Obsah (11)

§ 71§ 73§ 5§ 31§ 32§ 70§ 10§ 41§ 30§ 3§ 61

Kriminaalasi nr 1-21-4640 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 4. november 2022. a, Jõgeva kohtumaja Kohtunik Marek Vahing Tõlk Natalia Tselikova Kohtuistu

) § 9 lg 1 alusel kehtestatud kalapüügieeskirja (KPE) § 7 lg 2 p 1, mis sätestab, et lubatud lõkspüüniseks on mõrd - püünis, mis koosneb juhtaiast, tiibadest, mis moodustavad kariaia, ja ühe või mitme pujusega varustatud kuni kahest pealt kinnisest mõrrakerest. Seega on vastavalt KPE §-le 7 lg 2 p 1 Peipsi järvel lubatud kala püüda vaid mõrraga, millel on üks kariaed. Tegemist ei olnud ka KPE-s lubatud mõrd mõrrajadas püügivahendiga, kuivõrd vastavalt KPE §-le 7 lg 3 p 6 on lubatud lõkspüüniseks mõrd mõrrajadas - see on mõrd, mis on püügile panekul asetatud samasuunaliste juhtaedadega ühendatuna jadasse. KPE § 17 määratleb nõuded püügivahendite püügile asetamisele ning § 17 lg 1 sätestab, et kaks või enam samasuunaliselt püügile asetatud avavee- ja ääremõrda võib juhtaedade või lisajuhtaedade abil ühendatult asetada mõrrajadasse. Seevastu Ove Kalme initsiatiivil ja osalusel järve asetatud kahe kariaiaga mõrra mõrrakered olid asetatud püügile vastassuunaliselt ning olid ühendatud vastassuunaliselt toimiva juhtaiaga. Seega oli Ove Kalme, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxi ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxi poolt püügile asetatud ning 10.07.2017. a järvest eemaldatud kahe kariaiaga mõrd nõuetele mittevastav püügivahend, kuna see ei vastanud ühelegi kalapüügieeskirjas kirjeldatud püügivahendile ning seda ei ole lubatud Peipsi järvel kasutada.

§ 71

lg 1 p 1 kohaselt kalapüüginõuete tõsisteks rikkumisteks kutselisel kalapüügil loetakse järgmisi kalapüügi või sellega seotud nõuete rikkumisi: 1) Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artiklis 42 nimetatud tõsised rikkumised. EL Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 42 p 1 (

1. a)kohaselt on määruse kohaldamisel tõsine rikkumine tegevus, mida sama määruse artiklis 3 kehtestatud kriteeriumitele käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina. EL Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 3 p 1 (
2. e)kohaselt käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina tegevust, kui on kasutatud keelatud või nõuetele mittevastavaid püügivahendeid. Eeltoodust tulenevalt on Ove Kalme tegevus määratletav

§ 71

lg 1 p 1 märgitud tõsise rikkumisena.

§ 73

lg 1 p 5 järgi loetakse kalavarudele kahju tekitamiseks kalapüüki püügivahendit kasutamata või käesolevas seaduses loetlemata ja kalapüügieeskirjas kirjeldamata vahendiga,

§ 73

lg 1 p 6 järgi tekitab kalavarudele samuti kahju kalapüük käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis püügivahendi või kalalaeva kohta sätestatud nõudeid ja piiranguid eirates. Vastavalt

§ 73lg 2 sätestatule tuleb kalavarudele tekitatud kahju hüvitada.

Kahju hüvitamise määrad ja kalapüügiga või kalavarude muul viisil kahjustamisega kalavarudele tekitatud kahju arvutamise alused ja metoodika, sh kalavarudele tekitatud kahju arvutamise akti vormi kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega ning vastavalt

§ 73

lg 3 sätestatule on kalavaru kahjustamisel käesoleva seaduse § 71 loetletud rikkumiste puhul kahju hüvitamise määr selle liigi isendi või kilo kohta käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel määratud viiekordne määr.

§ 73lõike 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19.06.2015.

a määruse nr 67 „Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vorm“, lisa 1 „Kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise määrad“ järgi on kahju hüvitamise määr isendi kohta ahvena puhul 3,20 eurot, latika puhul 4,80 eurot, koha puhul 10 eurot ja särje puhul 1,30 eurot. Tulenevalt

§ 73

lõigetes 3 ja 6 ning määruse § 2 lg 3 ja lisas 1 sätestatust rakendatakse Ove Kalme initsiatiivil toimunud püügiga kalavarudele tekitatud kahju arvutamisel viiekordset isendile kehtestatud määra, mis tähendab, et 422 ahvena, 1 latika, 107 koha ja 58 särje ebaseadusliku püügiga tekitas Ove Kalme koos Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxi ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxiga kalavarudele kahju summas 12 503 eurot (422 x 3,2 x 5 + 1 x 4,8 x 5 + 107 x 10 x 5 + 58 x 1,30 x 5 = 12 503 eurot).

1. Ove Kalmet süüdistatakse veel selles, et tema, olles kutseline kalur ja omades rannakaluri
2. taseme kutsekvalifikatsiooni kutseseaduse tähenduses, kasutades Xxxxxxxxxxxx OÜ-le kuuluvat kalalaeva GMA-280, asetas OÜ Xxxxxxxxxxxx le kuuluva püügiloa nr PÕ190016 alusel koos Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxiga, kes kasutas Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxile kuuluvat kalalaeva BMB-001 ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxiga 18.04.
3. a Peipsi järvele Jõgeva maakonda umbes 7,2 km kaldast koordinaatidele N: 58.82257° E: 27.07800° püügile teadvalt ebaseadusliku kahe kariaiaga mõrra. Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx tegutses OÜ Xxxxxxxxxxxx kalurina ning täitis mõrda püügile pannes OÜ Xxxxxxxxxxxx juhatuse liikme Ove Kalme korraldust. Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx omakorda kutsus abilisena kaasa mõrda paigaldama Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi. Kahe kariaiaga mõrd oli eelpoolmainitud koordinaatidel Peipsi järvel OÜ Xxxxxxxxxxxx huvides püügil kuni 20.02.
4. a, kui Keskkonnainspektsiooni kalakaitseinspektorid selle kui ebaseadusliku püügivahendi järvest eemaldasid. Järvest eemaldamise hetkel kandis mõrd tähistust PÕ-
5. Mõrra järvest eemaldamisel leiti sellest 1512 kala isendit, neist oli elus 1268 ahvenat, 45 särge, 14 latikat, 18 lutsu, 2 koha, 9 rääbist ja 6 nurgu. Mõrrast leiti eluvõimetuna 91 ahvenat, 50 särge, 2 latikat, 2 lutsu, 1 koha ja 4 rääbist. Seega on Ove Kalme, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi poolt püügile asetatud ning 20.02.
6. a järvest eemaldatud kahe kariaiaga mõrd nõuetele mittevastav püügivahend, kuna see ei vasta ühelegi kalapüügieeskirjas kirjeldatud püügivahendile ning ei ole Peipsi järvel lubatud.

§ 73lõike 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19.06.2015.

a määruse nr 67 „Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vorm“, lisa 1 „Kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise määrad“ järgi on kahju hüvitamise määr isendi kohta ahvena puhul 3,20 eurot, särje puhul 1,30 eurot, latika puhul 4,80 eurot, lutsu puhul 7 eurot, koha puhul 10 eurot, nuru puhul 1,30 eurot ja rääbise puhul 7 eurot kilogramm. Tulenevalt

§ 73

lõigetes 3 ja 6 ning määruse § 2 lg 3 ja lisas 1 sätestatust rakendatakse Ove Kalme, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi poolt kalavarudele tekitatud kahju arvutamisel viiekordset isendile kehtestatud määra, mis tähendab, et hukkunud 91 ahvena, 50 särje, 2 latika, 2 lutsu, 1 koha ja 4 rääbise ebaseadusliku püügiga tekitasid nad looduskeskkonnale kahju summas 1949 eurot (91 x 3,2 x 5 + 50 x 1,3 x 5 + 2 x 4,8 x 5 + 2 x 7 x 5 + 1 x 10 x 5 = 1949 eurot, seejuures rääbise kala ei kaalutud, mistõttu selles osas kahju ei arvestatud). Eluvõime säilitanud kalade osas (1268 ahvenat, 45 särge, 14 latikat, 18 lutsu, 2 koha, 9 rääbist ja 6 nurgu) jäi määruse nr 67 alusel arvestatud 21685,50 euro suurune kahju tekkimata kalakaitse inspektorite sekkumise tõttu, kuna elusad kalad vabastati järve ning seega jäi kuritegu 21685,50 suuruse kahju tekitamise osas katsestaadiumisse.

1. Veel süüdistatakse Ove Kalmet selles, et tema, olles kutseline kalur ja omades rannakaluri 4 taseme kutsekvalifikatsiooni kutseseaduse tähenduses, kuid kellel puudus püügiõigus, nõudis 23.07.
2. a Peipsi järvel Jõgeva maakonnas Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx-le kuuluva kalapüügiloa alusel koordinaatide N: 58 47,219 E: 27 04,391 ja N: 58 47,257 E: 27 04,467 läheduses järve asetatud mõrdasid ehk teostas mõrrapüüki. Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx (registrikood 14920359) omas kalapüügiluba nr JÕ200092 Peipsi järvel 2 juhtaiata mõrra ja ühe ääre/aveveemõrraga kalapüügi teostamiseks. Kalurina oli loale märgitud Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx, samas Ove Kalme ei olnud kalurina märgitud ühelegi kalapüügiloale. Ove Kalme käis 23.07.
3. a mõrdu nõudmas/kalapüüki teostamas koos Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxga, kes ei olnud teadlikud asjaolust, et Ove Kalmel puudub õigus kutseliseks kalapüügiks. Mõrraga püütud 441 värsket ahvenat, 2 särge, 15 lutsu, 2 koha ja 6 rääbist tõstis Ove Kalme koos xxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxga laeva (GMA-280) ning hõivas need, seejuures Ove Kalme Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx-le väljastatud rannapüügipäevikusse nr 000624 23.07.
4. a mõrraga püütud kalu ei märkinud ega kalateadet ei esitanud. Ove Kalme toimetas püütud kala kastidega kaldale xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxs asuvale xxxxx maaüksusele, enda maja hoovi, kustkohast pärast laeva randumist kohale jõudnud kalakaitseinspektorid kalad leidsid ning asitõendina hoiule võtsid. Nimetatud tegevusega rikkus Ove Kalme

§ 5, mis sätestab, et kala püütakse kalapüügiõiguse alusel.

Sõltuvalt kasutatavatest püügivahenditest eristatakse õnge-, harrastusja kutselist püügiõigust. Sama seaduse § 30 kohaselt tohib kutselise kalapüügi vahenditega kalapüügiloa alusel Peipsi järvel ehk piiriveekogul kala püüda ettevõtjana äriregistris registreeritud isik.

§ 31

sätestab, et kutselise kalapüügi vahendid on õngejadad, nakkepüünised, lõkspüünised, kurnpüünised ja traalpüünised. Ove Kalme eiras

§ 32

lg 1, mille kohaselt annab kutseliseks kalapüügiks õiguse kalapüügiluba, mis võib olla kalalaeva kalapüügiluba või kaluri kalapüügiluba. Ove Kalme ei olnud 23.07.2020. a märgitud kalurina ühelegi kaluri kalapüügiloale, mistõttu tal puudus kutselise kalapüügi õigus. EL Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 3 p 1 (

1. a)kohaselt käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina tegevust, kui on kalastatud ilma lipuriigi või asjaomase rannikuäärse riigi väljastatud kehtiva tegevusloa, loa või litsentsita. EL Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 3 p 1 (
2. b)kohaselt käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina tegevust, kui on jäetud täitmata kohustus registreerida ja kanda ette püüki või püügiga seotud andmeid, sealhulgas laevaseiresüsteemide kaudu edastatavaid andmeid, või esitada artikli 6 kohane eelteatis.

§ 70

lg 1 sätestab, et mootoriga varustatud kalalaev Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel peab olema varustatud GPS-seadmetega (globaalse positsioneerimissüsteemi seadmed), mille kaudu teabe saatmiseks kasutatakse GPRS-süsteemi (General Packet Radio Service System). 23.07.2020. a käis Ove Kalme, kellel puudus kalapüügiluba, Peipsi järvel kalalaevaga GMA280, millel oli teadlikult välja lülitatud GPS-seade, seega teostas Ove Kalme kalapüüki

-s kalalaeva kohta sätestatud nõudeid ja piiranguid eirates ning kavatsetult kalapüüginõudeid rikkudes. Kuna Ove Kalme püüdis kala ilma püügiloata ning eiras kalalaeva kohta esitatud nõudeid, pani ta toime tõsised rikkumised

§ 71

lg 1 p 1 järgi.

§ 73

lg 1 p 1 alusel loetakse kalavarule kahju tekitamiseks kala püüdmist ilma nõutava püügiõiguseta.

§ 73lõike 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19.06.2015.

a määruse nr 67 „Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vorm“, lisas 1 „Kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise määrad“ järgi on kahju hüvitamise määr isendi kohta ahvena puhul 7 eurot, särje puhul 1,30 eurot, lutsu puhul 7 eurot, koha puhul 10 eurot ja rääbise puhul 7 eurot kilogramm. Tulenevalt

§ 73

lõigetest 3 ja 6 ning määruse § 2 lg 3 ja lisas 1 sätestatust rakendatakse Ove Kalme poolt kalavarudele tekitatud kahju arvutamisel viiekordset isendile kehtestatud määra, mis tähendab, et 441 ahvena, 2 särje, 15 lutsu, 2 koha ja 6 rääbise ebaseadusliku püügiga tekitas Ove Kalme looduskeskkonnale kahju summas 7713,25 eurot (441 x 3,2 x 5 + 2 x 1,3 x 5 + 15 x 7 x 5 + 2 x 10 x 5 + 0,55 x 7 x 5 = 7713,25 eurot).

1. Eelpooltoodud tegudega pani Ove Kalme süüdistuse kohaselt toime KarS § 361 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o kalapüügi nõuete rikkumise, millega tekitas olulise kahju keskkonnale. II Kohtu seisukoht
2. Kohus käsitleb otsuses üksteisele ajalises järgnevuses 03.04.
3. a ja 18.04.
4. a (II.1) ning 23.07.
5. a (II.2) süüdistuses kirjeldatud kuriteoepisoode, st tuvastab, kas süüdistuses kirjeldatud teod on toime pandud, kes need toime pani ja annab seejärel toimepanija tegudele õigusliku hinnangu. Seejärel mõistab kohus teo toimepanijale karistuse (II.3) ja edasi peatub kohus keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise temaatikal (II.4). Järgnevalt analüüsib kohus kalapüügiseaduse (

) ja selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19.06.2015. a määruse nr 67 „Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vorm“ (määrus nr 67) ning

§ 73

lg 6, mis näeb kalavarude kahjustamise korral

§-s 71 nimetatud rikkumise toimepanemisel kahjuhüvitise viiekordses määras, põhiseaduspärasust (II.5) ja Euroopa Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 käesolevas menetluses asjassepuutuvust (II.6). Viimasena peatub kohus menetluskuludel (II.7) ja asitõenditega toimimise viisil (II.8). Järgnevate peatükkide sissejuhatuseks selgitab kohus, et kõiki kogutud tõendeid kogumis uurides, analüüsides ja hinnates on väljaspool kahtlust, et Ove Kalme süü KarS § 361 lg 1 järgi nii 03.04.

