← Eesti

1-22-3412/27

Obsah (6)§ 121§ 118§ 65§ 16§ 28§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. jaanuaril 2023. a, Tartu kohtumaja Kriminaalasja number 1-22-3412 Kohtu koosseis Tõlk Kohtuistungi sekretär kohtun

§ 121

lg 2 p 3 järgi üldmenetluses Süüdistatav Urmas Miško-Ordõnski isikukood: 37304222752 asukoht: viibib kinnipeetavana XXX Vanglas, XXX (kannab karistust) kodakondsus: XXX kodanik emakeel: XXX töökoht: XXX haridus: XXX kaks kehtivat kriminaalkaristust; viimati karistatud Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja 28.02.2018. a otsusega kriminaalasjas 1-17-8502

§ 118lg 1 p-de 1, 2, § 121 lg 2 p-de 2, 3 ja § 274 lg 1 järgi liitkaristusega 9 kuud vangistust, mida Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati 1/3 võrra, s.o vangistuseni 6 aastat,

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 30.11.2016.

a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ning liitkaristuseks mõisteti 6 aastat 7 kuud ja 27 päeva vangistust kandmise algusega 15.05.

  1. a, karistuse kandmise lõpptähtaeg on 08.01.
  2. a tõkendit kohaldatud ei ole Kaitsja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Kalju Kutsar Istungite toimumise aeg 06.12., 07.
  3. ja 08.12.
  4. a RESOLUTSIOON
  5. Süüdi tunnistada Urmas Miško-Ordõnski

§ 121lg 2 p 3 järgi 31.01.2022.

a enda vasaku rusikas käega V. K. paremasse oimukohta löömises, sellega valu ja kehavigastuse tekitamises, ning mõista temale karistuseks 3 (kolm) kuud vangistust.

§ 65

lg 2 alusel liita Urmas Miško-Ordõnskile mõistetud 3 kuulisele vangistusele Urmas Miško-Ordõnskile Harju Maakohtu 28.02.

  1. a otsusega nr 1-17-8502 mõistetud karistuse (6 aastat 7 kuud 24 päeva kandmise algusega 15.05.
  2. a) ärakandmata osa, s.o 11 (üksteist) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust ning mõista Urmas Miško-Ordõnskile kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks 1 (üks) aasta 2 (kaks) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust kandmise algusega alates kohtuotsuse kuulutamisest 11.01.
  3. a.
  4. Asitõendid ja salvestised KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta DVD-plaat XXX vangla videovalvesüsteemi salvestistega kriminaalasja materjalide juurde.
  5. Menetluskulu/makseinfo KrMS § 175 lg 1 p-de 4, 9, § 179 lg 1 p 2, § 180 lg 1 alusel välja mõista Urmas MiškoOrdõnskilt menetluskulud summas 2098,80 eurot (kaks tuhat üheksakümmend kaheksa eurot ja kaheksakümmend senti) alljärgnevalt:   kaitsja tasu summas 1117,80 eurot; sundraha 981 eurot. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulu tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004 (SEB PANK), nr EE522200221013264447 (SWEDBANK), nr EE401700017002872300 (LUMINOR BANK) või nr EE957700771001523585 (LHV PANK), märkides viitenumbri 99923700000537 ning selgituseks kohustatud isiku nime, kohtuasja numbri ning makse liigi. Otsuse vabatahtliku täitmise korral tuleb riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tasuda 1 kuu jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. Selleks tähtajaks menetluskulude tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus menetluskulude osas sundtäitmisele kohtutäituri kaudu. Sundtäitmisega kaasnevad täitemenetluse kulud. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I Süüdistuse sisu Urmas Miško-Ordõnskit (Miško-Ordõnski) süüdistatakse selles, et tema isikuna, keda on karistatud 30.11.
  6. a Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja otsusega asjas nr 1-16-10003

§ 121järgi ja 28.02.2018.

a (süüdistusaktis ekslikult märgitud kuupäev 14.08.2018. a) Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja otsusega asjas nr 1-17-8502

§ 118

lg 1 p-de 1, 2 ja

§ 121

lg 2 p-de 2, 3 järgi, olles kinnipeetav XXX asuvas XXX Vanglas, kasutas 31.01.

  1. a kella 13.10 paiku XXX Vangla eeluuritavate eluhoone
  2. osakonna olmeruumis 2

(15)kaaskinnipeetav V. K. suhtes füüsilist vägivalda, haarates viimase kaelast, väänates tema vasakust käest ära televiisoripuldi ning lüües teda tekkinud sõneluse käigus ühe korra vasaku käega paremale oimupiirkonda ja jätkates tõuklemisega. Kirjeldatud teoga põhjustas Urmas Miško-Ordõnski V. K. järgmised tervisekahjustused: paremal oimupiirkonnas ebamäärase kujuga punetava ala ning vasaku käe neljandal sõrmenukil 0,5 cm läbimõõduga marrastuse (tl 2-7). Sellega pani Urmas Miško-Ordõnski toime

§ 121

lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese tervise kahjustamise, mis on toime pandud korduvalt. Kohus peab siinkohal vajalikuks ära märkida, et kuigi süüdistusaktis on kriminaalasjas nr 117-8502 tehtud kohtuotsuse puhul viidatud valele otsuse koostamise kuupäevale, siis tegemist on ilmselge inimliku eksitusega, mis ei mõjuta süüdistusakti nõuetelevastavust KrMS §-de 154 ja 226 järgi – nimetatud eksimus ei ole kohtu hinnangul oluline (vt RKKKo 3-1-1-29-07, p 7.2 ja RKKKo 1-17-1327, p-d 13-17). Süüdistuse tekstis kajastuvad piisava selguse ja täpsusega kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks ja selgelt on kirjeldatud ka süüdistatava varasemat karistatust. II Kohtu seisukoht süüdistuse osas Väidetava kuriteo toimepanemise ajal kandis Urmas Miško-Ordõnski Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja 28.02.2018. a otsusega

§ 118

lg 1 p-de 1, 2, § 121 lg 2 p-de 2, 3 ja § 274 lg 1 järgi temale mõistetud liitkaristust 6 aastat 7 kuud 24 päeva vangistust XXX Vanglas alates 15.05.2017. a. Süüdistatav Urmas Miško-Ordõnski ei tunnista ennast temale ette heidetud süüdistuses süüdi. Kaitsja hinnangul süüdistus ei ole põhjendatud. Nimelt Urmas Miško-Ordõnski ei eita seda, et tõepoolest süüdistuses nimetatud ajal ja kohas konflikt kannatanu V. K. aset leidis ning konflikti käigus toimus ka rüselemine. Küll aga Urmas Miško-Ordõnski kaitses ennast kannatanu rünnaku eest ja sellest tulenevalt tema käitumises kuriteokoosseisu ei ole. Kaitsja palub enda kaitsealuse õigeks mõista (tl 8-9). Järgnevalt peatub kohus kriminaalasjas kogutud ja vastu võetud tõenditel, hindab neid sisuliselt ja võtab seisukoha nende tõeväärtuse ja usaldusväärsuse osas. Kannatanu V. K. kohtuistungil antud ütluste kohaselt kõne all olev konflikt leidis aset peale lõunat, s.o peale kella ühte, kui XXX Vanglas E12 olmeruumi uks tehti lahti – seal asub ka televiisor. Pärast olmeruumi ukse lahtitegemist läks V. K. olmeruumi, vaatas, et kedagi seal ei ole ning võttis telekapuldi ja hakkas muusikakanalilt muusikat kuulama. Mingi aja pärast sisenes olmeruumi keegi, keda kannatanu ei mäleta ja hiljem veel ka süüdistatav Urmas MiškoOrdõnski. Urmas Miško-Ordõnski vahetas pärast olmeruumi sisenemist telekakanalit, televiisoripult oli samal ajal kannatanu käes. Urmas Miško-Ordõnski vahetas kanalit teleka pealt – televiisoril on nupud, millega saab vahetada kanalit ja reguleerida helitugevust. Enne kanalivahetust kinnipeetavate vahel sõnavahetust või vestlust ei toimunud. V. K. enda sõnul süüdistatavale midagi kanali vahetamise ajahetkel ei öelnud ja ta ka ei mäleta, kas Urmas Miško-Ordõnski midagi tema käest enne küsis. Kannatanu ei teadnud, mis soovid teistel olid tema kuulas muusikat. V. K. ka ei tea, mida Urmas Miško-Ordõnski sel hetkel vaadata tahtis. Pärast kanalivahetust Urmas Miško-Ordõnski poolt kannatanu V. K. pani teleka tagasi muusikakanalile. Seejärel Urmas Miško-Ordõnski vahetas kanali uuesti tagasi ja pani käe puldiühendusele ette, et kannatanu ei saaks kanalit vahetada - Urmas Miško-Ordõnski ei lasknud kannatanul enam telekakanalit vahetada. Selle peale kannatanu V. K. enda sõnul midagi ei teinud, istus niisama edasi ja siis peale seda, kui sinna pandi kleeps või mingi paber ette, läks ta televiisori juurde ja võttis televiisori pistikust välja. Kannatanu põhjendas sellist 3

