← Eesti

1-17-9848/33

Obsah (11)§ 126§ 180§ 175§ 313§ 319§ 289§ 38§ 310§ 306§ 179§ 423

1-17-9848 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29.01.2018 Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Kriminaalasja number 1-17-9848 (kohtueelses menetluses 17231700908)

§ 126

lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde; - Kivi, XX T-särk ja fliis, puuteproovid, XX ja M.N-i küüntealused, mis asuvad Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri asitõendite hoidlas,

§ 126

lg 3 p 4 alusel hävitada kohtuotsuse jõustumisel; - M.N-i pusa, vest, T-särk, põlvpüksid ja jalatsid, mis asuvad Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri asitõendite hoidlas,

§ 126lg 3 p 2 alusel tagastada M.N-ile kohtuotsuse jõustumisel.

7. M.N-ilt välja mõista

§ 180

lg 1 alusel menetluskuluna -

§ 175

lg 1 p 3 alusel ekspertiisikulu 1205.05 eurot; -

§ 175

lg 1 p 4 alusel kaitsekulu 1224.00 eurot; -

§ 175lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 1 alusel sundraha 1250.00 eurot.

8.

§ 313

lg 1 p 7 ja

§ 180

lg 3 alusel tuleb menetluskulud summas 3679.05 eurot tasuda 12 (kaksteist) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest vastava kuu viimaseks kuupäevaks selliselt, et esimese 11 kuu jooksul tuleb tasuda iga kuu 306.59 eurot ja viimasel 12. kuul tuleb tasuda 306.56 eurot. Menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank, EE502200221014193355 Swedbank, EE401700017002872300 Luminor Bank või EE873300333499990003 Danske Bank ning makse tegemisel märkida viitenumber 99918700005314 ja selgitus „Menetluskulud kriminaalasjas nr 1-17-9848“. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebekord Kui kohtumenetluse pool soovib esitada apellatsiooni, siis

§ 319

kohaselt tuleb apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Apellatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsus tervikuna kättesaadav 20.02.2018. a. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamist võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi

  1. peatüki kohaselt. Sellisel juhul tuleb esitada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest teade, et soovitakse vaidlustada menetluskulusid. Seejärel koostab kohus motiveeritud kohtuotsuse ainult menetluskulude osas, mis on kättesaadav Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kriminaalkantseleis 20.02.
  2. Määruskaebus menetluskulude osas tuleb 2 esitada Harju Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil motiveeritud otsus menetluskulude osas oli kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.
  3. Süüdistus M.N süüdistatakse selles, et tema 26.05.2017 ajavahemikul kell 22.50 kuni 23.15 aadressil Harjumaa, XXX asuva kortermaja esimese trepikoja ees tapmise eesmärgil tungis kallale XX -le. M.N lõi kannatanut kiviga pea piirkonda, mille tagajärjel kaotas kannatanu XX teadvuse ja kukkus maha. Seejärel M.N jätkas maas lamava kannatanu löömist rusikate ja jalgadega elutähtsa organi s.o pea piirkonda, põhjustades XX-le tömp aju-kolju trauma: parempoolse kõvakelmepealse verevalumi, vasakpoolse kõvakelmealuse verevalumi, peaajupõrutuse kolletega vasakus suurajupoolkeras, verevalumid kõõlustanul mõlemal peapoolel ja lagipea piirkonnas, näokoljuluude hulgi murrud, mõlemapoolselt oimuluu murru, koljupõimiku murru, põrutushaavad ninal ja paremal kõrvalestal, prillhematoomid, verevalumi vasaku silmamuna kõvakestal ning ulatusliku nahaaluste kudede turse pea piirkonnas. Peaajutrauma tüsistusena kujunes peaajuturse ning esines sügav teadvusetus ehk kooma. XX suri M.N-i tekitatud tervisekahjustuste tõttu 06.07.2017 haiglas. XX surma põhjuseks oli tömp aju-kolju trauma (peaajupõrutus, koljuluude murrud, ajukelmetealused verevalumid, põrutushaavad ja nahaalused verevalumid), mille tüsistusena kujunes peaajuturse. M.N pidi kannatanut elutähtsa organi, s.o pea piirkonda kivi, rusikate ja jalgadega lüües seadma eesmärgiks kannatanu tapmise ja teadma, et ta surm saabub, või vähemalt pidama seda võimalikuks, pannes seega teo toime kavatsetult. Seejuures, sellisel brutaalsel viisil korduvalt, kestvalt ja valu tekitavalt kannatanut kiviga, rusikatega ja jalgadega lüües, seejuures ka viisil, mis otseselt ei põhjustanud surma ja ei olnud eluohtlikud, kuid seejuures vigastasid kannatanu nägu, väljendas M.N põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimelu ja inimelu kui väärtuse suhtes, pannes seega toime tapmise julmal viisil. Seega, M.N, tappes teise inimese julmal viisil, pani toime mõrva, s.o KarS § 114 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  4. Poolte seisukohad Prokurör leidis, et M.N-i süü temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud ja taotles M.N-i karistamist 14 aasta pikkuse vangistusega. Kaitsja leidis, et M.N-i tegu on võimalik kvalifitseerida KarS § 113 järgi, kuid olles seotud oma kaitsealuse positsiooniga, leidis, et M.N-i käitumises võivad olla KrS § 115 ettenähtud kuriteokoosseisu tunnused. 3.Kohtu seisukohad Kohus leiab, et M.N-i süü temale inkrimineeritud kuriteos on tõendamist leidnud. 3.1 Vaidlust ei ole selles, et XX tapmise pani toime K. Kopikin süüdistuses näidatud ajal ja kohas. Seda kinnitavad ka kohtuistungil uuritud tõendid. Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et 26.05.2017 kella 23.15 ajal helistab XX häirekeskusesse. Ta teatab, et XX juures peksti mees läbi. Mees on üleni verine ja teadvuseta. Meesterahva nimi on XX (II kd tl 51-57). Sündmuse aja ja koha kohta on andnud omavahel kooskõlas olevaid ütlusi ka tunnistaja XX, süüdistatav M.N ja tunnistaja YY.
  5. mail 3 2017 XX surmale eelnenud sündmuste jada oli järgmine. Tunnistaja CC sõnul saatis ta Kirilli kella 23 ajal kodu lähedale (I kd tl 23p-25). Tunnistaja YY oli koos M.N-iga 26.05.
  6. Nad veetsid koos aega. Jalutasid, puhkasid, jõid õlut. Umbes kella 20 ajal läksid sõbrale külla. Kuna Kirill oli purjus, siis see sõber ei tahtnud, et ta külla tuleks. Tunnistaja YY sõnul M.N ei olnud agressiivne ega sellele kalduv, vaid ta lihtsalt võis purjus peaga midagi korteris ära lõhkuda. Kirill läks seejärel ära. Tunnistaja nägi uuesti Kirilli samal õhtul kella 23 ajal (I kd tl 25-26p). Tõendatud on seega, et sündmus leidis aset 26.05.2017 enne kella 23.15 XXX juures ehk M.N-i elukoha juures. 3.2 Kohus leiab, et M.N on tapmise pannud toime julmal viisil, seega on tema tegu kvalifitseeritud õigesti KarS § 114 lg 1 p 1 järgi. Julmus väljendub põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuse suhtes. M.N tunnistab ennast süüdi XX peksmises rusikate ja jalgadega pea piirkonda, väidab, et temal kavatsetust XX tappa ei olnud. Temal tekkis XX-ga võitlemise käigus „lisahüsteeria“. Oma viimases sõnas ütles M.N, et ta kaitses ennast, oli afektiseisundis ja pingutas oma tegudega üle. Tunnistaja XX seletas, et M.N tuli koju 26.05.2017 õhtul umbes kella 11 ajal. Tunnistaja sõnul hakkasid mehed koridoris kaklema. XX läks M.N-i juurde ja lõi käega Kirillile kõhtu. Kirill lõi vastu ja peale seda ajas tunnistaja mehed välja. Kirill väljus esimesena korterist. Tunnistaja arvab, et X löök oli tugev, kuna Kirill tõmbus kõverasse selle peale. Mehed läksid välja tänavale. Aken oli lahti, kuulis tänavalt mütsusid, karjeid ei olnud. Tunnistaja jooksis välja. XX lamas maas ja oli üleni verine, teadvuseta. Verd oli palju. Kirilli ei näinud. Tunnistaja jooksis tuppa, et helistada kiirabisse (I kd tl 20-21p). Tunnistaja ütlustes ei ole kohtul alust kahelda, esineb teatava vastuolu K.Kopikini ütlustega, mida kohus analüüsib allpool. M.N kirjeldab 26.05.2017 sündmust, kui koju tuli õhtul, järgmiselt. Koju läks hilja õhtul, kella 11 paiku. Astus koridori, umbes 3 sekundi pärast ilmus koridori ootamatult XX. Ta ütles mõnitavas toonis tere. X hakkas teda sõna lausumata kõhtu lööma samal viisil nagu esimesel korral. Kirill enda sõnul vastu ei löönud. Ema oli sel ajal köögis, siis pärast tuli ka sinna. Ema löömist nägi ja hakkas X rahustama, et ta ei peksaks poega, ütles, et armastab oma poega. XX üritas ema ära ajada, kuna mehed omavahel räägivad. XX käitus imelikult, nagu oleks narkolaksu all, imelik miimika, ajas luulusid – käskis ennast „isaks“ kutsuda. Rääkis, et hakkab emaga koos elama ja hakkab M.N iga päev peksma. XX kutsus M.N-i välja, andes mõista, et hakkab kaklema. M.N-i sõnul ema neid välja ei ajanud. M.N ütles kohtuistungil, et ta kartis, aga läks siiski, sest X ei andnud talle võimalust enda tuppa minna, lükkas teda eemale. M.N ütles, et oli tüdinenud jooksmisest, juba kolmas kord oli see, kui XX kippus külge talle, ta oli väsinud ja tahtis magada. Tema läks korterist välja ees, X järgi. Nad ei jõudnud trepikojast väljagi päriselt, kui XX hakkas sissekäigu varikatuse all teda rusikatega näkku peksma. Lõi umbes viis korda, kuid M.N põikas eemale ja XX ei tabanud teda. M.N mõistis, et ta peab sellest olukorrast välja pääsema, et temast saadakse kohapeal jagu. Ta astus paar sammu eemale, võttis rusikast väiksema kivi ning hirmust ja afektiseisundist tingituna viskas XX pihta. Kivi tabas XX nägu, mis pani XX taaruma. Ta ei kukkunud, vaid karjus ja lubas ära tappa, ütles, et M.N-iga on lõpp. See kõik toimus loetud sekundite jooksul. X hakkas uuesti ründama, lööke jagama ja siis hakkas M.N ka võitlema temaga. M.N sai enda sõnul hirmust võitu ja hakkas XX peksma näkku. Kui ta temaga kaklema hakkas, siis XX paar korda 4 riivas ka teda rusikatega. XX kukkus istmikule umbes pärast viit lööki rusikaga näkku. XX tahtis uuesti püsti tõusta ning selle vältimiseks lõi ta talle jalaga näkku. Kokku lõi M.N XX näkku rusika ja jalaga 10-12 korda. M.N ütles, et tal tekkis „lisahüsteeria“. Peksmise ajal ei olnud XX teadvusetu, ta lihtsalt kattis nägu kätega. Kui M.N nägi, et suust tuleb XX-l verd, siis ta lahkus. M.N-i sõnul ei kutsunud ta kiirabi seetõttu, et kuulis trepikojas ema samme ja teadis, et ema kutsub vajadusel. Kohus leiab, et M.N-i ütlused on usaldusväärsed selles osas, et ka korterist väljudes püüdis X teda esimesena lüüa. XX oli teda varemgi rünnanud, mille kohta andsid ütlusi M.N ise, tunnistaja BB ja DD. Ka sel päeval ründas ta teda korteris esimesena, mida kinnitab peale süüdistatava ka tunnistaja XX. Usaldusväärsed on M.N-i ütlused ka selle kohta, et tal õnnestus XX lõpuks istuli lüüa. Ebausaldusväärsed aga selles osas, et XX oli kogu aeg teadvusel, püüdis pidevalt uuesti tõusta ja et selle vältimiseks lõi ta teda jalaga näkku. M.N lõi XX pähe korduvalt ja XX-l tuvastatud vigastused näitavad seda, et ta ei olnud suuteline pärast igat lööki jälle püsti tõusma. Seda kinnitab ka eksperdiarvamus, milles ekspert ei välista seda, et X võis teadvuse kaotada pärast esimest lööki. M.N nimetas, et tal tekkis „lisahüsteeria“ löömise ajal. Kohtu hinnangul vastab see tõele. M.N, olles saanud jagu mehest, kes teda varem oli korduvalt oma löömiste ja peksmisega alandanud, ei piirdunud ta ainult selle mehe pikalilöömisega, vaid jätkas edasi juba vihast ja kättemaksust hulgaliste jalahoopide jagamisega XX pähe. XX ja M.N-i ütlused selle kohta, kas M.N lõi XX vastu, on omavahel vastuolus ja seda vastuolu ei õnnestunud kõrvaldada. Kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks ehk siis selliselt, et M.N-i poolt XX löömine korteris ei ole tõendatud. 