1. a ja 18.04.
2. a kalapüügieeskirjas nimetamata kalapüügivahendiga püüdmisel kui ka 23.07.
3. a ebaseadusliku kalapüügi osas (sh GPS-i kasutamata jätmises, rannapüügipäeviku täitmata jätmises ja Keskkonnaametile kalateate esitamata jätmises) on deliktistruktuuri kohaselt tõendamist leidnud. Samuti on Keskkonnaameti poolt nõutava kahjuhüvitise aluseks olevad õigusaktid põhiseaduspärased ning käesolevas kriminaalmenetluses on õiguspärane kohaldada muuhulgas ka Euroopa Nõukogu määruses nr 1005/2008 sätestatut. II.1 03.04.
4. a ja 18.04.
5. a kuriteoepisoodid
6. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et 10.07.
7. a tuvastasid keskkonnakaitseinspektorid Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx Peipsi järvel koordinaatidel N: 58 46,781 E: 27 03,754 (kahene lipp) ja N: 58 46,694 E: 27 03,488 (ühene lipp) püügivahendi tähistusega JÕ-
8. Koordinaadid võeti seadmega GPS Lowrance HDS
9. Püügil tuvastati muuhulgas mõrd, mille juhtaia mõlemas otsas paiknes kariaed ja mõrrakere. Mõrrakeres olid näha surnud kalad. Tuvastati ka püügil olev eraldi mõrrakere (vt skeemi, I kd, tl 58, 94) Nimetatud faktilisi asjaolusid kinnitavad 11.07.
10. a sündmuskoha vaatlusprotokoll koos mõrra asukoha, mõrdade skeemi ja fototabeliga (I kd, tl 55-62), 28.07.
11. a mõrra vaatlusprotokoll koos skeemi ja fototabeliga ning täiendava asitõendi vaatlusprotokolliga (I kd, tl 92-114, 125-133), süüdistatava Ove Kalme ning tunnistajate Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxi ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxi ütlused. Kõne all olev kahe kariaiaga mõrd on ka mõõdetud mõõtmisõigust omava ametniku poolt ja taadeldud mõõtevahendiga (vt kalapüügivahendi pikkuse ja silmasuuruse mõõtmise protokollid koos kalibreerimistunnistustega, I kd, tl 115124). Vaidlust ei ole ka selles, et püügivahend tähistusega JÕ-129 kuulus OÜ-le Xxxxxxxxxxxx ja oli püügil kalateate nr 309094 järgi kalapüügiloa nr PÕ170072 alusel (I kd, tl 142) ning see asetati andmebaaside Fleet Complete, OKAS (objekti kontrollimise andmekogu süsteem) ja OP-KKI (operatiivne püügivahendite kaardistamise ja kontrollimise infosüsteem) andmebaaside andmete väljatrüki ja andmete omavahelise kõrvutamise, analüüsi (I kd, tl 134141) kohaselt püügile 03.04.
12. a ajavahemikus kella 10.00 – 16.00 muuhulgas Janek Tšaštsini poolt paadiga GMA-280, kes on ka kalapüügiloale (I kd, tl 142, 149) kalurina märgitud. Kalalaev GMA-280, mis kuulub OÜ-le Xxxxxxxxxxxx (I kd, tl 183), on sõitnud täpselt nende lippude vahel, kus inspektorid eemaldasid mõrra, mille juhtaia mõlemas otsas paiknes kariaed ja mõrrakott. Kalalaeva liikumisteekond ja kiiruse vähenemine korduvalt 0-ni tõendab mõrdade järve püügile paigaldamist. OKAS ja Fleet Complete andmebaaside võrdlusel on näha, et iga kord, kui püügiloa nr PÕ170072 alusel on tehtud kalateade (ajavahemikus 03.04.
13. a – 10.07.
14. a, I kd, tl 138-140), on ka kalalaev GMA-280 käinud leitud mõrra juures, mis 03.04.
15. a püügile pandi. Selliselt toimiti ka siis, kui nimetatud püügiloa number muutus (vt I kd, tl 150-152, 154-176). Mõrra juures viibimise ajavahemik, s.o alla tunni, tõendab, et mõrda püügilt ära ei võetud ja mõrra juures käidi muuhulgas kala kokku kogumas. Mõrra püügile paigaldamist 03.04.
16. a kinnitab ka rannapüügipäevik (I kd, tl 150). Samuti Politsei- ja Piirivalveameti teatest nähtub, et 03.04.
17. a kella 05:00-st kuni kella 15:00-ni ja 09.04.
18. a kella 08:00-st kuni kella 19:00-ni registreerisid ennast Mustvee kordonis Peipsi järvele väljumiskohaga Omedu 03.04.
19. a Ove Kalme, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx ning 09.04.
20. a Ove Kalme, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx. Äriregistri andmetel oli O. Kalme Xxxxxxxxxxxx OÜ juhatuse liige 16.12.2009 – 07.05.2020 (I kd, tl 177-180). Kutseregistri väljavõtted kalurite osas tõendavad, et Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx ja Ove Kalme on kutselised rannakalurid ning neile on omistatud rannakaluri
21. taseme kutsenimetus (I kd, tl 184-188). Väljavõtted kutselise kalapüügi registrist (I kd, tl 149-176) tõendavad samas ka asjaolu, et püügivahendi märgistus JÕ-129 ei olnud 01.
22. - 10.07.
23. a kasutuses ühegi OÜle Xxxxxxxxxxxx väljastatud püügiloaga seonduvalt. On oluline ka märkida, et süüdistatav ja tema kaitsja ei ole eitanud, et süüdistusaktis nimetatud ja 03.04.
24. a püügile pandud mõrd, mille juhtaia mõlemas otsas paiknes kariaed ja mõrrakere, tähisega JÕ-129 süüdistusaktis välja toodud ajal ja kohas püügile asetati ning mõrra fikseerimine ja mõõtmine on toimunud õiguspäraselt ja kohtule esitatud tõendid on rikkumise tõendamisel lubatavad. Ka kohtu hinnangul on asjas kogutud tõendid õiguspärased ja lubatavad.
25. Tunnistajate Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxi ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxi kohtuistungil antud ütlused riimuvad selles, et nad on Ove Kalme korraldusel Xxxxxxxxxxxx OÜ heaks töötades mõrdasid järve paigaldanud. Tunnistajad olid ka kalapüügilubadele kaluritena märgitud, kuid load kuulusid Ove Kalmele. Ove Kalme andis kalapüügivahendite järvele panekuks tunnistajatele korraldusi. Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx paigaldasid koos
26. a aprillis Ove Kalme palvel mõrda. Ove Kalme oli ka ise siis järvel ja järvele mindi tema paadiga. Tunnistaja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxi hinnangul ei olnud mõrd paigaldatud vastavalt reeglitele. Kuigi Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxi sõnul paigaldati kõne all olev mõrd järve „nii nagu peab“, siis kui nad hiljem läksid mõrda kontrollima, tuli välja, et allpool on veel üks kariaed ning kariaiad olid vastakuti. Kohtu hinnangul ei ole oluline siinkohal pikemalt peatuda küsimusel, kuidas sai algselt kõne all olev mõrd järve paigaldatud, sest mõrra ehituses käesolevalt vaidlust ei ole tõusetunud. Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxi sõnul ühe loaga võib olla ainult üks kariaed – tema hinnangul, kui on kaks mõrda ja need pannakse kokku, nad peavad olema tiibadega koos seotud. Need mõrrad aga, mis nemad järve panid, olid kõik eraldi. Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxile on tema sõnul ka inspektor rääkinud, et mõrda nii panna ei tohi. Samas Ove Kalme andis korralduse mõrd püügile panna ning ta ise oli ka paadis ja juhendas protsessi. Tunnistajad hakkasidki Ove Kalme korraldusel tööle ja mõrda järve paigaldama. Tunnistaja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxi teada on Ove Kalme alati selliseid mõrdasid pannud ja ta rääkis, et selliseid võib panna. Tunnistajad Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx küsisid Ove Kalme käest, kas selliseid mõrdu võib püügile panna ning Ove Kalme vastas, et võib. Tunnistajate sõnul kuulus järve paigaldatav mõrd Ove Kalmele. Mõrda käidi hiljem tunnistajate poolt kontrollimas Ove Kalme palvel mitmel korral ja Ove Kalme otsustas kontrollimise sageduse. Sama aasta suvel aga võtsid inspektorid mõrra järvest välja. Kohus siinkohal juhib tähelepanu ka sellele, et kohtuistungil on tunnistaja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx mõrra ehitust mõnevõrra erinevalt kirjeldanud, kuid kohtu hinnangul ei ole mõrra põhilistes ehituslikes eripärades (sh nt kahe kariaia olemasolus) käesolevalt vaidlust ning kohus sellel pikemalt ei pea vajalikuks peatuda.
27. Süüdistatava Ove Kalme ütluste kohaselt tunnistab ta 03.04.
28. a firmale Xxxxxxxxxxxx OÜ kuuluvate mõrdade paigaldamist Peipsi järve.
29. a alguses väljastati kaks mõrda mõrrajadas luba Põlva piirkonnas PÕ tähistusega. Samas Ove Kalme hinnangul nimetatud mõrd ei ole üks mõrd kahe kariaiaga, vaid see on kaks mõrda eraldi kariaedadega, eraldi mõrra kottidega ning selle juhtaed on jaotatud kolme ossa. Kuigi Ove Kalme selgitas kohtule ka mõrra mõõtudega seonduvat, siis kohtu hinnangul mõrra mõõtude osas käesolevalt vaidlust ei ole ja kohus sellel rohkem ei peatu. Ove Kalme sõnul see mõrd on piisavalt pikk, et kala saaks ujuda vabalt igale poole - kala läheb kas tiivast üle või ka alt läbi. Mõrd oli kalda pool tähistatud ühe lipuga ja järve pool kahe lipuga. Ove Kalme tunnistab, et püügivahendile oli pandud vale number, sest ilmselt kalurid eksisid märke panemisega, kuigi tegelikult oleks pidanud püügivahendile panema numbriks
30. Ka püügipäevikusse pandi kalurite poolt number
31. Selline eksitus võis olla tekkinud seoses süüdistatava käekirjaga ja kalurite poolsest numbritest valesti aru saamisega. Ove Kalme enda sõnul märkide paigaldamist kaluritele ette ei öelnud ning jättis selle nende teha eeskirjade järgi ja korrektselt. Kalurid tegelesid sellega ja vastutasid ise kalapüügi eest järvel. Tunnistaja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxi sõnul ta ühel korral ajas tähised järvel olles segamini, kuid ei osanud öelda, millal see täpsemalt aset leidis. Ove Kalme mäletamist mööda Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx mõrra ehituse kohta küsimusi ei esitanud, sest eesmärk oli kala püüda ja saaki saada. Kaluritel ei olnud ettekujutust, milliste mõrdadega ja kuidas püüda. Mõrda käisid kontrollimas Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx, vahest ka viimase isa. Mõrdade tühjendamine sõltub Ove Kalme hinnangul kalasaagist, ilmastikust ja turuseisust. Kui kala on palju, käiakse isegi kaks korda päevas. Kui kala ei tule palju, võib oodata nädala, teinekord isegi kaks nädalat. Igal juhul pidi nii kontrollima, et ettevõte saaks värsket kala. Kalurid pidid loa järgi tegelema kalapüügiga ja järgima kõiki kalapüügieeskirju - nad vastatavad ise kogu kalapüügi eest, mis järvel toimub. Mõrd mõrrajadas püügiluba on alati PÕ luba.
32. Kriminaalasjas ei ole vaidlust ka selles, et 20.02.
33. a tuvastasid keskkonnakaitseinspektorid Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx Peipsi järvel koordinaatidel N: 58,82096 E: 27,07452 (puidust tokk tähisega PÕ6), N: 58,82119 E: 27,07419 (mõrrakoti suu), N: 58,82257 E: 27,07800 (puidust tokk lipuga), N: 58,82230 E: 27,07709 (mõrrakoti suu), N: 58,82273 E: 27,07873 (pudel) ja N: 58,82341 E: 27,08110 (võrgujada lõpp) kahe kariaiaga mõrra (vt ka mõrra skeem, tl II, lk 12, 29-30). Mõrrakeres olid näha elusad ja surnud kalad. Elusad kalad inspektorite poolt loendati ja lasti järve tagasi, surnud kalad aga pakendati kaasavõtmiseks. Nimetatud asjaolusid kinnitavad ka 21.02.
34. a sündmuskoha vaatlusprotokoll koos mõrra skeemi ja fotodega (II kd, tl 1-12), 25.02.
35. a mõrra vaatlusprotokoll koos skeemide ja fotodega (II kd, tl 14-24, 29-31), süüdistatava Ove Kalme ning tunnistajate Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxi, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi ütlused. Kõne all olev mõrd on mõõdetud mõõtmisõigust omava ametniku poolt ja taadeldud mõõtevahendiga (II kd, tl 25-27). Vaidlust ei ole ka selles, et püügivahend märgistusega PÕ-6 kuulub OÜ-le Xxxxxxxxxxxx ja oli püügil kalapüügiloa nr PÕ190016 (kalateade nr 392969) alusel ning see asetati Fleet Complete, OKAS ja OP-KKI andmebaaside väljatrüki ja andmete omavahelise kõrvutamise, analüüsi (II kd, tl 35-41) kohaselt püügile 18.04.
36. a muuhulgas Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi poolt paadiga BMB-001 (II kd, tl 61-62), kes on ka kalapüügiloale (II kd, tl 39) kalurina märgitud, ning Ove Kalme poolt paadiga GMA-
37. Mõrra püügile paigaldamist 18.04.
38. a kinnitab ka 18.04.
39. a esitatud kalateade (II kd, tl 42). Kalalaevad GMA-280 ja BMB-001 on sõitnud täpselt nende lippude vahel, kus inspektorid eemaldasid mõrra, mille juhtaia mõlemas otsas paiknes kariaed ja mõrrakott. Kalalaevade liikumisteekond ja kiiruse vähenemine korduvalt 0-ni tõendab mõrra järve püügile paigaldamist. OKAS ja Fleet Complete andmebaaside võrdlusel on näha, et iga kord, kui püügiloa nr PÕ190016 alusel on tehtud kalateade (ajavahemikus 18.04.
40. a – 21.07.
41. a), on ka kalalaevad BMB-001 ja GMA280 käinud leitud mõrra juures. Selliselt toimiti ka siis, kui nimetatud püügiloa number muutus (vt II kd, tl 44-45, 68-84). Mõrra juures viibimise ajavahemik, s.o alla tunni, tõendab, et mõrda püügilt ära ei võetud ja mõrra juures käidi muuhulgas kala kokku kogumas. Politsei- ja Piirivalveameti 06.04.
42. a teatisest (II kd, tl 85-89) nähtub, et 18.04.
43. a registreerisid Omedust Peipsi järvele mineku Ove Kalme, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx. Kutseregistri väljavõtted kalurite Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi kohta (II kd, tl 57-58) tõendavad, et Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx on kutselised rannakalurid. Registriandmete väljavõte väikelaevade (kalalaevad BMB-001 ja GMA-280) kohta ja väikelaevajuhi tunnistuse andmete kohta (II kd, tl 59-64) tõendavad püügil kasutatud kalalaevade tehnilisi andmeid ning väikelaevajuhi tunnistuse andmete päringu väljatrükk Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxile ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxile väikelaevade juhtimisõigust kinnitava dokumendi väljastamist (II kd, tl 65-66). On oluline ka märkida, et süüdistatav ja tema kaitsja ei ole eitanud, et süüdistusaktis nimetatud ja 18.04.
44. a püügile pandud mõrd süüdistusaktis välja toodud ajal ja kohas püügile asetati ning mõrra fikseerimine ja mõõtmine on toimunud õiguspäraselt ja kohtule esitatud tõendid on rikkumise tõendamisel lubatavad. Ka kohtu hinnangul on asjas kogutud tõendid õiguspärased ja lubatavad.
45. Tunnistaja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxi kinnitusel oli ka
46. aastal mõrd, mida käidi kontrollimas, järve paigaldatud samamoodi nagu
47. aastal. Tunnistajate Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi ütlused riimuvad selles, et
48. a kevadel aprilli lõpus kutsus Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx, kes oli Ove Kalme heaks töötav kalur, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi appi mõrda panema. Järvele minnes olid püügivahendid juba paati pandud ning mindi kahe paadiga, teises paadis oli Ove Kalme. Kokku läks järvele kolm inimest – Ove Kalme, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx. Püügivahendid asusid Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi paadis, kuid tegemist oli Ove Kalme mõrraga ja seda paigaldati tema soovil. Tunnistaja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi sõnul olid Ove Kalme paadis ankrud, lipud ja nöörid. Kõigepealt panid nad järve ankrud, siis esimese mõrra, siis juhtaia, siis mõrra, s.o kokku kaks mõrda ja kaks kariaeda - oli esimene mõrd, siis oli juhtaed, siis juhtaed ja mõrd. Ove Kalme märkis ära punktid, kust peab alustama. Mõrd kuulus Ove Kalmele ja mõrra valis paigaldamiseks välja Ove Kalme, ta aitas ka mõrra järve panekul ankruid laiali tõmmata. Tunnistaja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx on arutlenud ka selle üle, kas mõrda on võimalik vette paigaldada sirgjooneliselt, kuid käesolevalt ei ole kohtu hinnangul selles osas sisulist vaidlust ja kohus sellel edaspidiselt ei peatu. Tunnistaja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi hinnangul mõrrad said järve nagu vastassuunaliselt pandud, s.o juhtaed, ühelt poolt mõrd ja teiselt poolt mõrd - kaks mõrrakeret olid vastassuunalised. Tunnistaja hinnangul on keelatud mõrda niimoodi panna. Üks kord käis ta koos kolleegiga ka vastassuunalist mõrda kontrollimas, mida Ove Kalme aitas laiali vedada.
49. Tunnistaja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi sõnul 20.02.
50. a tuvastasid nad eelinfole tuginedes püügil oleva mõrra (mõrra kerel oli sulgur kinni ja mõrra suu oli avatud). Mõrra koordinaadid võeti mõrrasulguri juurest kalalaeva GPS seadme Lowrance HDS9 abil. Ujukid näitasid, et mõlemal pool on kariaiad, mis asusid üksteise suhtes vastakutti. Mõrra juhtaiad olid vastakuti ning mõlemal pool juhtaeda olid mõrra kered. Tegemist oli rikkumisega, sest mõrral oli kaks kariaeda. Luba PÕ-6 aga nägi ette, et on mõrd mõrrajadas. Selline mõrdade paigaldus ei olnud mõrd mõrrajadas. Luba oli välja antud Xxxxxxxxxxxx OÜ-le. Kuna tegemist oli kalapüügieeskirjades kirjeldamata püügivahendiga, pidid inspektorid selle rikkumise lõpetama ja nimetatud mõrra püügilt eemaldama. Peipsil on mõrral lubatud ainult üks kariaed. Kahe kariaiaga mõrra puhul on selle püügivõimsus, püügikoormus juba topelt. Kala, mis vastu juhtaeda läheb, läheb kas paremale või vasakule kalakotti. Sellisel juhul aga püügikoormus suureneb, mistõttu on vaja reguleerida mõrdade arvu Peipsil. Mõrd mõrrajadas mõrd ongi välja töötatud sellise põhimõttega, et kui kala valib teise suuna, siis ta pääseb, aga sellel mõrral, mis veest välja võeti, oli mõlemale poole tupik.
51. Süüdistatava Ove Kalme ütluste kohaselt läks ta 18.04.
52. a koos Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxiga Peipsile ning nad paigaldasid samasuguse mõrra nagu
53. a aprillis, s.o kaks mõrda juhtaedadega.
54. Kohtu hinnangul on kogutud tõenditele tuginedes võimalik objektiivselt tuvastada, et 03.04.
55. a Peipsi järvest välja võetud mõrral oli vale tähis, s.o JÕ-129, mis ei vastanud ühelegi kutselise kalapüügi registris kirjas olnud kalapüügiloale. Kalapüügieeskirja § 13 lg 2 esimesel lause kohaselt püügivahendid peavad olema märgistatud identselt kalapüügiloale kantud märgistuse numbriga. Märgistus peab võimaldama kalapüügiloa omanikku kindlaks teha veekogul või loa andja juures. Praegusel juhul see aga nii ei olnud. Samuti olid 03.04.
56. a ja 18.04.
57. a inspektorite poolt kaasa võetud mõrrad

