lg 1 alusel Kristina Liiva põhikaristusega juhtimisõiguse äravõtmisega 1 (üheks) kuuks. 1 4-23-1169
lg-s 1 nimetatud nõuet, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav
Samuti süüdistatakse teda selles, et tema lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt politseid liiklusõnnetusest teavitamata, kuigi varalise kahju saaja ei olnud teada ja kirjalikult oli nimetamata kahju tekitamise eest vastutav isik. Nimetatud tegevusega rikkus Kristina Liiv väärteoprotokolli 2 4-23-1169 kohaselt
lg 4 p-des 4 ja 5 ning § 169 lg-s 5 nimetatud nõuet, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav
Samuti süüdistatakse teda selles, et tema tarvitas alkoholi vahetult pärast liiklusõnnetust enne selle asjaolude väljaselgitamist sündmuskohal politsei poolt. Nimetatud tegevusega rikkus Kristina Liiv väärteoprotokolli kohaselt
lg-s 7 nimetatud nõuet, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav
Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi uurija abi M. P. karistas 29.03.2023. a koostatud otsusega Kristina Liiva väärteoasjas nr 2301,23,000220 eelmärgituga seoses
320 euroga.
226 lg 1 alusel rahatrahviga 80 trahviühiku ulatuses, s.o. 320 euroga ning
lg 2 alusel lisakaristusega mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6-ks kuuks,
236 lg 1 alusel rahatrahviga 80 trahviühiku ulatuses, s.o. 320 euroga ning
lg 2 alusel lisakaristusega mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6-ks kuuks. 12.04.2023 Harju Maakohtule esitatud kaebuses palub kaebuse esitaja 1) vähendada
lg 1 alusel määratud rahatrahvi; 2) Tühistada kohtuvälise menetleja otsus
lg 1 alusel määratud rahatrahvi ja § 226 lg 2 alusel lisakaristusena määratud juhtimisõiguse äravõtmise osas ning väärteomenetlus lõpetada § 29 lg 1 p 1 alusel; 3) Tühistada kohtuvälise menetleja otsus
lg 1 alusel määratud rahatrahvi ja § 236 lg 2 alusel lisakaristusena määratud juhtimisõiguse äravõtmise osas ning väärteomenetlus lõpetada § 29 lg 1 p 1 alusel. Alternatiivselt lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 ja 2 alusel väärteomenetlus
Kaebuses esitatud seisukohad on järgnevad. Kaebuse kohaselt on väärteoasja menetlemisel rikutud menetlusnorme. Nimelt kutsuti tema ütluste andmiseks välja telefoni teel. Selgitamata, kellena ja miks teda välja kutsutakse ning ütluste andmiseks väljakutsumisel ei antud temale infot selle kohta, et tema suhtes on algatatud väärteoasi. Temale ei edastatud seadusega ettenähtud korras kutset, rääkimata kohtuvälise menetleja digiallkirjast sellel. Kaebajale inkrimineeritud väärteo kvalifitseerimisel on rikutud materiaalõiguse norme. Nimelt on kaebajat süüdistatud ühe teo eest kolmel erineval alusel, millest ainult üks näeb ette väärteo toimepanemise ettevaatamatuse tõttu. Kaebaja ei märganud seoses halva nähtavuse tõttu ja teiste liiklejate liikumist raskendavate teemärkide tõttu, kas tema reast läheneb ristmikule sõiduk või mitte. Samuti kuna liiklusmärk oli madal, tema liikus linnamaasturiga, ei pannud ta tähele riivet liiklusmärgile. Seega saab tema käitumist käsitleda hooletusena. Koju jõudes ja autot parkides ei märganud ta sõidukil olevaid vigastusi, mistõttu ei kutsunud ta ka politseid. Liiklusõnnetusest kuulis ta alles siis, kui politseiametnikud teda juhtunust teavitasid. Seega on sellise teo eest määratud karistus ebamõistlikult suur, kuna varaline kahju S AS-ile oli ainult 200 eurot ning V. V.le tekitatud kahju 186 eurot. Lisaks on kaebaja hüvitanud V. V.le tekitatud kahju, mis on käsitletav karistust kergendava asjaoluna. Samuti leiab Kaebaja, et kuna isiku poolt toime pandud hooletusest tingitud liiklusõnnetuses ei ole isiku süü suur ning väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi ning kaebaja on väärteoga tekitatud kahju vabatahtlikult hüvitanud, siis kuuluks kohaldamisele VTMS § 30 lg 1 ja lg 2. Kaebaja ei saanud aru ega teadnud, et ta on põhjustanud liiklusõnnetuse, s.t riivanud liiklusmärki, samuti ei olnud teada ka kahju saaja, siis on § 169 lg 4 p-dele 4 ja 5 ning lg-le 5 viitamine kohtuvälise menetleja poolt käesolevas väärteoasjas täiesti asjakohatu, alusetu ja mõistetamatu. Tema ei saanud aru, et oli riivanud liiklusmärki ja tekitanud kellelegi varalist kahju, seega jätkas ta sõitu ning ei teavitanud juhtunust ka Häirekeskust. Tegemist ei olnud tahtliku teoga ega liiklusõnnetuse kohalt põgenemisega. Kuivõrd tegu ei olnud tahtlik, ei saa teda võtta vastutusele
Isik ei saa ettevaatamatusest jätta liiklusõnnetusest teatamata. Seega on väärteoasjas nr 2301,23,000220 viidatud kvalifikatsioon ebaõige ning teda ei saa selle eest 3 4-23-1169 seadusega ettenähtud alusel ja korras ka karistada ning menetlus tuleb süüteokoosseisu puudumise tõttu lõpetada. Ka on vale tema karistamine
lg 1 alusel.