05.06.2017 koostatud vaatlusprotokolli kohaselt, kus vaadeldi mh kahtlustatavana kinnipidamisel (II kd tl 145 p 9) seljas olnud tume varrukateta särk „Elegant“ (foto 33-34). Särki vaadeldi täiendavalt pimendatud ruumis, kus särgile pihustatakse peale luminooli lahust. Särgi esiküljel annab peale pihustatud luminooli lahus vere olemasolule iseloomuliku reaktsiooni rinnaku piirkonnas (foto nr 37) (II kd tl 58-124). Jäljeekspertiisi kohta koostatud ekspertiisiaktis nr 17E-TR0011 ekspert leidis, et fototabeli 171492 fotole nr 37 (vt II kd tl 86) jäädvustunud tumeda särgi rinnaku piirkonnas on pritsmed, mis tekivad õhus laialipihustunud verest vereallikale mõjunud välisjõu toimel. Verejälgede tekkemehhanismi ei olnud eksperdil võimalik kindlaks teha (II kd tl 49). 05.06.2017 vaatlusprotokolli kohaselt M.N-i jalatsitel ja lühikestel pükstel oli samuti pärast luminooli lahuse peale kandmist vere olemasolule iseloomulik reaktsioon (II kd tl 60) – seega leiti M.N-i riietelt verejälgi, millised viitavad intensiivsele peksmisele (õhus laialipihustunud veri vereallikale mõjunud välisjõu toimel). 28.05.2017 koostatud isiku läbivaatuse protokolli kohaselt esines M.N parema küünarliigese piirkonnas nähtav nahamarrastus ning küünarliiges punetav, paremal käeseljal viienda sõrme piirkonnas marrastus, parema käe nimeta sõrme keskosas kriimustus, parema käe nimetissõrme esimese lüli välisküljel nahamarrastus, parema käe siseküljel nähtavad kaks kriimustust, vasaku käevarre pealsel kriimustus, vasaku käe nimeta sõrme küüs vigastatud, vasaku hüppeliigese välisküljel nähtavad nahamarrastused (II kd tl 158-185). Seega ka M.N-i vigastused viitavad sellele, et ta on osalenud mingis füüsilises konfliktis enne kinnipidamist. Tunnistaja YY andis ütlusi selle kohta, et 26.05.2017 nägi M.N uuesti kella 11 paiku õhtul. Kirill tuli tema maja juurde XXX. M.N oli seljas maika ja lühikesed püksid. Ta oli ärritunud ning rääkis hüsteeriliselt. M.N rääkis tunnistajale, et tuli 5 kodust, X oli emaga koos kodus ja nad tarvitasid alkoholi, kui tema koju läks. X hakkas Kirillile rääkima, et ta peab teda nimetama isaks. X justkui soovis tema peal lööki treenida ja kuidas Kirill reageeris, seda tunnistaja ei teadnud. Tunnistaja täpselt ei mäleta, mida Kirill talle ütles. See toimus korteri koridoris. Siis läksid välja kaklema. Kirill läks esimesena välja ja õues kaklesid. Kirill ütles tunnistajale, et lõi kiviga ja siis veel ca 10 korda käega, rusikaga näkku. X kukkus ja Kirill jooksis minema. Vist tema juurde kohe. Seega on tõendatud tunnistaja ütlustega, et M.N jooksis vahetult peale sündmust tunnistaja juurde, oli ärritunud meeleolus ja kirjeldas tunnistajale sündmust, mida ta oli vahetult kogenud ja milles ta oli osaline olnud ehk tunnistas XX peksmist. Tunnistaja ütlustes ei ole alust kahelda, kuid on ilmne, et tunnistaja, kes ise sündmust pealt ei näinud, võib käesoleval ajal, mil sündmusest on möödas palju aega, detailides eksida või neid mitte suuta meenutada, samuti ei ole temale kõik asjaolud teada. Seega võib tunnistaja ütlustest jääda mulje, et tegemist oli tavalise vastastikuse kaklusega ja hädakaitseseisundit ei esinenud. Kohus peatub sellel küsimusel eraldi allpool. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla teatisest nähtub, et XX saabus haiglasse 27.05.2017 kell 00.
  7. Patsiendil esines aju- ja näokolju trauma, kooma (II kd tl 24). SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 02.06.2017 vastusest nähtub, et XX viibib ravil Mustamäe korpuses Anestesioloogiakliiniku II intensiivravi osakonnas üliraskes seisundis. Patsient ei ole võimeline ütlusi andma. Diagnoos: S09.07 Peapiirkonna hulgivigastus (II kd tl 25) – seega oli XX haiglasse jõudes üliraskes seisundis ja hulgaliste peapiirkonna vigastustega. Tõend on kooskõlas M.N-i ütlustega selle kohta, kuidas ta X-le vigastused tekitas – mitmete löökidega pea piirkonda. Isiku ekspertiisiaktis nr 17E-PõI0082 eksperdiarvamuse kohaselt XX-l esinesid järgmised tervisekahjustused: hulgalised näo- ja ajukolju, vasakul eesmisse koljuauku ulatuvad, killunenud murrud parempoolse kõvakelmepealse- ja vasakpoolse kõvakelmealuse verevalumi ja peaajupõrutusega ning haavade ja nahaaluste verevalumitega pea piirkonnas, millega kaasub väljendunud neuroloogiline defitsiit – kooma. XX tervisekahjustused on tekitatud tömbi vägivalla toimel 26.05.2017 korduvatest jõulistest löökidest kõva tömbi piiratud pinnaga esemega (kängitsetud jala, rusika, telliskivi või mõne muu sarnase eseme või vahendiga). XX tervisekahjustused olid eluohtlikud. XX tervisekahjustused võisid olla tekitatud korduvatest löökidest jala ja rusikatega. Välistatud on tervisekahjustuste tekitamine löökidest telliskiviga näo piirkonda. (II kd tl 30-31). XX suri 06.07.
  8. Surnu ekspertiisiaktis nr 17E-PõS0016/339 eksperdiarvamuse kohaselt XX surma põhjuseks oli tömp aju-kolju trauma (peaajupõrutus, koljuluude murrud, ajukelmetealused verevalumid, põrutushaavad ja nahaalused verevalumid), mille tõsistusena kujunes peaajuturse. Selline tervisekahjustus on eluohtlik. XX-l esines tömp aju-kolju trauma: parempoolse kõvakelmepealse verevalumi, vasakpoolse kõvakelmealuse verevalumi, peaajupõrutuse kolletega vasakus suurajupoolkeras, verevalumid kõõlustanul mõlemal peapoolel ja lagipea piirkonnas, näokoljuluude hulgi murrud, mõlemapoolselt oimuluu murru, koljupõimiku murru, põrutushaavad ninal ja paremal kõrvalestal, prillhematoomid, verevalumi vasaku silmamuna kõvakestal ning ulatusliku nahaaluste kudede turse pea piirkonnas. (II kd tl 38-39). Eelnimetatud tõendid kinnitavad veenvalt, et M.N peksis XX jõuliselt, hulgaliste löökidega elutähtsate organite ehk pea piirkonda nii rusikate kui jalgadega tekitades temale hulgaliselt pea piirkonda luumurde ja muid vigastusi. Kohtu hinnangul on selline peksmine julm vaatamata sellele, et eksperdi arvamuse kohaselt võis XX teadvuse kaotada juba esimesest teda tabanud löögist (viskest) kiviga. Kannatanule tekitatud vigastused päädisid tema surmaga ca 1,5 kuud hiljem. 6 Riigikohus on leidnud, et julm viis on ka jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamine kannatanule
  9. Tapmise julma viisi suhtes oli M.N tahtlus, ta mõistis, et teist inimest jõuliselt ja korduvalt jalgade / rusikatega pähe peksmine on julm teguviis. 3.3 Kohus ei nõustu süüdistuses käsitletuga, et M.N tungis XX-le kallale . Eeltoodut ei kinnita ka ükski kohtus uuritud tõend, muuhulgas M.N-i enda ütlused. Kohus leiab, et M.N pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Pekstes kannatanut rusikate ja jalgadega pea piirkonda, s.o elutähtsasse osasse, pidas M.N võimalikuks ja möönis mistahes tagajärje, s.h kannatanu surma saabumist. Isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda (KarS § 16 lg 4). Julma viisi suhtes oli M.N vähemalt otsene tahtlus. Keskmise elukogemusega täiskasvanud inimene saab aru, et pekstes teist inimest jalgadega korduvalt tugevate löökidega pähe, tegutseb ta julmal viisil. M.N vähemalt möönis seda (tegutsemist julmal viisil). M.N egevus tuleb kvalifitseerida KarS § 114 lg 1 p 1 järgi. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastatud. M.N on süüvõimeline ning KarS
  10. ptk