§ 10

lg 5 mõttes

-is loetlemata ja kalapüügieeskirjas kirjeldamata püügivahendid, s.o ebaseaduslikud püügivahendid. Nimetatud mõrdade Peipsi järve paigaldamisel osales nii 03.04.

1. a kui ka 18.04.
2. a Ove Kalme koos tema alluvuses töötavate kaluritega. Järelikult oli Ove Kalme mõrdade püügile paigaldamises mõlemas kuriteoepisoodis kaastäideviija – KarS § 21 lg 2 sätestab, et kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (kaastäideviijad). Kaastäideviimine on ka see, kui mitme isiku ühine ja kooskõlastatud tegu vastab süüteokoosseisu tunnustele. Kohus käesolevas menetluses Ove Kalme alluvuses töötanud kalurite tegevuses süüteokoosseisu tuvastama ei hakka, sest nimetatud isikute osas on kriminaalmenetlus kohtueelses menetluses otstarbekuse kaalutlustel lõpetatud.
3. Kalapüügieeskirja (KPE) § 7 lg 2 p 1 esimene ja neljas lause sätestavad, et lubatud lõkspüünis on muuhulgas mõrd, s.o püünis, mis koosneb juhtaiast, vajaduse korral tiivast või tiibadest, mis moodustavad kariaia, ja ühe või mitme pujusega varustatud kuni kahest pealt kinnisest mõrrakerest. Mõrra alaliigid on sätestatud lõikes 3 ja osa neist on näidatud joonisel lisas
4. Sama paragrahvi lõike 3 p 6 kohaselt on lubatud mõrra alaliigiks muuhulgas mõrd mõrrajadas, s.o mõrd, mis püügile panekul asetatakse samasuunaliste juhtaedadega ühendatuna jadasse. Jadasse asetatuna võivad mõrrad paikneda ühel või mõlemal pool juhtaeda ning nende juhtaiaga ühendamiseks võib kasutada lisajuhtaedu. KPE lisas 1 on kajastatud visuaalselt mõrra osad. KPE § 17 lg 1 järgi kaks või enam samasuunaliselt püügile asetatud avavee- ja ääremõrda võib juhtaedade või lisajuhtaedade abil ühendatult asetada mõrrajadasse, arvestades § 28 punktis 3, § 42 lõikes 2 või § 46 lõikes 2 sätestatud tingimusi (mõrdade ja nende paigutamise mõõtmed).
5. Kohtu seisukohalt KPE § 17 lg 1 määratlebki sisuliselt nõuded püügivahendite püügile asetamisele ning selle kohaselt kaks või enam samasuunaliselt püügile asetatud avavee- ja ääremõrda võib juhtaedade või lisajuhtaedade abil ühendatult asetada mõrrajadasse. Samas tunnistajate Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxi, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxi, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi ning tegelikult ka süüdistatava Ove Kalme enda ütlustest tuleneb (võttes arvesse ka teisi tõendeid kogumis), et Ove Kalme initsiatiivil, korraldusel ja kaasalöömisel asetati Peipsi järve nii 03.04.
6. a kui ka 18.04.
7. a kahe kariaiaga mõrd, mille mõrrakered olid asetatud püügile vastassuunaliselt ning need olid ühendatud vastassuunaliselt toimiva juhtaiaga. Ove Kalme seisukohta, et tegemist oli kahe mõrraga eraldi kariaedadega või mõrraga mõrrajadas, ei kinnita ükski teine asjas kogutud tõend. Selline tõlgendus on kohtu hinnangul ka meelevaldne. Vastavalt KPE §-le 7 lg 2 p 1 on Peipsi järvel lubatud kala püüda vaid mõrraga, millel on üks kariaed. Tegemist ei olnud ka KPE-s lubatud mõrd mõrrajadas püügivahendiga, kuivõrd vastavalt KPE §-le 7 lg 3 p 6 on lubatud lõkspüüniseks mõrd mõrrajadas - see on mõrd, mis on püügile panekul asetatud samasuunaliste juhtaedadega ühendatuna jadasse. Kalapüügieeskiri kohustab mõrrajadade korral ühendama mõrrad omavahel juhtaia või lisajuhtaiaga samasuunaliselt – mõrrad ei ole ühendatud jadasse KPE § 7 lg 3 p 6 tähenduses, kui juhtaia mõlemasse otsa on ühendatud vastassuunaliselt kaks mõrra kariaeda. Nimelt sellisel juhul mõrra kariaiad ei ole ühendatud juhtaiaga samasuunaliselt, vaid vastassuunaliselt. Sama suund tähendab sisuliselt seda, et mõlema mõrra pära ja kariaed asetsevad juhtaiaga ühendatuna samasuunaliselt, s.o samas otsesuunas – kui piltlikult väljendudes kaks kariaeda üksteise peale tõsta, siis oleksid nad mõlemad ilmakaarte suhtes samasuunalised ja kattuksid üksteisega kuju poolest. Sellisel juhul on ka kaladel võimalik tagasi ujudes pääseda mõrrakotti sattumisest. Ove Kalme mõrdade paigutuse puhul aga ei ole vahet, mis suuna kalad valivad, sest nad satuvad igal juhul mõrrakotti - tunnistaja Pxxxxx Jaxxxxxx ja asjatundja xxx xxxxxkinnitusel kala vastu juhtaeda sattudes ujub kas paremale või vasakule. Ka asjatundja xxxxx xxxxxxxxi ole seda väidet kahtluse alla seadnud, lisades, et kala võib ujuda ka sügavamale. Järelikult Ove Kalme hinnang, et kala ujub, kuidas ise tahab, on iseenesest ilmselt õige, aga tõele ei vasta, et kala oskab kindlasti vastu juhtaeda ujudes koheselt tagasi ujuda, ujuda juhtaiast üle või alt mööda ja pääseb seega vastassuunaliselt asetatud mõrrakeredesse sattumast. Seega olid Ove Kalme, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxi ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxi poolt püügile asetatud ning 10.07.
8. a järvest inspektorite poolt eemaldatud ning Ove Kalme, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi poolt püügile asetatud ning 20.02.
9. a järvest inspektorite poolt eemaldatud kahe kariaiaga mõrrad nõuetele mittevastavad püügivahendid, kuna need ei vastanud ühelegi kalapüügieeskirjas kirjeldatud püügivahendile ning neid ei ole lubatud Peipsi järvel kasutada. Mõrrad, mis on vastassuunaliselt asetatud mõrrakerede ja kariaedadega ühe katkematu juhtaiaga ühendatud, ei vasta ka mõrd mõrrajadas kirjeldusele. Samuti ei ole eluliselt usutav, et kahel erineval aastal on ilmastikuolude tõttu sattunud mõrrakered vastassuunaliselt - kariaiad tuleb ikka kaluritel paigaldada vastassuunaliselt, tehes seda teadlikult ja tahtlikult. Loodusjõud väga suure tõenäosusega ei suuda kinnitatud kariaedasid 90 või 180 kraadi ümber pöörata, mida on kinnitanud ka asjatundja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx. Sellele väitele ei ole vastu vaielnud ka asjatundja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx.
10. Kohtu jaoks ei ole ka eluliselt usutav ja on ilmselt enda õigustamiseks Ove Kalme poolt väidetud, et kalurid Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx ei olevat temalt küsinud, kas 03.04.
11. a Peipsi järve paigaldatud mõrd on seaduslik. Nimelt mõlema tunnistaja ütluste kohaselt nad mõrra ehituslikele eripäradele ka Ove Kalme tähelepanu juhtisid, kuid viimane sellele vaatamata korraldas mõrdade järve paigaldamise ja osales selles ka ise. Kohtul ei ole alust tunnistajate ütluste usaldusväärsuses kahelda. Küll aga on Ove Kalmel huvi näidata tunnistajaid isikutena, kes kõige eest ainult iseseisvalt vastutasid ning pisendada enda rolli rikkumise toimepanemises. Tegelikkus oli aga vastupidine – tunnistajate ütlused riimuvad ka selles, et Ove Kalme pidevalt korraldas nende kalapüügiga seonduvat tööd, sh käis ka järvel mõrdasid paigaldamas ning seda nii 03.04.
12. a kui ka 18.04.
13. a episoodis.
14. Tunnistaja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxi sõnul tähendab mõrd mõrrajadas seda, et tuleb kariaed, siis tuleb juhtaed, siis uuesti kariaed ja uuesti juhtaed, aga kariaiad ei tohi seista vastassuunaliselt. Küll aga ka ilmastikuolud võivad kariaedade paiknemist mõjutada. Kahte mõrda vastassuunaliselt püügile panna ei tohi, kariaiad ei tohi seista vastassuunaliselt, küll aga küljega võivad olla paigutatud. AsjatundjaxIxxxxxxxxxxxxon samuti selgitanud, et mõrrapärad ei tohi olla vastakuti, peavad olema ühesuunaliselt, see on Peipsil üldine nõue. Ka juhtaiad peavad olema samasuunalised. Tuul võib ka neid kanda, kuid neid ei saa panna 180 kraadise sirge peale. Juhtaiad ei tohi olla ka täisnurga all. Kalapüügieeskiri ei luba Peipsi järvel püüda mõrraga, millel on rohkem kui üks kariaed. Ove Kalme püügivahendid ei vastanud samuti mõrd mõrrajadas ettenähtud püügivahendi nõuetele. Ove Kalme mõrdadel oli üks katkematu juhtaed ja selle mõlemas otsas kariaed koos mõrrakerega, aga püügivahendit ei muudaks seaduslikuks ka see, kui tegemist oleks kahe omavahel kokku ühendatud mõrraga, sest see ei vasta KPE § 7 lg 3 p-s 6 sätestatule. Juhtaia eesmärk on suunata kala kariaeda ja mõrrapärasse, juhtaed toimib suunaga mõrrapära poole.
15. Kuigi kohtusse asjatundjana ülekuulamisele kutsutud Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx on vastupidiselt asjatundja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxle ja ka tunnistajatele asunud seisukohale, et vastassuunaliselt paigaldatud kariaedadega mõrd on kalapüügieeskirja (KPE) kohaselt lubatud mõrd, nõustub kohus prokuröriga, asjatundja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxga ja ka ülekuulatud tunnistajatega, et selline mõrd ei ole KPE kohaselt Peipsi järvel lubatav mõrd. Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx esitas kohtuistungil enda nägemuse lubatud mõrdade ehitusest ning vähemalt Ove Kalme poolt paigaldatud mõrdade osas selline nägemus ei lähe kokku kalapüügieeskirjas sätestatuga, millest on ühtemoodi saanud aru nii tunnistajad, asjatundja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx kui ka tegelikult kohus. Samuti ei ole Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxul enda sõnul asjatundjana kogemusi kalapüügil siseveekogudel, sest ta on püüdnud kala vaid merel. Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxu poolt esitatud seisukohad tuginevad peamiselt tema enda sisemisele veendumusele ja arusaamisele, sest ta on ka ise tunnistanud, et peale kalapüügieeskirja ja kalapüügiõiguse tasumääradele ta teistele allikatele (nt seletuskirjadele, teadlaste arvamusele vms) arvamust andes ei tuginenud. Kohus möönab, et ilmselt ka Ove Kalme poolt asjatundjale esitatud lähteandmed ei pruukinud olla objektiivsed ja erapooletud. Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxu sõnul ta ka ei käinud tutvumas Ove Kalme mõrdadega. Kohus ka kohtuistungil tajus, et Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxul esineb teatud subjektiivne vastumeelsus kalapüügieeskirjas sätestatu suhtes ning ta ei suutnud anda sisulist vastust küsimusele, miks tema hinnangud ei riimu kalapüügieeskirjas ja selle seletuskirjas kirjeldatuga, korrutades vaid, et mõistet „samasuunaline“ ei ole määruses defineeritud. Ka mõrd mõrrajadas mõrraga merel ei püüta. Veelgi enam, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx möönis, et pärast istungit ta ilmselt enam õpilastele Ove Kalme näitel sellist mõrdade paigaldamist ei soovita ning mõrdade paigaldamiseks tuleb nõu siiski küsida KKA inspektoritelt. Kohus nõustub seetõttu prokuröriga, et Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxu ütlused on mõrd mõrrajadaga seonduvate selgituste osas ebausaldusväärsed ja jätab need tõendite kogumist selles osas kõrvale. Usaldusväärsemad on kohtu hinnangul asjatundja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx ja tunnistajate ütlused. Kohtu seisukohalt mõistet „samasuunaline“ ei peagi kalapüügieeskirjas defineerima, sest sisuliselt tähendab see tavapärasele elukogemusele tuginedes, et mingi ese on oma kuju raames ilmakaarte suhtes samas suunas (nt samasuunalised autod vms). Samasuunaliselt ei ole mõrra kariaiad paigutatud sellisel juhul, kui neile peale vaadates on mõrra kariaiad piltlikult väljendudes nagu teineteisest vastassuunaliselt eemalduvad nooled, nagu olid Ove Kalmel, s.o (<-------->) või üksteise vastu pandud nooled (----><----). Samasuunaliselt on mõrra kariaiad paigaldatud sellisel juhul, kui need nn nooled näitavad samas suunas (---->---->). Sellised mõrrad võivad olla paigutatud ka üksteisele külgedele. Ka asjatundja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx on selgitanud, et mõrrapärad peavad olema samasuunaliselt ja ühendatud samasuunaliste juhtaedadega (s.o järgmine juhtaed algab eelmise mõrra kariaiast ja lõpeb päraga). Nimetatud seisukohta toetab ka kalapüügieeskirja 17.05.
16. a seletuskiri nr 16-0571/01 (leitav https://eelnoud.valitsus.ee/main#S8kzwTTt): seletuskirja kohaselt samasuunaliselt tähendab, et juhtaia ühes otsas on kala koguv osa (kariaed ja kere) ning selle külge, vajaduse korral lisajuhtaia abil, kinnitatud (samasuunaliselt) teine juhtaed ja edasi selle juhtaia juurde kuuluv kala koguv osa. Kusjuures kalapüügieeskirja kohaselt peavad ka merel paiknema kariaiad järjestikku juhtaia ühes otsas koos mõrrakeredega. Seega ei tea Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx ilmselt ka merepüügil kehtivaid reegleid. Sisuliselt ka üle kuulatud tunnistajad nentisid, et mõrdu tohib paigaldada samasuunaliselt ja külje peale. Siinkohal on eluliselt ebausutav, et väga pika kalandusalase kogemusega Ove Kalme lihtsalt pahaaimamatult eksis kalapüügieeskirjas sätestatud nõuetest mitte arusaamisega – ta sai aru, mida tähendab samasuunaline, sest ta on ka ise kohtuistungil selgitanud, et on selliselt järve mõrdasid paigaldanud alates
17. aastast ning ei osanud vastata kohtu küsimusele sisuliselt, miks ta on ka pärast eelmisi tähelepanujuhtimisi ja kohtumenetlusi jätkanud selliselt mõrdade paigaldamist.
18. Asjaolud, et süüdistatav ei soovi õigusaktis sätestatut järgida ning püüab maksma panna oma ettekujutust sellest, kuidas on õige mõrrad püügile paigaldada, ei muuda viidatud õigusakti ja selle sätteid ebaselgeks. Samuti ei muuda õigusaktides soovitud jooniste puudumine õigusaktis sätestatut ebaselgeks, kuna käesoleval juhul kalapüügieeskirjas (ja ka varasemalt Keskkonnainspektsiooni kodulehel) kajastatud joonistel on ainult illustreeriv tähendus. Mitte üheski õigusaktis ei ole kirjas, et nimetatud joonised tuleb aluseks võtta mõrdade ehituse määramisel, selline Ove Kalme ja tema kaitsja tõlgendus on meelevaldne. Kalapüügieeskirja lisas 1 esitletud joonis kujutab endast mõrra osade defineerimist ja ei ole mõeldud fikseerimaks näiteks mõrd mõrrajadas mõrra ehitust või selgitamaks, kuidas tuleb aru saada mõistest „samasuunaline“. Nimetatu kehtib ka joonisele, mis kajastab püügivahendite vahekaugusi ja jadade pikkusi Peipsi-, Lämmi- ja Pihkva järves (vt III kd, tl 36, leitav ka veebiaadressilt https://rannakalurematerjalid.ut.ee/puugivahendite-puugile-asetamise-nouded/). Tõlgendus, et kalapüügieeskirja lisas 1 ning püügivahendite vahekaugusi kajastavate mõrdade joonised kujutavad endast sisuliselt samasuunaliste mõrdade paigaldamise õpetust, on meelevaldne ja ei tugine kalapüügieeskirja sätetele. Joonisel 1 on kujutatud erineva kujuga ühe mõrra mõrrakeresid, püügivahendite vahekauguste joonisel on aga kajastatud näitlikult lubatud mõrdade osade vahekaugused. Veelgi enam, mõrdade vahekauguste joonisel on samas avaveevõi ääremõrrad kujutatud kohtu arusaamist mööda samasuunalistena (s.o ---->---->). Samuti asjaolu, kui kaebaja arvates tema tegevus püügivahendite paigaldamisel ei tekita looduskeskkonnale rohkem kahju, ei anna talle õigust püügivahendeid omatahtsi ümber kujundada. KPE-s sätestatud nõuded on nii Keskkonnaministeeriumi kui ka Keskkonnaameti esindaja kinnitusel teaduspõhised ning nende omavoliline ümberkujundamine ei ole lubatud. Kuigi Ove Kalme koos kaitsjaga on korduvalt viidanud, et KKI ja KKA ei ole kaluritele edastanud kalapüügieeskirja selgitavaid jooniseid, siis asja materjalidest ka ei nähtu, et Ove Kalme oleks KKI, KKA poole nimetatud jooniste saamiseks kunagi pöördunud. Vastupidi, Ove Kalme on võtnud illustreerivad jooniseid ja omistanud neile sellise õigusliku tähenduse, mida tegelikult ei eksisteeri.
19. Seega olid Ove Kalme, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi, Jxxxxxxxxxxxxx ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxi poolt püügile asetatud ning 17.10.
20. a ja 20.02.
21. a järvest eemaldatud mõrrad nõuetele mittevastavad püügivahendid, kuna need ei vastanud ühelegi kalapüügieeskirjas kirjeldatud püügivahendile (sh mõrd mõrrajadas kirjeldusele) ning neid ei ole lubatud Peipsi järvel kasutada. Mõrrad, mis on vastassuunaliselt asetatud mõrrakerede ja kariaedadega ühe katkematu juhtaiaga ühendatud, ei vasta mõrd mõrrajadas kirjeldusele. Samuti ei ole eluliselt usutav, et kahel erineval aastal on ilmastikuolude tõttu sattunud mõrrakered vastassuunaliselt. Ka tunnistaja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx on selgitanud, et hoovused selliselt mõrrakerede asukohta ei saa muuta. Asjatundja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx sellele vastu vaielnud ei ole. 21.

