KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7. märts 2019, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-18-8060 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Iv

§ 121lg 2 p 3 ja § 120 lg 1 järgi, üldmenetluses.

Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 16.jaanuari 2019 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Josef Tšedrek ja tema kaitsja adv. Andres Tamm Süüdistatav Josef H.E (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Andres Tamm Rainer Amur Prokurör RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu otsus

1. jaanuarist 2019 Josef H.E suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata. Määrata Advokaadibüroole Andres Tamm vandeadvokaat Andres Tamme poolt Josef H.E-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 210 (kakssada kümme) eurot. Välja mõista Josef H.E-lt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 210 (kakssada kümme) eurot mis tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Josef H.E-le eraldi dokumendina. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikul 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaad vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Pärnu Maakohutu
2. jaanuari 2019 otsusega mõisteti H.E süüdi

§ 120

lg 1 järgi, karistuseks mõisteti 3 kuud vangistust, lisaks

§ 121

lg 2 p 3 järgi, karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust.

§ 63

lg 2 ja § 64 lg 1, 3 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 6 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 2 päeva ning ärakandmisele jäi 5 kuud ja 28 päeva vangistust.

§ 73

lg 1, 3 alusel jäeti mõistetud karistus täielikult tingimuslikult täitmisele pööramata, katseajaga 1 aasta ja 6 kuud. XX tsiviilhagi H.E vastu rahuldati täies ulatuses summas 524,03 eurot.

§ 121lg 2 p 3 järgi mõisteti H.E süüdi selles, et tema - - 23.

septembril 2017 kella 19.30 ajal Saare maakonnas Saaremaa vallas XXX talu hoovis tekkinud tüli käigus lükkas vihahoos tahtlikult aiakäru korduvalt vastu XX paremat jalga, millega tekitas XX-le füüsilist valu ja tervisekahjustuse – sääre pindmised hulgivigastused; 25. septembril 2017 kella 20.00 ajal isikuna, kes on varem toime pannud kehalise väärkohtlemise, Saare maakonnas Saaremaa vallas XXX talu hoovis asuva garaaži juures, olles kaikaga lõhkunud garaažis seisva sõiduki kapoti ja katki löönud auto esituled, hoides ühes käes õhupüstolit ja teises käes puidust kaigast, lõi vihahoos tahtlikult kaikaga XX-le selja piirkonda, millega tekitas XXle füüsilist valu ja tervisekahjustuse – rindkere tagaseina pindmised vigastused.

§ 120lg 1 järgi mõisteti H.E süüdi selles, et tema 25.

septembril 2017 kella 20.00 ajal vihahoos ähvardas Saare maakonnas Saaremaa vallas XXX talu hoovis asuva garaaži juures, olles kaikaga lõhkunud garaažis seisva sõiduki kapoti ja katki löönud auto esituled, hoides ühes käes puidust kaigast, oma rasedat lapselast YY kehavigastuste tekitamisega, vehkides kaikaga YY suunas, samal ajal kaigas käes YY-le lähenedes. YY-l oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna H.E reaalselt vehkis kaikaga tema suunas ning H.E oli väga ärritunud ja vihane, mis juba tema käitumisest tulenevalt oli hirmu tekitav ja andis aluse arvata, et ta võib reaalselt talle vigastusi tekitada. Eelnevalt oli Pärnu Maakohtu 3. juuli 2018 määrusega lõpetatud KrMS § 203¹ lg 1 alusel kriminaalasjas nr 1-18-1850

§ 121lg 2 p 3 ja § 120 lg 1 järgi leppimise tõttu.

Pärnu Maakohtu

1. oktoobri 2018 määrusega rahuldati Lääne Ringkonnaprokuratuuri taotlus ja uuendati kriminaalasjas menetlus, kuna H.E ei täitnud
2. juuli 2018 kohtumäärusega lepitusmenetluses määratud kohustusi 3 kuu jooksul alates määruse kättesaamisest. Kohus tagastas kriminaaltoimiku prokuratuurile menetlusliigi valimiseks. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja. Süüdistatava kaitsja adv. Andres Tamm taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist H.E süüdistuses

§ 120

lg 1 ja 121 lg 2 p 3 järgi kohtuliku uurimise puudulikkuse, materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja tõenditest ebaõigete järelduste tegemise tõttu ning uue otsusega süüdistatava õigeks mõistmist.

