1-22-2899/22

(21922700051)Deniss Minzatov Piret Juuse X süüdistuses KarS § 274 lg 1 järgi üldmenetluses Prokurör Süüdistatav Kalmer Kask X isikukood xxxxxxxxxxx, Eesti kodanik, xxxharidusega, kannab karistust XXX, kriminaalkorras karistatud, viimati: 04.04.2016 Harju Maakohtu poolt KarS § 184 lg 2 p 2 järgi 9 aastase vangistusega. Karistuse kandmise algus 13.05.2015, lõpp 13.05.

1. Tõkend puudub. Arvo Suuban 18.-19.04.2023, 30.05.2023 Juhindudes KrMS § 306, § 309-315, § 318 lg 1, § 319, kohus otsustas: Määratud kaitsja Istungi toimumise aeg RESOLUTSIOON:
2. Süüdistuses KarS § 274 lg 1 järgi mõista X õigeks.
3. Rahuldada kaitsja Arvo Suuban taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu määramiseks summas 964,80 eurot, sh tasu 804 eurot ja käibemaks 160,80 eurot.
4. Menetluskulud: kaitsjatasud kohtueelses menetluses 184,80 eurot ja kohtulikus menetluses 225,60+964,80 eurot, samuti tunnistaja sõidukulud 17,72 eurot – jätta riigi kanda. Asitõendid DVD-plaat videosalvestisega, mis asub toimiku juures – jätta toimiku juurde. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 10.07.
5. Kohtuotsus jõustub 30 päeva möödumisel alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest ehk 11.07.2023 kui ükski menetluspool ei esita apellatsiooni. SÜÜDISTUS Xt (X) süüdistatakse selles, et tema viibides kinnipeetavana xxx asuvas XXX, 05.06.2021 kell 17:50-17:52 V-hoone V7 eraldatud osakonnas, avatud uksega kambri nr V722 lävel ähvardas ametnikohustusi täitnud teise üksuse valvur A. R. tervisekahjustuste tekitamisega, kui pärast talle antud selgitusi külmkapi kasutamise teemal ütles kannatanule kõrgendatud ja agressiivsel toonil „Hoia oma suu kinni, muidu annan sulle vastu lõugu!“. Seejärel A. R. poolt samal teemal täiendavate selgituste andmise ajal jätkas X kannatanu ähvardamist, kui vehkles aktiivselt käega A. R. poole ja ültes „Kao siit minema, muidu annan vastu lõugu!“. Seda kuuldes tundis A. R. 1 reaalset ohtu enda tervisele ning tal oli alust karta ähvarduse täideviimist X poolt, kuna kahtlustatav kordas öelduga enda tahet kannatanut lüüa ning tema meelestatus oli agressiivne. Selle tegevusega pani X toime KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so vägivalla kasutamine võimuesindaja vastu seoses tema ametikohustuste täitmisega. Poolte seisukohad Prokurör jäi esitatud süüdistuse juurde. Tegemist on nö sõna-sõna vastu olukorraga. Tunnistaja N. sündmust pealt ei näinud, aga suhtles kannatanuga ja viimane viitas verbaalsele ründele. Puuduvad alused kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses. Ka süüdistatav ise on kinnitanud, et oli endast väljas, s.t tal oli motiiv. Videost on näha süüdistatava käte liikumist. Kas kannatanul oli alust karta ähvarduse täide viimist – kannatanu on selgitanud, miks esimene väljend oli tema arvates pahameele väljendus, teine aga oli reaalne ähvardus – süüdistatav on liikunud kambris vabalt, s.t ilma karguta, liikumispiiranguteta. Tõenäoliselt ei plaaninud süüdistatav kannatanut lüüa. Aga kuriteokoosseis on prokuröri arvates ikkagi olemas. Kannatanul tekkis hirmutunne, närviline seisund. Prokurör palus mõista karistuseks 4 kuud vangistust, millele liita varasem ärakandmata karistus. Süüdistatav eitas oma süüd. Ei ole kannatanut ähvardanud. Kannatanu tegevus, kui püüdis tõendada, et temal (s.t süüdistataval) ei ole liikumispuuet näitab tema (s.t kannatanu) suhtumist. Ei tea miks, aga kannatanu oli juba eelnevalt häälestatud tema (s.t süüdistatava) vastu. Kätega vehkimine on lihtsalt selline omane käitumine. Valvuritega on pidevalt vaidlusi. Kõik valvurid teavad, et kambris ei kasuta karku. Tunnistaja N. saab ainult korrata kannatanu sõnu. Kaitsja palus mõista X õigeks. Pahameele väljendamine ei anna alust tunda hirmu. Küsimis on, kas ähvardus oli veenev. Ähvardamise puhul on oluline, et ähvardus oleks tõsiseltvõetav. Ebapiisav on kannatanu enda emotsionaalne reaktsioon, nt et ta kartis, tundis ennast ohustatuna jne, need on ainult tema väited. Peab veenduma, kas selline tunne tekiks kolmas isikus, objektiivses kõrvalseisjas. Kannatanu ütluste järgi mingeid vägivalla tunnuseid süüdistatava käitumises varem ta ei täheldanud. Esimese väljaütlemise peale kannatanul ei tekkinud mingit hirmutunnet vms. Kuigi süüdistatav on žestikuleerinud, tema käed ei olnud rusikas. Ka video kinnitab, et süüdistatav ei väljunud kambrist, vahemaa tema ja kannatanu vahel on umbes poolteist meetrit. Teised vanglavalvurid ja kaaskinnipeetavad iseloomustasid süüdistatavat kui rahulikku inimest. Mingeid muutusi kannatanu käitumises pärast juhtunu ka ei täheldatud. Sotsiaalkindlustusameti dokumendid tõendavad, et süüdistataval oli liikumispiirang. Samuti vangla iseloomustuse järgi ei nähtu süüdistatava käitumises mingeid vägivaldsuse tunnuseid. Ei ole tõendeid, mis kinnitaksid kasvõi vastavate ähvardussõnade välja ütlemist. S.t tegu – ähvardamine ei ole tõendatud. Isegi kui oletada, et ähvardus leidis aset, siis seda ei saanud tõsiselt võtta. X jäi kogu tüli käigus oma kambrisse, oma territooriumile ega teinud katseid oma kambrist välja tulla. Tegemist oli pahameele väljendusega, mis ei anna adressaadile alust välja öeldud tõsiselt võtta ja tunda hirmu oma tervise pärast. Kannatanu on terve mees, kes on saanud väljaõppe nii vanglas, kui enne seda politseis teenistuse ajal. Kuriteokoosseis ei ole realiseeritud. Kuriteokoosseis KarS § 274 lg 1 objektiivse koosseisu moodustab võimuesindaja vastu vägivalla kasutamine seoses tema ametikohustuste täitmisega. Võimuesindaja on isik, kes talle antud volituste alusel on pädev teostama avalikku võimu ka väljaspool oma organisatsiooni. Vägivallaga on tegemist, kui selle käigus pannakse toime mõni KarS
6. peatüki
7. jao 2 jaotises „Vägivallateod“ nimetatud süüteokoosseisule (§ 120-121) vastav tegu. 2 KarS § 120 lg 1 kuriteokoosseisu objektiivse koosseisu moodustab spetsiifiline tegu – ähvardamine, mille sisu on tapmine, tervisekahjustuse tekitamine või olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine ning mis on veenev (st kui ähvardatul on olnud alust karta ähvarduse täideviimist). Rünnatav õigushüve on inimese tervis – kehaline ja vaimne heaolu. Eelkõige kahjustatakse kannatanu vaimset heaolu, tekitatakse temas emotsionaalset kurnavat hirmutunnet (RKKK 3-1-1-59-11, p 9.1). Lisaks on kuritegu suunatud isiku tahtevabaduse vastu, sest hirm süüdlase ees võib sundida kannatanut oma tahte vastaselt käituma. Koosseisutüübilt on ähvardamine spetsiifilise teokirjeldusega alternatiiv-aktiline teodelikt. Ähvardamine on kahju tekitamise kavatsuse teadvustamine, mis on suunatud teises inimeses hirmutunde tekitamisele. Tavaliselt toimub ähvardamine suuliselt või kirjalikult esitatud sõnades. Oluline on, et ähvardaja sõnakasutus või väljendusviis ning muud asjaolud, nt ähvardaja varasem käitumine kogumis annaksid aluse koosseisupärase kahju tekitamist eeldada (KarS-i
8. kommenteeritud väljaanne, lk 382-383). Ei ole oluline, kas süüdlasel õnnestub lõppkokkuvõttes võimuesindaja ametikohustuste täitmist takistada või mitte. Tegemist on formaalse koosseisuga. Vägivald peab olema seotud võimuesindaja ametikohustuste täitmisega, st vägivalla ajendiks peab olema konkreetne võimuesindaja tegu, mistõttu abstraktsest vimmast mingi konkreetse ametikoha vastu ei piisa. Vägivald ei pea olema ajaliselt vahetult seotud konkreetse ametikohustusest tuleneva teoga. Ametikohustuse täitmine avaliku võimu kandja poolt peab olema seaduslik, st teostatud oma pädevuse piires ja õigusaktides ettenähtud korras. Subjektiivsest küljest eeldab koosseis vähemalt kaudset tahtlust (KarS-i
9. kommenteeritud väljaanne, lk 703-704). UURITUD TÕENDID Antud asjas ei olnud vaidlust selle üle, et süüdistuses märgitud ajal, s.o 5.06.2021 X on tõesti viibinud kinnipeetavana xxx asuvas XXX, V-hoone, V7 eraldatud osakonnas (V7-3). Vaidlust ei olnud ka selles, et 5.06.2021 õhtusel ajal, umbes kell 17:50-17:52 oli X oma kambris nr V
10. Samal ajal samas kohas oli parasjagu oma vanglavalvuri ametiülesandeid täitnud kannatanu A. R. Et kannatanu on täitnud oma ametiülesandeid tuleneb ka dokumentaalse tõendina esitatud valvuri ametijuhendist (nt p 26 järgi valvur tagab päevakavajärgsete tegevuste täitmise) (tl 1-5). Seega, A. R. puhul tegemist on oma ametikohustusi täitnud võimuesindajaga. Edasi arenesid sündmused nii, et päevakavajärgsete tegevuste täitmise käigus ei lubanud A. R. V7-3 osakonna kinnipeetavatel minna samas osakonnas, aga eraldi alal asunud külmkapi juurde, millega mõned osakonna kinnipeetavad, sh X ei olnud nõus. Seda, et süüdistataval (nagu ka teistel sama sektsiooni kinnipeetavatel) ei ole vaba juurdepääsu külmkapile kinnitas ka kannatanu oma ütlustes: kooroona ajast alates paiknes süüdistatav sektoris V7-
11. Seal ei ole külmkappi… Kui nad (V7-3 sektori kinnipeetavad) on avatud režiimil, siis käivad V7 päevaruumis, aga teistest kinnipeetavatest eraldi. Nad liiguvad üldiselt kui V7 osakonna teised kinnipeetavad on kinni… Hommikul 3 tundi ja õhtul 1 tund pärast õhtusööki saavad vabalt liikuda, on avatud režiimil. Iga päev on võimalik külmkapi kasutada… Graafikut külmkappi kasutamise kohta ei ole. Nüüd on välja kujunenud praktika, et hommikul ja õhtul lastakse külmkapi juurde. Praeguseks on selline praktika välja kujunenud. Tol ajal see osakond oli toimumas esimene nädal. Enne nad said S7 osakonnas vabalt kasutada külmkappi… (See) olukord oli uus mõlema osapoole jaoks. Samuti tunnistaja A. N. (vanglavalvur) on kinnitanud oma ütlustes, et V7 osakonna eripäraks on see, et kolm kinnipeetavad asuvad seal eraldatuna. Nad saavad juurdepääsu külmkapile, kui teised osakonna kinnipeetavad on kinni või nt jalutavad, hommikul kell 8.15-10.15 ja õhtul tund aega. Peab olema valvur, kes neid sinna saadab, sest üksi nad sinna ei pääse. 