prg 424 järgi, kokkuleppemenetluses Pärnu Maakohtu otsus 5.oktoober 2015.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatava H.I kaitsja adv. Maano Saareväli Süüdistatav Kaitsja Prokurör RESOLUTSIOON H.I (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Advokaat Maano Saareväli Marelle Ulla Pärnu Maakohtu otsus 5.oktoobrist 2015.a. H.I suhtes tühistada osaliselt ja nimelt Pärnu Maakohtu
järgi ja karistada vangistusega 8 (kaheksa) kuud.
lg 1 alusel arvata karistusaja hulka H.I eelvangistuses viibitud aeg 4-5.10.2015. a, s.o 2 päeva vangistust ja ärakandmata karistus on 7 (seitse) kuud 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust.
lg 2 alusel, suurendades käesolevas kriminaalasjas mõistetud ärakandmata vangistust 7 kuud 28 päeva, Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja 25.06.2014 kohtuotsusega nr 1-14-5090 mõistetud ärakandmata karistuse 5 kuu 28 päeva vangistuse võrra, mõista H.I-le liitkaristuseks vangistus 1 (üks) aasta 1 (üks) kuu 26 (kakskümmend kuus) päeva.
lg 1, 3 alusel asendada H.I’le mõistetud ärakandmata 1-aasta 1-kuu 26-päevane vangistus üldkasuliku tööga 421 (nelisada kakskümmend üks) tundi. H.I’le määratud tundi üldkasulikku tööd tuleb ära teha 2 (kahe) aasta jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Määrata, et H.I teostab üldkasulikku tööd Tallinna Vangla Pärnu kriminaalhooldusosakonna Haapsalu esinduse kriminaalhooldusametniku järelevalve all ja kohustub täitma
lg 1 sätestatud kontrollnõudeid ja
lg 2 p 2 tulenevat kohustust.
lg 1 p 1 alusel võtta H.I-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 (üheks) aastaks, mille algust lugeda kohtuotsuse jõustumisest. 26.11.2014.a Pärnu Maakohtu otsusega nr 1 -14-9328 mõistetud rahaline karistus kuulub ärakandmisele iseseisvalt. 2
83 lg 1 alusel konfiskeerida kuriteo toimepanemise vahend – H.I-le kuuluv sõiduauto Dacia Logan registreerimismärgiga xxx xxx (VIN-kood: xxxxxxxxxxxxxxxxxx, ehitusaasta 2014), mis on antud H.I vastutavale hoiule.
lg 3 alusel kohtu lahend konfiskeerimise kohta toimib enne lahendi jõustumist käsutamiskeeluna. Kohtulahend tuleb viivitamatult saata Maanteeametile H.I-le kuuluva sõiduauto Dacia Logan registreerimismärgiga XXX XXX (VIN-kood: XXXXXXXXXXXXXX, ehitusaasta 2014) suhtes käsutamiskeelu kandmiseks registrisse. Asitõend - sõiduauto Dacia Logan jätta kuni konfiskeerimistoimingute läbi viimiseni vastutavale hoiule H.I kätte. Asitõendid – sõiduauto Dacia Logan võtmed ja registreerimistunnistus jätta kriminaalasja juurde. Välja mõista H.I’lt riigi tuludesse kriminaalmenetluse kulu - sundraha 292 (kakssada üheksakümmend kaks) eurot 50 senti; - määratud kaitsjatele makstud tasu ja kulud 158 (ükssada viiskümmend kaheksa) eurot 88 senti. H.I mõisteti süüdi selles, et tema juhtis 04.10.2015 kella 18.36 ajal Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas Ridala-Nigula tee 13-kilomeetril Ridala suunas isiklikku mootorsõidukit – sõiduautot Dacia Logan registreerimismärgiga XXX XXX isikuna, kellel väljahingatavas õhus oli tõendusliku alkomeetriga Alcotest 7110 EST mõõtes alkoholikontsentratsioon 0,98 mg/l ± 0,09 mg/l