Mõista hagejalt sõiduauto Rrrrrr (registreerimismärk XXXXXX) eest saadud kindlustushüvitis kostja kasuks välja. Juhul kui kohus loeb nimetatud sõiduauto poolte ühisvaraks, palub kostja lugeda hüvitis poolte ühisvaraks ning määrata pool sellest kostjale;
1995 ja pärast seda
(
Enne 01. juulit 2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (
1995 § 14 jj), 01. juulist 2010 kohaldub poolte varasuhtele
§-des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (vt ka nt Riigikohtu
juulit 2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele
1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga
(
Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul ühisvara
1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka
Ühisvara koosseis määratakse
See tähendab, et kui üks või teine abikaasa soetas abielu kestel enne 01. juulit 2010 mingi eseme, tuleb selle otsustamisel, kas ese kuulub lahusvara või ühisvara hulka, kohaldada
1995. Kuna ühisvara jagamise hagi esitati pärast
-i jõustumist 01. juulil 2010, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele
lg 1 järgi
(vt ka nt Riigikohtu
lg 3 järgi jagatakse varaühisuse lõppedes ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseadus AÕS § 70 lg 2 sätestab, et ühine omand on kaasomand või ühisomand. AÕS § 71 lg 1 kohaselt on kaasomanike osad ühises asjas võrdsed, kui seaduses või tehinguga pole sätestatud teisiti. 6 2-18-9362 AÕS § 76 lg 1 sätestab, et kaasomanikul on õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist. AÕS § 77 lg 2 kohaselt kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele, kuid kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt osa suurusele.
lg 1 sätestab, et ühisvara hulka ei kuulu kummagi abikaasa lahusvara.
lg 2 kohaselt moodustavad abikaasa lahusvara: 1) abikaasa isiklikud tarbeesemed; 2) esemed, mis olid abikaasa omandis enne abiellumist või mille abikaasa omandas abielu kestel tasuta käsutuse, sealhulgas kinke alusel või pärimise teel; 3) esemed, mille abikaasa omandab oma lahusvarasse kuuluva õiguse alusel või hüvitisena lahusvarasse kuuluva eseme hävimise, kahjustamise või äravõtmise eest või lahusvaraga tehtud tehingu alusel.
lg 3 sätestab, et lahusvara hulka ei arvata neid kulutusi, mille kumbki abikaasa on varaühisuse kestel varalt kasu saamiseks töö või varaliste soorituste näol teinud (vajalikud ja kasulikud kulutused). Niisuguste kulutuste väärtus arvestatakse abikaasade ühisvara hulka.
lg 6 sätestab, et varaese loetakse abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka.
lg 2 sätestab, et kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel.
sätestab, et ühisvaral lasuvad kohustused täidetakse vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohustuste jagamisele kohaldatakse võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut. Kohustuste jagamisele abikaasadevahelistes suhetes kohaldatakse käesolevas seaduses vara jagamise kohta sätestatut. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Riigikohus on asjas nr 2-15-15138 märkinud, et: p 35.1. Kuigi ühisvarana jagatakse
§-st 25 tulenevalt esmajoones ühisvarasse kuuluvaid esemeid ja abikaasade muid varalisi õigusi, tuleb vara jagamisel
Ühisvara jagamisel tuleb arvestada poolte ühiseid kohustusi ning ühe abikaasa selliseid isiklikke kohustusi, mis on seotud ühisvarasse kuuluva esemega. Kohustused saab vara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga (vt ka Riigikohtu
lg-te 1 ja 3 ning AÕS § 77 lg 2 alusel üksnes juhul, kui pool soovib lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi kanda üksi, ja 7 2-18-9362 üksnes hüvitise vastu, mida ta on valmis maksma. Kui pool ei soovi lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste endale jätmist või ei ole nõus seda tegema hüvitise eest, mis kohtu arvates tuleks maksta, tuleb hagi lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste jagamiseks ning hüvitise väljamõistmiseks jätta rahuldamata, kui muid jagamisviise pole nõutud. Hageja ja kostja abiellusid 14.08.1996 ja abielu lahutati Harju Maakohtu kohtulahendiga, mis jõustus 08.09.2018. Kinnisasi Jjjjjjj, kinnistusregistriosa nr xxxxxxxx Pooled vaidlevad selle üle, kas Jjjjjj kuulub lahusvarasse või ühisvarasse. Hageja on palunud tuvastada, et Korteriomandi asukohaga Jjjjjj, on hageja ainuomand. Alternatiivselt palub hageja juhul, kui kohus leiab, et korteriomand Jjjjjj, kuulub poolte ühisvara hulka, jagada see ühisvarana selliselt, et määrata Korteriomand Jjjjjj, kostja YY ainuomandisse ja kohustada YYt hüvitama XXle korteriomandi omandikaotuse eest ½ selle väärtusest ehk 38 200 eurot. Kostja on palunud lugeda YY lahusvara hulka kuuluvaks kinnistu asukohaga Jjjjjj. Kui kohus asub seisukohale, et kinnistu asukohaga Jjjjjj, kuulub YY ja XX ühisvara hulka, palub kostja kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest ühisvara jagamisel selliselt, et sellest kinnistust jääb kostjale 100% ja hagejale 0%. Kohus toob alljärgnevalt selguse huvides välja Jjjjjj tehingutega seonduva kronoloogiliselt, mh nende asjaolude toimumise üle vaidlus puudub: - 25.01.1995 kinkisid kostja vanemad E ja J C kokku 30 300 EVP-d kostjale. Kostjale kuulus seejärel kokku 33 300 EVP-d. - 08.06.1995 sõlmisid kostja ja Xxxxxx Vallavalitsuse Munitsipaalettevõte VVVVV müügilepingu, mille kohaselt kostja ostis 20 400 EEK eest korteri aadressil Xxxxxxx, mille üldpind oli 69,4 m2 ehk 11,16% elamu korterite üldpinnast (nüüdseks Jjjjjj, edaspidi ka Korter). Kostja tasus müügihinna EVP-des. - 14.08.1996 sõlmisid hageja ja kostja abielu. - 08.12.2000 sõlmisid aktsiaselts Hansa Liising Eesti (praegu Swedbank Liising Aktsiaselts; edaspidi Liising) ja hageja liisingulepingu nr 0013378L (edaspidi Liisinguleping). Liisingulepingu esemeks oli Korter. - 08.12.2000 sõlmisid Liising ja kostja käenduslepingu 0013378KÄ, mis tagas Liisingu nõudeid hageja vastu, mis tulenesid Liisingulepingust. - 19.12.2000 sõlmisid kostja ja Liising müügilepingu, millega kostja müüs Korteri Liisingule. - 19.12.2000 akti kohaselt andis kostja Korteri hagejale üle ja abikaasad allkirjastasid vara üleandmise-vastuvõtmise akti. - 20.06.2001 tasus kostja EVP-dega Korteri juurde erastatava maa eest. - 05.06.2003 kinnistati Korter koos selle juurde kuuluva maaga. Seeläbi tekkis korteriomand aadressil Xxxxxxxx, registriosa number xxxxxxxx (edaspidi Korteriomand). Praegu on Korteriomandi aadress Jjjjjj, Xxxxxxxx. - Korteriomandi omandas hageja Liisingult 15.07.2005 sõlmitud müügi ja asjaõiguslepingu alusel. Selle müügilepingu p 3.1 järgi ostis lepingu eseme hageja (lepingus: ostja) ning asjaõiguslepingus lepiti kokku, et korteriomandi ainuomanikuks saab hageja. 