2-20-11227/29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Peeter Pällin, Ele Liiv ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 16. detsember 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-20-11227 Kohtuasi Metakern Latvia SIA hagi Purgo OÜ vastu 25 000 euro väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 26. augusti 2021. a otsus Kaebuse esitaja ja liik Purgo OÜ apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuse hind 20 875 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hageja Metakern Latvia SIA (Läti registrikood 40103854051), lepinguline esindaja Heigo Kendla Kostja Purgo OÜ (registrikood 14124013), lepinguline esindaja Peeter Malve Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Jätta Harju Maakohtu 26. augusti 2021. a otsus muutmata.

2.Jätta Purgo OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

3.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Purgo OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse 2-20-11227 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud 1. Metakern Latvia SIA (hageja) esitas 4. augustil 2020 Harju Maakohtule hagi Purgo OÜ (kostja) vastu, paludes kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 25 000 eurot ning tagastada veotasu suurusega 5500 eurot. Alternatiivselt palus hageja kohustada kostjat andma üle hagejale kuuluvad 1186 kg titaani ning tagastama veotasu 5500 eurot. Menetluskulud jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja suulise kokkuleppe, millega kostja kohustus transportima 4667 kg hea kvaliteediga titaani Narvast Peterburi hageja esindusse.

Hageja kohustus tasuma veo eest 5500 eurot. Hageja transportis kokkulepitud koguse titaani Narvas asuvasse firmasse Narva Logistics OÜ, kes võttis metalli vastu 20. veebruaril 2019.

13.märtsil 2019 sai kostja 4667 kg metalli Narvast kätte, et viia see firmasse AMV Logistics OÜ. 9. augustil 2019 andis kostja esindaja 3481 kg metalli üle AMV Logistics OÜ-le. Kostja kohustus viima Peterburi 1186 kg titaani. Kostja ei ole seda teinud. Hageja ja kostja sõlmisid kaubaveolepingu. Kostja ei ole lepingut täitnud, kuna veos läks osaliselt kaotsi (1186 kg titaani). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 796 lg 1 kohaselt, kui vedaja vastutab veose kaotsimineku eest, peab ta lisaks maksmisele kuuluvale hüvitisele hüvitama ka makstud veotasu.

1.2. Vastuseks kostja vastuväidetele selgitas hageja, et kostja esindaja on kinnitanud, et IB (IB) on tegev ettevõttes Purgo OÜ. AMV Logistics OÜ esindaja kinnitas, et veose kostja tõi Tallinnasse. AMV Logistics OÜ ei maininud, et metalli tõi IB eraisikuna. IB tegutses kostja nimel vedude või vähemalt hageja kauba veo organiseerijana.

Kostja vastuväited 2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt on hagi esitatud vale kostja vastu. Pooled ei ole VÕS § 774 lg 1 kohaselt kaubaveolepingut sõlminud. Lepingu sõlmimist ei tõenda hagile lisatud CMR.

Kostja ei ole CMR alusel saadetud kaupa laost välja võtnud. Hagile on lisatud Narva Logistics OÜ-le adresseeritud „volikiri IBile“, mille kohaselt volitatakse IBit tellima teenuseid seoses hagejale kuuluvate veostega. Kaubal käis järel IB isiklikult. Viidatud volikirjas ei ole kostjat kordagi mainitud. Asjaolu, et CMR-is on saajaks märgitud kostja, ei tõenda lepingu sõlmimist.

IBil puudus volitus hagejaga kaubaveolepingu sõlmimiseks. Lepingu sõlmimist ei tõenda ka kostja arvele raha ülekandmine. Hagejale võis jääda ekslik mulje, et IB esindas kostjat, kui andis hagejale arveldusarve numbri, kuhu hageja kandis 5500 eurot. Viidatud summa võttis IB kostja arvelduskontolt sularahas välja. Hagejal oli kokkulepe IBiga, kes pidi korraldama titaani vedamise üle piiri erinevate autojuhtide kaudu väikestes kogustes. Hagile lisatud volikirja kohaselt pidi IB füüsilise isikuna teostama kõiki lao- ja veotoiminguid hageja kaubaga. Kostja ei ole hageja kaupa kätte saanud ega ka kauba kättesaamist kinnitanud. Kauba saaja koht on CMR-il tühi. CMR tõendaks veolepingu sõlmimist kostjaga üksnes juhul, kui CMR-il oleks kauba saajana kostja esindaja allkiri. Hagile lisatud dokumentidest nähtuvalt on hageja veos pärast Narva laost väljaandmist justkui haihtunud.