kohta, seega kellel oli alkoholikontsentratsioon väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,89 mg/l kohta, mistõttu tulenevalt Liiklusseaduse § 69 lõike 2 punktist 1, mille kohaselt loetakse mootorsõiduki juht alkoholijoobes olevaks , juhtis H.I mootorsõidukit alkoholijoobes olles, millega rikkus Liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. M.Saareväli taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist prokuratuurile. Ka taotletakse apellatsioonimenetluse kulude riigi kanda jätmist. Apellant leiab, et maakohus on rikkunud KrMS 9. peatüki 2. jao sätteid. Põhjendused on järgmised. KrMS § 248 lg 1 p 5 kohaselt tehtava kohtuotsuse põhiosas peab kohus KrMS § 249 p 2 kohaselt märkima kokkuleppe sisu. Eeltoodust tuleneb, et kohus ei saa kohtuotsusega lahendada karistusliku iseloomuga küsimusi, mis ei ole hõlmatud kokkuleppega. Apelleeritavas kohtuasjas kohaldas maakohus süüdistatavale kuuluva sõiduauto Dacia Logan, r/m XXX XXX konfiskeerimist, kui konfiskeerimise kohaldamine ei olnud kokkuleppes fikseeritud. Menetlusosaliste poolt allkirjastatud kokkuleppe kohaselt lepiti kokku, et „esitatakse taotlus
lg 1 alusel konfiskeerida“ eelnimetatud sõiduk, kuid taotluse esitamine ei vii veel vältimatult 3 konfiskeerimise kohaldamiseni. Nii sätestab
lg 1, et kohus võib konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahendi, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. Kaitsja arvates ei tulene kokkuleppemenetluse eripärast võimalust, jätta osade mõjutusvahendite kohaldamine või kohaldamata jätmine kohtu otsustada. KrMS § 249 punktist 2 tuleneb, et kokkuleppemenetluses kriminaalasja arutav kohus on seotud kokkuleppe sisuga. Sellest omakorda tuleneb, et kohtuotsusega konfiskeerimise kohaldamiseks, peab kokkuleppes konfiskeerimine olema ka konkreetselt kokku lepitud. Taotluse esitamises kokku leppimine, sellist nõuet ei täida. Apelleeritavas kriminaalasjas sõlmitud kokkuleppes puudub konkreetne kokkulepe sõiduki konfiskeerimise kohta, mistõttu ei saanud maakohus konfiskeerimist väljapool kokkulepet ka otsustada. Seega on kohtuotsus konfiskeerimise osas tehtud KrMS § 249 p-s 2 sätestatut rikkudes. Süüdistatava suhtes on kohaldatud karistuslikku mõjutusvahendit, mida seadus ei võimalda kohaldada. Süüdistatavale mõisteti lõplikuks karistuseks vangistus 1 aasta 1 kuu ja 26 päeva, mis asendati üldkasuliku tööga 421 tundi. Kaitse on seisukohal, et süüdistatavale on üldkasuliku töö tunnid ebaõigesti arvestatud ja neid on talle kohtuotsusega pandud rohkem, kui seadus võimaldab. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-68-15 punktis 18 annab kohtukolleegium juhised, kuidas arvutada karistuse asendamisel üldkasuliku töö mahtu. Kohtukolleegium selgitab selles lahendis, et üldkasuliku töö tundide arvu leidmisel tuleb aluseks võtta põhimõte, et igas kuus on 30 päeva. Karistuseks mõistetud täisaastatele tuleb liita aastat ületavad üksikkuud ning need teisendada päevadeks põhimõttel, et igas kuus on 30 päeva, misjärel tuleb saadud tulemusele liita karistusena mõistetud aastaid ja kuid ületavad üksikpäevad. Apelleeritavas kriminaalasjas tuleb päevadeks teisendada seega 1 aasta, 1 kuu ja 26 päeva e. 13 kuud ja 26 päeva. 13 kuud x 30 päeva = 390 päeva, millele liites 26 päeva, saame tulemuseks 416 päeva, mitte 421 päeva, nagu on näidatud kohtuotsuses. Seega tuleb süüdistataval teha üldkasulikku tööd 416 tundi, mitte 421 tundi. Kuivõrd