  11. jaos sätestatud süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Eeltoodut kinnitab ambulatoorne kohtupsühhiaatrilise kohtupsühholoogilise ekspertiisiakt nr 379, mille kohaselt M.N oli temale süüksarvatava kuriteo toimepanemise ajal 26.05.2017 võimeline aru saama oma teo keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima (III kd tl 7). 3.4 Kohus leiab, et M.N viibis sündmuse ajal hädakaitseseisundis, kuid ületas hädakaitse piire. Kohtu hinnangul on tõendamist leidnud, et XX oli varem korduvalt M.N-i suhtes vägivalda kasutanud. M.N-i ütlused selles osas on kohtu hinnangul usaldusväärsed, kuna haakuvad ka teiste isikute ütlustega. M.N iseloomustatakse vastuoluliselt. Tõendeid on esitatud selle kohta, et M.N on alaealisena olnud vägivaldne, kuid sõbrad teda vägivaldsena ei iseloomusta. M.N-i sõbrad DD, YY ja CC kirjeldasid Kirilli kui üldiselt rahulikku inimest. Ta ei alustanud ise kaklusi ja ei olnud vägivaldne. DD -sse suhtus hästi ja aitas alati kui oli vaja. Viimase poole aasta jooksul Kirill ei tarvitanud sageli alkoholi, sest nad veetsid palju aega koos. Ka CC sõnul tarvitas M.N harva alkoholi – umbes üks kord kuus lahjat alkoholi (I kd tl 24p, 25, 26p, 28p-29) – seega on tunnistajate ütlustega tõendatud see, et M.N siiski ei olnud selline inimene, kes ise tüli provotseeriks ja kakelda sooviks. Mingit alust kahelda tunnistajate ütluste usaldusväärsuses kohtul ei ole. Tunnistaja XX sõnul on M.N alkoholijoobes olles tema ja vanaisa suhtes vägivalda tarvitanud (I kd tl 21p). Prokurör esitas Põhja Ringkonnaprokuratuuri 25.02.2014 koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse. Sellest nähtub, et 19.08.2012 oli M.N ähvardanud tervisekahjustuse tekitamisega EE-d ning 24.09.2012 lõi vanaisa FF korduvalt rusikatega vasaku käe piirkonda, põhjustades valu ja tervisekahjustuse (hematoom vasaku käe küünarvarre piirkonnas) (III kd tl 46). M.N oli sellel ajal 14-aastane. Kohtu hinnangul ei saa nendest tõenditest, millest üks kirjeldab asjaolusid 5 aastat tagasi, kui 1 RKKKo 3-1-1-114-06 p 8.3 7 M.N oli alalealine, teha järeldusi selle kohta, et M.N üldiselt on vägivaldsusele kalduv. Küll on usaldusväärsed XX ütlused selles osas, et M.N ei tahtnud mingist ajast enam korralikult õppida, hiljem ka tööle mitte minna, oli täielikult ema ülalpidamisel ja seepärast olid kodus pinged ning et olukorra lahendamiseks palus XX ükskord ka XX abi. Füüsilist konflikti, mis leidis aset en ne kuriteosündmust M.N-i ja XX vahel, XX kinnitas. Viimase sõnul ca 2 aastat tagasi palus ta XX-l Kirilliga mehe moodi rääkida, kuna viimane käitus halvasti. XX lõi M.N. Kirill vastu ei löönud. XX ütles, et tema sellesse ei sekkunud. Peksa ei käskinud anda, kuid ega ei olnud sellele vastu ka (I kd tl 22p-23). Seega võib järeldada, et M.N sai väga hästi aru, et ema poolt ta oma elukohas XX eest ilmselt kaitset ei leia, pigem vastupidi. Tunnistaja XX sõnul oli ta 26.05.2017 õhtul koos sõbrannaga kodus. Kella 20.30-21.00 ajal tuli XX juurde XX. Enne seda ei näinud tunnistaja teda ca üks aasta. XX sõnul tuli XX Kirillile tööd pakkuma. XX ja XX jõid ca kaks tundi koos õlut, mille X kaasa võttis. Vahepeal käis X poes ja tõi veel neli õlut. Tunnistaja ja XX jõid õlut, rääkisid niisama elust. Tunnistaja kurtis XX-le, et Kirill käitub halvasti. Ta ei taha ei õppida ega töötada, joob. X soovis aidata ning ütles tunnistajale, et tal on võimalik Kirill tööle võtta – tunnistaja ütlustega on tõendatud, et XX viibis 26.05.2017 õhtul M.N-i ja XX ühises elukohas, et ta tarvitas seal alkoholi, seega oli alkoholijoobes ja M.N-i ema rääkis vahetult enne M.N-i koju jõudmist tunnistajale M.N-ist kui probleemsest pojast. Kohtu hinnangul tundis XX end seepeale kohustatud olevat taas M.N nö „õpetada“. Tunnistaja XX iseloomustas XX kui normaalset ja rahulikku inimest, kuid märkis siiski, et kui XX oli joonud, siis võis ta kaklust provotseerida. Tunnistaja on ise näinu, kuidas XX kakles tema sõbranna mehega, X oli füüsiliselt tugev. Tunnistaja teadis, et ta kakleb küllaltki häs ti. Seda on temale räägitud. X oli temale ka väitnud, et on tugev ja oskab kakelda (I kd tl 22p). Tunnistaja XX juba eelpool kirjeldatud ütlustega on tõendatud, et XX oli see, kes esimesena M.N lõi. Seda kinnitas kohtus ka M.N ise. Tunnistaja ütlustega on tõendatud ka see, et XX oli aldis kaklustes osalema ja neid ka ise esile kutsuma ja alustama. Kannatanu XX sõnul kuritarvitas XX alkoholi ning seetõttu ei elanud nad viimased viis aastat koos. Kui XX oli alkoholi tarvitanud, siis peres probleeme ei olnud. Tuttavate ja kõrvalise isikute sõnadest teab, et XX sattus purjus peaga kaklustesse. Kannatanu on näinud XX-l kakluse jälgi – sinikad silmaümbruses ja marrastused (I kd tl 18p-19p). Seega kinnitab tunnistaja, et XX ei hoidunud füüsilistest konfliktidest. XX agressiivsest käitumisest, tülinorimistest on kuulnud ka tunnistajad DD, YY ja CC. Tunnistaja DD sõnul Kirill kartis XX, sest X õpetas elu ja üritas temast meest teha. Sõnadega ja tõukamistega. Ükskord ka füüsiliselt kallale tulnud. Tunnistaja ei ole jälgi näinud. Kirill ütles otse, et kartis teda. Põhjust kahelda selles ei olnud (I kd tl 24p). Tunnistaja CC kuulis samuti M.N-i käest, et XX on teda füüsiliselt väärkohelnud. C sõnul ükskord Kirill rääkis, et XX lõi teda tema enda kodus rindu (I kd tl 29). M.N-i sõnul puutus veel XX kokku ca poole aasta pärast peale esimest peksmist Grossi poe juures. XX tuli tema juurde, andis paar korda jalaga hoobi ja lahkus. Valus oli, aga sinikaid ei olnud. Ilma igasuguse põhjuseta, ta oli purjus, ajas luulusid. M.N ei saanudki aru, millest ta rääkis, vastu tema ei löönud. 8 Süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütlustega on tõendamist leidnud, et XX kuritarvitas alkoholi, alkoholi joobes olles provotseeris kaklusi ja osales kaklustes. Samuti on süüdistatava ja tunnistajate ütlustega tõendamist leidnud, et enne 26.05.2017 sündmust XX kehaliselt väärkohtles M.N. M.N kartis XX ja püüdis teda kodulinnas vältida. Seega iseloomustavad erinevad inimesed XX kui inimest, kes alkoholijoobes olles armastas näidata enda füüsilist jõudu, vajadusel noris ise tüli, et kaklust alustada saaks. Tulenevalt sellest on kohtul alust arvata, et ka M.N-i ütlused selle kohta, et XX on teda peksnud ja löönud kahel korral ka enne 26.05.2017, on tõesed. Asjaolu, et M.N Grossi poe juures juhtunust kohtueelsel uurimisel ei rääkinud, ei muuda kohtus antud ütlusi selle kohta automaatselt ebausaldusväärseteks. Prokurör esitas tõendina XX karistusregistri väljatrüki, millest nähtub, et XX-l puuduvad kriminaal- ja väärteokaristused (III kd tl 45). Selle tõendi pinnalt ei saa kohtu hinnangul teha automaatselt järeldust, et XX oli alati rahumeelne ja viisakas kodanik ja kindlasti ei ole ta M.N-ile kunagi kallale tunginud. Karistusregsitri õiend näitab siiski ainult seda, et isikut ei ole rikkumiste eest karistatud. M.N andis ütlusi s elle kohta, et XX lõi teda umbes kevadel
  12. aastal. Sellel päeval, enne M.N-i löömist tema ema XX ja XX jõid koos konjakit või viskit, mõlemad olid purupurjus. M.N tahtis magama minna, aga XX ei lasknud. XX pani M.N-i vastu seina ja lõi tugevasti rusikatega vist 500 korda kõhtu ja vastu keha, tema ei suutnud temale vastu seista. M.N tundis hirmu. Ema naeris, tal oli naljakas. Nähtavaid jälgi ei jäänud sellest. M.N-ini enda sõnul pingutas ta peksmise ajal kõhulihaseid, kuna oli neid treeninud varasemalt. M.N rääkis sellest peksmisest mingi aja pärast hiljem oma sõpradele. Kui XX ära läks, siis ema ütles, et tänaval tuleb X-ist kaarega mööda minna. Ema ütles M.N-ile, et XX armastab kakelda ja on tasakaalutu. Ema ütles, et enam temaga ei suhtle, kustutas telefoninumbri ära ning lubas, et XX ei tule enam kunagi nende juurde koju. Sõbrad soovitasid samuti Kirillile XX-st eemale hoida. Kohtu hinnangul on K.Kopikini ütlused usaldusväärsed enda peksmise kohta XX poolt, need haakuvad ka kohtuotsuse juba eelnevalt nimetatud ja kirjeldatud tunnistajate ütlustega. Usaldusväärsed ei ole M.N-i ütlused selle kohta, kui intensiivselt XX teda peksis, sest erinevaid löökide arve on nimetanud ka M.N ise. Kord oli lööke 100, siis äkki 500 (ise selgitas, et iga lööki tajus kui viit). Prokurör avaldas