2 2-20-11227 2.2. Asjaolu, et IB kasutas hagejaga tehingu tegemisel kostja arvelduskontot, ei muuda lepingut sõlmituks hageja ja kostja vahel. Kostjale teadaolevalt toimetati enamus titaanist hageja Peterburi lattu. Üks autojuht jäi piiril vahele ja seejärel osa titaanist konfiskeeriti ning kokkuleppel hagejaga peatas IB edasised veod ja andis transportimata titaani tagasi hagejale.

2.3. VÕS § 622 kohaselt eeldatakse, et käsundisaaja peab täitma käsundi isiklikult.

Käsundisaaja võib käsundi täitmisel kasutada kolmanda isiku abi. Kui kostja ongi kuidagi IBile käsundi täitmisel abiks olnud (oma pangakonto kasutamise võimaldamisega vms), siis jääb kostja ikkagi selles suhtes kolmandaks isikuks, kes ei vastuta käsundi täitmise või mittetäitmise eest.

Maakohtu otsus ja põhjendused 3. Harju Maakohus rahuldas 26. augusti 2021. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 19 500 eurot ning veotasu 1375 eurot (kokku 20 875 eurot).

Maakohus jättis hageja veotasu nõude 4125 euro ulatuses rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 17% ulatuses hageja kanda ning 83% ulatuses kostja kanda. Menetluskulusid maakohus rahaliselt kindlaks ei määranud.

3.1. Maakohus selgitas, et praeguses vaidluses tuleb kohaldada CMR konventsiooni, kuna kaupa veeti Eestist Venemaale ning mõlemad riigid on CMR konventsiooni osalisriigid.

CMR-is reguleerimata osas laienevad veolepingule siseriikliku õiguse sätted.

3.2. Pooltel on vaidlus selle üle, kas hageja sõlmis veolepingu titaani vedamiseks kostjaga või IBiga. Veolepingut tõendatakse saatedokumendi koostamisega (CMR konventsiooni art 4 ls 1).

Saatedokumendi ebaõigsus ei mõjuta veolepingu olemasolu ega kehtivust (CMR konventsiooni art 4 ls 2). Saatedokument on veolepingu sõlmimise, lepingutingimuste ja vedaja poolt kauba vastuvõtmise tõend prima facie (CMR konventsioon art 9 lg 1). Seega tuleb eeldada veolepingu olemasolu saatedokumentides märgitud vedaja ja saatja vahel saatedokumentidest nähtuvatel tingimustel. Kohtule esitatud saatedokumendist nähtuvalt võttis kostja 13.03.2019 Narva Logistics OÜ laost vastu hageja kauba 4667 kg.

3.3. Hageja on tõendanud, et sõlmis kostjaga suulise kokkuleppe metalli veoks. Hageja volitas IBit oma ettevõtte kaudu vedu teostama. IB tegi kostja nimel tehingu ning tal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Kostja võttis Narva Logistics OÜ laost hageja kauba, et viia kaup Tallinna Logistikakeskusesse. Kostja esitas 25.02.2019 arve nr 67 veoteenuse eest hagejale ning hageja tasus kostjale 5500 eurot. Eelneva põhjal järeldas maakohus, et veolepingu sõlmisid hageja ja kostja.

3.4. Järgmisena analüüsis maakohus kaotsiläinud veose (1186 kg metalli) väärtuse hüvitamiseks esitatud 19 500 euro saamise nõuet. Vedaja vastutab kauba täieliku või osalise kaotsimineku eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kauba kohaletoimetamisega mis tahes viivitamise eest (CMR konventsioon art 17 lg 1). Vedaja vabaneb vastutusest, kui kauba kaotsiminek või kohaletoimetamisega viivitamine toimus nõude esitaja poolt antud juhiste tagajärjel, mida ei olnud ajendanud vedaja ebaõige tegevus või hooletus (CMR konventsioon art 17 lg 2). Selle tõendamine, et kauba kaotsiminek, vigastamine ja kohaletoimetamisega viivitamine oli esile kutsutud artikli 17 lõikes 2 toodud asjaolu tõttu, lasub vedajal (CMR konventsioon art 18 lg 1). Hagejal tuli tõendada vastutuse eeldusena, et kostja on kauba vastu võtnud.

3.5. Maakohus leidis, et kauba vastuvõtmine kostja poolt on tõendatud CMR-iga, mille kohaselt kostja võttis Narva Logistics OÜ laost hageja kauba, et viia kaup Tallinna Logistikakeskusesse.

Kauba vastuvõtmist kostja poolt tõendavad tunnistaja IBi ütlused, mille kohaselt ta võttis hageja kauba kostja nimel vastu. Kostja vastuväite kohaselt ei suutnud IB kogu kaupa kohale viia, sest 3 2-20-11227 hageja nõudis kauba vedamist ebaseaduslikult, mistõttu kaup konfiskeeriti. Sellist vedaja juhise olemasolu peab tõendama kostja. Kostja ei ole seda väidet tõendanud. Seega tuleb kaup lugeda kaotsiläinuks.

3.6. Vaidlust ei ole, et hagejale ei ole 1186 kg titaani üle antud. Poolte suulise kokkuleppe kohaselt tuli kaup kohale toimetada ühe kuu jooksul. Seega on kostja kohustatud hüvitama kauba osalise kaotsimineku tõttu tekkinud kahju (CMR konventsioon art 23). CMR konventsiooni art 1 lg-te 1 ja 2 kohaselt määratakse kauba väärus turuhinna alusel. Baoti Metal hinnapakkumise kohaselt oli metalli hind 18,50 USD/kg. Hageja esitatud andmete kohaselt oli 23. novembri 2020. a USD kurssi arvestades metalli keskmiseks turuhinnaks 15,54 eurot.

Hageja hindas 1186 kg titaani turuväärtuseks 19 500 eurot. Hüvitise nõue ei ületa CMR konventsiooni artikkel 23 lg-s 3 sätestatud vastutuse ülempiiri.

3.7. Järgnevalt analüüsis maakohus veotasu tagastamise nõuet. Lisaks kahju hüvitamisele tuleb täielikult hüvitada veomaksed, tollimaksud ja -lõivud kauba osalise kaotsimineku korral proportsionaalselt kahju suurusele (CMR art 23 lg 4). Veotasu oli 5500 eurot. Maakohus leidis, et kuna kogu kaup ei läinud kaotsi, siis kuulub veotasu hüvitamisele üksnes kaotsiläinud kauba ulatuses. Kostja pidi vedama 4667 kg titaani, kostja andis üle 3481 kg. Kaotsiläinud kogus oli 1186 kg. 25% kaubast läks kaduma. Seega tuleb veotasu hüvitada 25% ulatuses, s.o 1375 euro ulatuses. Maakohus jättis veotasu nõude 4125 euro ulatuses rahuldamata.

3.8. Kokkuvõttes rahuldas maakohus hageja nõude 20 875 (19 500+1375) euro ulatuses.

Põhinõude rahuldamise tõttu ei hinnanud maakohus hageja alternatiivsed nõudeid.

3.9. Menetluskulud jaotas maakohus võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusele, jättes need 83% ulatuses kostja kanda ning 17% ulatuses hageja kanda. Maakohus määras, et menetluskulud määratakse rahaliselt kindlaks eraldiseisvas menetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Apellatsioonkaebus 4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tervikuna tühistada, sh menetluskulude jaotuse osas, ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

4.1. Kostja apellatsioonkaebuse väited on järgmised.

1)IB, kellega hageja suhtles, töötab kostja juures töölepingu alusel, kuid kostja ei ole andnud IBile mingeid korraldusi ega volitusi hagejaga lepingu sõlmimiseks. IB ei tegutsenud kostja nimel, vaid oma isiklikul vastutusel ja isiklikes huvides. Hagejal oli kohustus tõendada, et IB tegi tehingu kostja nimel. Hageja ei ole seda tõendanud.

2)Maakohus jättis tähelepanuta, et kaubaveo kohta ei ole CMR-i üldse väljastatud, mistõttu oli praeguses asjas CMR konventsiooni kohaldamine põhjendamatu. Asjaolu, et kaubaveo CMR-is oli saajaks märgitud kostja, ei tõenda kaubaveolepingu sõlmimist poolte vahel. CMR-i väljastab kauba saatja ning see kinnitab veolepingu sõlmimist vedajaga, mitte kauba saajaga. CMR oli kauba saaja (kostja või tema volitatud esindaja) poolt allkirjastamata. Maakohus luges ekslikult veolepingu sõlmituks põhjusel, et kostja oli CMR-il märgitud kauba saajaks. Maakohus jättis tähelepanuta, et vaidlusaluse kaubaveo saatedokumendist tulenevalt täitis kaubaveolepingut mitte kostja, vaid Narva Logistics OÜ või mõni muu transpordifirma, kes hageja kauba oma Tallinna lattu toimetas ning kust kauba võttis välja IB eraisikuna hageja väljastatud volikirja aluse, mitte kostja.

