Obsah (4)

§ 402§ 4034§ 94§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL TAGASELJAOTSUS Kohus Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja Kohtunik Gerty Pau Otsuse tegemise aeg ja koht 28. aprill 2023, Tartu Tsiviilasja number 2-23-813 Tsiviilasi Rev

) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 2 Hagiavalduse kohaselt on kostja ja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali vahel 17.02.2022 sõlmitud järelmaksuleping nr 10380286, mille alusel on kostja saanud krediiti summas 1441,99 eurot. Vaidlust ei ole, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 mõttes.

Vaidlust ei ole, et kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust, jättes lepingujärgsed osamaksed tasumata, mistõttu laenuandjal oli õigus tarbijakrediidileping üles öelda ning tarbijakrediidileping öeldi kehtivalt üles 24.07.

1. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal on loovutanud oma nõude ning hageja on kostjat nõude loovutamisest teavitanud 09.01.
2. Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist. 5.

tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb

sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega konformselt. Direktiivi kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad (direktiivi preambula 26 lõige). Euroopa Kohus on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi kohtud peavad omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on hinnanud laenuvõtja krediidivõimekust (EKo C-679/18, OPR-Finance s.r.o. v GK). Kohtud peaks lähtuma eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja varem koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (EKo C-32/14, ERSTE Bank Hungary Zrt v Attila Sugár, p 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Seoses sellega on lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline, sest selle teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt eelnevalt koostatud tingimustel (EKo C‑226/12, Constructora Principado SA v José Ignacio Menéndez Álvarez, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on kohtutel omal algatusel kohustus kontrollida tarbijakaitseks direktiividega ettenähtud nõuetest kinnipidamist, sh lepingueelse teabe esitamise kohustuse täitmist. Juhul kui rikkumine on tuvastatud, peab siseriiklik kohus ilma tarbija vastavasisulist taotlus ootamata tegema kindlaks sellisest rikkumisest tulenevad tagajärjed siseriiklikus õiguses (C-377/14, Radlinger ja Radlingerová v Finway a.s., p 64). 6.

§ 4034

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. 7.

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg 13 järgi 3 vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja.

1. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 3 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel.
2. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
3. Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu
4. veebruari
5. a otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑169‑13, p 21). 11.

§ 4034

lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 12.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale 4 esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. 13. Kohus on täiendavalt nõudnud hagejalt selgitused

§ 4034alusel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise kohta.

Hageja hinnangul täitis krediidiandja kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning järgis

§ 4034sätestatud nõudeid.

Laenuandjal on üksnes piiratud võimalused kontrollida laenusaaja esitatud infot täiendavatest allikatest. Väheväärtuslikud lepingud on leebema kontrolliga ja sarnast praktikat rakendavad kõik turuosalised, st krediidiotsus on automatiseeritud ja tugineb registritest saadud infole ja isiku enda esitatud andmetele. Kostja märkis järelmaksutaotluses enda sissetulekuks 1900 eurot, finantskohustusteks 250 eurot ja majapidamiskuludeks 0 eurot. Krediidiandja kontrollis lisaks järelmaksulepingu sõlmimisel kostja maksehäireid ning tegi päringu pensioniregistrisse. Kostjal puudusid maksuvõlad ja kehitvad maksehäired. 14. Hagejal on kohustus tulenevalt

§ 4034

lg-st 13 vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendada. Kohus leiab, et hageja seda teinud ei ole. Ainsa vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist puudutava tõendina on hageja esitanud maksehäireregistri väljavõtte. Kohtu hinnangul ei anna pelgalt maksehäirete puudumine alust väita, et kostja finantsvõimekust on kontrollitud. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Kohtu hinnangul oleks kostja konto väljavõttest nähtav kostja sissetulek, samuti kostja võimalikud kohustused teiste võlausaldajate ees ning majapidamiseks kuluvad summad. Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja kontrollis kostja esitatud andmeid sissetuleku ja kulude suuruse kohta. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud

§ 4034lg-s 6 sätestatud kohustust.

Vastavalt

§ 4034

lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). 15.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on kogu laenulepingu kehtivuse perioodi olnud vastav intress 0,00%. Seega lepingu kehtivuse jooksul kostja intressi tasuma ei pidanud.
3. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa 5 hageja kostjale laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja selle laenulepingu järgi tagasi maksnud. Hagiavaldusest nähtub, et kostja sai krediidiandjalt krediiti 1441,99 eurot. Kostja on tasunud lepingu kehtivuse ajal 06.04.2022 krediidiandjale 43,39 eurot, rohkem tagasimakseid kostja teinud ei ole. Kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, järelikult tuleb tehtud makse arvestada põhivõlgnevuse katteks. Kostjal on hagejale tasumata põhivõlgnevusest 1398,60 eurot (1441,99 – 43,39). 17.

§ 113

lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu oli laenulepingu intressimääraks 0%, seega on põhjendatud viivist arvestada

§ 113lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

Viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ei ole ta saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1398,60 eurot. Võlgnevus muutub selles osas sissenõutavaks alates käesoleva lahendi jõustumisest. Hagejal on seega õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest.

18. Hageja nõuab kostjalt sissenõudekulusid 44,40 eurot lähtudes

1132 lg 1 ja lg 2 sätestatust ja lepingu üldtingimuste p-st 3. Vastavalt

§ 4034lg-le 7 ei võlgne kostja hagejale muid lepingust tulenevaid tasusid.

Kohtu hinnangul tuleb sellise muu tasuna võtta ka lepingus kokkulepitud sissenõudekulu. Lisaks on sissenõudekulud põhjendamatud selle tõttu, et vastavalt eelmises punktis väljatoodule ei olnud kostja sattunud sissenõudetoimingute tegemise ajal maksetega viivitusse. Hageja nõue sissenõudekulude hüvitamiseks tuleb jätta seega rahuldamata. 19. Arvestades eeltoodut kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlg 1398,60 eurot ja viivis põhivõlalt

§ 113lg 1 teises lausest sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest. 20. Menetluskulud. Ts

MS § 163 lg 1 alusel jätab kohus hagi osalist rahuldamist arvestades menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 24% ulatuses hageja kanda ja 76% ulatuses kostja kanda. Kostja ei ole hagile vastanud, seega kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Toimiku järgi on hageja tasunud hagilt riigilõivu 350 eurot, mis on vältimatu ja põhjendatud menetluskulu. Lisaks on hageja menetluskuludena nimetanud õigusabikulud 480 eurot, 6 esindaja tunnitasuks oli 120 eurot. Arvestades, et asi ei olnud õiguslikult keerukas ega asjaolude poolest mahukas ning tegemist on n-ö tüüphagiga, mille põhitekst on välja töötatud korduvaks kasutamiseks, peab kohus põhjendatuks esindaja ajakulu 1,5 t ulatuses ja õigusabikulu 180 eurot (1,5 t * 120 eurot/t). Kokku loeb kohus hageja põhjendatud menetluskuludeks 530 eurot. Kostjal tuleb hagejale hüvitada seega 402,80 eurot (76%). Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus hageja taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Gerty Pau Kohtunik 7