§ 289lg 1 alusel M.N-i kohtueelses menetluses antud järgmised ütlused: „X “.

M.N selgitas istungil löögiarvude erinevust sellega, et lööke oli palju ja üks löök võrdus viiega. Kohtu hinnangul ei ole siin löökide arv tähtis. Tõendatud on fakt, et XX oli M.N-i suhtes tarvitanud vägivalda, kui M.N oli alaealine (17-aastane). Eeluurimisel ei rääkinud nendest kahest intsidendist, kuna see ei puudutanud otseselt 26.05.2017 sündmust ennast, ütles M.N, ja see on eluliselt usutav põhjendus. Alust ei ole aga kahelda selles, et selline peksmine tekitas M.N-ile füüsilist valu, mõjus noorele inimesele alandavalt ja solvavalt, tekitas temas hirmu peksja ees ja lootusetuse tunnet. Alust oli arvata, et XX-st ta jagu ei saa ja keegi tema kaitseks välja ei astu (ka ema mitte). Tõendatud on nii XX kui M.N-i ütlustega, et ka 26.05.2017 ründas XX M.N esimesena M.N-i elukohas, lüües teda kõhtu. Tõendatud on, et M.N oli alust arvata, et korterist väljudes ründab teda XX taas ja kohus on selles osas, et nii ka juhtus, M.N-i ütlused usaldusväärseteks lugenud. Seega esines õigusevastane rünne (vähemalt KarS § 121 mõttes). Hädakaitsesituatsiooni hindamisel tuleb arvestada, et XX oli ka varem M.N-i suhtes vägivalda kasutanud ja seda mitte vastastikuses kakluses vms. Isegi kui mitte lugeda tõendatuks, et korterist lahkumise järel esines vahetu rünne XX poolt, esines vähemalt vahetu oht ründeks. Rünnatav isik ei peagi ootama, et ta satuks ründajaga vahetusse 9 võitlusolukorda, vaid võib hakata tegutsema enda kaitsmiseks. Objektiivse kõrvalseisja seisukohast vaadatuna tuleb ohtu jaatada (oli varasemaid ründeid XX poolt ja vahetult enne kuriteosündmust esines samuti rünne). M.N-i eesmärgiks oli ründe tõrjumine. Nagu ta ise ütles, oli ta tüdinenud XX eest põgenemisest või tema füüsiliste rünnakute talumisest ja ta tahtis end kaitsta. Seega oli tema tegevus kantud kaitsetahtest. Ta sai subjektiivselt aru, et ta viibib kaitseolukorras ja ta tegutses sellest arusaamast lähtuvalt. Kohus leiab, et M.N-i ütlused selle kohta, et XX üritas teda maja ees rusikaga lüüa, on usaldusväärsed ja mitte ükski teine tõend neid ütlusi ka ümber ei lükka. M.N tekkis seega hädakaitseseisund. Kaitstavaks individuaalõigushüveks oli M.N-i elu ja tervis. M.N oli kohustus valida kaitsetegevuseks sobiv ja säästvaim vahend, st vahend, mis ründajat kõige vähem kahjustab. Nende vahendite hulka ei arvestata põgenemist, abi kutsumist ega ebakindlat vahendit (RK 3-1-1-17-04). Kohtu hinnangul ei saa seega M.N-ile ette heita seda, et ta maja ees XX ründe korral minema ei jooksnud, politseilt või majanaabritelt abi ei otsinud jms. M.N oli hädakaitsele õigus. Kiviga viskamine oli kohtu hinnangul sobiv vahend ründe tõrjumiseks (kaheldav on , kas kivi, millega K.Koepikin XX viskas, oli poolik telliskivi, mida on kirjeldatud sündmuskoha vaatlusel, sest kivilt mingeid jälgi ega proove ei ole võetud, M.N ise ütleb, et see kivi oli rusikast väiksem ja sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et poolik telliskivi vedeleb trepikojast eemal kase all, mitte seal, kus leiti lamamas XX). Oli ju M.N-ile teada ka see, et XX oli hea kakleja kuulsusega ning seda ka omal nahal tunda saanud. Ebakindlat vahendit (antud juhul näiteks lootma vaid enda rusikalöögi tugevusele ja täpsusele) ei pea enda kaitsmisel rakendama. Eksperdi hinnangul on välistatud XX-le tervisekahjustuste tekitamine löökidest telliskiviga näo piirkonda. (II kd tl 3031). Samas on ilmne, et 10-12 korda rusikate/jalgadega pea piirkonda peksmine, mis tekitas sellised vigastused, mida ekspertiisiaktis on kirjeldatud, on ilmne hädakaitse piiride ületamine. Ja juba varasemalt kirjeldatud tõendite (eksperdiarvamused) pinnalt on alust teha järeldus, et XX oli juba ammu võitlusvõimetu ja võimetu edasi ründama, kui M.N tema peksmist ikka jätkas. Ütles ju ka M.N ise, et tal tekkis nn „lisahüsteeria“ ja et ta pingutas üle. XX-le liigset kahju põhjustas M.N otsese tahtlusega. M.N-i ütlused selle kohta, et niipea, kui ta nägi, et XX-l tuleb suust verd, lahkus ta kohe sündmuskohalt, ei ole tõesed. Samuti ei ole tõesed M.N-i ütlused selle kohta, et pärast XX löömist ei läinud ta koju, sest kartis, et ema laseb XX uuesti korterisse ja kõik võib jätkuda. Tunnistaja XX tuli korterist välja vahetult peale seda, kui oli kuulnud mütsatusi väljast ja leidis eest üleni verise ja teadvusetu XX. M.N oli sündmuskohalt lahkunud ja läks oma tuttava YY juurde. Eks sellest võib järeldada, et K.Koepikin sai väga hästi aru, et ta oli XX-le tekitanud liigset kahju, ka tema nägi teda üleni verisena ja teadvusetuna maas lamamas ja sestap otsustas ta vaatamata sellele, et tal oli soov oma kodus rahulikult viibida ja magama heita, hoopis lahkuda, kuigi tegelikult tal mingeid takistusi kojuminekuks enam ei olnud. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt tuvastati aadressil Harjumaa, XXX korterelamu esimese trepikoja (korterid 1-20) esise ala parempoolse esinurga juures maapinnal veresarnase määrdumistega valget värvi fliis (II kd tl 1 -23). Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt tuvastati samuti veresarnase aine loigud, veresarnase aine pritsmed ning hambataoline tükk. Tuulekoja põrandal olevad verepritsmed trepikoja suunal. Veresarnase aine pritsmed on tuulekoja parempoolsel seinal, tuulekoja ja trepikoja vahelise ukse tuulekojapoolsel ukseliistul, trepikoja välisukse siseküljel ja parempoolsel uksepiidal. Trepikoja välisuksest paremal pool oleva välimisel nurgal veresarnase aine määrdumine. Jäljeekspertiisi kohta koostatud ekspertiisiaktis nr 17E-TR0011 eksperdiarvamuse kohaselt verejäljed tuulekojas on tõenäoliselt 10 tekkinud kannatanule vigastuste tekitamisel, kannatanu paiknemisel lamavas asendis pea tuulekoja välisukse lävepaku lähedal. Trepikojaesisel alal ja trepikoja tuulekojas olevad verejäljed ja nende tekkemehhanism oli järgmine: vereloigud tekivad vedela verekogunemisel pinnale (sündmuskoha vaatlusprotokolli fotod 6, 8, 13, 19-24, 28, 29, 30, 31); pritsmed tekivad õhus laialipihustunud verest vereallikale mõjunud välisjõu toimel (sündmuskoha vaatlusprotokolli fotod16-29); tilkumisplekid tekivad gravitatsiooni mõjul langevast veretilkadest (sündmuskoha vaatlusprotokolli fotod 19 -23, 28); ülekandumisjälg tekib verise pinna ja teise pinna vahelise kokkupuute tulemusena (sündmuskoha vaatlusprotokolli fotod 3032). Eksperdiarvamuse kohaselt M.N paiknes tõenäoliselt XX-le kehavigastuste tekitamise ajal lahtise välisukse ees betoonist platvormil (II kd tl 49). Ka need tõendid viitavad sellele, et verd oli sündmuskohal ohtralt ning sellele, et M.N-i vägivald oli äärmiselt intensiivne. Surnu ekspertiisiaktis nr 17E-PõS0016/339 eksperdiarvamuse kohaselt meditsiinidokumendis ei ole kirjeldatud XX-l esinevaid enesekaitsele viitavaid tervisekahjustusi. Samuti ei sedastatud tervisekahjustusi surnukeha kohtuarstlikul lahangul (II kd tl 39). Siinjuures tuleb arvesse võtta, et surnu kohtuarstlik ekspertiisi algus oli 10.07.2017, s.o ca 1,5 kuud pärast tervisekahjustuste tekitamist. M.N andis ütlusi selle kohta, et XX pani enesekaitseks käed näo ette. M.N ütlusi ei ole võimalik ümber lükata teiste tõenditega. Asjaolu, kas enesekaitselisi vigastusi oli või polnud, ei saa kindlaks teha ja kohtu hinnangul ei ole see antud juhul ka oluline. Mingil hetkel võis ju XX end korraks kaitsta, seda kasvõi esimese löögi eest, kuid arvestades tekitatud vigastuste rohkust ja laadi ning eksperdiarvamust selle kohta, millal XX võis teadvuse kaotada, ei saanud see kesta kogu peksmise jooksul (M.N väitis, et XX juurest lahkus ta siis, kui tal hakkas suust verd tulema, enne seda püüdis XX kogu aeg püsti tõusta). 