Obsah (8)

§ 652§ 654§ 230§ 5§ 171§ 174§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Meeli Kaur ja Maris Kuurberg Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2022, Tallinn Kohtuasja number

) § 657 lg 1 p 2¹ alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

1. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid tööjõu rendilepingu.
2. Arvestades seda, et ringkonnakohtul on õigus ja kohustus kontrollida hageja nõude korrektset õiguslikku kvalifitseerimist maakohtu poolt ka siis, kui apellatsioonkaebuses ei ole maakohtu antud kvalifikatsiooni vaidlustatud, leiab kolleegium, et poolte vahel sõlmitud leping vastab tööjõurendilepingu tunnustele, kuid tegemist ei ole võlaõigusseaduse (VÕS) § 339 järgse rendilepinguga, nagu leidis ekslikult maakohus ja selles osas muudab kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi. Rendilepingu esemeks saab VÕS § 339 tähenduses olla üksnes viljakandev asi. Praegusel juhul ei vaidle pooled selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid suulise lepingu, mille kohaselt andis hageja kostja kasutusse töö tegemiseks töötajad. Sellise lepingu puhul on tegemist teenuse osutamise lepinguga, mis vastab kõige enam käsunduslepingu tunnustele VÕS § 619 mõttes. VÕS § 619 järgi kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selle on kokku lepitud. Kolleegium selgitab, et renditöö puhul on tegemist kolmepoolse suhtega, kus tööandja (rendiagentuur) sõlmib renditöötajaga töölepingu, mille alusel saadetakse renditöötaja tegema ajutiselt tööd kolmanda isiku (kasutajaettevõtja) juurde. Faktilisel töö tegemisel allub renditöötaja kasutajaettevõtja juhtimisele ja kontrollile (töölepingu seadus (TLS) § 6 lg 5). TLS § 17 lg 5 esimese lause järgi täidab töötaja ka kasutajaettevõtja korraldusi, kuid TLS § 17 lg 1 järgi peab korraldus olema seotud töölepingus ettenähtud tööülesandega.
3. Vaatamata sellele, et maakohus kvalifitseeris pooltevahelise õigussuhte ekslikult tööjõurendilepinguna VÕS § 339 alusel, ei muuda see poolte tõendamiskoormist. Hageja pidi tõendama enda tasunõude eelduseks olevaid asjaolusid, eelkõige lepingu sõlmimist, lepingujärgset tasukokkulepet ja tasunõude sissenõutavaks muutumist (et hageja on kokkulepitud arvu töötajaid kokkulepitud asjaks andnud kostja käsutusse) ning kostja oma vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid. 5 2-20-11174
4. Ringkonnakohus võtab

§ 652

lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta neid uuesti. Hageja on apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid väiteid on maakohus nõuetekohaselt hinnanud ja piisava põhjalikkusega käsitlenud. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, ei pea kolleegium

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel oli sõlmitud suuline tööjõurendileping, mille kohaselt hageja andis kostjale töötajaid töö tegemiseks ja kostja kohustus selle eest hagejale tasuma teostatud töötundide alusel ühe töötaja eest 10 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas kostja peab tasuma hagejale viimase töötajate kostja objektidel töötamise eest lepingus kokkulepitud tasu kostjale esitatud arvetel märgitud ulatuses.
2. Maakohus on põhjendatult järeldanud, et hageja ei ole tõendanud oma väidetavalt saamata jäänud tasunõuet, s.o hageja ei ole tõendanud, mitu töötajat ja millal ning mis ajaks on hageja kostja käsutusse töö tegemiseks andnud. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on jaganud õigesti tõendamiskoormise. Kolleegium ei nõustu hageja käsitlusega, et olukorras, kus hageja ei ole tõendanud, mitu töötajat, millal ja mis ajaks on hageja kostja juurde tööle saatnud, peab kostja hageja töötajate ja nende tööaja üle omama selget ülevaadet.

§ 230

lg 1 järgi peab pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 5

lg 2 järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

1. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et arve esitamine tekitab iseenesest kohustuse see tasuda. Kohtupraktika kohaselt ei tähenda arvel märgitu, et arve vastuvõtja saab lugeda nõustunuks või peab ta nõustuma arvel esitatud tingimustega, milles kokkulepitud ei ole (vt Riigikohtu
2. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09, p 11). Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostjale tasumiseks esitatud
3. novembri 2018 arve nr 123 summas 11 724 osalisest tasumisest 7000 eurost saab järeldada vaid seda, et selles osas on kostja nõustunud arve tasumisega. Asjaolust, et kostja on temale esitatud arve oma raamatupidamises kajastanud, ei tulene samuti pooltele kohustusi, milles nad kokku leppinud ei ole. Arve osalisest tasumisest ei saa järeldada kostja nõustumust aktsepteerida arvel märgitud töötunde rohkem, kui kostja on temale esitatud arve alusel tasunud. Kolleegium märgib, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 158 lg 2 sätestab nõude aegumise katkemise reguleerimise ja sellest ei tulene, et nõude osalise tasumise korral õigustatud isikule vabaneks see isik oma ülejäänud nõude tõendamisest. Vaidlust ei ole selle üle, et selles osas, mis kostja temale esitatud arve alusel nõude tasus, selles osas kostja nõudele vastuväiteid ei esitanud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4. Maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta.
5. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

§ 171

lg 1 alusel hageja kanda.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud 6 2-20-11174 ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid. Kuna maakohus on oma otsuses kostja menetluskulud kindlaks määranud, määrab kolleegium

§ 174lg 3 järgi kindlaks ka kostja apellatsiooniastme menetluskulud.

1. Apellatsioonimenetluses on kostja menetluskulude nimekirjas kostja palunud mõista hagejalt välja kostja kasuks 800 euro (5 t ja 20 minutit tasumääraga 150 eurot/t ilma käibemaksuta) suuruse lepingulise esindaja tasu, millele lisandub esindaja tasu kohtuistungil osalemise eest sama tunnitasumääraga. Kohtuistung kestis 45 minutit. Kostja on palunud menetluskulu välja mõista ilma käibemaksuta. Kokku on seega taotletav kulu 912,50 eurot. Hageja kostja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud.
2. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude nimekirjas välja toodud ajakulu apellatsioonkaebusega tutvumiseks ning sellele vastamiseks, kohtuistungiks ettevalmistumiseks, menetluskulude nimekirja ettevalmistamiseks ja kohtuistungil osalemiseks on põhjendatud ja vajalik, arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide sisu ja mahtu ning tsiviilasja keerukust. Kostjale osutatud õigusteenuse tunnitasu 150 eurot ilma käibemaksuta ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.
3. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks menetluskuludena välja mõista 912,50 eurot. Kostja taotlusel tuleb hagejalt välja mõista

§ 177lg 4 alusel viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt.

30. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) 7