8 2-18-9362 - 14.04.2015 sõlmisid abikaasad koos teiste kaasomanikega lepingu, millega jagati Korteriomand ja teiste kaasomanike korteriomandid, eraldati korteriomandite koosseisust uus kinnistu ning võõrandati uus kinnistu Eesti Vabariigile. Tekkinud uue kinnistu aadressiks sai Xxxxxxxx ning registriosa nr on xxxxxxxx (edaspidi Ttttttt kinnistu). Ttttttt kinnistu võõrandamisest saadud raha kanti lepingu p 3.1 kohaselt üle hagejale. Hageja leiab, et Korteriomand kuulub ainult hagejale, kuna viimase tehinguga liikus Korteriomand hageja ainuomandisse. Hageja selgitab, et Korteriomandi omandas hageja aktsiaseltsilt Hansa Liising Eesti 15.07.2005 sõlmitud müügi ja asjaõiguslepingu alusel ja selle müügilepingu p 3.1 järgi ostis lepingu eseme hageja ning asjaõiguslepingus lepiti kokku, et Korteriomandi ainuomanikuks saab hageja. Kostja oli müügi- ja asjaõiguslepingu pooleks ja andis lepingutes sellekohased nõusolekud. Kuna sellekohane kinnistusraamatu kanne tehti samuti, siis on kinnistusraamatu kanne õige. Lepingud on notariaalselt tõestatud ehk teisisõnu need vastavad hageja ja kostja tahtele ning nad on müügi- ja asjaõiguslepingu heaks kiitnud. Tulenevalt sellest tehingust ei oma enam tähtsust pooltevahelised varasemad tehingud. Kohus leiab, et hageja eksib, pidades Korteriomandit enda lahusvaraks põhjusel, et viimase tehinguga läks Korteriomand hageja ainuomandisse. Kui kinnistusraamatusse on kantud ainult üks abikaasa ning omandamise lepingus on märgitud, et see abikaasa saab kinnistu ainuomanikuks, siis see ei tähenda automaatselt seda, et see Korteriomand kuulubki selle abikaasa lahusvara hulka. Korteriomandi omandamislepingu sõlmimise ajal kehtinud seaduse kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara (
1995 § 14 lg 1). Tolleaegse seaduse kohaselt sai abielu ajal omandatud vara olla ühe abikaasa lahusvaraks vaid juhul, kui see oli omandatud kinke või pärimise teel või peale abielusuhete lõppu (
1995 § 14 lg 2) või on abikaasade vahel sõlmitud vastav vara jagamise leping (
1995 § 16) või kuulub vastava vara ühe abikaasa lahusvara hulka vastavalt abikaasade vahel sõlmitud abieluvaralepingule (
1995 § 1). Ühtegi eelnimetatud erandi rakendamiseks vajalikku asjaoludest ei esine, seega ei kuulu Korteriomand vaatamata viimasele tehingule hageja lahusvarasse. Kohus leiab, et Korteriomand saab seega kuuluda kas poolte ühisvarasse või kostja lahusvarasse. Kostja leiab, et Korteriomand kuulub kostja lahusvarasse, kuivõrd kostja eesmärk ei olnud Korterit müüa ega Korteri ühis- ja lahusvaralist staatust muuta, vaid abikaasad kasutasid kinnistut üksnes finantstagatisena. Abikaasad otsustasid võtta laenu, sest kostja sai teada, et Korteriomandi läheduses on müüa kinnistu aadressiga xxx xx, mille ostmisest olid abikaasad huvitatud, sest nad said kasutada Korteris üksnes ühetoalist osa. Selleks, et minna müüjale pakkumist tegema, soovisid abikaasad, et ostuhind oleks neil kohe olemas ning puuduks vajadus alles seejärel minna pangast finantseeringut küsima. Kuivõrd finantseeringut oli kiiresti vaja, kuid sellise summa laenamiseks oli vaja tagatist, oli kostja nõus hageja ettepanekuga kasutada laenu võtmiseks liisingut. Sel põhjusel võõrandati Korter Liisingule, et see tagaks Liisingu nõuet. Asjaolu, et kostja tegelikuks tahteks ei olnud tema lahusvaraks oleva Korteri omandi üleandmine hagejale või Liisingule, kinnitab ka see, et kostja tasus enda lahusvaraks olnud EVP-dega Korteri aluse maa eest. Pärast korteri juurde maa erastamist oli võimalik Korter kinnistada ning tekkis Korteriomand. Ei saa olla eluliselt usutav, et ühelt poolt soovis kostja Korteri Liisingule võõrandada, kuid teisalt andis ära oma lahusvaraks olevad EVP-d Korterialuse maa erastamiseks. Eluliselt on usutav see, et kostja tegi oma lahusvarast panuse eesmärgiga enda vara parendada või selle väärtust tõsta. Sõlmitud tehingu näol ei olnud tegemist nö puhta liisinguga VÕS § 361 mõttes, vaid tegemist oli nn sale and lease back lepinguga, mis kujutab endast majanduslikus mõttes laenu- ja pandilepingu kombinatsiooni. Sellele viitab ka asjaolu, et sõlmitud liisingulepingu kohaselt tasus Liising üksnes 70 000 krooni 9 2-18-9362 maja ostuhinnast ning ülejäänud 330 000 krooni tasus väidetavalt hageja kostjale. Täiendavalt, jäid liisingulepingu sõlmimise järel sinna elama samad inimesed, kes olid seal juba varasemalt elanud, ning pärast Aaaaa kinnistu soetamist jäid sinna elama kostja vanemad. Vaatamata Korteriomandi võõrandamisele jäi see kostja lahusvaraks. Pooled soovisid saada laenu, mistõttu sõlmiti nn sale and lease back tüüpi liisingulepingule sarnane tehing, kuid tegelikult pidi jääma Korteriomand kostja lahusvaraks. Ühisvaraks sai üksnes laenatud raha, kuivõrd laenu tagastati ühisvara arvel. Eeltoodud käsitlust toetab ka Riigikohtu praktika. Riigikohus on selgitanud, et ühisvara jagamisel tuleb arvesse võtta, et sale and lease back lepingu eesmärgiks on sisuliselt kinnisasja tagatisel laenu saamine ja majanduslikult on see sarnane laenu- ja pandilepingu kombinatsiooniga. Täiendavalt on Riigikohus selgitanud, et abikaasade vahelisel ühisvara õiglasel jagamisel on olulisem just majanduslik panustamine, mitte niivõrd juriidiline kuuluvus ning vara lugemine lahus- ja ühisvarasse ja hüvitisnõuded ei tohiks sõltuda olulises osas sellest, milline vara omandamise viis valitakse. Kuivõrd sõlmitud tehingu majanduslik sisu ei olnud suunatud mitte „võõra“ Korteri omandamisele, vaid laenu saamine kostja lahusvaraks olnud Korteri tagatisel, siis jäi Korter selle võõrandamisel kostja lahusvaraks, nagu see oleks jäänud ka lahusvaraks siis, kui Korterile oleks seatud lihtsalt pant, mis oleks taganud abikaasade võetud laenu. Laenu tagamisel pandiga poleks kostja pidanud Korterit võõrandama. Riigikohtu praktikale tuginedes tuleb abikaasade ja Liisingu vahelist tehingut kõrvutada majanduslikult sarnase sisuga tehinguga ehk näiteks tavapärase laenulepingu ja pandi seadmise lepinguga. Kui eelpool viidatud tehing oleks läbi viidud selliselt, et kostja oleks tema lahusvarasse kuuluvale Korterile seadnud pandi Liisingu kasuks, ei oleks vaidlust, et tegemist on