(15)tegevust kohtuistungil selliselt, et kui keegi teine tuleb ja lihtsalt vahetab kanalit ning ei lase kanalit tagasi vahetada, siis V. K. ei tahtnud, et ka süüdistatav oma kanalit vaadata saaks. Peale seda hakkas kinnipeetavate Urmas Miško-Ordõnski ja V. K. vahel sõnavahetus. Selle käigus Urmas Miško-Ordõnski võttis kannatanult käest ära telekapuldi omapoolselt kätega vehkides ja kannatanu käsi ülevalt alla väänates. Samuti taheti kannatanut teleka juurest ära ajada. V. K. arvab, et ta ei olnud nõus pulti ära loovutama. Mingisugust kinnihoidmist puldi äravõtmisel ei toimunud. Puldi äravõtmine kannatanule valu tema sõnul ei tekitanud. Kui telekapult ära võeti, tundis kannatanu ennast sel hetkel kehvasti, aga sellest puldist enam ei olnud mingit kasu. Sõnavahetus samal ajal kinnipeetavate Urmas Miško-Ordõnski ja V. K. vahel jätkus. Kannatanu liikus telekajuhtme ja pistiku juurde, et süüdistatav ei saaks seda juhet sinna pistikusse tagasi panna. V. K. ei soovinud enda sõnul lasta Urmas Miško-Ordõnskil telekat vaadata, sest ka temal endal seda teha ei lastud. Urmas Miško-Ordõnski ütles, et „mine ära siit“ ja nii edasi. Kannatanu selle peale ütles, et miks ta peaks ära minema. Mingil hetkel hakkas pihta tõuklemine ja V. K. ühel hetkel tundis, et ta sai näo pihta mingi löögi. Kannatanu enda sõnul turvakaamera videosalvestisel nähtava rüseluse ajal kaitses ennast, et süüdistatav ei saaks talle pihta lüüa. V. K. pani käed enesekaitsepositsiooni ja kõik, samuti ajas kannatanu tõuklemise ajal süüdistatava käed eemale, muud midagi. Urmas Miško-Ordõnski lõi V. K. käega paremale poole pea piirkonda. Kannatanu ei tea, kas süüdistatava käsi oli lahtine või rusikas, löömine oli aga ühekordne. Kannatanu arvab, et löök temale valu ei põhjustanud. Löögi tagajärjel tekkis V. K. punetus löögiga pihta saamise kohas, s.o natukene silmast eemale ja ülespoole (kohtuistungi protokolli sai kirja, et kannatanu näitas paremale poole oimupiirkonda). Peale löömist V. K. tõukas süüdistatavat vist viimase käte ja rindkere piirkonnast eemale ning ütles, et „mis sa teed“ või midagi sarnast, tõuklemine leidis aset tükk aega. Kannatanu ajas süüdistatavat tõugates endast eemale, sest ta ka tundis, et Urmas MiškoOrdõnski tahab talle kallale tulla. Keegi olmeruumis viibinud teistest kinnipeetavatest kannatanu ja süüdistatava vahelisse konflikti ei sekkunud. Ühel hetkel võttis V. K. endal prillid peast ära ja pani pingi peale, sest need tõuklemise käigus peaaegu kukkusid põrandale. Pärast konflikti sisenesid olmeruumi kaks valvurit, üks tuli kannatanu juurde ja teine hakkas teiste kinnipeetavatega tegelema. Kõik kinnipeetavad suunati oma kambritesse. Seejärel viidi V. K. meditsiiniosakonda, fikseeriti punetus ning tehti pilte tema näost ja kätest. Käel oli äkki näha mingi kriimustus või punetus, sest kannatanu vahest teeb kätekõverdusi käte peal. Kannatanu hinnangul oli konflikti põhjustaja Urmas Miško-Ordõnski – ta tuli olmeruumi, vahetas lihtsalt kanalit ja siis pani sinna mingi kleepsu või midagi peale, sellega tekitaski konflikti. V. K. ei pea ennast mööbliks, sest ta istus pingi peal ja vaatas muusikakanaleid. Kannatanu süüdistatavat löönud ei ole, küll ta aga tõukas. V. K. arusaamist mööda tõukamine on selline, et ta lihtsalt võib inimest endast eemale ajada, löömine aga võib tekitada füüsilist kahjustust. Kannatanu teada tema süüdistatavale vigastusi ei tekitanud. Kannatanu arvates tema süüdistatavale ka põhjust enda löömiseks ei andnud. V. K. enne kõne all olevat sündmust enda sõnul Urmas Miško-Ordõnskiga varasemalt kokkupuudet ei ole olnud ja ta ei teadnud süüdistatavat nägu- ega nimepidi. Varasemalt analoogseid intsidente vanglas kannatanu sõnul temal olnud ei ole. Kohtuistungil ütlusi andnud tunnistaja L. M. töötab XXX Vanglas valveõena. XXX. a fikseeris ta pärastlõunasel ajal kannatanu V. K. vigastusi, sest kannatanul oli konflikt teise kaaskinnipeetavaga. Vigastuste fikseerimise protseduur näeb välja selliselt, et kinnipeetav, kes on vastuvõtule tulnud, võtab seljast ära riided kuni aluspesuni. Visuaalselt vaadatakse üle kogu isiku kehapind ja kõik vigastused, mis silmale ei tundu normipärased, fotografeeritakse. Sellel kuupäeval tuvastas tunnistaja V. K. värsked vigastused, täpsemalt oli kannatanu oimupiirkonnas paremal punetav ala, samuti oli vasaku käe kahel nukil punetus ja ühel nukil oli marrastus. Rohkem vigastusi tunnistaja ei täheldatud. Kannatanu vigastused meditsiinilist sekkumist ei vajanud. Kui tunnistaja vaatas kohtuistungil temale esitatud fotot kannatanu 4
(15)peapiirkonnast, siis ta avaldas, et punetus võis suure tõenäosusega tekkida sellele piirkonnale surve avaldamisest. Tunnistaja koostas ka ettekanded - üks ettekanne puudutab V. K. vigastusi, teine ettekanne puudutab Urmas Miško-Ordõnski kontrollimist. Mõne aja möödudes kannatanu V. K. vigastuste fikseerimisest toodi tunnistaja vastuvõtule Urmas Miško-Ordõnski, kellel läbivaatusel tunnistaja kehavigastusi ei täheldanud. XXX Vangla meditsiiniosakonna XXX L. M. 04.02.
  1. a ettekandest nr 2-22-768 (tl 48) nähtub, et XXX. a kella 13.34 ajal toodi meditsiiniosakonda kinnipeetav V. K. võimalike vigastuste fikseerimiseks, sest olevat olnud konflikt teise kinnipeetavaga. Objektiivne leid: parema oimu piirkonnas ebamäärase kujuga punetav ala, vasaku käe IV sõrmenuki piirkonnas ca 0,5 cm läbimõõduga marrastus. Teisi vigastusi ei täheldatud. Ettekande nr 2-22-769 (tl 49) kohaselt kella 13.46 ajal toodi meditsiiniosakonda kinnipeetav Urmas Miško-Ordõnski võimalike vigastuse fikseerimiseks seoses konfliktiga kaaskinnipeetavaga, vigastusi ei tuvastatud. V. K. vigastused nähtuvad ka tunnistaja ülekuulamisele 18.03.