3.5 Kaitsja leidis, et tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 115 järgi. M.N-i reaktsiooni kannatanu XX suhtes mõjutasid pikemat aega kestnud pinged ja hirm kannatanu ees. Kaitsja leiab, et kannatanu varasem vägivaldne käitumine vallandas M.N emotsionaalse reaktsiooni, mis vastab Kars § 115 nimetatud erutusseisundi tunnustele. Kohus ei nõustu kaitsjaga ning põhjendab seda järgnevaga. KarS § 115 näeb ette vastutuse tapmise eest, kui see on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Kohus tuvastas tapmisteole eelnenud kannatanu vägivaldse teo (märtsis 2016, sügisel 2016 ja 26.05.2017). Järgnevalt peab kohus kontrollima, kas kannatanu selline käitumine kutsus süüdistatavas esile KarS §-s 115 nimetatud erutusseisundi. Eeltoodu kindlakstegemiseks oli kohtueelsel uurimisel määratud ambulatoorse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiis . Ekspertide arvamuse kohaselt (III kd tl 3-8) olemasoleva informatsiooni põhjal ei esinenud M.N talle süüksarvatava kuriteo toimepanemise ajal 26.05.2017 erilist emotsionaalset (nn füsioloogilise afekti) seisundit, mis oleks oluliselt mõjutanud tema teadvust või käitumist ning mis oleks takistanud tal adekvaatselt oma tegevusest aru saama ja seda juhtida. Tema arusaamisvõime ei olnud piiratud. M.N oli inkrimineeritava kuriteo toimepanemise ajal tavalises alkoholijoobes ja emotsionaalses erutusseisundis, mis oli põhjustatud reaalsest konfliktsituatsioonist ja mille ta lahendas vastavalt juba väljakujunenud käitumismustrile. M.N oli võimeline aru saama oma teo keelatusest ja vastavalt selleele arusaamisele oma käitumist juhtima (p 10). M.N-i individuaal-psühholoogilised iseärasused, mis mõjutasid tema tegevuse iseloomu või käitumist kuriteo toimepanemise ajal on düssotsiaalset 11 laadi. Nimetatud käitumismuster (ühiskonnaelu normide eiramine, vähene empaatilisus ja ükskõiksus inimsuhetes, kriitikavaegus oma tegude suhtes ja soovimatus oma eluviise muuta, emotsionaalne ebastabiilsus, kalduvus konfliktsusele ja agressiivsusele/vägivallale jne) on M.N välja kujunenud elu jooksul keskkonna mõjul kus ta on kasvanud ja viibinud (p 9). Seega ei nähtu ekspertide arvamusest, et M.N-i võime oma käitumist kuriteo toimepanemise ajal juhtida oli vähenenud. Ka kriminaalasja tehiolud ei anna kohtu arvates alust M.N-i tegu kvalifitseerida KarS § 115 järgi. Pärast konflikti korteris laskusid nii XX kui M.N korterist kolm korrust allapoole tänavale. M.N viibis hädakaitseseisundis ja otsustas enda sõnul hakata seekord XX-le vastu ja mitte põgeneda. Erutusseisundile ja tapmissoovile, mis oleks tekkinud äkki, kuriteo asjaolud kohtu hinnangul ei viita. M.N ise ei ole kirjeldanud mingit äkki tekkinud hingelise erutuse seisundit enesel (näiteks, pole ta öelnud, et „silme eest läks mustaks“, „ei saanud ise ka aru enam, mida teen“, „äkki tekkis soov ta tappa“ või muud taolist), nimetab vaid, et tegutses afektiseisundis, kuigi ei ole usutav, et oma vähese haridustaseme ja elukogemuse tõttu ta üldse selle termini tähendust teabki. Ei nähtu ka seda, et M.N oleks tapmisteo ajal või sellele vahetult järgneval ajal käitunud ebaadekvaatselt, pigem vastupidi. Ta tegutses täiesti sihipäraselt, ka pärast sündmust tegi enda jaoks koheselt vastavaid järeldusi juhtunust. Ta sai aru, et on ületanud hädakaitse piire ja tekitanud XX-le ilmselgelt liigset kahju. Mõistis, et XX võib surra. Selle asemel, et jääda sündmuskohale, põgenes sündmuskohalt sõbra juurde ning rääkis talle juhtunust üsnagi detailselt. Arvestada tuleb ka sellega, et XX ei olnud M.N-iga kohtunud kuigi sageli. Olemasolevate tõendite põhjal ei saa väita, et ta oleks M.N-i jaoks loonud püsiva solvangute ja vägivalla fooni vaatamata sellele, et neil oli varasemalt olnud füüsilisi kokkupõrkeid kahel korral. Samuti leidis kaitsja alternatiivselt, et M.N-i tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 113 lg 1 järgi. Kuna kohus on leidnud, et tapmine on toime pandud julmal viisil (p 3.2), siis tuleb M.N-i tegu kvalifitseerida KarS § 114 lg 1 p 1 järgi. 4. Karistus M.N vastutab KarS § 114 lg 1 p 1 järgi, mis näeb karistusena ette kaheksa- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistuse. Süü suuruse hindamisel arvestab kohus peksmise intensiivsust, tekitatud tervisekahjustuste ulatust ja M.N-i käitumist pärast peksmist (ükskõikne suhtumine kannatanu seisukorra suhtes). Kohus hindab M.N-i süüd pigem suureks. Karistust kergendava asjaoluna tuleb arvesse võtta seda, et M.N pani kuriteo toime ületades hädakaitse piire (KarS § 57 lg 1 p 8) ja antud asjaolu vähendab M.N-i süü suurust kohtu arvates oluliselt. Üldise konflikti algatajaks M.N-i elukohas oli kannatanu ja kannatanu jätkas kangekaelselt M.N-i ründamist ka tänaval. XX oli M.N-ile sisuliselt võõras inimene, kel ei olnud vähimatki õigust teda nö „kasvatada“ või temale mingeid etteheiteid tema elukohas temale teha. Karistust kergendava asjaoluna arvestab kohus ka M.N-i puhtsüdamlikku kahetsust (KarS § 57 lg 1 p 3), mille siiruses kohus, erinevalt prokurörist, ei kahtle. Pigem leiab kohus, et oma käitumuslike ja psüühiliste iseärasuste tõttu, mida ekspertki oma arvamuses on kirjeldanud, ei oska ta enda kahetsust piisavalt veenvalt väljendada. Ütles ju M.N kohtuistungil tegelikult seda, et ta mõistab, et on kannatanule tekitanud moraalset kahju ja kui tal raha oleks, siis hüvitaks ta temale kõik, mis nõutud on. Neid asjaolusid arvestades on M.N-ile mõistetav karistus kooskõlas karistuse eesmärkide ja õiguskorra kaitsmise huvidega kui see on sanktsiooni alammäära lähedane. Karistust raskendavad mittekoosseisulised asjaolud puuduvad. Kohtu hinnangul on süü suurusele vastav ja karistuse üld -ja eripreventiivseid eesmärke täitev karistus 9 (üheksa) aastat vangistust. Kuivõrd M.N pani uue kuriteo toime katseajal, 12 siis tuleb moodustada KarS § 65 lg 2 kohane liitkaristus ning mõistetud karistusele liita eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud ja seni ärakandmata karistus. KarS § 65 lg 2 alusel tuleb seega suurendada M.N-ile mõistetud karistust (9 aastat) Harju Maakohtu 27.02.2017 otsusega kriminaalasjas nr 1-17-1638 mõistetud ärakandmata karistuse võrra (2 kuud ja 4 päeva) ning mõista temale liitkaristuseks 9 (üheksa) aastat, 2 (kaks) kuud ja 4 (neli) päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada M.N-i karistusaja algust tema kinnipidamisest s.o 28.05.2017. a. Tõkend tuleb jätta muutmata kohtuotsuse jõustumiseni. Vahistamise alus ei ole ära langenud ning tõkendi jätkuv kohaldamine tagab ka kohtuotsuse täitmise. 5. Tsiviilhagi

