) § 17 lg 3 ja § 24 lg
lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada
§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. KAHOS § 11 lg 2 järgi koosneb kinnisasja omandamise tasu kinnisasja väärtusest ja hüvitisest kinnisasja omandamisega otseselt kaasneva varalise kahju ja saamata jääva tulu eest, kui need esinevad. Otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu hüvitatakse KAHOS §-de 13 ja 14 alusel ning hüvitamata jätmine peab olema põhjendatud. Kaebaja õiguste esmaseks kaitseks tuli tal vaidlustada haldusaktiga määratud sundvõõrandamise tasu tühistamis- ja kohustamisnõude esitamisega ja seda võimalust kaebaja ka kasutas. Samas jättis kohus kaebaja esitatud kaebuse esitamise tähtaja ennistamata. Seega on Siseministeeriumi 17.12.2021 käskkiri nr 1-3/106 jätkuvalt kehtiv. Siseministeeriumi 17.12.2021 käskkirjast nr 1-3/106 nähtuvalt pöördus kaebaja Siseministeeriumi poole kahju hüvitamise nõudega, kuid kaebaja ei esitanud tõendeid, millest nähtuks selliste kulude olemasolu. Siseministeerium lahendas kaebaja kahju hüvitamise nõude 2
Ei nähtu, et kaebaja oleks seda teinud. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 18.10.2022 otsuses nr 3-20-597 (p 18) järgmist: „Hinnates avaliku võimu kandja vaidlusaluse (st kahju või õigusvastase tagajärje põhjustanud) tegevuse või tegevusetuse õiguspärasust või õigusvastasust kui hüvitamis- või heastamisnõude rahuldamise ühe eeltingimuse täidetust, ei sekku halduskohus kuidagi haldusakti kehtivusse, sest isegi kui hüvitamis- või heastamiskaebus rahuldatakse, ei mõjutaks see kahju või tagajärjed põhjustanud haldusakti kehtivust. Küll aga võiks
§-des 3, 4 ja 6 sätestatud nn esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine tingida hüvitamis- või heastamisnõude rahuldamata jätmise (
lg 1) või olla aluseks vastutuse piiramisele (
).“ Kuivõrd kaebaja minetas võimaluse tühistamis- ja kohustamisnõude esitamisel nn esmaste õiguste kaitseks, ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud, s.o õigusvastase haldusakti alusel kahju tekkimine ei ole tõendatud. Seega tuleb kaebus HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada, sest kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. OÜ Lõuna Inkasso palub 07.02.2023 määruskaebuses tühistada halduskohtu 18.01.2023 määrus ja teha uus määrus, millega saata haldusasi tagasi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Põhjendamatu ja väär on halduskohtu seisukoht, et kaebaja ei saa nõuda suuremat sundvõõrandamise tasu juhul, kui ta ei ole sundvõõrandamise menetluses kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, s.o esitanud halduskohtule tühistamis- või kohustamisnõuet. Kaebaja ei pidanudki neid nõudeid halduskohtule esitama, sest ta ei soovi 17.12.2021 käskkirja tühistamist (s.o selle kehtivuse kõrvaldamist algusest peale ja selle tagasitäitmist), vaid üksnes leiab, et haldusaktis kindlaks määratud hüvitis ei ole õiglane. Seega ei ole tühistamis- või kohustamiskaebuse esitamine kohaseks õiguskaitsevahendiks ja puudub ka vajadus nende nõuete esitamise näol esmaste õiguskaitsevahendite kasutamiseks. Tegemist on sundvõõrandamisel riigi poolt määratud hüvitise suuruse vaidlustamise nõudega Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 32 lg 1 tähenduses. PS § 32 lg 1 ei näe ette kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist või esmaste õiguskaitsevahendite kasutamist, s.o tühistamis- või kohustamisnõude esitamist. PS § 32 lg 1 teine lause loob riigile kohustuse tagada riigi poolt ette nähtud sundvõõrandamise korral õiglase hüvitise maksmine sundvõõrandatava vara omanikule. Selle sätte järgi on igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada nii vara võõrandamine kui ka hüvitis või selle suurus. KAHOS ei reguleeri kaebaja õiguseid, kohustusi ja kaebetähtaega juhul, kui kinnisasja omanik on iseenesest nõus kinnisasja sundvõõrandamisega, kuid soovib saada suuremat hüvitist. Selline nõue sarnaneb kõige enam riigi vastu suunatud kahju hüvitamise või alusetu rikastumise nõudega ja seega kohalduvad kaebetähtaja osas HKMS § 46 lg 4 ning
