) §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile; kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).
lg 3 kohaselt on süüteokooseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus (kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus) või ettevaatamatus.
lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.
lg 3 kohaselt on tegu pannud toime otsese tahtlusega, kui isik teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemat möönab seda. Kohus on seisukohal, et R.O õigusvastane tegu on toime pandud otsese tahtlusega, kuna ta teadis, et ta teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahtis või vähemalt möönis seda. Kohtu hinnangul R.O oli teadlik, et sõidab asulas ja ületab lubatud sõidukiirust. Menetlusaluse isikuna tunnistas ta oma süüd väärteo toimepanemises, s.o kiiruse ületamises. Tema väide sellest, et ta arvas, et sõidab linnast väljas , ei ole kohtu hinnangul eluliselt usutav, kuna juhib juht sõidukit liiklusmärkide alusel. Seega täitis R.O süüdistuses esitatud kvalifikatsiooni subjektiivse koosseisu. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulasisesel teel lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 24 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 keeldu ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusisiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle teo on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 24 km/h võrra, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud. Seega menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 järgi (§ 133 p 4). III. Maakohtu seisukoht R.O-le mõistetava karistuse osas Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna juhtivuurija Alan Vladimirov, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning seega on VTMS § 10 lg 31 mõttes pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Kohtuväline menetleja mõistis R.O-le karistuseks juhtimisõiguse äravõtmist 2 kuuks, mis on alla sanktsiooni keskmist määra. Karistuse mõistmisel võttis kohtuväline menetleja arvesse, 5
lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks ehk alla sanktsiooni keskmist määra. Maakohtu hinnangul vastab selline karistus liigi ja määra poolest menetlusaluse isiku süü suurusele, teda iseloomustavatele andmetele ning ka karistuse eesmärkidele. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-7711, p 11 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb
kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-76-12, p 7 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). Hinnates menetlusaluse isiku süü suurust, leidis kohus, et menetlusalune isik ületas lubatud sõidukiirust 24 km/h võrra, mis on LS § 227 lg-s 2 nimetatud vahemikku, s.o 21-40 km/h, alammäära lähedases määras. Ta pani väärteo toime otsese tahtlusega. Seega on kohtu hinnangul tegemist keskmise süü suurusega. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohus nõustub sellega, et käesoleval juhul esineb karistust kergendav asjaolu, s.o menetlusaluse isiku poolt süü tunnistamine. Raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus nõus kohtuvälise menetleja seisukohaga, et isiku karistamine rahatrahviga ei ole otstarbekas, kuna isik jätab rahatrahve tasumata ning seega jääb eripreventiivne eesmärk – mõjutada isikut edaspidi seadusekuulekalt käituma - saavutamata. Menetlusalune isik ametlikult ei tööta. Vastavalt karistusregistri õiendile (lk 39-41) on menetlusealuse isikul neli kehtivat väärteokaristust, kaks nendest on sõidukiiruse ületamise eest. Kõik mõistetud rahatrahvid on jäänud tasumata. Kahes väärteoasjas mõistetud rahatrahvid on asendatud üldkasuliku tööga. Seega eelnenud väärtegude eest määratud trahvide tasumata jätmine näitab, et menetlusalusel isikul puuduvad rahalised vahendid või tahe järjekordse rahatrahvi tasumiseks. Lisaks nähtub eeltoodust, et rahatrahv kui karistusliik ei ole soovitud mõju avaldanud ning isik jätkab liiklusalaste rikkumiste süstemaatilist toimepanemist, seega ei täidaks rahatrahv karistuse eripreventiivset eesmärki. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kohus viitab Riigikohtu otsusele (3-1-1-6-17 p 1819), mille kohaselt üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. On selge, et liiklusnõudeid rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kuigivõrd kaasa. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on juhtimisõiguse 6
lg 2 kohaselt ei tohi mootorsõiduki juhtimise õigust võtta ära isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-58-14 märkinud, et liikumispuude olemasolu peab üldjuhul tõendama menetlusalune isik. Kohus loeb kaebaja argumendi tervisliku seisundi osas paljasõnaliseks, kuivõrd kaebaja ei ole esitanud ühtegi kinnitavat tõendit, mis näitaks, et liikumispuudest tingituna on isikul juhtimisõiguse olemasolu hädavajalik. Swedbank AS väljavõttest ka ei nähtu, et isik on töövõimetustoetuse saaja. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus - või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Galina Jasnjuk Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.