kostja lahusvaraga. Kostja on seisukohal, et Riigikohtu poolt viidatud majanduslikust sisust ei saa ka käesoleval juhul mööda vaadata. Kui abikaasade tahe oli üksnes laenu saada, siis ei saa sellest järeldada muu hulgas näiteks seda, et kostja soovis oma lahusvara võõrandada hagejale või muuta Korteriomand abikaasade ühisvara osaks. Puudub mistahes loogiline selgitus, miks oleks kostja pidanud eelpool käsitletud asjaolude puhul oma lahusvarasse kuuluva Korteri kõigest 70 000 krooni eest Liisingule võõrandama. Kohus leiab, et Korteriomand on kostja lahusvara ja seda eelpool välja toodud tehingute tegeliku eesmärgi tõttu. Nimelt nähtub esitatud tõenditest ja selgitustest kohtu hinnangul selgelt, et kogu eeltoodud tehingute jada eesmärgiks (mille järgi kostja lahusvaraks olev Korter liikus kõigepealt liisinguandjast panga ja siis hageja omandisse) oli saada finantseering ja vaidlusalune korteriomand oli reaalsuses tagatiseks. VÕS § 29 lg 1 sätestab, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 2 sätestab, et lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5 sätestab, et lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada: 1) lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; 2) tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; 3) lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; 4) lepingu olemust ja eesmärki; 5) vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; 6) tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Kogu liisingutehing hõlmas endas kolme eraldi lepingut: (i) liisingu andja ja hageja liisinguleping; (ii) kostja ja liisingu vahel sõlmitud müügileping korteriomandi osaks oleva korteri müümiseks liisingule; (iii) liisinguandja, hageja ja kostja vahel sõlmitud korteriomandi müügileping, millega Liising müüs korteriomandi hagejale. Kohtule ei nähtu, et kogu selle tehingute jada eesmärgiks oleks olnud midagi muud, kui soov saada finantseering. Vaadeldes 10 2-18-9362 esitatud elulisi asjaolusid, ei saa kohtu hinnangul olla kahtlust, et pooltel oli kõigi kolme tehingu tagajärje osas soov saada finantseeringut juba algusest peale. Kolmas tehing, ehk ostuleping, oli ilmselgelt algusest peale planeeritud kui liisingutehingu üks osa, mis tuleb finantseeringu saamiseks kavandada, liisingule see kavatsus avaldada ja lõpuks ka ellu viia. Ei ole eluliselt usutav, et liisinguandjast pangal endal oleks olnud soov liisinguesemeks olev Korter mingil arusaamatult põhjusel reaalselt endale omandada. Samuti ei saa olla eluliselt usutav, et ühelt poolt soovis kostja Korteri Liisingule võõrandada, kuid teisalt andis ära oma lahusvaraks olevad EVP-d Korterialuse maa erastamiseks. Poolte suhtumist (miks need tehingud tehakse ja milliseid õiguslike tagajärgi soovitakse) tuleb nende kolme tehingu tõlgendamisel käsitada samasugusena – sellisena, milline see alguses (finantseeringut taotledes) oli. Hageja on mh 21.01.2019 kohtuistungil märkinud: „tehingu eesmärgiks küll ei olnud korteriomandi omandamine hagejale, küll aga tekkis vastav olukord nende lepingutega“. Seega on ka hageja menetluses väljendanud, et eesmärgiks ei olnud korteriomandi hagejale andmine. Hageja on olnud pigem positsioonil, et see olukord (et tema sai korteriomandi omanikuks) lihtsalt tekkis tehingute tulemusel ja korteriomand on seetõttu kas tema lahusvara või poolte ühisvara. Ka muud asjaolud kinnitavad, et kostjal polnud soovi Korteriomandi omand hagejale üle anda. Esiteks, kostja tasus enda lahusvaraks olnud EVP-dega Korteriomandi maa erastamise eest. Teiseks, peale Korteriomandi (osaks oleva korteri) võõrandamist jäid Korteriomandisse elama samad inimesed, kes seal enne elasid. Kolmandaks hageja ei tasunud kostjale Müügilepingus märgitud 330 000 krooni. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et eelnimetatud tehinguid tuleb tõlgendada lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest lähtudes, kui laenu- ja pandilepingu kombinatsiooni tehingut. Panti ega laenu reguleerivatest sätetest ei tulene, et asja pandiga koormamisel ja pandi kustutamisel asja omanik muutuks, omanik jääb samaks. Seega tuleb Korteriomandit jätkuvalt käsitleda, kui kostja lahusvara. Kohus leiab seega, et kinnisasi asukohaga Jjjjjj tuleb lugeda kostja YY lahusvara hulka kuuluvaks. Kuivõrd kohus on leidnud, et kinnisasi kuulub kostja lahusvarasse, kuid kinnisasja omanikuks on praegu kantud hageja, kohustab kohus hagejat andma nõusolek kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses kinnisasja Jjjjjjj (kinnistusregistriosa nr xxxxxxxx) omanikukande kustutamiseks ja kostja ainuomanikuna sissekandmiseks ning asendab TsÜS § 68 lg 5 alusel nõusoleku käesoleva kohtuotsusega. Kohus märgib, et kui Korteriomand peaks siiski kuuluma poolte ühisvarasse, leiab kohus, et arvesse tuleb võtta selle soetamiseks tehtud kostja lahusvara panuseid ja kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest
1995 § 19 lg 2 p 3 alusel, mis sätestab, et kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Seda võimalust on kõrgem kohtupraktika mh jaatanud (vt nt RKL 3-2-1-3114, p 14). Kohtu hinnangul on põhjendatud (juhul kui Korteriomand peaks siiski kuuluma ühisvarasse) kalduda Korteriomandi osas käesoleval juhul kõrvale selliselt, et jätta kostjale kogu Korteriomand 100% ulatuses, sest Korteriomandi koosseisu kuuluv korter vallasasjana kuulus kostjale enne abiellumist ja selle juurde erastati maa (sh ajal kui Korter kuulus pangale) kostjale enne abiellumist kuulunud EVP-de eest. Ttttttt kinnistu (aadressiga Xxxxxxxx, registriosa nr xxxxxxxx) ja sõiduauto Rrrrrr numbrimärgiga XXXXXX Korteriomandi (Jjjjjj) alusest maast eraldatud ja 2015. aastal müüdud maatüki (edaspidi ka Ttttttt) eest sai hageja 12 926.25 eurot. Kostja leiab, et tal on õigus nõuda tema lahusvara, st Ttttttt arvelt saadud raha väärtuse hüvitamist ühisvara arvelt, kuna hageja on kulutanud selle raha lihtsalt väikeste ostude kaupa ära. See on näha kohtu poolt Swedbank AS-ilt kogutud tõendist, milleks on hageja konto 11 2-18-9362 väljavõte perioodi 14.04.2015-31.12.2015 kohta. Kuivõrd hageja on kogu Ttttttt raha ära kulutanud igapäevaseid oste tehes, on hageja kulutanud kostja lahusvara poolte ühisvara huvides (hageja hoidis ühisvara selle võrra kokku, mille võrra ta sooritas oste kostja lahusvaraks oleva rahaga). Seega on kostjal
Seega palub kostja kohtul määrata kostjale ühisvara arvel hüvitis summas 12 926.
