) § 199 lg 1 järgi üldmenetluses Prokurör Alan Rüütel Süüdistatav T.O isikukood XXX, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel vene keel, põhiharidus, ei tööta, elukoht xxx. Varem kriminaalkorras karistamata, karistatud väärteokorras. Tõkendit ei kohaldatud. Kaitsja Aivar Ennok RESOLUTSIOON Juhindudes Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 3051 , § 306, § 309, § 311-313, § 317, § 175 lg 1 p 4, 5, § 180 lg 1, 3 kohus o t s u s t a s: 1. Süüdi mõista T.O
2. Jätta
lg 1, 3 alusel T.O-le mõistetud ja kandmisele kuuluv vangistus täielikult tingimisi kohaldamata, juhul kui T.O ei pane 1 (ühe) aasta ja 3 (kolme) kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut, tahtlikku kuritegu. 3.
p 1 alusel hakkab T.O katseaeg kulge ma kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 12.04.
Kohtule esitatud tõendid: Kohtus kuulati vahetult üle kannatanu V. K (31.01.2019 istung, tlk 99-100 pöördel), tunnistajad T. T (31.01.2019 istung, tlk 101-101 pöördel), N. V (31.01.2019 istung, 101 pöördel), H-C. J (31.01.2019 istung, tlk 102-102 pöördel), K. V (18.02.2019 istung, tlk 114115) ja süüdistatav T.O (19.03.2019 istung, tlk 120 pöördel – 121). Kohtuistungil uuriti järgmisi kirjalikke tõendeid: 1) 28.12.2017 äratundmiseks esitamise protokoll koos fototabeliga (tlk 50-53); 2) 27.12.2017 asitõendi vaatlusprotokoll (tlk 54-63); 3) 28.12.2018 asitõendi vaatlusprotokoll (tlk 64-71); 4) 12.01.2018 äratundmiseks esitamise protokoll koos fototabeliga (tlk 72-75). Kohtus vaadeldi vahetult kriminaalasja juurde lisatud asitõendit, so Vana-Viru 14 Tallinnas asuva Muusika baari turvakaamerate salvestust (31.01.2019 istung, tlk 99 pöördel, tlk 102 pöördel). Kohtu seisukoht: I. T.O-le on esitatud süüdistus V. K mobiiltelefoni varguses ja H. A rahakoti varguses. T.O talle esitatud süüdistust ei tunnistanud ning selgitas, et ta ei mäleta sündmustest midagi, soovi ja vajadust tal kannatanute esemeid varastada ei olnud. Kohus tugineb KrMS §-de 60 lg 1 ja 312 p 1, 2 järgi kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks, kohtuotsuse põhiosas esitatakse tõendid, millele tuginetakse ning tõendid mida kohus ei pea usaldusväärseks. Viimasel juhul lisatakse otsusesse ka põhjendus selle kohta, miks kohus tõendeid usaldusväärseks ei pea. Käesoleval juhul ei ole kohtul alust kahelda kannatanu ja tunnistajate ütluste usaldusväärsuses vaatamata sellele, et valdav enamus isikulistest tõendiallikatest oli sündmusele eelneval ajal tarbinud alkoholi ning neil oli tõenäoliselt selja taga magamata öö. Kohtus vaadati süüdistuses märgitud meelelahutusasutuse turvakaamera salvestisi, samuti esitati kohtule 27.12.2017 ja 28.12.2017 asitõendi vaatlusprotokollid, mis kajastasid salvestiste vaatlust. Võrreldes salvestistel ja asitõendi vaatlusprotokollides talletatut kannatanu ja tunnistajate ütlustega tuleb nentida, et selliseid ületamatuid vastuolusid, mis seaksid kahtluse alla ühe või teise isiku ütluste usaldusväärsuse, ei ole. Süüdistatava versioon, mille järgi ta sündmusi ohtralt tarvitatud alkoholi tõttu üldse ei mäleta, kohtu arvates usaldusväärne ei ole. Turvakaamerate