Obsah (8)

§ 414§ 180§ 126§ 313§ 38§ 7§ 175§ 179

Kriminaalasi nr 1-22-3000 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. detsember 2022. a, Tartu kohtumaja Kriminaalasja number 1-22-3000 (20278002171) Kohtukoo

§ 414

lg 1 alusel saata Aivar Vaiklale teatis selle kohta, mis ajaks ja millisesse vanglasse ta peab karistuse kandmiseks ilmuma. 3. Aivar Vaikla karistusaja alguseks lugeda tema vanglasse saabumise aeg. 4.

§ 180

lg 1 alusel mõista Aivar Vaiklalt välja riigituludesse menetluskuludena sundraha 1635 (üks tuhat kuussada kolmkümmend viis) eurot, riigi õigusabi korras määratud kaitsja kulu 1305 (üks tuhat kolmsada viis) eurot 60 senti, ekspertiisi tegemise kulu 413 (nelisada kolmteist) eurot ja tunnistajatele hüvitatud sõidukulud 39 (kolmkümmend üheksa) eurot 46 senti. 5.

§ 180

lg 3 alusel määrata, et Aivar Vaiklal on õigus menetluskulud kogusummas 3393 (kolm tuhat kolmsada üheksakümmend kolm) eurot 6 senti tasuda 1 (ühe) aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust alates. Aivar Vaikla on kohustatud 11 kuu jooksul maksma igakuiselt hiljemalt kuu viimaseks kuupäevaks 282 (kakssada kaheksakümmend kaks) eurot 75 senti ning

1. kuul kuu viimaseks kuupäevaks 282 (kakssada kaheksakümmend kaks) eurot 81 senti.
2. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 (AS SEB Pank) või EE502200221014193355 (AS Swedbank) või EE401700017002872300 (Luminor Bank AS). Viitenumber menetluskulude tasumisel on
3. Selgitusse tuleb märkida „1-22-3000, menetluskulud, Aivar Vaikla“.
4. Maksegraafiku mittetäitmisel loetakse kõigi makseosade tähtaeg saabunuks ja suunatakse kogu nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 8.

§ 126

lg 3 p 1 alusel jätta kriminaaltoimiku juurde CD-R plaat häirekeskusesse tehtud kõnesalvestisega (pakend AV1). 9.

§ 126

lg 3 p 4 alusel hävitada Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Lõuna prefektuuris asuvad kolm DNA proovi (pakendid 1-3). 10.

§ 313

lg 1 p 101 ja

§ 38lg 5 p 2 alusel teavitada kannatanu M.

R. (isikukood: XXX) Aivar Vaikla vangistusest ennetähtaegsest vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I Süüdistuse sisu 2