3 V7-3 osakonna kinnipeetav – tunnistaja R. N. kinnitas, et oli intsident seoses külmkapiga. Valvur ütles, et pidi teavitama külmkapi kasutamise soovist varem. Olid sektoris kolmekesi. Külmkapile said juurdepääsu kaootiliselt. R. pidi teadma, et peab tagama juurdepääsu külmkapile. See probleem on jätkuv ja siiamaani. Ei olnud esimene kord. Et ka meie kolmekesi peame pääsema külmkapi juurde. J. V. (s.o kolmas kinnipeetav) keeleoskus on algne, sai aru, millest jutt käib. Edasi, külmkapi kasutamise teemal valvur A. R. ja osakonna kinnipeetava R. N. vahel tekkis sõnavahetus. R. N. ütluste järgi tema vestlusesse A. R.ga sekkusid ka teised V7-3 osakonna kinnipeetavad, s.t nii X kui J. V. R. N.’e ütluste järgi palusid viia külmkapile. R. ütles, et peab esitama eelnevalt taotluse vms. Seega, vaidlust ei ole selles, et osakonna kinnipeetavate, sh süüdistatava ja kannatanu vahel on toimunud sõnavahetus (külmkapi kasutamise korra tõttu). Vaidlus antud asjas taandus sellele, kas selle sõnavahetuse käigus X on kannatanud A. R.d ähvardanud (tervisekahjustuste tekitamisega) või mitte. Süüdistuse versiooni järgi pärast kannatanu poolt külmkapi kasutamise teemal selgituste andmist ütles süüdistatav kannatanule kõrgendatud ja agressiivsel toonil „Hoia oma suu kinni, muidu annan sulle vastu lõugu!“. Seejärel kannatanu poolt samal teemal täiendavate selgituste andmise ajal jätkas X kannatanu ähvardamist, kui vehkles aktiivselt käega kannatanu A. R. poole ja ütles „Kao siit minema, muidu annan vastu lõugu!“. Prokuröri arvates, seda kuuldes tundis A. R. reaalset ohtu enda tervisele ning tal oli alust karta ähvarduse täideviimist X poolt, kuna kahtlustatav kordas öelduga enda tahet kannatanut lüüa ning tema meelestatus oli agressiivne. Prokuröri versiooni toetavad kannatanu A. R. ütlused, mille järgi …sektorid alles avati, toimusid ümber paigutused… Õhtul läks osakonda avama. Kinnipeetav (R. N.) küsis külmkapi kohta. Vastas (talle), et ei jõua praegu sellega tegeleda… Õhtune loendus on umbes kell
12. See juhtus umbes kaks tundi enne loendust… Kui R. N.ga vestlesin, siis vastaskambrist tuli uksele X, kes ütles samuti, et nemad ei pea külmkappi küsima, vaid neile peabki olema juurdepääs külmkapile. Kolmas kinnipeetav ei räägi eesti keelt, aru ka ei saa, tema ei sekkunud sellesse arutellu… Süüdistatav sekkus vestlusesse teise kinnipeetavaga (R. N.), oli närvis, ropendas ebasündsalt, rääkimine oli rahutu, kõrgendatud toonil. Varem ei näinud, et süüdistatav oleks ropendama hakanud. Ta (süüdistatav) ütles, et „pane suu kinni, muidu annan vastu lõugu“. See on täpne väljend, mida ta ütles. Sai sellest aru nii, et (süüdistatav) lööb rusikaga näkku. Ei olnud kitsamalt piiritletud, üldiselt, et lööb näo piirkonda. Ei tea, kas süüdistatav oli varem karistatud vägivallakuriteo eest. Ei tea, kas süüdistatav tegi varem midagi, mida võib käsitada vägivallaaktina… Kui keegi lööb vastu nägu, siis tagajärjeks võib lõualuu katki minna, ninast verd tulla, sinikas silma alla… Lubadusele vastu lõuga anda reageeris nii, et algul üritas selgitada süüdistatavale, miks ei saanud külmkappi, et ta rahuneks maha. Ütles (ähvardusi) kaks korda, algul oli rahulik. Siis ütles teist korda, et „tõmba siit uttu või saad pikki lõugu“. Siis mõtles, et vist peab ära minema, või tõesti võibki saada vastu lõugu… Teine ütlemine oli otse suunatud, et mine siit minema, tema käitumine kambris, kõndis edasi tagasi ukse vahet, tavaliselt ta kasutab karku, aga siis karku käimiseks tal vaja ei olnud, nägin, et on agressiivne, et pigem mõistlik ära minna… Rohkem mingeid agressiivseid väljendeid süüdistatava poolt ei olnud… Olukord eskaleerus, võis tekkida oht. Selle ohu vältimiseks oli piisav sealt lahkuda… Enda ohutuse tagamiseks piisas lahkuda osakonnast. Lahkus, et olukorda mitte eskaleerida. Kui edasi seal seletan, siis võib olla läheb veel pingelisemaks… V7-3 osakonnast pidi edasi minema V7-1 osakonda… Ei oska öelda, palju aega möödus viimase väljendi väljaütlemisest kuni lahkus V7-3 osakonnast… Kui ta ütles teist korda, siis ütles raadiojaama teel, et tehke uks lahti. Peale kiirel sammul kambris sammumist 4 kas oli veel märke süüdistatava agressiivsusest – tal lihtsalt käed käisid kuidagi, ei olnud rusikas, aga nagu aktiivne žestikuleerimine… Vahemaa oli minimaalselt 1,5-2 meetrit. Kas süüdistatav on üritanud lähemale astuda - tuli kuni kambri ukseni… Teatas peavalvele. Häiret annan vaid siis, kui kinnipeetav juba ründab, raadiojaamal on vastav nupp. Verbaalse ründe korral oleneb olukorrast. Selles olukorras otsustas, et häiret anda ei ole mõistlik, sest raadiojaam pidi andma helisignaali… Esimest ähvardust ei võtnud tõsiselt. Sai aru, et kinnipeetav oli pahane, võttis kui pahameele väljendust, mitte kui reaalne ähvardus. Mis muutus teise ähvarduse korral – selgituste andmise ajal muutis süüdistatav