Obsah (11)

§ 109§ 107§ 89§ 4§ 12§ 104§ 97§ 100§ 84§ 44§ 47

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Margit Vutt Otsuse tegemise aeg ja koht 23. november 2022, Tartu Tsiviilasja number 2-20-13

) § 107 järgi siiski lõpetatakse, soovis hageja saada kuue kuu keskmise palga suurust hüvitist. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled

1. augustil 2000 töölepingu.
2. aastast on hagejal allkirjastatud tööleping meister-seadistaja ülesannete täitmiseks, aga tegelikult ta neid ülesandeid ei täitnud. Hageja ei töötanud tegelikult töölepingus märgitud meister-seadistaja 2 ametikohal, vaid seadistaja-operaatorina.
3. novembril 2013 tegi kostja hagejale töölepingu muutmise ettepaneku, mille järgi oleks hageja ametikoht ka töölepingu järgi olnud seadistajaoperaator. Hageja allkirjastas selle muudatusettepaneku 2013.,
4. või
5. aastal. Tööandja ütles töölepingu
6. augustil 2020 üles põhjendusega, et hageja ametikoht kaotatakse ja hageja keeldus pakutud teisest tööst. Kostja ei ole püüdnud koondada hageja asemel teist töötajat ega pakkunud hagejale teist tööd. Kostja esitas hagejale töölepingu muudatuste projekti, mille järgi oleks hageja töö (seadistaja-operaator) jäänud samaks, aga palk oleks vähenenud. Töötasu arvestamine tunnipalgana oleks halvendanud hageja positsiooni ka nt riigipühade ajal töötamise korral. Tegelikult lõpetati hagejaga tööleping sellepärast, et hageja oli ametiühingu usaldusisik ja seega töötajate esindaja. Kostja teadis, et hageja oli töötajate esindaja. Hageja teavitas ametiühingut ja tööinspektsiooni tööandja rikkumistest ja seisis aktiivselt teiste töötajate huvide eest. Kostja ülesütlemisavaldus on tühine, hageja töösuhe on kehtiv ning hagejal on töötajate esindajana õigus jätkata kostja juures töötamist. Hagejal on õigus nõuda ka saamata jäänud töötasu. Kostja maksis hagejale töölepingu ülesütlemisel etteteatamistähtaja järgimata jätmise tõttu hüvitist, mis korvab saamata jäänud töötasu nõude ajavahemiku
7. august 2020 kuni
8. oktoober 2020 eest. Kostja tasus hagejale ka koondamishüvitist, mille hageja tasaarvestas saamata jäänud töötasuga. Seega nõuab hageja saamata jäänud töötasu alates
9. jaanuarist
10. Hageja selgitas lisaks, et läks
11. a augustis uude kohta tööle, töötas paar kuud ja
12. detsembril 2020 lõpetati temaga tööleping. Hageja võttis ennast töötuna arvele, sai esimesed kolm kuud 70% keskmisest palgast ja hiljem 40% keskmisest palgast. Alates
13. aasta augustist saab hageja pensioni. Kostja ei saa tugineda ametiühingu organite otsuste kehtetusele, sest see nõue on aegunud. Kostja kohtles hagejat töösuhte ajal töötajate esindajana. Lisaks ei või tööandja sekkuda ametiühingu siseasjadesse. Kostja kohustas hagejat ja teisi töötajaid pidama tööpäevasiseseid tasustamata vaheaegu tavapärase 30 minuti asemel 50 minutit. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 9 lg 2 järgi pidi tööandja võimaldama töötajatel teha tööaja sisse arvatavaid puhkepause, sest töö oli füüsiliselt raske. Hageja tuli tööle kell 6.00 ja võis töölt lahkuda kell 14.
14. Töölepingus ei ole kokku lepitud, et kaks kümneminutilist puhkepausi on tasustamata. Seega kui hageja sel ajal töötas, oli see tasustamata ületunnitöö. Töötasu võlg ületunnitöö eest tuleb välja mõista rahas (1,5 kordne töötasu). Hageja palus mõista kostjalt välja ületunnitöö tasu ajavahemikus
15. augustist 2018 kuni
16. augustini 2020 töötamise eest (iga päev 20 minutit), mis on hageja arvutuste kohaselt kokku 2514 eurot 55 senti.
17. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt ei võimalda seadus töötajat tööle ennistada ja ennistamiseni töötasu välja mõista. Töölepingu ülesütlemine oli õiguspärane, hageja töökoht koondati ja talle pakuti teist tööd, aga hageja keeldus sellest. Hageja töötas alates
18. septembrist 2006 töölepingu järgi meister-seadistajana kuni selle ametikoha koondamiseni
19. a. Hagejale pakuti
20. novembril 2013, et ta sõlmiks uue töölepingu seadistaja-operaatori ametikoha kohta, kuid hageja ei kirjutanud lepingu muudatustele alla. Niisiis jätkas hageja pärast
21. novembrit 2013 endiselt meister-seadistaja ametikohal ja sai selle järgi töötasu. Meister-seadistaja tööülesandeks oli teisi töötajaid juhendada ja abistada, aga kostja seda ei teinud. Töö osalise digitaliseerimise tulemusel ei olnud sellist ametikohta enam ka vaja. Kostja hakkas töökohtade struktuuri korrastama ning hagejale jäi ainult seadistamise ja opereerimise ülesanne. Kui kostja pakkus hagejale
22. a asendustööna seadistaja-operaatori töökohta, ei öelnud hageja, et ta juba töötab sellel kohal. 3 Hageja on saanud koondamishüvitisena ühe kuu töötasu tööandjalt ja kahe kuu töötasu riigilt. Töötajale makstud koondamishüvitis tuleb

§ 109lg 1 järgi väljamõistetava hüvitisega tasaarvestada.

Mõistlik oleks kümne päeva töötasule vastav hüvitis. Kostja esitas kohtuistungil ka taotluse lõpetada tööleping

§ 107lg 2 alusel.

Kostja oli seisukohal, et hageja ei saanud kehtivalt töötajate esindajaks. Eesti Industriaal- ja Metallitöötajate Ametiühingute Liidu (IMTAL) kohaliku ametiühingu loomine oli seadusega vastuolus ja hagejat ei valitud seaduslikult usaldusisikuks.