1. Aivar Vaiklat süüdistatakse selles, et tema ajavahemikus XXX. a kella 16-st kuni kiirabi saabumiseni XXX. a kella 15:58-ni XXX eramus lõi XXX V. V. tahtliku tapmise eesmärgil korduvalt tuvastamata esemega vastu pea- ja näopiirkonda, kaelapiirkonda, kehatüve, õlgu ja alajäsemeid ning ülajäsemeid. Sellega tekitas Aivar Vaikla V. V. järgmised kehavigastused: ninaluude kinnised murrud; ämblikuvõrkkelmealused verevalumid otsmiku-, oimu- ja kuklasagaratel, paremal kiirusagaral; verevalumid kõõlustanul kogu ulatuses, koljulaeluude välispinnal, oimulihastes, paremal silmavalgel, ülahuule ja parema põse limaskestal, suulae ja alahuule limaskestal paremal, kaela pehmetes kudedes paremal, paremal kopsul, maksakapslil, mõlemapoolselt vahelihasel; pindmised põrutushaavad parema silma ülalaul, parema kõrva lähedal, parema labakäe sirutuspinnal; värsked nahaalused verevalumid juustega kaetud peanahal kuklapiirkonnas keskel ja vasakul, otsmikul vasakul, oimupiirkondades, silmade laugudel, ninal, ninahuulevoltides, põskedel, paremal kõrval ja kõrva taga, ülahuulel, alahuulel ja lõual paremal, kaela eespinnal ja külgpinnal paremal, rindkere ees- ja külgpindadel, seljal vasakul, ülakõhul, puusa külgpinnal vasakul, õlgadel, õlavarte sirutuspindadel, küünarliigeste välispindadel, parema küünarvarre sirutuspinnal, randmete ja labakäte sirutuspindadel, parema labakäe I-II sõrme sirutuspinnal, paremal reiel ja säärel, põlvedel; pea pehmete kudede väljendunud turse; peanahaalune verekogumik oimu- ja kiirupiirkonnas paremal; paremal IIIXI roide kinnised nihketa murrud ja vasakul II-VIII roide kinnised nihkega murrud koos murde ümbritsevate lihastesiseste verevalumitega. V. V. suri XXX. a kella 13-15 vahelisel ajal peksmise käigus saadud kehavigastustesse. V. V. surma põhjus oli pea kinnine tömp trauma koos ämblikuvõrkkelmealuste traumaatiliste verevalumitega, mille tüsistusena tekkis peaajuturse.
2. Sellega pani Aivar Vaikla toime KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese tapmise. II Kohtu seisukoht
3. Esmalt annab kohus hinnangu tõenditele, sh eelkõige süüdistatava ütlustele. Seejärel analüüsib kohus, kas süüteokoosseisu täitmine Aivar Vaikla poolt on tõendatud, otsustab karistuse üle ning teeb menetluskulude ja asitõenditega seotud otsustused. Lõpuks lahendab kohus kannatanu taotluse tema teavitamisega seoses. Hinnang tõenditele
4. Kriminaalasjas puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et XXX. a suri XXX süüdistatava XXX V. V. ning et tema surma põhjuseks oli pea kinnine tömp trauma koos ämblikuvõrkkelmealuste traumaatiliste verevalumitega, mille tüsistusena tekkis peaajuturse. Ka kohus ei pea nimetatud asjaolusid kaheldavaks, kuna need on üheselt tõendatud asitõendi ja sündmuskoha vaatlusprotokollide, kiirabikaardi ning surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr XXX toodud eksperdiarvamusega.
5. Nimelt selgub 30.12.
6. a asitõendi vaatlusprotokollist (tl 18), et XXX. a kella 15.43 ajal helistas häirekeskuse numbrile 112 süüdistatav Aivar Vaikla. Kõnest selgub, et tema XXX V. V. on ära surnud – ei reageeri, hakkab juba külmaks minema, käsi on veel soe –, ning Aivar Vaikla küsib, mida ta peab edasi tegema.
7. Aivar Vaiklalt saadud info anti häirekeskuse poolt edasi kiirabile, kes jõudis sündmuskohale veerand tundi pärast Aivar Vaikla kõnet (s.o kell 15.58). XXX avanes neile pilt 3 voodi ja laua vahel põrandal selili maas lamavast isikust, s.o V. V., kelle nägu ja keha oli kaetud verevalumitega. V. V. nina oli kergelt paremale viltu ja sellest oli tulnud verd. Tema huuled olid sinised ja nägu üleni turses. Kiirabi tegi kindlaks, et V. V. ei hinga. Tema jäsemed ja kõht olid jahedad, selg soe. Vasakul abaluu all oli tal koolnulaik, kuid koolnukangestus veel väljendunud ei olnud. Kell 16.25 tuvastas kiirabi V. V. surma, märkides surma põhjuste kohta, et need on ebaselged (kiirabikaart, tl 43-44).
8. Samasugune pilt avanes ka kiirabi poolt sündmuskohale palutud politseile. Nemadki nägid magamistoa keskel diivanvoodi ja diivanilaua vahel põrandal selili asendis oleva V. V. surnukeha, mis oli kaetud hulgaliste verevalumitega (XXX. a sündmuskoha vaatlusprotokoll, tl 20-42, fotod nr 9, 11-19).
9. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi käigus tuvastati, et V. V. surnukehal esinesid: 1) ninaluude kinnised murrud; 2) ämblikuvõrkkelmealused verevalumid otsmiku-, oimu- ja kuklasagaratel, paremal kiirusagaral; 3) verevalumid kõõlustanul kogu ulatuses, koljulaeluude välispinnal, oimulihastes, paremal silmavalgel, ülahuule ja parema põse limaskestal, suulae ja alahuule limaskestal paremal, kaela pehmetes kudedes paremal, paremal kopsul, maksakapslil, mõlemapoolselt vahelihasel; 4) pindmised põrutushaavad parema silma ülalaul, parema kõrva lähedal, parema labakäe sirutuspinnal; 5) värsked nahaalused verevalumid juustega kaetud peanahal kuklapiirkonnas keskel ja vasakul, otsmikul vasakul, oimupiirkondades, silmade laugudel, ninal, nina-huulevoltides, põskedel, paremal kõrval ja kõrva taga, ülahuulel, alahuulel ja lõual paremal, kaela eespinnal ja külgpinnal paremal, rindkere ees- ja külgpindadel, seljal vasakul, ülakõhul, puusa külgpinnal vasakul, õlgadel, õlavarte sirutuspindadel, küünarliigeste välispindadel, parema küünarvarre sirutuspinnal, randmete ja labakäte sirutuspindadel, parema labakäe I-II sõrme sirutuspinnal, paremal reiel ja säärel, põlvedel; 6) pea pehmete kudede väljendunud turse; 7) peanahaalune verekogumik oimu- ja kiirupiirkonnas paremal; 8) paremal III-XI roide kinnised nihketa murrud ja vasakul II-VIII roide kinnised nihkega murrud koos murde ümbritsevate lihastesiseste verevalumitega (surnu kohtuarstliku ekspertiisi akt nr XXX, tl 46-56, arvamuse p 3).
10. Sama ekspertiisi käigus asus kohtuarst-ekspert seisukohale, et kõik eelnimetatud kehavigastused on iseloomulikud tömbile traumale ning võisid olla saadud ööpäeva jooksul enne surma. V. V. surm võis saabuda ligikaudu 1-3 tundi enne kiirabibrigaadi sündmuskohale jõudmist ning selle surma põhjuseks oli pea kinnine tömp trauma koos ämblikuvõrkkelmealuste traumaatiliste verevalumitega, mille tüsistusena tekkis peaajuturse (surnu kohtuarstliku ekspertiisi akt nr XXX, tl 46-56, arvamuse p-d 1, 2, 4-5).
11. Häirekeskust oma XXX surmast teavitanud Aivar Vaikla keeldus toimunu kohta kohtus ütlusi andmast.

§-le 294 tuginedes avaldas kohus Aivar Vaikla ütlused, mis ta oli andnud, kui teda politseis XXX surma tekitamises kahtlustatavana üle kuulati (tl 143-149). Siis eitas Aivar Vaikla XXX tapmist, väites, et kui ta hommikul ärkas – oli juba valge – ,leidis ta oma XXX juba vigastatuna. XXX oli elutoas voodi ja laua vahel neljakäpukil maas, verine, silmad paistes ja „lõug kõver“. XXX palvel aitas Aivar Vaikla ta voodi peale. Kui Aivar Vaikla küsis, et mis temaga juhtuks, siis XXX ei vastanud. Ütles ainult, et Aivar ei kutsuks kiirabi – ta kartis koroonat väga. Verd oli palju ja Aivar Vaikla otsis XXX peast haava. Ta mõtles, et äkki XXX kukkus tabureti pealt vastu lauda. Haava leidmata läks Aivar Vaikla kööki vett soojaks tegema, et XXX nägu kuivanud verest puhtaks pesta. Vahepeal käis ta mitmel korral XXX vaatamas – XXX norskas. Aivar Vaikla askeldas köögis ja kui ta mingi hetk uuesti elutuppa vaatas, siis XXX enam ei norsanud, ehkki oli voodis. Aivar Vaikla mõtles, et XXX on surnud. Oskamata midagi teha, läks ta tagasi kööki ja minestas vist ära – ta ei mäleta vist tundi aega. Järgmisena mäletab, et läks elutuppa ja nägi, et XXX 4 on ennast maha keeranud. Ta oli selili voodi ja laua vahel maas. Aivar Vaikla arvas, et ta on siis ikka elus. Tal tuli meelde, et pidi XXX näo puhtaks tegema. Ta tõi köögist kausiga vett ning pesi XXX näo ja käed puhtaks. Võttis tal pluusi ka seljast, et uus panna. Pesemise ajal sai Aivar Vaikla aru, et XXX on ikkagi surnud. Siis sattus ta paanikasse. Ei leidnud oma telefoni. Kui lõpuks leidis, siis helistas E. N. ja siis tema juhatusel nr-le

