1-18-5124/37

(17257000166)Kohtukoosseis Kohtunik Piia Jaaksoo Kohtuistungi sekretär Gerda Raidla Kriminaalasi K.T süüdistus KarS § 120 lg 1, § 121 lg 1 järgi üldmenetluses Prokurör Indrek Kalda Süüdistatav K.T – elukoht *, isikukood XXX, * kodanik, *haridus, emakeel * keel, *, karistamata Kaitsja Advokaat Jaanus Tehver RESOLUTSIOON

1. Süüdi mõista K.T KarS § 121 lg 1 järgi ja karistada vangistusega 6 (kuus) kuud.
2. Süüdi mõista K.T KarS § 120 lg 1 järgi ja karistada vangistusega 6 (kuus) kuud.
3. KarS § 63 lg 2, § 64 lg 1 alusel, suurendades mõistetud üksikkaristustest raskeimat karistust, mõista K.T-le liitkaristuseks vangistus 7 (seitse) kuud.
4. Vastavalt KarS § 74 lg 1, 3 jätta ärakandmata vangistus K.T suhtes tingimuslikult kohaldamata ning määrata, et mõistetud ärakandmata 7-kuulist vangistust ei pöörata täitmisele kui K.T ei pane 18 (kaheksateistkümne) kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle katseajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi.
5. Määrata K.T katseajaks Tallinna Vangla Harju kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldusametniku järelevalve alla ja kohustada teda täitma KarS § 75 lg 1 p 16 tulenevaid kontrollnõudeid ja KarS § 75 lg 2 p 8 tulenevat kohustust: 5.
6. elama kohtu määratud alalises elukohas *; 5.
7. ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel 1 1-18-5124 kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 5.
8. alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 5.
9. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5.
10. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 5.
11. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks; 5.
12. osalema sotsiaalprogrammis.
13. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o
14. jaanuar
15. a. Käitumiskontrolli nõuete kohaldamist alustatakse pärast kohtulahendi jõustumist.
16. Välja mõista K.T-lt riigi tuludesse kriminaalmenetluse kulud 1 950 (üks tuhat üheksasada viiskümmend) eurot /tasuda Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole nr EE351010052031000004 ASis SEB Pank, ak nr EE502200221014193355 Swedbank ASis, ak nr EE401700017002872300 Luminor Bank ASis, kohustuslik on märkida maksekorraldusele viitenumber
17. Maksekorralduse selgitusse lisada: Haapsalu kohtumaja, otsus nr 1-18-5124, menetluskulu, K.T/. Ajatada välja mõistetud kriminaalmenetluse kulu tasumise tähtaeg 12 kuu peale määrata menetluskulud tasumisele osade kaupa 12 kuu jooksul alljärgnevalt - esimene osamakse tasuda kohtuotsuse jõustumisele järgneva kuu
18. kuupäevaks, järgnevad 11 osamakset järgnevate kuude
19. kuupäevaks. Osamakse suurus 162,50 eurot. Eelnimetatud tähtaja möödumisel pööratakse otsus täitmisele ja saadetakse kohtutäiturile ning lisandub kohtutäituri tasu.
20. Jätta rahuldamata K.T kaitsja Jaanus Tehver taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks riigieelarve vahenditest.
21. Asitõend – DVD-ROM-plaat kõnesalvestisega jätta kriminaalasja juurde. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus otsusega mittenõustumisel esitada otsuse peale apellatsioon. Apellatsioon tuleb esitada kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule viieteistkümne päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi, esitades selles osas määruskaebuse Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajja 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. SÜÜDISTUS, KOHTUS UURITUD TÕENDID, KOHTU SEISUKOHAD Kohus kõigepealt lahendab kaitsja tõstatatud küsimuse kannatanu usaldusväärsusest. Kaitsja on tõstatanud küsimuse kannatanu usaldusväärsusest ja seda eelkõige seoses kannatanu vaimse seisundiga ja kannatanu sihipärase valetamisega, et kaitseväeteenistusest vabaneda. Tl 25 on Läänemaa Haigla teatis, et R.V ei ole pöördunud SA Läänemaa Haiglas psühhiaatri vastuvõtule. Tl 28 on perearsti vastus menetleja kirjale /tl 26-27/, et perearstile kättesaadavate andmete põhjal ei ole R.V’l vaimuhaigust või psüühikahäiret diagnoositud. 2 1-18-5124 R.V avaldas kohtuistungil, et ta vabastati kaitseväest pigem seoses vaimse tervisega, oli kohanemisraskusi, oli ka vaja kodus tööd teha, seda rääkis ka arstlikus komisjonis. Rääkis rohkem niimoodi, et sealt minema pääseda, võib öelda, et valetas, tema meelest on see aja raiskamine. Tl 60 on arstliku komisjoni kutse, millest nähtub, et KRA arstliku komisjoni 25.05.2015 otsusega tunnistati R.V ajutiselt mittevastavaks kaitseväeteenistuskohuslasele ette nähtud tervisenõuetele ja anti ajutise mittevastavuse tinginud tervisehäire ravimiseks ajapikendust kuni 25.05.
