Obsah (5)

§ 179§ 322§ 180§ 418§ 326

1-23-165 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 16. juuni 2023, Tallinn Kriminaalasja number 1-23-165 (22250100017) Kohtukoosseis Elina Elkind, Julia Katškovskaja, Inna

§ 179, § 175 ja § 180 lg 1 alusel mõisteti A.

Velavsilt menetluskuluna riigituludesse riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu ja kulud 2403,11 eurot, ekspertiiside tegemise kulu 1777 eurot ning sundraha 1812,50 eurot, kokku 5992,61 eurot. Maakohus määras, et välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul, kohustades A. Velavsit tasuma igakuiselt

1. kuupäevaks 499,38 eurot ning viimase osamaksena 499,43 eurot. Kohus märkis, et kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtajaks täidetud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
2. Maakohus selgitas, et põhjendamatu on kaitsja taotlus jätta osa menetluskuludest riigi kanda põhjusel, et võrreldes süüdistusega muutus süüdistatava teole antud õiguslik hinnang. Samuti ei ole alust jätta menetluskulud riigi kanda põhjusel, et isikul puudub sissetulek. Kohus ajatab menetluskulu hüvitamise kohustuse täitmise aastasele perioodile. Täiendavat paindlikkust võimaldavad

§-dele 423 ja 424, mis võimaldavad mõjuvate põhjuste olemasolul süüdimõistetu elukohajärgse maakohtu täitmiskohtunikul süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaega kuni ühe aasta võrra ning täitemenetluse seadustiku (TMS) § 45, mille alusel võib kohus võlgniku avalduse alusel täitemenetluse peatada või täitmist pikendada või ajatada, kui menetluse jätkamine on võlgniku suhtes ebaõiglane. Lisaks välistavad TMS §-des 66-68 ja 131-132 ette nähtud piirangud võimaluse pöörata täitemenetluses sissenõue – sh menetluskulude hüvitise sissenõue – võlgniku varale, mis on hädatarvilik tema enda ja tema ülalpeetavate põhivajaduste rahuldamiseks. Seega ei ole kohtu hinnangul menetluskulude tasumine üleliia koormav ja võtab arvesse A. Velavsi olukorda. Apellatsioon

1. Pärnu Maakohtu
2. märtsi
3. a otsuse peale esitas
4. märtsil 2023 apellatsiooni (pealkirjastatud avaldusena) süüdistatav A. Velavs. Apellatsioonist on võimalik järeldada, et A. Velavs palub jätta (osa) menetluskuludest, mida ta nimetab ka „kannatanu hagiks“, riigi kanda, kuna süüdistatav palub „riigi abi ja toetust“ võlast vabanemiseks. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on A. Velavs pensionieas, ta on pool elust vanglas viibinud, puuduvad perekond ja toetajad. Mingeid erilisi sissetulekuid tal ei ole, kõik kogutu on ära kulutatud, mh poja matuseks, ning 500 euro tasumine kuus käib tal üle jõu. Kinnipidamiskohas puuduvad sellised töökohad ja palgad, et maksta hagi ja osta vangla poest esmaabitarbeid ning muid vajaminevaid hügieenitarbeid. Kui menetlus läheb kohtutäituri kätte, määravad nemad oma töötasud ja hagi ainult suureneb. Tasuma saab hakata alles 2-3 aasta pärast, mil avaneb ennetähtaegse vabanemise võimalus. 1-23-165 Prokuratuuri vastus 5.

§ 322

lg-s 3 sätestatud tähtaja jooksul esitas apellatsioonile vastuse prokurör, kes palub jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, põhjendades oma seisukohta järgmiselt. 6. Maakohus ei mõistnud A. Velavsilt välja kannatanu hagi, vaid menetluskulud. Kannatanu tsiviilhagi ei esitanud.

§ 180lg 1 alusel hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.

Kohtuotsusest nähtub, et apellatsioonis toodud asjaolusid on kohus arvesse võtnud ja kaalunud menetluskulu väljamõistmisel

§ 180

lg 3 alusel menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmist süüdistataval sissetuleku puudumise tõttu ning leidnud, et see ei ole põhjendatud. Seoses A. Velavsi taotlusega menetluskulude tasumisest vabastamiseks sissetuleku puudumise tõttu tuleb märkida, et olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, tuleb tal esitada ka sellekohased tõendid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a määrus asjas nr 3-1-1-105-12, p 7). Seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Menetluskulude tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, st võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. Vastavaid tõendeid A. Velavs kohtule ei esitanud ega taotlenud nende väljanõudmist kohtult. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Tuleb märkida, et apellatsioonis ei ole väidetud, et A. Velavs ei saaks kinnipidamiskohas viibides töötada. A. Velavs on 62-aastane töövõimeline isik. Tal ei ole ülalpeetavaid ning ei ole teada, et tal oleks muid kohustusi lisaks menetluskulude tasumisele. Kinnipidamiskohas viibimine ei ole menetluskulude vähendamise aluseks. Väide, et vanglas teenitust ei pruugi jätkuda vanglapoes kaupade soetamiseks ei ole aluseks menetluskulude tasumisest vabastamiseks ja nende riigi kanda jätmiseks.
3. Kokkuvõtvalt nähtub kohtuotsuse põhjendustest, et Pärnu Maakohus on süüdistatavalt menetluskulude väljamõistmisel arvestanud

§ 180lg 3 alusel A.

Velavsi varalist seisundit ja taasühiskonnastamise väljavaateid ning võimaldanud tal tasuda menetluskulud ositi ühe aasta jooksul. Täiendavalt menetluskulude riigi kanda jätmiseks alused puuduvad. A. Velavsil on võimalik esitada enne menetluskulude tasumise tähtaja saabumist kohtule taotlus

§-des 423-424 alusel kohustuse täitmise tähtaja pikendamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED

1. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjaliga ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
2. A. Velavsi apellatsioonis esitatud taotlus kriminaalmenetluskulude (osaliseks) jätmiseks riigi kanda on perspektiivitu ja sellel puudub edulootus. Maakohus leidis põhjendatult, et A. Velavsil sissetuleku puudumine ei tingi iseenesest menetluskulu jätmist riigi kanda. Süüdistatav ei ole esitanud maakohtule tõendeid oma varatuse kohta ega ole taotlenud sellekohaste (uute) tõendite 1-23-165 vastuvõtmist ka ringkonnakohtus. Apellatsioonis ei ole esitatud selliseid argumente A. Velavsi tervisliku seisundi, sh töövõime kohta, millest saaks järeldada edaspidi sissetuleku teenimise võimatust. Kuigi vanglas on vastavad võimalused piiratud, ei ole tulu teenimine siiski välistatud.

§ 180lg 3 4.

lause alusel pidas maakohus põhjendatuks menetluskulude tasumise ajatamist 12 kuuks. Maakohus viitas muu hulgas asjakohaselt võimalusele pikendada menetluskulude tasumise tähtaega

§-de 423 ja 424 alusel, kui kohtuotsuse täitmise käigus selgub, et süüdistataval ei ole võimalik menetluskulud tähtaegselt hüvitada.

§ 418

lg 2 alusel võib täitmismenetluses otsustada ka menetluskulude sissenõudmisest loobumist. Samuti ei nähtu kriminaalasjast ega apellatsioonist selliseid süüdistatava resotsialiseerumist puudutavaid kaalutlusi, mis tingiks menetluskulude jätmist riigi kanda. 10. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 326

lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt)