, et maakohus on karistuse mõistmisel põhjendamatult pööranud liigset tähelepanu süüdistatava isikule, irdudes seega nn teokaristusõigusest kui karistuse mõistmise aluspõhimõttest. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja 9 määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel tõepoolest keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Süü suurusest lähtumise kohustus karistuse liigi ja määra valikul ei tähenda siiski seda, et karistusseadustik keelaks absoluutselt süüdistatava isiku arvestamise karistuse kohaldamisel. Nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas

§ 56

lg 1 teises lauses sisalduva kolmanda alternatiiviga vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (vt RKKKo 3-1-1-99-06, p-d 14-15.1). 15. Kriminaalkolleegium möönab, et maakohus on mõistetud karistust motiveerinud küll minimaalselt, kuid seda mitte sel viisil, mis oleks hinnatav kohtuotsuses motiivide puudumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kohtuotsusest on selgelt aru saada need momendid, mis on kohtu siseveendumust karistuse mõistmisel mõjutanud ning see järeldusele jõudmise käik on kohtuotsuse lugejale ka jälgitav. Süüdistatav pani kohtu poolt määratud katseajal toime neli kuritegu, millest kaks olid rasked esimese astme kuriteo episoodid – süüdistatav realiseeris enda käitumisega kolm

§ 200lg 2 kvalifitseeritud koosseisu tunnust.

See näitab üheselt, et varasemad karistused ei ole eripreventiivses tähenduses omanud soovitud toimet, kuivõrd D.R on jätkanud kuritegude toimepanemist, kusjuures seda äärmiselt lühikese ajaperioodi vältel. Seejuures on märgatav süüdistatava kuritegevuse aktiivsuse kasv tema üldise käitumise kontekstis, s.o järjest raskemate kuritegude toimepanemine. Kohus on arvestanud karistust kergendava asjaoluna küll D.R-i kahetsust, kuid seda on süüdistatav väljendanud vaid osaliselt; kuigi ka kahes vaidlustatud episoodis on ringkonnakohtu hinnangul D.R-i süü leidnud vastuvaidlematult tõendamist, ei ole süüdistatav selles osas näidanud üles mitte mingisugust kahetsust. See on küll tema vaieldamatu õigus, kuid samas omab see asjaolu vältimatult mõju ka talle mõistetavale karistusele. Toimepandud kuritegude eest oleks võinud D.R-ile mõista vangistuse kestusega kuni 15 aastat; ringkonnakohus leiab, et süüdistatavale kahe röövimise episoodi eest kuue aasta pikkuse vangistuse mõistmine vastab täielikult tema teosüüle, aga samuti väljakujunenud kohtupraktikale. Õigustatult viitas ringkonnakohtu istungil prokurör ka sellele, et mõistetud karistus jäi alla sanktsiooni keskmist määra. Seega leiab ringkonnakohus, et mõistetud karistus vastab nii kuriteo raskusele kui ka süüdimõistetu isikule, mistõttu jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata ka selles osas. 16. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Paavo Randma Ivi Kesküla Urmas Reinola 10