agressiivseks. Oli arusaadav, et ta enam ei kontrolli ennast. Kui ei lahku, siis annabki vastu lõugu. Käis kambris kiire sammuga, sellist kõndimist nägi esmakordselt. A. N. tuli välja vahetamas osakonnas, rääkis talle, mis juhtus. Tegu oli erakorralise sündmusega. Oli närviline. Kui oleks lihtsalt pahameele purse, siis oleks jäänud sinna maha rahustama, aga väljaütlemine kõlas teist moodi. Tooni muutus – see oli agressiivne, kindlalt minu poole suunatud. Sisetunne ütles, et kolmandat korda enam ei ütle. Ka esmakordne lubadus oli agressiivne, aga ta oli pigem pahane, ütles kõva häälega, aga mitte sellise tooniga, ütles „veel pane suu kinni“. Järgmine kokkupuude süüdistatavaga oli paari päeva pärast… Ei meenu, et süüdistatav oleks pärast palunud vabandust. Teda paigutati kinnisele režiimile ja paigaldati käerauad. Oli samas osakonnas, aga uks oli lukus. Käerauad – kambriukse avamisel paigaldatakse käerauad. See võis olla kuu aega kestnud. Selliseid sündmusi alati fikseeritakse ettekandega, olenemata sellest, kuidas ise juhtumile emotsionaalselt reageerib. Oleks pidanud tegema ettekande ka siis, kui süüdistatava sõnad ei mõjutaks teda mitte kuidagi. Kannatanu ütlused riimuvad tema koostatud ettekandega, mille järgi 5.06.2021 kella 17.50 ajal läksin V7 osakonda V7.3 (eraldatud osakond) viima telefoni. Kinnipeetav X, kes paikneb kambris V722, soovis külmkappi saada… Selgitasin temale, et hetkel ta ei saa külmkapi, et oleks pidanud varem küsima, enne kui tulin osakonda lahti tegema. Kinnipeetavad käivad V7 osakonna päevaruumi külmkapis. Selle peale X ägestus, ütles, et nemad ei pea küsima külmkappi, et nemad tahavad saada iga päev külmkappi. Seejärel hakkas ta mind sõimama erinevate roppude sõnade, et „Mine vittu, käi perse ja hoia oma suu kinni muidu annan sulle vastu lõugu“. Kinnipeetav oli väga ägestunud, käis kambris edasi tagasi (liikumiseks kinnipeetav karku ei vajanud, kõndis täiesti vabalt). Kinnipeetav rääkis kõrgendatud hääletoonil, vehkides samal ajal kätega. Kinnipeetava käitumisest tundsin ennast ohustatuna. Osakonnast väljudes karjus kinnipeetav X mulle veel „pederast“ (tl 57). Tunnistaja A. N. (kannatanu kolleeg, vanglavalvur) ei näinud sündmust pealt, aga on kinnitanud, et A. R. võttis raadiojaama teel ühendust ja palus, et keegi vahetaks teda välja. Koridori pealt said kokku, ütles, et X ähvardas teda, lubas vastu lõuga anda, läks ettekande kirjutama. Kuidas ta (R.) välja nägi, tema erutust, emotsionaalset seisundit ei mäleta… R. läks kirjutama ettekande ja peavalvet teavitama. Otsustas lukustada süüdistatav kambrisse…, et ennetada konflikte. X ja tema kaitsja süüdistusega ei nõustu, väites, et selliseid ähvardusi ei olnud. Süüdistatava ütluste järgi kannab karistust XXX
13. aastast V7 osakonnas. 13.05.2021 paigutati suletud alale. R. töötas juba seal. Suhted temaga olid nagu valvuriga. Tema tegevus ei olnud alati kõige objektiivsem ja heatahtlikum. Enamus valvureid viisid külmkapi juurde kindlal ajal. 5.06.2021 käisid külmkapis ära, õhtul jalutuskäigult tulles oli 15 min paus, siis oleks võimalik viia külmutuskapi juurde. Jalutuskäigult tõi tagasi R. Küsisid tema käest, kas saaks viia külmkapi juurde. R.ga jäi rääkima R. N. Pärast jalutuskäigult tagasi toomist paigutati kambrisse, lukustati, avati uuesti peale õhtusööki, ca kell 17.
14. Videost on näha, et R. tuli osakonda. Temaga toimus vestlus, et kes ütles, et peab luba paluma (külmkapi 5 kasutamiseks), tema vastas, et viibivad lukustatud alal ja peavadki luba küsima… Ei öelnud, et annan vastu lõuga… N. lukustas kambrisse, siis toodi pabereid… Tol päeval R.ga enam kokku ei puutunud… Ei kasutanud vägisõnu, välja arvatud „rott“ ja „ussike“. Tol korral ei tahtnud ise külmkapi juurde saada. Seega süüdistatav eitab kannatanu ähvardamist ja seda otseselt kinnitavad vaid kannatanu enda ütlused ehk (nagu seda on tunnistanud ka prokuratuur) tegemist on nn sõna-sõna vastu olukorraga. See iseenesest ei anna alust kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses, aga siis peab kohus asetama seda tõendit konteksti teiste tõenditega ja hindama need kogumis. Kogumis võetuna tõendid aga ei kinnita, kohtu arvates, süüdistuse versiooni, nagu ka seda, et X puhul oleks tegemist agressiivse või vägivaldse isikuga, kellel oleks kalduvust seda liiki süütegude toimepanemisele või kes on varem juba sedasi käitunud. Oma seisukoha põhjendab kohus järgmiselt. KOHTU SEISUKOHT Sündmuse juures viibinud tunnistaja R. N. ütluste järgi ei kuulnud ta mingeid ähvardusi X poolt. Seega, ainult A. R. ütlused kinnitavad, et süüdistatav on lausunud, et annab talle vastu lõugu. Teiselt poolt, ei olnud tuvastatud mingit motiivi või põhjust, miks A. R. peaks X’t rõõnama, ähvardussõnu välja mõtlema ja kohtus ütlusi andes valetama. Samas, isegi kui möönda, et tunnistaja R. N. ei soovinud anda ütlusi kaaskinnipeetava X suhtes, ja süüdistatav