salvestiste pinnalt saab järeldada, et T.O käitumine oli sihipärane ja adekvaatne, mis ei ole kohtu hinnangul üldjuhul omane ülemääraselt, püsiva mälukaotuseni alkoholi tarvitanud isikule. Turvakaamera salvestistelt on näiteks näha, et T.O ei tuigu, suudab osta baarist alkoholi ning peita H. A võetud rahakoti, kui selgub, et tema tegu märgati. Tunnistaja, sündmuskohal käinud politseiametnik H-C. J kirjelduse kohaselt oli süüdistatav adekvaatne, koordinatsioonihäireteta, rääkis selget juttu ja mäletas selgelt oma öiseid tegevusi. Erinevalt teistest isikulistest tõendiallikatest kes olid kas tarbinud alkoholi (so kannatanu V. K ja tunnistajad K. V ning T. T ) ja/või olnud magamata (so kõik eelpool loetletud isikud ning Muusika baaris tööl olnud N. V ), oli tunnistaja H.C. J oma ütluste kohaselt alustanud tööpäeva kella 08.00-st ning tema puhul ei ole alust automaatselt eeldada, et tal võis kas tarbitud alkoholi ja/või väsimuse tõttu esineda raskusi ümbritseva tajumises. Eeltoodu tõttu nõustub kohus prokuröriga selles, et süüdistatav ei olnud joobes määral, millega kaasnenuks tunde kestnud mälulünk. Kohtu hinnangul on kannatanu V. K ja tunnistaja K. V ütlustega, kohtus vaadatud turvakaamera salvestistega ning 27.12.2017 asitõendi vaatlusprotokollis fikseerituga tõendatud, et T.O , V. K ja K. V viibisid 16.12.2017 hommikul Muusika baaris. V. K ja K. V selgitasid, et süüdistatav soovis neile õlle välja teha ning nad nõustusid. Kannatanu ja tunnistaja ütluste järgi jäi V. K peagi tukkuma, kuid kannatanu sõnul tal nö peas kõik töötas ning ühel hetkel tundis ta, kuidas tema taskutes sobratakse. Vaatamata sellele, et 27.12.2017 asitõendi vaatlusprotokollis sisalduval fototabelil ei ole süüdistatav kuigi hästi ära tuntav, ei jäta kohtu arvates videosalvestuse vahetu vaatlus enam ruumi kahtlusteks – mees, kes kannatanu sõnul tema taskutes soris ja teda nö embas, on vastuvaidlematult süüdistatav T.O. Kannatanu ja tunnistaja ütluste järgi avastas kannatanu vahetult peale ärkamist, et tema telefon on kadunud ning palus K. Vl endale helistada. Kannatanu ja tunnistaja K. V kinnitasid, et V. K telefon oli süüdistatava taskus. V. K sõnul nägi ta telefoni nurka, oma telefoni tundis ta ära hallide kaante järgi. Kannatanu ärkamine, helistamise fakt ning telefoni võtmine süüdistataval jalas olnud pükste taskust nähtus kohtus vaadatud videosalvestistelt. Kohtueelses menetluses on V. K ja K. V äratundmiseks esitamisel (vt 28.12.2017 ja 12.01.2018 äratundmiseks esitamise protokollid) osutanud T.O-le kui mehele, kes võttis V. K telefoni. Kannatanu on 28.12.2017 menetlustoimingul avaldanud, et tunneb talle äratundmiseks esitatud 3 fotolt ära fotol nr 1 kujutatud isiku näojoonte ja juuste värvi järgi ära mehe, kelle taskust ta võttis oma telefoni. Kannatanu avaldas menetlustoimingul, et mäletab väga hästi T.O nägu. Tunnistaja K. V selgitas 12.01.2018, et fotol nr 3 on mees, kes varastas V. K taskust mobiiltelefoni Samsung S8. Tunnistaja sõnul tundis ta mehe ära näojoonte, silmade ja juuste järgi. Seega ei olnud kumbki, ei kannatanu ega tunnistaja sellises joobes, mis takistanuks neil