TÄIENDAV KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Reelika Lind Otsuse tegemise aeg ja koht 10. detsember 2021, Tallinn Haldusasja number 3-21-185 Haldusasi Fuxia Holdings O
) § 4 lg 2). Kaebaja esitas taotluse
§ 4lg 3 alusel.
5. Vastustaja palus jätta kaebuse läbi vaatamata või rahuldamata. Põhjendused: 5.1.
§ 4lg 3 kohaldamise eeldused ei ole täidetud.
Taludevahe tn T18 on 100% transpordimaa sihtotstarbega ja selle asuvad teerajatised. Arusaamatuks jääb, kuidas on sundvalduse tõttu takistatud kinnisasja kasutamine transpordimaana. Sundvalduse seadmine ei võta omanikult omandiõigust (sh käsutusõigust). Sundvalduse sisuks on tee avaliku kasutamise tagamine, st teel võivad liigelda kõik isikud piiramatu arv kordi ööpäevas. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et kõik kinnistuomaniku õigused on linnale üle läinud. Kaebajal on säilinud kõik omaniku õigused, kuid neid on üksnes piiratud sundvalduse otsuses märgitud ulatuses. Kinnistu kogupindala on 7422 m2, millest vastavalt kasutuskorra kokkuleppele on kaebaja ainuvalduses ca 4500 m2 suurune osa. Sundvalduse ala moodustab sellest alla poole, st kaebaja ainuvalduses on jätkuvalt 2500 m2 suurune osa kinnistust, mille valdamist ja kasutamist sundvaldus vähimalgi määral ei kitsenda. Kaebaja väide, et kinnistu ei oma talle enam sisulist väärtust, ei ole asjakohane. Samuti ei ole asjakohane, kas ettevõtte äriplaan näeb ette kinnistute võõrandamise või kas kinnistu osas esineb turul nõudlust. Need väited ei oma
§ 4lg 3 kohaldamisel tähtsust.
Seega ei ole kaebaja põhistanud ega tõendanud, et tal oleks takistatud kinnistu kasutamine vastavalt sihtotstarbele. 5.2.
§ 4
lg-d 2 ja 3 ei anna kaebajale alust nõuda, et tema kinnistu igal juhul omandataks avaliku võimu poolt. Kinnistu omandamine ei ole praegusel juhul lubatud, sest avalik eesmärk on saavutatav ilma kinnisasja omandamiseta (
§ 4lg 2).
Ülejäänud kinnistu omandamine ei ole avaliku eesmärgi saavutamiseks vajalik. Kaebaja tegelik eesmärk näib olevat vaidlustada sundvalduse seadmine ja määratud sundvalduse tasu. Kaebaja ei ole aga vastustaja 03.11.2020 käskkirja tähtaegselt vaidlustanud. Seega ei ole pärast sundvalduse seadmist enam asjakohane nõuda sundvalduse asemel kinnistu omandamist. 6. Kohus jättis 22.11.2021 resolutsioonotsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. 2
(4)3-21-185
- Kaebaja teavitas 01.12.2021 kohut apellatsiooni esitamise soovist ning palus esitada kirjeldava ja põhjendava osaga kohtuotsuse. KOHTU PÕHJENDUSED
- Menetlusosalised vaidlevad
§ 4
lg-te 2 ja 3 üle.
§ 4
lg 2 järgi ei ole kinnisasja omandamine lubatud, kui avalik eesmärk on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta või avaliku eesmärgi saavutamiseks on otstarbekam seada sundvaldus. Sama paragrahvi lg 3 järgi võib kinnisasja omanik taotleda talle kuuluva kinnisasja omandamist riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse poolt õiglase ja kohese tasu eest, kui kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda kinnisasja kasutada vastavalt senisele sihtotstarbele. Kinnisasja omandamise taotlus esitatakse kinnisasja omandamise otsustamiseks pädevale isikule.
- Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajal puudub õigus nõuda vastustajalt talle kuuluva kinnisasja omandamist. Selline õigus on kinnisasja omanikul vaid juhul, kui kehtestatud avalikõiguslikud kitsendused ei võimalda kinnisasja kasutada vastavalt senisele sihtotstarbele. Kinnistu oli sellele sundvalduse seadmise hetkel 100% transpordimaa ja on seda siiani. Kinnistusraamatu andmetel on vaidlusalune kinnistu olnud alates
- aastast 100% transpordimaa ja oli seda ka ajal, mil kaebaja omandas osa vaidlusalusest kinnistust. Seega sai ja pidi kaebaja kinnistu omandamisel arvestama kinnistu sihtotstarbega. Vastustaja ei ole sundvalduse seadmisega kinnistu sihtotstarvet muutnud. Samuti ei ole muudetud kaebaja poolt kinnistu kasutamist ega käsutamist võimatuks. Kaebaja ei ole põhjendanud, kuidas tal enne sundvalduse võimalik kinnistut transpordimaana kasutas ja kuidas selline kasutus muutus pärast sundvalduse seadmist võimatuks. Kohtu hinnangul on kaebajal jätkuvalt selline kasutusvõimalus olemas. Avalikes huvides sundvalduse seadmine ja kinnistu kasutamine ka teiste isikute poolt ei muuda kinnistu kasutamist kaebaja enda poolt kuidagi võimatuks. Võõrandamine olnuks põhjendatud nt olukorras, kus haldusorgan asunuks rajama kinnistule raudteed. Ilmselgelt piiranuks see omaniku enda võimalusi kinnistut jätkuvalt kasutada. Praegusel juhul ei ole tegemist sarnase olukorraga. Sundvaldusega koormatud kinnistut läbib ühistransport, samuti muudeti see avalikult kasutatavaks teistele liiklejatele. Kuid see ei välista kaebaja enda võimalust kinnistut kasutada. See, kas kaebaja kavatses äriplaani kohaselt kinnistu kunagi võõrandada, ei ole
§ 4lg 3 järgi oluline.