lg 2 p 3 kohaselt ka Ttttttt kostja lahusvaraks ning selle eest saadud raha kuulub kostja lahusvara hulka. Sellest tulenevalt on ka sõiduauto Rrrrrr ostetud kostja lahusvara eest (Ttttttt eest saadud raha eest), mistõttu on ka Rrrrrr kostja lahusvaraks. Kuivõrd Rrrrrr on eraldi eristatav varaese muudest nö igapäevastest kulutustest, käsitleb kohus Rrrrrriga seonduvat eraldi. Ttttttt eest saadud raha arvelt tehtud kulutused ühisvarale ilma Rrrrrri kuluta on 8 426.25 eurot (12 926.25 – 4 500). Kohus leiab, et esitatud kontoväljavõttest (hageja konto väljavõte perioodi 14.04.2015-31.12.2015 kohta) nähtub, et sellises ulatuses kasutati kostja lahusvara ühisvara huvides, mistõttu võib kostja selle hüvitamist
Eeltoodust tulenevalt peab
Kuivõrd ühisvara kuulub pooleks mõlemale poolele ja kostjalt kostja kasuks midagi välja mõista ei ole mõistlik, tuleb üksnes hagejalt kostja kasuks välja mõista kostja lahusvara arvelt poolte ühisvara huvides tehtud kulutusest pool ehk 4 213.13 eurot. Sõiduk Rrrrrr omandati kostja lahusvara eest ja oli seega kostja lahusvara. Kindlustuse poolt kostja lahusvaraks oleva Rrrrrri eest hagejale välja makstud hüvitis summas 5 000 eurot kuulub ainuüksi kostjale ja hageja peab kostjale tema lahusvara (antud juhul hüvitiseks saadud 5 000 eurot) tagastama VÕS § 1037 lg 4 alusel, mille kohaselt kohustuse täitmisel täitmise vastuvõtmiseks õigustamata isikule võib kohustuse täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik nõuda õigustamata isikult saadu väljaandmist. Aaaaa (kinnistusregistriosa nr xxxxxxxx) ja laenuleping nr 05-142157-EL Poolte vahel puudub vaidlus asjaolus, et poolte ühisvaraks on korteriomand aadressil Aaaaa, väärtusega 50 000 eurot. Vaidlus puudub ka selles, et nimetatud kinnisvaraga on seotud laenukohustus Jjjjjjga (nüüdseks Swedbank AS) ees (leping nr 05-142157-EL). Hageja leiab, et korteriomand tuleks jätta hagejale ning hagejal tuleb kostjale hüvitada selle kinnistu omandikaotuse eest 25 000 eurot, millest arvatakse maha hageja lahusvara (suvila) arvel Aaaaa kinnistu ja ehitistele tehtud kulutused kokku summas 2134.25 eurot (Aaaaa 12 2-18-9362 puurkaevu remont, summas 20 000 krooni, st 1278.28 eurot; Aaaaa tarvis AS-ist FEB soetatud veevärgi seadmed, summas 13 392.55 krooni, st 855.97 eurot). Kostja leiab, et korteriomand Aaaaa tuleks jätta kostjale ja määrata hagejale kaotatud omandi eest hüvitis. Juhul kui kohus jätab Aaaaa kinnistu kostjale, palub kostja jätta kostja kanda kohustus Swedbank AS-i ees, mis tuleneb laenulepingust nr 05-142157-EL kostja ja hageja vahelises suhtes. Poole laenujäägi ulatuses palub kostja mõista välja hüvitis kostjale. Kostja põhjendab, et korterit soovib omale koduks nii kostja kui ka abikaasade ühised lapsed, kellest üks on alaealine. Kostja on tasunud poolte ühiseks kohustuseks oleva Swedbank AS laenu (leping nr 05-142157-EL) tagasimakseid, sh intressi ja viivisemakseid peale abielu lahutamist summas 6881.82 eurot, millest pool, st 3440.91 eurot, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Kostja on kandnud Aaaaa kinnistu halduskulusid peale poolte abielu lahutamist summas 252.82 eurot, millest pool, st 126.41 eurot tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Kulu prügiveole on olnud 12.37 eurot; kulu elektrile on olnud 240.45 eurot. Kohus leiab, et vaidlusalune ühisvara Aaaaa tuleb jätta kostja ainuomandisse, kuivõrd kostja on peale lahutust üksi teenindanud selle kinnisasjaga seotud laenukohustust, mis näitab kohtu hinnangul, et kostja on olnud rohkem huvitatud selle kinnisvara säilitamisest. Kohus jagab seega Aaaaa kostja ainuomandisse kohustusega maksta hagejale hüvitis enamsaadud ühisvara väärtuse eest. Õiglaseks hüvitiseks on
Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja rahaline hüvitis enamsaadu ühisvara arvel summas 25 000 eurot. Tulenevalt kinnistu jagamisest kostja ainuomandisse kohustab kohus hagejat andma nõusolek kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses kinnisasja Aaaaa (kinnistusregistriosa nr xxxxxxxx) omanikukande kustutamiseks ja kostja ainuomanikuna sissekandmiseks ning asendab TsÜS § 68 lg 5 alusel nõusoleku käesoleva kohtuotsusega. Kostja on avaldanud soovi jätta kinnisasjaga seotud laenukohustus (leping nr 05-142157-EL) tema kanda ja kohustada hagejat hüvitama kostjale hageja osa laenukohustusest. Kostja on esitanud tõendi selle kohta, et laenukohustuse jääk on 13.10.2021 seisuga 10 450.05 eurot. Seega jätab kohus vastavalt
poolte ühise laenukohustuse Swedbank AS ees, mis tuleneb Laenulepingust nr 05-142157-EL, kostja kanda ja kohustab hagejat hüvitama kostjale hageja osa vastavast kohustusest. Hageja osa vastavast kohustusest on
Eeltoodust tulenevalt, tuleb hagejalt mõista kostja kasuks välja rahaline hüvitis summas 5 225.03 eurot. Hageja ei ole vastu vaielnud, et kostja on tasunud poolte ühiseks kohustuseks oleva laenu (leping nr 05-142157-EL) tagasimakseid, sh intressi ja viivisemakseid peale abielu lahutamist kuni 13.10.2021 summas 6 881.82 eurot. Kohus leiab, et kuivõrd tegemist oli poolte ühise kohustusega, mida täitis kostja üksi, tuleb vastavalt
ja