sündmuste hilisemat reprodutseerimist. Mõlemad on T.O ära tundnud ning kirjeldanud, millistele välistele tundemärkidele nad äratundmisel tuginevad. Kohtu hinnangul on uuritud tõendite pinnalt täielikult välistatud see, et kannatanu telefon sattus süüdistatava valdusesse juhuslikult. Esiteks on videosalvestisel süüdistatava tegevus kannatanu nö embamisel ja kallistamisel vägagi järjekindel. Kohtu arvates on süüdistatava tegevusel kaks eesmärki – esmalt kontrollida, millises seisundis on kannatanu ning seejärel leida tema juurest midagi väärtuslikku. Süüdistatava tegevus on sihipärane, see et telefon sattus süüdistatava kätte kuidagi juhuslikult (nt ajas süüdistatav kannatanu telefoni enda omaga sassi) ei ole sündmusi videolt vaadates kuidagi mõeldav. Kannatanu ütlustega on tõendatud, et ta ostis 800-850 eurot maksva telefoni alla turuhinna, 600 euroga ning telefoni ümbris maksis 50 eurot. Kannatanu selgitas, et telefonikaante vahel oli ka ID kaart ja pangakaart. Kannatanu V. K ja tunnistaja K. V sõnul teavitasid nad juhtunust politseid. Sündmuskohal käinud tunnistaja H-C. J ütluste kohaselt tuli 16.12.2017 hommikul seoses varastatud mobiiltelefoniga väljakutse Muusika baari. Tunnistaja sõnul vestlesid nad kohale jõudes väljakutse teinud isikuga ning tuvastasid seejärel väidetava süüdlase, kellele väljakutse teinud isikud viitasid. H-C. J tundis kohtus väidetavas süüdlases ära T.O . H-C. J selgitas, et kannatanu oli oma telefoni tagasi saanud, kuid soovis sellele vaatamata teha avaldust. Kuivõrd V. K oli joobes, võttis politsei koha peal üksnes suulise kuriteoteate. Järgnevalt kirjeldasid sündmuskohale saabunud patrulltoimkonnaga suhelnud kannatanu V. K, tunnistaja K. V ja väljakutsele reageerinud tunnistaja H-C. J riimuvalt oma ütlustes seda, et V. K telefoni varguse tõttu sündmuskohale saabunud patrullpolitseinike poole pöördus mees, kes väitis, et T.O pani toime veel ühe varguse. Tunnistaja H-C. J tundis pöördumise teinud mehe kohtus ära – tegemist oli tunnistaja T. Tga. Tunnistaja T. T ütluste kohaselt ajendas teda detsembris 2017 politsei poole pöörduma fakt, et ta nägi hommikul Muusika baaris viibides pealt, kuidas seal pandi toime rahakoti vargus. Tunnistaja sõnul jäi üks baari klient magama, baaridaam läks klienti äratama, kuid see ei õnnestunud ning seda pealt näinud meesterahvas pakkus ennast ise magajat äratama. Tunnistaja N. V kinnitas T. T sõnu ning selgitas, et tema oli tunnistaja kirjeldatud baaridaam, kes käis baaris magama jäänud püsiklienti – H. A – äratamas, kuid see ei õnnestunud. N. V ja T. T selgitasid, et seejärel üritas H. A vaatamata keelamisele korduvalt äratada baaris olev isik. T. T osutas ütluste andmise ajal T.O-le ja kinnitas, et viimane on magavat klienti korduvalt äratada üritanud meesterahvas. Tunnistajate kirjeldatud stseen, kuidas esmalt üritab magavat H. A äratada N. V ning seejärel teeb magaja juurde asja T.O, nähtus ka kohtus vaadatud turvakaamerate salvestiselt. Tunnistaja T. T ütlustega on tõendatud, et T.O võttis nn äratamise käigus H. A taskust rahakoti. Tunnistaja selgitas, et tal jäi pilk juhuslikult peale ning peale