  2. a lisatud fotodelt (tl 5254). Tunnistaja G. K., kes töötab XXX Vangla teabe- ja uurimiseosakonnas, on istungil selgitanud, et üks tema tööülesannetest on XXX Vanglas õigusrikkumiste väljaselgitamine ja menetlusliku seisukoha võtmine. Kui toimub füüsiline konflikt kuskil eluosakonnas, siis tihtipeale vaadatakse esimesena videokaamera salvestusi, selgitatakse välja osapooled ja siis minnakse nendega vestlema. Seejärel koostatakse sündmuse kohta õiend, kus on kõik asjaolud välja toodud ja tehakse menetlejatele ettepanek kas viia läbi menetlus või mitte. Tunnistaja oma ametikohal ei jälgi otsepildist (nn laivis) kaameraid, kuid valvuriruumides on valvurid, kes jälgivad aeg-ajalt kaameraid ja nemad võivad sündmusi tuvastada. Urmas Miško-Ordõnskiga seotud sündmuse puhkeruumis on üks kaamera, mille salvestist juhtunu kohta on tunnistaja ka vaadanud. Konflikt kinnipeetavate Urmas Miško-Ordõnski ja V. K. vahel leidis aset XXX. a alguses. Tunnistajale sai sündmus teatavaks siis, kui temaga võttis ühendust XXX Vangla peavalveametnik, kes teavitas, et E12 elusektsiooni puhkeruumis on toimunud konflikt kahe kinnipeetava vahel. Siis vaatas tunnistaja antud videokaamera salvestust. Tunnistaja lisas, et kui on toimunud füüsiline konflikt kinnipeetavate vahel sektsioonis, siis üldjuhul osapooled kohe eraldatakse. Sektsioon pannakse lukku, et enam osapooled omavahel kokku ei saaks. Tunnistaja ka vestles mõlema kinnipeetavaga. Tunnistaja sõnul kõikide konfliktide osapooled viiakse meditsiiniosakonda. Tunnistaja mäletab, et V. K. oli kaela peal mingi punetus tekkinud. Urmas Miško-Ordõnski osas ühtegi vigastust ei olnud. Vigastuste kohta sai tunnistaja andmed meditsiiniõe poolt koostatud õiendist. Asjaolude meeldetuletamisel KrMS § 288 lg 9 p 3 alusel tunnistaja kinnitas, et V. K. oli näol punetav ala ehk punetus. Tunnistaja samuti selgitas kohtule, et sarnane juhtum juhtus täpselt kaks kuud tagasi, kui Urmas Miško-Ordõnski läks samamoodi olmeruumi, kus üks teine kinnipeetav vaatas televiisorit. Ta läks jõuga, tõmbas tal telekapuldi käest ära, mille tulemusena teine osapool samamoodi reageeris, tuli püsti, toimus tõuklemine. Urmas Miško-Ordõnski võttis võitlusasendi sisse ja tollel korral sekkusid kaaskinnipeetavad. Urmas Miško-Ordõnskil on olnud ka vangistuses distsiplinaarrikkumisi. Seoses enda poolt koostatud õiendi sisuga tunnistaja selgitas kohtule ja vastas kaitsja küsimusele, et kui vahetada kaamerapilti, siis osapooled on vastakuti, aga on näha, kuidas V. K. käib käsi niimoodi Urmas Miško-Ordõnski suunas. Samas on näha, et Urmas MiškoOrdõnski käed on ka üles tõstetud: õiendis võis olla kirjas, et tegemist on löögiga, aga tunnistaja ei saa 100 protsenti kindlalt öelda, et V. K. sooritas löögid, sest tegelikult kaamerast on näha ainult õla liikumist Urmas Miško-Ordõnski suunas. Kaamerast on tunnistaja sõnul näha samuti seda, kuidas V. K. käib algul üks käsi siia ja siis teine käsi käib niimoodi. Millega täpsemalt tegu on, tunnistaja ei osanud vastata – ta nägi, kuidas V. K. käed Urmas MiškoOrdõnski suunas liikusid, kui nad olid seal teleka ääres nurgas. Siis kuidagi V. K. liikus 5
(15)natukene Urmas Miško-Ordõnskist eemale ja siis toimus see löök kuskil sekundi kahe maksimumi vahemikus. Kohus siinkohal selgitab, et ei pea otsuses tunnistaja kirjeldust turvakaamera salvestistel kujutatu kohta ja konflikti osapoolte selgitusi temale vajalikuks üle refereerida, sest kohus analüüsib ka ise nimetatud videosalvestist ja selle põhjal tehtud vaatlusprotokolli, samuti on V. K. ja Urmas Miško-Ordõnski andnud kohtuistungil ise ütluseid. Tunnistaja S. S. oli XXX. a XXX Vanglas kinnipeetav ja läks puhketuppa. Puhketuppa minemise kellaaega tunnistaja ei mäletanud. Samas ta mäletas, et puhkeruumis viibis Urmas Miško-Ordõnski. Ka V. K. võis seal olla. Tunnistaja mingit konflikti sellel päeval puhketoas ei mäletanud. XXX. a alguse paiku kehavigastusi tunnistaja V. K. näinud ei ole. V. K. ei ole ka rääkinud, et keegi oleks talle kallale tulnud või teda löönud. Tunnistaja ei mäleta, kas ta kannatanu näos punetust nägi ja muid terviseprobleeme tal silmnähtavalt ei olnud. Tunnistaja D. K., kes oli samuti XXX. a XXX Vanglas kinnipeetav, mäletab samal kuupäeval puhketoas aset leidnud vahejuhtumit. Tunnistaja mäletab, et puhkeruumi minnes olid seal lisaks temale V., V. P. ja keegi veel, kuid rohkem ta ei mäleta. V. perekonnanime tunnistaja ei mäleta. Ühel hetkel tuli puhketuppa Urmas Miško-Ordõnski. Tunnistaja istus puhketoas laua taga taburetil ja suhtes inimestega, samuti vaadati televiisorit. Tunnistaja ei mäleta, kelle käes sel hetkel pult oli. Telekat vaadatakse tunnistaja sõnul seistes. Vaatajateks on need, kellel kambris ei ole telekat ja seal oli üks vanamees. Tunnistaja ei mäleta, mida sel päeval vaadati. Puhketoas oli mingi tüli, mis toimus V. ja Urmas Miško-Ordõnski vahel. Tüli põhjuseks oli, et V. võttis puldi ja pani muusika kõvasti käima. Tunnistaja samuti kuulis, et muusika pandi piisavalt kõvasti käima. Urmas Miško-Ordõnski palus teha vaiksemaks, kuid V. heli vaiksemaks ei teinud. Poolte vahel oli ka füüsiline konflikt, mis seisnes pigem üksteise tõukamises. Kes esimesena tõukas, seda tunnistaja ei mäleta. V. kannab prille. Kui tunnistaja ei eksi, siis tema sõnul olid V. prillid kogu aeg ees. Konflikt lõppes sellega, et tulid valvurid ja kõik viidi kambritesse laiali. Mis telekapuldist sai, tunnistaja ei mäleta. Tunnistaja kellelgi mingeid vigastusi ei näinud. Tunnistaja istus enda sõnul konfliktist 4-5 meetri kaugusel ja jälgis sündmust algusest lõpuni. Tunnistaja sõnul V. provotseeris Urmas Miško-Ordõnskit ise noris, et „ma ei karda, hakkab pihta“. Keegi teistest puhketoas viibijatest konflikti sekkuda ei tahtnud. Süüdistatava Urmas Miško-Ordõnski sõnul on tal kannatanuga varem erinevatel põhjustel vanglas kokkupuuteid olnud. Süüdistatav läks XXX. a puhkeruumi kella 13.10 paiku, sest sel ajal algas saade „Võimalik vaid Venemaal“. Puhkeruumi saabudes olid seal K., S. ja väike paksuke, K. ja P.. Televiisor suisa lõugas. Kuna pult oli S. sõnul V. K. käes, siis oli muusikavideo – süüdistatav ei mäleta, kas oli MTV või Viva. Süüdistatav nägi ka ise pulti kannatanu käes. Urmas Miško-Ordõnski läks küsis V. K. käest pulti, aga ta ei andnud ja mõmises midagi arusaamatut vastu, millest süüdistatav ei saanud midagi aru. Pulti ei antud ka S.. Kuna kannatanu pulti ei andnud, süüdistatav läks ja pani teleka tagapool olevatest nuppudest teise kanali peale ja vaiksemaks. Pulti oli vaja telekakanali vahetamiseks. Kannatanu pani seejärel puldist tagasi muusika peale ja üritas häält kõvemaks panna. Siis Urmas Miško-Ordõnski pani käe teleka ees olevale sensorile ette. Selle peale V. K. tõmbas teleka juhtme seinast välja. Süüdistatav oli sel ajal teleka ees, teleka ja külmkapi vahel. Urmas Miško-Ordõnski üritas minna seda juhet seina tagasi panema, aga kannatanu lükkas süüdistatava endast eemale ja pistikupesast kaugemale, pooleldi teekannuga askeldavale vanemehele selga. Kuna V. K. lükkas süüdistatavat, siis Urmas Miško-Ordõnski hoidis käsi tema suunas ja siis võttis kannatanul kaelast kinni ning ütles, et „sul nagunii seda pulti vaja ei lähe, anna see pult ka siia. Kui teleka tõmbad seinast välja, siis pole pulti ka vaja.“ Selle loogikaga võttis süüdistatav kannatanul jõuga puldi käest ära ja hoidis enda käes. Käe väänamist sel ajal ei toimunud. V. K. hakkas selle peale süüdistatavat uuesti ründama, s.o tõuklema. Kannatanu tõukas süüdistatavat korpusesse ja andis veel paar matsu ka. V. K. ühe 6