on tõesti öelnud kannatanule „kao siin minema, muidu annan sulle vastu lõugu“, ka sel juhul ei ole tõendatud, et tegemist oli tõsiseltvõetava ähvardusega ei objektiivselt, s.t objektiivse kõrvalseisja positsioonilt vaadatuna ega subjektiivselt, ehk et kannatanu oleks võtnud neid sõnu tõsiselt ja sel põhjusel tal oleks tekkinud hirmutunne süüdistatava ees. Esiteks, puuduvad ükskõik millised välised tunnused, et kannatanu tundis ennast süüdistatava sõnadest ohustatuna. Ei nähtu mingeid märke, et juhtunu oleks A. R.d kasvõi kuidagi mõjutanud. Tema puhul puuduvad hirmu, stressi vms tunnused, hilisemad läbielamised jne. A. R. ise, nagu ka nt tunnistaja N. (kannatanu töökaaslane) on kinnitanud, et kannatanu oli praktiliselt kohe naasnud tavapärasele tööle, kus töötab siiamaani ja tunnistajal ei meenu mingi erutuse vms emotsionaalse seisundi tunnuseid A. R. puhul. Tol päeval läks A. R.l aega ettekande koostamiseks, aga töölt ta ei lahkunud. Ta on ise tunnistanud, et niikuinii pidi tegema ettekande olenemata sellest, kas ja kuidas juhtunu on teda sisemiselt mõjutanud. Seega, kohtu arvates, uuritud tõendid ei kinnita süüdistuse versiooni, et kannatanu tundis hirmu süüdistatava ees. Tema lahkumine osakonnast pärast sõnavahetust R. N.ga ja süüdistatavaga oli tingitud vajadusest jätkata jooksvate ametiülesannete täitmist, mitte sellest, et varjata end süüdistatava eest ja otsida kaitset turvalisemal V7-3 osakonnast eraldatud alal. Kannatanu on ise tunnistanud oma ütlustes, et tal niikuinii oli plaanis lahkuda V7-3 osakonnast, nii et ta oleks samal moel käitunud (V7-3 osakonnast lahkunud) sõltumata süüdistatava sõnadest. Kannatanu selgitusi, miks ta ei lubanud tol hetkel kinnipeetavaid külmkapile (selleks lihtsalt ei olnud aega) ja et ta pidi niikuinii lahkuma V7-3 osakonnast (sõltumata sellest, mis oli vahepeal juhtunud tema ja X vahel) kinnitavad ka tunnistaja R. N. ütlused, et R. oli osakonnas loetud minutid, ajad olid neil umbe jooksnud… R. lahkus, sest pidi avama V7 sektorit… Ta ei tundnud ennast väga mugavalt, võttis vestluse ükskõikselt. Tunnistaja M. (A. R. endine kolleeg, vanglavalvur), vastates prokuröri küsimusele mis teie arusaama järgi seal toimus, vastas, et R. tundis ennast ohustatuna, samas sündmuse juures tunnistaja ise ei viibinud ja selle sisust ei tea ta praktiliselt midagi, oletades, et võis olla verbaalne konflikt. Sisu ei mäleta… Tean, et R. tegi ettekande. Küsimusele kuidas R. käitus, jäi midagi sellest meelde, tema olekust, vastas tunnistaja M., et midagi erilist või midagi, mis oleks tavapärasest silma paistnud ei olnud. Seetõttu ainuüksi tunnistaja M. ütluste alusel (et tema arvates kannatanu tundis ennast ohustatuna) ei ole võimalik seda asjaolu tuvastada. Kannatanu 6 ise aga ei räägi otsesõnu, et ta tundis ennast ohustatuna. Ta kirjeldab seda pigem nii, et …olukord eskaleerus, võis tekkida oht. Selle ohu vältimiseks oli piisav sealt lahkuda… Enda ohutuse tagamiseks piisas lahkuda osakonnast. Lahkus, et olukorda mitte eskaleerida. Kui edasi seal seletan, siis võib olla läheb veel pingelisemaks… Ehk siis isegi kui lugeda, et kannatanu arvates ohuolukord oli juba tulemas silmapiirile, ei ole see veel reaalselt kätte jõudnud ning selle vältimiseks piisas, kui ta lahkus V7-3 osakonnast. Ehk siis tol hetkel reaalset ohtu ega hirmu kannatanu veel ei tundnud, tegutsedes ennatlikult ja lahkudes osakonnast olukorra leevendamiseks ning osakonna kinnipeetavatega suhtlemisest tekkinud pingete maha võtmiseks, mitte reaalselt tekkinud ohu eest enda kaitsmiseks vms. Teiseks, tõendid osutavad ka sellele, et ka objektiivselt ehk objektiivse kõrvalseisja seisukohalt vaadatuna kannatanul ei olnud mingit reaalset alust karta sellise ähvarduse (et süüdistatav lööb talle vastu lõugu) täideviimist. Varem ei ole süüdistatav selliseid tegusid toime pannud ei vanglas olles ega enne karistuse kandmisele asumist. Ta ei olnud karistatud vägivallakuritegude eest (vt karistusregistri väljavõte tl 12, karistust kannab narkokuriteo eest, vt Harju Maakohtu 4.04.2016 kohtuotsus tl 9-11). Prokurör on tõendina esitanud väljavõtte X distsiplinaarkaristustest (tl 13-20), kuid sellest nähtuvad rikkumised (ametniku korralduse eiramised) ei ole seotud vägivalla kasutamisega ning leidsid aset juba pärast uuritavat sündmust ja (nagu see nähtub süüdistatava ütlustest) just seoses täiendavate julgeolekuabinõude (käeraudade) rakendamisega sellesama intsidendi tõttu. Distsiplinaarkaristused määrati ajavahemikus 5.07.2021 kuni 17.08.2021 (s.t juba pärast 5.06.2021 sündmust) ning enne seda oli süüdistataval vaid üks karistus detsembris 2019 seoses tööst keeldumisega (muud karistused on seotud varasema vangistusega ja pärinevad aastatest 2011-2012 ja varem). Ehk siis ei saa rääkida, et varem süüdistatav oli karistatud vägivallaga seotud või agressiooni taustal toime pandud distsiplinaarrikkumiste