Obsah (10)

§ 113§ 392§ 82§ 389§ 158§ 160§ 159§ 162§ 42§ 101

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Kädi Vaker Otsuse tegemise aeg ja koht 30.mai 2023, Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-22-147555 Tsiviilasi P

§ 113lg-s 1 sätestatud määras alates 01.02.2023 kuni põhinõude täitmiseni.

1. Menetluskulud
2. Menetluskulud jätta poolte enda kanda. Edasikaebamise kord
3. Kohus menetles asja TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 405 lg 1 alusel lihtmenetluses. Kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. 2 TsMS § 637 lg 21 kohaselt käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. 1 Apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule esitamise tähtaeg on 30 päeva alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
4. Hagiavalduses nõuab hageja kostjalt võlgnevuse 70 eurot, sissenõudekulude 2 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 13,11 eurot ja alates hagi esitamisest 01.02.2023 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni põhinõudelt seaduses sätestatud määras viivise sissenõudmist. Hagiavalduse ja selle 20.03.2023 täpsustuse kohaselt koostas hageja 23.11.2019 leppetrahvinõude nr xxx summas 35 eurot ja 27.07.2021 leppetrahvinõude nr xxx summas 35 eurot. Mõlema leppetrahvinõude vormistamise aluseks oli asjaolu, et sõiduki nr xxx (edaspidi sõiduk) parkimiseks puudus Mahtra 72, Tallinn parkimisalal nõutav parkimisluba, s.t rikutud oli parkimistingimusi. Mahtra 72, Tallinn parkimisalal kehtestatud parkimistingimuste kohaselt on parkimine nimetatud alal lubatud üksnes parkimist lubava dokumendi (parkimisloa) olemasolul, mis peab olema nähtaval kohal armatuurlaual. Parkla territooriumil on paigaldatud infotahvlid, mis sisaldavad lepingu tüüptingimusi sõiduki parkimiseks. Lisaks infotahvlitele on paigaldatud rida liiklus- ja teavitusmärke, mis annavad parklaalale sissesõitjale teada, et ta siseneb eraparklasse ja eraparkla omanik kehtestab tingimused seal parkimiseks. Sõidukil xxx parkimisluba eksponeeritud ei olnud. Hageja poolt kehtestatud parkimistingimuste kohaselt loetakse sõiduki parklasse sisenemisel sõidukijuhi ja parklaoperaatori vahel sõlmituks leping, mille kohaselt kohustub sõidukijuht kasutama parklat parkimistingimustes ettenähtud tingimustel. Parkimistingimused on näidatud infotahvlil parklas. Kui sõidukijuht pargib sõiduki või liikleb parklas eirates parkimistingimustes sätestatud korda, on sõidukijuhil kohustus tulenevalt parklaoperaatori nõudmisel tasuda leppetrahvi summas kuni 35 eurot. Kostja oli teavitatud leppetrahvinõude esitamisest leppetrahvi kviitungi asetamisega sõiduki kojamehe vahele, mis on TsÜS § 70 mõttes mõistlik leppetrahvinõude kättetoimetamise viis. Leppetrahvi maksetähtaeg oli 14 päeva. Leppetrahvid summas 70 eurot on kostja poolt jäetud tasumata. Kuna kostja ei ole leppetrahvide eest tasunud, on hagejal õigus nõuda viivist. 31.01.2023 seisuga on viivis kokku 13,11 eurot. Hageja sissenõudmiskulud on 2 eurot, mille hageja on tasunud liiklusregistri päringu eest (2x1 eurot). Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.