(15)käega lükkas ja teise käega lõi ning andis teise käega ka veel kaks matsu vastu kõhu-, rindkere piirkonda. Urmas Miško-Ordõnski ei tea, kas need olid tugevad löögid - on ka tugevamaid lööke olnud, aga ebameeldiv oli see kindlasti. Selle peale Urmas Miško-Ordõnski lükkas V. K. kõigepealt eemale, kuna ta kakelda ei tahtnud. Alguses mõtles süüdistatav, et paneb tutaka vastu, aga kuna ta nägi, et kannatanu jälgib süüdistatava kehakeelt, siis tõmbas eemale. Süüdistatav tegi parema käega löögi, aga ta tegi selle põhimõtteliselt aeglaselt, et kannatanu saaks eest ära minna. Urmas Miško-Ordõnski enda sõnul selle löögiga V. K. pihta ei saanud. Süüdistatav selle mõttega tegigi nii palju aeglaselt, et kannatanu saaks selle eest ära võtta. Urmas Miško-Ordõnski ise ei tahtnud kakelda. Süüdistatav tahtis, et V. K. hoiaks temast eemale, tõrjumise mõttes, et ta kardaks. Urmas Miško-Ordõnski ka ütles kannatanule, et „hoia eemale“, „mine minema siit“. Süüdistatav tegi ühe löögi kannatanu parema õla suunas ja see läks mööda. Süüdistatav on enda sõnul mõlemakäeline. Kuna V. K. võttis oma pea eest ära ja süüdistatav nägi üle tema õla, et teised naersid, et ta ei saanud pihta, siis tekkis Urmas MiškoOrdõnskil väike kihk, et annaks nii, et lööks nina veriseks. Teise käe küünarnukiga süüdistatav tegi liigutuse, mille peale V. K. jooksis temast kaugemale ja praktiliselt kohe tulid ka valvurid olmeruumi. Konflikti ajal kannatanu algul kindlasti kandis prille, kuid ta võttis need mingi aeg ära. Paistis, et ta oli agressiivse olekuga, nagu tahaks rünnata. Süüdistatav ei mäleta, kuhu V. K. prillid pani. Urmas Miško-Ordõnski arvamuse järgi oli kannatanul neid punetusi rohkemgi, sest ta käis pidevalt ringi mööda koridori, sügas ennast siit- ja sealpoolt - kassihaigus või midagi sellist oli. Ka süüdistataval olid konflikti ajal prillid ees. Urmas Miško-Ordõnskil ei olnud plaanis kaklema hakata, sellepärast ta ka enda sõnul prille eest ära ei võtnud. Süüdistatava sõnul ta ei pidanud vajalikuks hakata valvurit tülitama asjaga, kui saab omavahel räägitud või asju ajada omavahel. Paljud, s.o süüdistatav, S. ja K. ootasid saate „Võimalik vaid Venemaal“ vaatamist. Urmas Miško-Ordõnski ei arva, et temal on ainuõigus telekat vaadata – see muusikaklipp lõppes ära ja süüdistatav läkski sinna teleka juurde, et kanalit vahetada. V. K. ei keelatud muusikavideosid vaadata - isegi kui reklaamipaus oli, siis anti talle pult, et kuula oma muusikat. Süüdistatav otsustas selle löögi teha, sest ta rääkis kõva häälega, põhimõtteliselt karjus kannatanule, et „mine minema“, köitmaks valvurite tähelepanu, et valvurid tuleks sinna vahele, et see konflikti ära hoida. Kuna aga seda konflikti ei saanud ära hoida, siis süüdistatav oma lolli peaga mõtles, et hirmutab teda, et teine hoiaks temast eemale. Urmas MiškoOrdõnski tahtis, et V. K. temast eemale hoiaks ja ta ei tahtnud rünnata ning ka korduvalt mainis, et „mine ära, ma ei taha kaklust“. Tavaliselt lahendatakse olukord ära sõnadega, s.o kui 2-3 nägu tahavad vaadata mingit seepi, siis vaadatakse seda seepi. Kui üksi vaadatakse telekat, siis keegi tuleb ja küsib, et kas sa tahad vaadata seda – süüdistatav tahab teist asja vaadata ja ongi kõik. Kohus on 17.02.2022. a DVD-plaadile salvestatud XXX. a XXX Vangla videovalvesüsteemi eeluuritavate eluhoone E-12 eluosakonna valvekaamerate nr 3130 ja nr K39 E12-1 videosalvestiste vaatlusprotokolliga (tl 21-40, fotod nr 5.1. – 5.41.) ja videosalvestisega (tl 41) tutvunud ning ei pea vajalikuks otsuses asitõendi vaatlusprotokollis väljatoodud refereerida, sest nimetatud tõendite sisu käsitletakse järgmises lõigus. Kohtu hinnangul asitõendi vaatlusprotokollis väljatoodu riimub videosalvestistel tuvastatuga. Küll aga peab kohus vajalikuks lisaks asitõendi vaatlusprotokollis kajastatule ära märkida, et puhkeruumis asuva turvakaamera videosalvestiselt nähtub, et kell 13.10.49 siseneb puhkeruumi kinnipeetav, kes asitõendi vaatlusprotokollile tuginedes (tl 34-39, fotod nr 5.28 – 5.38) on D. K.. Ajavahemikus kell 13.10.50 – 13.11.49 jälgis nimetatud isik katkematult teleri juures ja läheduses omavahel konfliktis olnud V. K. ja Urmas Miško-Ordõnskit. Videolt on näha, et puhkeruumi tulles D. K. ka seisatas hetkeks, olles kehaga tülitsejate suunas, ja tundus, nagu ta oleks soovinud tülile vahele minna (kell 13.10.52), kuid ei läinud, s.o seisis natukene aega vaadates edasi (kell 13.10.52 – 13.11.07) ja siis istus malelaua juures olevale pingile kell 13.11.08. Videost on ka 7
(15)selgelt näha, et kinnipeetav D. K. nägi pealt löömishetke. D. K. lahkub koos teiste kinnipeetavatega puhkeruumist, kui tulevad valvurid, s.o kella 13.11.49 paiku. Peamiselt puhkeruumi turvakaamera videosalvestistele kui objektiivsele mitteisikulisele tõendile tuginedes saab XXX. a XXX Vangla E-12 eluosakonna puhkeruumis ajavahemikul kella 13.08.35 – 13.12.03 kujunenud sündmusi tõsikindlalt tagantjärele tuvastada järgmiselt. Kella 13.08 paiku vaatab kinnipeetav V. K. üksinda olmeruumis televiisorit. Puhkeruumi sisenevad samal sekundil asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt kinnipeetavad S. S. ja Urmas Miško-Ordõnski. S. S. viitab videosalvestise järgi kätega, et ta soovib teleka vaatamiseks V. K. telekapulti saada. V. K. teeb midagi paremas käes oleva telekapuldiga, kuid ei anna seda ära. Edasi küsib V. K. telekapulti videosalvestisel kajastuva selge kehakeele järgi juba Urmas Miško-Ordõnski. Selle peale V. K. paneb puldi enda parema külje juurde, et seda ilmselt varjata, ja teeb sellega midagi teleka suunas. Urmas Miško-Ordõnski jätkuvalt soovib saada pulti. Seejärel suundub Urmas Miško-Ordõnski teleka juurde ja 1-2 minuti vältel teeb seal midagi – turvakaamera salvestiselt süüdistatava täpsem tegevus ei nähtu. Selle peale kella 13.09.45 ajal V. K. tõstab enda parema käe telekapuldiga teleri suunas üles ja vajutab pöidlaga korduvalt tõstetud käega puldile. Urmas Miško-Ordõnski jätkuvalt askeldab teleri juures. Vahepeal on puhkeruumi sisenenud asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt kinnipeetavad V. P., D. L., A. U., J. P. ja A. K.. Kella 13.10.05 ajal suundub V. K. samuti teleka juurde koos puldiga ning tõmbab koheselt teleka juhtme seinast välja. Kell 13.10.13 Urmas Miško-Ordõnski järgneb V. K. ja võtab tema kaelast oma vasaku käega kinni ning surub ta jõuliselt ruumi keskele, üritades füüsiliselt kannatanu käest telekapulti ära võtta. Urmas Miško-Ordõnski tõmbab V. K. käest ajavahemikus kella 13.10.21-13.10.24 