1. jaanuari
2. a koosolekut, kus hageja valiti, pidasid töötajad, kes sel ajal veel ei kuulunud IMTAL-isse. Sellel koosolekul vastuvõetud otsused on tühised. Koosolekust osa võtnud Roman Rummel ei ole kunagi olnud kostja töötaja. Koosolekul väidetavalt osalenud Märt Saaren ja Tanel Toom on hiljem öelnud, et nad ei teadnud ametiühingu loomisest. Kuna põhikirja järgi sai ametiühingu moodustada vähemalt viis ühe tööandja töötajat, kes on IMTAL-i liikmed, ei olnud ülejäänud kolmel töötajal võimalik ametiühingut moodustada. IMTAL-i
3. jaanuari
4. a juhatuse koosolekul, kus otsustati kostja töötajate ametiühingu liikmeks vastuvõtmine, oli kümnest juhatuse liikmest kohal vaid viis. Kuna juhatuse koosolekust ei võtnud osa vähemalt 2/3 juhatuse liikmetest, ei olnud juhatuse koosolek otsustusvõimeline. Seadus ei keela tööandjal kehtestada töötajatele tööpäevasiseseid lisavaheaegu ja neid vaheaegu ei arvata sarnaselt 30-minutisele vaheajale tööaja hulka. Seadistajate töö ei olnud füüsiliselt nii raske, et oleks tulnud eraldi kehtestada tasustatud lisavaheajad. Seda kinnitab ka riskianalüüs. MAAKOHTU LAHEND
5. Tartu Maakohus jättis
6. mai
7. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud, et hageja töötas töölepingu järgi meisterseadistaja ametikohal. Kostja selgituse ja ametijuhendi järgi oli meister-seadistaja ülesanne teisi töötajaid juhendada. Seadistaja-operaatoril teiste juhendamise kohustust ei olnud. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja ei juhendanud teisi töötajaid ja et tegelikult ta meisterseadistaja tööd ei teinud. Hageja ei ole vaidlustanud ka kostja väidet, et teiste juhendamise vajadus kadus ning seetõttu ei olnud ettevõttes meister-seadistaja töökohta enam vaja. Seega oli põhjendatud meister-seadistaja töökoht koondada. Kui hageja juba tegi enda väitel seadistaja-operaatori tööd, ei olnud talle põhjust maksta meister-seadistaja töötasu. Hageja ei ole tõendanud, et temaga oleks tööleping lõpetatud sellepärast, et ta oli töötajate esindaja, kes seisis aktiivselt teiste töötajate huvide eest. Hageja enda selgitustest tuleneb, et ta ei teinud tegelikult seda tööd, mis töölepingus kirjas oli, ja et töölepingus märgitud ametikohta ei olnud tööandjal vaja. Koondamisel on tööle jäämise eesõigus töötajate esindajal, kuid kuna kostja juures rohkem ühtegi meister-seadistajat ei töötanud, siis ei olnud võimalik hagejat kellelegi teisele eelistada. Koondamisotsuse tegemisel ei olnud seega oluline, kas hageja oli töötajate esindaja. Hageja etteheite kohaselt ei pakkunud kostja hagejale teist tööd, kuid asjas on tõendatud, et kostja pakkus hagejale
8. veebruaril 2020 seadistaja-operaatori ametikohta. Hageja ei ole sellele väitele vastu vaielnud, aga selgitas, et uus tööleping oleks tähendanud töötasu muudatust. Teise töö pakkumise eesmärk on anda töötajale võimalus jätkata töötamist sama tööandja juures. Seadus ei näe ette, et pakutava töökoha tasu ei või olla väiksem, suurem või teistmoodi arvestatav kui koondataval töökohal. Hageja ei ole tuginenud sellele, et talle pakutud töötasu oleks olnud väiksem või teistmoodi arvestatav kui teistel ettevõttes töötavatel seadistaja-operaatoritel. 4 Kokkuvõttes leidis maakohus, et töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõue ja sellega seotud nõuded tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõuab kostjalt ka maksmata töötasu ajavahemiku
9. august 2018 kuni
10. august 2020 eest ja viivist alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni. Hageja leiab, et kuna kostja on kehtestanud alates
11. a kaks kümneminutilist tööpäevasisese tasustamata vaheaega ja tema on nende vaheaegade ajal töötanud, siis on ta teinud ületunnitööd ja see tuleb hüvitada. Tööpäeva jooksul peab töötajal olema vähemalt üks 30-minutiline vaheaeg. Tööpäevasiseseid vaheaegu ei arvata tööaja hulka. Tööandjal ei ole keelatud kehtestada pikemat tasustamata vaheaega kui 30 minutit. Kokkulepet, et kostja maksab hagejale nende vaheaegade ajal töötamise eest tasu, poolte vahel ei ole. Kui töötaja ei soovi tööandja kehtestatud tööpäevasiseseid lisavaheaegu, tuleb tal sõlmida vastav kokkulepe juba töösuhte alguses või töösisekorraeeskirjade muutudes. Kui sellist kokkulepet ei ole, peab töötaja alluma tööandja kehtestatud tööaja korraldusele. Eeltoodud põhjustel jättis kohus rahuldamata ka hageja ületunnitöötasu nõude. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
12. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei olnud maakohus otsuse tegemisel erapooletu, ei taandunud, kuigi oleks pidanud, ja jättis lahendamata hageja vastuväited kohtu tegevusele. Maakohus põhjendas oma otsust kostja selgituste, mitte tõenditega. Hagejal ja kostjal ei olnud kokkulepet, et tööpäeva sees oleks pidanud olema lisavaheajad. Töötaja tööpäev oli 20 minuti võrra pikem sellepärast, et tööandja nõudis seda. Kostja määras tasustamata pausid ühepoolselt. Kostja ei ole menetluses sellele asjaolule vastu vaielnud ja on väitnud üksnes seda, et hageja töötasu nõue on hea usu põhimõtte vastane. Kohus pidanuks hageja nõuet sisuliselt hindama ja nõude rahuldamata jätmine ei olnud õige. Hageja ja ametiühing on teinud kostjale korduvalt ettepaneku kaotada kaks kümneminutilist lisapausi, aga kostja sellega nõus ei olnud. Just nende pauside tõttu astusid viis kostja töötajat ametiühingusse ja valisid hageja usaldusisikuks ja just seetõttu hageja vallandati. Kohus ei pööranud tähelepanu hageja taotlustele, sh taotlusele nõuda kostjalt välja tema töölepingu originaal ja kuulata üle tunnistajad. Seevastu kõik kostja