2. Kohus leiab, et Aivar Vaikla ütlused XXX surma asjaolude kohta ei ole usaldusväärsed.
3. Esiteks ei ole need järjepidevad, võrreldes nende selgitustega, mida Aivar Vaikla andis XXX. a häirekeskusele ja sündmuskohale jõudnud kiirabile (vt vastavalt tl 18 ja 43). Kui eeluurimisel antud ütluste kohaselt leidis Aivar Vaikla oma XXX hommikul ega teadnud, mis temaga juhtunud oli ning kahtlustas isegi taburetilt peaga vastu lauda kukkumist, siis häirekeskusesse helistades ütles ta, et XXX olevat juba eelmisel õhtul rääkinud, et tal on väga halb olla, ning hakkas siis maha kukkuma. Kiirabile rääkis Aivar Vaikla koguni, et XXX oli kukkunud juba viimase paari päeva jooksul. Lisaks nähtus häirekeskusele ja kiirabile antud selgitustest, et pärast seda, kui Aivar Vaikla oli XXX hommikul voodisse tagasi tõstnud, läks ta ise tagasi magama. Politseile Aivar Vaikla midagi taolist ei maininud. Neile väitis ta, et läks pärast XXX põrandalt leidmist ja voodisse tõstmist kööki vett soojendama, et XXX verest puhtaks pesta. Lisaks ei riimu Aivar Vaikla ütlused kiirabile avaldatuga selleski, et kui ütluste kohaselt toimus XXX hommikune voodisse tõstmine hilisel hommikutunnil – tegu oli detsembrikuuga ning Aivar Vaikla sõnul oli väljas juba valge –, siis kiirabile selgitas ta, et tõstis XXX voodisse juba kella kuue ajal. Aivar Vaikla ütlused XXX surma asjaolude kohta ei lange kokku ka selgitustega, mis ta andis kohe pärast toimunut oma XXX S. V. (vt tl 132 pöördel) ja V. V. sõbrannale E. S. (vt tl 153). Kohus leiab, et kõik viidatud ebakõlad tulenevad ilmselt sellest, et Aivar Vaikla ei ole ühelgi juhul rääkinud tõtt, vaid on XXX surmaga seonduvad asjaolud välja mõelnud. On tõenäoline, et kui inimene selgitab enda poolt kogetut, siis teeb ta seda erinevatel aegadel ka sarnaselt, seda enam, et praegusel juhul on tegu olnud erakordse ja seega ilmselgelt ka tähelepanu haarava ja mällu sööbiva sündmusega.
4. Teiseks ei ole Aivar Vaikla ütlused eluliselt usutavad. Kohtu jaoks ei vasta Aivar Vaikla käitumine, nagu seda on kirjeldatud tema ütlustes, tervikuna sellise inimese käitumisele, kes leiab põrandalt oma verise ja vigastatud XXX. Samuti ei vasta V. V. väidetav käitumine sellise inimese käitumisele, kes leitakse XXX poolt raskelt vigastatuna. Ilmselgelt ei paluks selline inimene – juhul kui ta muidugi üldse on kontaktne – esimese asjana teha puhtaks oma nägu ja käed, samal ajal aga keeldudes kiirabist ning isegi selle selgitamisest, mis temaga juhtus või kust ta vigastused sai. Lausa ebatõenäoline on aga, et Aivar Vaikla võis V. V. hulgalisi ning ulatuslikke verevalumeid nähes mõelda, et XXX kukkus taburetilt vastu lauda. Samuti kõlab selle taustal, millised kehavigastused V. V. surnukehal hiljem tuvastati, uskumatuna Aivar Vaikla põhjendus, et kiirabi ei kutsunud ta seepärast, et XXX seda ei soovinud ning ta ka ise ei uskunud, et XXX vigastused on nii suured. Eelnev on seda uskumatum, et kiirabi ei kutsunud Aivar Vaikla isegi veel siis, kui oli vahepeal väidetavalt arvanud, et XXX on surnud, kuid siis leidnud, et too ikkagi elab. Ehkki viimane oleks olnud kindel märk XXX eluohtlikust terviseseisundist ja pidanud ilmselgelt arusaadav olema ka Aivar Vaiklale, siis selle asemel, et nüüdki abi kutsuda, tõi Aivar Vaikla enda sõnul hoopis köögist kausiga vett ning hakkas XXX pesema ja riietama. Kohtu hinnangul kuulub müstika valda ka Aivar Vaikla väidetav minestamine ning ligi tunnipikkune nn must auk.
5. Lõpuks ei haaku Aivar Vaikla ütlused ka teiste asjas kogutud tõenditega. 5
6. Nimelt on Aivar Vaikla püüdnud XXX esinenud kehavigastuste, sh surma põhjustanud kehavigastuse teket põhjendada kukkumis(t)ega. Selliselt selgitas Aivar Vaikla XXX surmaeelset seisundit ka häirekeskusele ja kiirabile, samuti XXX (nt E. N., vt tl 129 pöördel; XXX S. V., vt tl 132 pöördel) ja V. V. XXX E. S. (vt tl 153). Seda aga, et V. V. oleks enne oma surma olnud probleeme füüsilise tervisega, mis oleks võinud kukkumist (sh tabureti pealt) esile kutsuda või soodustada, ei kinnita ükski kohtule esitatud tõend. Kohaliku omavalitsuse andmetel vajas V. V. XXX. a seisuga kõrvalist abi küll toiduainete toomisel, kuid linna poolt pakutavatest sotsiaalteenustest keeldus, lubades soovi korral ise ühendust võtta (vt XXX LV vastuskiri, tl 65-66). Ka perearsti edastatud väljavõtted V. V. raviloost ei sisalda andmeid selliste terviseprobleemide kohta, mis oleks häirinud või takistanud tema liikumis- ja koordinatsioonivõimet – viimati oli V. V. pöördunud perearsti poole XXX. a XXXX tõttu (tl 61-64). Kohtus üle kuulatud V. V. XXX S. V. rääkis hoopis, et XXX liikus väga kõbusalt, sellega tal probleeme ei olnud, abivahendeid ei kasutanud, vähemalt tunnistaja nähes mitte (tl 131). Seda, et V. V. kõndimisega probleeme ei olnud, kinnitasid ka tunnistajatena kohtus üle kuulatud S. V. (vt tl 132 pöördel, 133 pöördel), E. S. (vt tl 152 pöördel) ja T. M. (vt tl 156). E. S., kes oli V. V. XXX ja üks lähemaid inimesi, kinnitas koguni, et mitte üksnes V. V. liikumine, vaid kogu tema tervis oli väga hea – olid küll XXX probleemid, mille pärast V. V. ei XXX ja võttis XXX, aga muidu oli ta täiesti terve inimene (vt tl 152).
7. Nagu eelnevaltki juba põgusalt sai viidatud, ei haaku Aivar Vaikla ütlused XXX võimaliku kukkumise kohta ka kiirabikaardi, XXX. a sündmuskoha vaatlusprotokolli ja surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktiga nr XXX. Nende tõendite kohaselt oli V. V. surnukeha kaetud ulatuslike ja üle kogu keha hajutatud kehavigastustega – need ulatusid lisaks peapiirkonnale ka kehatüvele, kätele ja jalgadele –, mis oma väliselt pildilt ilmselgelt ei vastanud tavalisel kukkumisel saadud vigastustele. Oma väliselt pildilt ei olnud kukkumisele iseloomulikud ka V. V. peapiirkonna vigastused eraldivõetult, arvestades seda, et ka need asetsesid hajusalt nii pea paremal kui vasakul poolel, samuti näo eespool ning pea tagaküljel. Kukkumine näiteks peaga vastu lauda võiks päädida ühe selgelt lokaliseeritud vigastusega (nt ühe verevalumi või ka haavaga, kui kukutakse vastu teravat nurka või serva), kergematel juhtudel aga ei pruugi sellest üldse mingit jälge jääda. Seejuures ei pea eelneva väitmiseks olema ekspert, piisab tavapärasest kogemuslikust teadmisest.