lg 1 viidatud väärteo koosseis sätestab, et sõiduki juhti saab karistada tahtlikult toime pandud väärteo eest, kui ta tarvitab alkoholi, narkootilist või psühhotroopset ainet liiklusõnnetuses osalenuna vahetult pärast liiklusõnnetust. Käesolevas asjas puudub tahtlik tegu. Teadmata, et ta on põhjustanud liiklusõnnetuse, tarvitas ta alkoholi alles koju jõudes. Joove on tuvastatud alles ca tund hiljem, mis ei kvalifitseeru
Ei esine seadusliku alust tema karistamiseks
Arvestades kaebaja isikut, tema varasemaid rikkumisi, on väärteoasjas toodud põhistused temalt juhtimisõiguse äravõtmise kohta täiesti põhjendamatud ja alusetud. Karistus peab vastama teo iseloomule ning olema põhjendatud ning viima isiku vajaliku mõistmiseni. Kaebaja on kogu juhtimisõiguse omamise aja vältel näidanud ennast igati õiguskuuleka autojuhina, mistõttu on arusaamatu, mil viisil peaks kaebajalt juhtimisõiguse äravõtmine olema õiguskorra kaitsmise huvides ja kohustama isikut olema edaspidi hoolsam ja tähelepanelikumalt käituma. Lisaks on kaebajal 17 aastane ratastoolis olev sügava puudega tütar ning 70 aastane hooldamist vajav isa ja kaebajal on osaline töövõime, siis kahjustaks kaebajalt juhtimisõiguse äravõtmine oluliselt ka tema pereliikmete igapäevast toimetulekut. Seega palub kaebaja kohtul põhjalikult kaaluda kaebaja suhtes lisakaristusena kohaldatud 6 kuulist juhtimisõiguse äravõtmist ning tühistada lisakaristuse kohaldamine. Kaebaja palub taotluse lahendada kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht saabus Harju Maakohtusse 09.05.2023. Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja seisukohalt ei ole Kristina Liiva kui menetlusaluse isiku õigusi rikutud ning kaebust politseiametniku tegevuse peale ei saa läbi vaadata antud väärteoasjas. Kaebuse punkti 2 alapunktis a) väidetakse, et kaebajat on süüdistatud ühe teo eest kolmel erineval alusel, millistest vaid üks näeb ette väärteo toimepanemise ettevaatamatuse tõttu. Selline väide ei vasta tõele. Otsuse koostamisel on karistus määratud KarS § 63 lõike 3 alusel, mis näeb ette karistuse määramise või mõistmise iga väärteo eest eraldi, kui toime on pandud mitu tegu, mis vastavad mitmele eri väärteokoosseisule. Kristina Liiv on seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahv
lg 1 järgi kvalifitseeritud teo toimepanemise eest ei vasta teo raskusastmele ja tekitatud kahjudele, mis on viinud liiga range karistuseni. Kohtuväline menetleja on valinud kõikidest variantidest isiku õigusi kõige vähempiiravama vahendi, st. rahatrahvi ning otsusega määrati karistuseks rahatrahv 80 trahviühikut, mis on ligikaudu ¼ sanktsiooni maksimumist. Kohtuvälisele menetlejale teada olevalt ei ole riigikohtu ega ringkonnakohtute lahendites analüüsitud
Maakohtu lahenditest nähtub, et kohtud on arvestanud küll tehiolusid (mh tekitatud kahjustusi), kuid ei ole ka pikemalt selgitanud, kas tekitatud varalise kahju suurus on süü suurusega otseses või kaudses seoses. Seega ei pruugi olla õige süü suuruse kujundamine seonduvalt tekitatud kahjustuste maksumusest. Antud juhul on kohtuväline menetleja seisukohal, et Kristina Liiva süü varalise kahju tekitamise osas mootorsõidukijuhina on keskmisest väiksem. Tegemist oli otsasõiduga liiklusmärgile ning väärteotoimiku materjalidest ei nähtu, et liiklusõnnetuse hetkel oleks läheduses olnud teisi mootorsõidukeid või isikuid. Hinnates õnnetuse tagajärjel tekkinud kahjustuste iseloomu mootorsõiduki Dacia Sandero vasakpoolsel esistangel ja esitiival, kahjustuste asukohta seoses juhi vaateväljaga, sündmuskohal teostatud fotodelt nähtavate rehvi turvisemustrite kulgu üle ohutussaare ja läbi madala lumevalli ohutussaarel, kus liiklusmärk paiknes, ei ole eluliselt usutav, et juht ei saanud aru kokkupõrke toimumisest. 4 4-23-1169 Kristina Liiv esitas tähtaegselt vastulause, milles taotleb väärteomenetluse lõpetamist ning annab teada, et on sõiduki omanikule tekitatud kahju vabatahtlikult hüvitanud. Kohtuvälise menetleja otsuses on märgitud, et kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kohtuväline menetleja ei ole saanud arvestada kahju hüvitamist, kuna vastulauses toodud väide on paljasõnaline ning selle väite kinnitamiseks puuduvad igasugused tõendid Kristina Liiva või mootorsõiduki omaniku V. Võigas poolt. Seega ei ole kohtuväline menetleja rikkunud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude arvestamisel materiaalõigust. Ei saa nõustuda ka väitega, et antud asjas puudub menetlushuvi, kuivõrd tegu on toime pandud avalikus ruumis, täpsemalt linnaruumis, kus liikleb ka teisi isikuid. Eripreventiivselt peab kohtuväline menetleja isiku karistamist vajalikuks, kuna seab kahtluse alla Kristina Liiva versiooni õnnetuse momendi tajumisest. Erinevalt kriminaalkoosseisudest ei ole kõikide väärteokoosseisude osaks konkreetse subjektiivse külje tuvastamine või olemasolu, kuivõrd KarS § 15 lg 3 järgi on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kaebaja on vaidlustanud lisaks subjektiivsele küljele ka
lõikes 1 mainitud ajalise mõõtme, öeldes et joobe tuvastamine tunde hiljem ei vasta sanktsioonis „vahetule“ alkoholi tarvitamisele peale liiklusõnnetust. Ligikaudu tund aega pärast liiklusõnnetuse toimumist isiku organismis tuvastatud alkoholikogus on seostatav sündmusega. Kristina Liivale määras kohtuväline menetleja