eest. Distsiplinaarrikkumistega seoses tunnistaja N. on selgitanud, et rikkumised olid pärast seda ähvardamist, (süüdistatavale) pandi käerauad ja (ta) keeldus käeraudade endale panemist, väitis, et ei saa selliselt liikuda. Mõneks kuuks olid käerauad pandud… Käeraudade panemist otsustab inspektor-kontaktisik. Küsimusele kui süüdistatav on pigem mitteagressiivne ja enne ei olnud temaga probleeme olnud, kas see ei tekitanud küsimusi, vastas tunnistaja eitavalt: ei, sest kui valvur ütles, et ähvardati, siis lähtubki sellest, siis koostab ettekande ja vastavad ametnikud viivad läbi menetluse. Seega, ka täiendavate julgeolekuabinõude kasutamine X suhtes oli tingitud mitte tema kestvast agressiivsest hoiakust või temast tulenevast ohust, vaid uuritava intsidendi toimumise faktist kui sellisest. Kannatanu on ise kinnitanud, et tal ei ole teada juhtumeid, mil X oleks käitunud vägivaldselt. Seega ei saanud ta tugineda süüdistatava varasemale käitumisele, mis koostoimes välja öeldud sõnadega võis muuta neid tõsiseltvõetavateks. Ka tunnistajate ütlused kinnitavad pigem kaitseversiooni, et süüdistatava puhul ei olnud varem täheldatud kalduvust agressiivsele käitumisele, ähvardamisele vms. Nii, tunnistaja N. ütluste järgi tunnen teda (Xt) umbes viis aastat ja temaga endal ei olnud probleeme. Selliseid ähvardamisi pole olnud, vägivalda ka mitte. Konfliktidest teiste kinnipeetavatega pole ka kuulnud… Veel üks endine vanglavalvur – tunnistaja M., on iseloomustanud süüdistatavat rahulikku inimesena: kinnipeetavana pidas X ennast üles viisakalt… Samalaadseid intsidente temaga ei meenu. Samuti tunnistaja R. N. iseloomustab süüdistatavat kui väga rahulikku inimest. Kinnipeetava iseloomustuses 21.04.2021-st (tl 50-53) viidatakse ka, et vägivaldse käitumise kohta tõendid puuduvad (vt tl 52; lahter Mõtlemine ja käitumine). Ehk siis seni on X käitunud vangistuses viisakalt ja rahulikult. Kui varem pole ta kedagi rünnanud vms, ja kannatanul oli ka sama teadmine (vähemalt ei olnud ta teadlik vastupidisest ehk süüdistatava agressiivse käitumise juhtudest), siis tekib mõistlik kahtlus, miks kannatanu pidi võtma süüdistatava selliseid, ilmselgelt emotsioonide mõjul välja öeldud, sõnu tõsiselt ja reaalse ähvardamisena. Ning ei kannatanu ütlustest ega teistest tõenditest ei nähtu sellele küsimusele positiivset vastust. 7 Kui vaadata uuritava teo välist pilti, siis ka juhtunu objektiivsed tehiolud ehk vaade objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt, ei toeta, kohtu arvates, süüdistuse versiooni, et tegemist oli tõsiseltvõetava ähvardusega. Nii kannatanu kui süüdistatav, aga ka tunnistajad on kinnitanud, et kogu sündmuse kestel A. R. ja X vahel oli piisav vahemaa (visuaalselt videosalvestise järgi oli see 1-1,5 meetrit) ning ei nähtu, et süüdistatav oleks valmistunud rünnata kannatanut, lähenedes temale, otsides selleks vahendeid vms. Ülekuulatud isikud kinnitasid, et süüdistatav oli oma kambri uksel, kui kannatanu oli koridoris. S.t oma kambrist X ei väljunud (mõnel hetkel on välja ulatunud vaid tema käsi, kui ta on aktiivselt žestikuleerinud). Kannatanu on viidanud, et süüdistatava käed liikusid, aga siis ta (kannatanu) on ise selgitanud, et tegemist oli ikkagi (emotsioonidest tingitud) aktiivse žestikuleerimisega. Ehk ka kannatanu ise ei tajunud seda n.ö kätega vehkimist löögiliigutustena vms. Sama põhjusega (pingeline emotsionaalne seisund ja rahulolematus A. R. vastustega) on seletatav ka süüdistatava kiire sammumine ehk kambris edasi-tagasi käimine ning vaidlust ei olegi selles, et X oli kannatanu selgitustega ebarahul, endast väljas ja emotsionaalselt pinges. Samas ei tähenda see iseenesest, et lisaks emotsionaalsele sõnavahetusele kannatanuga oli ta valmis ähvardama teda füüsilise vägivalla kasutamisega, rääkimata sellest, et omada kavatsust viia see ähvardus reaalselt täide ning isegi kui ta on selliseid sõnu ka lausunud (annan vastu lõugu), siis juba juhtumi väliste tunnuste järgi pidi kannatanu ilmselgelt aru saama, et tegemist on vaid pahameele väljendamisega ja emotsionaalse purskega, mille taga ei ole midagi kaugeleulatuvat, rääkimata ähvarduse realiseerimisest. Ehk siis, kohtu arvates, ka juhtunu väliste tunnuste järgi objektiivsele kõrvaltvaatajale oleks selge, et tegemist ei ole tõsimeeli võetava reaalse ähvardusega. Seda järeldust saab kontrollida ka tõendite hulgas oleva videosalvestise abil, millelt on näha V7-3 koridoris toimunu. V7-3 osakonna turvakaamera salvestise uuriti 27.07.2021 asitõendivaatlusprotokolliga (tl 6-8). Sellest ei nähtu mingeid süüdistatavast tulenevaid agressiooni või ohumärke, nagu ka hirmutunde vms tunnuseid kannatanu puhul. Salvestisest on näha vaid, et kell 17:50:05 osakonna kambriuksed on avatud olekus, osakonda siseneb A. R., kaasas lauatelefon, liigub tunnistaja R. N. kambri juurde, kinnitab telefoni seina külge, nende vahel toimub