taotlused maakohus rahuldas. Hagejale ei antud nende taotluste osas vähimatki sõnaõigust. Hageja on töötajate esindaja ja tema tööleping lõpetati just seetõttu. Hageja ei pidanud tõendama, et see oli ülesütlemise põhjus, vaid kostja pidanuks tõendama, et see nii ei olnud. Maakohtu otsus on ka vastuoluline, kuna selles on märgitud, et hageja eristaatusel ei olnudki mingit tähendust. Maakohus leidis, et koondamine on õigustatud, kuna hageja ei nõustunud töötasu arvestuspõhimõtete muutmisega. Seda põhjendas kohus väitega, et hageja koondati meisterseadistaja ametikohtalt ning hageja ei nõustunud töötama operaator-seadistaja ametikohal. Poolte vahel ei olnud vaidlust selle üle, et hageja on kostja ettevõttes 20 aastat teinud üht ja sama tööd – olnud treipingi operaator. Sama tööd teevad mitukümmend kostja töötajat ka praegu ja see töö pole kuhugi kadunud. Kuna hageja töö ei ole kadunud, ei saanud hagejat koondada. Ametinimetuse vahetamine ei ole koondamisalus ja palgatingimuste muutmine ei ole teise töö pakkumine. Kostja on töölepingu muutmise avalduses ise möönnud, et tasustamistingimuste muutmist nõudes rikub ta hageja töölepingut. Kostja ei pakkunud hagejale tegelikult teist tööd.
13. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. 5 Kostja vastuväidete kohaselt alustas hageja
14. novembril 2005 kostja juures töötamist operaator-seadistajana. Alates
15. septembrist 2006 asus hageja tööle meister-seadistaja ametikohale, mis tähendas muuhulgas teiste töötajate juhendamist. Sellel kohal töötas hageja kuni koondamiseni
16. a Hageja väidab, et pooled sõlmisid
17. novembril 2013 uue töölepingu, mille kohaselt asus hageja uuesti tööle seadistaja-operaatori ametikohale. Sellest järeldab hageja, et kostja ei saanud koondada meister-seadistaja ametikohta, kuna hageja töötas alates
18. a seadistajaoperaatorina.
19. novembri
20. a lepingu muutmise ettepanekule kirjutas hageja alla alles
21. või
22. a. Seega ei vastanud hageja kostja pakkumusele mõistliku aja jooksul ning ta töötas edasi meister-seadistaja ametikohal, kuid tegi faktiliselt seadistaja-operaatori tööd. Kuna seda töökohta ei olnud vaja, kaotas kostja meister-seadistaja ametikoha ja pakkus hagejale operaator-seadistaja ametikohta, kellena hageja ka tegelikult töötas. Hageja keeldus uuele töölepingule alla kirjutamast põhjendusega, et uue töölepinguga oleks tema töötasu vähenenud. Tegelikult oleks töötasu suurenenud. Hageja ei ole tasu vähenemist ka tõendanud. Koondatava koha ja pakutud töökoha tasu ning lisatasu saamise võimalused olid samad Hageja töölepingut ei öeldud üles tema eristaatuse tõttu. Koondada võib ka töötajate esindaja ametikoha, teda peab vaid eelistama tööle jätmisel. Hagejat ei saanud koondamisel eelistada, kuna ta oli ainuke sellise ametikohaga töötaja. Lisaks ei ole hageja kunagi olnud töötajate esindaja. Hageja ei saanud õiguspäraselt IMTAL-i liikmeks. Maakohus leidis õigesti, et praegusel juhul ei olnud hageja eristaatus oluline. Hageja ületunnitöö tasunõue on alusetu. Kaks kümneminutilist vaheaega tööpäeva kestel ei olnud ületunnitöö. Tööandjal on õigus kehtestada töötajatele täiendavaid tööpäevasiseseid vaheaegu ja neid ei arvata tööaja hulka. Hageja ei ole pidanud nende pauside ajal tööd tegema, mistõttu ta ei saa nõuda ületunnitöö tasu. Lisaks tõstatas hageja selle küsimuse esmakordselt alles hagiavalduses ehk pärast töösuhte lõppu. Töövaidluste lahendamise praktika järgi on selline nõue hea usu põhimõtte vastane. Maakohtule ei saa ette heita erapoolikust. Hageja ise ei suutnud oma nõudeid formuleerida ja muutis neid pidevalt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
23. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude tuvastada, et töölepingu ülesütlemine oli tühine, ja sellega seotud nõuded. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab hagi, tuvastab töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetab hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu alates
24. novembrist 2020 ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 5965 euro 70 sendi suuruse hüvitise ning viivise selle hüvitise tasumisega viivitamise eest. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas ja teha selles osas uus otsus ning jätta menetluskulud maakohtus poolte enda kanda. Ülejäänud osas ehk osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja ületunnitöö tasunõude, jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
25. Hageja on esitanud kaks nõuet. Esiteks palub ta tuvastada, et temaga sõlmitud töölepingu ülesütlemine on tühine. Töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise korral on hageja esimese alternatiivina soovinud lisaks seda, et ta saaks töösuhet kostja juures jätkata ning aja eest, mil ta ei saanud töötada, keskmisele palgale vastavat hüvitist. Teise alternatiivina ja juhuks, kui kohus lõpetab töölepingu, soovib hageja saada töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitisena kuue kuu keskmist töötasu. Samuti soovib hageja saada seadusjärgset viivist töötasu või hüvitise tasumisega viivitamise aja eest. Hageja teine nõue on väidetava ületunnitöö eest maksmata jäänud töötasu nõue. 6
26. Selleks, et lahendada hageja esimene nõue, tuleb esmalt hinnata, kas hagejaga lõpetati tööleping seaduses ettenähtud alusel ja korras. Seejuures on poolte vahel vaidlus selle üle, kas praegusel juhul olid täidetud töölepingu lõpetamise materiaalsed eeldused. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja lõpetas hagejaga sõlmitud töölepingu koondamise tõttu. Koondamisega seonduvat reguleerib