lg 3 sellest ühise kohustuse täitmisest pool, so 3440.91 eurot, hagejalt kostja kasuks välja mõista. Hageja ei ole vastu vaielnud, et kostja on kandnud Aaaaa kinnistu halduskulusid peale poolte abielu lahutamist summas 252.82 eurot. Kohus leiab, et kuivõrd tegemist oli poolte ühise kohustusega, mida täitis kostja üksi, tuleb vastavalt
ja
lg 3 sellest ühise kohustuse täitmisest pool, so 126.41 eurot hagejalt kostja kasuks välja mõista. Kostja ei ole vastu vaielnud hageja väitele, et hageja lahusvaraks olnud suvila arvel tehti kulutusi Aaaaa kinnistu ja ehitistele kokku summas 2 134.25 eurot. Kuivõrd sellises ulatuses kasutati hageja lahusvara ühisvara huvides, võib hageja selle hüvitamist
Eeltoodust tulenevalt peab
Kuivõrd ühisvara kuulub pooleks mõlemale poolele ja 13 2-18-9362 hagejalt hageja kasuks midagi välja mõista ei ole mõistlik, tuleb üksnes kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja lahusvara arvelt poolte ühisvara huvides tehtud kulutusest pool ehk 1 067.13 eurot. Kostja nõue seoses hageja lahusvaraks oleva suvilaga (SÜ Mmmmm krunt nr xx katastritunnusega xxxxx:xxx:xxxx) Vaidlust ei ole asjaolus, et hagejale kuulus lahusvarana xxx, xxx linnas SÜ Mmmmm krunt nr xx asuva kinnistu (suvila) nimetusega SÜ Mmmmm krunt nr xx katastritunnusega xxxxx:xxx:xxxx. Kostja leiab, et temal on
1995 §14 lg 2 alusel nõue hageja vastu, kuna kostja panustas väga suurel määral oma aega ja ühisvara vahendeid hageja lahusvaraks oleva suvila renoveerimisse, millega tõstis selle väärtust 42 300 kroonilt 300 000 kroonini. Asjaolu, et kostja on ühisvara panustanud hageja lahusvara parendamisse, nähtub asjaolust, et pooled on võtnud ühiselt laenu hageja lahusvara parendamiseks (Laenuleping nr 05-142157-EL). Nimetatud laenulepingus on laenulimiidi kasutamise sihtotstarbeks märgitud muu hulgas „SÜ Mmmmm krunt nr xx, xxx linn, ehitus ja renoveerimine“. Kostja leiab, et suvila parendamise tõttu tuleb ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdusese põhimõttest kõrvale kalduda. Kostja on
1995 § 14 lg 2 ja § 19 lg 2 p 4 alusel nõue hageja vastu, kuna kostja panustas väga suurel määral oma aega ja ühisvara vahendeid hageja lahusvaraks oleva suvila renoveerimisse, millega tõstis selle väärtust 42 300 kroonilt 300 000 kroonini. Isegi kui kohus ei peaks tuvastama, et kostja suvilat oma tööga parendas ja selle väärtust tõstis, on tõendatud, et suvila renoveerimiseks võtsid pooled ühise kohustuse ning panustasid sellega suvila väärtuse tõusu, mida tuleb
lg 2 ning
1995 § 19 lg 2 p 4 alusel ühisvara jagamisel arvesse võtta ning ühisvara jagamisel võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda. Tööde loetelust nähtub, et sisuliselt tegi kostja suvila kapitaalremondi. Olgu välja toodud, et algsel kujul, st enne suvila renoveerimiseks tööde teostamist ei olnud maakler nõus suvilat mistahes hinnaga müüki võtma. Peale loetletud tööde teostamist oli suvila aga võimalik müüa 300 000 krooniga. Seega tõstis kostja oma panuste arvel suvila väärtust 257 700 krooni, st 16 470.03 euro võrra. Kuna selline väärtuse tõus tuli kostja panusest (tööjõud ja ühisvarast tehtud kulutused), siis peaks see väärtuse tõus kuuluma abikaasade ühisvara hulka ning millest omakorda poolele on õigus kostjal. Sellest tulenevalt palub kostja kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest ühisvara jagamisel selliselt, et kostja saab ühisvarast lisaks muudele kõrvalekalletele ühisvara osade võrdsusest veel 8 235.02 euro (16 470,03/2) võrra rohkem kui hageja. Hageja leiab, et kostja väited suvila parendamise kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Hagejale teadaolevalt kasutas kostja suvila remontimisel taaskasutusest saadud materjale, mis ei kujutanud endast märkimisväärset rahakulu. Kostja kasutas suvilat ka ise, maksmata selle eest üüri, seega omandades kasutuseeliseid. Hageja leiab, et abielu ajal sai kostja teha mistahes rahalisi panuseid üksnes ühisvara arvelt kuivõrd kõik, mis abikaasas omandasid koos või eraldi, kuulus ühisvarasse. Kostjal ei ole õigust nõuda sellise töö eest tasu, mida ta toona tegi mh endale. Hageja märgib, et suvilahoone kuulub lahutamatult kinnisasja koosseisu, mille hinda peamiselt mõjutavad eeskätt asukoht ja kinnisvara turu üldine seis, mitte niivõrd selle seisukord. Kohtupraktikas on leitud, et näiteks kaasomandi või ühisvara jagamise asjades saab lähtuda üksnes kinnisasja kui terviku väärtusest, seega väärtuste vahet ei saa tuletada üksnes mõnest konkreetsest parendusest. Isegi kui hageja suudaks tõendada mõne parenduse tegemise maksumust, siis jääb ikkagi õhku küsimus, palju hageja suvila kasutamisest kasutuseeliseid omandas ja palju ta enda parendusi ise kasutas. Eeltoodut ei saaks arvestamata jätta, sest alusetu rikastumine on seadusega keelatud. Kohutuasjas nr 3-2-1-156-14 p 10 on Riigikohus selgitanud, et ühisvara jagamise hagi esitamisel maakohtule alates 1. juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse kehtivuse ajal, tuleb 14 2-18-9362 poolte ühisvara jagada
lg 1 ja § 211 alusel kehtiva seaduse kohaselt, kuid kooskõlas
lg-s 2 sätestatuga tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal, s.o enne
lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid.
juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (sh Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 14).