tema märkas rahakoti võtmist veel üks naisterahvas. Kohus märgib, et rahakoti võtmise hetk nähtub turvakaamerate salvestustelt ning samuti on see fikseeritud 28.12.2017 asitõendi vaatlusprotokollis. Salvestiselt on näha, kuidas praktiliselt kohe reageerib ja sekkub tunnistaja T. T. Seejärel on näha, kuidas baari sisenenud politsei vestleb tunnistaja ja T.O-ga ja üritab leida istmete vahelt rahakotti. Rahakoti leiab hiljem tunnistaja T. T, kes nö pöörab ümber diivanipatju ning rahakott leitakse kohast, kuhu istus peale H. A nn äratamist T.O. Täpselt samamoodi kirjeldas edasisi sündmusi ka T. T. Kohtu hinnangul on tõendatud, et T.O võttis H. A taskust rahakoti, kuid aru saades, et tema tegu märgati, peitis T.O rahakoti istmete alla ja vahetas istekohta. Tunnistajate ütluste, turvakaamera salvestise ja 28.12.2017 asitõendi vaatlusprotokolli pinnalt ei ole 16.12.2017 varahommikused sündmused mitte mingilgi muul moel teisiti mõistetavad. Prokurör on T.O teod kvalifitseerinud
Kohus nõustub prokuröri loogikaga kvalifikatsiooni osas. Kohtu hinnangul on V. K telefoni vargus ja H. A rahakoti vargus kantud sarnasest käitumismallist (so magaja nö embamise käigus taskute revideerimine ja tühjendamine) ja need ei ole ajaliselt ning ruumiliselt sedavõrd lahutatud, et oleksid vaadeldavad kahe, eri tahtlusest kantud teona. Süüdistuse ja turvakaamerate salvestiste järgi toimus V. K telefoni vargus kell 07.54-07.59 ja H. A rahakoti vargus kell 09.22. Seega jäi kahe episoodi vahele ca 1h ja 20min, tegemist ei ole ülemääraselt pika ajavahemikuga. Arvestades turvakaamera salvestisi, mis peegeldavad süüdistatava sihipärast ning läbimõeldud käitumist ja tunnistaja H -C. J ütlusi selle kohta, et süüdistatav oli tema hinnangul adekvaatne, on kohtu arvates tõendatud, et T.O veetis baaris aega, oodates nö sobivaid võimalusi. Kannatanu V. K puhul tegutses T.O kohtu hinnangul väga läbimõeldult. Kannatanule ja tunnistajale õlle ostmine, usaldusliku õhkkonna tekitamine (vt siinkohal V. K ütlused), so kõik telefoni võtmisele eelnevad käitumisaktid olid ilmselt tingitud soovist niigi joobes olnud isikud rohkem nö ära kustutada. Tukkuva kannatanu kallistamine ning temaga suhtlemine oli kohtu arvates tingitud soovist kontrollida kannatanu arusaamis- ja reageerimisvõimet. Kahtlemata on tähelepanuväärne, et telefoni vargusega vahele jäänud T.O ei lahku baarist vaid jääb sinna edasi aega veetma. Kohus nendib, et arvestades edasisi sündmusi saab süüdistatava käitumist tõlgendada üsna üheselt – saagist ilma jäänuna varitseb T.O uut juhust mis avanes siis, kui N. V hakkas magavat H. A tagajärjetult äratama. E. Šõtšugov läheb jälle oimetu kannatanu juurde, hakkab teda embama ning patsutama ja võtab tegevuse käigus kannatanu taskust rahakoti. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kõiki asjaolusid kogumis arvesse võttes ei tule kõne alla võimalus, et tegemist on kahe eraldiseisva, eri tahtlusest kantud teoga. Kohus märgib, et E. Šõtšugov sai mõlemal juhul võõrad esemed oma valdusesse, so vargused ei jäänud katsestaadiumisse. Kohtu hinnangul pani T.O kuriteod toime vähemalt otsese tahtlusega.
