Obsah (6)

§ 657§ 654§ 2681§ 475§ 667§ 171

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Margit Vutt Määruse tegemise aeg ja koht 18. aprill 2023, Tartu Tsiviilasja number BioMari OÜ (pankrotis) pan

§ 657lg 1 p 1 ja § 659 alusel jätta muutmata ning määruskaebused rahuldamata.

Kummagi määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohus on kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning jätnud põhjendatult võlausaldajate nõuded tunnustamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ja ei korda

§ 654lg 6 alusel oma määruses maakohtu määruse põhjendusi.

1. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha võlausaldaja I taotluste kohta. 19.
2. Võlausaldaja I taotleb ringkonnakohtult enda vande all ülekuulamist, et selgitada laenulepinguga seotud asjaolusid. Ringkonnakohus jätab võlausaldaja I taotluse tema vande all ülekuulamiseks rahuldamata. 19.
3. Ringkonnakohus selgitab, et poole vande all ülekuulamist reguleerivatest sätetest (

§-d 267–2681) nähtub, et pool saab teise poole nõusolekuta taotleda kohtult mitte enda, vaid vastaspoole vande all ülekuulamist. Lisaks on kohtul õigus kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid poolel ei ole õigust nõuda, et kohus seda teeks. Selle üle otsustamine, kas kohus soovib omal algatusel poole vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 19). 19.
3. Praegusel juhul ei ole pankrotihaldur ega ka võlausaldaja III nõustunud võlausaldaja I vande all ülekuulamisega. Seega võib ringkonnakohus jätta võlausaldaja I taotluse vande all ülekuulamiseks rahuldamata ja selliselt toimides ei riku ringkonnakohus menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus ei pea ka omal algatusel (

§ 2681

) vajalikuks võlausaldajat I vande all üle kuulata, kuna võlausaldaja I vande alla antud seletus ei asendaks menetluses juba esitatud ja esitamata tõendeid ega annaks alust jõuda maakohtust teistsugusele järeldusele. 19.4. Võlausaldaja I on esitanud taotluse vaadata määruskaebus läbi kohtuistungil. 6

§ 475

lg 122 kohaselt lahendab kohus käesolevat asja hagita menetluses.

§ 667

lg 3 esimese lause järgi lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks korraldada võlausaldaja I määruskaebuse läbivaatamiseks kohtuistungit ja seepärast jätab ringkonnakohus ka selle taotluse rahuldamata.