lg-te 1 ja 2 alusel mõlema teo eest eraldi rahatrahvi 80 trahviühikut, ehk sarnaselt mootorsõidukijuhi poolt varalise kahju tekitamisega moodustab see sanktsioonimäära maksimumist ligikaudu ¼-ikku ning lisakaristusena kohaldanud juhtimisõiguse äravõtmist kuni kuueks kuuks. Lisakaristuse osas on seega kohaldatud sanktsiooni keskmist. Kohtuväline menetleja on juhtimisõiguse äravõtmist põhjendanud eri- ja üldpreventiivsete vajadustega. Lähtudes eelpool toodust asub kohtuväline menetleja seisukohale, et kohtuvälise menetleja otsus on seaduslik ja otsuses toodud karistusliigid ja -määrad on põhjendatud. Kristina Liivale määratud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seega puudub kaebuses esitatud põhjendustel alus kohtuvälise menetleja 29.03.2023 aasta otsuse muutmiseks. KOHTU SEISUKOHT VTMS § 120 lg 1 ja 3 sätestab õiguse lahendada kaebus kirjalikus menetluses kohtuistungit korraldamata, tehes lahendi VTMS § 132 sätteid järgides juhul, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta ega kaebusele lisatud tõendi uurimist kohtuistungil. Menetlusalune isik ja kohtuväline menetleja on käesolevas asjas teatanud kohtule, et nad on nõus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses ega taotle kohtuistungi korraldamist kaebusele lisatud tõendite uurimiseks. Kohus leiab, et praegusel juhul on võimalik lahendada kaebus kirjalikus menetluses. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, viinud läbi tõendite kohtuliku uurimise, hinnanud väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid, analüüsinud neid kogumis, samuti analüüsinud poolte kirjalikke seisukohti, jõudis järeldusele, et Kristina Liiva süü temale etteheidetud väärtegude toimepanemises on täielikult tõendatud ja tema tegevus õigesti kvalifitseeritud. Kohus käsitleb esmalt (I), kas kaebaja on toimepannud temale etteheidetud liiklusõnnetuse põhjustamise ning kas tegu on õigesti kvalifitseeritud, (II) teiseks kas kaebaja on toimepannud temale etteheidetud liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumise ning politseile õnnetusest mitte 5 4-23-1169 teavitamise ning kas tegu on õigesti kvalifitseeritud, (III) kolmandaks kas kaebaja on toimepannud temale etteheidetud alkoholitarvitamise pärast liiklusõnnetuse toimumist ning kas tegu on õigesti kvalifitseeritud, (IV) neljandaks kas on toimunud menetlusnormide olulisi rikkumisi ning viimaseks (VI) lahendab asja. I
lg 1 järgi on karistatav mh mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumine, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju. Kaebaja ei ole ise tunnistanud temale etteheidetud tegude sooritamist. 02.03.2023 Kristina Liiva menetlusaluse isikuna antud ütlustest (väärteotoimik lk 13-15) nähtub, et tema juhtis 24.02.2023 kella 18.00 paiku sõidukit Dacia Sandero reg.nr XXX Kaeravälja teel ning tahtis sooritada parempöörde Rannamõisa teele. Manöövri sooritamisega sõitis vasaku esirattaga vastu ohutussaare äärt, misjärel sõitis ära koju. Kohus märgib, et loeb kaebaja ütlused usaldusväärseks vaid osaliselt, nimelt selles, et tema juhtis 24.02.2023 sõidukit Dacia Sandero reg. nr XXX Tallinnas Rannamõisa tee Kaeravälja teeristmiku juures. Ülejäänud osas ehk sõiduki juhtimise aja osas 18.00 ajal ja mitte kella 20.00 ajal, liiklusõnnetuse põhjustamises, ei ole kaebaja ütlused usaldusväärsed ega lange kokku teiste asjas kogutud tõenditega, mistõttu selles osas jätab kohus kaebaja ütlused kui ebausaldusväärsed tõendikogumist välja. Kaebaja ütluste usaldusväärsusele annab kohus hinnangu hiljem, esialgu käsitle kohus teisi tõendid, millega kaebaja süü on tõendamist leidnud. 27.02.2023 tunnistaja M. A. ütlustest (väärteotoimik lk 9-9p) nähtub, et sõites 24.02.2023 kella 20.00 paiku Tallinnas Haabersti liiklussõlme poole ning oodates valgusfoori taga vasakule pööramise võimalust, nägi ta kuidas Haabersti Rimi ja Bauhausi vaheliselt Kaeravälja teelt liikus Rannamõisa tee suunas sõiduauto Dacia Sandero, mis sõitis maha ülekäiguraja ohutussaarel liiklusmärgi posti. Sõiduk peatus korraks teeserval, seejärel tagurdas ja sõitis intensiivselt kiirendades Rannamõisa suunas. Autonumbrit ei näinud, kuid sõitis koheselt autole järgi ning helistas samal ajal Häirekeskusesse. Auto roolis oli naisterahvas. Märgitud ütlused on leidnud kinnitust sündmuskoha vaatlusprotokollis (väärteotoimik lk 1) tuvastatuga, millest nähtuvalt on vaatlus teostatud kell 21.20, kahjustada on saanud liiklusmärgi post ning liiklusmärgi 543 juurest on leitud 3 sõiduki detaili. Vaatlusprotokollist (väärteotoimik lk 2, lisad CD-plaadil) nähtub, et sõidukil Dacia Sandero reg. nr XXX on tuvastatud vasakpoolne esistange ja esitiiva kahjustus (kell 21.05). Nimelt nähtub sõiduki vaatlusprotokolli lisadeks olevatest piltidest, et liiklusõnnetuse kohal on maas halli ja musta värvi sõiduki detailid (lisa CD-plaat, lk 32, IMG_8892, IMG_8893, IMG_8895). Vaadates sõidukil tuvastatud kahjustusi, saab ka üksnes visuaalse vaatluse tulemusel tõdeda, et liiklusõnnetuse paigast leitud sõiduki detailid pärinevad sõiduki Dacia Sandero reg. nr XXX küljest (lisa CD-plaat, lk 32, IMG_8885, IMG_8886, IMG_8887), nimelt on sõidukilt osaliselt puudu musta värvi esimene vasak poritiib ning kaks halli värvi detaili sõiduki kaitseraua alt (pildilt IMG_8888, on nähtavad kaitseraua vigastused). Kohtu hinnangul on eelnevaga üheselt tuvastatud, et Kristina Liiv juhtis 24.02.2023 kella 20.00 ajal Tallinnas Rannamõisa tee Kaeravälja teeristmiku juures mootorsõidukit, sõitis ohutussaarele ja seal otsa liiklusmärgi postile (LM 543 „Ülekäigurada“). Arvestades toimepandud teo välist teopilti, kuivõrd kaebaja ise toimunud õnnetuse osas sisuliselt õigeid ütlusi ei ole andnud, leiab kohus, et kaebaja on teo toimepannud vähemalt kaudse tahtlusega. Nimelt, KarS § 16 lg 4 kohaselt, isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Käesoleval juhul liikles kaebaja talvisel ajal linnaliikluses ning kohtule teadmata põhjustel sõitis ohutussaarele ja otsa liiklusmärgipostile. Tunnistaja ütlustest ja sündmuskoha vaatlusega tuvastatust ei ole märke sellest, et kaebaja oleks püüdnud enne avariid pidurdada või teha midagi, et õnnetust vältida ega viita ükski asjaolu sellele, et kaebaja sõitmine ohutussaarele oli vältimatust vajadusest tingitud (nt muu otsasõidu vältimiseks vms). Seega pidi ta vähemalt võimalikuks pidama liiklusõnnetuse põhjustamist ehk märgile otsasõitu ja seda 6 4-23-1169 möönma, et ohutussaarele sõites, hoogu vähendamata tabab ta enda sõidukiga seal asuvat nähtavat liiklusmärgi posti. Kohus asub seisukohale, et Kristina Liiv poolt
lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on väärteoprotokollis õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kvalifitseeritud ning isiku süü tuvastamist leidnud. II
lg 1 järgi on karistatav liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumine, kui teatamine oli kohustuslik. Liiklusseadus § 169 lg 5 kohaselt lahkarvamuse korral, kui varalise kahju saaja ei ole teada, varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei korraldusele. Liiklusseaduse § 169 lg 4 p-de 4 ja 5 kohaselt ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada, kui on nimetatud varalise kahju tekitamise eest vastutav isik ning liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad on punktides 2–4 loetletud asjaolud kirjalikult vormistanud ja sellele alla kirjutanud. Kuivõrd Kristina Liiv põhjustas liiklusõnnetuse, ta ei teadnud, kellele kuulub liiklusmärgi post ning ta ei teavitanud liiklusõnnetuse toimumisest ka Dacia Sandero omaniku V. V. (märgitut ei ole kaebaja ka ise väitnud, eitades ka liiklusõnnetuse tajumist), pidi ta teavitama politseid liiklusõnnetuse toimumisest ning käituma vastavalt politsei korraldustele. Kaebaja väidab, et kuna ta ei teadnud, et ta põhjustas liiklusõnnetuse, ei lahkunud ta tahtlikult sündmuskohalt ning ei jätnud politseid õnnetusest teavitamata. Kohus sellise kaebaja väitega ei nõustu. Sündmuskoha vaatluse juures olevatelt fotodelt ja videost (IMG_8892, IMG_8893, IMG_8894, IMG_8895, 24.02.2023 20_51_52) nähtub, et liiklusmärgi post oli metallist, liiklusmärki hoidev post on maas ning sellel on nähtavad kokkupõrke jäljed. Metallist post on deformeerunud (CD-plaat, lk 32, IMG_8895). Samuti, et sündmuskohal on sõiduki Dacia Sandero kolme detaili. Eesti Vabariigis kehtiva standardi EVS 613:2001/A1:2008 kohaselt on alumise märgi allserva kõrgus sõidutee kattes asulas 2 kuni 4m meetrit, ohutussaarele pandud märgil vähemalt 0,6 meetrit. Kohtul ei ole alust kahelda, et liiklusmärgi kõrgus ei vasta eelpool nimetatud standardile (täpsemalt pildilt IMG_8889 ja IMG_8890). Eelpool nimetatud standardist nähtub ka asjaolu, et märgid pannakse nii, et need ei kahjustaks sõidukid ja need ei takistaks jalakäijaid ega jalgrattureid ning märkidega antav teave oleks nähtav ja loetav nii valgel kui ka pimedal ajal sellele liiklejale, kellele see on mõeldud. Seega nähtub, et liiklusmärk oli paigaldatud sedasi, et isik pidi seda nägema oma autost, muidu ei kannaks sellise liiklusmärgi panemine oma eesmärki. Samuti nähtub sündmuskoha vaatluse protokollist, et liiklusõnnetuse tagajärjel leiti sündmuskohalt 3 sõiduki detaili (väärteotoimik lk 1) ning vaatlusprotokollist (väärteotoimik lk 2 + CD-plaadil olevad pildid) sõiduki Dacia Sandero reg. nr XXX seisukord. Nimelt nähtub kohtule esitatud sündmuskoha vaatlusprotokollist (väärteotoimik lk 1) ja kaudselt ka asitõendi üleandmise-vastuvõtmise aktist nr 23ATH22778 (väärteotoimik lk 8) ning sõiduki vaatlusprotokolli lisaks olevatelt piltidelt (IMG_8880, IMG_8882, IMG_8887, IMG_8888), et sõidukil Dacia on ees vasakus nurgas rasked kahjustused. Deformeerunud on esimene kaitseraud, esimene vasak poritiib. Kohtu hinnangul nähtub sellest, et kokkupõrge sõiduauto ja liiklusmärgi vahel pidi olema küllaltki tugev, mida iseloomustab see, et Dacial tulid detailid küljest ning kui kokkupõrge oli sedavõrd tugev ei saanud see jääda kaebajale märkamata, isik pidi seda tajuma. Sellist kohtu arusaama toetavad ka tunnistaja M. A. ütlused, mille kohaselt sõiduauto Dacia Sandero sõitis maha ülekäiguraja ohutussaarel liiklusmärgiposti, seejärel sõiduk peatus korraks teeserval, tagurdas ja sõitis intensiivselt kiirendades minema. Märgitu viitab samuti asjaolule, et kaebaja pidi aduma liiklusmärgile otsasõitu, kuivõrd otsasõidu tugevusest tingituna ta peatus takistuse tõttu, pidi tagurdama, sest edasisõit oli liiklusmärgi metallposti tõttu samal trajektooril võimatu, ning sõitis kiirendades minema. 7 4-23-1169 Seega hinnates õnnetuse tagajärjel tekkinud kahjustuste iseloomu mootorsõiduki Dacia Sandero vasakpoolsel esistangel ja esitiival, liiklusmärgi enda kõrgust ja kahjustuste asukohta seoses juhi vaateväljaga, sündmuskohal teostatud fotodelt nähtavate rehvi turvisemustrite kulgu üle ohutussaare ja läbi madala lumevalli ohutussaarel, kus liiklusmärk paiknes, pidi juht kokkupõrget liiklusmärgiga nii nägema, kui ka vahetult tajuma. Sellest tulenevalt tekkis isikule ka
Kuna Kristina Liiv neid kohustusi ei täitnud, pani ta toime
Kuivõrd kohus on asunud seisukohale, et isik pidi õnnetust tajuma, siis on ta käesoleva teo ehk mitteteatamise toime pannud kavatsetult KarS § 16 lg 2 kohaselt (isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks). Ehk sõites teadlikult ja tahtlikult sündmuskohalt ära, seadis Kristina Liiv eesmärgiks liiklusõnnetusest mitteteatamise. Kohus asub seisukohale, et Kristina Liiv poolt
lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on väärteoprotokollis õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kvalifitseeritud ning isiku süü tuvastamist leidnud. III