8. Oluline aga on, et Aivar Vaikla poolt esitatud kukkumise kui vigastuste ainupõhjuse versioon läheb vastuollu ka kohtuarst-eksperdi arvamuse ja ekspertiisiakti selgitamisel antud ütlustega V. V. vigastuste võimalike tekkemehhanismide kohta (vt surnu kohtuarstliku ekspertiisi akt nr XXX, tl 46-56, arvamuse p-d 4, 7, 10; kohtuarst-ekspert H. R. ütlused ekspertiisiakti selgitamisel, tl 150-152). Nimelt selgub sealt, et V. V. vigastused, sh eluohtlikud peapiirkonna vigastused, olid suure tõenäosusega tekitatud üheaegselt ning korduvatest löökidest rusika, käe, kängitsetud jala ja/või muu tömbi pinnaga esemega (näiteks tõi ekspert eraldi välja V. V. ülakõhu piirkonnas paiknenud ümarovaalse kujuga nahaalused verevalumid, mis meenutavad rusikas käega löömise tagajärjel tekkinud vigastusi). Sealjuures viitasid V. V. õlavarte, parema küünarvarre, randmete, labakäte, parema labakäe I-II sõrme sirutuspindadel paiknevad vigastused enseskaitsele, kuna olid iseloomulikud nendele vigastustele, mis saadakse, kui inimene löökide tõrjumiseks tõstab käed kas näo, kaela või ülakeha ette üles. Kohtuarst-ekspert ei välistanud, et osa V. V. vigastusi võisid olla saadud ka kukkumisest vastu kõvasid tömpe pindu/esemeid, kuid ta rõhutas, et ilmselt toimusid sellised kukkumised löökide tagajärjel. Lisaks toonitas kohtuarstekspert, et vigastuste üldpildi kohaselt ei saanud V. V. eluohtlikud peapiirkonna 6 vigastused kindlasti tekkida kukkumisest oma kasvu kõrguselt, isegi mitte kahekordsest kukkumisest oma kasvu kõrguselt. Vigastused olid selleks liiga ulatuslikud ja väga hajusad, lisaks ei olnud verevalumid ainult naha peal, vaid ka seespool limaskestadel. Kohtuarstekspert väitis, et tema senises praktikas on sellised vigastused olnud tekkinud üksnes kinnitatud löökide tagajärjel. Kohtul puudub põhjus seda mitte uskuda.
9. Seega jätab kohus Aivar Vaikla ütlused tema XXX surma asjaolude kohta tõendikogumist välja. Kohtueksperdi arvamuse ja ekspertiisiakti selgitamisel antud ütlustega saab lugeda tõendatuks, et V. V. peatrauma, mis tüsistus surma vahetult põhjustanud peaajuturseks, tekitati kätega, jalgadega või muude tömpide esemetega järjestikuse löömise ehk peksmise tagajärjel. Veel enam, võttes ühelt poolt arvesse Aivar Vaikla ebajärjekindlaid, elulist usutavust minetavaid ning ülejäänud tõenditega mittehaakuvaid või lausa vastuolulisi ütlusi ja teisalt seda, et kohtule pole esitatud ühtki tõendit või isegi vihjet – seda isegi mitte Aivar Vaikla enda poolt – kolmandate isikute puutumuse kohta V. V. surmani viinud sündmustega, leiab kohus, et suure tõenäosusega oli V. V. peksjaks süüdistatav Aivar Vaikla ise.
10. Seda järeldust tugevdavad mitmed teisedki asjaolud.
11. Nimelt kinnitas T. M., kes oli V. V. tolleaegne naaber, et V. V. juures oli viimasel ajal väga vähe liikumist. Võõraid T. M. seal ei näinud, ainult XXX (tl 156 pöördel, 157).
12. Seevastu XXX V. V. kartis, isegi väga ja eriti just viimasel ajal. Seda tunnistasid nii T. M. kui E. S., ning seda üksteisest sõltumatult, kuna nad ei tea üksteist lähemalt ega suhtle omavahel. T. M. avaldas kohtus, et V. V. tundis viimasel otsal suurt hirmu ega saanud tunnistajaga rääkida, kui XXX tema juures oli. Lisaks oli V. V. talle öelnud, et ei tea, kauaks teda on (vt tl 156, 156 pöördel, 157). Seejuures näitas T. M. kehakeel ja üldine hoiak kohtu hinnangul, et temagi kardab ega taha kohtus Aivar Vaikla vastu tunnistusi anda. Ka E. S. rääkis kohtus, et V. V. kartis oma XXX, kartis lausa meeletult ning eriti seda, et XXX ta maha lööb. E. S. sõnul arvas V. V., et kui Aivar purjus on, siis tuleb ta V. kallale (tl 152 pöördel, 155).
13. Seda aga, et Aivar Vaiklal olid suured alkoholiprobleemid, tõendab XXX vallavalitsuse vastuskiri (tl 67-68) ning kinnitavad pea kõik kohtus üle kuulatud tunnistajad: E. N. (vt tl 129, 129 pöördel), S. V. (vt tl 130 pöördel), S. V. (vt tl 132 pöördel), E. S. (vt nt tl 153 pöördel, 155, 155 pöördel), T. M. (vt tl 156, 156 pöördel). E. S., kes, nagu juba märgitud, oli V. V. XXX ja suurim usaldusisik, avaldas, et pärast V. V. 80-aasta juubelit XXX. a tuli Aivar XXX ning pärast seda kurtis V. iga päev, et XXX ainult magab ja joob (vt tl 153 pöördel). Asjaolu, et Aivar Vaikla seda eitab, märkides, et jõi väga harva, peaaegu üldse mitte (vt tl 146), ei väära tunnistajate ütluste usutavust. Kohus ei täheldanud tunnistajate pahatahtlikkust süüdistatava suhtes, vastupidi, E. S. näiteks patsutas kohtusaalist lahkudes Aivar Vaiklat isegi heasoovlikult õlale. Kohtu jaoks on ebausaldusväärsed hoopis Aivar Vaikla ütlused, sest on ainukesed sellesisulised. Tema ütlusi ei toeta ka XXX. a koostatud sündmuskoha vaatlusprotokoll, mille kohaselt leidis politsei sündmuskohalt mitmeid viinapudeleid, nii tühje kui poolikuid (vt tl 20-42, fotod nr 22, 24, 28-29).
14. Asjaolu, et Aivar Vaiklal ja V. V. vahel oli varem alkoholi pinnalt juba tekkinud konflikte, lausa selliseid, mis nõudsid politsei välja kutsumist, tõendavad kogumis XXX Linnavalitsuse vastus nõudekirjale (vt tl 65-66) ja S. V. ütlused (tl 132 pöördel) ning nendega riimuv õiend kriminaalasjas nr 20278002171 (tl 69). 7
15. Ent Aivar Vaikla läbisaamine oma XXX oli heitlik niisamagi. Süüdistatava XXX S. V. avaldas kohtus, et XXX ja XXX omavahelised suhted olid huvitavad, ühel hetkel sõimasid nad üksteisel näo täis, järgmisel nädalala rääkisid normaalselt (tl 130 pöördel). E. S. ütlustega on tõendatud, et alati ei piirdunud asi üksnes sõimuga, vaid Aivar Vaikla kasutas V. V. suhtes ka füüsilist vägivalda. E. S. rääkis kohtus, et selliseid tülisid oli mitmeid, kuid ühe, suvel enne V. V. surma aset leidnud tüli tagajärgi nägi ja koges tunnistaja ka ise. Ta nägi, et V. V. oli vasakul pool silma alt sinine ja valutas, V. V. ise aga jäi tema juurde ega julgenud veel kaks päeva koju minna (vt tl 153 pöördel).
16. Eelnev on seda usutavam, et leidub tõendeid Aivar Vaikla vägivalduse kohta teistegi isikute suhtes. S. V. ütlused tõendavad, et Aivar Vaikla oli vaimselt vägivaldne ka tema ja tema XXX suhtes ning ilmselt kasutas füüsilistki vägivalda (vt tl 130 pöördel). S. V. ütlusi kinnitab XXX vallavalitsuse vastuskiri (tl 67-68). Tähelepanuväärne on selles kontekstis aga karistusregistri väljatrükk (tl 120-121), mis näitab, et 14.05.
17. a on Aivar Vaiklat teise inimese kehalise väärkohtlemise eest kohtu poolt koguni kriminaalkorras karistatud ning seda 6 kuu pikkuse tingimisi vangistusega.
18. Põhjuseid V. V. tülide tekkeks Aivar Vaiklal kohtu hinnangul oli, isegi mitmeid. E. S. ütlustest käib korduvalt läbi, et Aivar Vaikla ja V. V. vahel oli erimeelsusi ja tülisid varaliste suhete pinnalt, ka oli V. V. rahulolematu näiteks Aivar Vaikla alkoholi liigtarvitamise ja vähese abi tõttu majapidamistöödes. Lisaks oli mõlemal, nii V. V. kui Aivar Vaiklal, XXX probleemid (vt tl 57-64, 81-82), mis reeglina ei tule inimestevahelistele suhetele kasuks, pigem muudavad plahvatusohtlikumaks.
19. Neid asjaolusid täiendavalt arvesse võttes kinnistub kohtus kindel veendumus, et Aivar Vaikla pani toime süüdistuses temale etteheidatava teo. Ehkki, tõsi, ühtki otsest tõendit selle kohta kohtule esitatud ei ole.
20. Samas ei ole see süüdimõistmisel takistuseks. Ka Riigikohus on oma 07.05.
21. a otsuses kohtuasjas nr 3-1-1-12-07 sedastanud järgmist: „Põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenev ja ka