lg 1 ei võimalda süüdistatava karistust asendades asendada mõistetud karistust 421 tunni üldkasuliku tööga, on süüdistatava suhtes kohaldatud karistuslikku sunnivahendit, mida seadus ette ei näe. Selline minetus annab süüdistatavale ja tema kaitsjale õiguse apellatsiooniks ka kokkuleppemenetluses. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt kriminaalasjas 3-1-1-1215 tehtud otsuse punktis 10 selgitab kohtukolleegium, et KrMS § 318 lg 4 teises lauses nimetatud karistusena, mida seadus ette ei näe, on käsitletav ka üldkasulik töö, mille tundide arv on suurem, kui kehtiv õigus mõista lubab. Tulenevalt ülaltoodust on alust Pärnu maakohtu 5.10.2015.a otsuse tühistamiseks nii kokkuleppemenetluse normide rikkumise kui ka materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu (KrMS § 338 p-d 2 ja 3) ning KrMS § 3411 p 2 ja 3 järgi tuleb kriminaaltoimik tagastada prokuratuurile. Tallinna Ringkonnakohtu 22.oktoobri 2015.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 30.oktoobrini 2015.a. 4 Määratud tähtajaks esitas oma seisukoha prokurör. Prokurör ei nõustu apellandi seiskohtadega. Olenemata kokkuleppes kasutatud sõnakasutusest selgitati H.I-le juba kokkuleppe sõlmimisel, et antud kriminaalasjas
83 lg 1 alusel konfiskeeritakse kuriteo toimepanemise vahend – H.I-le kuuluv sõiduauto Dacia Logan registreerimismärgiga XXX XXX. Samuti nähtub 05.10.2015 toimunud Pärnu Maakohtu istungi protokollist, et kokkuleppe sisu selgitamisel kohtus süüdistatav H.I sai aru, et auto konfiskeeritakse. Ta kinnitas kohtule, et kokkulepe oli tema vaba tahe ning keegi teda selleks ei sundinud. Seega said kõik menetlusosalised kokkuleppe sõlmimisel ja selle kohtus kinnitamisel üheselt aru, et kokkuleppe sisuks oli muuhulgas ka H.I-le kuuluva sõiduauto konfiskeerimine, mistõttu leian, et maakohus ei ole konfiskeerimise osas teinud otsustust väljaspool kokkulepet. Prokurör palub kaitsja apellatsioon kohtuotsuse tühistamiseks kokkuleppemenetluse normide rikkumisega jätta rahuldamata. seoses Prokurör nõustub kaitsja seisukohtadega osas, mis puudutab vangistuse ümberarvestust üldkasuliku töö tundideks ja leiab, et Riigikohtu otsusest 3-1-1-68-15 lähtuvalt on H.I-le 05.10.2015 Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud liitkaristus vangistus 1 aasta 1 kuu 26 päeva (360+30+26) päevadeks ümber arvestatult 416 päeva.
Prokuröri arvates ei ole antud juhul maakohtu otsuses tegemist karistuse mõistmisega, mida seadus ette ei näe KrMS § 3411 p 2 mõttes ja mis oleks alusek s kohtuotsuse tühistamiseks. Nimelt on H.I karistatud
3.ptk 1.jaos kuriteo eest kohaldatava põhikaristusega – vangistusega määras, mida näeb ette
Apellant ei saa ega ole vaidlustanud H.I-le mõistetud põhikaristust, vaid selle karistuse asendamise ümberarvutamist üldkasuliku töö tundideks.
lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 08.10.2015 otsusele nr 3-1-1-68-15 tuginedes tuleb H.I-le Pärnu Maakohtu 05.10.2015 otsusega mõistetud karistus 1 aasta 1 kuu 26 päeva vangistust
MS § 337 lg 1 p 2 alusel jätta maakohtu otsus muutmata, tehes sellesse arvutuslikke täpsustusi, millega
lg 1, 3 alusel asendada H.I’le mõistetud ärakandmata 1-aasta 1-kuu 26päevane vangistus üldkasuliku tööga 416 (nelisada kuusteist) tundi. Eeltoodu alusel leiab prokurör, et kaitsja apellatsioon Pärnu Maakohtu 05.10.2015 otsuse tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kaitsja esitas määratud tähtaja jooksul oma vastuväited prokuröri seisukohale ja taotluse õigusabikulude hüvitamiseks. Kaitsja märgib seoses kokkuleppe sisuga e. 5 asjaoluga, kas kokkulepe sisaldas või ei sisaldanud sõiduauto Dacia Logan, reg.märk XXX XXX konfiskeerimise kokkulepet, järgmist: Konfiskeerimine on sätestatud
7. peatükis – „Muud mõjutusvahendid“. Seega on konfiskeerimise puhul tegemist karistusliku mõjutusvahendiga. Seetõttu on apellant seisukohal, et KrMS § 245 lg 1 p 9 kohaselt peab kokkuleppes olema kokku lepitud ka konfiskeerimise, kui konkreetse muu karistusliku mõjutusvahendi kohaldamine. Kokkuleppes kasutatud väljendusviis – esitatakse taotlus konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahend – jätab võimaluse ka taotluse teistsuguseks lahendamiseks e. konfiskeerimise kohaldamata jätmiseks. Sellisena ei ole kokkulepe konfiskeerimise kohaldamise kohta piisavalt määratletud. Kui kokkuleppe esemeks on konfiskeerimise kohaldamine, siis tuleb see sellisena ka kokkuleppes fikseerida. Kokkulepe konfiskeerimise taotluse esitamiseks ei ole apellandi hinnangul samastatav kokkuleppega konfiskeerimise kohta. Seega sai kohus kokkuleppe sõnastusest lähtudes järeldada vaid seda, et pooled leppisid kokku konfiskeerimistaotluse esitamises. Süüdistatav võis küll mõista võimalust, et tema sõiduk võidakse konfiskeerida, kuid selline arusaam ei muuda kokkuleppe tekstist tulenevat kokkulepet konfiskeerimise taotluse esitamise kohta kokkuleppeks konfiskeerimise kohaldamise kohta. Seonduvalt süüdistatavale mõistetud karistuse asendamisega üldkasuliku tööga ja üldkasuliku töö tundide ebaõige arvutamisega, märgib apellant järgmist: Prokurör leiab, et karistuse asendamisel üldkasuliku tööga ei ole tegemist karistuse mõistmisega, mida seadus ette ei näe KrMS § 3411 p 2 mõttes ning seetõttu puudub alus kohtuotsuse tühistamiseks. Apellant leiab, et üldkasuliku töö ebaõige arvutamine ei ole pelgalt mittesisuline viga, mis võimaldaks ringkonnakohtul piirduda vaid kohtuotsuses täpsustuste tegemisega. Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt kriminaalasjas nr 3-1-1-68-15 tehtud otsusest, tuleb kohtuotsus tühistada. Apellant taotleb ringkonnakohtult ka menetluskulude küsimuse lahendamist ehk apellandi poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamisele määramist. Apellandi menetluskulud apellatsioonimenetluses koosnevad valitud kaitsjale makstud tasust. Apellant on Advokaadibüroo Sirk ja Saareväli OÜ 19.10.2015.a arve nr 151027 alusel kandnud seoses apellatsioonkaebuse esitamise ja koostamisega kulusid õigusabile 312 euro suuruses summas. Apellant palub nimetatud summa (312 eurot) määrata talle hüvitamisele riigi eelarve vahenditest. Kulu suurust tõendav arve on lisatud käesolevale menetlusdokumendile. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud esitatud apellatsiooniga, toimiku materjalidega ja prokuröri seisukohtadega ning kaitsja vastuväidetega, tuli alljärgnevatele järeldustele. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus ei ole rikkunud kokkuleppemenetluse sätteid ja väljunud kokkuleppe piiridest, kui otsustas konfiskeerida kriminaalasjas asitõendiks tunnistatud süüdistatavale kuuluva sõiduauto ja seda olukorras, kui kokkuleppes oli kokku lepitud vaid selles nagu kaitsja märgib, et prokurör esitab 6 kohtule taotluse sõiduauto konfiskeerimiseks. Kohtukolleegiumi põhjendused in järgmised. Esiteks, seadusest ei tulene, et kokkulepe peaks sisaldama konkreetset otsustust vara konfiskeerimiseks. KrMS prg 245 lg 1 p 10 kohaselt peab kokkulepe sisaldama konfiskeerimisele kuuluva vara loetelu. Kokkuleppes on kirjas, et kuna on piisav ja põhjendatud alus arvata, et H.I paneb samalaadseid süütegusid toime ka edaspidi, esitatakse kohtule taotlus