1. septembri 2017 episoodi osas eksis kohus, kuna süüdistataval ei olnud kavatsust tekitada XX-le vigastusi ja valu. Ta soovis, et noormees läheks teelt eest. Seda, et XX teda segas jäneste talitamisel, kordas ta kolmel korral, ometigi ei läinud kannatanu tema käru eest ära. Samuti järeldas kohus vääralt isikute ütlustest, et H.E kasutas rasket metallist käru. Vastupidi, tegemist oli kerge alumiiniumist kaherattalise käruga. Sellega polnud võimalik tekitada kehavigastust. Kust oli kannatanu jalal tekkinud marrastus ja kas see oli tekitatud kärust, pole tõendatud. Sellele viitab XX käitumine, et ta järjekindlalt ei lähe käru eest ära ning seejärel sõidab õhtusel ajal 15 km, et marrastusi Kuressaare Haiglas fikseerida. Seega on tõendamata nii objektiivne kui subjektiivne koosseis. Samuti on kannatanu ja tunnistaja YY viinud kohtu eksitusse, nagu poleks käruga olnud üldse võimalik seal liikuda, kuna värav oli käru jaoks liiga väike. Tegelikult oli jäneste aed lõhutud ning käruga sai igale poole sõita, väikest väravat seal ei olnud. Sündmus toimus jäneste aias, kus oli käruga võimalik liigelda.
2. septembri 2017 episoodis eksis kohus, nagu oleks H.E auto lõhkumisega soovinud saavutada kannatanu ja YY tähelepanu, et nad välja tuleksid ning selleks on kohus otsuses viidanud H.E istungil antud ütlustele. Tõepoolest ütles süüdistatav istungil, et lõi autol klaasid puruks, et nad teda kuulaks (mitte et kuuleks). Mõeldud oli seda, et kannatanu kuulaks teda ja ei ajaks autot garaaźi, kuna auto võib garaaźi põlema süüdata. H.E pidas silmas seda, et noored tema sõna kuulaks. Seetõttu, ja et autot ei saaks garaaźist välja ajada, lõi ta autol tuled puruks. Et see tegi müra ja kannatanu seda kuulis, seda ei osanud H.E oodata ning kui XX karjudes tema poole jooksis, arvas ta, et X teda ründab. Ründe ärahoidmiseks viibutas ta käesolevat kaabitsat ning kui XX sellega pihta sai, oli tegemist juhusliku löögiga, mitte tahtliku kehavigastuse tekitamisega. H.E näol on tegemist vanuriga, kelle üks jalg on vigane ning üks käsi ei tööta. Seetõttu pole tal jooksmine meditsiiniliselt üldse võimalik. Juhul, kui kohtualuse poolt kaabitsaga kannatanu eemaletõrjumine tabas viimast, oli tegemist hädakaitsega või sellega, et ta ekslikult arvas, et tegu on hädakaitsega. Viimase korral tuleks kohaldada

§ 31

lg-s 1 toodud eksimust õigusvastasust välistavas asjaolus e süüdistatav vastutab üksnes ettevaatamatuse korral. Et aga 3 kerge terviserikke ja valu tekitamist ettevaatamatusest karistusseadustik ei reguleeri, siis ei ole H.E poolt kuritegu toime pandud ning ta tuleb õigeks mõista. Ähvardamise episoodis pole 83-aastase tõsiste tervisekahjustustega inimese ähvardused täies elujõus noormehele ning oma lapselapsele tõsiseltvõetavad, mistõttu puudub kuriteo objektiivne koosseis. Süüdistatav taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses. Ta väidab, et on haige inimene. Perearsti tõendi kohaselt on tal muuhulgas nõrgad ja jõuetud jalad ja iga 5-10 meetri järgselt peab ta puhkama, kuna jalad väsivad ja valutavad. Liikuvusulatus on oluliselt piiratud ja igapäevatoimingud raskendatud. Patsiendi iga ja kaasuvaid diagnoose arvestades on äkksurma suurenenud risk stressi ja magamatuse foonil, mistõttu külastas ta perearsti