lg 1 näeb ette kriminaalvastutuse võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui varastatu väärtus ületab teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. Kooskõlas
K hindas telefoni ja ümbrise koguväärtuseks 650,00 eurot, kannatanu ütlustest on lähtunud ka esitatud süüdistus. H. A ristküsitlemisest prokurör loobus, seega ei ole võimalik kontrollida, kas H. A rahakotis oli 40,00 eurot sularaha või mitte. Arvestades tunnistaja T. T ütlusi ja seda, et T.O pidas vajalikuks rahakoti kannatanu taskust siiski võtta on kohtu hinnangul alust arvata, et võetu ei olnud päris väärtusetu, kuid
K esemete väärtuse läbi. II.
Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemise eest on ette nähtud rahaline karistus või kuni 3 aasta pikkune vangistus. Kohus ei tuvastanud karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. T.O on varem kriminaalkorras karistamata, tal on 6 kehtivat väärteokaristust. Karistuse liigi osas leiab kohus, et T.O-le ei ole võimalik määrata rahalist karistust. T.O ise selgitas, et tal ei ole materiaalseid probleeme – ta töötas Saksamaal ning Tallinnas opereerib tema pere majutusasutust. Samas nähtub süüdistatava karistusregistri õiendist tõsiasi, et tal on tasumata väärtegude eest määratud rahatrahvid alates 2011.aastast. Eeltoodu ei tekita kohtus veendumust, et süüdistatav talle määratud rahalise karistuse tasub, samuti on asjas märkimisväärsed menetluskulud. T.O süü suurust hinnates tuleb nentida, et reaalset kahju keegi tema tegude tagajärjel ei kannatanud, kuid vaatamata sellele, et kannatanud said oma asjad tagasi, ei saa kohtu arvates antud juhul piirduda sanktsiooni alamäära jääva karistusega. T.O ei ole oma tegu kordagi kahetsenud. Süüdistatava demonstratiivset käte laiutamist ja vabandamist kannatanu ees ei pea kohus siiraks. Turvakaamera salvestisi vaadates üritas süüdistatav juhtida kohtu ja menetlusosaliste tähelepanu sellele, kuidas keegi üritab laualt võtta tema telefoni. Samuti ei saa kohus mööda vaadata sellest, et T.O tegevus oli hoolikalt läbi mõeldud ja sihipärane. Võttes esemeid peaaegu meelemärkuseta kannatanute taskutest ja põuest võib järgmisel päeval esemete kadumise avastanud inimene oma joobe tõttu arvata, et kaotas asjad purjus peaga ning ei vaevu sellest politseile teatama. T.O jäi esmalt vahele kannatanu V. K telefoni vargusega, kuid ei lahkunud seejärel meelelahutusasutusest ning jäi ootama uut võimalust. Kõik eeltoodu ei anna kohtule alust piirduda paari-kolmekuise vangistusega. T.O on varem kriminaalkorras karistamata, sündmustest on möödunud märkimisväärne aeg. Seega võib süüdistatavale mõistetava karistuse jätta
Katseaja pikkuseks tuleb määrata 1 aasta ja 3 kuud – kehtiva kohtupraktika järgi peab katseaeg olema mõnevõrra pikem, kui mõistetav vangistus. Kohus leiab järgmist: 1. Süüdi tunnistada T.O
2. Jätta
lg 1, 3 alusel T.O-le mõistetud ja kandmisele kuuluv vangistus täielikult tingimisi kohaldamata, juhul kui T.O ei pane 1 (ühe) aasta ja 3 (kolme) kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut, tahtlikku kuritegu. 3.
p 1 alusel hakkab T.O katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 12.04.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.