Obsah (5)

§ 657§ 543§ 534§ 654§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu Määruse tegemise aeg ja koht 22.05.2023 Tallinn Kohtuasja number 2-23-5696 Kohtuasi Sihtasutuse

) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

1. Pärnu Maakohtu 12.05.2023 määrusega lõpetati avaldaja taotluse alusel puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtest olenematu ravi. Puudutatud isiku tervislik seisund on sedavõrd paranenud, et ta on võimeline oma käitumisest aru saama ja seda juhtima, ning ta ei ohusta enam iseenda ja teiste elu, tervist ja julgeolekut ning on andnud nõusoleku ravi ambulatoorselt jätkata. Seega on puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamise alused ära langenud ja kinnises asutuses tahtest olenematul ravil viibimine tuleb lõpetada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-ga 659 jätta rahuldamata.

13. Vaatamata asjaolule, et praeguse lahendi tegemise ajaks on puudutatud isiku tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi lõpetatud (digitoimiku leht (dtl) 114–115), annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruste seaduslikkusele.

§ 543

lg 3 alusel saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada (Riigikohtu 19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 19). Seega ei takista puudutatud isiku ravi lõppemine määruskaebuse lahendamist. 14. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus

§ 534lg 1 ja Ps

AS § 11 lg 1 kohaldamisel, kui pikendas esialgse õiguskaitse korras puudutatud isikule tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruste põhjendustega neid kordamata (

§ 654§ lg 6 koosmõjus §-ga 659).

1. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et kolleegiumil ei ole alust arvata, et puudutatud isikule olnuks piisav muu psühhiaatriline abi. Psühhiaatri arvamuse järgi ei ole puudutatud isikul haiguskriitikat. Puudutatud isik on enda sõnul vaimselt ja füüsiliselt terve ja haiglaravi vajadust ei näe (dtl 8, kolmas lõik). Ärakuulamisel avaldas puudutatud isik maakohtule, et ta ei peaks ravil olema ega nõustunud raviga (dtl 70, kolmas lõik). Puudutatid isiku raviarst dr PP märkis ärakuulamisel, et puudutatud isikul puudub täielikult haiguskriitika ninig ta ei soovi haiglaravil viibida (dtl 70, p 8). Määruskaebemenetluses tõi avaldaja esile, et puudutatud isikul on praeguseks diagnoositud paranoidne skisofreenia ja tal esinevale raskele psüühikahäirele on mh iseloomulik haigusteadvuse ja ravisoostumuse puudumine (dtl 91). Eelnevast tulenevalt ei ole alust arvata, et puudutatud isikule olnuks piisav muu psühhiaatriline abi PsAS § 11 lg 1 p 3 tähenduses.
2. Eelnevat arvestades asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamise eeldused olid täidetud.
3. Määruskaebusest nähtuvalt ei ole puudutatud isikul maakohtu määrustele muid vastuväiteid. Ülaltoodud põhjendustel jääb määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.
4. Määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud jäävad

§ 172lg 3 esimese lause alusel Eesti Vabariigi kanda.

5 2-23-5696 19. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule (

§ 543lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt) 6