4 2-20-11227

3)Maakohus ei ole viidanud tõenditele, mis kinnitaksid kaubaveolepingu sõlmimist poolte vahel marsruudil Tallinn-Peterburi. Hageja ei ole seda tõendanud vastava CMR-i kohtule esitamisega. Hageja tõendas vaid seda, et kaup toimetati Tallinna lattu.

4)IB on oma tegudega väljendanud, et ta ei pea end kostja esindajaks. Maakohtus ülekuulatud hageja tunnistajad kinnitasid, et hageja eeldas käsundi isiklikku täitmist ainult IBilt, mitte kostjalt.

5)Hageja võttis IBiga isiklikult ühendust, sest teatud ringkondades teati, et ta tegeleb eraisikuna kaubavedude korraldamisega Venemaale. IB kasutas kostjat ära, sest hageja ei olnud nõus talle kauba smugeldamiseks vajalikku raha sularahas üle andma, vaid nõudis raha ülekandmist läbi mingi ettevõtte, viimase arve alusel. IB sai selle ära korraldada, sest ta oli kostja direktor, st tal oli selleks võimalus. IB võttis ülekantud raha sularahas välja ja kasutas seda omal äranägemisel hagejale kuuluva metalli Venemaale transportimiseks.

6)Tõendatud ei ole, et kostja väljastas IBile volikirja enda esindamiseks, korraldas hagejalt saadud rahaga metallivedu ning jättis osa rahast endale nö kasumiks. Kostja osalus IBi poolt hageja ees võetud käsundi täitmisel piirdus ühekordse raha liigutamisega läbi kostja arveldusarve.

7)Tunnistajate E. Ai ja E. S ütlused kinnitavad, et pooled pidasid lepinguosaliseks IBit.

Seda kinnitab ka Narva Logistics OÜ-le esitatud volikiri IBile.

8)Maakohus ei arvestanud sellega, et kostja ei ole tehingut heaks kiitnud ja ennast vaidlusaluse tehinguga üldse sidunudki. Maakohus ei ole otsuses arusaadavalt ja ka jälgitavalt välja toonud, millise IBi tegevuse või käitumise põhjal sai hageja teda VÕS § 118 lg 2 alusel kostja esindajaks lugeda. Ükski hageja väide ega ka tõend ei kinnita maakohtu veendumust, et IB soovis jätta muljet, et tal on volitus kostjat esindada ja et ta tegutseski kostja esindajana.

Vastustaja seisukoht 5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata, apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

7.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal lähtub ringkonnakohus maakohtu tuvastatud asjaoludest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid.

8.Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9.Kolleegium ei nõustu kostja etteheidetega maakohtule tõendite hindamise kohta. Maakohus hindas tõendeid nende kogumis ja maakohtu analüüs on jälgitav ning ammendav. Kostja etteheited tõendite hindamisele on tingitud üksikute tõendite ja nende osade tervikust eraldi hindamisest ja neist fragmentidest küsitavate järelduste tegemisest.

10.Tõele ei vasta kostja etteheide, et maakohus luges veolepingu sõlmituks üksnes vigaselt täidetud CMR saatelehele tuginedes. CMR saateleht on täidetud ilmselt vigaselt, sest sellel on kauba vedaja lahter tühi ning kauba saaja lahtrisse on märgitud kostja. Maakohus aga hindas 5 2-20-11227 saatelehte eelkõige seoses väitega, et kaup anti üle kostjale. Veolepingu sõlmimise tuvastas maakohus saatelehe ja kõikide muude tõendite kogumi alusel.

11.Maakohus on õigesti leidnud, et praegusel juhtumil ei ole tegemist mitte siseriikliku, vaid rahvusvahelise kaubaveoga ning seega tuleb õigussuhtele kohaldada CMR konventsiooni.