vestlus, siis vastaskambri ukselävele ilmub nähtavale žestikuleeriv käsi. Edasi kummardub süüdistatav ülakehaga kambri ukselävelt, tema nägu on suunatud A. R. poole ja teeb vasaku käega viipavaid liigutusi väljapääsutrellukse suunas. Samal ajal A. R. endiselt paigaldab lauatelefoni seina külge. Kell 17:50:48 A. R. on telefoni paigaldamisega lõpetanud ja liigub osakonna väljapääsu suunas, seal vahetus läheduses on ka kamber V722 (kus paikneb X). Vahepeal vaatab A. R. V722 kambri sisse, R. N. räägib talle midagi. Kell 17:51:12 ilmub kaamera vaatevälja nähtavale kambri nr V722 ukselävelt välja ulatunud käsi, mis aktiivselt žestikuleerib. Edasi jätkub vestlus A. R. ja R. N. vahel. Süüdistatava poolt jätkub aktiivne žestikuleerimine. Seejärel tõstab süüdistatav enda käe uuesti üles ja suunab selle järsu liigutusega väljapääsutrellukse suunas. Peale seda jääb süüdistatav käega edasi kambriukse lävele žestikuleerima. Kell 17:52:11 liigub süüdistatav ukselävelt kambrisse. A. R. seisab endiselt väljapääsutrellukse vahetus läheduses. Kell 17:52:13 ilmub hetkeks kambri V722 ukselävelt välja ulatunud käsi, mis aktiivselt žestikuleerib väljapääsutrellukse ja A. R. suunas. Peale seda liigub viimane trelluksele lähemale, seal olles suunab hetkeks parema käega raadiojaama kõlarijuhtme lõua piirkonna lähedusse, kambrist V722 uuesti ilmub nähtavalt välja ulatud käsi, mis aktiivselt žestikuleerib ning kell 17:52:24 liigub A. R. väljapääsutrellukse kaudu osakonnast välja (tl 6-8). Videosalvestiselt ei ole näha, et süüdistatav oleks teinud löögiliigutusi või ähvardavaid žeste kannatanu suhtes (žestid on suunatud pigem trellukse suunas), või et kannatanu võtaks mingil hetkel kaitseasendit vms. Samuti ei nähtu tunnuseid, et süüdistatav valmistub või on kohe valmis rünnata kannatanut. Sisuliselt toimub vestlus kannatanu ning kahe osakonna kinnipeetava – X ja R. N. vahel, mille käigus kõik aktiivselt žestikuleerivad, kannatanu selgitab 8 midagi vastu, aga sellest kaugemale (nt füüsiliseks konfliktiks) asjad ei liigu. Isegi kui süüdistatav ilmub oma kambri ukselävele ja hakkab järjekordselt aktiivselt žestikuleerima, osutades kannatanule väljapääsutrellukse suunas (vt salvestise aeg 17:52:07), ka siis ei muutu kannatanu kehaasend kuidagi, nad on süüdistatavaga kohakuti, vahemaa nende vahel on ca 11,5 meetrit, ning kannatanu jätkab midagi selgitamast süüdistatavale. Seejärel A. R. avab trellust ja lahkub osakonnast samas rahulikus tempos, nagu ta on varemgi liikunud V7-3 osakonnas olles ja R. N. kambri juures telefoniga toimetades ning läbi trellust on näha, et ka V7 osakonnas jätkab A. R. kõndimist samas rahulikus ja asjalikus tempos, nagu ta on toimetanud ka enne seda V7-3 osakonnas olles ja süüdistatavaga suheldes. Ehk siis, videost ei ole näha, et vestlus Xga oleks A. R.d kasvõi kuidagi emotsionaalselt mõjutanud, mis ei kinnita süüdistuse versiooni, et kannatanu võttis süüdistatava sõnu reaalse ja tõsiseltvõetava ähvardusena ja tundis ennast sellest ohustatuna. Ainuüksi süüdistatava aktiivne žestikuleerimine ei andnud kannatanule veel alust tunda hirmu, et süüdistatav võib tulla lüüa teda vastu lõuga. Salvestiselt on selgelt näha, et kogu sündmuse kestel suheldes kannatanuga ei välju X oma kambrist ega mine kambri ukse lävest kaugemale. Tema ja kannatanu vahel on alati vahemaa 1-1,5 meetrit ning enne löögi tegemist pidi X tegema vähemalt paar sammu kannatanu suunas. Arvestades süüdistatava terviseseisundit ei ole usutav, et ta suudaks teha seda silmapilkselt või sellise kiirusega, et A. R., väljaõpetatud vanglavalvurina, ei jõuaks sellele reageerida ja ennast kaitsta. Seega, süüdistatav ja kannatanu ei olnud vahetus kontaktis ja nende vahel oli vahemaad 1-1,5 meetrit ning oma terviseseisundi poolest (tema liikumisvõime on piiratud) süüdistatav ei olnud võimeline nii kiireks liikumiseks ja tegutsemiseks, et lüüa kannatanut vastu lõuga ehk viia ähvardus täide ilma, et kannatanu ei suudaks ennast kaitsta. Seega, vaadates teo välist pilti, leiab kohus, et isegi kui selline ähvardus (anda vastu lõuga) ka oli (kuigi süüdistatav ise ja sündmuse juures viibinud kaaskinnipeetavast tunnistaja R. N. seda eitavad), siis tegemist ei olnud veenva ega tõsiseltvõetava ähvardusega ei objektiivselt ehk objektiivse kõrvalseisja positsioonilt vaadatuna, kui ka subjektiivselt ehk vaadatuna kannatanu seisukohast, s.t kannatanu ei võtnud neid sõnu reaalse ähvardusena, vaid pigem niigi pingeliseks muutunud olukorra eskaleerumise tunnusena, kuid mitte reaalselt kätte jõudnud tõsiseltvõetava süüdistatavast tuleneva ohuna. Lisaks süüdistatava senises käitumises vägivalduse ja selles konkreetses olukorras ohumärkide ja agressiooni tunnuste puudumisele kinnitavad ähvarduse veenvuse puudumist ka süüdistatava terviseseisundist tulenevad asjaolud. Kaitsja on dokumentaalse tõendina esitanud süüdistatava terviseseisundit