1995 §14 lg 2 sätestab, et kohus võib abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud.
1995 § 19 lg 2 p 4 sätestab, et kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. Kohus märgib, et vaidlus puudub asjaolus, et hageja omandas suvila kingina 27.09.2002 ja et suvila võõrandati hageja poolt 28.11.2005. Kohus leiab, et tõendatud on, et hageja lahusvaraks oleva suvila väärtus abielu ajal kasvas 42 300 kroonilt 300 000 kroonini, mis nähtub esmase kinkelepingu määratud väärtuse ja hilisemas müügilepingus määratud väärtuse vahes. Vaidlust ei ole seejuures selles, et pooled ühiselt tegid suvila parendamiseks tööd. Kohus leiab, et eelduslikult oli suvila parendamiseks kasutatu ühisvara kuna pooled olid väärtuse kasvatamise ajal abielus, lisaks on kostja tõendanud laenulepinguga, et ühiselt võeti laenu mh suvila remontimiseks, mis on ilmselgelt ühisvaraline kulutus. Riigikohus on ülalviidatud lahendis sedastanud, et
juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne
lg 2 ja
1995 § 19 lg 2 p 4 ning
1995 §14 lg 2 alusel abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda ja lugeda, et see väärtuse tõus kuulub abikaasade ühisvara hulka millest siis omakorda poolele on
Sellest tulenevalt tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 8 235.02 eurot. Kohus märgib, et hageja on küll väitnud, et kulutas suvila müügist saadud raha Aaaaa kinnistu ja selle ehitiste remontimisele (ehk ühisvarale), kuid on sellisest kulutusest tõendanud üksnes summa 2 134.25 eurot, millega seonduva küsimuse on kohus lahendanud ülal otsus Aaaaa kinnistut käsitlevas osas. Samuti ei mõjuta eelviidatud kulutus ühisvaraks loetud 16 470.03 eurot, kuivõrd hageja on Aaaaa puudutavas osas ise käsitlenud kulutust 2 134.25 eurot kui oma lahusvara arvelt tehtud kulutust ühisvarale ja see kulutus jääb suvilaga seotud hageja lahusvara osa raamidesse, kuivõrd 42 300 krooni on 2 703.46 eurot ning ka kohus on käsitlenud seda viidatud kulutust kui hageja lahusvara arvelt ühisvara kasuks tehtud kulutust. BigBank AS tarbijakrediidileping nr SL16-01-1448273 Vaidlus puudub, et Bigbank AS-ist võetud laenukohustus (tarbijakrediidileping nr SL16-011448273) on
lg-st 1 lähtuvalt ühine kohustus, mis tuleb ühisvara jagamisel vastavalt
Laen võeti matkaauto BBBBBB, numbrimärgiga XXXXXX, ostuks, st ühistes huvides. Matkaauto selle laenu eest soetamist kinnitab ka hageja oma 21.05.2020 menetlusdokumendi punktis 3. Tarbijakrediidilepingust nr SL16-01-1448273 tulenev kohustus on 13.10.2021 seisuga lõppenud. 15 2-18-9362 Kostja on välja toonud, et peale abielu lahutamist on kostja tasunud tarbijakrediidilepingust nr SL16-01-1448273 tulenevaid laenumakseid summas 4589.05 eurot, millest pool, st 2294.53 eurot on kohustatud hageja kostjale hüvitama. Vaidlus puudub asjaolus, et tarbijakrediidilepingust tulenev kohustus oli poolte ühisvara. Vaidlus puudub ka selles, et tarbijakrediidilepingust tulenev kohustus on 13.10.2021 seisuga lõppenud ja et kostja on ainuisikuliselt tasunud peale abielu lahutamist tarbijakrediidilepingust nr SL16-01-1448273 tulenevaid laenumakseid kokku summas 4589.05 eurot. Kohus leiab, et kuivõrd tegemist oli poolte ühise kohustusega, mida täitis kostja pärast lahutust üksi, tuleb vastavalt
ja
lg 3 sellest ühise kohustuse täitmisest pool, so 2 294.53 eurot, hagejalt kostja kasuks välja mõista. Mootorratas DDDD ja XXXXX (XXXX) registreerimismärk XXXX Kostja leiab, et mootorratas (DDDD) ja saunaauto (XXXX) kuulusid kostja lahusvara hulka, kuna kostja sai nende ostmiseks raha oma emalt kingitusena. Kostja on 15.07.2013 saanud oma emalt mootorratta ostmiseks kingitusena 3 200 eurot (vt kostja 02.10.2019 menetlusdokumendi lisa nr 33, EC kinnitus). Mootorratta hind selle ostmisel paar päeva hiljem oli 10 000 LTL (vt kostja 02.10.2019 menetlusdokumendi lisa nr 34, Mootorratta ostuleping), mis tolle aja vahetuskursi (1 EUR = 3,4528 LTL) kohaselt oli 2 896.2 eurot. Seda, et kostja oma emalt mootorratta ostmiseks raha sai, on hageja ka ise tunnistanud oma 21.05.2020 menetlusdokumendi p-s 2. Seega on tõendatud, et mootorratas on ostetud kostjale kingitud raha eest ning kuulus seega
Kostja on saanud 2011. aasta juulis oma emalt autosauna ostmiseks 400 eurot (vt 02.10.2019 menetlusdokumendi lisa nr 35, EC kinnitus). Endal kostjal tollel ajal vajalik summa puudus, mis nähtub kostja konto väljavõttest, mille kohaselt oli kostjal saunaauto ostmise päeval, st 17.07.2011 konto jääk negatiivne (vt kostja 16.06.2020 menetlusdokumendi lisa nr 40 – kostja konto väljavõte). Saunaauto ostulepingu kohaselt oli selle hinnaks ostmisel 200 eurot (vt 02.10.2019 menetlusdokumendi lisa nr 36, Saunaauto ostuleping). Seega oli ka saunaauto puhul tegemist kostja lahusvaraga
Hageja vaidles kostja vastavatele väidetele vastu. Hageja möönis, et mootorratta ostul võis EC tõesti rahaliselt aidata, kuid hageja ei mäleta enam täpselt, millise summaga. Hageja mäletab, et mootorratta ostul kostja ema aitas 2000 euroga kuid pooled panustasid ülejäänu enda vahenditest ise. Hageja mh ei nõustu kostjaga selles, et isegi kui ta on kasutanud oma lahusvara soetamiseks, annab see aluse tunnistada tema lahusvaraks ühte või teist eset. Sellistel juhtudel on õigus nõuda hüvitist, kostja võiks nõuda hüvitist, selle eest et ta oma lahusvara ühisvara omandamisel kasutanud, aga ta nõuab sisuliselt seda, et kohus tunnistaks tema lahusvaraks midagi. Kostja ema EC kuulati vastavas osas tunnistajana üle 13.10.2021 kohtuistungil. Tunnistus on kirjeldatud protokollis ja kajastatud ka protokolli lahutamatuks osaks olevas audiofailis. Tunnistaja avaldas: YY ostis saunaauto, ta helistas mulle, et tal on kohe võimalik auto soetada. Mul oli raha ja andsin talle 400 eurot sularahas auto soetamiseks. YY küsis endale seda raha. Mootorratta YY ostis 2013, kui tal oli lähenemas 40-aasta juubel ja ma kinkisin talle sünnipäevaks 3000 eurot, et ta saaks omale normaalse mootorratta osta, ta ostiski selle ja see oli mu pojale kingituseks. 