Maakohus lähtus seejuures õigesti tegelikust kokkuleppest, mitte vigaselt täidetud CMR saatelehest. Nii hageja kui kostja on olnud menetluses arvamusel, et kauba lõplik sihtkoht oli Peterburi Venemaal. Arvestades, et hageja on tõendanud veolepingu sõlmimise, võis maakohus lähtuda sellest, et pooled leppisid kokku kauba vedamise Venemaale. Kostja üks väidetest menetluses oli, et isegi kui kauba võttis vastu ja toimetas Tallinnasse kostja, siis sealt edasi vastutas poolte kokkuleppe järgi kauba vedamise eest IB. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et kostja pidi oma väidet sellise kokkuleppe kohta tõendama (TsMS § 230 lg

1), kuid ei suutnud seda teha.

12.Kolleegium ei nõustu, et kohtumise protokolli mustandi (hagi lisa 5) allkirjastamata jätmisest saab järeldada, et IB ei nõustunud väitega, et ta on kostja esindaja. Kostja ei saa valikuliselt osutada mõnele protokolli osale ja leida, et just seetõttu jättis IB allkirja andmata.

Küll saab protokoll tõendada ettepanekuid ja tahteavaldusi, mida pooled on läbirääkimistel teinud.

13.Nõustuda ei saa kostjaga, et tunnistaja E. Ai ütlused kinnitavad, et pooled pidasid lepinguosaliseks IBit. E. A selgitas: „Me leppisime IBiga sisuliselt kokku ja hakkasime temaga arutama makseviisi. Küsisin, kas IBil on äriühing, kuhu saab ülekannet teha ja IB lubas kirjutada meile arve oma äriühingu nimel“. Kostja järeldus tunnistaja ütlustest on meelevaldne.

Asjaolust, et E. A ja IB leppisid kokku, et IB teeb hagejale arve kostja nimelt, on äraspidine järeldada, et see oli ainus episood, milles esindajad kostjat nimetasid. Tunnistaja ütlusi tuleb mõista kontekstis, et poolte läbirääkimistel ei olnud alati tingimusteta selge, kas IBile osundades peeti silmas füüsilist isikut või tema äriühingut. Selgus lepingupoole isikus võiski saabuda läbirääkimiste hilisemas järgus, sh sellega, et IB vormistas kostja nimel arve.

14.Tunnistaja E. S ütlustest osundab kostja kontekstist välja võetuna lausele „Ei, me ei sõlminud kokkulepet kostjaga, sest me 100% usaldasime teda, et tema täidab oma ülesande“.

Tunnistaja ülejäänud selgitusest ning tegelikult ka lause enda analüüsist saab järeldada, et tunnistaja pidas silmas, et hageja ei sõlminud kostjaga kirjalikku lepingut, vaid suulise.

15.Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohtu viide TsÜS § 118 lg 2 sätestatud talumisvolituse regulatsioonile ei ole otsuses tuvastatud asjaoludega seostatud. Kolleegium saab selle minetuse kõrvaldada. Pooled vaidlevad menetluses selle üle, kas suulise lepingu sõlmis IB füüsilise isikuna või kostja nimel. IB ei olnud kostja seaduslik esindaja, seega sai tema esindusõigus tuleneda kas tahteavaldusega antud volitusest (TsÜS § 118 lg 1) või talumisvolitusest (TsÜS § 118 lg 2).

16.Kostja väitis, et IB töötab kostja juures töölepingu alusel, kuid kostja ei ole andnud IBile mingeid korraldusi ega volitusi hagejaga lepingu sõlmimiseks. Maakohtu tuvastatud lepingu sõlmimise asjaoludest saab teha järelduse, et IBil tekkis esindusõigus tegudest, millest kostja oli teadlik ning mida kostja talus. Eelkõige tekkis esindusõigus sellest, et IB avaldas hagejale, et tal on õigus kostjat esindada, korraldas arve esitamise kostja nimel, hageja tasus arve kostja arvelduskontole ning IB kinnitas raha kättesaamist. 31.07.2019 kirjutas kostja juhatuse liige LA: „Kirjutasin lattu paberi lasti üleandmise kohta Teile“ (dtl 59). Selles nähtub, et L. A oli IBi tegevusest teadlik ega esitanud sellele vastuväiteid.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 6 2-20-11227 17. TsMS § 162 lg 1 järgi jätab ringkonnakohus menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda.

Et maakohus ei ole menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt 7

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.