22. Kaitseressursside Ameti 26.05.2016 otsusest /tl 62/ nähtub, et R.V tervislik seisund ei vasta kaitseväeteenistuskohuslase tervisenõuetele. Diagnoosid: * e. *; * e. *; alkoholi ja kannabioidide tarvitamisest tingitud *- ja *. *; *; * * – * isiksus. Kohus leiab, et KRA arstlik komisjon ei pane isikule diagnoosi kindlasti mitte isiku ütluste alusel. Tl 60 olevast kutsest on näha, et arstlikku komisjoni tuli kaasa võtta tervisedokumendid, mis pidid kajastama eelmises komisjonis tuvastatud terviseseisundi parenemist/halvenemist. Ka R V suhtes teostatud ekspertiisi aktist nr * /tl 96-97/ nähtub, et ta on suunatud Kaitseressursside ametist psühhiaatri vastuvõtule ja seetõttu ta 11.02.2015 SA PERH psühhiaatrikliinikusse pöördus, kus on tema suhtes teostatud rida uuringuid. R V enese hinnang, et rääkis arstlikus komisjonis tervise kohta andmeid, et kaitseväeteenistusest pääseda, ei ole kohtule esitatud tõendite pinnalt olnud valetamine, sest arstlik komisjon on uuringute tulemusel tuvastanud, et R V terviseseisund ei vasta kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele. Kohus leiab, et kaitsja järeldus, et kuna käesolevas kriminaalasjas teostatud ekspertiisi käigus eksperdid leidsid, et R V’l ei esine vaimse tervise häireid, siis ta KRA komisjonis valetas, on meelevaldne. Ekspertidele ei esitatud küsimust, milline oli R V vaimne tervis ajal, mil KRA tervislik komisjon seda hindas. Kohus leiab, et kaitsja väide, et R V on tahtlikult valetanud kaitseväe arstlikule komisjonile, ei ole kohtule esitatud tõenditega tõendamist leidnud. Käesoleva kriminaalmenetluse käigus on lähtudes kaitsja poolt tõstatud R V vaimse tervise küsimusega seoses R V suhtes teostatud ambulatoorne kohtupsühhiaatriakohtupsühholoogia kompleksekspertiis. Eksperdid on vastanud neile esitatud küsimustele aktis nr * /tl 94-101/. Ekspertide arvamuse kohaselt ei esinenud R V’le 06.06.2017, 15.07.2017, 01.09.2017 selliseid *, * * ega *, mis oleks takistanud temal ümbrusest ja oma tegude iseloomust arusaamist ning sihipärast arutlemist ja käitumist. Kaitsja on leidnud, et ekspertide poolt öeldu: „R V on võimeline tegema sihipärase valiku oma teadmiste, mälestuste ja kujutluste hulgast“, tähendab, et kannatanu valetab ja see on temale oma eesmärgi saavutamiseks omane toimimisviis (koostoimes asjaoluga, et ta teadlikult valetas KRA arstlikus komisjonis eesmärgiga kaitseväeteenistusest vabaneda). Kohus kaitsja sellise tõlgendusega ei nõustu. Ekspertiisakti põhiosa lugedes ei ole võimalik kaitsja poolt esitatud järeldusele jõuda ja seetõttu leiab kohus, et kaitsja väide on meelevaldne ja tõendamata. Kokkuvõtvalt märgib kohus, et kohtule esitatud tõenditega ei ole tõendamist leidnud, et R V ütlused tema vaimse seisundit tõttu ei ole usaldusväärsed. R V ütlusi ja nende usaldusväärsust konkreetsete süüditusepisoodide kohta uurib kohus edaspidi. I episood Süüdistus. K.T süüdistatakse selles, et tema viibides 15.juulil 2017 kella 10.00 paiku * elamus, tungis omavahelise suhete pinnal tekkinud tüli käigus kallale R V’le, kellel haaras riietest, tõukas esikust elutuppa ning seejärel paiskas R V üle oma õla põrandale selili maha, surus küünarvarre kannatanu kaelale ja lõi ühel korral lahtise käega viimast näkku. Peale seda, kui kannatanu sai püsti tõusta ja hakkas toast lahkuma, tõukas K.T R V samas esimesel korrusel asuvasse vannituppa, kus haaras kannatanul juustest, lõi teda kahel korral lahtise käega vastu nägu ning seejärel haaras R V’l näo kaitseks ettepandud 3 1-18-5124 käest kinni ja väänas tema sõrmi, ähvardades sõrmeluu murda. Oma tahtliku tegevusega põhjustas K.T R V’le füüsilist valu ja lühiajalised tervisekahjustused – vasaku kulmu alla hematoomi, parema käe 2 sõrme hematoomi ja turse ning vasakule poole roiete piirkonda marrastused. Sellise tegevusega pani K.T toime teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on kuriteona kvalifitseeritav KarS § 121 lg 1 järgi. Kohtus uuritud tõendid ja kohtu seisukoht. Kohtus üle kuulatud isikud on kõik avaldanud, et R ja R V olid 15.07.2017 kella 10.00 paiku Lääne maakonnas Ridala vallas * * elamus, kuhu tulid autoga K.T , A V (kannatanu * ja süüdistatava *) ja süüdistava * A L. Autos viibis süüdistava *, kes sündmusi pealt ei näinud. Autoga toodi * tänavale R ja A V *. Autoga saabunud isikud (v.a *) ja R V sõitsid edasi Hiiumaale. Kannatanu tunnistas sõnavahetust K.T-ga ja seda, et ütles K.T-le korduvalt (kasutades ka ebatsensuurseid sõnu), et ta välja läheks, kuid korraldustele lahkuda K.T ei allunud ja tuli talle kallale, pannes pea vastu tema laupa, juhtis tuppa ja heitis ta põrandale pikali. Kui püsti tõusis, haaras Ahto tal käsivarrest ja lükkas vannituppa, kus samuti kasutas vägivalda. Süüdistatav K.T tunnistas konflikti kannatanuga, sündmuste käiku ei eita, kuid avaldas, et tema eesmärgiks oli R V maha rahustada, sest R räuskas ja karjus, oli agressiivne, ründas teda ja oli ohtlik teistele inimestele. Ei olnud soovi R’le viga teha ega valu põhjustada. Kaitsja leidis, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed, küll aga riimuvad süüdistatava ütlused tunnistajate R V ja A L, s.o konflikti vahetult pealt näinud isikute ütlustega. Samuti leidsid nii K.T kui kaitsja, et K.T tegutses hädakaitse seisundis ega ületanud hädakitse piire. Tunnistajate R V ja A V ütluste kohaselt ei olnud kannatanu käitumine 15.07.2017 hommikul agressiivne. A.V kirjeldas, et R kuulas valjult muusikat, liikus hoogsa sammuga, suhtlesid omavahel, R rääkis oma tavapärase kõnemaneeriga. R V kirjeldas, et R rääkis temaga hommikul rahulikult, normaalselt. Kumbki tunnistaja ei ole avaldanud, et neil 15.07 oleks R’ga konflikte olnud. Mõlemad tunnistasid, et tundsid R juures alkoholilõhna. Kannatanu on tunnistanud, et oli eelmisel päeval/ööl alkoholi tarvitanud ja ta ei olnud veel päris kaineks saanud, oli alkoholi mõju all, kuid oli täiesti adekvaatne. Kannatanu ja A L kirjeldasid kokkulangevalt, et kohtusid sel hommikul majas, R V teretas ja kallistas A L. A L avaldas, et see oli tema jaoks üllatus, sest muidu on R kogu aeg eemale hoidnud. A L on avaldanud, et R V oli täitsa korralikult täis, terve ruum haises, nihukene rõve lõhn. R tuli trepist alla, järsku ilmub sinna keskele. Agressiivne, täitsa teine inimene kui enne on näinud. Mis õigusega tema ümbert kinni hakkab, tal oli mingi eesmärk. A L lahkus majast. K.T kirjeldas, et