§ 89

, mille lg 1 kohaselt eeldab koondamine olukorda, kus töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul. Sama paragrahvi teise lõike järgi on koondamine ka töölepingu erakorraline ülesütlemine tööandja tegevuse lõppemisel või pankroti korral.

1. Hageja väidetel ei olnud praegusel juhul tegemist ühegi eelnimetatud juhtumiga ja seetõttu ei võinud kostja temaga töölepingut lõpetada. Kostja leiab, et tegu oli koondamisega, kuna tööandja soovis ametikoha, mis nähtus hagejaga sõlmitud kirjalikust töölepingust (meisterseadistaja) ära kaotada, sest seda ei olnud enam vaja. Maakohus asus seisukohale, et kuna hagejaga sõlmitud kirjalikus töölepingus oli ametikohaks märgitud meister-seadistaja ja hageja tegelikult seda tööd ei teinud ning kuna seda ametikohta ei olnud kostjal ka enam vaja, siis oli tegemist koondamise olukorraga.
2. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga ja põhjendab seda alljärgnevalt. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei teinud juba pikemat aega meister-seadistaja tööd, vaid tegi tavalise seadistaja-operaatori tööd. See on menetluses olnud hageja keskne väide ja ka kostja on seda korduvalt kinnitanud (viimati ka nt apellatsioonkaebusele esitatud vastuses). Selle kohta, kas hageja on üldse kunagi meister-seadistaja tööd teinud, on pooled avaldanud erinevaid seisukohti – hageja sõnul ei ole ta meistri tööd kunagi teinud, kostja sõnul hageja „alguses natuke tegi seda tööd“. Igal juhul on selge, et nii ajal, mil hagejaga tööleping lõpetati kui ka pikka aega enne seda oli olukord selline, et hagejaga
3. a sõlmitud kirjalikus töölepingus oli kirjas meister-seadistaja ametikoht, aga tegelikult tegi hageja seadistajaoperaatori tööd.
4. Pooled on menetluses vaielnud ka selle üle, milline tähendus on töölepingu muudatusettepanekul, mille kostja esitas hagejale
5. novembril
6. Selle muudatusettepaneku järgi oleks hageja ametikoht edaspidi olnud seadistaja-operaator. Iseenesest leidis maakohus õigesti, et olukorras, kus kostja tegi
7. a hagejale lepingu muutmise ettepaneku ja hageja aktseptis selle alles
8. või
9. aastal, ei saa aktsepti pidada õigeaegseks, kuna ilma vastamise tähtaega määramata tehtud lepingu muutmise pakkumus kehtib vaid aja jooksul, mis on vastamiseks tavapäraselt ja mõistlikult vajalik (võlaõigusseaduse (VÕS) § 18 lg 2 ja § 19 lg 1). Viis aastat pärast pakkumuse saamist ei ole kindlasti mõistlik vastamisaeg ja nii hilja ei saa pakkumuse adressaat pakkumust aktseptida, kuna ofert on selleks ajaks igal juhul lõppenud.
10. Küll aga ei arvestanud maakohus sellega, et kui lepingu pooled asuvad pärast lepingu sõlmimist lepingut täitma faktiliselt muudetud kujul, siis ei saa kumbki pool hiljem väita, et lepingut tegelikult ei muudetudki, põhjendusega, et muudatus jäi õiges (ehk kirjalikus) vormis sõlmimata. Lepingu muutmisele faktilise käitumisega annab tähenduse VÕS § 13 lg 3, mis näeb ette, et isegi kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse teatud vormis, ei või lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmisega teistsuguses vormis. Seadus näeb töölepingule ette küll kohustusliku kirjaliku vormi, kuid

§ 4

lg 2 teise lause järgi loetakse tööleping sõlmituks ka faktilise töötamise korral. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldub sama ka lepingu muutmise kokkuleppele ja eeltoodud normidest saab nende kogumis praegusel juhul järeldada, et kui hageja tegi enne temaga töölepingu ülesütlemist tööandja teadmisel ja nõusolekul faktiliselt seadistaja-operaatori tööd, siis oligi tema tööleping ametikohta puudutavas osas 7 faktiliselt muudetud vaatamata sellele, et hageja lepingumuudatust, mida tööandja talle

1. aastal pakkus, õigel ajal alla ei kirjutanud.
2. Seega oli hageja tegelik ametikoht ajal, mil kostja temaga töölepingu lõpetas, seadistajaoperaator, mitte meister-seadistaja. Kostja ei saanud hagejat koondada ametikohalt, millel hageja tegelikult ei töötanud. Kostja ei ole vastu vaielnud hageja väitele, et seda tööd, mida hageja faktiliselt tegi (ehk seadistaja-operaatori tööd) tegi kostja juures veel ka palju teisi töötajaid. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kuna töö, mida hageja tegelikult tegi, ei kadunud, siis ei saanud kostja hagejat koondada. Seega kui kostja pakkus hagejale n.-ö koondamisel teist tööd, siis tegi kostja tegelikult hagejale töölepingu muutmise ettepaneku, mille järgi oleksid muutunud hageja palgatingimused. Lisaks oleks kirjalikult vormistatud ka ametikoha muudatus, mis oli asjaoludest nähtuvalt faktiliselt muutunud juba varem. Hageja lükkas selle ettepaneku tagasi ja kuna

§ 12

järgi saab töölepingut muuta vaid poolte kokkuleppel, siis tulnuks hagejaga jätkata töösuhet endistel palgatingimustel ja endise faktilise ametikohaga ehk seadistaja-operaatorina. 14. Kuna töötajat ei saa koondada, kui see töö, mida ta faktiliselt teeb, ei lõppe, siis ei olnud hagejaga töölepingu ülesütlemiseks seadusest tulenevat alust ja seega on töölepingu ülesütlemine

§ 104lg 1 järgi tühine.