400 eurot sauna ja 3000 eurot mootorratta eest andsin YYle sulas, olen pensionär ja töötanud 1,5 kohaga, mul oli sääste, miks pidin ülekande tegema, mul oli lihtsam raha pangast välja võtta. Ülekannet ma ei ole sellises summas teinud ega poleks ka saanud. Raha andmised toimusid nii, et saunaauto 400 eurot kodust andmine oli kuskil 2011 ma tõesti ei mäleta. 3000 eurot mootorratta ostuks oli 8a tagasi juulis, so vist 2013, saunaauto ost oli 2011. 16 2-18-9362 Kohtu hinnangul on tunnistaja ütlused veenvad ja ka eluliselt usutavad. Lähtudes esitatud asjaoludest ja tunnistaja tunnistusest, leiab kohus, et saunaauto ja mootorratas tuleb lugeda
lg 2 pp 2 ja 3 alusel kostja lahusvaraks, kuivõrd omandati kostja poolt kostja emalt kostjale kingiks antud raha eest, mistõttu ei kuulu need ühisvarana jagamisele. Müüdud ühisvaraline vallasvara Hageja väidab, et kostja on osa vallasvara nimekirjas nimetatud vallasvarast juba võõrandanud ilma hageja nõusolekuta alates aprillist 2018 (s.o kooselu lõppemisel): • BBBBBB (matkaauto), registreerimismärk XXXXXX; • XXXX 52-01 (XXXX) ehk saunaauto, registreerimismärk XXXX; • Rrrrrr haagis. • Mootorratas DDDD. • Mootorpaat. • Vvvvvv, registreerimismärk XXXXXX. Kostja väitel on hageja jällegi müünud ära 2018 aasta alguses: • Zzzzz XXXXXX. Kohus märgib, et on juba eelpool otsuses käsitlenud ja lahendanud vaidluse seoses saunaauto ja mootorrattaga (leides et need on kostja lahusvara), mistõttu käsitleb järgnevalt üksnes matkaautot, Rrrrrr haagist, mootorpaati ja Vvvvvvt. Samuti Zzzzzt. Matkaauto on müüdud ja selles osas vaidlus puudub. Küll aga on vaidlus selles osas, mis oli matkaauto väärtus. Hageja hinnangul oli matkaauto väärtus 5 000 eurot. Kostja hinnangul oli matkaauto väärtus palju väiksem kui hageja avaldatu, maksimaalselt 1 600 eurot. Kostja hinnangul on ilmselt hageja lähtunud selle sõiduki ostmisel tasutud hinnast. Hageja ei ole selle sõiduki puhul arvestanud amortisatsiooniga, sh sellega, et matkaauto mootor „jooksis kokku“ peale seda kui hageja oli sellega
lg 3 kohaselt see väärtus poolte võrdsusest lähtudes jagada pooleks ja kuivõrd auto müüs ära ja sellelt kasu sai kostja, siis tuleb hagejale kuuluv pool ehk 800 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista. Rrrrrr haagise osas on hageja nimetatud hinnanguliseks väärtuseks 800 eurot. Kostja on avaldanud, et haagise raame oli kõver juba ostes. Vahetust vajasid veel amordid, laagrid ja 17 2-18-9362 amordikinnitused. Kostja on märkinud sh, et „hinda määrata ei oska, läks koos muu koluga vanarauda“. Kostja on siiski samas märkinud enda poolt hinnaks 500 eurot. Kohus leiab, et kuivõrd kostja on oma tegevusega muutnud võimatuks tagantjärgi Rrrrrr haagise hageja poolt nimetatud väärtuse 800 eurot kontrollimise (viis vanarauda ära), tuleb lähtuda hageja poolt nimetatud hinnangulisest väärtusest 800 eurot. Kuivõrd Rrrrrr haagis oli ühisvara, mille väärtus oli 800 eurot, tuleb
lg 3 kohaselt see väärtus poolte võrdsusest lähtudes jagada pooleks ja kuivõrd haagise viis ära/võõrandas kostja, siis tuleb algselt nimetatud väärtusest hagejale kuuluv pool ehk 400 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista. Mootorpaadi osas on hageja märkinud, et nägi müügikuulutust ja hageja väitel müüdi 1 500 euro eest. Kostja väitel ei ole mootorpaat müüdud. Kohus leiab, et tõendamata on jäetud mootorpaadi äramüümine, mistõttu ei saa kohus lugeda tõendatuks seda, et mootorpaat on ära müüdud ja mootorpaadiga peab seetõttu arvestama ühisvaralise vallasvara jagamisel. Suzuki osas on hageja nimetanud hinnanguliseks väärtuseks 1 150 eurot. Kostja väitel müünud Suzuki 300 euro eest. Kohus leiab, et kuivõrd kostja on oma tegevusega muutnud võimatuks tagantjärgi Suzuki hageja poolt nimetatud väärtuse 1 150 eurot kontrollimise (kostja müünud ära), tuleb lähtuda hageja poolt nimetatud hinnangulisest väärtusest 1 150 eurot. Kuivõrd Suzuki oli ühisvara, mille väärtus oli 1 150 eurot, tuleb
lg 3 kohaselt see väärtus poolte võrdsusest lähtudes jagada pooleks ja kuivõrd auto müüs ära ja sellelt kasu sai kostja, siis tuleb hagejale kuuluv pool ehk 575 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista. Zzzzz osas on kostja nimetanud hinnanguliseks väärtuseks 1 500 eurot. Kostja väitel hageja müüs Zzzzz 300 euro eest ära. Kohus leiab, et kuivõrd hageja on oma tegevusega muutnud võimatuks tagantjärgi Zzzzz kostja poolt nimetatud väärtuse 1 500 eurot kontrollimise (hageja müünud ära), tuleb lähtuda kostja poolt nimetatud hinnangulisest väärtusest 1 500 eurot. Kuivõrd Zzzzz oli ühisvara, mille väärtus oli 1 500 eurot, tuleb
