Obsah (10)

§ 172§ 659§ 465§ 651§ 163§ 168§ 178§ 174§ 175§ 177

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margit Vutt, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 13. aprill 2023 Tsiviilasja number 2-21-14500 Tsiviilasi Ly Sokm

§ 172lg 1 järgi isik, kelle huvides lahend tehakse.

Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kinnistu õueala ja abihoonete kasutuskorra kindlaksmääramine on kõigi kaasomanike huvides, kuna konkretiseerib iga kaasomaniku jaoks tema poolt kasutatava ala, väldib seekaudu konfliktide tekkimist kaasomandis oleva asja valdamisel ja kasutamisel ning vastava märkuse kinnistusraamatusse kandmise korral jääb kasutuskord siduvaks igakordsele kaasomanikule. Ükski menetlusosaline ei ole esitanud menetluses põhjendamatut taotlust, väidet või tõendit, mis võiks tingida menetluskulude tema kanda jätmise. Eeltoodut arvestades jättis maakohus menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. MÄÄRUSKAEBUS 5. Avaldajad esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu määruse osas, millega maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta avaldajate menetluskulud puudutatud isikute kanda. 4 Määruskaebuse kohaselt annab

§ 172

lg 1 teine lause kohtule menetluskulude jaotamisel mitme menetlusosalisega hagita menetluses küll ulatusliku kaalutlusõiguse, kuid üldjuhul on õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (Riigikohtu

1. aprilli
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-5997, p 21;
3. oktoobri
4. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11359, p 14). Kui avaldajad ei oleks kohtusse pöördunud, ei oleks nad saanud abihoonete kasutamise võimalust. Puudutatud isikud keeldusid korduvalt avaldajatele kasutusõiguse võimaldamisest kohtueelselt ning kogu menetluse vältel olid seisukohal, et avaldajad ei tohi abihooneid kasutada. Avaldajad on üritanud kinnistul olevat olukorda muuta, tehes puudutatud isikutele mitmeid ettepanekuid lahendada kasutuskorraga seotud küsimused kohtuvälisel kokkuleppel. Selleks olid avaldajad nõus tegema enda õigustes mööndusi ning sõlmima õueala suhtes kokkuleppe, mis oleks olnud nende kaasomandi proportsioone mittearvestav. Paraku ei jõudnud avaldajad puudutatud isikutega kaasomandi kasutuskorra osas kokkuleppele. Avaldajad, saavutades neil seni puudunud õiguse abihoonete ja parkimiskohtade kasutamiseks, olid menetluses edukad. Kuna lahend tehti selgelt puudutatud isikute kahjuks, on õiglane jätta kõik menetluskulud

§ 172lg 1 alusel nende kanda.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. Puudutatud isikud vaidlesid määruskaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ning määruskaebusega seotud menetluskulud avaldajate kanda. Maakohus on põhistanud, et menetluskulud tuleb jätta osapoolte endi kanda, kuivõrd kinnistu õueala ja abihoonete kasutuskorra kindlaksmääramine on kõigi kaasomanike huvides, kuna konkretiseerib iga kaasomaniku jaoks tema poolt kasutatava ala, väldib seekaudu konfliktide tekkimist kaasomandis oleva asja valdamisel ja kasutamisel ning vastava märkuse kinnistusraamatusse kandmise korral jääb kasutuskord siduvaks igakordsele kaasomanikule. Kohtumäärus ei ole tehtud puudutatud isikute kahjuks. Puudutatud isikud ei olnud kunagi kasutuskorra kindlaks määramisele vastu, vaid menetlusosalised ei saavutanud ühist konsensust, kuidas XXXXXXXX kinnistu kasutuskord määrata. Avaldajad ei olnud rahul puudutatud isikute poolt pakutud lahendusega, et avaldajate kasutusse jääb Urva tn poolne kuur, mille maakohus on määranud nende kasutusse. Lisaks pakkusid puudutatud isikud vastavat kuuri avaldajatele kompromissina, kuid viimased ei olnud sellest huvitatud. Määrusega jäeti rahuldamata avaldajate nõuded kõrvalhoonete lammutamiseks ja kohustamaks puudutatud isikuid kõrvaldama XXXXXXXX hoovi paigaldatud valvekaamerad, seega ei saa väita, et tehtud lahend oli üksnes puudutatud isikute kahjuks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
3. jaanuari
4. a määrus muutmata (

§ 659, § 657 lg 1 p 1).