kui tema tuppa läks, töllerdas seal raskes joobes R. Kohus leiab, et Häirekeskusele R V poolt tehtud kõne üsna pea peale kuriteosündmust, näitab, et kannatanu räägib täiesti selgelt ja arusaadavalt seda, mis juhtus ja see langeb kokku ka tema kohtus antud ütlustega. Kõnest ei kuuldu ei rääkimisstiilist ega jutu sisust süüdistatava ja tema ema väidetud kannatanu rasket alkoholijoovet. K.T on kirjeldanud, et läks tuppa, sest R V oli tema emale ebatavalisel viisil tere öelnud (kallistades). Kohtupraktikas on jaatatud, et õigushüve, mille esinemisel esineb hädaseisund, võib olla ka vaimne (näiteks au). Kohus leiab, et olukorras, kus A L enam majas ei olnud, ei leidnud K.T majja sisenedes enam eest hädaolukorda ja seega ei 4 1-18-5124 olnud tal võimalik oma tegevusega ka ohtu kõrvaldada ega vähendada. Nii kannatanu kui süüdistatav kirjeldasid, et rääkisid omavahel A’le sõnumi saatmisest ja kannatanu poolt A.L’le kirve tagastamisest, mitte ebatavalisel viisil A L tervitamisest. Kannatanu kirjeldas, et sel hommikul kohtumine K.T-ga oli juhuslik, tuli köögist, hakkasid rääkima ja ütles, et K.T lahkuks majast, kasutas ka ebaviisakaid väljendeid, sest ei soovinud rohkem K.T-ga suhelda. Selle peale hakkas K.T ärrituma ja tahtis, et nad välja läheks koos, ütles, et ei lähe temaga välja, sest tema meelest tahtis Ahto temaga kaklema hakata. Ahto pani temaga lauba kokku, võttis särgist kinni, tahtis, et käes olnud asjad (kohvitassi ja virsiku) ära paneks ja õue läheks. Keeldus ja Ahto viskas üle õla pikali maha, kukkus kulmuga vastu põrandat (sellest sai valu), Ahto oli tema peal, küünarvars kaela peal. Küünarvars tekitas valu, oli raske hingata. Üritas Ahto alt välja saada, aga ei saanud. Ahto lõi ka vastu paremat põske lahtise käega, sellest valu ei saanud, aga oli ebameeldiv. Sel ajal karjuda, rääkida ei saanud, hingamine oli raskendatud. Ka ema käis seal toas kui põrandal maas oli. Süüdistatav selgitas, et läks majja sest, tema * (A L) rääkis, millise komplimendi osaliseks R poolt sai, R oli provokatiivselt * kallistanud. Muidu ei ütle teregi, hoiab eemale ja nüüd siis sellisel kujul. Majas oli õudsalt kõva muusika ja seal töllerdas raskes joobes R, tuigerdas talle otsa. Läks majja, et A * öelda, et aeg on minema hakata ja aidata tal asju tassida. Rääkisid omavahel R’ga ja kui R V läks WC-sse, siis R muutus agressiivsemaks, ühelegi küsimusele ei vastanud, hakkas sõimama ja käskis minema kaduda. Nägi, et R’l oli midagi käes, ei näinud, mis see on, sest suheldes vaatad inimesele otsa. Oli oht, et ründab, sest kahel korral oli lubanud välja visata. Hakkas suure hooga tema poole tulema, ei jäänud ootama, sest oleks talle lihtsalt otsa tulnud. Teadis, et õues on A 100-aastase *, kes võisid iga hetk trepist üles tulla ja teadis, et A * on kohe tulemas WC-st. Inimene tuleb kahjutuks teha kui hakkab agressiivset rünnakut tegema. Nii kui teda füüsiliselt puudutas, oli see reaalne rünnak, siis tuli enesekaitse, hädakaitse. Teda on neli aastat koolitatud professionaaliks ja need asjad tulevad instinktiivselt, pani ta pikali maha. R röökis ja karjus, ei rahunenud maha, patsutas talle väga valitult põsele, et rahuneks. Pikali panekuks valis kõige parema asendi, külje peale, et ära ei lämbuks. R * tuli WC-st ja * ütles R’le, et ta maha rahuneks. Ütles talle, et lase lahti. Korra RH rahunes, kui lahti lasi, siis hakkas uuesti röökima. R V kirjeldas, et kohtus Ahtoga esikus, ise asutas end vetsu minema. Siis kuulis, et R karjus, et käi minema siit, kuulis mingit müdinat ja kui välja tuli, nägi, et R oli küliti pikali maas, kägaras. Ahto hoidis tal käest kinni. R ei karjunud ega öelnud midagi sel ajal. Ütles Ahtole, et lase lahti ja siis Ahto lasi R lahti. Põrandal maas oli kohvitass ja pooleldi söödud aprikoos. R V sõnul ei karjunud kannatanu siis midagi kui ta maas pikali oli. Vahetult K.T poolt R V üle õla heitmise juures olid vaid nemad kahekesi ja K.T selgitas, et tajus, et R V teda kohe ründab. Edasiselt kirjeldab K.T, et R V maas kinni hoidmise ja põsele patsutamise põhjuseks oli see, et R oli jätkuvalt agressiivne, jätkuvalt karjus ja räuskas. R V ütles, et tal oli raske hingata, ei karjunud. R V kinnitab, et R V pikali olles ei röökinud midagi ning ei karjunud. Seega vastupidiselt kaitsja väitele ei riimu süüdistatava ütlused tunnistaja R V ütlustega. Tunnistaja ütlustega riimuvad kannatanu ütlused. Oma edasist tegevust põhjendab K.T sellega, et R V hakkas kohe püsti saades edasi karjuma ja räuskama. R V ega R V seda ei kinnita. Edasist sündmuste käiku kirjeldab kannatanu nii - kui püsti tõusis, haaras Ahto vasakust käest, küünarvarrest ülevalt poolt ja tahtis ta välja viia. Puikles vastu, liikusid edasi ja Ahto lükkas ta vannitoa uksest sisse, tahtis, et istuks toolile. Istus toolile, A tuli vannituppa, 5 1-18-5124 Ahto juhatas ta välja. Tõusis püsti ja tahtis ära minna, kuid Ahto lükkas ta tagasi vannituppa toolile. Ahto haaras tal juustest ja lõi kaks korda lahtise käega näkku. Kui püüdis nägu kaitsta, võttis parema käe nimetissõrmest kinni, väänas ja lubas luu murda. Väänamisest sai valu. A käis vannitoas selle sündmuse ajal ja nägi kui Ahto teda vastu nägu lõi. * ja A nägid kui vannituppa läksid, ema tuli vannituppa konflikti lõpus ja ütles, et lõpetage ära. Tunnistaja A V ütluste kohaselt ütles kannatanu talle, et K.T kasutas tema suhtes vägivalda, teda pandi vannituppa kinni ja löödi. Süüdistatav kirjeldas, et R oli trepi juures, röökis ja kartis, et A ja vanaema tulevad üles, kulminatsioon tekkis siis kui A L oli nende vahel ja nägi, et R puudutab või lööb tema ema ja astus vahele. Haaras R’l käest kinni, suunas ta vannituppa ja pani tooli peale istuma, pidi ta kätt väänama, sest oli nii agressiivne. Kui inimene ei rahune maha, tuleb ta maha rahustada, isoleerida. Selle rüseluse käigus R hüples, tõmbles, võis tal jah kuidagimoodi juukseid puudutada. Ütles, et rahune maha, et muidu võib-olla murrab tal sõrmeluu ära. Mis puudutab teist korda põse peale plaksutamist, siis kui inimene ründab, siis käsi võis minna palksuga vastu kahhelkivi, see võis tundud lahtise käega löömisena. Vahepeal A L tuli ja ütles, et hakkavad hiljaks jääma. Nii kui R lahti lasi, tõusis püsti ja hakkas ähvardama, pidi ta jälle istuma panema. * tuli vahele, tema läks ära, * jäi moraali lugema. Kuna * ei tulnud välja ja toas käis röökimine, läks sisse tagasi, R