telekapuldi vasaku käega enda kätte, kasutades selleks oma parema käega ka V. K. vastupanu murdmiseks käe allapoole surumise võtet. Selle käigus Urmas Miško-Ordõnski teeb oma vasaku käega, millega ta hoiab pulti, ka ähvardava löömisliigutuse V. K. suunas. Edasi toimub kannatanu ja süüdistatava vahel vestlus. Siis liigutakse koos teleka juurde, mille käigus, ilmselt kuna kannatanu on Urmas Miško-Ordõnskile väga lähedal, viimane kell 13.10.27 tõukab V. K. käega õlga, mille tagajärjel kannatanu veidi astub eemale. Kannatanu üritab süüdistatavalt pulti kätte saada, toimub tõuklemine ja rähklemine. Kell 13.10.33 paneb V. K. enda prillid malelaua juures asuvale pingile, seejärel toimub kinnipeetavate vahel vestlus ja liigutakse uuesti telerile lähemale. Pult on jätkuvalt Urmas Miško-Ordõnski vasakus käes. Kell 13.10.44 tõmbab V. K. uuesti teleka juhtme seinast välja (ilmselt jõudis Urmas Miško-Ordõnski selle vahepeal seina tagasi panna, mis aga turvakaamera videosalvestisel selgelt ei kajastu). Urmas Miško-Ordõnski paneb uuesti juhtme vooluvõrku ja asub teleka juures askeldama. Kell 13.10.55 V. K. kahe käega ilmselt tõukab Urmas Miško-Ordõnskit, nende juures viibib samal ajahetkel kinnipeetav A. K., keda konflikti ei tõmmata ja kes lahkub pingile istuma. V. K. ja Urmas Miško-Ordõnski vahel toimub teleka juures intensiivne vestlus. Kell 13.11.16 toimub tõuklemine mõlema osapoole poolt. Kell 13.11.17 teeb V. K. Urmas Miško-Ordõnski keha ülaosa suunas mõlema käega kokku 1-2 löömisliigutust ja astub tagasi. Kell 13.11.19 astub Urmas Miško-Ordõnski otsustavalt V. K. suunas, tõstab oma vasaku käe rusika ja lööb V. K. parema oimu piirkonda (rusika ja oimupiirkonna kokkupuude on videosalvestiselt selgelt nähtav kell 13.11.19.410). Selle peale V. K. astub või inertsist kukub pikema sammu tagasi, kuid jääb püsti. Urmas Miško-Ordõnski näitab kell 13.11.21 vasaku käe nimetisõrmega V. K. suunas, viimane liigub uuesti Urmas Miško-Ordõnski poole ja vehib enda kätega. Kell 13.11.26.128 Urmas Miško-Ordõnski uuesti teeb enda vasaku rusikas käega löögiliigutuse V. K. näo suunas, kuid viimane jõuab löögi ilmselt enda kätega ära tõrjuda, s.o löögiga pihtasaamist videosalvestiselt ei tuvasta. V. K. seejärel astub uuesti teleka juurde Urmas Miško-Ordõnski lähedusse ja tõukab teda oma parema käega. Urmas Miško-Ordõnski paneb telerijuhtme uuesti pistikusse, kinnipeetavad omavahel vestlevad, hetke pärast kannatanu eemaldub ja kell 13.11.39 V. K. võtab pingi pealt enda prillid. 8
(15)Samal hetkel sisenevad ruumi valvurid, kes suunavad kõik ruumis viibinud 6 kinnipeetavat välja. Kell 13.11.52 võtab Urmas Miško-Ordõnski teleka juhtme pistikust välja. Võrreldes kannatanu, tunnistajate ja süüdistatava ütlusi XXX Vangla E-12 eluosakonna puhkeruumi turvakaamera salvestisel kajastatuga, tuleb asuda järgmisele seisukohale. On ilmselge, et kinnipeetavad V. K., Urmas Miško-Ordõnski, D. K. ja S. S. ei ole soovinud kohtuistungil rääkida täit tõde videosalvestise järgi kell 13.11.19.410 aset leidnud Urmas Miško-Ordõnski poolse V. K. löömise kohta. Kohtu jaoks on selline käitumine inimlikult iseenesest mõistetav, sest üldteadaolevalt vangla subkultuuris ei ole soositud üksteise peale kaebamine ja ütluste andmine. Käesolevalt kohus ka ei tegele vangla subkultuuri küsimustega. Samas ei saa riigi õiguskaitseasutused lubada tekkida vanglates olukorral, mil kinnipeetavad saavad üksteise suhtes mis iganes põhjusel tarvitada mistahes intensiivsusega ja vormis füüsilist vägivalda. Vägivalla tarvitamine vanglates on lubamatu. Riik peab tagama vangistuses viibivate kinnipeetavate ja tööl olevate ametnike turvalisuse. Seega tuleb kohtul sündmuse tegelikud faktilised asjaolud käesoleval juhul teha kindlaks peamiselt objektiivsetele mitteisikulistele tõendiallikatele, s.o puhkeruumi videosalvestistele tuginedes. Kannatanu V. K. ütlused on usaldusväärsed osas, mis kirjeldavad konflikti asetleidmise aega, kohta, põhjust (teleka vaatamisega seonduv) ja kellega konflikt aset leidis, samuti osas, mis kirjeldavad olmeruumi hiljem lisandunud isikuid mälu järgi, konflikti kulgemise etappe (küll aga nähtub videosalvestiselt, et süüdistatava ja kannatanu vahel siiski leidis enne telekanalite vahetamist aset mingi kontakt, s.o vestlus, sest Urmas Miško-Ordõnski küsis V. K. telekapulti), näo paremale poole löögi saamise tunnet, süüdistatava poolse ühekordse löömise, tekkinud vigastuste, samuti konfliktile järgnenu osas. Samas videosalvestisele tuginedes ei saa asuda üheselt seisukohale, et kannatanu oleks tegutsenud ainult kaitsepositsioonis, sest nii V. K. kui ka Urmas Miško-Ordõnski tegelikult mõlemad andsid konflikti kulminatsiooni saabumisse suhteliselt võrdväärse panuse, s.o nii süüdistatav kui ka kannatanu ei andnud järele ja nii sõnaliselt kui ka füüsiliselt hakkasid jõuliselt oma õigusi telekavaatamisele maksma panema. Samuti V. K. mitte ainult ei pannud enda käsi enesekaitsepositisiooni ja ei lükanud tõuklemise ajal süüdistatava käsi eemale, vaid ka tegi löömisliigutusi Urmas Miško-Ordõnski suunas. Peale löögi saamist enam tõuklemist V. K. ja Urmas Miško-Ordõnski vahel aga aset ei leidnud. Prillid võttis V. K. ära mitte pärast näo pihta löögi saamist, vaid tunduvalt ennem ning ei ole näha, et tal oleks nende kandmisega olnud suuri raskusi, sh ohtu, et need põrandale maha oleksid kukkunud. Samuti lahknevad kannatanu ja süüdistatava ütlused osas, kas nad üksteist enne konflikti teadsid. Seega tuleb kannatanu V. K. ütlused lugeda ebausaldusväärseteks ja jätta tõendite kogumist kõrvale osas, mis ei riimu videosalvestisel sedastatuga. Usaldusväärseteks tuleb lugeda tunnistajate G. K. ja L. M. ütlused. Kuna vanglaametnik G. K. XXX. a aset leidnud sündmuse juures isiklikult ei viibinud ning sai juhtunust teada alles tagantjärele üsna koheselt teise ametniku vahendusel, vaatas ka videosalvestisi juhtunust ja vestles konflikti osapooltega, tuleb tema ütlused lugeda sündmuse toimumise osas tõendiks, millest on teadlikuks saadud KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel teise isiku vahendusel - tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub samuti alus arvata, et ta moonutas tõde. Samuti on G. K. andnud ütlusi ka vangla üldise töökorralduse kohta konfliktidele reageerimisel. Kohtu seisukohalt tunnistaja G. K. ütlustele sündmuse toimumise asjaolude suhtes, mille osas ta sai teadlikuks teiste isikute vahendusel, ei saa kui iseseisvale tõendile tugineda, sest kohtuistungil kuulati üle vahetult konfliktis osalenud inimesed (vt RKKKo 3-1-1-73-15, p 11). Seega ei esinenud KrMS § 66 lg 21 p-s 1 nimetatud asjaolu, s.t olukorda, kus kannatanu ja süüdistatava ütlusi ei oleks võimalik olnud uurida kohtuliku arutamise käigus. Tunnistaja ütlused on sel juhul käsitatavad vaid kaudse tõendina, millega võrreldes saab hinnata kannatanu ja süüdistatava ütluste usaldusväärsust (käesoleval juhul 9