§ 71

lg 1 p 1 kohaselt kalapüüginõuete tõsisteks rikkumisteks kutselisel kalapüügil loetakse järgmisi kalapüügi või sellega seotud nõuete rikkumisi: 1) nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artiklis 42 nimetatud tõsised rikkumised. EL Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 42 p 1 (

1. a)kohaselt on määruse kohaldamisel tõsine rikkumine tegevus, mida sama määruse artiklis 3 kehtestatud kriteeriumitele käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina. EL Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 3 p 1 (
2. e)kohaselt käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina tegevust, kui on kasutatud keelatud või nõuetele mittevastavaid püügivahendeid. Eeltoodust tulenevalt on Ove Kalme tegevus määratletav

§ 71lg 1 p 1 märgitud tõsise rikkumisena. 22. Kar

S § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus. KarS § 16 lg 1 sätestab, et tahtlus on kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus. KarS § 16 lg 3 kohaselt isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohtu hinnangul on Ove Kalme 03.04.

1. a ja 18.04.
2. a KPE-s kirjeldamata mõrrad püügile pannud vähemalt otsese tahtlusega, sest ta on viimase 25 aasta jooksul omanud kutselist kalapüügiõigust ja ta on ilmselgelt teadlik kalapüügile kehtestatud nõuetest ning on tegutsenud vastavas valdkonnas pikka aega. Kitsas valdkonnas tegutsev inimene peab olema kursis selles valdkonnas kehtestatud reeglitega.

§ 41

lg 4 kohaselt võib kalapüügiloale kanda ainult sellise kaluri nime, kellel on vähemalt rannakaluri neljanda taseme kutsekvalifikatsioon kutseseaduse tähenduses. Kui isikul seda kutsekvalifikatsiooni ei ole, ei saa ta seega iseseisvalt seaduslikult kalurina tegutseda. Rannakaluri kutsekvalifikatsiooni saamiseks tuleb läbida koolitus ja sooritada kutseeksam. Koolitusel käsitletakse mh põhjalikult erinevate püügivahendite ehitust, sh mõrra osasid ja nende püügile paigaldamist (vt Rannakalur, Tase 4, e-õppematerjal, https://rannakalurematerjalid.ut.ee/morraosad/). Asetades kogenud kalamehena koos temale alluvate kaluritega Peipsi järve nõutele mittevastavad mõrrad, Ove Kalme teadis ja möönis, et ta paneb toime kalandusalase rikkumise. Samuti nähtub tunnistaja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx ütlustest, et Ove Kalmele on juba

1. aastal selliste mõrdade ebaseaduslikkuse osas tähelepanu juhitud. Veelgi enam, Ove Kalme kinnitusel pani ta selliselt mõrdu püügile juba alates
2. aastast.
3. Süüdistatav Ove Kalme selgitas, et ilmselt panid 10.07.
4. a järvest välja võetud mõrrale vale tähise tema alluvuses töötavad kalurid, sest lugesid Ove Kalme käekirja valesti. Kohtul ei ole kogutud tõenditele tuginedes selles väites alust kahelda. Ka tunnistaja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxi sõnul oli ta ühel korral järvel olles eksinud mõrratähisega, kuid ta ei osanud öelda, millal see juhtus. Kaluri kalapüügiloa kohaselt pidi märgistuseks olema PÕ-72 (I kd, tl 149, 159-169). Kaluritel ja Ove Kalmel ei olnud kohtu hinnangul tegelikult põhjust mõrda vale numbriga tähistada, sest selline rikkumine on suurema vaevata keskkonnakaitseinspektorite poolt igal ajal avastatav. Sellisel juhul on võimalik tuvastada ka mõrdade omanik. Järelikult paigaldasid mõrdadele vale tähise väga suure tõenäosusega Ove Kalme kalurid hooletusest KarS § 18 lg 3 mõttes. Kohus on seisukohal, et vale tähise paigaldamist ei saa seetõttu süüdistatavale Ove Kalmele ette heita, sest rikkumise eest vastutasid ilmselt teised kalurid. Ka tunnistajate Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxi ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxi ütlustest tuleneb, et nemad tegelesid mõrdade tähiste paigaldamisega ja ütlustest ei nähtu, et tähiseid oleks paigaldanud Ove Kalme. Ove Kalmele ka ei saa üle kanda teiste füüsiliste isikute rikkumistega kaasnevat vastutust. Järelikult tähise JÕ-129 paigaldamise osas on tõusetunud KrMS § 7 lg 3 kohaselt kahtlused, mida kriminaalmenetluses enam kõrvaldada ei saa, ja mis tuleb seega lugeda Ove Kalme kasuks. Järelikult tuleb Ove Kalme esimeses episoodis vale mõrratähise paigaldamises õigeks mõista. II.2 23.07.
5. a kuriteoepisood
6. Vaidlust ei ole samuti selles, et Ove Kalme käis koos Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxga 23.07.
7. a Peipsi järvel Jõgeva maakonnas Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx-le kuuluva kalapüügiloa alusel koordinaatide N: 58 47,219 E: 27 04,391 ja N: 58 47,257 E: 27 04,467 läheduses järve asetatud mõrdasid nõudmas ehk teostas mõrrapüüki. Selle tulemusena toodi kaldale kuus kasti kala, mis nähtub ka 24.07.
8. a sündmuskoha vaatluse protokollist koos fotodega (III kd, tl 90-96). 24.07.
9. a kala loendamise akti kohaselt püüti 15 lutsu, 6 rääbist, 2 särge, 2 koha ja 441 ahvenat (II kd, tl 97). 24.07.
10. a asitõendi vaatlusprotokollist ning kalade massi ja pikkuse mõõtmise protokollist (II kd, tl 98-109) nähtuvad püütud kalade mõõtetulemused. 17.08.
11. a kalandusalase ekspertiisi akti (II kd, tl 114-116) kohaselt nimetatud ekspertiisialused kalad ei ole püütud õngpüünistega. Kuigi kaitsja on viidanud asjaolule, et kõiki püütud kalu ekspertiisis ei analüüsitud, siis kogumis tunnistajate ütlustega ei ole vaidluse all, et kõikide paadis olnud isikute peale kokku püüti ainult mõnikümmend kala ja nad kõik visati vette tagasi, s.o õngega püüdes reaalselt saaki ei saadud. Ka tunnistaja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx sõnul sellisel aastaajal ja ilmaga süüdistusaktis näidatud koguses kala püüda ei ole võimalik. Asjatundja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx samuti ei ole sellisele seisukohale vastu vaielnud. Ove Kalme ka ise kohtus selgitas, et kõne all olevad kalad on püütud mõrraga. Politsei- ja Piirivalveameti 29.07.
12. a päringuvastusest (II kd, tl 120-121) nähtub, et 23.07.
13. a kell 17.45 registreeris Ove Kalme oma väljumise väikelaevaga GMA280 Peipsi järvele. Väljumiskoht oli Omedu küla. Koos Ove Kalmega registreerisid väljumise ka Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx. Tagasi registreerimine on järvelt tehtud 23.07.
14. a kell 21.
15. Kell 18.32 ilmus radarile paat
16. mõrra koordinaatidele (N: 58 47,219 E: 27 04,391) ja viibis seal kell 18.45-19.15, seejärel liikus 14-15 km/h kiirusega koordinaatidele N: 58 48,484 E: 27 05,150 ja viibis seal kell 19.25-19.
17. Seejärel liikus paat teise mõrra koordinaatidele (N: 58 47,257 E: 27 04,467) ja viibis seal kella 20.05 – 20.27, peale mida võttis paat suuna kalda poole. Trajektoori järgi suunduti sadamasse. 13.10.
18. a Fleet Complete ja OKAS andmebaasi vaatlusprotokolli (II kd, tl 122-124) järgi oli 23.07.
19. a liikumistrajektoor nähtav Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxle kuulunud paadil EMA-043 (kalateade 446776, püügiloa nr PÕ200065, II kd, tl 124), kuid paadi GMA-280 liikumine ei olnud tuvastatav. Samuti ei ole kantud kalapüügipäevikusse püütud kalade koguseid. On oluline ka märkida, et süüdistatav ja tema kaitsja ei ole eitanud, et süüdistusaktis nimetatud ajal ja kohas aset leidnud ebaseaduslik püügitegevus on fikseeritud õiguspäraselt ja kohtule esitatud tõendid on rikkumise tõendamisel lubatavad. Ka kohtu hinnangul on asjas kogutud tõendid õiguspärased ja lubatavad.
20. Tunnistaja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi sõnul, kui ta asus Mustvee kordonis radarivaatlejana kell 20.00 vaatlust teostama, nägi ta eelnevalt KKI poolt antud koordinaatide suunas märgi liikumist. Märk jõudis KKI antud koordinaatidele, viibis seal mingi aja ja suundus kalda poole. Liikuval punktil ei olnud sisse lülitatud GPS seadet, muidu oleks see KKI programmis näha olnud. Peale nimetatud koordinaatidel viibimist võttis paat suuna kalda poole Omedu küla lõpu, s.o xxxxxxkinnistu suunas. Järvele oli vaatlemise hetkel registreeritud 2 alust, nendest ühel oli GPS sisse lülitatud. Paat EMA-043, millel GPS-seade oli sisse lülitatud, oli kaldast väga kaugel Peipsi järvel ja selle juhiks oli Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx. Tunnistaja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx ütlustest nähtub, et
21. a suve teises pooles või sügisel sündmuse toimumise ajal käis ta vist keskpäeval paadiga EMA-043, millel oli GPS peal ja mis oli registreeritud, oma püügivahendit kontrollimas. Sõites enda püügivahendi juurde, nägi Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx, et umbes 700-800 meetrit eemal üks harilik plekist kalapaat sõidab temale teadaolevalt mõrra asukoha juurde. Paat, mida ta nägi, oli põhimõtteliselt sarnane paadile, mis on Ove Kalmel, aga Peipsil on analoogseid paate palju. Tunnistaja nägi paadis rohkem kui ühte inimest, s.o 2-3 inimest. Kaldale tagasi tulles nägi Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx inspektoreid, kes ütlesid, et konfiskeerisid Ove Kalmelt kala.
22. Tunnistajad Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx on kinnitanud, et 23.07.
23. a mindi Ove Kalme paadiga Peipsi järvele spinninguga kala püüdma. Järvele otsustati minna ilmastikutingimuste tõttu õhtupoolikul peremehe Ove Kalme paadiga. Järvele minek registreeriti Ove Kalme telefoniga. Tunnistaja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi sõnul Ove Kalme algul ei tahtnud registreerida, aga keegi paadist küsis, kas järvele ei registreeri, et see on piiritsoon, siis Ove Kalme helistas oma telefoniga ja andis oma andmed, seejärel andis igaühele eraldi telefoni andmete edastamiseks. Kokku oli paadis 5 inimest. Mõte oli spinninguga kala püüda. Tunnistaja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx sõnul võtsid spinningu kaasa tema ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx. Paati juhtis Ove Kalme. Tunnistajate ütlused lahknevad selles, mitu kala püüti, kuid see asjaolu ei ole ka käesolevalt kohtu seisukohalt oluline – Ove Kalmele heidetakse ette mõrraga püütud kalade käitlemist ja ekspertiisiakti kohaselt Ove Kalmelt ära võetud kalu ei püütud spinninguga. Samuti ei ületanud püütud kalade koguarv mõnikümmend kala ja need visati tunnistajate ütlustele kogumis tuginedes väikese mõõdu tõttu vette tagasi. Ka Ove Kalme kinnitusel püüti kõne all olevad kalad mõrraga. Tunnistajate kinnitusel peale kalapüüki pakkus Ove Kalme välja minna mõrdasid vaatama. Mõrrad kuulusid Ove Kalme sõnul temale. Peatuti kahes või kolmes punktis. Mõrrast võeti kalad välja ja pandi kastidesse. Tunnistaja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx sõnul tegi esimese liigutuse peremees. Ove Kalme juhendas ja teised võtsid kala välja, Ove Kalme ka seal kahvaga tõstis. Tagasi kaldale tulles Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx küsis Ove Kalmelt, kas oli maha registreeritud ja Ove Kalme vastas, et ta registreeris kõik isikud järvelt maha. Paat randus Ove Kalme kinnistu juures ja kastid kaladega tõsteti kaldale. Tunnistaja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx sõnul visuaalselt mõni kala siputas seal. Tunnistaja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx hinnangul olid kalad kastis elus. Tunnistaja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx sõnul kalad kastis väga ei liigutanud. Kastid viis Ove Kalme kalda juurest eemale. Kaldale tulid inspektorid, kes ütlesid, et tegemist on ebaseaduslike kaladega ja need võeti kaasa. Tunnistaja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx sõnul, mida kinnitab ka telefoniga filmitud video (III kd, tl 27) kastides olnud kalad küll mingil määral liigutasid, kuid ei olnud sellises seisus, et nad oleksid vette tagasi laskmisel olnud veel eluvõimelised. Tunnistaja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx sõnul Ove Kalme palus esialgu öelda, et need kalad on püütud spinninguga, kuid tunnistaja sellega nõus ei olnud. Ka tunnistaja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi sõnul, kui inspektorid ära olid läinud, siis Ove Kalme tuli külaliste juurde ja ütles, et need pole tema mõrrad, et tal on mingid kriminaalasjad. Tunnistaja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx hiljem kuulis Ove Kalmelt, et paadil ei olnud GPS sisse lülitatud. Tunnistajad Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx on teinud ka fotod mõrdade kontrollimisest (III kd, tl 4-10).
24. Ove Kalme leiab, et ta ei ole teostanud mitte ebaseaduslikku kalapüüki, vaid on juba eelnevalt kinni püütud kala käinud välja võtmas ja toimetanud kaldale. Ove Kalme möönab seda, et ta polnud sisse lülitanud paadil GPS-seadet ja et ta ei teinud vastavat teadet kalade väljavõtmise kohta ja ei märkinud kalu püügipäevikusse. Aga süüdistatav ei leia, et ta oleks rikkunud kalapüügieeskirju- ja seadust selles kontekstis, nagu süüdistuses on välja toodud. Küll ta aga sisuliselt tunnistab süüdistusakti kolmandas episoodis temale ette heidetut. Ove Kalme tunnistab kalapüügieeskirjade eiramist osas, kui hõivas seaduslikult püügile asetatud mõrdadest omavoliliselt kala kalapüügiluba omamata ja ettevõtte omaniku teadmata. Ove Kalme enda sõnul hõivas ka 3 alamõõdulist koha. Selles osas on ta nõus kahju hüvitama ja kahetseb tehtut.
25. Kohtu hinnangul on kogutud tõenditele tuginedes võimalik objektiivselt tuvastada, et 23.07.
26. a Ove Kalme käis koos Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi, Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxga 23.07.
27. a Peipsi järvel Jõgeva maakonnas Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx-le kuuluva kalapüügiloa alusel järve asetatud mõrdasid nõudmas ehk teostas mõrrapüüki. Ove Kalme esialgselt keskkonnakaitseinspektoritele esitatud väited kalade püüdmise kohta spinninguga ei vasta tõele, sest 17.08.
28. a kalanduse ekspertiisi akt (II kd, tl 114-116) tõendab, et ekspertiisialused kalad ei olnud püütud õngpüünisega, s.o kaladel puudusid õngepüügile viitavad vigastused. Ka kohtuistungil Ove Kalme tunnistas, et eksis, kui rääkis inspektoritele spinningupüügist. Samas Ove Kalme leiab, et kui kalad on püütud seadusliku püügivahendiga, s.o mõrraga, siis nende kalade maale toomine ei ole ebaseaduslik – kalade püügi saab tagantjärele ära vormistada. Randumisel jäeti esitamata ka kalateade püütud kalade kohta ning ei täidetud püügiloas märgitud kaluri poolt Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx püügipäevikut. 29.