röökis, vehkis kätega, R * palus, et aitaks, suunas enda * uksest välja. Peale seda R tegi leppimisettepaneku, suunas käe R poole ja ütles, et mine politseisse ja fikseeri see sündmus ära. R V sõnade kohaselt liiguti edasi vannitoa poole, R oli eespool, R ei rünnanud Ahtot, mingit karjumist ei olnud. Kui nad olid vannitoas siis Ahto ütles valjema häälega mitu korda „istu“. Kui hakkas trepist üles minema, kuulis heledat laksakat. Edasi nägi, et R ja Ahto seisid koridoris, R vannitoa ukse pool ja Ahto tema vastas, jäi sinna vahele. Siis Ahto sirutas käe välja ja ütles palun vabandust. R vabandust vastu ei võtnud. A L kirjeldas, et kui majja tagasi läks, nägi, et Ahto ja R olid vastamisi, R sõimas Ahtot, läksid vastamisi kui R oli Ahtot riivanud. Läks vannituppa kohe järgi, Ahto hoidis R kinni, R alla ei andud, nii kui Ahto hakkas lahti laskma, hakkas R teda ründama. Ahto oli allpool ja R peal pool, Ahto oli vastu seina seljaga. Mingit istumist seal küll ei olnud, mõlemad oli küürakil. Siis lahutas nad lihtsalt ära. Ruth oli sel ajal koridoris tema selja taga. Läks majast välja ja läksid autosse, et Hiiumaale sõita. Kohus leiab, et sündmuste osas, mida R V pealt nägi ja kuulis, on tema ütlused kokkulangevad kannatanu ütlustega. R V ei kuulnud kordagi kannatanu räuskamist ja karjumist kui kannatanu maas pikali oli ja ajal kui kannatanu ja süüdistatav vannitoa poole liikusid. Kohus leiab, et tunnistaja R V ütlusi on alust pidada usaldusväärseteks ka seetõttu, et ta on oma ütlustes olnud vägagi kriitiline oma poja (kannatanu) suhtes, rääkides tema varasemast halvast käitumisest. R V tunnistajana antud ütlused kogumis kinnitavad selgelt, et ta ei andud oma poega õigustavaid ütlusi. Tunnistaja A L ütlused ei lange kokku ei süüdistatava, kannatanu ega ka tunnistaja R V ütlustega. Tunnistaja A L kinnitab, et kannatanu ei istunud vannitoas, mõlemad mehed olid vannitoas küürakil. Samas ei kinnita tunnistaja A L seda, et kannatanu oleks teda ennast kuidagi rünnanud või üritanud rünnata, millest on rääkinud süüdistatav, põhjendades kannatanu teistkordset ründamist, et kaitsta oma *. A L on rääkinud, et madin läks lahti kui R Ahtot riivas. Kohus leiab, et tunnistaja A L ütlused on ebausaldusväärsed ja tuleb tõendite kogumist välja jätta. Kaitsja leidis, et kõik tõendid, mida saab käsitleda süüdistatava poolt esitatud faktoloogia osas teistsugust teavet sisaldavana, pärinevad üksnes kannatanult (kannatanu ütlused 6 1-18-5124 kohtus, kannatanu telefonikõne häirekeskusega, kannatanu ütlustel põhinevad kanded kannatanu patsiendikaardil). R. V on helistanud 15.07.2017 Häirekeskussesse /asitõendi vaatlusprotokoll tl 78-79/ ja kõnesalvestises ta avaldab, et just hetk tagasi tungis * K.T talle kodus kallale. Läks K.T-le lähedale, siis pandi talle peaga näkku, löödi ikka mitu korda lahtise käega, tõmmati pikali ja peast ka antuke. Silm on paistes. Häirekeskuse töötaja soovitab arsti juures vigastused fikseerida ja pöörduda ütluste andmiseks jaoskonda. SA Läänemaa Haigla patsiendikaart /tl 9-10/ näitab, et 15.07.2017 kell 10.34 pöördus haiglasse R. V. Patsiendikaardile on sündmus kirja saanud tõepoolest patsiendi sõnul – tülitses *, kes lõi teda peaga näkku, seejärel lükkas pikali, lõi mitu korda lahtise käega näkku ja väänas sõrme. Kohus leiab, et R V ütlused kohtus ja need kirjalikud tõendid kinnitavad, et R.V on sündmustest järjepidevalt rääkinud ühtmoodi. Kannatanu on kohtus kirjeldanud K.T ründe tagajärjel saadud vigastusi ja need on kokkulangevad patsiendikaardil kirjeldatuga – Objektiivne leid: vasaku kulmu all hematoom, parema käe 2.sõrme MKP liigese kohal kerge hematoom ja turse, palpatsioonil valulik, vasakul pool aksillaarjoonel roiete piirkonnas marrastused. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et patsiendikaardile ei ole kannatanu vigastused kantud mitte R V ütluste alusel vaid need on sinna kirja pandud meditsiinitöötaja ütluste alusel vastavalt objektiivsele leiule. K.T selgitas, et vannitoas ütles kannatanule, et kui ei rahune, võib tal sõrmeluu ära murda, sõrmede väänamist eitab. Kannatanu on kirjeldanud, et kui püüdis oma nägu löökide eest kaitsta, siis K.T väänas ta sõrme ja luba sõrmeluu ära murda. Kohus märgib, et R V läbivaatusel on tuvastatud vigastus parema käe sõrmel ja reaalne vigastus ei saa tekkida vaid ähvardusest sõrmeluu ära murda. Kohus leiab, et R V poolne K.T tegevuse kirjeldus ja tuvastatud sõrme vigastus on vastavuses. Lähtudes eeltoodud kohtus uuritud tõendite analüüsist leiab kohus, et kannatanu R V ütlused riimuvad tunnistaja R V ütlustega ja kohtule esitatud kirjalike tõenditega Kohtus on kannatanut küsitletud ka tema alkoholitarvitamise kohta, suhete kohta pereliikmetega, suhete kohta K.T-ga. Nende asjaolude kohta on küsitletud kohtus ka süüdistatavat ja tunnistajaid. Kohus leiab, et R V on rääkinud oma suhetest pereliikmetega, K.T-ga ja muudest asjaoludest teiste isikutega kokkulangevalt, kuigi need asjaolud, millede kohta ta rääkis, ei näita teda kõige paremast küljest, s.t et ta on andnud ennast kahjustavaid ütlusi. Kõiki eelkirjeldatud asjaolusid arvestades leiab kohus, et R V ütlused on usaldusväärsed. Kohus leiab, et süüdistatava K.T ütlused osas, millega ta selgitab kannatanu ründamise põhjuseid, ei ole usaldusväärsed. Need ei riimu osas, milles R V sündmust pealt nägi, tunnistaja ütlustega ega ole ka eluliselt usutavad. Kannatanu ja süüdistatav kohtusid maja koridoris, kannatanul oli ühes käes kohvitass ja teises virsik. Nii kannatanu kui süüdistatava sõnade kohaselt vestlesid and algul kirve tagasitoomisest ja R V enam suhelda ei soovinud, käskis ta K.T majast välja minna. Seega suhtlus kestis mõnda aega ja K.T väide, et ta ei teadnud, mis kannatanul käes on ja seetõttu pidas kannatanu lähenemist ohtlikuks, ei ole eluliselt usutav. Ütlustest ilmneb ka, et kui konflikt sai alguse koridoris, siis kannatanu üle õla heitmine toimus elutoas. Jääb täiesti arusaamatuks, miks pidi süüdistatav olukorras, kus tal oli kontroll kannatanu käitumise üle (suutis ta elutuppa suunata), veel kannatanu pikali heitma. K.T väide, et kannatanu oli kogu konflikti vältel agressiivne, karjus, röökis, ei ole kohtus tõendamist leidnud. Kohus leiab, et pigem näitab sündmuste käik, et K.T ei suutnud oma käitumist kontrollida kui kannatanu teda ebatsensuurete sõnadega majast lahkuma sundis. Seda näitab ka asjaolu, et ta jätkas R V suhtes vägivalla kasutamist ka vannitoas. 