1. veebruaril
2. Süüdistatav leiab, et tema vastu on esitatud valesüüdistus. Tallinna Ringkonnakohtu
3. veebruari 2019 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 28.veebruarini
4. Määratud tähtajaks kirjalikke seisukohti ei esitatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega, leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning selle tühistamiseks alus puudub. Kaitsja hinnangul on kohtulik uurimine olnud puudulik ja see asjaolu on apellatsioonis märgitud üheks kohtuotsuse tühistamise ja õigeksmõistmise aluseks. Vastuvaidlematu on fakt, et nimetatud rikkumine, kui see ka tõesti esineks, ei ole seaduseandja silmis selline rikkumine, mis saaks kaasa tuua apellatsioonis taotletud õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise. Viidates KrMS § 309 lg-le 2, rõhutab kohtukolleegium, et kohtuliku uurimise puudulikkus ei ole õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise alus ja kohtuotsuse tühistamine apellatsioonikohtus nimetatud alusel ei too kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kohtuliku uurimise puudulikkus on selline rikkumine, mis on kõrvaldatav ringkonnakohtus, kui seda taotletakse apellatsioonis ning selleks on põhjendatud alus. Teisiti märgituna on ringkonnakohtul olemas kõik volitused maakohtus uurimata jäänud tõendite uurimiseks juhuks, kui kohtulik uurimine maakohtus on olnud puudulik ja tõendite hindamiseks/ümberhindamiseks ka siis, kui tõendeid tuleb hinnata maakohtust diametraalselt erinevalt, mis toob omakorda kaasa diametraalselt erineva kohtuotsuse tegemise. Antud juhul ei saa rääkida kohtuliku uurimise puudulikkusest. Kõiki tõendeid, mis kohtule esitati ja mille vahetut uurimist prokurör ja kaitsja kohtuistungil taotlesid, kohus ka uuris. Süüdistataval ja kaitsjal oli võimalik esitada küsimusi kannatanutele ja tunnistajatele. Vahetult uuriti maakohtu istungil ka kirjalikke tõendeid. Kaitsja ja süüdistatav nõustusid kohtuliku uurimise lõpule viimisega. Apellatsioonis ei taotleta samuti mingite maakohtus uurimata jäänud tõendite uurimist ringkonnakohtus. Seega puudub igasugune põhjendatud alus rääkida kohtuliku uurimise puudulikkusest maakohtus. Nagu apellatsiooni sisust 4 järeldada võib, heidetakse maakohtule tegelikult ette seda, et maakohus on olemasolevast tõendite kogumist ja tõendite hindamisprotsessi tulemil tulnud kaitsjast erinevale järeldusele süüdistatava süü osas. Ka ei ole olukord, kui maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang vastab tuvastatud tehioludele, hinnatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega, isegi, kui kaitsja arvates süüdistatavale süüdistuses etteheidetud kuritegu ei ole tõendatud. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kujutab endast kohtu eksimist

-i üldosa sätete kohaldamisel. Arutataval juhul seda tuvastatud ei ole, sest maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang on vastavuses nende tehioludega, mis maakohtu otsusega tuvastatud on. Esitatud apellatsioonis taotleb apellant sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist süüdistatava süü osas ja vastupidise otsuse tegemist. Seejuures peab apellant õigeks rajada taotletav õigeksmõistev kohtuotsus süüdistava ütlustele ja jätta kõrvale maakohtu otsuses süüstavate tõendite kogumisse kuuluvad tõendid e kannatanute, tunnistajate ütlused. Kohtukolleegium sellise ühekülgse tõendite hindamisega nõustuda ei saa. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsustes on kõiki tõendeid põhjalikult analüüsitud ja põhjendatud, millistele tõenditele süüdimõistmise aluseks olevad järeldused rajati ning kuidas need tõendid ja järeldused kinnitavad kuriteo toimepanemist süüdistatava poolt. Ringkonnakohus nõustub täielikult selle arutluskäiguga. Kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Selleks, et teha süüdistatava osas maakohtu otsusega võrreldes vastupidine kohtuotsus, peab ringkonnakohus tuvastama maakohtu otsuses tõendite hindamisel tehtud vead ning esitama omapoolse, maakohtu lõppjäreldusega võrreldes vastupidise järelduseni viinud tõendite analüüsi. Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumil kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKo 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (RKKKo 3-1-1-92-11, p 15.1). Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul kohustus (vt RKKKo 3-1-1-44-13 p 20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. 5