Järelikult saab kaebaja praegusel juhul oma seadusest tulenevaid subjektiivseid õigusi ja vabadusi kaitsta hüvitamiskaebuse esitamisega halduskohtule ja selle nõude alusnormideks on PS § 32 lg 1, HKMS § 5 lg 1 p 4 ja
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 121 lg 4), määruskaebus on 3
-s nimetatud esmaseid õiguskaitsevahendeid. See aga võib tingida hüvitamisnõude rahuldamata jätmise (
Seega on halduskohus oma määruse põhjendustes sisuliselt lähtunud kaebuse perspektiivitusest. Kui kaebust on alust pidada perspektiivituks, saaks selle tagastada üksnes juhul, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne (HKMS § 121 lg 2 p 21; nt Riigikohtu 18.01.2021 määrus nr 3-19-1837; Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2022 määrus nr 3-22-1526, p 14; 11.07.2022 määrus nr 3-22495, p 6; 28.04.2022 määrus nr 3-22-619, p 15). Varaliselt hinnatava hüve puhul on riive intensiivsus väike, kui kaitstava hüve väärtus ei ületa 1000 eurot (vt Riigikohtu 01.11.2018 määrus nr 3-18-763, p 9). Kaebaja on kaebuses soovinud 34 700 euro suuruse hüvitise väljamõistmist. Seega ei ole siinsel juhul HKMS § 121 lg 2 p 21 eeldused täidetud ja ka sel alusel ei saa kaebust tagastada, vaid kaebuse perspektiivituse korral tuleks see jätta otsusega rahuldamata (nt Tallinna Ringkonnakohtu 03.05.2022 määrus nr 3-21-2113, p 10). 10. Kuigi halduskohus on määruse põhjendustes märkinud, et Siseministeerium lahendas 17.12.2021 käskkirjas nr 1-3/106 sisuliselt ka kaebaja kahju hüvitamise nõude ja seetõttu võiks kaebaja kahju hüvitamise nõudele kohalduda 30-päevane tähtaeg käskkirja teatavaks tegemisest (
lg 2), ei ole halduskohus samas väitnud, et praegune kaebus oleks esitatud kaebetähtaega rikkudes ja seetõttu ei ole selle menetlemine lubatav. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja praeguse hüvitamisnõudega kohtusse pöördumisel kaebetähtaega siiski ületanud. Halduskohus on õigesti osutanud, et kinnisasja sundvõõrandamise tasu koosneb kinnisasja väärtusest ja hüvitisest kinnisasja omandamisega otseselt kaasneva varalise kahju ja saamata jääva tulu eest (KAHOS § 11 lg 2). KAHOS § 29 lg 1 järgi peab sundvõõrandamise otsus sisaldama muu hulgas sundvõõrandamise põhjendust, tasu ja täiendavate hüvitiste suurust. Siseministeeriumi 17.12.2021 käskkirjast nr 1-3/106 nähtuvalt on sundvõõrandamise otsuse tegemisel neid asjaolusid ka arvestatud. Käskkirjas on märgitud, et kuigi lisaks kinnisasja väärtusele tuleb hüvitada ka kinnisasja omandamisega otseselt kaasnev varaline kahju ja saamata jääv tulu, ei ole kaebaja esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks selliste kulude olemasolu. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellest siiski järeldada, et Siseministeerium oleks sellega lahendanud 17.12.2021 käskkirjas kaebaja kahju hüvitamise taotlust
Nimetatud käskkirjast ei nähtu, et kaebaja oleks vaidlusaluses kinnisasja võõrandamise menetluses kahju hüvitamist taotlenud. Käskkirja põhjenduste p-st 9 ilmneb, et kaebaja esitas kinnisasja võõrandamise menetluses vastuväited riigi esitatud pakkumusele, sest ta ei nõustunud sellega. Eelnevast tulenevalt ei kohaldu praegusel juhul kahjunõude esitamisel
Kuid kuna halduskohus tagastas kaebuse ebaõigesti HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, tuleb määruskaebus rahuldada ja halduskohtu 18.01.2023 määrus tühistada. Asi tuleb saata halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks. (allkirjastatud digitaalselt) 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.