5. 20.03.2023 hageja vastuses hageja loobus sissenõudekulu nõudest. Kostja vastuväited
6. Kostja nõuet ei tunnista. Kostja palus tuvastada, et leppetrahvinõue nr xxx on aegunud, ja tühistada leppetrahvinõue nr xxx, sest kostja elab Mahtra 72, Tallinn majas ning tal on õigus parkida Mahtra 72, Tallinn maja ees, või alternatiivselt vähendada leppetrahvinõuet nr xxx mõistliku suuruseni. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja on menetluses asunud seisukohale, et 23.11.2019 vormistatud leppetrahvinõue nr xxx on aegunud, sest kohtu poole on pöördutud 08.12.2022, kuid aegumine peatub kohtu poole pöördumisega enne 3 aasta möödumist. Leppetrahv ei ole kostja hinnangul perioodiline kohustus, mistõttu hakkab aegumine kulgema alates leppetrahvi tegemisest. Kostja ei olnud nõus ka 27.07.2021 esitatud leppetrahvinõudega nr xxx, kuna korterile, kus elab üürilepingu alusel (juba üle 15 aasta) kostja (Xxx), on korteriühistu KÜ Masti poolt väljastatud parkimisluba nr xxx. Kostja leidis, et kostjale kui majaelanikule on majanduslikult kahjustav tüüptingimus, millest tuleneb tingimuse kasutajale kohustus täita tema esindaja poolt võetud kohustust selliselt, et kohustuse kasutaja kohustuse täitmine tehakse karistatavaks ja ebamõistlikult sõltuvaks teatud vorminõude järgimisest. Kostja teab, et parkimine Mahtra 72 ees ongi mõeldud Mahtra 72 majaelanikele. Kostja on mõned korrad unustanud parkimiskaardi sõiduki armatuurlauale panna. Kostja on andnud hagejale teada, et kostja elab Mahtra 72 majas 2 elukoht on ka seal registreeritud) ja tal on parkimiseks luba, mistõttu tal on elanikuna täielik õigus parkida Mahtra 72 maja ees, kuid hageja ei ole seda üldse arvesse võtnud. Mahtra 72 maja ees on parkimistingimused pandud välja selleks, et kõrvalmajade elanikud ei pargiks kortermaja ette oma sõidukeid ja Mahtra 72 elanikud saaksid oma elukoha maja ette parkida ja et kohti jätkuks Mahtra 72 majaelanike jaoks. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7. Hageja loobus 20.03.2023 kostja vastu esitatud 2 euro suurusest sissenõudekulu nõudest (dtl 68-69). TsMS § 428 lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kohus, tutvunud hageja esitatud avalduse ja tsiviilasja muude materjalidega, leiab, et avaldus nõudest osaliseks loobumiseks kuulub rahuldamisele. Kohus võtab TsMS § 429 lg 1 alusel vastu hageja avalduse sissenõudmiskulust loobumiseks ja lõpetab asjas osaliselt menetluse.
8. Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata leppetrahvide eest kokku 70 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis summas 13,11 eurot, viivis tagastamata põhinõudelt (70 eurot)