7 1-18-5124 K.T toonitas korduvalt kohtus, et ta on saanud eriväljaõppe rünnakute tõrjumiseks ja ründe tõrjumine käib instinktiivselt. Kohus leiab, et väga ohtlik on olukord, kus inimene, kelle on eriväljaõpe teiste inimeste ründamiseks (küll eesmärgiga rünnet tõrjuda), ei suuda konfliktsituatsioonis oma käitumist valitseda ja kasutab oma oskusi teise inimese ründamiseks. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et K.T selgitused selle kohta, milline oli R.V käitumine, mille tõttu ta pidi R V ründama, ei ole usaldusväärsed ja tuleb tõendite kogumist välja jätta. Samuti ei ole teiste tõenditega kokkulangevad ega eluliselt usutavad K.T ütlused hädakaitses tegutsemise kohta. Kõigepealt märgib kohus, et 15.07.2017 * majas ei saanud hädakaitse seisund kuidagi tekkida R V aastatetagustest suhetest pereliimetega. KarS § 28 lg 1 seab hädakaitse esimeseks eelduseks vahetu või vahetult eesseisva õigusvastase ründe enda või teise isiku õigushüvedele. Minevikus olnud suhted, konfliktid seda eeldust ei täida. Pealegi avaldas R V et viimasel ajal enne konflikti oli R suutnud oma käitumist kontrollida, sel hommikul tülisid pereliikmete vahel ei olnud. K.T põhjendas agressiivse, räuskava R V (milline fakt ei ole kohtus tõendamist leidnud) füüsilist rahustamist küll 100-aastase õues oleva * (kes äkki võib tuppa tulla), oma * A.L ja ka R V turvalisuse tagamiseks. Kohtus on kannatanu, tema * ja * ütlustega tõendamist leidnud, et R V ei ole kunagi kasutanud oma ema või õe suhtes füüsilist vägivalda. Jääb täiesti arusaamatuks, mis põhjusel K.T oleks üldse võinud arvata, et R V võib teisi isikuid füüsiliselt rünnata. Konflikt oli olnud eelnevalt ja oli ka sel päeval K.T ja R V vahel. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et eelnevate süüdistatava ja kannatanu konfliktide puhul oleks asi läinud teravast sõnavahetusest kaugemale. K.T on kirjeldanud, et kogu sündmuse käigus ta arvas, et R ründab teisi. Samas peale konflikti lõppemist vannitoas ta läks majast välja ja jättis A L (kelle kaitseks vahetult enne oma sõnul kannatanu suhtes jõudu kasutas) majja. Samuti jäeti R’ga koju 100-aastane *. R V kirjeldas, et R rääkis pärast vanaemaga pikalt neist sündmustest, puistas südant. R V poolt kirjeldatust ilmneb, et tema end ohustatuna ei tundnud, tema konflikti käigus käis tülitsejate juures ja korduvalt käskis konflikt lõpetada. Lähtudes eelkirjeldatust leiab kohus, et K.T ütlused hädakaitseseisundis olemise kohta ei ole usaldusväärsed ja tuleb tõendite kogumist välja jätta. Kohus leiab, et kannatanu ja tunnistaja R V ütlustega, patsiendikaardiga, kannatanu telefonikõnega Häirekeskusesse on tõendamist leidnud K.T poolt süüdistuses kirjeldatud kannatanu kehaline väärkohtlemine. R V on kirjeldanud talle süüdistatava poolt vägivalla käigus tekitatud valu ja kehavigastusi. Vigastused on fikseeritud patsiendikaardil. Kohus leiab, et kannatanu poolt kirjeldatud ja haiglas fikseeritud vigastused vastavad vägivallale, mida kannatanu ütluste kohaselt süüdistatav tema suhtes kasutas. Kohus nõustub prokuröri seisukohaga, et kannatanu ei ole süüdistatava poolt kasutatud vägivalla ulatuse ja sellest valu saamise osas kuidagi üritanud oma kannatusi suurendada. Kanntanu on ka usutavalt selgitanud, milline tegevus talle valu tekitas (käega näkku löömine pigem ebamugav, valu sai juustest tirimisest, sõrme väänamisest ja sellest, kui süüdistatav oma kätt tema kaelale surus). Seega on kohtus tõendamist leidnud, et kannatanu sai süüdistatava tegevuse tagajärjel valu ja tal tekkisid süüdistuses märgitud tervisekahjutused. K.T on toime pannud süüdistuses kirjeldatud teo ja tegu täidab KarS § 121 lg 1 sätestatud kuriteo objektiivse külje. 8 1-18-5124 Kohus on seisukohal, et K.T pani teo toime otsese tahtlusega. Kohus leiab, et K.T tahtis kannatanu n-ö paika panna, suhted olid juba eelnevalt pikalt halvad ja kui kannatanu käskis tal majast lahkuda, kasutas K.T korduvalt kannatanu suhtes vägivalda, mis oma iseloomult oli selline, et süüdistatav teadis, et võib tekitada kanntanule valu ja tervisekahjustusi. Õigusvastasust välistavad asjaolud. Nii kaitsja kui süüdistatav leidsid, et K.T ei tahtnud kanntanule kahju tekitada ja ta tegutses hädakaitse seisundis, tema eesmärk oli kanntanu maha rahustada. Kohus eespool tõendeid uurides leidis, et kohtus ei ole tõendamist leidnud, et 15.07.2017 * majas vägivalla kasutamisele eelneval ajal ega vägivalla tarvitamise ajal oleks kannatanu toime pannud ega ka plaaninud vahetut õigusvastast rünnet kellegi vastu ega tekitanud ohtu kellegi teise õigushüvedele. Kuna õigusvastane rünne või õigushüvede ohtu seadmine kannatanu poolt ei ole tõendamist leidnud, ei tekkinud hädaseisundit ja ei saa rääkida K.T poolsest ründe/ohu tõrjumisest. Süüküsimus. Kohus leiab, et kriminaalasjas ei ole kogutud ja kohtule esitatud tõendeid, mis välistaks K.T süü temale süüks arvatud kuriteo toimepanemises. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et kohtus uuritud tõenditega on tõendamist leidnud süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemine K.T poolt, mis täidab KarS § 121 lg 1 sätestatud teokoosseisu, on õigusvastane ja K.T on selle toimepanemises süüdi. II episood Süüdistus. Samuti süüdistatakse K.T selles, et tema, saatis
23. juunil 2017 oma mobiiltelefonilt R V mobiiltelefonile kolm sõnumit, milles ähvardas teda tervisekahjustuse tekitamisega, kirjutades sõnumitesse: „kui ma pean sind jahtima hakkama, siis ma teen sulle pasakotile niimoodi haiget, et kiunud nagu väikene põrsas ja see ei ole esimene kord“, samuti „mis sa arvad, mis juhtub konnaga mätta otsas, kui kurg tuleb, kes enam ei naerata“, samuti „tulen homme 11.00 ajal ja kui ma sind seal ei näe, siis süüdista ainult iseennast… homme tulen ma veel sõbrana.“ Nimetatud ähvarduste täideviimist oli alust karta, arvestades nende sisu ja süüdistatava ja kannatanu halbu suhteid. Sellise tegevusega pani K.T toime tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, s.o KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtus uuritud tõendid ja kohtu seisukoht. Kohtus uuriti ekraanipilte kannatanu telefonis olevates sõnumitest /tl 13-17/, millised kannatanu edastas politseile. R V kinnitas, et need saatis K.T, mida kinnitas ka K.T ise. Sõnumid on vastu võetud 06.06.2017 kell 08.44, 14.57 ja 15.