kinnitavaid dokumente, millest nähtuvalt X põeb erinevaid haigusi. Nii, töövõime hindamise eksperthinnangust nähtuvalt põeb süüdistatav kroonilist talumatut valu, tal on nimme ja muude lülivaheketaste haigusseisundid radikulopaatiaga, väljas liigub küünarkargu abil, raskendatud istumine, pikaajaine seismine, püstitõusmine. On raske tegutsemispiirang liikumise valdkonnas. Taotlejal on piiratud iste- ja püstiasendi säilitamine, pikkade vahemaade käimine, keha põhiasendi muutmine, eritasapindadel käimine, raskuste tõstmine ja kandmine (tl 25-43). Töötukassa 7.09.2020 otsuse järgi on X osaliselt töövõimeline, tal on raske tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, mille põhjuseks on lülisamba kahjustus (tl 44). Töötukassa 9.05.2022 otsusega tuvastati X puhul puuduv töövõime tähtajaga kuni 2027.a (tl 54-56). 30.04.2020 ettekandest nähtub, et Xle on meditsiiniosakonna poolt väljastatud liikumiseks abivahend kark ja määratud hooldaja R. N., kes abistab teda liikumisel (tl 46). Ehk siis, süüdistataval on raske tegutsemispiirang liikumise valdkonnas ning isegi kui ta suudab läbida mõnda vahemaad ilma karguta (X on ise tunnistanud, et kambri piires on võimeline liikuma ilma karguta), siis järsud ja kiired liigutused on talle nähtavasti kas võimatud või võivad põhjustada tõsiseid tagajärgi tervisele ning on kaheldav, et süüdistatav oli valmis riskima oma 9 niigi kehva tervisega selle nimel, et üritada lüüa vastava väljaõppe saanud ja enesekaitsevõtteid oskavat vanglavalvurit vastu lõuga. Igal juhul, videosalvestiselt midagi sellist – kavatsust või valmistumist sellise löögi tegemiseks vms süüdistatava poolt ei ole näha. Kogu sündmuse kestel X jääb oma kambri ukselävele, ei ürita läheneda kannatanule ja maksimaalselt, et lubab endale aktiivset žestikuleerimist. See (s.t aktiivne žestikuleerimine) ja näpuga uksele osutamine on küll tunnusteks süüdistatava kõrgest emotsionaalsusest, aga ei ole ähvardavaks eelteoks, mille alusel kannatanul oleks reaalselt tekkinud või objektiivselt kõrvaltvaadatuna võis/pidi tekkima hirmutunne süüdistatava ees, et viimane võib nüüd tulla temale kallale. Kannatanu ise on mingil määral tunnistanud oma ütlustes (vastates kohtu küsimustele), et otsustas lahkuda osakonnast, et olukorda mitte eskaleerida, mis on iseenesest mõistlik, aga ei tähenda veel, et ta tegi seda süüdistatava ähvardustest tekkinud hirmutunde tõttu. Vanglaametnikuga kõrgel toonil, aktiivselt žestikuleerides ja isegi lugupidamatul viisil suhtlemine võib küll olla distsipliinirikkumine, kuid ei vasta ähvardamise objektiivsetele tunnustele. Eeltoodu alusel ja hinnates tõendid kogumis leiab kohus, et süüdistatava teos puuduvad ähvardamise kuriteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, mistõttu talle esitatud süüdistuses tuleb ta õigeks mõista. Omaette küsimuseks antud asja arutamisel oli V7 osakonna päevakava korraldus, millega V73 eraldatud osakonna kinnipeetavatele ei lubata kasutada külmkapi neile sobival ajal (lahtise režiimi ajal). Kuigi see võib tõesti tekitada küsimusi ja soodustada pingeliste olukordade teket (nagu see antud juhul oligi realiseerinud) ei kuulu see küsimus (külmkapile juurdepääsu tagamine ja kehtiva päevakava õiguspärasuse hindamine) maakohtu pädevusse. Ilmselge on, et lahkarvamuste lahendamiseks pidid kinnipeetavad pöörduma vaidega vangla administratsiooni poole või halduskohtusse. Antud kriminaalasja raames peab kohus andma vaid vastuse küsimusele, kas süüdistatav on kannatanut tervisekahjustuse tekitamisega ähvardanud või mitte ning kohus ei leia uuritud tõendite pinnalt kinnitust süüdistaja poolt püstitatud hüpoteesile. Pelgalt konfliktolukordade ja erimeelsuste lahendamine vangla kinnipeetavate ja vanglaametnike vahel jääb aga selgelt väljapoole antud kriminaalasja raame ja sellel kohus eraldi peatuma ei hakka. Ettekanded 29.05.2020-st, 2.07.2020-st ja 9.07.2020-st (tl 47-49) jätab kohus tähelepanuta ja arvab tõendikogumist välja, kui asjasse mittepuutuvad, sest neist ei nähtu antud asjas tähtsust omavaid asjaolusid, vaid see, et A. R. on korduvalt teatanud, et X ei kasutanud jalutuskäigu käigus karku ja ei longanud kõndimise ajal. Kohus ei näe alust kahelda eelpoolviidatud meditsiiniliste dokumentidega tuvastatud süüdistatava tervisehäirete olemasolus ning A. R. ettekannetega ei saa seda ümber lükata. KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik, arvestades käesoleva seadustiku §-s 182 sätestatud erandeid. Antud asja arutamisel tekkisid järgnevad menetluskulud: kaitsjatasud kohtueelses menetluses 184,80 eurot (tl 22-24) ja kohtulikus menetluses 225,60 eurot (KoTo tl 19) + 964,80 eurot, lisaks veel 17,72 eurot tunnistaja sõidukulud. Kõik need menetluskulud tuleb jätta riigi kanda. Asitõendid – DVD plaat, mis asub toimiku juures, tuleb jätta toimiku juurde. /allkirjastatud digitaalselt/ Deniss Minzatov kohtunik 10