(15)sellist võrdlusmomenti ei teki, kuna kohus loeb süüdistatava ja kannatanu ütlused videosalvestisega võrreldes osaliselt ebausaldusväärseteks). Tunnistaja L. M. on aga kirjeldanud meditsiiniosakonnas V. K. esinenud vigastuste tuvastamise protseduuri ja asjaolu, et Urmas Miško-Ordõnskil vigastusi ei tuvastatud, millele ei ole ka menetluse osapooled vastu vaielnud. Ei ole eluliselt usutavad tunnistaja S. S. ütlused selle kohta, et ta enda sõnul mingit konflikti sellel päeval puhketoas ei mäletanud, sest kinnipeetav viibis puhkeruumis videosalvestise kohaselt XXX. a ajavahemikus kella 13.08.36 – 13.11.34, s.o vaatas konfliktis osalejate poole terve selle aja (peaaegu 3 minuti vältel) ning seda ka löömise asetleidmise hetkel. Seega tuleb tunnistaja S. S. ütlused nimetatud osas lugeda ebausaldusväärseks. Ei ole samas oluline, kas tunnistaja kannatanul mingeid väliseid vigastusi nägi, sest need on meditsiinispetsialisti poolt fikseerimist leidnud ja ei vaja tõenduslikus mõttes tunnistaja poolt ülekinnitamist. Kohus ei nõustu prokuröriga selles, et tunnistaja D. K. ütlused tuleks kõrvale jätta. Vastupidi, tema ütlused on kõikide kinnipeetavate omadest kõige usaldusväärsemad. Videosalvestiselt nähtub, et peaaegu 2 minuti vältel jälgis kinnipeetav D. K. katkematult teleri juures ja läheduses omavahel konfliktis olnud V. K. ja Urmas Miško-Ordõnskit. Videolt on näha, et puhkeruumi tulles D. K. ka seisatas hetkeks, olles kehaga tülitsejate suunas, ja tundus, nagu ta oleks soovinud tülile vahele minna, kuid siiski ei läinud, s.o seisis natukene vaadates edasi ja siis istus malelaua juures olevale pingile. Videost on ka selgelt sedastatav, et kinnipeetav D. K. nägi ilmselgelt pealt löömist, sest ta vaatab sellel hetkel konflikti osapoolte suunas. Tunnistaja lahkus ruumist siis, kui tulid valvurid. Seega riimuvad tunnistaja D. K. kohtuistungil antud ütlused enamuses videosalvestisel tuvastatuga ning kohus nõustub ka kaitsjaga, et D. K. oli sündmuse asetleidmise ajal selle läheduses piisavalt pikka aega, et selle kohta tõepäraseid ütlusi anda. Küll aga ei saa kohus nõustuda tunnistajaga selles, et V. K. ja Urmas Miško-Ordõnski vahel toimus puhkeruumis ainult tõuklemine, samuti on võimalik telekat vaadata nii seistes kui ka istudes - videosalvestiselt nähtuvalt osad kinnipeetavad seisid ja osad istusid. Kohus aga nõustub tunnistajaga selles, et konflikti osapooled, sh V. K. provotseerisid omavahel konflikti jätkumist. Kuigi kohus videosalvestiselt ei kuule heli, siis siinkohal ei ole väga oluline, mida kinnipeetavad omavahel tegelikult rääkisid, sest kehalise väärkohtlemise kuriteokoosseisu tuvastamisel ei ole tingimata oluline fikseerida sellele eelnenud ja järgnenud vestluseid osapoolte vahel. Süüdistatava Urmas Miško-Ordõnski ütlused tuleb lugeda ebausaldusväärseks osas, milles süüdistatava sõnul oli tema puhkeruumi tulles ees mitu inimest, sest videosalvestisel on näha ainult V. K. istumas malelaua ääres. Samuti ei lükanud pärast esimest telekajuhtme pistikust väljatõmbamist kannatanu süüdistatavat teekannuga askeldavale vanamehele selga – ühtegi teist inimest sellel ajahetkel teleka läheduses paiknenud osapoolte juures ei olnud. Kaelast kinnivõtmisele eelnevalt kannatanu süüdistatavat ei lükanud, vaid kõndis temast eemale. Puldi käest võtmisel käte väänamine videolt küll ei ole tuvastatav, kuid Urmas Miško-Ordõnski kasutas selleks muuhulgas ilmselgelt õpitud käevõtet (ühe käega objektist haaramine ja teise käega vastase käe allasurumine, et lõdvendada vastase haaret). On samas tuvastatav, et pärast puldi süüdistatava kätte jõudmist konflikt eskaleerub, küll aga kannatanu ei asunud vahetult Urmas Miško-Ordõnskit ründama või tõuklema, lööma, kannatanut tõukas hoopis süüdistatav ise. Süüdistatav samas lükkas kannatanut endast vähemalt paar korda eemale. Kindlasti ei vasta tõele, et Urmas Miško-Ordõnski lõi V. K. enda parema käega, sest videosalvestiselt on tuvastatav selgelt kannatanu vasaku rusikas käega löömine. Ka süüdistatav ise on kohtus kinnitanud, et ta on mõlemakäeline. Löök ka ei olnud aeglane, vaid kiire ja sihitud kannatanu näo suunas. Seega ei ole eluliselt usutav, et Urmas Miško-Ordõnski sooritas aeglaselt löögi selleks, et kannatanu saaks eest ära minna – vastupidi, kiire löök oli kantud ilmselgelt vastasele pihtasaamise tahtest. Kuigi ei saa sugugi välistada, et süüdistatav ei tahtnud iseenesest kakelda, 10
(15)siis paraku tehtud lööki see olematuks ei muuda. Veelgi enam, Urmas Miško-Ordõnski tegi veel ka teise vasaku rusikas käega löögi kannatanu näo suunas, mis küll õnnestus V. K. ära tõrjuda. Järelikult ei ole ka tõena arvestatav, et süüdistatav soovis enda tegevusega ainult valvurite tähelepanu saada ja et kannatanu temast eemalduks – videosalvestiselt nähtav käitumine viitab ikkagi enda füüsilise üleoleku kehtestamisele muuhulgas löömise teel. Süüdistatava ütlused valvurite tähelepanu soovimise osas on ka oma sisult vastuolulised, sest kohtuistungil Urmas Miško-Ordõnski kõigepealt selgitas, et ta ei pidanud vajalikuks valvureid tülitada, samas aga hiljem lisas, et siiski tegi löömisliigutuse ja rääkis kõvema häälega, karjus, et valvurite tähelepanu saada. Nimetatud osades tuleb süüdistatava ütlused jätta tõendikogumist osaliselt kui ebausaldusväärsed kõrvale (vt nt RKKKo 3-1-1-131-13, p-d 11–14). Eelnevale tuginedes on kohtu hinnangul leidnud üheselt tõendamist, et süüdistatav Urmas Miško-Ordõnski XXX. a kell 13.11.19.410 lõi XXX Vangla E-12 eluosakonna puhkeruumis enda vasaku rusikas käega vastu kannatanu V. K. paremat oimupiirkonda, mis põhjustas valu ja tekitas kannatanule paremale oimupiirkonda ebamäärase kujuga punetava ala. V. K. hinnangul nimetatud löök temale valu ei põhjustanud. Kohus seda siiski eluliselt usutavaks ei pea. Nimelt XXX Vangla meditsiiniosakonna XXX L. M. 04.02.2022. a ettekandest nr 2-22768 (tl 50) nähtub, et XXX. a kella 13.34 paiku leiti kannatanult objektiivse leiuna parema oimu piirkonnas ebamäärase kujuga punetav ala ja vasaku käe IV sõrmenuki piirkonnas ca 0,5 cm läbimõõduga marrastus. V. K. vigastused nähtuvad ka tunnistaja ülekuulamisele 18.03.2022 lisatud fotodelt (tl 52-54). Kohus ei nõustu kaitsjaga selles, et nimetatud leide ei saaks käsitleda vigastusena