24. Sõnumid sisaldavad süüdistuses nimetatud väljendeid. Kaitsja leidis, et sõnumite sisust ei nähtu objektiivselt ähvardamist tervisekahjustusega tekitamisega nagu see süüdistuses süüks on arvatud. Süüdistatav on avaldanud, et saatis kannatanule need sõnumid, et „ole aumees ja too auto ära“. Kohus leiab, et süüdistatava poolt kannatanule saadetud sõnumid ei väljenda süüdistatava poolt kohtuistungil esitatud eesmärki vaid süüdistatav on konkreetselt sõnumis väljendanud, et teeb kannatanule haiget. Kohus leiab, et süüdistatava ähvarduse, s.t kahju tekitamise kavatsuse intensiivsus väljendub selles, et ta lubab teha kannatanule haiget nii 9 1-18-5124 „et kiunud nagu väike põrsas“. Süüdistatava poolt nimetatud reaktsiooni põhjuseks saab olla väga tugeva valu põhjustamine, mille tagajärjeks suure tõenäosusega võib olla ka tervisekahjustus. Kohus leiab, et ka järgmisest sõnumist on selgelt välja loetav ähvardus kannatanut kehaliselt väärkohelda - tema on mättal oleva (kaitsetu) konna (kannatanu) juurde tulev kurg, kes enam ei naerata. Keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale on see sõnum üheselt ähvardav. Kohus leiab, et kuigi kolmas sõnum otsesel ei viita, mis juhtub, kui süüdistatav ja kannatanu ei kohtu, on see jätkuks kahele eelmisele samal päeval saadetud sõnumile ja kõigi sõnumite koostoimes on selgelt tegemist kahju tekitamise kavatsusest teada andmisega, s.o ähvardamisega tervisekahjustuste tekitamisega. Kaitsja leidis, et sõnumid ei olnud saadetud sooviga kannatanut ähvardada vaid olid tingitud sellest, et süüdistatavale tundus, et kannatanu hoidub tema auto tagastamisest kõrvale. Tunnistaja A.V kinnitas samuti, et Ahto saatis R’le sõnumid, kui ta arvas, et R hoiab meelega kõrvale või kaob ära. Kohus leiab, et süüdistav saatiski oma eesmärgi saavutamiseks (auto tagasisaamiseks) kannatanule ähvardavaid sõnumeid, et kannatanut hirmutada, talle teada anda, mis juhtub, kui kannatanu tema nõudmisi ei täida. Kaitsja on ise ka leidnud, et süüdistatava sõnumite saatmise ajendiks olnud kartused olid ekslikud ja ta vabandas kannatanu ees. Kohus leiab, et süüdistatav olukorras, kus kannatanu temaga koheselt kontakti ei võtnud, saatis talle sõnumid, et läbi ähvarduste oma nõudmiste täitmine tagada. On ilmselge, et selliste sõnumitega tahtis K.T tekitada kannatanus hirmutunnet. Kannatanu ja süüdistatav rääkisid kokkulangevalt, et 06.06 kohtusid, kannatanu andis K.T-le auto üle. R V kinnitas, et leppisid K.T-ga kokku, et ei suhtle enam omavahel. Kannatanu kinnitas, et kuigi 06.06 sõnumeid avada ei saanud, küsis ta 06.06 K.T käest nende kohta, aga K.T ei vastanud selle kohta midagi. Süüdistatav kinnitas leppimist kannatanuga 06.06, kuid ei vastanud otsesõnu kaitsja küsimusele, kas 06.06 ütles kannatanule, et ära loe neid sõnumeid. Küll aga kinnitas süüdistatav, et 07.06 kannatanu helistas talle seoses nende sõnumitega „ küsis, et sihukesed asjad, siis ma ütlesin talle, et ära loe, et need on kirjutatud natukene teises vormis, et saaks auto kätte ja palusin, et ära loe ja vabandasin“. Kannatanu ütluste kohaselt sai ta sõnumeid lugeda 07.06 ja need mõjusid talle halvasti. Siis helistas süüdistatavale, küsis nende sõnumite kohta, tahtis teada, miks Ahto autos nendest sõnumitest ei rääkinud. Ahto ütles, et ta ei pidanudki neid sõnumeid kätte saama, et kustuta ära ja ära kellelegi näita, et said eelmisel päeval asjad selgeks räägitud. Siis ei tekkinud hirmutunnet, sest mõtles, et peale kuuendat ongi kõik, olid ju asjad selgeks rääkinud. Kohus leiab, et tõendatud on, et süüdistatav saatis kannatanule sõnumid, mis sisaldasid ähvardust tekitada kannatanule tervisekahjustusi. Kannatanu sai sõnumeid lugeda, s.t ähvardus sai kannatanule teatavaks 07.