lg 1 järgi on kvalifitseeritav mh alkoholi tarvitamine liiklusõnnetuses osalenud juhi poolt vahetult pärast liiklusõnnetust. Kristina Liiva ütluste kohaselt oli ta terve päeva söömata ning koju jõudes tarvitas ca 250 ml 21% kohvilikööri. Kohtu hinnangul puudub seega vaidlus selles, et Kristina Liiv oli 24.02.2023 vähemalt õhtul kell 21.56 tarvitanud alkoholi, mis nähtub nii tema enda ütlustest (väärteotoimik lk 14-15) kui ka tema poolt kohtule esitatud kaebusest (lk 4). Lisaks nähtub Kristina Liiva alkoholijoove ka 24.02.2023 indikaatorvahendi kasutamise protokollidest (väärteotoimik lk 3, lk 4), millest nähtuvalt tuvastati Kristina Liival 24.02.2023 kella 20.56 ajal 1,640 mg/l joove ja 24.02.2023 kell 21.56 1,620 mg/l joove. Vastavalt 24.02.2023 joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollidele (väärteotoimik lk 3p, lk 4p), tuvastati Kristina Liival mh sidekestade punetus, suurenenud pupillid. Tõendusliku alkomeetri näidu (väärteotoimik lk 6) kohaselt tuvastati Kristina Liival 24.02.2023 kell 21.31 1,37 mg/l joove. Kaebaja on väitnud, et kuna ta ei teadnud liiklusõnnetuse põhjustamisest ei saa talle panna pahaks alkoholi tarvitamist, kuna tegemist oli ikkagi Eesti Vabariigi aastapäevaga. Kohus sellise väitega ei nõustu. Kohus on eelpool leidnud, et kokkupõrge oli sedavõrd intensiivne, et kaebaja pidi seda tundma. Seega ei tohtinud kaebaja ka õnnetuse järgselt alkoholi tarvitada (kuni asjaolude väljaselgitamiseni politsei poolt). Nimetatud tegevusega rikkus Kristina Liiv väärteoprotokolli kohaselt
lg-s 7 nimetatud nõuet, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav
Kohus on tuvastanud, et õnnetus leidis aset kella 20.00 paiku. Kell 20:56 on tuvastatud kaebajal joove. Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud, et kaebaja pidi toimunud liiklusõnnetust tajuma, siis on ta käesoleva teo toime pannud kavatsetult KarS § 16 lg 2 kohaselt (isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks). Asudes peale liiklusõnnetuse toimumist ja enne politsei saabumist tarbima alkoholi, on kaebaja eesmärgiks seadnud otseselt süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja arvestades tarbitud alkoholi kogust, pidi teadma, et see saabub ehk ta saavutab joobeseisundi. Kohus asub seisukohale, et Kristina Liiv poolt
lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on väärteoprotokollis õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kvalifitseeritud ning isiku süü tuvastamist leidnud. Kristina Liiva ütluste usaldusväärsuse osas kohus eelnevalt juba märkis, et loeb tema ütlused usaldusväärseks osas, milles ta tunnistab 24.02.2023 sõidukiga Dacia Sandero sõitmist, kuid ülejäänud osa jätab ebausaldusväärsetena tõendikogumist välja. Kohus on eelnevalt kirjeldanud, 8 4-23-1169 millistele tõenditele tuginedes ta leiab, et kaebaja süü on tõendatud ning märgitud tõendid viitavad üheselt ka kaebaja ütluste ebausaldusväärsusele. Kohus leiab lisaks sellele, et Kristina Liiva ütlused ei ole usaldusväärsed ka seepärast, et kaebaja ütlused ei ole olnud järjepidevad ja on sisemiste vastuoludega. Näiteks on Kristina Liiv menetlusaluse isikuna antud ütlustes märkinud, et tema enne manöövri tegemist veenudus, et üks sõidurida oli vaba, kuigi eemalt lähenes sõiduk ja sooritas parempöörde. Kohtule esitatud kaebuses on isik jällegi väitnud, et ilmastikuolud olid halvad, liikumist raskendasid teemärgid, mille tõttu ta ei märganud, kas tema sõidureast läheneb ristmikule sõiduk või mitte. Samuti nähtub kohtule esitatud vormikaamerate salvestistest (lisa CDplaadil lk 33, 24.02.2023 20_29_35), et Kristina Liiv eitab üldsegi sõiduki kasutamist samal õhtul. Viimane kord kasutas enda sõnade kohaselt sõidukit 24.02.2023 kella kahe ajal, keegi teine seda autot pole kasutanud, kui lõpetas autoga sõitmise, siis auto oli terve, ei usu, et auto on katki. Samuti on Kristina Liiv väitnud, et ta kaotas auto võtmed kuskil pool aastat tagasi (lisa CD-plaat, lk 33, 24.02.2023 20_31_38). Jutu edenedes hakkab juba välja pakkuma versioone, kuidas keegi võis auto võtmed saada jms (CD-plaat, lk 33, 24.02.2023 20_31_38, alates minutil 00.56). Samas on Kristina Liiv 02.03.2023 menetlusaluse isikuna antud ütlustes väitnud, et tema juhtis 24.02.2023 mootorsõidukit 18.00 paiku (väärteotoimik lk 13-15). Seega ei ole Kristina Liiv ütlused ka selles osas kokkulangevad teiste asjas kogutud tõenditega, vaid on ajas muutunud. Kristina Liiva ütlustest ei nähtu ka tagurdamise episood, nagu seda kirjeldas tunnistaja. Samuti on kaebaja väitnud, et vigastus vasaku esistange vasakul pool oli varasemalt. Hinnates nagu eelnevalt märgitud sõiduki vigastusi ja liiklusmärgi posti vigastusi tuleb siiski ka visuaalse vaatluse tulemusena tõdeda, et need on kattuvad. Samas puudub aga kohtul igasugune alus kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Tunnistaja ütlused on esitatud siiralt (sh asjaolu, et tunnistaja ei näinud sõiduki registreerimismärki) ning kaebaja auto oli talle võõras, tema ütlused langevad kokku teiste kogutud tõenditega, mistõttu loeb kohus tunnistaja ütlused usaldusväärseteks. IV Kaebaja on väitnud, et väärteoasja menetlemisel on rikutud materiaalõigust. Nimelt on teda karistatud ühe teo eest kolmel erineval alusel. Kohus sellise väitega ei nõustu. Nimelt nähtub KarS § 63 lg-st 3, et kui isik on toime pannud mitu tegu, mis vastavad mitmele eri väärteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse karistus iga väärteo eest eraldi. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.10.2019. a määruses nr 4-19-1178/20 p-s 11 märkinud, et ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokku kuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegu siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Arvestades, et Kristina Liiv pani ühe teoga, s.o liiklusõnnetuse põhjustamisega, toime lisaks veel kaks tegu, n.o sündmuskohalt lahkumise politseid teavitamata ning selle järgselt alkoholi tarvitamise, oli õiguslikult korrektne politsei poolt määrata ühe teo eest kolm erinevat karistust, kuivõrd need teod on käsitletavad reaalkogumina. Seega kohus ei tuvastanud rikkumist. Kaebaja on väitnud, et