§ 113

lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates hagi esitamisest 01.02.2023 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni tulenevalt asjaolust, et kostja on rikkunud hageja poolt opereeritavas Mahtra 72, Tallinn korteriühistu parklas kaks korda parkimistingimusi, parkides sõiduauto registreerimismärgiga xxx, mille omanik kostja on, hageja opereeritavasse parklasse ilma parkimist lubavat kirjalikku luba eksponeerimata. Kostja nõuet ei tunnista.

1. Võttes arvesse, et kostja on esitanud antud asjas aegumise vastuväite, analüüsib kohus esmalt, kas hageja on oma nõude esitanud selleks seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Riigikohus on lahendis nr 2-16-16764 p-s 11 asunud seisukohale, et aegumise kohta otsuse tegemisel tuleb kohtul aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe (vt Riigikohtu 17.06.
2. a otsus ts.asjas nr 2-18-7948/81, p 11; 9.05.
3. a otsus ts.asjas nr 2-16-4918/86, p 10; 1.06.
4. a otsus krim.asjas nr 3-1-1-41-16, p 14; 27.05.
5. a otsus ts.asjas nr 3-2-1-44-15, p 14; 29.05.
6. a otsus ts.asjas nr 3-2-1-40-13, p 13). Kohus on seisukohal, et antud juhul on hageja ja kostja vahel sõlmitud tasuta kasutamise leping võlaõigusseaduse (

) § 389 mõttes, mille kohaselt tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks.