Oluline on see, kas kaebajal muudeti kinnistu kasutamine vastavalt selle sihtotstarbele võimatuks. Seda ei ole tehtud. Kaebaja ei ole seda põhjendanud veel vähem tõendanud. Seega puudub kaebajal õigus nõuda endale kuuluva kinnistu osa omandamist linna poolt ja kaebus tuleb kohustamisnõudes jätta rahuldamata.
- Samas ei ole ka usutav, et kaebajal oleks soovi korral raske või võimatu kinnistut võõrandada. Arvestades, et tegemist on transpordimaaga, siis ongi turul huvi selliste kinnistute vastu väiksem. See aga ei tähenda, et huvi piiratus oleks tingitud sundvalduse seadmisest. Pealegi ei ole kaebaja tõendanud, et ta oleks püüdnud kinnistut võõrandada, kuid see ei ole õnnestunud kinnistul oleva piirangu tõttu. Vastupidiselt kaebaja arvamusele võib sundvalduse olemasolu olla kinnistuomaniku jaoks hoopis kasulik. Esiteks tasutakse omanikule sundvalduse eest tasu. Teiseks on ta vabastatud kinnistu hooldus- ja heakorrakuludest, mida kannab nüüd vastustaja. Kaebaja ei ole põhjendanud, kuidas transpordimaa iseseisvalt kaebaja ärihuve teeniks ja kuidas on sundvalduse seadmine neid huve riivanud. Samuti ei ole välistatud kinnistu jagamine ja võõrandamine osas, millele ei ole sundvaldust seatud.
- Kohus nõustub vastustajaga, et vastustajal puudub
§ 4
lg 2 järgi õigus omandada kaebaja kinnistut, sest avalik eesmärk (muuta kinnistu osa avalikult kasutatavaks) oli saavutatav kaebaja kinnistu omandamiseta sellele sundvalduse seadmisega.
ei anna avalikule 3
(4)3-21-185 võimule õigust piiramatult maid omandada. Kinnistu omandamine on lubatav vaid erandlikel juhtudel. Ühelt poolt kaitseb see kinnistuomanike omandiõigust, et neilt ei võõrandataks põhjendamatu vajadusega omandit. Teiselt poolt kaitseb see ka avalikke huve, et piiratud avalikke ressursse ei kulutataks asjatult kinnistute omandamisele, millele on võimalik seada avalikes huvides piiranguid ilma võõrandamist läbi viimata. Arvestades kinnistu avalikes huvides omandamisele seatud piiranguid, on esimeseks eelistuseks seega avaliku eesmärgi saavutamine muul moel, mh sundvalduse seadmisega. 12. Vastustaja põhjendas, et kuna Taludevahe tn remondiks ja avalikuks kasutamiseks on vajalik kinnisasja 1976 m2 suurune osa, ei ole kinnisasja tervikuna omandamine vajalik ja tee avaliku kasutamise tagamiseks on otstarbekas seada kinnistule sundvaldus. Kohus selgitab, et otstarbekuse hindamine on haldusorgani kaalutlusotsus. HKMS § 158 lg 3 järgi kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega ei saa kohus ise haldusorgani asemel kaalumist teostada ega otsuse otstarbekust hinnata. Arvestades
§ 4
lg-tes 2 ja 3 toodud piiranguid ja eesmärke, ei ole vastustaja otsustus kinnistu omandamise asemel seada sellele sundvaldus seadusega vastuolus. Otsust on piisavalt kaalutud. Kohtule ei ole nähtav, et vastustaja oleks teinud kaalumisel vigu, mis võinuks mõjutada asja otsustamist. Seadustest nähtuvalt ei saa sundvalduse seadmist pidada kinnistu omaniku jaoks reeglina enam koormavaks kui kinnistu sundvõõrandamist (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 08.12.2020 otsus asjas nr 3-19-1860, p 17). Seega ei ole otsus kohtu hinnangul kaebaja õiguseid arvestades ebaproportsionaalne. Kohtu hinnangul on vaidlusalune otsus õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. 13. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebuse terves ulatuses rahuldamata. 14. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotletud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega esitanud kohtule tähtaegselt tema menetluskulusid tõendavaid dokumente, seetõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 4
(4)