§ 7

lg-s 3 sätestatud nn in dubio pro reo põhimõttest ei tulene mingil määral, et isikut süüstavaid järeldusi saaks teha üksnes otseste tõendite pinnalt ja et süü tuvastamisel ei tohiks tugineda kaudsetele tõenditele. See tähendab, et otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiesti loomulik on see, et otseste tõendite puudumisel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Alles tõendamisprotsessi lõppetapil – siis, kui kõigi – nii otseste kui kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole.“

1. Kaitsja vaidles süüdistusele vastu, tuues välja selle, et Aivar Vaikla riietel ega kehal ei ole tuvastatud jälgi – ei vere- ega ka löömise jälgi –, mis viitaksid sellele, et kuriteo pani toime just tema. Kohtu hinnangul ei välista taoline asjaolu V. V. peksmise omistamist Aivar Vaiklale. Esiteks oli V. V. surnukehal vaid kaks pindmist, s.o veritsemist võimaldavat haava, valdavalt olid tal nahaalused verevalumid ja roidemurrud. Kui kohale jõudis kiirabi, siis oli näha, et verd oli tulnud ka V. V. ninast (vt tl 43). Seega ei kaasnenudki V. V. kehavigastuste tekitamisega olulises koguses verd. Seda väidet kinnitab politsei poolt XXX. a koostatud sündmuskoha vaatlusprotokoll, millest nähtuvalt leidus V. V. elukohas siin-seal põrandal, ustel ja jm esemetel küll verekahtlast määrdumist, samuti pesumasinasse pandud särgil ja tekikotil, kuid seda ei 8 olnud palju (vt tl 20-42). Järelikult ei pruukinudki vigastuste tekitaja ise verega määrduda. Pealegi ilmneb kohtuarst-eksperdi arvamusest, et V. V. kehavigastused võidi tekitada ööpäeva jooksul enne V. V. surma, kusjuures surm võis saabuda ligikaudu 1-3 tundi enne kiirabibrigaadi sündmuskohale jõudmist. Järelikult jäi Aivar Vaiklal juhul, kui ta ise määrduski V.V. verega, piisavalt aega, et seda endalt või oma riietelt maha pesta vm viisil puhastada. Teiseks – mis puutub löögijälgedesse, siis ka neid ei pidanud Aivar Vaiklal tingimata olema. Kohtuarstekspert selgitas kohtus, et kannatanu oli surmahetkel 80-aastane ja seega oli tema keha hapram kui keskealise meesterahva rusikas, ning sellest tulenevalt ei pruukinud rusikale löömise tagajärjel vigastusi tekkida (vt tl 151 pöördel). Järelikult ei tõenda see, et Aivar Vaikla juures ei ole tuvastatud vere- ega löögijälgi, ilmtingimata seda, et ta ei peksnud.
2. Kaitsja käis välja ka võimaluse, et V. V. kehavigastused tekitati mitte majas, vaid väljaspool seda, ning kolmanda isiku poolt (vt tl 161). Kohus seda tõepäraseks ei pea, sest see ei vasta sündmuskohal tuvastatud asjaoludele. Sündmuskoha vaatlusprotokoll tõendab, et verekahtlane määrdumine oli siseruumides – toas, esikus, köögis kraanikausi juures, pesumasinas riietel, V. V. jalas olnud sokitaldadel (vt tl 20-42). Järelikult maja sissekäigu juures väljas ja tuulekojas seda ei olnud. Verekahtlast määrdumist oleks seal aga igati loogiline eeldada, kui V. V. oleks oma kehavigastused saanud majast väljas. Kohus on seisukohal, et mida kaugemale kehavigastuste saamiskohast liikuda, seda väiksem on verehüübimise tõttu verevool haavast ning seda vähem võib seda sattuda ümbritsevatele pindadele. Lisaks nõuaks väljas kehavigastuste saamine seda, et verekahtlast määrdumine oleks tuvastatud pigem V. V. üleriietel kui särgil või siis lisaks särgile ka üleriietel – tegu oli detsembrikuuga ning ilmselgelt ei oleks eakas naisterahvas välja läinud üksnes õhukese särgi väel. Seda, et V. V. kasutuses olnud üleriietel, mütsil, kinnastel jne oleks esinenud verekahtlast määrdumist, tuvastatud aga ei ole. Eelnev on ka mõistetav, sest, nagu märgitud, sündmuskohal nähtu sellise variandiga ei haakunud, sealne olustik viitas tubasele ründele. Ka V. V. kehavigastused – need, mis paiknesid eelkõige kehatüvel ning kätel – viitavad kohtu hinnangul tubasele ründele, sest oleks loogiline, et kui need oleks saadud väljas, siis oleks talvised riided löökide mõju vähendanud ning verevalumid ei joonistunuks nii teravakontuuriliselt välja (vt nt V. V. ülakõhu piirkonnas olnud 1-1,5 cm läbimõõduga ümar-ovaalse kujuga verevalumid, mis kohtueksperdi hinnangul võisid olla sõrmenukkide jäljed, tl 27-28, 52, 151). Ka süüdistatav Aivar Vaikla ei ole menetluse kestel kordagi väitnud, et V. V. võis oma vigastused saada väljaspool maja. Tema on kogu aeg rääkinud – nii kahtlustatavana antud ütlustes kui ka selgitustes häirekeskusele, kiirabile, sugulastele jne –, et V. V. kehavigastused tekkisid majas, kukkumise tagajärjel. On mõistuspärane eeldada, et kui oleks olnud mingeidki viiteid sellele, et V. V. rünnati õues või tänaval kolmanda isiku poolt, siis oleks süüdistatav oma ütlustes sellele kindlasti ka tuginenud.
3. Eelnevat kokku võttes asub kohus seisukohale, et kaitsja ei ole suutnud kohtul tekitada selliseid kahtlusi, mida ei saa kõrvaldada ja mida seega tuleks tõlgendada Aivar Vaikla kasuks. Süüteokoosseis