§ 392

lg 1 sätestab, et kasutaja võib eset kasutada üksnes lepingus ettenähtud viisil, kokkuleppe puudumisel aga eseme olemusest või kasutamise eesmärgist tuleneval viisil. Kohtu hinnangul on tegemist tasuta kasutamise lepinguga, kuivõrd hageja hallataval parkimisalal võisid parkida parkimisluba omavad isikud tasuta ning korteriühistu väljastas ühe korteriomandi kohta ühe parkimiskaardi. Kostja on kinnitanud, et kostja elukoht oli muu hulgas vaidlusalusel ajal Mahtra 72, Tallinn elamus ning kostja kasutas Mahtra 72, Tallinn kinnistul asuvat hageja hallatavat parklat. Parkimise eest ei pidanud parkijad, s.o parkimiskaarti omavad isikud, hagejale tasu maksma. KÜ Masti on kostja elukohaks olevale korterile Xxx väljastanud parkimiskaardi nr xxx. Seega oli hageja ja kostja vahel lepinguline õigussuhe. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Antud juhul on hageja kostja vastu esitanud lepingu rikkumisest tuleneva leppetrahvinõude ja leidnud, et tulenevalt kohtupraktikast ei hakka leppetrahvinõue TsÜS § 147 lg 3 kohaselt aeguma enne selle aasta lõppemisest, mil leppetrahvinõue on muutunud sissenõutavaks. Hageja on seejuures viidanud Riigikohtu otsusele ts.asjas nr 3-2-13 95-08 (p 12) ja Harju Maakohtu otsusele ning Tallinna Ringkonnakohtu määrusele ts.asjas nr 2-21-

1. Ühtlasi on hageja toonud välja, et leppetrahvinõue on samastatav TsÜS § 147 lg lg-s 3 nimetatud kokkulepitud tasuga või arve esitamisega, sest Euroopa Kohus on kohtuasjas nr C-90/20 leitud, et kontrollikulu tuleb käsitada vastutasuna teenuse eest ning see on käibemaksuna maksustatav. Seda, et ka leppetrahvid on tasud ja käibemaksuga maksustatavad, on leidnud ka Eesti Maksu- ja Tolliamet. Kostja leidis, et parkimistrahv ei ole perioodiline kohustus. Kohus nõustub, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-95-08 p-s 12 asunud seisukohale, et leppetrahvi nõude aegumistähtaja arvutamisel tuleb kohaldada TsÜS § 147 lg 3 ja TsÜS § 146 lg
2. TsÜS § 147 lg 3 kohaselt algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks, kuid viidatud ts.asjas esitatud tehiolude kohaselt oli poolte vahel sõlmitud lisaks mobiilsideteenuse kasutamise lepingule ka järelmaksuga müügileping. Riigikohus leidis, et järelmaksuga müügilepingust tuleneva müügihinna tasumise nõuete puhul on tegemist korduvate kohustustega (isikul oli kohustus iga kuu tasuda teatud summa). Ka TsÜS kommenteeritud väljaandes on leitud, et „Riigikohus on (ilmselt põhjendamatult) laiendanud § 147 lg 3 ka ühekordse lepingu ülesütlemisega kaasneva ühekordse leppetrahvi tasumise nõudele (RKTKo 3-2-1-95-08 p 12).“ (Tsiviilseadustiku üldosa seadus kommenteeritud väljaanne. Varul, P, Kull, I. jt. Tallinn 2010, lk 480 p 3.3.1.). Muu hulgas juhib kohus tähelepanu, et kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et säte näeb ette olulise erinevuse aegumistähtaegade arvutamiseks tasuliste lepingute puhul (vt lk 480 p 3.3.1.). Tuginedes eeltoodule ei ole seega käesolevas ts.asjas nimetatud Riigikohtu lahend kohtu hinnangul asja lahendamisel asjakohane. Viidatud Harju Maakohtu otsuses esitatud kohtu seisukoha osas märgib kohus, et kohus ei ole seotud teistes kohtuasjades võetud seisukohtadega. Kohus lisab, et kuigi tõesti maksuõiguse mõistes võib esineda leppetrahvinõuetelt käibemaksu tasumise kohust, kuid see ei tähenda, et käesolevalt oleks leppetrahvinõue vaadeldav ka eraõiguslikus mõttes arvena, kuna aegumise kohaldamisel tehakse vahet ühekordsel kohustusel ja perioodilisel kohustusel, mida täidetakse arve alusel. Kohus asub seisukohale, et antud asjas algab hageja 23.11.2019 esitatud leppetrahvinõude xxx aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega.