§ 5lg 1 sätestab, et muuhulgas kala võib püüda kalapüügiõiguse alusel.

Sama paragrahvi lõike 2 p 3 alusel kalapüügiõigus on muuhulgas kutselise kalapüügi õigus.

§ 30

lg 1 kohaselt kutselise kalapüügi vahendiga tohib kalapüügiloa alusel muuhulgas siseveekogudel ja piiriveekogudel kala püüda äriregistris ettevõtjana registreeritud isik.

§ 31

p 3 järgi on kutselise kalapüügi vahendid muuhulgas lõkspüünised.

§ 32

lg 1 esimese lause kohaselt kutselise kalapüügi õiguse annab kalapüügiluba, mis võib olla kalalaeva kalapüügiluba või kaluri kalapüügiluba. Väljatrükid kutselise kalapüügi registrist 2020. a OÜle Xxxxxxxxxxxx ning OÜ-le Xxxxxxxxxxxx xxxxxja xxxxxxxxx kuuluvatest kalapüügilubadest (II kd, tl 125-143) tõendab, et 23.07.2020. a ei olnud Ove Kalmel kalapüügiõigust ühegi loa alusel, mistõttu tal puudus kutselise kalapüügi õigus. Ove Kalme on seda kohtuistungil ka ise tunnistanud. 30. EL Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 3 p 1 (

1. a)kohaselt käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina tegevust, kui on kalastatud ilma lipuriigi või asjaomase rannikuäärse riigi väljastatud kehtiva tegevusloa, loa või litsentsita. EL Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 3 p 1 (
2. b)kohaselt käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina tegevust, kui on jäetud täitmata kohustus registreerida ja kanda ette püüki või püügiga seotud andmeid, sealhulgas laevaseiresüsteemide kaudu edastatavaid andmeid, või esitada artikli 6 kohane eelteatis. 31.

§ 70

lg 1 sätestab, et mootoriga varustatud kalalaev Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel peab olema varustatud GPS-seadmetega (globaalse positsioneerimissüsteemi seadmed), mille kaudu teabe saatmiseks kasutatakse GPRS-süsteemi (General Packet Radio Service System). 32. 23.07.2020. a käis Ove Kalme, kellel puudus kalapüügiluba, Peipsi järvel kalalaevaga GMA-280, millel oli välja lülitatud GPS-seade. Seega teostas Ove Kalme kalapüüki

-s kalalaeva kohta sätestatud nõudeid ja piiranguid eirates ning kalapüüginõudeid rikkudes. Ta ei esitanud ka KKI-le kalateadet ning ei märkinud kalade koguseid OÜ Xxxxxxxxxxxx xxxx ja xxxxxxxxx püügipäevikusse – nimetatud kohustuse sätestab Vabariigi Valitsuse 23.12.

1. a määrus nr 155 „Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise kord“ §-des 16 ja
2. Kuna Ove Kalme püüdis kala ilma püügiloata, jättis KKI-le esitamata teate ja täitmata püügipäeviku ning eiras kalalaeva kohta esitatud nõudeid, pani ta toime tõsised rikkumised

§ 71lg 1 p 1 järgi. 33. Kar

S § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus. KarS § 16 lg 1 sätestab, et tahtlus on kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus. KarS § 16 lg 3 kohaselt isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohtu hinnangul Ove Kalme käis 23.07.

1. a ebaseaduslikult koos turistidega mõrda nõudmas, jättis kalapaadil sisse lülitamata GPS-i, jättis KKI-le esitamata kalateate ja täitmata püügipäeviku vähemalt otsese tahtlusega, sest ta on viimase 25 aasta jooksul omanud kutselist kalapüügiõigust ja on teadlik kalapüügile kehtestatud nõuetest ning on tegutsenud valdkonnas pikka aega. Kogudes kutselise kalapüügi vahendist, s.o mõrrast kokku kalu, omamata selleks püügiõigust, Ove Kalme teadis ja möönis, et paneb toime rikkumise. Samuti jättis ta kohtu seisukohalt GPS-i tahtlikult sisse lülitamata, sest tunnistaja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi kinnitusel pidi Ove Kalmelt isegi järvele minekul registreerimise kohta küsima. Kohtu hinnangul on eluliselt ebausutav, et nii suurte kogemustega kalur nagu on seda Ove Kalme, lihtsalt unustas GPS-i sisse lülitada, teha KKI-le kalateate ja püügipäevikut täita. GPS-i oleks tegelikult saanud sisse lülitada ka mõrdade juurde suundudes, kuid Ove Kalme seda ei teinud, ilmse eesmärgiga varjata mõrdadest kala võtmist. Seda kohtu seisukohta toetavad ka tunnistajate Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxi ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx ütlused selle kohta, et maale tagasitulekul Ove Kalme palus tegelikult juhtunu, s.o mõrdadest kala võtmise kohta inspektoritele mitte rääkida, vaid soovitas rääkida õngepüügist ja ütles, et need mõrrad pole tema omad. Ilmselgelt soovis Ove Kalme sellise käitumisega on tegevuse tegelikke tagamõtteid varjata. Ove Kalme on kutseline kalur, kellel on kõrgendatud hoolsuskohustus olla kutselist kalapüüki teostades teadlik antud tegevusalale kehtestatud nõuetest. Kui isik tegutseb teatud spetsiifilises valdkonnas, peab ta endale seda valdkonda reguleeriva normistiku piisavalt selgeks tegema (vt nt RKKKo nr 31-1-44-02, p 6.1 ja RKKKo nr 3-1-1-14-03, p 13). Kuna süüdistatav Ove Kalme on ka läbinud rannakaluri
2. taseme koolituse, siis pidi ta olema teadlik kalapüügile kehtestatud nõuetest. Korraldades kogenud kalamehena koos turistidega Peipsi järvel mõrdadest ebaseaduslikku kalapüüki, jättes sisse lülitamata GPS-i, esitamata kalateate ja täitmata püügipäeviku, Ove Kalme teadis ja möönis, et ta paneb toime kalandusalased rikkumised. Siinkohal ei oma ka tähtsust, kas Ove Kalmel tekkis mõte mõrdu kontrollida kaldal või alles järvel olles, sest mõrd ei ole harrastuspüügivahendiks.
3. Asjakohatu on ka Ove Kalme seisukoht, et tema ei ole teostanud mitte ebaseaduslikku kalapüüki, vaid on juba eelnevalt seaduslikult kinni püütud kalasid käinud mõrrast välja võtmas ja toimetanud kaldale. Nimelt kutselise kalapüügi vahendist, s.o mõrrast kala maale toimetamine on samuti seotud kalapüügi mõistega.

§ 3

lg 1 sätestab, et kalapüük on tegevus, mille eesmärk on muuhulgas kala hõivamine nende kinnipüüdmise või surmamise teel. Riigikohus on asunud seisukohale, et kala püüdmist tuleb defineerida kui kala püüdja poolt kala üle tegeliku võimu hankimist (vt RKKKo nr 3-1-1-3-16, p 12). Kalu mõrrast välja võttes, kastidesse pannes ja kaldale toimetades hankis Ove Kalme kalade üle tegeliku võimu, mistõttu oli tema poolt toime pandud tegu kalapüüdmine

§ 3lg 1 tähenduses.

Kuivõrd kalapüügiloal, mille alusel mõrd, millest Ove Kalme kalad hõivas, puudus Ove Kalme nimi, teostas ta kutselise püügivahendiga kalapüüki, omamata selleks kutselist seaduslikku püügiõigust. Tõenditest kogumis tuleneb, et Ove Kalme aga just tegeleski mõrrast kala hõivamisega nende kinnipüüdmise teel. Ta ei esitanud ka püütud kalade kohta KKI-le kalateadet ja ei märkinud kalu koguseti püügipäevikusse, mis omakorda viitab soovile enda ebaseaduslikku püügitegevust varjata. On ka asjakohatu väide, et kui püügiloale märgitud kalur mõrdadest kalu võtmas mingil põhjusel ei käinud, siis saab Ove Kalme poolse kalade kaldale toomise tagantjärele selle kaluri poolt ära vormistada – kalade ebaseadusliku püügi eest vastutab praegusel juhul Ove Kalme kui kalade üle tegeliku võimu hankija ning ebaseaduslikku kalapüüki ei saa kalapüügieeskirja kohaselt tagantjärele vormistades õiguspäraseks muuta, sõltumata sellest, kas püügile paigaldatud mõrd oli seaduslik. Ove Kalme on ka ise kohtuistungil kinnitanud, et enne randumist tuleb anda püütud kaladest Keskkonnaametile teada ja täita ära püügipäevik. 35. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul veenvalt tuvastatud, et Ove Kalme 03.04.2017. a ja 18.04.2019. a paigaldas koos temale alluvate kaluritega kaastäideviimise vormis ebaseaduslikud kalapüügivahendid Peipsi järvele kala püüdma ning 23.07.2020. a tegeles ebaseadusliku kalapüügiga, omamata selleks kalapüügiõigust, sealhulgas jättis kalapaadi GPSi sisse lülitamata, ei esitanud KKI-le kalateadet ja ei täitnud kalapüügipäevikut. Sellega rikkus Ove Kalme KPE § 7 lg 2 p 1, § 7 lg 3 p 6,

§ 5

lg 1, § 30 lg 1 ja § 32 lg 1,

§ 61lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 23.12.2016.

a määruse nr 155 „Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise kord“ §-des 16 ja 20 sätestatud nõudeid ning pani toime KarS § 361 lg 1 järgsed kuriteod. Kuigi süüdistusaktis ei ole tehtud viiteid

§-le 61 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse määrusele nr 155, on kohtul vastavalt Riigikohtu seisukohale aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. Maakohtu pädevus kohtulikul arutamisel ei piirdu isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele (vt RKKKo1-18-7807, p 12 koos edasiste viidetega). Kohus tuvastaski, et Ove Kalme rikkumised hõlmavad ka

§-s 61 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse määruses nr 155 §-des 16 ja 20 sätestatu eiramist. Samuti ei muuda rikkumiste õiguslikku kvalifikatsiooni sisuliselt asjaolu, et süüdistusaktis ei ole

§-de 5, 30 ja 31 puhul viidatud nende lõigetele ja punktidele – Ove Kalmele ette heidetavad süüteod on süüdistusaktis korrektselt ära kirjeldatud teokirjelduses.

1. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud Ove Kalme käitumises puuduvad. Kalapüüki reguleerivate õigusaktide meelevaldne ja endale soodsas suunas tõlgendamine ei välista Ove Kalme ebaseadusliku tegevuse õigusvastasust. Ove Kalme süüd ei välista ka KKA (KKI) töökorraldus rikkumistest teavitamise osas, millele Ove Kalme ja kaitsja on korduvalt viidanud – asjatundja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx ja tunnistaja Peeter Jažõkovi kinnitusel toimub see esimesel võimalusel, milles kohtul pole ka alust kahelda. Igal juhul sai Ove Kalme hiljemalt kohtueelsel ülekuulamisel teadlikuks temale ette heidetud rikkumistest ning ametnikele ei saa ette heita tema teavitamata jätmist. Isegi kui Ove Kalmet ei oleks teoreetiliselt rikkumistest teavitatud, ei muuda see sooritatud süütegusid olematuks ja nende kohta kogutud tõendeid ebausaldusväärseks või lubamatuks – kohus hindab tõendeid oma siseveendumusele tuginedes ja kogumis, lähtudes kriminaalmenetluse seadustikust ja kohtupraktikast. Samuti on käesolevas kriminaalasjas kogutud mitteisikulised tõendid sellised, mille vormistamisele Ove Kalmet ei pidanudki kaasama ja ei kaasatudki. II.3 Karistuse mõistmine
2. KarS § 361 lg 1 sanktsioon näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni kolme aastase vangistuse.
3. Karistuse mõistmisel tuleb KarS § 56 lg 1 kohaselt arvestada süüdistatava süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
4. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo 1-17-1629, p 28 koos edasiste viidetega ja RKKKo 3-1-1-6-17, p 9 koos edasiste viidetega). KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke pole võimalik saavutada kergema karistusega.
5. Isiku süü suuruse määramisel tuleb anda hinnang neile asjaoludele, mis on süüteoga seotud. Süü suurus on objektiivsete tunnuste – teo ja selle tagajärje kaudu mõõdetav ja kohus on kohustatud hindama tagajärje raskust, teo taunitavust ja raskust, teo korduvust jne. Samuti andma hinnangu teos avalduvale subjektiivsele süü suurusele (tahtlus või ettevaatamatus, teos avalduv suhtumine normi jne) (vt TrtRKo nr 1-15-1618).
6. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et Ove Kalmet on Tartu Maakohtu 14.05.
7. a otsusega kriminaalasjas nr 1-18-2917 karistatud samaliigilise kuriteo, s.o KarS § 361 lg 1 järgi 1 aasta pikkuse vangistusega katseajaga 1 aasta ja 6 kuud. Katseaja kestus oli 14.05.
8. a – 14.11.
9. a. KarS § 361 lg 1 järgsed süüteod, mida käesolevalt Ove Kalmele ette heidetakse, on ebaseaduslike mõrdade kalapüügil kasutamise osas kohtu hinnangul vältavad süüteod, s.o süütegu algas mõrra püügile panemisega ja lõppes keskkonnakaitseinspektorite poolt järvest väljavõtmisega. Esimese episoodi tegu seega vältas 03.04.
10. a – 10.07.
11. a ja teise episoodi tegu 18.04.
12. a – 20.02.
13. a. Kolmandas episoodis, s.o kala ebaseadusliku püügi osas kutselise kalapüügi vahendiga (ette on heidetud ka GPS-i mittekasutamist, kalateate mitteesitamist ja püügipäeviku mittetäitmist) leidis aset üks konkreetne käitumisakt, s.o süütegu leidis aset 23.07.
14. a. Järelikult teine ja kolmas episood on aset leidnud katseajal. Esimene episood aga enne Tartu Maakohtu 14.05.
15. a otsusega karistuse mõistmist.
16. Kuna Ove Kalmet on juba samaliigilise kuriteo eest karistatud vangistusega, mida kohaldati tingimisi katseajaga ja ta jätkas uute kalapüügialaste kuritegude sooritamist, ei tule kohtu hinnangul kõne alla temale karistusena kergemaliigilise, s.o rahalise karistuse mõistmine.
17. KarS § 361 lg 1 järgse raskeimaliigilise karistuse, s.o vangistuse keskmine sanktsioonimäär on 1 aastat 6 kuud vangistust. Prokurör nõudis kohtuvaidlustes Ove Kalmele esimese episoodi kuriteo eest karistuseks 6 kuud vangistust, mis tuleb KarS § 65 lg 1 alusel liita Tartu Maakohtu 14.05.
18. a otsusega mõistetud karistusega, lugedes kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ja Ove Kalmele kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks tuleb mõista 1 aasta vangistust. Teise ja kolmanda episoodi eest nõudis prokurör Ove Kalmele 1 aasta ja 5 kuu pikkust vangistust, mis KarS § 65 lg 2 alusel tuleb liita Tartu Maakohtu 14.05.
19. a otsusega mõistetud ja KarS § 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristusega ning Ove Kalmele tuleb kohtuotsuste ja kuritegude kogumis mõista lõplikuks liitkaristuseks 2 aastat ja 5 kuud vangistust, mis kuulub ära kandmisele alates isiku vanglasse saabumisest. Prokuröri hinnangul, vaatamata tingimuslikule karistusele, jätkas Ove Kalme kalapüügialaste rikkumiste toimepanemist. Eeltoodu ja kohtus avaldatud eneseõigustused oma tegudele näitavad Ove Kalme nihilistlikku suhtumist õiguskorda ning kitsamalt ka tema tegevusalal kehtivasse reeglistikku. Vaatamata korduvatele hoiatustele ja tähelepanu juhtimistele on Ove Kalme jätkanud sarnaste rikkumiste sooritamist, tuues oma tegevuse õigustuseks kõikvõimalikke erinevaid, sh ka täiesti absurdseid vabandusi. Kokkuvõttes on ilmne, et Ove Kalme põhimõtteliselt ei soovi kalapüügiga seonduvatest reeglitest kinni pidada ning on asunud kehtestava n-ö oma õigust selles valdkonnas. Seoses eeltooduga ei ole Ove Kalme karistamine kergemaliigilise karistusega, s.o rahalise karistusega põhjendatud, vaid talle tuleb mõista vangistus ja seda sanktsiooni keskmisele määrale lähedases määras.
20. Kohus nõustub üldjoontes prokuröri põhjendustega Ove Kalmele mõistetava karistuse liigi ja määra osas, kuid lisab omalt poolt järgnevat. Kohus kaalus Ove Kalmele karistuse mõistmist ka tingimisi vangistusena KarS § 74 järgi. Kuna Ove Kalmet on juba karistatud tingimisi vangistusega KarS § 73 järgi ja ta jätkas samaliigiliste rikkumiste toimepanemisega, ei tule enam kõne alla samasuguste õigusjärelmitega tingimisi karistuse kohaldamine. KarS § 74 järgsel tingimisi vangistusel aga ilmselt ei oleks samuti Ove Kalmele teistsugust efekti, kuna Ove Kalmele, tulenevalt tema poolt toime pandud kuritegude laadist, ei saaks määrata KarS § 75 lg 2 ja lg 4 alusel asjakohaseid lisakohustusi. Järele jääks ainult süüdistatava allutamine käitumiskontrollile, mis omakorda tegelikult ei saadaks Ove Kalmele ja ka ühiskonnale välja sellist signaali, et KarS § 361 lg 1 järgsete kuritegude sooritamine mitme aasta vältel on rangelt karistatav. Sisuliselt oleks tegemist samasuguse raskusastmega karistusega nagu Ove Kalmele juba Tartu Maakohtu 14.05.
21. a otsusega mõistetud on. Järelikult tuleb Ove Kalmele mõista reaalne vangistus. Kohus aga peab põhjendatuks mõista Ove Kalmele esimese kuriteoepisoodi eest 5 kuud vangistust, sest ei ole leidnud tõendamist tema poolt vale mõrratähise kasutamine. Teise ja kolmanda episoodi eest peab kohus põhjendatuks määrata karistuseks prokuröri poolt küsitust ühe kuu võrra suurema karistuse, s.o 1 aastat ja 6 kuud vangistust. Nimelt kohtu seisukohalt sisuliselt karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei esine. Kuigi Ove Kalme on kohtuistungil väljendanud kahetsust 23.07.
22. a kalapüüginõuete rikkumise osas (GPS-i mittekasutamine, kalateate mitteesitamine ja püügipäeviku mittetäitmine), siis pani ta selle kohtu hinnangul toime vähemalt otsese tahtlusega, s.o olles teadlik rikkumise laadist. Seega ei ole Ove Kalme selline kahetsus usutav ja ilmselt ka siiras. Samuti õigustas Ove Kalme seadusliku mõrraga püütud kalade püügiloata kaldale toimetamist sellise tegevuse tagantjärele ära vormistamisega. Võrreldes ka esimese ja teise episoodiga on kolmanda episoodi õigusrikkumise ulatus minimaalne. Ebaseaduslike mõrdade kasutamist kalapüügil on aga Ove Kalme mitmel moel õigustanud ja isegi kohtule andnud selliste mõrdade lubatavuse osas ebausaldusväärseid ütlusi. Kuna kohus leidis varem, et Ove Kalme on kõik rikkumised sooritanud vähemalt otsese tahtlusega, on põhjendatud katseajal toime pandud süütegude eest Ove Kalmele määrata karistus sanktsiooni keskmises määras. Ei esine ka selliseid asjaolusid, mis nõuaks karistuse alla või üle sanktsiooni keskmise määra mõistmist. Ove Kalme süüd hindab kohus keskmiseks. Seda ei vähenda ka Ove Kalme õigeksmõistmine temale ette heidetud vale mõrratähise kasutamises - kõigi kolme episoodi rikkumiste ulatus kogumis ja sellega kaasnev ebaõigus on võrreldes vale mõrramärgistuse kasutamisega tunduvalt suurem ja võimalikud mõjud looduskeskkonnale kaugeleulatuvamad. Ove Kalme on tõenditest kogumis nähtuvalt ebaseaduslike mõrdadega püüdnud kala tegelikult juba aastaid ja ta oli teadlik, et selline püügiviis on ebaseaduslik. Tema käitumist ei muutunud õiguskuulekamaks ka tingimisi mõistetud karistus.
23. Esimese episoodi kuriteo eest tuleb Ove Kalmele mõista karistuseks 5 kuud vangistust, mis tuleb KarS § 65 lg 1 alusel liita Tartu Maakohtu 14.05.
24. a otsusega mõistetud karistusega 1 aasta vangistust, lugedes kergem karistus kaetuks raskeima karistusega, ja Ove Kalmele tuleb mõista kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 1 aasta vangistust. Teise ja kolmanda episoodi kuritegude eest tuleb Ove Kalmele mõista 1 aasta ja 6 kuud vangistust, mis KarS § 65 lg 2 alusel tuleb liita Tartu Maakohtu 14.05.
25. a otsusega mõistetud ja KarS § 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristusega 1 aasta vangistust ning Ove Kalmele tuleb kohtuotsuste ja kuritegude kogumis mõista lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust. Karistuse kandmist arvestatakse alates isiku vanglasse saabumisest. Kohus ei pea vajalikuks süüdimõistetu kohest vahistamist.
26. Kohus peab lisaks vajalikuks põhjendada vangistuse kui liitkaristuse määra ka asjaoluga, et karistus peab mõjutama ühest küljest küll inimest ennast, kuid teisalt peab ühiskond saama signaali, et korduvad kuriteod on rangelt karistatavad. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt oma lahendites rõhutanud, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (RKKKo nr 3-1-1-40-04). Ove Kalme puhul tuleb arvestada asjaoluga, et talle varasemalt mõistetud karistus ei ole oma eesmärki täitnud ega suutnud panna süüdistatavat hoiduma uute kalandusalaste raskete õigusrikkumiste toimepanemisest. Vastupidi, süüdistatava kuritegelik ja õiguskorda küüniliselt eirav käitumine on mitme aasta vältel jätkunud, samuti ta jätkuvalt enda õigusvastast käitumist pisendab ja õigustab.
27. Seega varasemad karistused Ove Kalmet ei muutnud. Lootma peab, et sel korral vangistus ehk seda teeb. Ka tagab vangistus selle, et ühiskonnale saadetakse selge signaal kalandusalaste kuritegude lubamatuse kohta. II.4 Keskkonnakahju arvutamine
28. Kriminaalasjas on vaidlus ka selles, kas Ove Kalme poolt sooritatud kuritegude toimepanemise tulemusena on tekkinud keskkonnakahju ja kas selle eest vastutab Ove Kalme. Kohtu hinnangul kinnitavad kogutud tõendid, et Ove Kalme tegevuse tulemusena on tekkinud oluline keskkonnakahju. Kriminaalasjas on kannatanuks Eesti Vabariik Keskkonnaameti kaudu. Kannatanu taotleb keskkonnakahju summas 22165,25 euro välja mõistmist Ove Kalmelt.
29. Ove Kalme on ka muuhulgas väitnud, et osad rikkumiste järgselt kokku kogutud kalad võisid surra inspektorite tegevuse tulemusena. Kohus sellise väitega ei nõustu.
30. Esiteks, tunnistajad on kohtuistungil antud ütlustes riimuvalt selgitanud, et mõrdasid tuleb kontrollida selliselt, et seal kala oleks elus. Õigel kalamehel kala ei sure. Surnud kalad peab koguma kotti ja viima utiliseerimisele, elusad kalad tuleb lasta vabadusse. Kalade elulemusele võib mõjuda nii äike kui torm kui ka palavus. Mõrras on alati surnud kalu, iseasi, kas vähe või palju. Ka asjatundjad Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx ja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx on selgitanud, et kalad mõrras üldjuhul ei sure, mõrd on kaladele hetkel kõige säästvam püügivahend. Põhjuseid kalade hukkumiseks on palju, nt suur kalade koguarv mõrras, vee keskkond, ilmastik, kalade liik, oleneb ka sellest, kuidas kala mõrda on liikunud ja kaua ta seal olnud on. Tavaliselt ei ole kalade suremiseks ainult üks põhjus, need põhjused on koos. Ka püügivahendi nõudmise sagedus võib mõjutada kalade suremist. Mõrda peaks nõudma võimalikult sageli. Seal pole ajalisi raame, tähtis on see, et kala püünises ei hukkuks. Ka tunnistajad on selgitanud, et kontrollimist ei ole ette nähtud kuupäevaliselt, aga tavaliselt käiakse 2-4 päeva tagant vaatamas. Kui kala rohkem liigub, käiakse 3 päeva tagant, kui vähem, siis 4 päeva tagant - see on hooajaline. Mõrras tavaliselt kala on elus ja ujub seal ringi. Eelnevast kokkuvõtvalt nähtub, et kalad on enamasti mõrras elus, kuid mõrras võib leiduda ka surnud kalu. On tähtis, kuidas kalal mõrrast vabastada.
31. Teiseks, nii 03.04.
32. a, 18.04.
33. a kui ka 23.07.
34. a episoodide puhul on sündmuskoha ja asitõendite vaatlusprotokollide ning kalade loendamise aktidega tuvastatav, et vähegi elusad kalad lasti inspektorite poolt pärast üle lugemist vette tagasi, kuid surnud kalad koguti kokku ja pakendati. Sellist metoodilist tegutsemist ei saa ka keskkonnakaitseinspektoritele ette heita – nimelt nad on kohustatud rikkumise tuvastamisel kõik, s.o nii elusad kui ka surnud kalad, koheselt üle lugema. Kohtul ei ole ka alust kahelda, et kõik kalakaitse valdkonnas töötavad inspektorid suudavad kala väliste tunnuste (silmade ja lõpuste seisukord, kala liikumine) põhjal tuvastada, kas kala on veel elujõuline või mitte. Ka Ove Kalme ei ole kohtule oma väite kinnituseks, et osad kalad hukkusid inspektorite tegevuse tulemusena, mingeid tõendeid esitanud. Ainuüksi mittekontrollitava väite esitamine ei ole kriminaalasjas tõendiks. Seega kohus asub seisukohale, et kalakaitseinspektorid on kalade käitlemisel käitunud vastavalt väljaõppele ja õigusaktidele. Elusaid kalu ka ei võeta kahjuhüvitise nõude esitamisel arvesse, sest süütegu jääb katse staadiumisse. Süüteo katsestaadium on aga hõlmatud lõpuleviidud süüteoga. 52.