4. Seega tuleb lugeda tõendatuks, et Aivar Vaikla peksis XXX eramus orienteeruvalt ööpäeva jooksul enne XXX. a kella 12-15 XXX V. V. tuvastamata esemega, ilmselt aga käte, rusikate ja/või jalgadega, vastu pea- ja näopiirkonda, kaelapiirkonda, kehatüve, õlgu ja alajäsemeid ning ülajäsemeid. V. V. vastu pea- ja näopiirkonda korduvalt löömisega tekitas Aivar Vaikla talle muude kehavigastuste kõrval pea kinnise tömbi trauma koos ämblikuvõrkkelmealuste traumaatiliste verevalumitega. Selle vigastuse tüsistusena tekkis V. V. peaajuturse ning ta suri XXX. a umbes 12.4615.46 vahelisel ajal. Aivar Vaikla tegu 9 oli tagajärjega põhjuslikus seoses, sest teo mõttelisel eemaldamisel oleks jäänud saabumata ka tagajärg, s.o V. V. surm.
5. Järelikult on Aivar Vaikla tegevusega täidetud KarS § 113 lg 1 objektiivne koosseis.
6. Mis puutub subjektiivsesse koosseisu, siis süüdistuses Aivar Vaiklale etteheidetavat tapmise eesmärki kohus ei tuvastanud. Kohus leiab, et ehkki Aivar Vaikla lõi V. V. otsese tahtlusega, siis surma põhjustas ta kaudse tahtlusega. Seejuures KarS § 16 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda, KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda.
7. Riigikohus on asunud seisukohale, et tapmisteo tahtluse kohta on võimalik teha järeldusi ka välise teopildi alusel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16.04.
8. a otsus kohtuasjas nr 3-1-1-128-06, p 7). Samuti on Riigikohus leidnud, et teo objektiivsele avaldumisele toetuva tahtluse hindamisel võivad abipakkuvateks asjaoludeks muude asjaolude hulgas olla ka näiteks tervisekahjustuste hulk, laad ja paiknemine, aga samuti see, kas kasutati mõnda ründevahendit (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.02.
9. a otsus kriminaalasjas nr 1-20-6495, p 20). Lisaks on Riigikohus märkinud, et kaudsest tahtlusest saab kõneleda siis, kui toimepanija kindlalt ei tea, et tema tegu põhjustab koosseisupärase tagajärje, kuid peab seda tagajärge võimalikuks (intellektuaalne element) ning möönab seda (voluntatiivne element). Tahtluse nn teadmise ja tahtmise külge ei saa siiski käsitleda üksteisest isoleeritult, vaid need on omavahel nn sõltuvussuhtes. Kui isik loob teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda, oska ega ka taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed kaudse tahtluse tähenduses samal ajal ka heaks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.02.
10. a otsus kriminaalasjas nr 1-20-6495, p 19).
11. Aivar Vaikla teo välist ohtlikkust iseloomustavaks asjaoluks on, et tema rünne oli ühepoolne – Aivar Vaikla peksis, st järjepanu lõi vana ning endast nõrgemat XXX, kes ilmselgelt ei osutanud aktiivset vastupanu. Tõendatud on, et viimane oli hoopistükkis kaitseasendis, käed näo ja ülakeha kaitseks üles tõstetud. Seejuures oli rünne intensiivne ja jõuline. Aivar Vaikla peksis V. V. rusikas kätega, aga võimalik et ka jalgadega või muude kõvade tömpide piiratud pinnaga esemetega üle kogu keha. Valdavalt lõi ta V. V. aga vastu nägu ja pead, mis on elutähtis organ, ning ülakeha, kus asuvad elutähtsad organid. Seda, et peksmine oli jõuline ja intensiivne, näitab seegi asjaolu, et lisaks hulgalistele verevalumitele ja pindmistele põrutushaavadele tuvastati V. V. surnukehal luumurrud, sh roiete hulgimurrud nii keha vasakul kui paremal pool, samuti nii ees kui taga. Märgiks, et Aivar Vaikla peksis oma XXX intensiivselt ja jõuliselt, on samuti see, et ta tekitas V. V. massiivsed peavigastused, vaatamata sellele, et V. V. oli käed enesekaitseks näo ette tõstnud. Ka see, et osa V. V. kehavigastusi oli saadud löökidest tingitud kukkumiste tagajärjel, näitab kui jõuliselt Aivar Vaikla teda peksis – löögid olid nii tugevad, et paiskasid V. V. maha. Arvestades V. V. kehavigastuste suurt hulka ja paikemist üle kogu keha, pidi peksmine vältama võrdlemisi pikka aega. Nagu märgitud, V. V. ilmselt ka kukkus löökide tagajärjel mitmel korral, kuid see ei takistanud Aivar Vaiklal peksmist jätkata.
12. Kohus leiab, et V. V. eelkirjeldatud viisil valimatult pähe, rindkeresse ja kõhtu pekstes, pidi Aivar Vaikla võimalikuks pidama mistahes tagajärge, sh V. V. surma. Veel enam – Aivar Vaikla lõi teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta enam ei osanud/tahtnud kontrollida, ja järelikult kiitis ta kõik need tagajärjed ka heaks. 10
13. On tõenäoline, et V. V. ei surnud peksmise käigus ega koheselt veel pärastki seda ning oli ilmselt pärast peksmist võimeline isegi kõndima – seda selgitas kohtuarst-ekspert (vt tl 151 pöördel) ja sellele viitab ka verekahtlase määrdumine V. V. sokitaldadel (vt XXX. a koostatud sündmuskoha vaatlusprotokoll, tl 20-42). See näitab, et suure tõenäosusega lõpetas Aivar Vaikla peksmise enne V. V. surma saabumist. Ometi ei pane see kohut arvama, et Aivar Vaikla kergemeelselt lootis V. V. surma kui tagajärje mittesaabumisele.
14. Riigikohus on leidnud, et lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat arvestades adekvaatne ehk peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Sealjuures peab lootus tagajärje mittesaabumisele olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-1-1-142-05, p 18).