§ 82

lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Antud juhul on hageja esitanud kostjale 23.11.2019 leppetrahvinõude nr xxx summas 35 eurot, mille kohustus kostja tasuma 14 päeva jooksul alates leppetrahvinõude määramise päevast alates, s.o hiljemalt 07.12.

1. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks 08.12.2019 ja nimetatud nõude osas algas aegumistähtaeg 08.12.2019 kell 00.00 ja lõppes 07.12.2022 kell 24.
2. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse valduse 08.12.2022, seega on hageja nõue muu leppetrahvinõude nr xxx osas aegunud ja kohus jätab selle rahuldamata.
3. Kohus on juba eelnevalt leidnud, et käesoleval juhul saab hageja leppetrahvide nõude alus olla

§ 389

, mille kohaselt tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks.

§ 392

lg 1 sätestab, et kasutaja võib eset kasutada üksnes lepingus ettenähtud viisil, kokkuleppe puudumisel aga eseme olemusest või kasutamise eesmärgist tuleneval viisil. Kohtu hinnangul on tegemist tasuta kasutamise lepinguga, kuivõrd hageja hallataval parkimisalal võisid parkida parkimisluba omavad isikud tasuta ning korteriühistu väljastas ühe korteriomandi kohta ühe parkimiskaardi. Kostja on kinnitanud, et kostja elukoht on/oli Mahtra 72, Tallinn elamus ning kostja kasutas hageja opereeritavat Mahtra 72, Tallinn parklat. Kohus märgib, et hageja parkimistingimuste punkti 1 kohaselt loetakse sõiduki sisenemisel parklasse, et sõidukijuhi ja parklakorraldaja vahel on sõlmitud leping, mille kohaselt kohustub 4 sõidukijuht kasutama parklat vastavalt parkimistingimustes ettenähtud korras (dtl 39). Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-3-16 p-s 11 märkinud, et kui sõiduki juhti ei ole tuvastatud, ning parkimisoperaator ei suuda tõendada, kes sõidukit juhtis, eeldatakse olukorras, kus parkimistingimustes on kokku lepitud, et parkimislepingu sõlmis ning parkimistingimuste rikkumise eest vastutab sõiduki omanik, vastutab parkimistingimuste rikkumise eest sõiduki omanik. Riigikohus on leidnud eelnimetatud lahendis, et just sõiduki omaniku tõendamiskoormus on tõendada, kes vaidlusalusel ajal sõidukit kasutas ja parkimisalale parkis. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja on sõiduki numbrimärgiga xxx omanik. Käesoleval juhul ei ole kostja vaidlustanud asjaolu, et kostja kui sõiduki omanik leppetrahvide tegemise kuupäevadel sõidukit hageja opereeritud parkimisalal parkis. Hageja parkimistingimuste punkti 2 kohaselt peab parkimist lubav dokument (parkimisluba) olema nähtaval kohal – armatuurlaual (dtl 39). Hageja selgituste kohaselt on kostjale koostatud 27.07.2021 leppetrahv (dtl 30) tulenevalt asjaolust, et kostja sõidukil parkimisluba Mahtra 72, Tallinn territooriumil parkides eksponeeritud ei olnud. Hageja on esitanud fotod (dtl 31-34), millelt ei nähtu, et sõiduki armatuurlaual oleks parkimisluba 27.07.2021 kuupäeval nähtavalt eksponeeritud, mistõttu on tõendatud hageja parkimistingimuste punktis 2 sätestatud kohustuse rikkumine kostja poolt 27.07.2021. Kostja on esitanud vastuväite, et kostjal oli tegelikkuses parkimisluba olemas, kuid aeg-ajalt kostja unustas selle nähtavale kohale panna, kuid see ei tähenda kostja hinnangul, et kostjal parklas parkimisõigus puudus. Kohus on seisukohal, et kostja esitatud vastuväide ei anna alust jätta hageja nõue rahuldamata, kuna hageja on parkimistingimuste punktis 2 (dtl 39) selgesõnalisest sätestanud, et parkimisluba tuleb igakordselt paigaldada armatuurlauale nähtavale kohale. Kohtu hinnangul on tegemist põhjendatud nõudega, kuna hagejal peab olema võimalus kontrollida, kas tegemist on vastavas parklas parkimisõigust omava sõidukiga. Samuti ei saa hageja teha asjaolust, et kostja autol on eelnevalt KÜ Masti poolt väljastatud parkimisluba, järeldust, et kostja autol on parkimisluba, kui see ei ole korrektselt välja pandud, kuna kostja valduses olnud korteri kasutaja/omanik võib olla andnud parkimisloa üle teisele isikule/autole. 8. Hageja parkimistingimuste punkti 5 kohaselt, kui sõidukijuht eirab tingimusi (pargib ja liikleb valesti), on parkimiskorraldajal õigus määrata sõidukijuhile ja sõidukijuhil on kohustus tasuda parkimistingimuste rikkumise eest leppetrahvi kuni 35 eurot (dtl 39). Kohus märgib, et