lg 1 näeb ette vastutuse ettevaatamatusest, kuid tema võis teo toimepanna maksimaalselt hooletusest. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kaebaja on teo toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega, mitte hooletusest. Seega jääb kaebaja väide tagajärjetuks. V Kaebaja on väitnud, et väärteoasja menetlemisel on rikutud menetlusnorme. Esiteks ei edastatud talle kutset seaduses sätestatud korras, teiseks alkoholi tuvastamine ei vasta seaduse nõuetele. Kohus juhib tähelepanu, et Kristina Liiv ei ole käsitlenud kutse edastamise probleemi politseile esitatud vastuväites, selline väide on esitatud alles kohtule esitatud kaebuses. Samuti puudub 9 4-23-1169 kohtul teave selle kohta, et Kristina Liiv oleks, leides, et menetleja on rikkunud tema õigusi, VTMS § 76 kohaselt kasutanud oma õigust ning esitanud kaebuse kohtuvälise menetleja tegevusele. Kohtule edastatud materjalidest nähtuvalt võeti isikuga ühendust telefoni teel (väärteotoimik lk 30) ning hiljem vastati isiku küsimustele e-mailiga (väärteotoimik lk 28-30). VTMS § 41 lg 1 kohaselt antakse kutse isikule kätte allkirja vastu või toimetatakse isikule kätte postiga väljastusteatega tähtkirjana või saadetakse elektrooniliselt. Samast paragrahvist nähtub, et kutse loetakse kättesaaduks alates kättesaamise kinnitamise päevast või kutse vastuvõtmise keeldumise päevast. Kohus viitab, et kohtupraktikas on aktsepteeritud ka telefoni teel kutse edastamist, kui isik ei soovi telefonivestlusele järgnevalt kirjalikku kutset. Märgitu väljastatakse menetlusaluse isiku soovil. Antud asjas puuduvad igasugused märked selle kohta, et menetlusalune isik oleks väljendanud soovi või vajadust saada kirjalik kutse (väärteotoimik lk 28-30). Siinkohal on kaebaja ise viidanud sellele, et ta on jurist ehk isik, kes omab keskmisest isikust kõrgemaid õigusalaseid teadmisi ja peaks seeläbi oskama ka paremini enda õigusi realiseerida. Mh nähtub kaebaja teadlikkus kohtule esitatud kaebusest (lk 1-5). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuigi kaebajale ei väljastatud kutset VTMS § 41 ettenähtud korras, ei ole tegemist olulise menetlusnormide rikkumisega. Kaebaja on väitnud, et joobe tuvastamine tunde hiljem ei vasta sanktsioonis märgitud „vahetule“ alkoholi tarvitamisele pärast liiklusõnnetust. Kohus sellise väitega ei nõustu. 01.11.2017 jõustunud
lg 1 kohta on seaduseelnõu nr 475 seletuskirjas selgitatud, et juhul kui liiklusõnnetuse põhjustanud juht on sündmuskohalt lahkunud, siis politsei kõigepealt vormistab sündmuskoha ja läheb sündmuskohalt lahkunud juhti otsima alles peale sündmuskoha vormistamist. Ei ole loogiline, et pärast seda, kui sündmuskoht on vormistatud (st sündmuskohal on asjaolud selgitatud, kuid teo asjaolud veel mitte), on liiklusõnnetuses osalenud (kuid sündmuskohalt lahkunud juhil õigus alkoholi, narkootilist või psühhotroopset ainet tarbida. Küsimust ei saa tekkida selle kohta, kui kaua kehtib tarvitamise keeld, kuna ajaline piir tuleneb sellest, kas joovastava aine tarvitamine on seostatav liiklusõnnetuse toimumise ajaga või mitte. Nt kui sündmuskohalt põgenenud isik tabatakse liiklusõnnetusest kaks päeva hiljem joobeseisundis, ei saa kuidagi enam ette heita pärast liiklusõnnetust alkoholi tarvitamist (Riigikogu XIII koosseis; vt seletuskirja lk 20; kättesaadav: (https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/05a1f682-72d0-46bc-8e681d256cc3b24e?activity=2#f7nQZNLp). Alkoholikogus isiku organismis tuvastati tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST 24.02.2023 kell 21.31–21.36, sealjuures indikaatorvahendiga tuvastati joove kell 20:56 ehk veel varem ning liiklusõnnetus leidis aset samal kuupäeval kella 20:00 ajal, seega nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et ca 1 tund pärast liiklusõnnetuse põhjustamist tuvastatud joove on seostatav liiklusõnnetuse toimumisega ning käsitletav vahetu tuvastamisena. Kaebaja sellekohased etteheited jäävad seega tagajärjetuks, kohus ei ole rikkumist tuvastanud. VI Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole. Kaebaja on täisealine ja süüvõimeline isik. Kohus leiab ülaltoodu alusel, et Kristina Liiva esitatud kaebus väärteomenetluse lõpetamiseks seoses väärteokoosseisu puudumisega tema tegevuses ei kuulu rahuldamisele, kuivõrd kaebaja on talle etteheidetud väärteod toime pannud, need on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud ning kohus ei ole tuvastanud materiaalõiguse ega väärteomenetlusõiguse rikkumist, millega kaasneks menetluse lõpetamine. 10 4-23-1169 Puutuvalt kohaldatud karistustesse märgib kohus järgmist Kohus on eelnevaga tuvastanud, et kaebaja põhjustas liiklusõnnetuse, tekitas sellega varalise kahju nii V. V.le kui ka S AS-ile, lahkus pärast liiklusõnnetuse põhjustamist politseid teavitamata sündmuskohalt ning tarvitas pärast liiklusõnnetust alkoholi. Riigikohus on korduvalt sedastanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 03.04.2020. a otsus nr 1-182232, p 71). Sama seisukoht on kasutatav ka väärteomenetluses.