§ 73

lg 1 p 5 (kehtiv nii süüdistusaktis loetletud tegude toimepanemise ajal kui ka kohtuotsuse tegemise ajal) sätestab muuhulgas, et kalavarule kahju tekitamiseks loetakse kalapüüki püügivahendit kasutamata või käesolevas seaduses loetlemata ja kalapüügieeskirjas kirjeldamata vahendiga. Sama paragrahvi lõike 1 p 1 kohaselt kalavarule kahju tekitamiseks loetakse ka kala püüdmist ja veetaime kogumist ilma nõutava püügiõiguseta. 53. Riigikohus on sedastanud, et keskkonnakahju hüvitamise nõue ei ole suunatud mitte looduse varalise väärtuse kompenseerimisele, vaid looduskeskkonnale kui sellisele tekitatud kahju heastamisele. Hüvitatakse abstraktselt keskkonnale põhjustatud kahju, mille täpset suurust on raske kui mitte võimatu välja arvutada (vt nt RKKKo nr 3-1-1-67-14, p 58 ja nr 3-1-1-35-08, p 24).

§ 73kolmas ja kuues lõige ei erista kuidagi kahju hüvitise suurust kahju suurusest.

Kuna keskkonnakahju puhul pole võimalik alati selle täpset suurust kindlaks teha, on kõigiti loogiline, et teatud puhkudel lähtutakse n-ö erikoefitsendist ehk käesoleval juhul viiekordsest määrast (vt Tartu Ringkonnakohtu 27.10.2021. a lahend 1-20-6728, p 44). 54.

§ 73

lg 3 (kehtiv nii kuritegude toimepanemise ajal kui ka käesoleval ajal) sätestab muuhulgas, et kalavarule tekitatud kahju hüvitamise määrad, välja arvatud

§ 73

lg-s 5 nimetatud juhul, lähtudes kalaliigi ohustatusest, kaitsestaatusest või kuni kümnekordsest turuhinnast, samuti kalavarule tekitatud kahju arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vormi on kehtestanud Vabariigi Valitsus 19.06.2015. a määrusega nr 67 „Kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning kalavarudele tekitatud kahju arvutamise akti vorm“ (määrus nr 67). Määruse nr 67 § 2 lg 1 sätestab muuhulgas, et kalavarudele tekitatud kahju suurus arvutatakse

§ 73

lg-s 1 nimetatud juhul ja lisas 1 või

§ 73

lg-s 5 nimetatud kahju hüvitamise määrade järgi vastavalt isendite arvule, kui isendite arvu on võimalik määrata, või vastavalt kaalule kilogrammides, kui isendite arvu ei ole võimalik või mõistlik määrata. Määruse lisa 1 kohaselt on ahvena hüvitamise määr 3,2 eurot isendi kohta, kohal 10 eurot isendi kohta, särjel 1,3 eurot isendi kohta, latikal 4,8 eurot isendi kohta, haugil 7 eurot isendi kohta, rääbisel 7 eurot kilogrammi kohta, lutsul 7 eurot isendi kohta.

§ 73

lg 6 sätestab muuhulgas, et kalavaru kahjustamise korral

§-s 71 nimetatud rikkumise toimepanemisel on kahjuhüvitis kalaliigi isendi või kilogrammi kohta

§ 73

lg 3 või 5 alusel määratud viiekordne määr.

§ 71

lg 1 p 1 järgi loetakse kutselisel kalapüügil, sõltumata sellest, kas kalalaeva kasutatakse, kalapüüginõuete tõsiseks rikkumiseks nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 art-s 42 ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 art 90 lg-s 1 nimetatud rikkumisi. Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 art 42 lg 1 p (

1. a)sätestab, et määruse kohaldamisel on tõsiseks rikkumiseks tegevus, mida vastavalt artiklis kehtestatud kriteeriumitele käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina. EL Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 3 p 1 (
2. e)kohaselt käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina tegevust, kui on kasutatud keelatud või nõuetele mittevastavaid püügivahendeid ning artikli 3 p 1 (
3. a)kohaselt käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina tegevust, kui on kalastatud ilma lipuriigi või asjaomase rannikuäärse riigi väljastatud kehtiva tegevusloa, loa või litsentsita. EL Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 3 p 1 (
4. b)kohaselt käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina tegevust, kui on jäetud täitmata kohustus registreerida ja kanda ette püüki või püügiga seotud andmeid, sealhulgas laevaseiresüsteemide kaudu edastatavaid andmeid, või esitada artikli 6 kohane eelteatis. 55. 11.07.2017. a kalade pikkuse ja massi mõõtmise protokollide ning kala loendamise akti kohaselt (I kd, tl 80-84, 86-87, 89) loendati surnud kaladena kokku 422 ahvenat, 107 koha, 58 särge, 1 latikas, 1 haug ja mõõdeti 20,75 kg kiiska. 21.08.2017. a kalavarudele tekitatud kahju arvutamise aktist (I kd, tl 90-91) nähtub, et kirjeldamata püügivahendiga püügil tekitati looduskeskkonnale surnud kalade näol kahju järgmiselt: 422 ahvena puhul 6752 eurot (422 x 3,2 eurot tk x 5), 1 latika puhul 24 eurot (1 x 4,8 eurot tk x 5), 107 koha puhul 5350 eurot (107 x 10 eurot tk x 5) ja 58 särje puhul 377 eurot (58 x 1,3 eurot tk x 5). Püütud kiisa eest KKA kahjuhüvitist ei nõua. Surnud kalade kogukahju on 12503 eurot (6752 + 24 + 5350 + 377). 56. 20.02.2020. a ja 21.02.2020. a kala loendamise akti (II kd, tl 13, 28) kohaselt loendati surnud kaladena kokku 91 ahvenat, 4 rääbist, 50 särge, 2 lutsu, 1 koha, 2 latikat. Elusate kaladena loendati 1268 ahvenat, 45 särge, 48 latikat, 18 lutsu, 2 koha, 9 rääbist, 6 nurgu ja 2 haugi. 21.02.2020. a kalavarudele tekitatud kahju arvutamise aktist (II kd, tl 32-34) nähtub, et kirjeldamata püügivahendiga kalapüügil tekitati looduskeskkonnale surnud kalade näol kahju järgmiselt: 91 ahvena puhul 1456 eurot (91 x 3,2 eurot tk x 5), 50 särje puhul 325 eurot (50 x 1,3 eurot tk x 5), 2 latika puhul 48 eurot (2 x 4,8 eurot tk, x 5), 2 lutsu puhul 70 eurot (2 x 7 eurot tk x 5), 1 koha puhul 50 eurot (1 x 10 eurot tk x 5). 4 rääbist loendati, kuid kala ei kaalutud, mistõttu puudub võimalus kahju arvutada. Surnud kalade kogukahju on 1949 eurot (1456 + 325 + 48 + 70 + 50). 57. 24.07.2020. a kala loendamise akti (II kd, tl 97) kohaselt loendati surnud kaladena 15 lutsu, 6 rääbist, 2 särge, 2 koha ja 441 ahvenat. 02.09.2020 kalavarudele tekitatud kahju arvutamise aktist (II kd, tl 117) nähtub, et loata püügiga tekitati looduskeskkonnale surnud kalade näol kahju järgmiselt: 441 ahvena puhul 7056 eurot (441 x 3,2 eurot tk x 5; vale nr on 291,2, viiega tuli korrutada number 1411,20, kuid lõpptulemus on õige), 2 särje puhul 13 eurot (2 x 1,3 eurot tk x 5), 15 lutsu puhul 525 eurot (15 x 7 eurot tk x 5), 2 koha puhul 100 eurot (2 x 10 eurot tk x 5) ja 0,55 kg rääbise puhul 19,25 eurot (0,55 kg x 7 eurot kg x 5; rääbise kaalu tõendab ka kalade massi mõõtmise protokoll, II kd, tl 107-108). Surnud kalade kogukahju on 7713,25 eurot (7056 + 13 + 525 + 100 + 19,25). 58. Pärast surnud kalade arvu fikseerimist ja mõõtmisi kalad hävitati, mida tõendavad 04.08.2020. a, 17.07.2020. a ja 25.07.2020. a kalade vastuvõtmise-üleandmise aktid, jäätmete deklaratsioonid ja arve raportid (vt II kd, tl 144-155). 59. Nagu kohus juba eespool selgitas, siis tulenevalt

§ 73lg-test 2, 3, 6 ja Vabariigi Valitsuse 19.06.2015.

a määruse nr 67 § 2 lg-st 1 olid Keskkonnaameti inspektorid õiguslikult kohustatud mõrras olnud ebaseaduslikult püütud kala isendite arvu kindlaks tegema ja seda esmaselt just kalu loendades. See, kas inspektorid oleksid saanud kalu loendada nii, et neid hukkunuks vähem, on omaette küsimus, mis ei mõjuta süüdistatava Ove Kalme vastutust tekitatud keskkonnakahju eest. Kalade hukkumisel realiseerus risk, mille Ove Kalme lõi ebaseadusliku kalapüügiga ja mis pidi talle olema üldise elukogemuse professionaalse kalandusalase kutsetöö põhjal ettenähtav. Vastasel korral ebaseaduslikul mõrrapüügil (kalapüügil üldisemalt) ei olekski sageli võimalik rikkumise ulatust tuvastada. Nii muutuks ebaseaduslik mõrrapüük paljudel juhtudel suhteliselt riskivabaks ettevõtmiseks, sest toimepanijat ähvardaks vaid selle kalakoguse kaotus, mis on ebaseaduslikult püügil olevas mõrras sel ajal, kui see mõrd avastatakse, ja ehk ka väärteokaristus. Selline olukord tooks aga eelduslikult kaasa palju suurema kahju kalavarudele, kui tekib osade ebaseaduslikult püütud kalade hukkumisel nende ülelugemise käigus. Ka asjatundja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx on maakohtule kohtuistungil selgitanud, et mõrras oleva kalahulga või -koguse täpne kindlakstegemine ilma kala paati võtmata pole isegi teoreetiliselt võimalik - puudub metoodika kala koguse kindlakstegemiseks olukorras, kus kala on mõrras. Sellele väitele ei vaielnud vastu ka asjatundja Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx. Ka kogenud inimene saab sellisel juhul anda vaid umbkaudse hinnangu. Umbkaudsele hinnangule tuginedes aga ei ole võimalik süüdlasele kahju õiguslikult omistada ja kahjuhüvitist välja mõista. Seega polnud keskkonnainspektoritel

§-st 73 ja Vabariigi Valitsuse 19.06.

1. a määruse § 2 lg-st 1 tulenevate kohustuste täitmiseks muud võimalust, kui kalad paadis üle lugeda. Juhul, kui kalad võivad hukkuda ka ülelugemisel ehk Ove Kalme rikkumise ulatuse kindlakstegemise käigus (nt Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxu sõnul stressi tõttu), siis kalade surmaga põhjustatud keskkonnakahju eest vastutab ikkagi süüdistatav.
2. Eeltoodule tuginedes tekitati keskkonnakahju kokku 22165,25 eurot (12503 + 1949 + 7713,25) 954 ahvena, 110 koha, 110 särje, 3 latika, 1 haugi, 10 rääbise ja 17 lutsu eest. Kuna lisaks loendati eluvõimeliste kaladena 1268 ahvenat, 45 särge, 48 latikat, 18 lutsu, 2 koha, 9 rääbist, 6 nurgu ja 2 haugi, oleks kalavarudele tekkiv täiendav kahju olnud 22571,50 eurot (II kd, tl 34). Eeltoodut ja KarS § 121 p 1 arvesse võttes on tuvastatud, et tekitatud keskkonnakahju on oluline KarS § 361 mõttes, st ületab 4000 eurot.
3. Kohus leiab, et keskkonnakahju on omistatav Ove Kalmele. Siinkohal on oluline, et tagajärg oleks igal juhul jäänud saabumata, kui Ove Kalme oleks kalapüügile esitatud nõudeid korrektselt täitnud ja mitte ise ega ka teiste kalurite tööd korraldades ebaseaduslikke mõrdasid järve kala püüdma paigaldanud ning ebaseaduslikult kala püüdnud. Kuna Ove Kalme rikkus kalapüügile esitatud nõudeid, kasutades kalade püügil ebaseaduslikke mõrdasid ja püüdis kalapüügiluba omamata ebaseaduslikult kala, tekitas ta oma tegevuse läbi ohu kalavarudele.
4. Kohus siinkohal selgitab, et kannatanule kahju hüvitanud isikul on osaline tagasinõudeõigus väidetavate teiste kahju tekitajate vastu vastavalt VÕS § 137 lg-le 2 ja §-le
5. Käesolevas menetluses kohus ei hakka analüüsima, kas ka Ove Kalme heaks töötanud kalurid vastutavad kalavarudele tekitatud kahju eest ja kui vastutavad, siis millises ulatuses, sest süüdistus on esitatud Ove Kalmele ning tunnistajate ütlustest ja ka teistest kogutud tõenditest tuleneb, et Ove Kalme korraldas kõigis kolmes süüdistuse episoodis nii ebaseaduslike mõrdade järve paigaldamist kui ka ebaseaduslikku kalapüüki ja ka ise osales nendes tegevustes. Et temale alluvad kalurid võivad samuti vastutada tekitatud kahju eest omas tööliinis, ei välista Ove Kalme vastutust tekitatud kogukahju eest, sest mõrrad paigaldati järve ja kalapüüki teostati Xxxxxxxxxxxx OÜ huvides, kus tööd korraldas Ove Kalme. Kalurid ei püüdnud Ove Kalme ja Xxxxxxxxxxxx OÜ mõrdadega iseendale kala, eesmärgiks oli püüda kala Ove Kalme juhitavale ettevõttele. Siinkohal ei oma ka tähtsust kalurite omavahelised kokkulepped, et väidetavalt Ove Kalme lubas osa kalu kaluritel endale võtta – kalu püüti esmajärjekorras siiski Ove Kalme juhitava äriühingu heaks.
6. Kohus mõistab Ove Kalmelt

§ 73

lg 2 alusel Eesti Vabariigi kasuks (Keskkonnaameti kaudu) välja ebaseadusliku kalapüügiga tekitatud kahju hüvitamiseks 22165,25 eurot.

1. Tartu Maakohtu 23.12.
2. a määrusega nr 1-20-9261 seati Eesti Vabariigi kasuks tsiviilhagi tagamiseks kohtulik hüpoteek kahtlustatavale Ove Kalmele (IK 37110022784) kuuluvale kinnistule registriosa numbriga 255904 (asukoht: Tartu maakond, Kastre vald, Uniküla, Vastse-Soola) summas 22165,25 eurot. Samuti määrati kinnistu registriosa numbriga 255904 kohta käivaks rahasummaks 22165,25 eurot, mille tasumisel määruses toodud pangakontole või millises ulatuses pangagarantii esitamisel lõpetatakse hagi tagamise määruse täitmine.
3. Kohus jätab käesoleva kohtuotsusega kehtima Tartu Maakohtu 23.12.
4. a määrusega nr 1-20-9261 (II kd, tl 164-175) Eesti Vabariigi kasuks tsiviilhagi tagamiseks seatud kohtuliku hüpoteegi kahtlustatavale Ove Kalmele (IK 37110022784) kuuluvale kinnistule registriosa numbriga xxxxxx (asukoht: xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx) summas 22165,25 eurot Eesti Vabariigi (Keskkonnaameti kaudu) tsiviilhagi tagamiseks. Kui rahasumma tasutakse määruses näidatud pangakontole, siis kohus annab loa kohtuliku hüpoteegi kustutamiseks. II.5 Õigusakti põhiseaduspärasuse analüüs
5. Ove Kalme kaitsja on kohtumenetluses tõstatanud ka küsimuse, kas

-i ja selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19.06.2015. a määruse nr 67 „Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vorm“ ning

§ 73

lg 6, mis näeb kalavaru kahjustamise korral

§-s 71 nimetatud rikkumise toimepanemisel kahjuhüvitise viiekordses määras on põhiseaduspärased. Kohtu hinnangul tuleb nendele küsimustele vastata jaatavalt. Kohus põhjendab oma seisukohti järgnevalt.