§ 158

lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kohtu hinnangul vastab kokkulepe, mille kohaselt on parkimiskorraldajal õigus määrata sõidukijuhile parkimistingimuste rikkumise eest leppetrahvi kuni 35 eurot leppetrahvi, kokkuleppele

§ 158lg 1 mõttes.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-68-16 p-s 36 rõhutanud, et leppetrahvi nõudmiseks peavad olema täidetud seaduses sätestatud eeldused, mh ei või tagatud kohustuse rikkumine olla vabandatav (

§ 160

), samuti tuleb leppetrahvinõudest teatada mõistliku aja jooksul (

§ 159lg 2).

Kui leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib

§ 162lg 1 alusel taotleda selle vähendamist.

Ebamõistlikult kõrge leppetrahvi kokkulepe võib lisaks olla tühine tüüptingimus

§ 42lg 3 p 5 järgi.

Kohus leiab, et antud juhul ei ole kostja esitanud andmeid, mis võimaldaksid asuda seisukohale, et kostja poolt lepingu rikkumine oli vabandatav, samuti puudub vaidlus selles, et hageja teatas kostjale leppetrahvidest mõistliku aja jooksul, kuna kostjat informeeriti leppetrahvist samal päeval, kui kostja sõidukit parkimistingimusi rikkudes Mahtra 72, Tallinn territooriumil parkis. Hageja on esitatud fotodega tõendanud, et leppetrahvi teatis jäeti kostja sõiduki kojamehe vahele (dtl 38). Kohtu hinnangul puudub ka vaidlus asjaolus, et kostja on leppetrahviteatised kätte saanud. Seega oli 5 kostja mõistliku tähtaja jooksul teavitatud leppetrahvi nõudest ning pidi teadlik olema selle tasumise kohustusest. 9. Kohus leiab ka, et hageja poolt nõutav leppetrahvi summa ei ole ebamõistlikult suur. Kohus märgib, et võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Paul Varul jt, lk 811) on selgitatud, et leppetrahvil kui kohustuse täitmise sunnivahendil on võlgniku suhtes preventiivfunktsioon ehk survefunktsioon, mille eesmärk on tagada lepingulise kohustuse täitmine ja võimalike lepingurikkumiste vältimine tulevikus. Samuti on võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes selgitatud, et leppetrahvi maksmist võib nõuda sõltumata sellest, kas kahju üldse tekkis. Kohus leiab, et olukorras, kus hageja soovis leppetrahvi kehtestamisega tagada selle, et parkimislepingu teine osapool oma kohustusi täidaks, ei ole 35-eurone leppetrahv ebamõistlikult suur, kuna leppetrahv peab suuruse poolest olema selline, et see motiveeriks rikkujat oma kohustusi täitma. Kohus märgib, et parkimistingimuste rikkumise korral võivad parklaoperaatoril tekkida täiendavad kulud pargitud sõiduki omaniku tuvastamiseks ning leppetrahvi sissenõudmiseks. Kohtu hinnangul pole hageja poolt nõutav leppetrahv ebamõistlikult suur ka üksnes seetõttu, et hageja taotleb kostjalt leppetrahvi väljamõistmist maksimummääras. Kohus on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt ei ole 35-eurone leppetrahv

§ 42lg 3 p 5 tähenduses ebamõistlikult suur.

Kohus on seisukohal, et kostja ei ole välja toonud ka asjaolusid, mis annaksid aluse leppetrahvi vähendamiseks ning hageja poolt nõutavad leppetrahvid 35 eurot rikkumise kohta on mõistliku suurusega. 10. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et sõiduk numbrimärgiga xxx oli pargitud 27.07.2021 Mahtra 72, Tallinn parkimisalale, sõiduki armatuurlaual ei olnud nõutavat parkimisluba, kostja rikkus parkimistingimuste p 2, leppetrahvinõue oli esitatud mõistliku aja jooksul, leppetrahvinõue summas 35 eurot ei ole ebamõistlikult suur, leppetrahvi eest ei ole tasutud, mistõttu leppetrahvinõue summas 35 eurot kuulub kostjalt

§ 158lg 1 alusel väljamõistmisele.

11. Hageja palub kostjalt välja mõista ka sissenõutavaks muutunud viivise summas 13,11 eurot ja viivise alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse täitmiseni seaduses sätestatud määras. Kohus märgib, et

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg-st 1 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et kuivõrd kostja pole leppetrahve tasunud tähtaegselt, tuleb kostjalt

§ 101

lg 1 p 6 ja

§ 113

lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista 31.01.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 4,21 eurot. Viivise kujunemine on kajastatud viivisekalkulaatori väljavõttes (dtl 41). Kuna kohus leidis, et 23.11.2019 esitatud leppetrahvinõue on aegunud ja jättis selles ulatuses nõude rahuldamata ning tulenevalt TsÜS § 144 järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei ole oleks eraldi veel aegunud, jätab kohus sellelt leppetrahvinõudelt arvestatud viivise summas 8,90 eurot rahuldamata ja kostjalt välja mõistmata. Hageja nõuab kostjalt hagi esitamise ajaks mitte sissenõutavaks muutunud viiviste väljamõistmist. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus 6 leiab, et hageja vastav nõue kuulub TsMS § 367 alusel rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt summas 35 eurot

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 01.02.2023 kuni põhinõude täitmiseni.

1. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja esitatud hagi kuulub rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlg 35 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 4,21 eurot ning mittesissenõutavaks muutunud viivised põhivõlgnevuselt 35 eurot võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast alates 01.02.2023 kuni võlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Tulenevalt asjaolust, et kohus on hagi rahuldanud osaliselt ja hageja on sissenõudmiskulude ulatuses hagist loobunud, jätab kohus menetluskulud poolte enda kanda. Kuna menetluskulud jäävad poolte enda kanda, ei määra kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust. TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Kädi Vaker kohtunik 7