1. septembri 2017 episoodis, milles heidetakse süüdistatavale ette kannatanu ründamist aiakäruga e kahel korral käruga kannatanu jalgadesse rammimist, leiab kaitsja, et kannatanu jalal esinevad marrastused ei ole tekitatud süüdistatava poolt. Kohtukolleegiumi hinnangul on selline väide paljasõnaline, kuna mingeid asjakohaseid põhjendusi, mis lükkaks ümber maakohtu vastupidise seisukoha, apellatsioonis ei ole esitatud. Maakohus on üle kuulanud kõik sündmuse osalised, uurinud kirjalikke tõendeid, sh ka telefoni helisalvestise vaatlusprotokolli ning teinud uuritud tõendite pinnalt põhjendatud järelduse süüdistatava süü osas. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu seisukohaga, et süüdistatav tahtlikult rammis aiakäruga kannatanu XX jalgadesse ning tekitas sellega nii valu, kui ka nähtavad kehavigastused.
2. septembri 2017 episoodis, mille käigus lõi süüdistatav kannatanu XX selga, on maakohus oma otsuses sisuliselt juba vastanud kaitseväidetele, mis puudutavad hädakaitset ja eksimust ning otsuses on need kaitse seisukohad ümber lükatud. Apellatsioonis kordab kaitsja sisuliselt neid väiteid, kuid maakohtu asjakohaste põhjendustele ei ole apellatsioonis tähelepanu pööratud. Maakohtu seisukoht selles, et süüdistatav oli konflikti provotseerija ja oli ka ründaja, mitte kaitse rollis, on põhjendatud ning maakohtu sellekohased põhjendused on arusaadavad, selged ja loogilised. Seda kinnitab eelkõige fakt, et vigastus, mis ründe tagajärjel kannatanul esines, oli rindkere tagaseinal e ründe ajal oli kannatanu ründaja poole seljaga. Kuna maakohus on oma otsuses esitanud veenvad põhjendused kaitseversiooni ümberlükkamiseks, tuvastanud H.E käitumises kuriteo tunnused ja põhjendanud tema süüd on õigusvastasust välistavad asjaolude esinemine välistatud. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-117-06 selgitanud, et seoses deliktistruktuuri järgimisega kohtuotsuse põhjendamisel tuleb märkida sedagi, et kuna õigusvastasuse ja süü olemasolu eeldatakse, tuleb üksnes kahtluse korral kontrollida seda, kas esineb mõni õigusvastasust või süüd välistav asjaolu. Karistusseadustiku § 120 realiseerimiseks piisab, kui ähvardus tekitab objektiivselt tõsiseltvõetava mulje ja näib ka ähvardatule tõsiseltmõelduna (ähvardamisega on tegemist ka siis, kui täideviija teab, et kannatanu tajub tema käitumist ähvardusena ning ta kasutab seda ära). Nende eelduste alusel on ühtlasi ka selge, et tähendust ei oma asjaolu, kas tegelikkuses on ähvardus täideviidav või mitte (kriminaalkolleegium toonitab samas, et hõlmatud ei ole mõistagi antud tähenduses nn täielikult irratsionaalsed ähvardused nagu ähvardamine teispoolsusega, needmisega vms; ebausu ärakasutamine ei ole käsitletav ähvardusena; ähvardamisena ei ole võetav ka lihtsalt nn praalivas kõnepruugis öeldud lubadus keegi maha lüüa jne). Ähvardaja ei pea ise uskuma enda ähvarduse realiseeritavusse; piisab, kui ta lähtub sellest, et kannatanu seda usub. Kannatanul peab tekkima arusaam, et öeldud ähvardust tuleb võtta tõsiselt („on alust karta ähvarduse täideviimist“). See ei tähenda aga, et kannatanul peaks tekkima sisemiselt hirm või kartus ähvarduse realiseerimise ees. See paneks koosseisu realiseerituse täielikult sõltuvusse kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist, mis ei oleks aga tõsiseltvõetav seisukoht. Inimene ei pruugi öeldud ähvardust karta, piisab sellest, kui ta peab selle võimalikkust ja realiseeritavust tõsiseltvõetavaks. Seetõttu peab ka ähvardus olema sellise teatud intensiivsusastmega, mis on kohane, et 6 mõjutada keskmist inimest täideviija poolt soovitud suunas (ehk siis võimaliku ohu tõsiseltvõtmise suunas). Puutuvalt YY ähvardamise episoodi väidab apellant, et 83-aastase tõsiste tervisekahjustustega inimese ähvardused täies elujõus noormehele ning oma lapselapsele ei tõsiseltvõetavad ning seetõttu puuduvad selles kuriteo objektiivse teokoosseisu tunnuseid. Esmalt märgib kohtukolleegium, et süüdistatavat süüdistatakse ainult YY ähvardamises ja ähvardamise ajal oli süüdistatav 81-aastane. Seega ei ole kaitsja väide mitte ainult paljasõnaline, vaid ka väär. Kaitsja ei ole oma seisukohta mitte millegagi apellatsioonis põhjendanud ning ühtegi maakohtu seisukohta, mis selle episoodi osas on kohtuotsuses esitatud, ka mitte ümber lükanud. Maakohus on aga selles osas süüdistatava süüd väga veenvalt põhjendanud. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu seisukohtadega ja ei pea vajalikuks neid üle korrata. Omalt poolt rõhutab kohtukolleegium vaid seda, et olenemata vanusest on süüdistatav agressiivse käitumisega. Tuvastatud tehiolude pinnalt võib üheselt väita, et ta vehib ja ründab selle vahendiga, mis tal momendil käepärast on – aiakäru, kaigas. Konkreetses olukorras hoidis süüdistatav käes nii õhupüstolit, kui ka kaigast, vehkis nendega, liikus YY suunas ja ütles ka välja ähvardusi, mis on kõigile üheselt mõistetavad ähvardusena e sõnadega, mis väljendavad tegevust, mille tagajärjeks on vaieldamatult teise isiku tervise kahjustamine. Arvestades süüdistatava eelnevat käitumis e seda, et ta on vihahoos võimeline ka füüsiliselt ründama, oli kannatanul põhjust ähvardusi kuuldes põhjust muretseda oma tervise pärast. Tähtsust ei oma asjaolu, et ähvardaja ise ei ole mõelnud neid sõnu tõsiselt ja et ta ei oleks neid kunagi realiseerinud. See, kas ähvardaja saab ja ka tahab enda ähvardust realiseerida, ei ole oluline. Süüdistatav väidab oma apellatsioonis, et tegemist on tema vastu esitatud valesüüdistustega. Kohtukolleegiumi hinnangul sellist järeldust kogutud ja uuritud tõendite pinnalt teha ei saa. Tegemist ei ole päris nö sõna-sõna vastu olukorraga, kus hinnata tuleb ainult ühe või teise poole ütluste usaldusväärsust. Tegemist on tõendite kogumiga, kus on ka mitmeid kannatanute ütlusi toetavaid tõendeid – nii tunnistajate ütlused, kui ka kirjalikud tõendid. Samuti ei saa kannatanutele kuidagi ette heita süüdistatava alusetut süüstamist mingil pahatahtlikul motiivil. Kannatanud on vastupidi läinud lepitusmenetlusele, mille tingimusi ei täitunud süüdistatav ja mis tõi kaasa menetluse uuendamise ning süüdimõistva otsusega lõppenud kohtumenetluse. Tsiviilhagi on esitatud vaid varalise kahju nõudes. Süüdistatavale mõistetud tingimuslikku karistust kannatanu ei ole vaidlustanud. Mis aga puudutab süüdistatava poolt esitatud tõendit tema tervisliku seisundi kohta, siis need tervisehädad, mis süüdistataval esinevad, on tema kõrgele eale pigem iseloomulikud. Samas on süüdistatav võimeline iseseisvalt hakkama saama ja tegeleb ka teatud määral füüsilise tööga, mida jäneste pidamine kindlasti eeldab. Süüdistatavale on mõistetud selline karistus, mis ei koorma teda millegagi. Ainuke, mida süüdistatavalt otsusega saavutada soovitakse, on tema õiguskuulekas käitumine tulevikus ja konkreetse süüdistatava puhul tähendab see vaid vägivallatsemisest hoidumist. 7 Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 , § 344-345 lg-test 1 , 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 16.jaanuarist 2019.a muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Süüdistatava kaitsja adv. Andres Tamm on esitanud taotlused hüvitada õigusabi kulud. Õigusabile on kaitsja kulutanud apellatsioonimenetluses taotluse kohaselt 3,5 tundi, mille eest on tasu 210 eurot (käibemaks 35 eurot). Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. KrMS § 185 lg 2 alusel kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud väljamõistmisele süüdistatavalt. /allkirjastatud digitaalselt/ 8