1. Ei ole vaidlust selles, et Vabariigi Valitsuse 19.06.
2. a määruse nr 67 „Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vormi“ (määrus nr 67) kehtestamisel on volitusnormiks

§ 73

lg 3, mille kohaselt kala- ja veetaimevarule tekitatud kahju hüvitamise määrad, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud juhul, lähtudes kalaliigi või veetaime ohustatusest, kaitsestaatusest või kuni kümnekordsest turuhinnast, samuti kala- ja veetaimevarule tekitatud kahju arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vormi kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Määrus nr 67 on kohtu hinnangul tehnilisi täpsustusi sisaldav määrus ning selle sisu ei oleks mõistlik ega otstarbekas esitada seaduses. Samuti on määrus nr 67 kehtestatud

§-s 73 lg 3 sätestatud volituse piirides. Nimelt

§ 73

sätestab kala- ja veetaimevarule tekitatud kahju ning selle hüvitamise üldise korra (mida loetakse kahju tekitamiseks, kahju hüvitamise kohustusega seonduv, hüvitise määrad, hüvitamine olulise kahju tekitamise korral jne), kuid määrus nr 67 paneb paika muuhulgas kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju arvutamise alused ja metoodika. 68. Kohus ka selgitab, et Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 3 lg 1 tulenevat parlamendireservatsiooni põhimõtet ei saa mõista sedavõrd kitsalt, nagu seda teeb kaitsja. Määrav ei ole see, kas seaduses on kehtestatud kord, mida määrusega üksnes täpsustatakse. Oluline on see, et tegemist ei oleks küsimusega, mida põhiseaduse järgi saab otsustada üksnes seadusandja. Selliseks küsimuseks ei ole ebaseadusliku kalapüügiga tekitatud kahju ja selle hüvitamise metoodika, s.o kahju hüvitamise määrad. Eeltoodu ei ole ka kohtu seisukohalt põhiõiguste realiseerimise seisukohast olulise tähtsusega küsimus, mida tuleks tingimata reguleerida seadusega. Kohus siinkohal kordab, et kahju arvestamise põhialused, sealhulgas faktorid, mille alusel tuleb kahju arvestamise määrasid kehtestada, on kehtestatud seadusega, mitte määrusega. Määrusega on sätestatud täpsemad kahju arvestamise määrad ja metoodika, järgides seadusega kehtestatud põhialuseid. Seega ei ole

§ 73

lg 3 alusel vastuvõetud Vabariigi Valitsuse määruse nr 67 näol tegemist praeter legem määrusega ja nimetatud määrus ei ole seega põhiseadusega vastuolus. 69. Kohus ei näe vastuolu määruse nr 67 ja

§ 73lg 6 osas ka põhiseaduse §-ga 12, mille järgi kõik on seaduse ees võrdsed.

Nimetatud sätte kohaselt kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

§ 73lg 6 regulatsioon on, arvestades keskkonnakahju iseloomu, põhjendatud.

Nagu kohus juba eespool on sedastanud, siis keskkonnakahju hüvitamise nõue ei ole suunatud mitte looduse varalise väärtuse kompenseerimisele, vaid looduskeskkonnale kui sellisele tekitatud kahju heastamisele. Hüvitatakse abstraktselt keskkonnale põhjustatud kahju, mille täpset suurust on raske kui mitte võimatu välja arvutada. Keskkonnakahju iseloomust tulenevalt on seadusandja kehtestanud

§ 73

lg-s 3 esiteks juhised, mille põhjal sätestada iga konkreetse kalaliigi puhul nende kahjumäär. Teiseks on seadusandja kehtestanud lisaks sõltuvalt rikkumise iseloomust 5 ja 10 kordsed määrad. Nimetatud 5 ja 10 kordsete määrade kehtestamisel on arvestatud, et teatud tegevused ja püügiviisid omavad kalavarudele kui sellisele suuremat kahjulikku mõju kui muud. Seetõttu on ka

§-s 71 ära toodud nimekiri tegevustest ja rikkumistest, mida loetakse kalapüügiseaduse normide tõsiseks rikkumiseks ja mille puhul on kalavarule tekitatud kahju suurus ka kordades suurem kui teiste rikkumistega (vt RKKKo nr 3-1-1-67-14, p 58 ja nr 3-11-35-08, p 24). Seega ei ole

§ 73

lg-s 6 oleva regulatsiooniga rikutud põhiseadusest tulenevat võrdsuspõhimõtet, kuivõrd § 73 lg-s 6 viidatud ja

§-s 71 toodud tõsiste rikkumiste puhul kalavarule tekitatud kahju kui sellise suurus ei ole võrreldav mittetõsiste rikkumiste puhul kalavarudele tekitatud kahju suurusega. 70. Eelnevale tuginedes on kohtu hinnangul

-i ja selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19.06.2015. a määruse nr 67 „Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vorm“ ning

§ 73

lg 6, mis näeb kalavaru kahjustamise korral

§-s 71 nimetatud rikkumise toimepanemisel kahjuhüvitise viiekordses määras põhiseadusega kooskõlas. II.6 Euroopa Nõukogu määruse kohaldatavus

1. Kaitsja on ka tõstatanud küsimuse sellest, kas Euroopa Nõukogu määrus (EÜ) nr 1005/2008 on käesolevas menetluses asjassepuutuv. Määruse artikli 1 lõike 1 kohaselt luuakse nimetatud määrusega ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks. Määruse artikli 1 lõike 2 kohaselt võtavad kõik liikmesriigid vastavalt ühenduse õigusele asjakohaseid meetmeid, et kindlustada süsteemi tõhus toimimine. Lõike 3 järgi lõikes 1 sätestatud süsteemi kohaldatakse igasuguse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi ja sellega seotud tegevuste suhtes, mida teostatakse nende liikmesriikide territooriumil, kelle suhtes kohaldatakse asutamislepingut, või ühenduse vetes, kolmandate riikide jurisdiktsiooni või suveräänsete õiguste alla kuuluvas mereakvatooriumis ja avamerel.
2. Määruse artikkel 1 lõikest 3 tuleneb kohtu seisukohalt üheselt, et nimetatud määrust kohaldatakse muuhulgas igasuguse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi ja sellega seotud tegevuste suhtes, mida teostatakse liikmesriikide territooriumil, sh sisevetes. Järelikult on EN määruse nr 1005/2008 kohaldamine käesolevas menetluses asjakohane. Samuti on liikmesriigil õigus siseriikliku õigusega kehtestada määruses sätestatust rangemad nõuded, määrus seda ei keela. EN määruse nr 1005/2008 kohaldatavust Eesti siseveekogudele kinnitavad ka kõrgema astme kohtu lahendid (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 27.10.
3. a otsus nr 1-20-6728; 25.03.
4. a otsus nr 1-18-181; 25.06.
5. a otsus nr 1-18-2917). Vastasel korral ei oleks võimalik Euroopa Liidu territooriumil tervikuna tagada minimaalselt ühtseid nõudeid ebaseadusliku kalapüügi takistamiseks ning selline määruse tõlgendus ei oleks EN määruse nr 1005/2008 sisu ja eesmärkidega kooskõlas. Näiteks on muuhulgas määruse resolutsiooni p-s 35 sedastatud, et lisaks käitumisele, mis kujutab endast kalanduseeskirjade tõsist rikkumist, tuleks ka ebaseadusliku, teatamata või reguleerimata kalapüügiga otseselt seotud äritegevust, sealhulgas ebaseaduslikust, teatamata või reguleerimata kalapüügist saadud kalandustoodetega kauplemist või nende importi või dokumentide võltsimist, käsitada tõsise rikkumisena, mis nõuab liikmesriikidelt ühtlustatud haldussanktsioonide vastuvõtmist – järelikult liikmesriik peab kõigis enda territooriumi vetes tagama määruse nr 1005/2008 nõuete täitmise, sh äritegevuses.
6. Kohus ka selgitab, et

§ 71

lg 1 p 1 on blanketne õigusnorm, mille puhul viidatakse tõsise rikkumise määratlemisel EL määruse nr 1005/2008 konkreetsetele artiklitele. Blanketse õigusnormi puhul tuleb kohaldamisala siiski vaadata selle seaduse järgi, kus see blanketne õigusnorm asub ja mitte selle õigusakti järgi, millele see teatud normi sisustamisel viitab. Kuivõrd kalapüügiseadus kohaldub sisevetele, sealhulgas Peipsi järvele, siis asjaolu, et tõsised rikkumised on viidet kasutades toodud EL määruses, ei tee Ove Kalme tegevust tõsiseks rikkumiseks määratlemisel ja kahju arvestuses sellega arvestamist ebaõigeks. Seega on

§ 71lg 1 p-i 1 õigesti kohaldatud Peipsi järvel teostatud tegevuse hindamisel. II.7 Menetluskulud 74. Kr

MS § 180 lg 1 esimene lause sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

1. KrMS § 175 lg 1 p-de 1, 6 ja 9 kohaselt on menetluskuludeks muuhulgas valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega, asitõendite hoiutasu, saate- ja hävitamiskulud ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.
2. KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus on teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Kuupalga alammäära kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
3. Kuna kohus mõistab Ove Kalme KarS § 361 lg 1 alusel osaliselt süüdi ja osaliselt õigeks, tuleb välja arvutada, kui suure osa menetluskulusid tuleks KrMS § 180 lg 1 alusel jätta süüdimõistetu ja kui suur osa KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda.
4. Ove Kalme kaitsja 16.06.
5. a menetluskulude hüvitamise taotlusest nähtub, et Ove Kalme taotleb Eesti Vabariigilt välja mõista kriminaalasjas nr 1-21-4640 kantud õigusabikulud 2/3 ulatuses summast 26590,40 eurot (käibemaksuga) ehk summas 17726,93 eurot vastavalt kohtu poolt tehtavale lahendile. Süüdistatavale on osutatud õigusteenust tunnihinnaga 170 eurot, millele lisandub käibemaks. Maakohtu hinnangul on nimetatud tunnitasu, arvestades ka kõrgemate kohtute seisukohti, põhjendatud.
6. Kuna kohus mõistis Ove Kalme temale esimeses episoodis ette heidetud vale mõrratähise mõrrale paigaldamises õigeks, samas nimetatud episoodi põhiosas, s.o ebaseadusliku mõrra järve püügile panekus süüdi, tuleb KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 181 lg 1 alusel riigi kanda jätta Ove Kalme poolt kaitsekuludeks kantud summast 10%, s.o 2659,04 eurot. Ülejäänud kaitsjakulud jäävad Ove Kalme kanda.
7. Ove Kalme kanda jäävad ka KrMS § 175 lg 1 p 6 alusel asitõendite hävitamisega seonduvad kulud kokku 13,38 eurot (5,70+1,66+6,02) (I kd tl 144-155).
8. KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel tuleb Ove Kalmelt välja mõista sundraha 981 eurot.
9. Kokku kuulub Ove Kalmel riigi tuludesse tasumisele 994,38 eurot, mis tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Ove Kalme ei ole kohtult taotlenud menetluskulude tasumiseks pikemat tähtaega. II.8 Asitõendid ja konfiskeerimine
10. OÜ-lt Xxxxxxxxxxxx ära võetud ebaseaduslik kahe kariaiaga mõrd, mis on suletud plommidega C539593 ja C539592 ning ankrud ja lipud, mis on suletud plommidega ning asuvad hoiul Politsei- ja Piirivalveameti territooriumil Mustvee, Pihkva 2c Keskkonnaameti järelhaagisel; nakkevõrgujada, mis on pakendatud kilekotti, suletud plommiga C539550 ning mis asub hoiul Politsei- ja Piirivalveameti territooriumil Mustvee, Pihkva 2c; kaks mõrda, mis on pakendatud ja suletud plommidega nr B011346, B011345 ja B011085, kaks rohelist plastikkotti pakendatud köitega, mis on suletud plommidega nr B011343 ja B011344 ning jäetud hoiule Keskkonnaameti poolt kasutatavasse kalakaitsekordonisse aadressil Viljandi maakond, Viljandi vald, Kivilõppe küla, Kivilõppe kaitsekordon; ankrud ja lipud, mis on suletud plommidega nr B014245 ja B014246 ning mis asuvad hoiul Politsei- ja Piirivalveameti territooriumil Mustvee, Pihkva 2c, tuleb KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel tagastada OÜ-le Xxxxxxxxxxxx Kala ja Puhketalu kui OÜ Xxxxxxxxxxxx õigusjärglasele. OÜ Xxxxxxxxxxxx ühines 05.03.
11. a OÜ-ga Xxxxxxxxxxxx xxxx ja xxxxxxxxx (II kd, tl 46-56).
12. Prokurör taotles nimetatud püügivahendite konfiskeerimist kohtuvaidlustes. Ühtegi viidet, et sellise taotluse prokurör kohtule esitab, ta varem ei teinud. Konfiskeerimistaotlusele viitavaid asjaolusid ei esitanud ta ei süüdistusaktis (punkt 7) ega uuritud neid ka kohtuliku uurimise käigus. Ehk siis tuli konfiskeerimistaotlus prokuröri kohtuvaidluste kõne lõpus nii kohtule kui ka kaitsjale üllatusena. Kohus kohtuvaidluste käigus palus prokuröril lakoonilist (viide vaid KarS §-le 83) taotlust selgitada. Selgituste pinnalt on kohus veendumusel, et prokurör ei olnud seda taotlust piisava põhjalikkusega kaalunud ja seetõttu ei pööranud ta ka konfiskeerimise aluste kohtuliku uurimise vajalikkusele tähelepanu.
13. KarS § 83 järgi saab kohus konfiskeerida kuriteo toimepanemise vahendi, mida kasutati tahtliku kuriteo toimepanemiseks, kui see kuulub otsuse tegemise ajal toimepanijale. Selge on see ja seda tõdesid nii prokurör kui ka kaitsja kohtuvaidlustes, et Ove Kalmele, kes on teo toime pannud, need püügivahendid ei kuulunud ei teo toimepanemise hetkel ega kuulu talle ka kohtuotsuse tegemise ajal. Seega Ove Kalmelt neid konfiskeerida ei saa.
14. Järgmine võimalus neid püügivahendeid konfiskeerida oleks rakendada KarS § 83 lg-t 3 ja selle viite tegi kohus ka prokurörile kohtuvaidlustes. Prokurör nõustus, et sellel alusel saaks püügivahendid konfiskeerida. Kaitsja vaidles vastu.
15. Kohus jätab konfiskeerimise kohaldamata. Kohus eeldas kohtuvaidlustes, et prokurör soovib pärast viiteid kohtuliku uurimise vajakajäämistele kohtuliku uurimise uuendamist. Nimelt tulnuks kolmas isik, kellele kohtuotsuse ajal püügivahendid, ehk siis OÜ Xxxxxxxxxxxx xxxx ja xxxxxxxxx KrMS § 401 lg 1, 2 ja 4 alusel kolmanda isikuna menetlusse kaasata ja ta ära kuulata. Vastasel juhul oleks tegemist kolmanda isiku omandipõhiõiguse ebaproportsionaalse riivega, sest esemete omanikku ei ole ära kuulatud. Kuivõrd tegemist on võistleva kohtumenetlusega ja lähtudes Riigikohtu 14.06.2022 lahendis 1-20-1208 rõhutatud põhimõtet, ei pea kohus praeguses menetlusstaadiumis õigeks ise kohtulikku uurimist uuendada ega kolmandat isikut menetlusse kaasata ega hakata tuvastama KarS § 83 lg 3 aluseid.
16. Kindlakstegemata kuuluvusega nakkevõrgujada tuleb KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada. Kohtunik Marek Vahing (allkirjastatud digitaalselt)