15. Kohus asub tuvastatud asjaolude pinnalt seisukohale, et Aivar Vaiklal sellist tõsimeelset lootust olla ei saanud. Nagu märgitud, oli Aivar Vaikla oma tahtliku käitumisega (valimatu peksmisega elutähtsatesse organitesse) käivitanud protsessid, mis viisid tagajärjeni – V. V. surmani. Seejuures teadis Aivar Vaikla, et XXX on temast kehalt nõrgem 80-aastane XXX, kellesuguste puhul on üldteada, et nende luud ja keha üldiselt on hapram kui näiteks keskealistel inimestel. Pealegi oli V. V. surnukeha kiirabi ja politsei saabudes silmnähtavate ja ilmselgete peksmise tunnustega – tema kehal olid selgelt välja joonistunud arvukad verevalumid, näo pehmed koed olid märkimisväärselt turses. V. V. surnukeha nägi välja halb ning arusaadavalt oli V. V. selline näinud välja juba surmaeelselt. Kahtlemata oli XXX sellise välimusega kursis ka Aivar Vaikla. Oma ütlustes, mis ta andis kahtlustatavana politseis, märkis ta, et V. V. pea oli kole ja hirmus – kui tavaliselt oli ta kammitud ja ilus, siis sel päeval oli ta nägu täitsa verine ja silmad olid tal kas paistes või kinni, lõug oli kõver, tema käed ja nägu olid täitsa verised (vt tl 145). Ilmselgelt aga ei kajastunud V. V. halb tervislik seisund üksnes tema välimuses, vaid ka käitumises jm taolises. Oleks loogiline arvata, et kui miski üldse oleks V. V. saanud aidata, siis professionaalne arstiabi. Sellele vaatamata ei pidanud Aivar Vaikla vajalikuks kiirabi kutsuda. Seda tingimustes, kus ta oli XXX kahekesi ning viimane sõltus abi saamisel üksnes temast. Puuduvad tõendid, et ta oleks XXX ka ise mingisugust asi osutanud. Ta helistas küll E. N., küsides, mida ta edasi peab tegema, kuid seda alles siis, kui V. V. oli temale teadaolevalt juba surnud (vt tl 129 pöördel). Häirekeskusesse helistas Aivar Vaikla aga üldse üksnes seetõttu, et E. N. tal seda teha käskis.
16. Seega on süüdistatava tegevusega täidetud ka KarS § 113 subjektiivne süüteokoosseis.
17. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.
18. Eeltoodust tulenevalt tuleb Aivar Vaikla süüdi tunnistada KarS § 113 lg 1 järgi. III Karistus
19. KarS § 113 lg 1 järgi karistatakse isikut 6- kuni 15-aastase vangistusega.
20. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 sätestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui KarS-i eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, 11 kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks KarS-i eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.03.
21. a otsus kohtuasjas nr 3-1-1-6-17, p 9). Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.12.
22. a otsus kohtuasjas nr 3-1-1-113-12, p 9.1). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17.05.
23. a otsus kohtuasjas nr 3-1-152-13, p 19).
24. Kuna eelviidatud sanktsioon näeb karistusena ette vaid vangistuse, puudub vajadus põhistada karistusliigi valikut. Küll aga tuleb ära põhistada mõistetava vangistuse määr. Seejuures tuleb keskmise sanktsioonimäärana KarS § 113 lg 1 puhul lähtepunktiks võtta 10 aastat 6 kuud vangistust. Prokurör taotles karistuseks 10 aasta pikkust vangistust.
25. Kohus leiab, et Aivar Vaikla süü on temale süüksarvatava kuriteo puhul keskmisest mõnevõrra suurem. Puuduvad täpsed andmed, mis motiveeris Aivar Vaiklat sedasi käituma, kuid samas ei ole ühtki viidet sellele, et vägivallateo kutsus esile V. V. endapoolne negatiivne käitumine Aivar Vaikla suunal. Lisaks ei surnud V. V. koheselt, vaid tema suremisprotsess võttis aega ning tekitas V. V. ilmselgelt piinu. Piinu ilmselt ei tekitanud ainult füüsiline valu, vaid ka hingeline – peksjaks oli tema XXX.
26. Mis puudutab karistust kergendavaid asjaolusid, siis leiab kohus, et need puuduvad. Küll aga esineb Aivar Vaikla käitumises karistust raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemine oma pereliikme suhtes (KarS § 58 p 4).
27. Aivar Vaiklat ei ole samasuguse kuriteo eest varem karistatud, küll aga vähemohtliku isikuvastase kuriteo eest. Tartu Maakohtu 14.05.
28. a otsusega kriminaalasjas nr 1-193846 karistati teda KarS 121 lg 1 järgi 6 kuu pikkuse vangistusega, mis KarS § 74 lg 1 alusel jäeti täitmisele pööramata. Aivar Vaiklale määrati katseaeg 18 kuud, mis kestis 14.05.
29. a kuni 13.11.
30. a. Järelikult pani ta käsitletava teo toime napilt üks kuu pärast eelmise karistuse ärakandmist.
31. Kohus leiab, et sellise isiku puhul ei ole võimalik karistuse eesmärke saavutada keskmisest madalama karistusmääraga, ja järelikult ei saa prokuröri karistusettepanekuga nõustuda. Aivar Vaiklale tuleb mõista vangistus, mis ulatub üle sanktsioonimäära keskmise. Kohtu hinnangul on kohaseks karistuseks 10 aastat 8 kuud vangistust. Vangistuse algust tuleb hakata lugema alates ajast, mil ta ilmub kinnipidamisasutusse karistust kandma. IV Asitõendid ja menetluskulud
32. Kriminaalasjas on asitõenditeks CD-R plaat häirekeskusesse tehtud kõnesalvestisega (pakend AV1), samuti kolm DNA proovi, mis on võetud sündmuskoha vaatluse käigus (pakendid 1-3, asuvad PPA Lõuna prefektuuris). Nimetatud andmekandja jätab kohus