15.

§ 107

lg 1 näeb ette, et kui kohus tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise tõttu tühine, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Sama paragrahvi teise lõike järgi lõpetab kohus töötaja või tööandja taotlusel töölepingu ajast, mil see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral.

§ 107

lg 3 kohaselt ei rahulda kohus tööandja taotlust tööleping vaatamata ülesütlemise tühisusele lõpetada, kui töötaja on valitud töötajate esindajaks, välja arvatud juhul, kui mõlemapoolseid huve arvestades ei ole see mõistlikult võimalik. Eeltoodust nähtuvalt on töötajate esindajal, kellega on tööleping ilma õigusliku aluseta üles öeldud, eelduslikult õigus jätkata endisel kohal töötamist isegi siis, kui tööandja soovib töölepingu

§ 107lg-le 2 tuginedes lõpetada.

Vaid juhul, kui mõlema poole huve kaaludes ei oleks töötaja jätkamine endisel töökohal mõistlikult võimalik, saab kohus töölepingu ka töötaja esindajaga lõpetada.

1. Pooled vaidlevad mh selle üle, kas hageja oli praegusel juhul üldse töötajate esindaja. Sellest sõltub, kas töölepingu lõpetamisel (aga ka talle hüvitise määramisel, kui kohus siiski töölepingu lõpetab) tuleb arvestada tema eristaatust.
2. Hageja väidetel oli ta valitud ametiühingu usaldusisikuks ja seega oli ta töötajate esindaja ning sellest tulenevalt on tal õigus

§ 107lg 3 järgi kostja juures edasi töötada.

Kostja seevastu on seisukohal, et hageja ei saanud kunagi kehtivalt töötajate esindajaks. Seejuures tugineb kostja IMTAL-i põhikirjale (I kd, tl 150-154, pöördel), hageja ametiühingu usaldusisikuks valimise dokumentidele (kostja ametiühingu osakonna asutamise koosoleku protokolli originaal, I kd, tl 185-187), samuti hageja ja teiste kostja töötajate ametiühingu liikmeks astumise avaldustele ja IMTAL-i juhatuse otsusele eelnimetatud isikute ametiühingu liikmeks vastuvõtmise kohta (I kd, tl 163-166; 172-183). Kostja käsitluse järgi valisid töötajad hageja kõigepealt usaldusisikuks ja alles pärast seda võeti nad ametiühingu liikmeks. Samuti tugineb kostja sellele, et IMTAL-i juhatus ei olnud kostja töötajate ametiühingu liikmeks vastuvõtmise otsustamisel kvoorumi puudumise tõttu otsustusvõimeline. Kostja seab kahtluse alla ka selle, kas tema töötajad üldse osalesid hageja ametiühingu usaldusisikuks valimisel. Eeltoodust järeldab kostja, et hagejat ei saa pidada kehtivalt valitud töötajate esindajaks ja talle ei saa kohaldada

-i sätteid, mis annavad töötajate esindajale eristaatuse.

1. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga ja on seisukohal, et kostja ei saa praegusel juhul tugineda hageja ametiühingu usaldusisikuks valimise võimalikele vigadele, kuna see oleks vastuoluline käitumine, mis on VÕS § 6 lg-te 1 ja 2 ning TsÜS § 138 järgi hea usu põhimõtte 8 vastane. Isegi kui hageja ametiühingu usaldusisikuks valimisel tehti formaalseid vigu, on kostja hagejat pärast tema väidetavat töötajate esindajaks saamist pidanud töötajate esindajaks ja vastavalt ka käitunud. Näiteks nähtub hageja töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusest (I kd, tl 11), et kostja on koondamisteates hagejale selgitanud, et tulenevalt asjaolust, et hageja on ametiühingu usaldusisik, on kostja küsinud hageja koondamise kohta arvamust ka IMTAL-ilt. Eeltoodust tulenevalt oli hageja suhetes tööandjaga ametiühingu usaldusisik ja seega töötajate esindaja ametiühingute seaduse § 16 lg 4 tähenduses ning temaga töölepingu lõpetamisel tuleb arvestada talle töölepingu seaduse järgi laienevat eristaatust.
2. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul ei ole töölepingulise suhte jätkamine mõlema poolega seotud asjaolusid kogumis kaaludes mõistlik (

§ 107lg 3).

Tööandja ei ole soovinud töötajaga töösuhet jätkata. Töötaja vastas ringkonnakohtu istungil kohtu küsimusele, kas ta soovib kostja juures edasi töötada, et ega ta tegelikult seda ei soovi. 20. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja ja kostja vahel sõlmitud tööleping lõpetada.

§ 107

lg 1 kohaselt lõpetab kohus töölepingu ajast, mil see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Pooled ei vaidle selle üle, et tulenevalt ajast, mil hageja kostja juures töötanud oli, tulnuks

§ 97

lg 2 kohaselt töölepingu erakorralisest ülesütlemisest töötajale ette teatada vähemalt 90 kalendripäeva. Kostja ütles töölepingu üles etteteatamistähtaega järgimata, kasutades

§ 100

lg-s 5 ettenähtud võimalust maksta hagejale hüvitist, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Kostja ütles hagejaga sõlmitud töölepingu üles

1. augustil 2020 ja samal päeval tehti töölepingu ülesütlemine hagejale ka teatavaks, seega oleks hagejaga sõlmitud tööleping ülesütlemise kehtivuse korral lõppenud 90 päeva hiljem ehk
2. novembril
3. Seega tuleb tööleping lõpetada alates
4. novembrist
5. Kostja on hagejale tasunud hüvitist vähem ette teatatud aja eest (vt I kd, tl 11), hageja ei ole hüvitise suurusele vastu vaielnud ja summa, mille kostja maksis hagejale töölepingu lõpetamisest vähem etteteatatud aja eest, tuleb seega lugeda töölepingu järgi makstud töötasuks.
6. Töölepingu ebaseadusliku lõpetamise korral töötajale makstava hüvitise suuruse näeb ette

§ 109. Töölepingu lõpetamise ja hagi esitamise ajal ehk enne 22.