1. Võlausaldaja I määruskaebuse väidete kohta märgib ringkonnakohus järgmist. 20.
2. Keskne põhjus, miks nõue jäi tunnustamata, oli see, et võlausaldaja I ei esitanud kirjalikke tõendeid selle kohta, et võlgniku ja võlausaldaja I vahel oleks olnud sõlmitud laenuleping, mille järgi oli laenu tagastamise tähtaeg
3. a lõpp. Võlausaldaja I on kinnitanud, et tegemist oli suulise laenulepinguga. Vaidlust ei ole selle üle, et võlausaldaja I on teinud võlgniku kontole makseid nõudeavalduses märgitud kuupäevadel, samas ei saa üksnes maksekorralduse selgitusest „vastavalt lepingule“ järeldada, et tegemist oli võlausaldaja I väidetud laenumaksetega. 20.
4. Võlausaldaja I väidab, et tegelikult teda vande all ära ei kuulatud. Iseenesest on õige see, et kui maakohus vestles võlausaldajaga telefoni teel, siis ei saa seda pidada tema vande all ärakuulamiseks, nagu maakohus ekslikult märkis. See ei tähenda aga, et maakohtu ekslik viide mõjutaks asja lahendamise tulemust. 20.
5. Maakohtu määrusest nähtuvalt ei ole maakohus rajanud oma määrust võlausaldaja I nõuet puudutavas osas seletusele, mille võlausaldaja I andis kohtule tema telefoni teel ärakuulamisel. Maakohus põhjendas võlausaldaja I nõude tunnustamata jätmist sellega, et võlausaldaja I ei ole esitanud ühtegi kirjalikku dokumenti, millest nähtuks, et tema ja võlgniku vahel oli sõlmitud selline laenuleping, mille järgi oli laenu tagastamise tähtaeg
6. a lõpus. Seda, et kirjalikku laenulepingut ei ole, on võlausaldaja kinnitanud juba pankrotihaldurile
7. aprillil 2022 esitatud vastuses. 20.
8. Ringkonnakohtu arvates ei saaks võlausaldaja I ka vande all antud seletusega usaldusväärselt tõendada laenulepingu olemasolu või selle tingimusi. Asjakohane ei ole võlausaldaja I selgitus, et ta ei pidanud kirjalikku laenulepingut sõlmima, kuna ta oli samal ajal nii laenuandja kui ka laenusaaja juhatuse liige. Ringkonnakohus nõustub vastuväite esitanud võlausaldajaga, et äriseadustik (ÄS) näeb juhatuse liikme ja äriühingu vaheliste tehingute kui huvide konfliktis tehtud tehingute jaoks ette eraldi reeglid. ÄS § 181 lg 3 esimese lause järgi on osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud ja igapäevasest majandustegevusest väljuv tehing tühine, kui sellega ei ole nõustunud osanikud. Sellest tuleneb ringkonnakohtu arvates, et juhatuse liikmega tehtud tehingud peavad olema dokumenteeritud. Dokumentaalsetest tõenditest on praeguses menetluses esitatud üksnes maksekorraldused, mille selgitus „vastavalt lepingule“ ei kinnita võlausaldaja I väidetud laenulepingu olemasolu. Kuna võlausaldaja I on kinnitanud, et muid dokumente ei ole, siis ei ole laenulepingu sõlmimine tõendatud.
9. Ringkonnakohus ei nõustu võlausaldajaga I, et maakohtu selgitused alusetu rikastumise ja aegumise kohta on eluliselt ebausutavad ja arusaamatud. Olukorras, kus laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud, kuid võlausaldaja I on teinud võlgnikule makseid, võib võlausaldajal I olla võlgniku vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1028 lg 1 alusel. Alusetust rikastumisest tulenev nõue aegub kolme aasta möödumisel makse tegemisest (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 151 lg 1). Kui maksed on tehtud 2014.-
10. a ja nõudeavaldus esitati
11. märtsil 2022, siis oli võlausaldaja I selline nõue nõudeavalduse esitamise ajaks aegunud. Ringkonnakohus märgib lisaks, et maakohus on alusetu rikastumise nõuet käsitledes üksnes nõustunud vastuväite esitaja alternatiivse 7 õigusliku kvalifikatsiooniga, kuid ei ole jätnud sellele tuginedes võlausaldaja I nõuet tunnustamata.
12. Võlausaldaja II määruskaebuse kohta märgib ringkonnakohus, et ei nõustu võlausaldajaga II, et maakohus on määruse tema nõude tunnustamata jätmise osas jätnud olulises osas põhjendamata ja et maakohtu selgitus ei ole jälgitav ja on vastuoluline. Võlausaldaja II tugineb sellele, et
13. veebruari
14. a hoonestusõiguse võõrandamise lepingus on kõik vajalikud tema nõuet kinnitavad asjaolud kirjas ja sellepärast ei pidanudki ta esitama muid tõendeid. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Eelviidatud lepingus antud kinnitus ei tõenda võlausaldaja II väiteid. Kuna võlausaldaja II ei esitanud nõuet tõendavaid alusdokumente, siis jättis maakohus nõude õigesti tunnustamata.
15. Ebaõige on võlausaldaja II väide, et talle ei antud võimalust lisatõendeid esitada. Pankrotihaldur teatas
16. aprillil
17. a kirjaga võlausaldajale II, et tema nõudevaldus on puudustega. Haldur selgitas, et nõudeavaldusele ei ole lisatud ühtegi tõendit selle kohta, et võlausaldaja II tasus võlgniku eest 130 000 eurot. Asja materjalidest ei nähtu, et võlausaldaja II oleks puudusi halduri määratud tähtpäevaks ega ka hiljem kõrvaldanud.
18. PankrS § 1003 lg 1 sätestab muuhulgas, et kohus omal algatusel tõendeid ei kogu. Samuti puudub alus koguda neid ringkonnakohtus määruskaebuse läbivaatamisel. Tõendamiskoormus lasub nõuet kaitsval võlausaldajal ja ta oleks pidanud kõik tõendid esitama pankrotihaldurile pärast seda, kui haldur teatas talle nõudeavalduse puudustest.
19. Kuna võlausaldaja I ja II määruskaebused jäävad rahuldamata, siis jäävad kummagi määruskaebuse menetlusega seotud kulud

§ 171lg 1 alusel määruskaebuse esitajate kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks Andra Pärsimägi Margit Vutt 8