§ 38

lg 1 ja 3 kohaselt on kannatanul õigus esitada uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu tsiviilhagi. Tsiviilhagi varalise kahju hüvitamise nõudes kriminaalmenetluses on riigilõivuvaba.

§ 310

lg 1 kohaselt kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 1 kohaselt hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis kui see tekitati kannatanu surma põhjustamisega. Kannatanu XX on esitanud hagi M.N-i vastu varalise kahju hüvitamise nõudes summas 226.95 eurot ning mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 50 000 eurot. M.N ja tema kaitsja nõustusid varalise kahju nõudega ning süüdistatav on nõus selle summa kannatanule hüvitama. Mittevaralise kahju nõude osas leidis kaitsja, et see ei ole mõistliku suurusega ning palus kohtul mõista mittevaralise kahju välja kohtu äranägemisel mõistlikus ulatuses. 5.1Varalise kahju nõue Varalise kahju nõudesumma moodustab XX matuse korraldamisega seotud kulud. Tõenditena on esitatud Matusebüroo Kristin OÜ arve summale 660.00 eurot (II kd tl 127) ja kviitung meeste päevasärgi ostmise kohta summas 14.95 eurot (II kd tl 128). Kokku kandis XX kulusid seoses matuse korraldamisega 674.95 eurot. Sotsiaalkindlustusamet on XX-le hüvitanud ohvriabi seaduse alusel ohvri XX matuse korraldamisega seotud kulud summas 448.00 eurot (II kd tl 143). Seega on hüvitamata kahju summas 226.95 eurot. 13 VÕS § 128 lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. VÕS § 129 lg 1 kohaselt isiku surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb hüvitada surma põhjustamisest tekkinud kulud, eelkõige mõistlikud matusekulud, samuti surma põhjustanud tervisekahjustuse või kehavigastuse mõistlikud ravikulud ning kahjustatud isiku vahepealsest töövõimetusest tekkinud kahju. VÕS § 129 lg 2 kohaselt matusekulud tuleb hüvitada isikule, kellel lasub nende kandmise kohustus. Kui matusekulud kandis muu isik, tuleb matusekulud hüvitada temale. Seega vastutab isik teisele isikule kahju tekitamise eest juhul, kui kahju on tekitatud isiku poolse tegevuse või tegevusetuse tagajärjel, selline tegevus on õigusvastane ning isik on kahju tekitamises süüdi. Kohus tuvastas, et M.N tappis XX (kohtuotsuse p 3). M.N-i teo ja XX-le tekitatud kahju vahel on otsene põhjuslik seos – kui M.N ei oleks tapnud XX, siis ei oleks XX pidanud kandma XX matuse korraldamise kulusid ja ostma surnule särki. Seega on täidetud kahju hüvitamise eeldused. Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab XX tsiviilhagi varalise kahju nõude osas ning mõistab M.N-ilt XX kasuks välja 226.95 eurot. 5.2 Mittevaralise kahju nõue VÕS § 128 lg 5 kohaselt mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 3 kohaselt isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Kannatanu XX selgitas kohtus, et ta oli XX-ga abielus alates

  1. aastast (I kd tl 17p). Eeltoodut kinnitab abielutunnistus (III kd tl 57-59). XX ja XX-l on kolm alaealist last (17aastane, 12-aastane ja 9-aastane). Eeltoodut kinnitavad sünnitunnistused (III kd tl 47-49). Pere keskmisel lapsel (xx) esineb raske puue (III kd tl 50-55). XX ja XX ei elanud koos viimased viis aastat. Lahku kolimise põhjuseks oli see, et XX kuritarvitas alkoholi. Seda on kinnitanud XX. XX tegeles lastega, puudega last viis rehabilitatsioonikeskusesse ning maksis lastele elatist kuni 500 eurot kuus. Lastel oli tihe kontakt isaga. XX ütles, et neil oli plaan jälle koos elama hakata, kuna XX lubas latsa endale paigaldada alkoholismivastase ampulli. XX põhjendas mittevaralise kahju nõuet sellega, et pärast sündmust läks ta haiglasse ja nägi meest jubedas seisundis. XX avas silmi, liigutas käsi, kuid ei saanud millestki aru. Ta oli nagu juurvili. Arstid ütlesid kannatanule, et kui XX jääb ellu, siis ongi ta sellises seisundis edasi. Sel ajal, kui XX uuris, milliseid dokumente on vaja eestkoste määramiseks, abikaasa suri. Lapsed reageerisid raskelt isa surmale ja kannatasid väga raskelt, eriti invaliidist laps. Nad muutusid kinnisteks, invaliidist lapsel sagenesid hüsteeriahood. Kannatanu esitas Tallinna Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu psühholoogi yy väljastatud tõendi mh selle kohta, et septembrist kuni detsembrini 2017 sai xx psühholoogilist abi seoses isa surmaga. 14 XX esitas ka XX ja AS xxx vahel sõlmitud laenulepingud nr xx-xxxxxx-EV ning nr xx-xxxxxx-EV ja selle lisa (II kd tl 129-140). Laenulepingu nr xx-xxxxxxEV lisast nähtub, et laenusaajateks on nii XX kui ka FF (II kd tl 139-140). Istungil kannatanu selgitas, et nendest laenulepingutest ja viimase lepingu lisast tulenevaid kohustusi tema ei pea kandma. Kohus jätab nimetatud tõendid kõrvale, kuna need ei oma puutumust kannatanu mittevaralise kahju nõudesse. Kohus selgitas 05.01.2018 toimunud istungil kannatanule, et ta peab oma mittevaralise kahju nõuet põhistama ja võimalusel esitama tõendid. Kannatanu esitas lisaks laenu tagasimaksmise graafiku (III kd tl 60-72), millega soovib tõendada elukvaliteedi langust seoses abikaasa surmaga. Kannatanu päris nimetatud tagasimaksegraafiku aluseks oleva laenulepingust tuleneva kohustuse. Kannatanu selgitas, et laenuga osteti eluase, kus ta elab koos lastega. Kohus nõustub siin kaitsjaga, et kannatanu päris kohustuste kõrval ka pärandaja vara võrdselt pärandaja laste osaga vastavalt PärS § 16 lg 1 p
  2. Kannatanul oli võimalus loobuda pärandist, kui kohustused ületasid vara. Kohus leiab, et esitatud laenu tagasimaksegraafik ei tõenda kannatanu elukvaliteedi langust ning samuti ei tõenda see mittevaralist kahju. Tulenevalt VÕS § 13 4 lg 3 on mittevaralise kahju hüvitise saamise nõudeõigus lähedastel üksnes erandlikel asjaolude esinemisel, mis õigustavad hüvitise maksmist. See on põhjendatud esmajoones kahju tekitajale mõistlikus ulatuses oma teo ettenähtavuse tagamiseks, aga ka kahju tekitajate määratlemata hulga nõuetega koormamisega maksejõuetuks muutmise vältimiseks.2 Kuivõrd seadus ei määratle isikute ringi, tuleb see määratleda kohtul, lähtud es mh isikute sugulusest, perekondlikest sidemetest, senisest elukorraldusest ja muudest asjaoludest. Lähedaste hulka kuuluvad üldjuhul lapsed ja surnud isikuga koos elanud abikaasa
  3. Kannatanu XX sõnul ei elanud ta XX-ga koos viimased viis aastat. XX sõnul oli neil XX -ga plaan uuesti koos elama hakata, kui viimane lõpetab alkoholi tarvitamise täiesti. XX-l ja XX-l oli kolm ühist alaealist last. XX selgituste kohaselt, oli pere omavaheline suhtlemine tihe, vaatamata sellele, et abikaasad elasid eraldi. Ka siis kui selgus, et XX jääb invaliidiks, oli kannatanu astunud samme, et tema eest hoolitsema hakata. Samuti on kannatanu toonud esile asjaolu, et haiglas mehe nägemine oli tema jaoks väga traumeeriv. Lapsed kaotasid isa ning XX pidi olema lastele toeks nende leinas. XX ütles kohtus, et kõik jäi tema õlgadele. Kohus loeb XX lähedaseks isikuks VÕS § 134 lg 3 tähenduses. Võttes arvesse XX-le põhjustatud hingelisi kannatusi, sellest tingitud igapäeva elu häiritust ning ühiskonna üldise heaolu taset on kohtu hinnangul mittevaralise kahju nõue põhjendatud 3500 euro ulatuses. Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab XX tsiviilhagi osaliselt ja mõistab M.N-ilt välja XX kasuks mittevaralise kahju hüvitise summas 3500 eurot.
  4. Asitõendid