novembrit 2021 kehtinud

§ 109

lg 2 nägi ette, et töötajale, kes on valitud töötajate esindajaks, tuleb maksta hüvitist tema kuue kuu keskmise töötasu ulatuses. Alates 22. novembrist 2021 kehtiv

§ 109

lg 2 näeb ette, et töötajate esindajale tuleb maksta hüvitist töötaja 12 kuu keskmise töötasu ulatuses. Samas võib kohus hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. 22. Hageja avaldas ringkonnakohtu istungil, et kuna praegu kehtib

§ 109

lg 2 uus redaktsioon, siis on tal õigus saada kaheteistkümne kuu keskmise töötasu suurust hüvitist. Ringkonnakohus selgitab, et õigussuhtele kohaldatakse seda seadust, mis kehtis õigussuhte tekkimise ajal. Praegusel juhul tekkis hagejal hüvitise saamise õigus ajal, mil temaga tööleping ebaseaduslikult lõpetati ehk 2020. a augustis. Sel ajal oli töötajate esindajale makstava hüvitise suurus määratud töötaja kuue kuu keskmise töötasuga. Seega tuleb aluseks võtta see määr. 23. Samas on

§ 109

lg-s 2 sätestatud hüvitise määr nn reegelmäär ja

§ 109

lg 1 teine lause annab kohtule õiguse hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ning mõlema poole huve.

§ 109

lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju. Seaduses sätestatust suurema hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada ka kostja huvidega ning võlaõigusseaduse kahju hüvitamise sätetega (VÕS

1. ptk, mh VÕS § 127, § 128, § 134 lg 1 ning §-d 139 ja 140). Olukorras, kus kahju täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha või see on seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, on kohtul õigus otsustada 9 hüvitise suurus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 alusel oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades.
2. Kostja on esitanud hageja keskmise kuutöötasu arvestuse (I kd, tl 66), mille kohaselt oli hageja keskmine töötasu 1193 eurot 14 senti kuus. Seega on hageja kuue kuu keskmisele töötasule vastav hüvitis 6 ×1193,14 = 7158 eurot 84 senti (brutosumma). Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul ei ole esile toonud asjaolusid, mille tõttu peaks hüvitise määr olema seaduses sätestatud tavamäärast väiksem või suurem. Ringkonnakohus leiab, et seaduses sätestatud hüvitisemäär on kooskõlas mõlema poole huvidega. Ühelt poolt töötas hageja kostja juures väga pikka aega, ta oli töötajate esindaja ja täitis aktiivselt sellega seotud ülesandeid, teisalt aga töötas hageja mõnda aega pärast seda, kui kostja temaga töölepingu üles ütles, ka teise tööandja juures. Kuue kuu keskmisele töötasule vastav hüvitis ei koorma kostjat ülemäära ega rikasta ka hagejat alusetult, kuid tagab töölepingu lõpetamisega hagejale tekitatud kahju, sh mittevaralise kahju hüvitamise.
3. Kostja on menetluses tuginenud ka sellele, et hagejale väljamõistetav summa tuleks tasaarvestada hageja saadud hüvitistega. Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et hageja kasuks väljamõistetava hüvitisega saab tasaarvestada hageja ühe kuu keskmise töötasu suuruse koondamishüvitise, mille kostja hagejale maksis (vt I kd, tl 11 ja 66). Seevastu etteteatamistähtaja mittejärgimise eest makstud hüvitis tuleb lugeda töötasuks, kuna ringkonnakohus lõpetas töölepingu alates
4. novembrist 2020 ehk ajast, mil oleks möödunud töölepingu ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg (vt ka otsuse p 20). Seega ei saa seda summat

§ 109lg 2 alusel väljamõistetava hüvitisega tasaarvestada.

Samuti ei saa kostja hagejale väljamõistetava hüvitisega tasaarvestada summasid, mille hageja on saanud Töötukassalt.

1. Kuna hageja kuue kuu keskmine töötasu on 7158 eurot 84 senti ja ühe kuu töötasu, mille hageja sai kostjalt koondamishüvitisena, on 1193 eurot 14 senti, siis tuleb tasaarvestuse tulemusena kostjalt hageja kasuks välja mõista 7158,84 – 1193,14 = 5965 eurot 70 senti.
2. Hageja on palunud mõista kostjalt välja ka viivise hüvitiselt seaduses sätestatud määras alates hagi esitamisest ehk
3. septembrist 2020 kuni nõude täitmiseni. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
4. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib viivist nõuda arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seega saab hageja kostjalt väljamõistetavalt hüvitiselt nõuda viivist alates hüvitise nõude sissenõutavaks muutumisest. Kohustus muutub VÕS § 82 lg 7 esimese lause järgi sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist.

§ 84

lg 1 kohaselt muutuvad kõik töölepingust tulenevad nõuded sissenõutavaks töölepingu lõppemisest.

§ 109

lg 1 ega 2 ei näe eraldi ette, millal muutub sissenõutavaks tööandja kohustus maksta töötajale hüvitist, kui töölepingu lõpetab kohus. Kuid Riigikohus on viidatud sätteid tõlgendanud ja leidnud, et

§ 84

lg 1 alusel muutub töölepingu lõppemise ajast sissenõutavaks ka töölepingu lõpetamise korral makstava hüvitise nõue. Seega muutub

§-s 109 sätestatud hüvitise nõue sissenõutavaks ajast, mil kohus lõpetab töölepingu

§ 107lg 2 alusel.

Kuna ringkonnakohus lõpetas töölepingu alates

1. novembrist 2020, siis saab hageja nõuda viivist alates sellest ajast. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja 972 euro 63 sendi suurune seadusjärgne viivis 5965 euro 70 sendi suuruselt hüvitiselt alates
2. novembrist 2020 kuni
3. novembrini 2022, samuti edasiulatuv viivis alates 10
4. novembrist 2022 kuni põhinõude 5965 euro 70 sendi tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
5. Järgmiseks lahendab ringkonnakohus hageja teise nõude ehk ületunnitöö tasu nõude. Hageja väidetel oleks igas tööpäevas pidanud olema kaks kümneminutilist tasustatud pausi, kuid selle asemel olid need pausid tasustamata. Hageja käsitluse järgi tegi ta sel ajal töötades ületunnitööd, mille eest kostja talle töötasu ei maksnud. 30.