lg 1 alusel konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahend, milleks on temale kuuluv sõiduauto Dacia Logan registreerimismärgiga XXX XXX (VIN-kood: XXXXXXXXXXXXXX, ehitusaasta 2014), mis on antud H.I vastutavale hoiule. Kohtukolleegiumi hinnangul on sellega täidetud KrMS prg 245 lg 1 p 10 nõue. Siinjuures osundab kohtukolleegium asjaolule, et konfiskeeritud sõiduauto näol oli tegemist asitõendiks tunnistatud kuriteo toimepanemise vahendiga, mida kohtueelses menetluses ei arestitud. Sõiduk oli antud süüdistatavale vastutavale hoiule. KrMS prg 245 lg 1 kohaselt asitõendite saatuse üle otsustamine ei ole kokkuleppe sisuks. Siinjuures osundab kohtukolleegium Riigikohtu otsuses 3-1-1-52-07 väljaöeldud seisukohale, et KrMS § 248 lg 1 p-s 4 sätestatut arvestades ei tohiks neid küsimusi, milliseid kohus peab KrMS § 306 alusel kohtuotsust tehes lahendama jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda: kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest. Eeltoodut arvestades on oluline just see, et süüdistatavale ei tuleks ükski kohtu otsustus üllatusena. Käesolevas menetluses selline üllatusmoment vaidlusaluses küsimuses puudub ja see välistab kokkuleppemenetlust sätestatavate menetlusnormide rikkumise. Kokkuleppes on kirjas, et prokurör sellise taotluse kohtule esitab ja ka kohtuistungi protokollist nähtub, et süüdistatav kinnitas kohtule, et on teadlik sellest, et tema sõiduauto konfiskeeritakse. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga selles, et nii kokkuleppes, kui ka maakohtu otsuses on arvestuslik viga süüdistatavale mõistetud vangistusmäära ümberarvestamisel üldkasuliku töö tundideks. Kaitsja on põhjendatult osundades Riigikohtu otsusele 3-11-68-15 tulnud järeldusele, et süü distatava kahjuks on eksitud 5 tunniga ning mõistetud 421 asemel peaks süüdistatav tegema 416 tundi. Samas ei nõustu aga kohtukolleegium apellandi seisukohaga selles, et osundatud arvutusviga, mis on Riigikohtu seisukohast tulenevalt ebaõige arvutusmetoodika tulem, kujutab endast kokkuleppest sellist väljumist, mis peaks kaasa tooma kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja tagastamise prokuratuurile. Kohtukolleegium nõustub, et Riigikohtu seisukohad annavad igati põhjendatud aluse järelduseks, et selline viga annab kokkuleppemenetluses süüdistatavale apellatsiooniõiguse KrMS prg 318 lg 4 mõttes (3-1-1-12-15), kuid kohtukolleegium ei saa nõustuda sellega, et tegemist on sellise kokkuleppemenetluse sätte rikkumisega, mida ei saa ringkonnakohus ise apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Seda õigust kinnitab ka Riigikohtu poolt tehtud otsus 3-1-1-68-15, millele kaitsja viitab. Mööda ei saa minna ka asjaolust, et tegelikult 7 ei olnud kohtupraktikas enne Riigikohtu viidatud otsuses väljatoodud põhjaliku arvutusmetoodika ühtset seisukohta aastate ja kuude ümberarvestuses vangistusmääralt üldkasuliku töö tundideks ja Riigikohtu seisukoht on avaldatud peale vaidlustatud maakohtu otsust. Samas on igati loogiline, et isik, kes lepib konkreetsel juhul 421 töötunni tegemisega ei ole kindlasti vastu ka vähema arvu tundide tegemisele. Viidatud Riigikohtu otsuse kohaselt kujutab selline väär ümberarvestus materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mitte menetlusnormi rikkumist nagu väidab kaitsja ja seda ei ole võimalik lahendada ka ainult maakohtu otsuse täpsustamisega nagu seda leiab prokurör. Apellatsioonimenetluses on menetluskuludeks kaitsjatasud. Süüdistatava H.I kaitsja - apellant adv. M.Saareväli on esitanud taotluse H.I poolt valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu hüvitamiseks 312 euro ulatuses. Taotluses näidatud summa tuleb lugeda mõistliku suurusega tasuks ja süüdistatavale hüvitada. KrMS § 185 lg 1 alusel tuleb see summa välja mõista riigilt. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg 337 lg 1 p.4; 338 p.2; 340 lg 1 p.4; 342;343 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse H.I-le mõistetud vangistuse üldkasuliku töö tundideks ümberarvestamise osas ning teeb selles osas uue otsuse. 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.