lg 3 kohaselt see väärtus poolte võrdsusest lähtudes jagada pooleks ja kuivõrd auto müüs ära ja sellelt kasu sai hageja, siis tuleb kostjale kuuluv pool ehk 750 eurot hagejalt kostja kasuks välja mõista. Ülejäänud vallasvara Kohus andis 21.01.2019 eelistungil pooltele tähtaja esitada 04.02.2019 vallasvara täielik nimekiri, vallasjade turuväärtus, ettepanekud vallasvara jagamise kohta poolte vahel. Kostja esitas 04.02.2019 vallasvara nimekirja ja oma nägemuse vallasvara jagamisest. Hageja esitas 12.02.2019 (hageja 11.02.2019 menetlusdokumendi lisa 1 on kohtule saabunud 12.02.2019) vallasvara nimekirja ja oma nägemuse vallasvara jagamisest. Pooled üritasid menetluses korduvalt omavahel kokkuleppele saada vallasvara jagamise osas, kuid see ei õnnestunud. Kuivõrd pooled kokkuleppele ei jõudnud, palus kostja lõpetada ühisvaraks olevate vallasasjade ühisomand viisil, et need pannakse pooltevahelisele enampakkumisele või kui kohus sellega ei nõustu, avalikule enampakkumisele. Kohus märgib, et vara ei saa jätta sellele poolele, kes selle omandamisest huvitatud ei ole. Kui kumbki pool mingit varaeset ei taha, siis tuleb jätta selline vara jagamata. Teine võimalus on panna vaidlusalune vara omanikevahelisele või avalikule enampakkumisele (kui vähemalt üks pool seda taotleb). Riigikohus on leidnud, et kaasomanike (ühisomanike) vaheline enampakkumine võimaldab eseme omandamisest huvitatud kaasomanikel (ühisomanikel) endil otsustada, kes neist on valmis eseme omandamisse enam rahaliselt panustama, ja toob paremini välja ka eseme väärtuse (vt Riigikohtu lahend asjas nr 2-17-11516/46 p 30). 18 2-18-9362 Kohus asub seisukohale, et kuna pooled ei ole saavutanud vallasasjade jagamise osas selget konsensust, siis on põhjendatud ja mõistlik panna vallasasjad enampakkumisele poolte vahel AÕS § 77 lg 2 alusel ja lähtudes Riigikohtu soovitustest analoogsetes asjades. AÕS § 77 lg 2 sätestab, et kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et pooltevahelisel enampakkumisel tuleb jagada poolte vallasvara, mis on nimetatud kostja 04.02.2019 ja hageja 12.02.2019 vallasvara nimekirjades, välja arvatud juba eelpool otsuses välja toodud vallasvara (saunaauto, mootorratas, matkaauto, Rrrrrr haagis, Vvvvvv ja Zzzzz, millega seonduvad vaidlused on lahendatud juba ülalpool). Kuivõrd tegemist on ühisvaraga, on eelnimetatud vallasvara osas poolte osad võrdsed. Kohus ei korralda ise enampakkumisi ja seega tuleb pooltel endal otsida sobiv kohtutäitur enampakkumise korraldamiseks. Abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumine üldiselt Kostja leiab, et abikaasade osade võrdsusest tuleb kõrvale kalduda põhjusel, et hageja ei osalenud mõjuva põhjuseta poolte ühisvara omandamisel. Hageja ja kostja olid abielus 14.08.1996 – 08.09.2018. Selle aja jooksul on hageja käinud tööl kokku vaid neli-viis aastat ning tema sissetulekud on abielu ajal olnud äärmiselt väikesed ning nendest pole olnud võimalik katta isegi pere igapäevaste peamiste kulutuste (toit, eluase, transport jms) kostjale langevat osa, rääkimata ühisvara soetamisse panustamisest. Juhul kui hageja arvates esinesid muud mõjuvad põhjused ühisvara soetamisel mitteosalemiseks, tuleb hagejal need välja tuua ja tõendada. Kostja hinnangul tingib kõnealune asjaolu abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumise, mille kohaselt kostja peaks saama ühisvarast 90% ja hageja 10%. Kostja on nõus, et panusteks võivad olla ka koduse majapidamise, sh laste kasvatamise panused, kuid selliste panuste tegemist peab hageja tõendama kui kostja on suutnud tõendada, et rahalisi panuseid hageja ei teinud. Hagejal on negatiivse asjaolu tõendamine väga keeruline ja kohtupraktikas on korduvalt leitud, et negatiivset asjaolu peab tõendama vastaspool. Hageja leiab, et kostja ei ole tõendanud, et hageja ei ole mõjuva põhjuseta ühisvarasse panustanud. Midagi sellist saaks kostja väita vaid juhul, kui hagejal oleks olnud selleks vahendeid, kuid ta keeldus panustamast, oli tööpõlgur või alkohoolik vms. Kostja on oma panuseid andnud perekonna huvides alati oma võimete ja sissetulekute kohaselt. Isegi toiduvalmistamine ja söögitegemine on panus, mida tuleb abielu puhul oluliseks panuseks hinnata. Hageja leiab, et abielusuhtes ei pea ühisvara soetamisse antud panus olema alati rahaliselt mõõdetav. Kostja ei ole põhjendanud, mille alusel tal on õigus teisiti arvata. Ebamõistlik on tagantjärele nõuda, et hageja peaks tõendama, et ta on täitnud abielus abikaasa rolli, st teinud süüa, pesnud pesu, kasvatanud lapsi, kasinud mehe järelt jne. Kostja nõue ühisvara võrdsest jagamisest kõrvalekaldumiseks ei rajane seadusel, kuivõrd mistahes etteheide abikaasale ühisvarasse võrdsest mittepanustamisest või muust, saab seaduse kohaselt olla vaid abielu lahutuse nõude aluseks.
1995 § 19 lg 1 sätestab, et abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse kasvatamisega või muudel mõjuvatel põhjustel.
1995 § 19 lg 2 p 2 sätestab, et kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel. 19 2-18-9362
lg 2 esimese lause kohaselt abikaasad osalevad ühise koduse majapidamise korraldamises ja sissetuleku hankimises oma võimaluste kohaselt. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt lõikes 2 sätestatud kohustuste rikkumine võib olla üksnes abielu lahutamise nõude aluseks. Kohus leiab esiteks, et ühisvarasse panustamine ei pea olema tingimata rahaline, vaid võib hõlmata ka pere ülalpidamisega seotud toiminguid, mida ei saa rahalisse vääringusse panna. Kohus leiab teiseks, et lähtudes Riigikohtu seisukohtadest asjas nr 3-2-1-156-14 võib kostja poolt soovitud kõrvalekaldumine aset leida ühisvara omandamises osalemise osas üksnes kuni 1. juulini 2010 ja sellest edasi tuleb vaadata juba
Kolmandaks, tuleb Riigikohtu juhiste kohaselt samast lahendist
1995 § 19 lg 2 p 2 kohaldamise osas kindlaks teha, kas hageja on ühisvara omandamisse panustanud või ei ole ta seda teinud mõjuva põhjuseta. Küll aga ei saa kohtu hinnangul unustada, et eksisteeris ka
1995 § 19 lg 1 mis sätestas sissetuleku puudumisel poolte võrdse kohtlemise eeldusteks kas lapse kasvatamise või mõjuvad põhjused. Kohus leiab neid sätteid koosmõjus hinnates, et mõjuvat põhjust tuleb otsida üksnes siis, kui lapse kasvatamise asjaolu ei esine. Antud juhul aga on faktiline asjaolu, et hagejal on kaks last, kes mõlemad olid
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.