lg 1 näeb põhikaristusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühiku, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni.
lg 2 kohaselt võidakse kohaldada lisakaristusena ka sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Seega on
lg 1 kohaselt on sanktsiooni keskmääraks 150 trahviühikut ning § 223 lg 2 keskmääraks juhtimisõiguse äravõtmine 2 kuuks.
lg 1 näeb põhikaristusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühiku, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni.
lg 2 kohaselt võidakse kohaldada lisakaristusena ka sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni.
lg 1 näeb põhikaristusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühiku, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni.
lg 2 kohaselt võidakse kohaldada lisakaristusena ka sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Seega on nii
lg 1 kui ka
lg 1 kohaselt sanktsiooni keskmääraks 150 trahviühikut ning
Kohtuvälise menetleja esindaja poolt määratud rahatrahv
lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest on alla sanktsiooni keskmise määra. Määratud 80 trahviühiku suurune rahatrahv on ligikaudu ¼ sanktsiooni maksimumist. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et Kristina Liiva süü varalise kahju põhjustamises on keskmisest väiksem, kuid ei nõustu, et tegemist oleks miinimumilähedase süüga. Materjalide kohaselt oli tegemist otsasõiduga liiklusmärgile, teised sõidukid või liiklejad kahjustada ei saanud, kuid tegemist oli linnaliikluses toimunud õnnetusega, samal ajal, kui liikluses osales teisi sõidukeid. Kristina Liiv on kohtule esitanud V. Võigase kinnituse varalise kahju hüvitamise osas ning seega esineb karistust kergendav asjaolu
Kuivõrd tõend esitati alles kohtule, siis ei saanud ka kohtuväline menetleja sellise karistust kergendava asjaoluga arvestada. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et Kristina Liiva süü varalise kahju põhjustamises on keskmisest väiksem, kuid mitte sanktsiooni alammääras ning arvestades juurde karistust kergendava asjaolu esinemise, leiab kohus, et määratud rahatrahv 80 trahviühiku ulatuses vastab kokkuvõtvalt isiku süü suurusele. Kohtul puudub alus
Seega jätab kohus eelpool nimetatud rahatrahvi muutmata. Kohtuvälise menetleja esindaja poolt määratud rahatrahv
lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest on samuti alla sanktsiooni keskmise määra. Määratud 80 trahviühiku suurune rahatrahv on ligikaudu ¼ sanktsiooni maksimumist ning Kristina Liiva süü liiklusõnnetusest mitte teavitamises, vaid sündmuskohalt lahkumises on seega kohtuvälise menetleja arvates olnud keskmäärast väiksem. Kohus leiab, et kaebaja, olles osaline linnaliikluses ja jättes toimunud otsasõidust koheselt ise politseile teavitamata, sõites aga ära koju ja parkides auto samas seisukorras, avaldamata kahetsust toimepandu suhtes, on teo toimepannud keskmäärast mõnevõrra väiksemas ulatuses. Kohus leiab, et
lg 1 alusel määratud rahatrahv 80 trahviühiku ulatuses vastab isiku süü suurusele ning on kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga. Seega jätab kohus ka selle rahatrahvi muutmata. 11 4-23-1169 Samuti on kohtuväline menetleja määranud Kristina Liivale
Kohtuväline menetleja leidis, et lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud, kuna Kristina Liiv pani toime tahtliku teo lahkudes liiklusõnnetuse sündmuskohalt ilmse eesmärgiga varjata eelnevalt toime pandud süülist tegu. Riigi poolt on kehtestatud selliste tegude eest ranged karistusmäärad, millega riik on andnud selge Si, et hooletu käitumine liikluses ei ole ühiskonnas aktsepteeritav ning tegu ei ole vähetähtsate väärtegudega, millel puudub avalik menetlushuvi. Õiguskorra kaitsmise huvides ja eesmärgiga mõjutada isikut edaspidi liikluses seadusekuulekalt, hoolsalt ja tähelepanelikult käituma, on põhjendatud ja eesmärgipärane lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Seega on kohtuväline menetleja lähtunud ülpreventiivsetest aspektidest lisakaristuse kohaldamisel, sealjuures ei ole põhjendatud lisakaristuse määra. Kohus märgib, et Kristina Liiv on käesoleva hetke seisuga eelnevalt karistamata isikuks. Kuigi kohtule esitatud karistusregistri väljavõtte kohaselt (väärteotoimik lk 31) on isikul kaks kehtivat väärteokaristust, siis käesoleva otsuse tegemise ajaks on need karistused tegelikkuses aegunud. Kristina Liiv jättis politseid teavitamata liiklusõnnetuse põhjustamisest, mis kohtu hinnangul näitab, et Kristina Liiv üritas tegelikult vältida vastutust liiklusõnnetuse põhjustamise eest ning selle teo eest on talle mõistetud põhikaristus oluliselt alla sanktsiooni keskmäära. Samuti ei ole kohtuväline menetleja põhjendanud, miks käesoleva etteheite alusel Kristina Liivale peab lisakaristust kohaldama ega ole antud asjaolusid tuvastanud ka kohus. Kohus