§ 44

lg 1 esimene lause näeb ette, et tööandja ja töötaja võivad kokku leppida, et töötaja kohustub tegema tööd üle kokkulepitud tööaja ehk ületunnitööd. Lisaks võib tööandja

§ 44lg 4 järgi teatud juhtudel ka nõuda, et töötaja teeks ületunnitööd.

Praegusel juhul ei ole pooltel vaidlust selle üle, et nende vahel ei olnud sõlmitud ületunnitöö tegemise kokkulepet. Samuti ei ole kumbki pool toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks hagejalt ületunnitöö tegemist nõudnud. Hageja ei ole väitnud, et tööandja oleks kohustanud teda vaidlusaluste kümneminutiliste puhkepauside ajal tööd tegema. Tema käsitluse järgi ei olnud neid puhkepause kas vaja, või oleksid need pidanud olema arvestatud tööaja sisse.

1. Seega vaidlevad pooled selle üle, kas kaks igapäevast kümneminutilist puhkepausi oleksid pidanud olema arvatud tööaja sisse või mitte. Kui need oleksid pidanud olema arvatud tööaja hulka, siis saab järgmiseks hinnata, kas ilma kokkuleppeta faktiline töötamine ajal, mida tööandja ei pidanud tööajaks, on ületunnitöö töölepingu seaduse tähenduses.
2. Tööaja korraldust reguleerib

§ 47

, mille lg 1 näeb ette, et töötaja on kohustatud täitma tööülesandeid tööandja ettevõttes tavalisel ajal (tööaja korraldus), kui ei ole kokku lepitud teisiti. Tööaja korraldus hõlmab eelkõige tööaja algust, lõppu ja tööpäevasiseseid vaheaegu. Sama paragrahvi teine lõige näeb ette, et kokkulepe, mille kohaselt pikema kui kuuetunnise töötamise kohta ei ole ette nähtud vähemalt 30-minutilist tööpäevasisest vaheaega, on tühine. Tööpäevasiseseid vaheaegu ei arvestata tööaja hulka, välja arvatud juhul, kui töö iseloomu tõttu ei ole võimalik vaheaega anda ning tööandja loob töötajale võimaluse puhata ja einestada tööajal. 33. Eeltoodust nähtub, et tööajakorralduse määrab tööandja, sh on tööpäevasiseste vaheaegade kehtestamine tööandja pädevuses. Samuti nähtub

§ 47lg-st 2, et tööpäevas peab olema vähemalt üks 30-minutiline vaheaeg.

Sõna „vähemalt“ tähendab seda, et vaheaegasid võib olla ka mitu, kuid vähemalt üks neist peab olema 30 minutit. Praegu see poolte esitatud asjaolude kohaselt nii ka oli.

§ 47

lg 2 teine lause näeb ette, et tööpäevasisesed vaheajad arvatakse tööaja hulka vaid siis, kui töö iseloomu tõttu ei ole võimalik vaheaega anda ning tööandja loob töötajale võimaluse puhata ja einestada tööajal. Seda, et hageja töö oleks olnud katkestamatu iseloomuga, ei ole kumbki pool esile toonud.

1. Hageja leiab, et kaks kümneminutilist vaheaega tulnuks arvata tööaja sisse seetõttu, et töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 9 lg 2 järgi peab tööandja töötaja füüsilise ülekoormuse vältimiseks võimaldama töötajale tööpäeva jooksul tööaja hulka arvatavaid vaheaegu. Hageja seisukoha järgi oli tema ja teiste seadistaja-operaatorite töö füüsiliselt raske ja seetõttu tulnuks töötajatele anda tööpäevasisesed ja tööaja hulka arvatavad vaheajad.
2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et töö laad tõi kaasa füüsilise ülekoormuse ohu, mille tõttu oleks kostja pidanud andma hagejale tööaja sees tasustatavaid lisavaheaegu. Hageja on tõendina esitanud IMTAL-i kirja (I kd, tl 17), millest nähtub, et IMTAL on juhtinud kostja tähelepanu võimalikele füsioloogilistele ohuteguritele ja vajadusele saata töötajad tervisekontrolli ning hinnata, milline on ohutegurite riskitase. Samuti on hageja esitanud kostja
3. augusti
4. a vastuse IMTAL-ile (I kd, tl 21-22), kus on selgitatud, et
5. a on tellitud riskianalüüs, millest nähtuvalt ei ole kostja ettevõttes tootmistöölistel sellist füüsilist koormust, et oleks vaja teha lisapuhkepause. Füsioloogiliste ohutegurite riskitase on 11 hinnatud keskmiseks ja märgitud, et tööpingi operaatorid ei tööta pikaajalises sundasendis, nad saavad vahepeal ringi liikuda ja tööliigutused on vahelduvad.
6. Hageja on esitanud ka Tööinspektsioonile esitatud avalduse (I kd, tl 13-14), milles hageja on palunud Tööinspektsiooni kohustada kostjat viima tootmistööliste tööaja korralduse vastavusse

§ 47lg-ga 2, samuti kostja vastuse hageja 14.