Maakohtu määrus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud (

§ 465

lg 2 p 8) ning ükski määruskaebuse esitajate väide ei anna alust selle muutmiseks. 8. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust ning põhjendatust

§ 651lg 1 ja § 659 järgi üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas.

Avaldajad on vaidlustanud maakohtu määruse osas, milles kohus jättis menetluskulud

§ 172lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p 8).

Muus osas maakohtu määrust ei vaidlustatud. Seega on maakohtu määrus vaidlustamata osas jõustunud. 9.

§ 172

lg 1 teine lause annab mitme menetlusosalise osalemisel hagita menetluses kohtule ulatusliku kaalutlusõiguse otsustada menetluskulude mõne menetlusosalise kanda jätmise, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Viidatud sätte kohaldamine on kohtu 5 diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (vt Riigikohtu 13. mai 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794/201, p 12). Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et praegusel juhul on põhjendatud jätta menetlusosaliste menetluskulud

§ 172lg 1 teise lause alusel nende endi kanda.

Maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud. Iseenesest on õige määruskaebuse väide, et mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). Ringkonnakohus leiab, et käesoleva vaidluse puhul ei saa väita, et maakohtu määrus oleks tehtud puudutatud isikute kahjuks. Kasutuskorra kindlaksmääramise vaidluste puhul on tavaline, et menetlusosalised esitavad oma nägemuse võimalikust kasutuskorrast ning kohus teeb otsustuse, mis tugineb menetlusosaliste poolt esitatud variantidele. Maakohus leidis põhjendatult, et käesolevas asjas on tegemist kõigi kaasomanike huvides tehtava lahendiga, mis aitab hoida ära võimalikud tulevikus tekkida võivad vaidlused. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks on õiglane jätta praeguses asjas menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, arvestades

§ 172lg 1 teise lause alusel menetluskulude jaotamisel õigluse põhimõtet.

Puudutatud isikud on vastuses määruskaebusele õigesti märkinud, et avaldajate avaldus jäi osaliselt rahuldamata. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud jätta kõik avaldajate menetluskulud puudutatud isikute kanda. Analoogselt hagimenetluses menetluskulude jaotamisega

§ 163

järgi tulnuks ka avalduse osalise rahuldamise puhul jätta menetluskulud võrdsetes osades menetlusosaliste kanda või jaotada need võrdeliselt avalduse rahuldamise ulatusega või jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Lisaks on osa avaldajate nõudeid lõpetatud menetlusosaliste vahel kompromissi sõlmimisega ning kompromissi sõlmimisel kannavad üldjuhul menetlusosalised oma menetluskulusid ise (

§ 168lg 3).

Käesolevas asjas on ringkonnakohtu hinnangul õiglane jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 10. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta

§ 172

lg 1 alusel koostoimes § 173 lg 4 viimase lausega solidaarselt kaebuse esitajate, s.o avaldajate, kanda.

§ 178lg 4 ei kohaldu menetluskulude jaotuse vaidlustamise korral.

Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud jätta menetluskulud avaldajate kanda just solidaarselt seetõttu, et kuigi avaldajate suhtes tegi maakohus iseseisvad otsustused, on avaldajad esitanud ühise avalduse, neid on esindanud üks esindaja. Samuti on puudutatud isikuid esindanud üks esindaja ning nad on esitanud vastuseid koos. Seetõttu ei ole võimalik ühe või teise menetlusosalisega seotud menetlustoimingute mahtu ega konkreetseid kulusid kindlaks määrata. Kuivõrd maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, puudus vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Sellisel juhul saab ringkonnakohus määruskaebuse menetlemisega seotud kulud ise rahaliselt kindlaks määrata (

§ 174

lg 1) ning

§ 174lg 4 teine lause ei kohaldu.

Puudutatud isikute menetluskuludeks määruskaebemenetluses on lepingulise esindaja kulu 288 eurot (käibemaksuga). Ringkonnakohtu hinnangul on puudutatud isikute menetluskulud põhjendatud ja vajalikud (

§ 175lg 1).

Puudutatud isikute esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) on mõistlik ning esindaja poolt esindamisele kulutatud aeg 2 tundi vastab tsiviilasja keerukusele ja materjalide mahukusele. Avaldajatelt tuleb puudutatud isikute kasuks mõista solidaarselt välja viimaste põhjendatud ja vajalik menetluskulu 288 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus rahuldab puudutatud isikute taotluse menetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks

§ 177

lg 4 alusel ning mõistab avaldajatelt solidaarselt puudutatud 6 isikute kasuks välja menetluskuludelt viivist kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Margit Vutt Indrek Parrest Triin Uusen-Nacke 7