§ 121

lg 1 esimese teoalternatiivi mõttes, isegi kui eitada kannatanul valu tekkimist teise teoalternatiivi alusel. Siinkohal kohus on seisukohal, et isegi kui kannatanu eitab endal valu tajumist, kuid samas objektiivsele tõendile (nt videosalvestisele, meditsiinispetsialisti ettekandele, ütlustele) tuginedes on keskmisele mõistlikule inimesele tajutav, et süüdistusaktis kirjeldatud löök võib valu põhjustada, on võimalik kohtul sisustada ka

§ 121lg 1 teine teoalternatiiv.

Käesoleval juhul see kohtu seisukohalt nii ongi – V. K. tekkisid süüdistava poolt tehtud löögi tagajärel nii vigastus paremale näopiirkonda kui ka kannatanu suure tõenäosusega tundis löögi tagajärjel valu (vt ka RKKKo 1-18-7833, p 27). Kuna kannatanu sõrmenukkidele tekkinud vigastuse tekkimise mehhanismi ei ole võimalik üheselt tuvastada, ei heida seda kohus ka süüdistatavale ette. Küll aga tuleb kannatanu oimupiirkonna vigastustega kaasnevad tagajärjed Urmas Miško-Ordõnskile nii põhjuslikult kui ka õiguslikult omistada (süüdistatava löök põhjustas vigastuse). Kohus nõustub kaitsjaga, et Vabariigi Valitsuse 13.08.2002. a määruses nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 1 lg 2 kohaselt tervisekahjustus käesoleva määruse mõttes on organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel. V. K. näol olevat punetust saab kohtu hinnangul kindlasti käsitada muuhulgas koe anatoomilise terviklikkuse häirena, kuna vastasel korral inimese keha ei reageeriks füüsilise mõjutamise (löögi) tagajärjel tekkinud muutustele punetusega. Et vangla meditsiiniosakonna XXX sõnul pidi nimetatud vigastus tekkima surve avaldamise tagajärjel, tähendabki kohtu seisukohalt, et ka rusikalöök avaldab näopiirkonnale survet, seda aga ajalises mõttes väga lühikese aja jooksul, kuna mõjutab kudesid. Järelikult pani Urmas Miško-Ordõnski toime kehalise väärkohtlemise

§ 121lg 1 mõlema teoalternatiivi mõttes, s.o tekitas kannatanu V.

K. valu ja ka kahjustas kudede anatoomilist terviklikkust (vt ka RKKKo 1-18-7833, p-d 22, 24, 27, 29). Tegemist ei olnud kannatanu keha vähese intensiivsusega mõjutamisega (nt kinnihoidmise, pigistamise, tõukamise või trügimisega). Rusikaga näkku löömisel on objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav valuaistingu tekkimine süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena. Videosalvestiselt on ka nähtav, et süüdistatava poolt tehtud löögi intensiivsus oli selline, mille tagajärjeks on kas valuaisting ja/või kudede kahjustamine. 11

(15)Seoses kuriteo süüdistatavale omistamisega peab kohus vajalikuks veel selgitada järgmist. Kohus eelmises lõigus täpsustas tõenditele kogumis tuginedes löögi toimumise ajahetke ja löömise viisi (rusikaga) (vt RKKKo 3-1-1-146-05, p 11 ja RKKKo 3-1-1-85-08, p 13.1). Sellise kohtu poolse toimimisega ei ole ka süüdistatava kaitseõigust rikutud, sest süüdistatav teab, millist tegu talle ette heidetakse ning ta on ka selle kohta saanud kohtuistungil ütluseid anda. Kohus tuvastas tõendeid uurides, et Urmas Miško-Ordõnskile süüdistusaktis etteheidetav käitumine – V. K. kaelast kinnivõtmine, puldi käest äravõtmine ja tõuklemine – on tõendatud. Kohtu arvamuse kohaselt on need teod olulised asjaolud kirjeldamaks süüdistatava tegevust kannatanu suhtes, kuid ei täida iseseisvalt

§ 121koossesiu.

Kuna Urmas Miško-Ordõnskil on juba kehtivad kriminaalkaristused kuritegude eest, mille koosseisuliseks tunnuseks on (muuhulgas) vägivalla tarvitamine, siis tuleb süüdistatava kuritegu (rusikaga näkku löömine) kvalifitseerida

§ 121lg 2 p 3 korduva kehalise väärkohtlemisena.

Süüdistatava teos esineb juriidiline retsidiiv ehk korduvus (vt nt RKKKo 119-5146, p-d 8-11). Siinkohal kohus ei võta arvesse väidetavaid varasemaid intsidente vanglas, kuna karistusregistris ei ole Urmas Miško-Ordõnski osas selles osas kehtivaid karistusi.

§ 16lg 1 järgi tahtlus on kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus.

Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohtu hinnangul pani Urmas Miško-Ordõnski kuriteo toime vähemalt otsese tahtlusega. Kavatsetust jaatada ei saa, sest kogutud tõenditest ei nähtu, et süüdistatav oleks puhkeruumi läinud eesmärgiga kellegagi füüsilisse konflikti laskuda. Küll aga on videosalvestiselt selgelt nähtav, et Urmas Miško-Ordõnski on väliselt kannatanust tugevama kehaehitusega ja tema löök kannatanu parema näopoole pihta oli tehtud otsusekindlalt ja suunatult, sihitult ning jõuliselt. Tegemist ei olnud niisama kätega vehkimisega süüdistatava poolt ning aeglase või õrna sihtimata löögiga. Järelikult süüdistatav rusikalööki sooritades teadis, et ta oma löögiga (eriti näo suunas) mõjutab füüsiliselt kannatanu keha, s.o kas tekitab valu ja/või vigastuse. Ei ole eluliselt usutav, et mitmel korral, sh raskete vägivallakuritegude eest karistatud kinnipeetav ei tea tema sellisele käitumisele järgnevaid tegelikke ja ka õiguslikke tagajärgi. Samuti Urmas Miško-Ordõnski vahetult enne löömist füüsilist jõudu kasutades haaras kannatanul kaelast kinni ja võttis telekapuldi ära, mis omakorda näitab, et süüdistatav oli valmis jõudu agressiivsel ja vägivaldsel moel kasutama. Eelnevale tuginedes on leidnud tõendamist Urmas Miško-Ordõnski süü

§ 121lg 2 p 3 järgi korduvas kehalises väärkohtlemises.

Kohus ei tuvastanud Urmas Miško-Ordõnski süüd ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid.

§ 28

lg 1 järgi tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt isik ületab hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Lõike 3 alusel võimalus vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole ei välista õigust hädakaitsele. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul hädakaitseseisundit ei esinenud. Videosalvestisel kajastuva alusel nähtub, et süüdistatav järgnes kannatanule, haaras kaelast ja surus kannatanu ruumis keskele. Kinnipeetavad jagelesid puldi pärast, süüdistatav tõmbas puldi kannatanu käest enda kätte „kasutades selleks oma parema käega ka V. K. vastupanu murdmiseks käe allapoole surumise võtet“. Süüdistatav tegi korduvaid löömise liigutusi kannatanu suunas, lükkas kannatanut eemale. Toimus tõuklemine mõlema osapoole poolt. Kell 13.11.17 tegi kannatanu U. Miško-Ordõnski keha ülaosa suunas mõlema käega kokku 1-2 löömisliigutust ja astus tagasi. 12

(15)Süüdistatav otsustas lüüa pärast seda, kui kannatanu oli tagasi astunud. Seega oli ilmselt süüdistatav peamine agressor ja hädakaitseseisundit ei esinenud. Samas nõustub kohus kaitsjaga üldjoontes selles, et tüli algatamist ei saa süüks panna ainult kannatanule või ainult süüdistatavale. Küll aga karistusõiguslikult reageeritava süüteo pani toime ikkagi Urmas Miško-Ordõnski. Kohtu seisukohalt ei olnud antud olukorras konflikti lõpetamise ainsaks võimaluseks rusikaga kannatanu näkkulöömine, samuti ei esinenud objektiivselt süüdistatava elule ja tervisele reaalset ohtu (Urmas Miško-Ordõnski on suurema kehaehitusega, samuti viibisid puhkeruumis mitmed kaaskinnipeetavad). Süüdistataval oli võimalik kasutada teisi vahendeid kannatanu poolse agressiivsuse lõpetamiseks või seda vähemalt valvurite saabumiseni ründaja endast eemalehoidmiseni. Videosalvestiselt nähtav olukord ei õigusta mingil moel tõukleva inimese rusikaga näkku löömist. III Kohtu seisukoht karistuse osas

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kohtu eesmärk karistuse mõistmisel on mõjutada süüdistatavat selliselt, et ta edaspidi hoiduks süütegude toimepanemisest.