§ 126

lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde, DNA-proovid tuleb

§ 126lg 3 p 4 alusel hävitada.

12 53. Kriminaalasjas on menetluskuludeks sundraha (

§ 175

lg 1 p 9), mis vastavalt

§ 179

lg 1 p-le 1 on 1635 eurot; riigi õigusabi korras määratud kaitsja kulu (

§ 175

lg 1 p 4) kohtueelses menetluses 162 eurot ja kohtumenetluses 1143,60 eurot, s.o kokku 1305,60 eurot; ekspertiisi tegemise kulu (

§ 175

lg 1 p 3) 413 eurot ja tunnistajatele hüvitatud sõidukulud (

§ 175lg 1 p 2) 39,46 eurot.

Menetluskulud kokku on 3393,06 eurot. 54.

§ 180

lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Seega tuleb menetluskulud välja mõista Aivar Vaiklalt. 55. Vastavalt

§ 180

lg 1 kuuluvad süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud hüvitamisele süüdimõistetu poolt.

§ 180

lg 3 sätestab, et menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi.

1. Arvestades menetluskulude kogusuurust ja asjaolu, et Aivar Vaikla on XXX, kelle ülalpidamisel on XXX, määrab kohus menetluskulud tasumisele 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust. Aivar Vaikla on kohustatud 11 kuu jooksul maksma igakuiselt hiljemalt kuu viimaseks kuupäevaks 282,75 eurot ning
2. kuul kuu viimaseks kuupäevaks 282,81 eurot. V Kannatanu teavitamine
3. Kannatanu M. R. taotlusel tuleb teda

§ 313

lg 1 p 101 ja

§ 38

lg 5 p 2 alusel teavitada Aivar Vaikla vangistusest ennetähtaegsest vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Marek Vahing Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Heldin Huul Rahvakohtunik 13 /allkirjastatud digitaalselt/ Kaarel Svätski Rahvakohtunik