oktoobri

1. a pöördumisele (I kd, tl 18-20), milles kostja on selgitanud vaheaegadega seonduvat. Sellest vastusest nähtub, et ka 2019 on tehtud riskianalüüs, kus samamoodi on ohutaset hinnatud keskmiseks. Hageja on esitanud ka IMTAL-i
2. mai
3. a kirja kostjale (I kd, tl 15), kust nähtub, et IMTAL juhib kostja tähelepanu sellele, et tööaja sees tehtavaid puhkepause ei tohiks töötajad saada teha oma äranägemisel, vaid tööandja peaks need selgelt määratlema.
4. Eeltoodut kogumis hinnates ei saa nõustuda hageja väitega, et ametiühing on kostjale teinud märkuse, et kostja kehtestatud kümneminutilised tasustamata vaheajad tuleks kaotada või et need tuleks arvata tööaja sisse. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et vaidlus ei ole olnud mitte selle üle, kas kostja kehtestatud kaks kümneminutilist pausi oleksid pidanud olema arvatud tööaja sisse, vaid selle üle, kas lisaks tööaja sisse mitte arvatud pausidele (30 + 10 +10) pidanuks kostja määrama kindlaks veel ka tööaja sisesed puhkepausid, või piisas sellest, et töötajatel oli õigus oma äranägemisel ja vastavalt vajadusele lühiajalisi pause teha. Eeltoodud tõenditest ei ole seega võimalik järeldada, et need kaks kümneminutilist pausi, mille eest hageja nüüd saamata jäänud töötasu nõuab, oleksid tegelikult pidanud olema tasustatavad.
5. Ringkonnakohus märgib, et hageja väited seoses vaidlusaluste kümneminutiliste vaheaegadega on menetluses olnud ka vastuolulised. Ühelt poolt on hageja väitnud, et need kaks vaheaega olid vajalikud töö iseloomu tõttu, teisalt aga on ta avaldanud, et need olid mõttetud, kuna tööpäev venis seetõttu pikemaks. Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et ta tegi tööandjale ettepaneku, et võiks teha ilma pausideta, siis saaks varem koju (ringkonnakohtu istungi protokoll, lk 5, 00:53:47). Hageja esindaja omakorda lisas, et kui pausid oleksid olnud tasustatavad, siis oleks hageja olnud nõus ka kauem töötama (ringkonnakohtu istungi protokoll, lk 5, 00:54:31). Sellised väited on vastuolus hageja väitega, et töö oli sedavõrd raske, et oli vaja lisapause.
6. Hageja on heitnud kostjale ette ka seda, et kostja kehtestas kõnealused kümneminutilised vaheajad ühepoolselt.

§ 47

lg 4 näeb ette, et tööandja võib tööaja korraldust ühepoolselt muuta, kui muudatused tulenevad ettevõtte vajadustest ja on mõlemapoolseid huve arvestades mõistlikud. Ringkonnakohtu arvates ei ole lisaks pooletunnisele lõunapausile kahe kümneminutilise lisapausi (nn kohvipausi) kehtestamine töötajate ega ka tööandja huve arvestades ebamõistlik ega vastuolus seadusega. Pooled ei ole menetluses ka esile toonud, et neil oleks olnud töölepingus puhkepauside kohta erikokkulepe. Seega võis tööandja selliseid tööajakorralduse muudatusi teha. 40. Ületunnitöö tasunõue eeldab

§ 44

lg 1 järgi poolte kokkulepet või

§ 44

lg 4 järgi olukorda, kus tööandjal on mingitel ettenägematutel põhjustel õigus ületunnitööd ühepoolselt nõuda. Kumbagi asjaolu praegusel juhul ei esinenud. Olukorras, kus töötaja leiab, et tööandja peaks tööpäeva sees andma talle puhkamiseks tasustatud vaheaegu, ei ole ületunnitöö tasu nõue õige õiguskaitsevahend. Hageja ei ole väitnud, et ta oleks kahe kümneminutilise pausi ajal pidanud töötama või et tal ei oleks olnud lubatud teha oma äranägemisel lühemaid pause.

1. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus seega, et hageja ületunnitöö tasunõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei pidanud tööandja kehtestatud kahe kümneminutilise tööaja sisse mittearvatud pausi ajal tööd tegema, töötajatel (sh hagejal) oli võimalik sel ajal tööd mitte teha ja kostja väidetel (millele hageja ei ole vastu vaielnud) oli töötajatel lisaks ka õigus teha lühemaid pause töötamise ajal. Ületunnitöö tasu nõudmine puhkamiseks ettenähtud ja tööaja 12 hulka mitte arvatud pausi ajal töö tegemise eest ei ole kooskõlas ületunnitöö olemuse ega selle tasustamise eesmärgiga.
2. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, märgib ringkonnakohus, et ei tuvastanud selliseid menetlusõiguse normide rikkumisi, mis annaksid aluse maakohtu otsus täies ulatuses tühistada. Hageja heidab maakohtule mh ette, et maakohus ei rahuldanud tema tõendite kogumise taotlusi. Samas ei ole hageja ringkonnakohtu menetluses esitanud ühtegi tõendite kogumise taotlust.
3. Samuti on hageja tuginenud sellele, et maakohus ei lahendanud tema vastuväiteid. Kuid jällegi ei ole hageja ringkonnakohtu menetluses tuginenud neile väidetavatele rikkumistele, mille kohta ta maakohtu menetluses vastuväited esitas. TsMS § 333 lg-te 1-3 kohaselt on vastuväite mõte just selles, et pärast selle esitamist saab menetlusosaline maakohtu menetluslikule veale tugineda ka apellatsioonkaebuses. See tähendab, et apellatsioonkaebuses tuleb maakohtu menetlusvead välja tuua ja näidata, kuidas need mõjutasid asja lahendamist. Üksnes väitest, et maakohtu viga seisnes selles, et ta ei lahendanud hageja vastuväiteid, ei piisa. Sellise umbmäärase viite põhjal ei saa ringkonnakohus ise hakata oletama, millistele menetlusvigadele hageja tugineda soovib ning kas ja kuidas need asja lahendamist mõjutasid.
4. TsMS § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohtuotsuses määrata ka menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja rahuldab hageja kahest nõudest ühe, siis tuleb maakohtu otsust muuta ka menetluskulude jaotust puudutavas osas.
5. Menetluskulude jaotust hagi osalise rahuldamise korral reguleerib TsMS § 163 lg 1, mille kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte enda kanda. Kuna ringkonnakohtu otsuse tulemusel rahuldatakse üks hageja nõue ja teine jääb rahuldamata, on ringkonnakohtu hinnangul õiglane jätta maakohtus kantud menetluskulud poolte enda kanda.
6. Samamoodi tuleb jaotada ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud, kuna ringkonnakohus rahuldas hageja apellatsioonkaebuse osaliselt.
7. Sellise menetluskulude jaotuse korral ei ole poolte menetluskulusid kummaski kohtuastmes vaja kindlaks määrata. /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin 13 /allkirjastatud digitaalselt/ Margit Vutt