möönab, et tegevuste jada on olnud märkimisväärne - isik on põhjustanud liiklusõnnetuse ja on lahkunud sündmuskohalt, kuid need asjaolud üksi, arvestades süü väiksust, ei anna alust lisakaristuse kohaldamiseks. Siinkohal märgib kohus, et kohtuväline menetleja on ka läbi põhikaristuse suuruse määramise ise leidnud, et isiku süü on vähene. Üldpreventiivseid kaalutlusi tuleb arvestada, kuid need ei ole ainumääravad karistusotsustuse tegemisel, vastasel juhul näekski antud koosseis karistusena ette üksnes juhtimisõiguse äravõtmist ja mitte mh rahalist karistust. Arvestades, et isiku süü on eelpool nimetatud väärteo toimepanemises mõnevõrra keskmisest väiksem ning kaebaja on varem karistamata, siis vaatamata üldpreventiivsetele kaalutlustele, ei pea kohus kohaseks ega vajalikuks käesoleva teo eest veel lisakaristust kohaldada. Kohtuvälise menetleja esindaja poolt määratud rahatrahv
lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest on samuti alla sanktsiooni keskmise määra. Antud juhul on kaebajale määratud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks ja põhikaristusena rahatrahv 320 eurot, s.o. 80 trahviühikut. Samas leiab kohus, et arvestades Kristina Liival tuvastatud joobe määra peale liiklusõnnetust ja vähest aega, mis oli õnnetusest möödunud, tuleb möönda, et selles osas on Kristina Liiva süü keskmäärast suurem ning arvestades toimunud sündmuste jada, ei pea kohus põhjendatuks antud teo eest rahalise karistuse mõistmist, kuivõrd see ei vastaks enam isiku süü suurusele ega mõjutaks teda edaspidi taolistest tegudest hoiduma, mistõttu on taolise teo eest kohane karistus põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine. Kohus leiab, et selliselt toimides ei raskenda kohus kaebaja olukorda, kuivõrd kaebajale on kohtuvälise menetleja otsusega juba lisakaristusena kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmist märksa suuremas ulatuses. Kohtu põhjendused on järgnevad. Kristina Liiv pani järjest toime kolm rikkumist, esmalt põhjustas liiklusõnnetuse, siis lahkus sündmuskohalt, misjärel tarvitas alkoholi mitte väikeses määras. Samuti ei ole kaebaja oma tegu tunnistanud, antud teo osas ei ole kohus tuvastanud ka karistust kergendavat asjaolu. Kristina Liiv on kohtule esitatud kaebuses püüdnud väita, et tuvastatud alkoholijoove ei vasta seaduses kirjas olevale „vahetult“ pärast mõttele. Kohus on eelnevalt leidnud, et isik pidi arusaama liiklusõnnetuse toimumisest ning ta jättis kavatsetult õnnetusest politseid teavitamata, kuivõrd lootis pääseda vastutusest. Lisaks tarvitas Kristina Liiv kavatsetult alkoholi, sedasi, et ca 1-1,5 tundi pärast õnnetust tuvastati temal tõendusliku alkomeetriga 1,37 mg/l joove. Kui Kristina Liival oleks selline joove tuvastatud mootorsõiduki juhtimise ajal vastaks selline tegu juba KarS § 424 lg 1 sätestatud teole. Kohus möönab, et liiklusõnnetused toimuvad ja neid ei ole võimalik alati ära hoida, kuid sündmuskohalt lahkumine ja alkoholi tarvitamine on olnud kaebaja teadlik otsustus. Ühiskonnas ei saa aktsepteerida sündmuskohalt lahkumist ja seejärel alkoholi tarvitamist, vaid 12 4-23-1169 tuleb anda selge S, et selline käitumine ei ole tolereeritav ja sellele järgneb rangem karistus. Sellistel asjaoludel tuleb ka üldpreventiivsetel kaalutlustel reageerida. Kohtu hinnangul läheb siit selge taluvuse piir, kus tuleb möönda, et peale selliseid tegusid kogumis veel alkoholi tarvitades on kaebaja pannud toime rikkumise, millele peab järgnema rangem karistus kui rahatrahv. Kohus märgib, et Kristina Liiv põhjustas liiklusõnnetuse, ta jättis teadlikult ja tahtlikult politseid liiklusõnnetuse põhjustamisest teavitamata ning tarvitas lisaks veel pärast liiklusõnnetust alkoholi. Käesoleval juhul jääb kohtule arusaamatuks, miks Kristina Liiv, kes enda sõnade kohaselt omab juhtimisõigus juba 30 aastat, põhjustas sellise õnnetuse ja leidis, et kõige õigem teguviis oleks lahkuda sündmuskohalt ja seejärel asuda veel alkoholi tarvitama. Kuna isik pole seda ka põhjendanud, vaid on kohtule esitatud kaebuses väitnud et ta ei saanud aru liiklusõnnetuse põhjustamisest, ongi vajalik isikule ka põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine, et ta ka ise liikluses mitteosalemise aja jooksul teeks endale vajalikud järeldused juhtunust ja edaspidiseks õiguskuulekaks käitumiseks. Kristina Liiv on küll väitnud, et ta vajab juhtimisõigust, kuivõrd tema hooldab oma 70 aastast isa ning tal on 17 aastane sügava puudega tütar, kuid ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit, mis kinnitaksid tema sellekohaseid väiteid. Sellele vaatamata tuleb kohtul tagada ka õiguskord ehk liiklusrahu toimimisse anda panus. KarS § 481 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit ise liikumispuude tõttu. Niisamuti on Riigikohus
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.