) § 175 lg-le
) redaktsiooni.
lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Käesolevaks ajaks on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest möödunud viis aastat, mistõttu otsustab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise vastavalt
lg-le 1.
lg 2 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma
§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohus võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise aluseid tuvastanud ei ole. Võlgnik ega võlausaldajad ei avaldanud soovi nende suuliseks ärakuulamiseks võlgniku kohustustest vabastamise otsustamisel. Võlausaldajad Aktiva Finance Group OÜ ja Julianus Inkasso OÜ vaidlevad võlgniku kohustustest vabastamisele vastu. Võlausaldaja PlusPlus Baltic OÜ palub menetlust pikendada kahe aasta võrra. Võlausaldaja kohtutäitur Kaire Põlts jättis võlgniku vabastamise kohtu otsustada. Võlausaldaja Balti Võlgade Sissenõudmise Keskus OÜ oma seisukohta kohtule ei esitanud. Kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise otsustamisel hindab kohus, lisaks võlausaldajatele tasutud summadele, võlgniku käitumist kohustustest vabastamise menetluse jooksul ja tema suhtumist oma kohustuste täitmisesse. Kohtule esitatud aruannetest nähtub, et võlgnikul on keskmine puue ja ta saab töövõimetoetust ning sotsiaaltoetust. Võlgnik selgitab, et on töövõimetu lapseeast saadik. Igakuiseid kulusid kattis võlgnik abikaasaga ühiselt. Võlgnik oli kuni abikaasa surmani ka tema ametlikuks hooldajaks, mille eest sai hooldamistasu. Võlgnik ei ole menetluse kestel võlausaldajatele väljamakseid teinud. Arvestades eeltoodut, on kohus seisukohal, et võlgnik ei ole rikkunud talle seaduses ettenähtud kohustusi. Kohus arvestab, et võlgnik on menetluse kestel olnud kohtule kättesaadav ja esitanud nõuetekohaselt usaldusisiku aruandeid. Seejuures on võlgnik nõuetekohaselt teavitanud kohut ka enda elukoha muutumistest. Kuigi kohus möönab, et võlgnik ei ole menetluse kestel teinud võlausaldajatele väljamakseid, siis on oluline märkida, et tema sissetulekud ei ole väljamaksete tegemist ka võimaldanud. Võlgniku igakuised sissetulekud koosnesid valdavalt töövõimetoetusest, sotsiaaltoetusest ja abikaasa hooldamistasust. PankS § 173 lg 5 kohaselt ei pea võlgnik usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 130 jj on esile toodud sissetuleku arestimise erisused. TMS § 131 lg 1 p 2 ja 61 kohaselt ei saa sissenõuet pöörata puudega inimese sotsiaaltoetusele ega ka töövõimetoetusele. Eeltoodust tulenevalt ei ole võlgnik peaaegu terve menetluse kestel saanud sissetulekut, millele oleks olnud võimalik sissenõuet pöörata. Ühtlasi need kuud, kus võlgnik on saanud sissetulekut, millele oleks võimalik sissenõuet pöörata, ei ole sissetuleku suurus ületanud mittearestitavat summat, kuivõrd hooldamistasu suurus oli 100 eurot kuus (TsMS § 132 lg 1). Eeltoodust tulenevalt ei ole võlgnik rikkunud tulu loovutamise kohustust. Kohus on seisukohal, et võlgnik on andnud endast parima oma kohustuste täitmiseks ega ole
§-s 173 nimetatud kohustusi süüliselt rikkunud. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlgniku A. I. pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine on põhjendatud ning, võimaldamaks võlgnikule uut majanduslikku algust, tuleb A. I. tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-60-13 asunud seisukohale, et kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske ning võlgniku A. I. majanduslik seisukord seda kohtu hinnangul kahtlemata on. Kohus ei pea põhjendatuks ka kohustustest vabastamise menetluse pikendamist, kuivõrd see ei ole tõenäoline, et võlgnik suudaks temale seadusega pandud kohustusi paremini täita. Samas selliselt jätkuks tema majanduslikult raske olukord veelgi kaheks aastaks. Kohus selgitab, et kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud (
lg 1).
lg 1 järgi võib kohus võlausaldaja taotlusel ühe aasta jooksul võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tegemisest selle määruse tühistada, kui selgub, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldaja võib
lõikes 1 nimetatud taotluse esitada üksnes juhul, kui ta sai võlgniku kohustuste rikkumisest teada alles pärast võlgniku kohustustest vabastamise määruse tegemist. Kohus jätab TsMS § 172 lg 7 teise lause alusel kohustustest vabastamise menetluse kulud võlgniku kanda. Kuivõrd võlausaldajad ei ole kohtule oma menetluskulude nimekirju esitanud ning menetluskulude tekkimine ei nähtu toimiku materjalidest, määrab kohus kindlaks, et võlausaldajatel puuduvad hüvitamisele kuuluvad menetluskulud. Tulenevalt
I. (pankrotis) kohustustest vabastamise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. (allkirjastatud digitaalselt) Liili Lauri kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.