25. Kohus leiab, et kuigi K.T ja R V olid 06.06 leppinud, ei rääkinud K.T leppimise käigus R V’le saadetud sõnumitest. Kohus leiab, et sellise järelduse saab lisaks kannatanu ütlustele teha ka K.T enda reageeringust kui kannatanu talle 07.06 seoses sõnumitega helistas. Kannatanu luges sõnumeid peale K.T-ga leppimist, helistas K.T-le, et selgitust küsida ja kui sai kinnituse, et 06.06 leppimine on jõus, siis ei tekitanud sõnumid hirmutunnet, sest arvas, et peale 06.06 leppimist ongi kõik. Kohtupraktika kohaselt (RKKK lahend 3-1-57-11 p 10.1, 10.2) saab ähvardamise katsest rääkida juhul kui ähvardus vastab veenvuse nõuetele, kuid sellegipoolest kannatanu ei hakka seda kartma. Kohus leiab, et 07.06 K.T poolse vabandamisega ja avaldusega, et kannatanu ei oleks neid sõnumeid pidanud lugema, ei ole tegemist K.T poolse loobumisega lõpetatud süüteokatsest KarS § 42 lg 1 mõttes. K.T ei ole tõsimeelselt püüdnud ära hoidnud, 10 1-18-5124 et kannatanu ei oleks üldse saanud teada sõnumite sisust, kuigi selline võimalus tal R V’ga 06.06 kohtudes oli, sest sel ajal ei saanud kannatanu neid sõnumeid veel lugeda. Kohus leiab, et kohtuliku uurimise käigus on tõendamist leidnud, et K.T saatis R V’le 06.06 süüdistuses nimetatud sõnumid, need sõnumid sisaldasid ähvardust tekitada R V’le tervisekahjustusi, kuid tulenevalt 06.06 toimunud kannatanu ja süüdistatava leppimisest ning 07.06 süüdistatava kinnitusest, et leppimine on jõus, ei kartnud kannatanu süüdistatava poolt saadetud sõnumites sisalduva ähvarduse täideviimist. Seega pani K.T toime KarS § 120 lg 1 sätestatud kuriteo, ähvardamise, katse. Kohus leiab, et kohus saab K.T olukorda raskendamata K.T teo ümber kvalifitseerida KarS § 120 lg 1 - § 25 lg 1 järgi. Kohus on seisukohal, et K.T pani ähvardamise katse toime otsese tahtlusega. K.T teadis, et tema poolt saadetud sõnumid on ähvardavad, tekitavad kannatanus hirmutunnet ja läbi kannatanu hirmutamise tahtis ta sundida kannatut tema nõudmisi viivitamatult täitma. Õigusvastasust välistavad asjaolud. Kohus leiab, et õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Süüküsimus. Kohus leiab, et kriminaalasjas ei ole kogutud ja kohtule esitatud tõendeid, mis välistaks K.T süü temale süüks arvatud kuritegude toimepanemises. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et kohtus uuritud tõenditega on tõendamist leidnud süüdistuses kirjeldatud sõnumite saatmine K.T poolt R V’le, mis sisaldasid ähvardusi tervisekahjustuste tekitamiseks, sõnumid vastasid veenvuse nõuetele. Kuna kannatanus sõnumite saatmise ja nende kättesaamise vahelisel ajal toimunud K.T ja R V leppimise tõttu ei tekkinud hirmu, et K.T võib need ähvardused täide viia, on tegemist ähvardamise katsega, K.T tegu täidab KarS § 120 lg 1 § 25 lg 2 sätestatud teokoosseisu, on õigusvastane ja K.T on selle toimepanemises süüdi. III episood Süüdistus. Samuti süüdistatakse K.T selles, et tema ähvardas
26. septembril 2017 R V toas aadressil * R V tervisekahjustuse tekitamisega, öeldes talle, et peksab ta oma toas vereloiku, samuti et peksab metsas voodihaigeks, samuti võttis kannatanu kõrvarõngast kinni ja lubas järgmisel kohtumisel selle kõrvast ära tõmmata. Nimetatud ähvarduste täideviimist oli alust karta, arvestades nende sisu ja süüdistatava ja kannatanu halbu suhteid, samuti seda, et varem oli süüdistatav kasutanud kannatanu suhtes füüsilist vägivalda. Sellise tegevusega pani K.T toime tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, s.o KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtus uuritud tõendid ja kohtu seisukoht. 01.09.2017 kannatanu elutoas toimunud sündmuse osas süüdistatav K.T kohtus antud ütlustes ei eita süüdistuses märgitud väljendite kasutamist, kuid avaldab, et kasutas neid väljendeid hoopis teises kontekstis, ei ähvardanud. Kannatanu R. V kinnitas kohtus, et just süüdistuses märgitud väljendeid K.T kasutas. R V kirjeldas, et ega mingit muud sisulist jutuajamist ei olnudki, Ahto tuligi teda ähvardama. Süüdistatava sõnul ütles ta kannatanule, nähes tema toas poksikindaid, et kui kannatanu soovib kunagi duelli pidada, siis võivad seda viisakalt teha poksisaalis, mitte nii, et keegi uputab kellegi vereloiku ja viib metsa alla ja peksab vaeseomaks. Seoses kannatanu poolt oma venna terroriseerimisega ütles süüdistatav kannatanule, et aastatepikkune terror on 11 1-18-5124 palju hullem kui kõrvarõnga kõrvast ära tõmbamisega kaasnev hetkevalu. Süüdistatav avaldas, et rääkisid kannatanuga väga ilusasti. Tunnistaja A.V avaldas, et R V ja K.T vestlesid R toas. Peale mida vend ütles talle, et Ahto ähvardas tal kõrvarõnga kõrvast ära tõmmata ja Ahto rääkis, et nii see ei olnud vaid ütles seda, et see mida teine vend tunneb, on hullem kui keegi tal kõrvarõnga kõrvast ära tõmbab. Seega on selles kuriteoepisoodis tõendiks kannatanu ja süüdistatava ütlused. Kohus leiab, et süüdistatava põhjendused, miks ta kanntanuga „ilusasti rääkides“ sellised väljendeid kasutas, ei sobitu mõlema poolt kirjeldatud elulisse situatsiooni. Kannatanu magas, süüdistatav läks tema tuppa ja oma väitel hakkas kannatanuga rääkima, et vanaema sünnipäeval vendade vahel mingit kraaklemist ei tuleks. Samuti lisas, et teadis, et R oli politseis ära käinud, tahtis inimesele silmast silma otsa vaadata. Süüdistatav ei ole avaldanud, et kannatanu oleks talle mingeid vastuväiteid esitanud, vaielnud. Pigem oli see kannatanu ja süüdistatava kokkulangevate ütluste kohaselt süüdistatava monoloog. Sellises situatsioonis jääb täiesti arusaamatuks, miks süüdistatav kannatanule pakkus suhete klaarimist „ilusti džentelmenlikult poksiringis“, sest süüdistatav oma sõnade kohaselt läks klaarima süüdistatava ja tema venna vahelisi suhteid. Kohus leiab, et süüdistatava poolt kirjeldatu ei ole tema pool väljendatud nn ilusasti rääkimine. Kohus leiab, et kuna K.T on kõik teod toime pannud ühe kannatanu suhtes, siis saab tema ütluste usaldusväärsust käesolevas episoodis hinnata kogumis eelnevate sündmuste kohta antud ütluste kontekstis. Kohus leiab, et ka selles episoodis ilmneb juba eelpool tuvastatud süüdistatava käitumismuster – ta tunnistab sündmuse toimimist, kuid annab sündmusele tõlgenduse, mis vabastaks ta vastutusest toimepandud tegude eest. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et süüdistatava ütlused süüdistuses kirjeldatud väljendite kasutamise eesmärgi ja konteksti osas ei ole usaldusväärsed ja tuleb tõendite kogumist välja jätta. Kohus leiab, et K.T kasutas R V’ga suheldes väljendeid, milles selgelt väljendus kavatsus tekitada R V’le tervisekahjustusi. R V avaldas, et K.T ähvarduste tulemusel tekkis tal hirmu tunne, sest Ahto oli ennem teda rünnanud ja on talle öelnud, et ei jätagi teda rahule. Kohtus on tõendamist leidnud, et kannatanu ja süüdistatava suhted olid juba pikemat aega halvad, K.T oli eelnevalt kannatanut nii ähvardanud kui tema suhtes füüsilist vägivalda kasutanud. Kohus leiab, et ilma kahtluseta ka igale objektiivsele kõrvaltvaatajale tekitavad K.T poolt kasutatud sisult jõhkrad väljendid hirmutunnet. Kohus leiab, et K.T ja R V halvad suhted, K.T sõnakasutus, K.T varasem käitumine R V suhtes, andsid R V’le aluse karta ka ähvarduse täideviimist. Kohus on seisukohal, et K.T pani teo toime otsese tahtlusega. Kohus leiab, et kui K.T kasutas kannatanuga suheldes jõhkraid väljendeid, siis selliselt rääkides tahtiski ta kannatanus tekitada hirmu ja anda kannatanule taas kord mõista, et tema valitseb olukorda. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Süüküsimus. Kohus leiab, et kriminaalasjas ei ole kogutud ja kohtule esitatud tõendeid, mis välistaks K.T süü temale süüks arvatud kuriteo toimepanemises. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et kohtus uuritud tõenditega on tõendamist leidnud süüdistuses kirjeldatud kuriteo toimepanemine K.T poolt, mis täidab KarS § 120 lg 1 sätestatud teokoosseisu, on õigusvastane ja K.T on selle toimepanemises süüdi. KARISTUS Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat ka karistada. 12 1-18-5124 Nii KarS § 120 lg 1 kui ka KarS § 121 lg 1 näevad karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sätestatud alustest. Karistamise alus on isiku süü, mis on tuvastatud. Kohus leiab, et K.T süü kuritegude toimepanemisel on keskmine. K.T on kannatanut ähvardanud tervisekahjustuse tekitamisega kahel korral ja ühel korral kehaliselt väärkohelnud, kasutades kannatanu suhtes vägivalda, mis tekitas kannatanule valu ja tervisekahjustusi. Kehaline väärtkohtlemine ei olnud üksikakt, samas tervisekahjustused olid kerged. Karistust kergendavaid ja karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Karistuse mõistmisel peab kohus arvestama võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistusregistri teatise /tl 21/ järgi on K.T karistamata isik. Kohus leiab, et karistuse mõistmisel omab olulist kaalu eripreventiivne karistuse eesmärk – K.T poolt toime pandud kuriteod näitavad, et ta ei suuda pingeolukordades oma käitumist kontrollida. Kohtus on tõendamist leidnud, et kannatanu ja süüdistatava suhted olid olnud pikemat aega halvad, nad 06.06.2017 kohtumisel rääkisid omavahelistest suhetest ja otsustasid edaspidi mitte suhelda, mille eesmärgiks ilmselgelt oli konflikte vältida. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kõikide konfliktide puhul on K.T kanntanuga kontakti otsinud, läinud suhteid klaarima ja ei ole selle käigus suutnud jääda õiguspärase käitumise raamidesse. Karistus peab K.T mõjutama aru saama, et füüsiline ja vaimne vägivald on lubamatu. Kohus leiab, et üldpreventiivne karistuse eesmärk on selles, et tuleb anda selge signaal, et omavaheliste halbade suhete klaarimisel tuleb käituda rangelt õiguspäraselt. Eelkirjeldatust lähtudes leiab kohus, et K.T ei ole võimalik karistada kergema karistusliigiga, s.o rahalise karistusega eelkõige karistuse eripreventiivsest eesmärgist lähtuvalt. K.T on kannatanu vastu toime pannud kolm eraldiseisvat rünnet, teod on toime pandud otsese tahtlusega. Lähtuvalt süü suurusest tuleb K.T karistada mõlema kuriteo eest vangistusega sanktsiooni keskmises määras. Kuna K.T süü on keskmine, füüsilise vägivalla tagajärjel tekkinud tervisekahjustused olid kerged, K.T on karistamata isik, on K.T võimalik vabastada vangistuse kandmisest tingimuslikult KarS § 74 lg 1, 3 alusel katseajaga, määrates K.T katseajaks kriminaalhooldusametniku järelevalve alla ja pannes talle kohustuse järgida KarS § 75 lg 1 p 1-6, tulenevaid kontrollnõudeid. Kohus leiab, et K.T-le tuleb katseajaks panna KarS § 75 lg 2 p 8 sätestatud kohustus – läbida sotsiaalprogramm. Sotsialaprogrammi valikul peab arvestama, et see toetaks K.T võimet keerulistes situatsioonides oma emotsioone kontrollida ja käituda kaaskodanikega ilma vägivalda rakendamata. K.T suhtes TÕKENDIT kohaldatud ei ole. TSIVIILHAGI esitatud ei ole. ASITÕEND – kriminaalasja juures on DVD-R plaat 15.07.2017 kõnesalvestisega Häirekeskussesse, salvestist on asitõendina vaadeldud /asitõendi vaatlusprotokoll tl 78-79/. Plaat tuleb KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde. MENETLUSKULUD KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskulud käesolevas kriminaalasjas on alljärgnevad: Sundraha. Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p-le 9 on menetluskuluks süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha. Vastavalt § 179 lg 1 p 2 tuleb K.T-lt kohtuotsusega välja mõista riigituludesse teise astme kuriteos süüdimõistmisega seoses sundraha 1,5 palga alammäära suuruses summas s.o 810 eurot (1,5 * 540). 13 1-18-5124 Ekspertiisikulu on menetluskulu KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel ja käesolevas asjas on kannatanu ambulatoorse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi (akt nr 547, müügiarve nr. MAR1813956) kulu 1 140 eurot /tl 104/. Kohsu määras ekspertiisi tõendamisvajadusest lähtuvalt, ekspertiisiaktis antud eksperdiarvamus aitas tõendina kaasa kriminaalasja lahendamisele, kuulvad ekspertiisikulud hüvitamisele süüdistatava poolt (Riigikohtulahend 3-1-1-121-13 p 6). KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Jaanus Tehver esitas kohtule taotluse menetluskulu hüvitamiseks ja arved /tl 65-72/. Taotlusest ja arvetelt nähtub, et K.T kaitsmisega seotud kaitsjatasu on kokku 5 184 eurot, millise kulu kaitsja palub riigil K.T-le tema õigeksmõistmisega seoses hüvitada. Arved on advokaadibüroole tasutud /tl 73-74/. Kuna kohus mõistis K.T kõikides talle süüks arvatud kuritegude toimepanemises süüdi, ei kuulu K.T-le valitud kaistjale makstud tasu hüvitamisele ja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kokku K.T-lt riigi kasuks välja mõistetavad menetluskulud 1 950 eurot. Kuna kohtule esitatud andmete alusel süüdistatav ei tööta ning Maksu- ja Tolliametil puudusid andmed tema 2016.a sissetulekute kohta /tl 30/, leiab kohus, et K.T-le tuleb anda KrMS § 180 lg 3 alusel võimalus tasuda menetluskulud riigile ühe aasta jooksul igakuiste osamaksetena. (allkirjastatud digitaalselt) Piia Jaaksoo kohtunik 14