§ 306

lg 1 p 13 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendab kohus küsimuse kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega.

§ 126

lg 3 p 1, 2 ja 4 kohaselt kohtuotsuses nähakse asitõendi suhtes ette järgmised meetmed: kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses; muu asitõend, mille 2 RKTKo 3-2-1-19-08 p 16 3 RKTKo 3-2-1-19-08 p 16 15 kuuluvust ei ole vaidlustatud, tagastatakse omanikule või seaduslikule valdajale; väärtusetu asi, piraatkaup ja võltsitud kaup hävitatakse või seaduses sätestatud juhul töötatakse ümber. Kriminaalasja juures olevate tõenditega otsustab kohus järgnevat: - CD plaat, mis asub kriminaalasja materjalide juures,

§ 126

lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde; - Kivi, XX T-särk ja fliis, puuteproovid, XX ja M.N-i küüntealused, mis asuvad Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri asitõendite hoidlas,

§ 126

lg 3 p 4 alusel hävitada kohtuotsuse jõustumisel; - M.N-i pusa, vest, T-särk, põlvpüksid ja jalatsid , mis asuvad Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri asitõendite hoidlas,

§ 126lg 3 p 2 alusel tagastada M.N-ile kohtuotsuse jõustumisel.

7. Menetluskulud

§ 180

lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

§ 175

lg 1 p 3, 4 ja 9 kohaselt menetluskulud on: 3) riiklikul ekspertiisiasutusel, muul riigiasutusel või juriidilisel isikul seoses ekspertiisi tegemise või joobe tuvastamisega tekkinud kulud; 4) määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses; 9) süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

§ 179

lg 1 p 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus on: esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 kuupalga alammäära. Kriminaalasjas on teostatud järgmised ekspertiisid: 1) Isiku kohtuarstlik ekspertiis, mille kohta on koostatud ekspertiisiakt nr 17E-PõI

  1. Ekspertiisikulu 84.00 eurot (II kd tl 32) 2) Surnu kohtuarstlik ekspertiis, mille kohta on koostatud ekspertiisiakt nr 17E-PõS0016/339 Ekspertiisikulu 222.00 eurot (II kd tl 44); 3) Jäljeekspertiis, mille kohta on koostatud ekspertiisiakt nr 17E-TR
  2. Ekspertiisikulu 314.00 eurot (II kd tl 50). Kaitsjatasu kohtueelses menetluses oli 528.00 eurot (III kd tl 21-44) ja kohtumenetluses 696.00 eurot. Sundraha väljamõistmisel lähtutakse kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast kuupalga alammäärast
  3. Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määruse nr 189 „ “ § 1 kohaselt alates
  4. jaanuarist
  5. a on kuutasu alammääraks 500 eurot. M.N-ilt tuleb välja mõista ekspertiisikulud, kaitsetasu ja sundraha.

§ 180

lg 3 kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Võttes arvesse menetluskulude suurust on nende tasumine ühe kuu jooksul ilmselgelt süüdistatava jaoks raskendatud. Oluline on, et menetluskulud saaksid mõistliku aja jooksul tasutud. Kuna süüdistataval ei ole reaalselt võimalik menetluskulusid ühe kuu jooksul tasuda, kaasneksid summa tasumata jätmisega täitemenetluse kulud. Nimetatu ei kiirendaks riigile 4 RKKK 3-1-1-83-10 p 28 16 menetluskulude hüvitamist, küll aga halvendaks see süüdistatava majanduslikku olukorda. Seega peab kohus võimalikuks menetluskulud ajatada 12 kuu peale. Kohus selgitab, et süüdimõistetul on mõjuvate põhjuste olemasolu korral kohtulahendi täitmise staadiumis, s.o pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist, õigus

§ 423

ja § 424 alusel taotleda kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist kuni ühe aasta võrra. ( Anne Rebane kohtunik/eesistuja ) ( ) ( Metta Sarri rahvakohtunik ) Aadi Potter rahvakohtunik Kohtuotsus tühistati osaliselt Tallinna Ringkonnakohtu 18.04.2018 otsusega Tallinna Ringkonnakohus 18.04.2018.a o t s u s t a s: RESOLUTSIOON

  1. Tühistada Harju Maakohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus M.N-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 lg 1 p 1 järgi ning talle liitkaristuse mõistmises.
  4. Teha uus otsus, millega: 1) tunnista M.N süüdi KarS § 115 järgi ja karistada teda selle kuriteo eest ühe aasta kuue kuu vangistusega; 2) KarS § 65 lg 2 alusel suurendada M.N-ile mõistetud karistust Harju Maakohtu
  5. veebruari
  6. a otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa, s.o kahe kuu ja nelja päeva vangistuse võrra, mõistes M.N-ile liitkaristuseks ühe aasta kaheksa kuud ja neli päeva vangistust.
  7. Muus osas jääta Harju Maakohtu
  8. jaanuari
  9. a otsus muutmata.
  10. Apellatsioonid rahuldada.
  11. Määrata Vanalinna Advokaadibüroole seoses riigi õigusabiga, mida vandeadvokaat Leelo Viil osutas apellatsioonimenetluses süüdistatav M.N-ile , makstavaks tasuks 330 (kolmsada kolmkümmend) eurot (sh käibemaks) ning jätta see menetluskulu riigi kanda. 17 EDASIKAEBAMISE KORD Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Kohtukoosseis / 18

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.