§ 121

lg 2 p 3 sanktsioon näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni viie aastase vangistuse. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo 1-17-1629, p 28 koos edasiste viidetega ja RKKKo 3-1-1-6-17, p 9 koos edasiste viidetega). Isiku süü suuruse määramisel tuleb anda hinnang neile asjaoludele, mis on süüteoga seotud. Süü suurus on objektiivsete tunnuste – teo ja selle tagajärje kaudu mõõdetav ja kohus on kohustatud hindama tagajärje raskust, teo taunitavust ja raskust, teo korduvust jne. Samuti andma hinnangu teos avalduvale subjektiivsele süü suurusele (tahtlus või ettevaatamatus, teos avalduv suhtumine normi jne) (vt TrtRKo nr 1-15-1618, p 18.2). Karistusregistri väljavõttest (tl 59-63) nähtub, et Urmas Miško-Ordõnskil on käesolevalt hetkel 2 kehtivat kriminaalkaristust. Teda on karistatud Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja 30.11.2016. a otsusega nr 1-16-10003 (tl 72-74)

§ 121

lg 1, s.o kehalise väärkohtlemise eest 8 kuulise tingimisi vangistusega, mis pöörati katseajal uute kuritegude sooritamise eest täitmisele. Nimelt Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja 28.02.2018. a otsusega nr 1-17-8502 (tl 64-67) karistati Urmas Miško-Ordõnskit

§ 118

lg 1 p-de 1, 2, § 121 lg 2 p-de 2, 3 ja § 274 lg 1 järgi liitkaristusega vangistusega 6 aastat 7 kuud 24 päeva kandmise algusega 15.05.2017. a. Eelnevast nähtub, et Urmas Miško-Ordõnski kannab praegu vangistuses üsna pikaajalist karistust eranditult vägivallakuritegude eest. Veelgi enam, teda on viimase 6 aasta jooksul süüdi mõistetud nii korduvates kehalistes väärkohtlemistes erinevate teiste isikute, sh korduvalt abikaasa ja ka ametiülesandeid täitva politseiniku suhtes, ning ka kolmandale isikule raske tervisekahjustuse tekitamises, mis päädis kannatanul edaspidiselt igapäevases elus hakkamasaamiseks kõrvalabi vajadusega (Urmas Miško-Ordõnski ründas kannatanut viimase elukohas, lüües kannatanule korduvalt rusikaga näkku, mistõttu kannatanu kukkus, seejärel lõi 13

(15)süüdimõistetu veel maaslamavat kannatanut rusikate ja jalgadega pea ja keha piirkonda, mis põhjustas kannatanule eluohtlikud ning pikaajalised üle 4 kuud kestvad tervisehäired). Käesolevalt arutluse all oleva kuriteo sooritas Urmas Miško-Ordõnski XXX. a, s.o vangistuses karistuse kandmise ajal. Kuna Urmas Miško-Ordõnskit on juba samaliigiliste kuritegude eest karistatud reaalse vangistusega ja ta on ka vangla range järelevalve tingimustes jätkanud uue vägivallakuriteoga, ei tule kohtu hinnangul kõne alla temale karistusena kergemaliigilise, s.o rahalise karistuse mõistmine.

§ 121

lg 2 p 3 järgse raskeimaliigilise karistuse, s.o vangistuse keskmine sanktsioonimäär on 2 aastat 6 kuud vangistust. Prokurör nõudis kohtuvaidlustes Urmas Miško-Ordõnskile toimepandud kuriteo eest karistuseks 3 kuud vangistust, mis tuleb

§ 65lg 2 alusel liita Urmas Miško-Ordõnskile Harju Maakohtu 28.02.2018.

a otsusega nr 1-17-8502 mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, mis 08.12.

  1. a seisuga on 1 aasta ja 1 kuu vangistust ning liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis mõista süüdistatavale 1 aasta ja 4 kuud vangistust alates 08.12.
  2. a. Prokuröri hinnangul käesoleval juhul ei põhjustanud süüdistatav kannatanule selliseid vigastusi, mis vajaksid ravi. Samuti vangla tingimustes, kus palju erineva taustaga inimesi on sunnitud paratamatult toimetama piiratud territooriumil, on soodus pinnas taoliste konfliktide tekkimiseks. Seetõttu tuleks Urmas Miško-Ordõnskit karistada tunduvalt alla keskmist sanktsioonimäära jääva vanglakaristusega. Kohus nõustub üldjoontes prokuröri põhjendustega Urmas Miško-Ordõnskile mõistetava karistuse liigi ja määra osas, kuid lisab omalt poolt järgnevat. On tõsi, et kuriteo toimepanemisega ei tekkinud kannatanule selliseid vigastusi, mis oleksid vajanud ravi. Samuti tuleb möönda, et piiratud ruumiga kinnipidamiskohas (nt vanglas), kus viibib koos palju erineva taustaga inimesi, võib piiratud ressursside (nt ühe televiisori vaatamine) kasutamisel üles kerkida konflikte, sest inimeste soovid on erinevad. Küll aga ei saa sellisele asjaolule kohtu seisukohalt määravat tähendust omistada. Vangla on siiski kinnipidamisasutusena riigi karistusasutus, kus ka kinnipeetavatel tuleb käituda vastavuses õigusaktidega ja üldtunnustatud käitumisnormidega. Kui kuritegu sooritatakse vangla tingimustes, siis see näitab kohtu hinnangul üheselt, et senini ära kantud karistus ei ole veel vajalikku õiguskuulekusele suunavat mõju avaldanud. Tartu Vangla 21.03.
  3. a iseloomustusest (tl 56-57) nähtub, et Urmas Miško-Ordõnsku kuritegude toimepanemise põhjuseks on muuhulgas impulsiivne käitumine ja agressiivsus. Kuritegude kirjeldamisel on isik ennastõigustav, leides, et kannatanud on ise süüdi olnud. Seega ka vangistuses läbitud sotsiaalprogrammid ei ole kinnipeetava käitumist õiguskuulekamaks muutnud, järelikult ei nähtu ka motivatsiooni kuritegelikust käitumisest loobumiseks. Eelnevale tuginedes peab kohus põhjendatuks mõista Urmas Miško-Ordõnskile XXX. a aset leidnud kuriteo eest karistuseks 3 kuud vangistust. Kolme kuu pikkune vangistus tuleb omakorda liita

§ 65lg 2 alusel Urmas Miško-Ordõnskile Harju Maakohtu 28.02.2018.

a otsusega nr 1-17-8502 mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, mis on 10.01.

  1. a seisuga on 11 kuud ja 27 päeva ning liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis tuleb Urmas MiškoOrdõnskile 1 aasta 2 kuud ja 27 päeva vangistust, mille kandmist arvestatakse alates otsuse kuulutamisest 11.01.
  2. a. IV Kohtu seisukoht asitõendite osas Kohtu arvamuse kohaselt tuleb KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel DVD-plaat XXX Vangla eeluuritavate eluhoone E-12 eluosakonna valvekaamerate nr 3130 ja nr K39 E-12 XXX. a videosalvestistega jätta kriminaalasja materjalide juurde. V Kohtu seisukoht menetluskulude osas 14

(15)KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 173 lg 2 ning KrMS § 175 lg 1 p-de 4, 9 järgi on käesolevas kriminaalasjas menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ning sundraha. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 175 lg 1 p 4 järgi määratud kaitsjale vandeadvokaat Kalju Kutsarile määratud tasu kohtueelses uurimises ja kohtus on kokku 1117,80 eurot. Kohtumenetluses süüdimõistva kohtuotsuse korral KrMS § 179 lg 1 p 2 järgi kaasnev sundraha on 1,5 kuupalga alammäära. Kuna Urmas Miško-Ordõnski on süüdi mõistetud kuriteos, mis leidis aset 31.01.2022. a, siis kohus lähtub sundraha arvestamisel Vabariigi Valitsuse 09.12.2021. a määruse nr 116 Töötasu alammäära kehtestamine §-s 2 sätestatud kuutöötasu alammäärast (654 eurot), mis on süüdimõistetule soodsam kehtivast määrast. Seega on sundraha suuruseks 981 eurot ja menetluskulud kokku on 2098,80 eurot. Kohtunik Rutt Teeveer (allkirjastatud digitaalselt) 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.