4-23-1653/7

4-23-1653 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni
2. a Tallinn Väärteoasja number 4-23-1653 (2302,23,004713) Kohtunik Märt Toming Aleksandr Jõginõlva kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi uurija abi Aivar Hirs 28.04.2023 otsusele nr 2302,23,004713 Aleksandr Jõginõlva karistamises LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuväline menetleja: Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupp. Menetlusalune isik: Aleksandr Jõginõlv, 38404240014, elukoht: xxx, e-post: xxx. ik: Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras RESOLUTSIOON
3. Jätta Aleksandr Jõginõlva kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi uurija abi Aivar Hirs 28.04.2023 otsusele nr 2302,23,004713 Aleksandr Jõginõlva karistamises LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks rahuldamata.
4. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi uurija abi Aivar Hirs 28.04.2023 otsus nr 2302,23,004713 Aleksandr Jõginõlva karistamises LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks muutmata ja tühistamata.
5. Kohaldatud põhikaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 4-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 4-kuulise tähtaja möödumisel.
6. Vastavalt LS § 127 sätetele kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile. Edasikaebamise kord 1 Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 13.06.
7. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 13.07.
8. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 14.07.
9. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi uurija abi Aivar Hirs 28.04.2023 otsusega nr 2302,23,004713 karistati Aleksandr Jõginõlva LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks selles, et Aleksandr Jõginõlv juhtis 07.04.2023 kella 15.36 ajal Tallinna ringtee
10. kilomeetril Rae vallas Harju maakonnas mootorsõidukit kiirusega 83 +/- 3 km/h, kus suurim liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirus sellel teelõigul on 50 km/h, ületades seega lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 30 km/h, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Kohtule esitatud kaebuses on kaebuse esitaja märkinud, et pöördub kaebusega kohtu poole kuna soovib, et kohus vähendaks tema karistust milleks oli 4 kuuks juhtimisõiguse ära võtmine. 4 kuud on üle poole maksimum karistusest. On nõus rikkumine oli ja kahetseb tehtut ning karistada peaks saama kuid kas nii rangelt. Lubade kaotus tähendaks seda, et tema liikumine oleks oluliselt raskendatud ja seega ei saaks eluga hakkama. Seoses tema tervisega kus pikkade vahemaade läbimine ja asjade kandmine ei ole võimalik ja elab maakohas. Palub tõsiselt mõelda karistuse vähendamisele. Kohtule esitatud täiendavas kirjas on kaebuse esitaja märkinud, et soovib kaebuse läbivaatamist kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja esindaja kirjalik seisukoht Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja on oma kirjalikus seisukohas asunud seisukohale, et alused otsuse tühistamiseks puuduvad. Teo tõendatuse küsimuses jääb kohtuväline menetleja 28.04.2023 koostatud otsuses kirjutatu juurde. Kaebaja on kirjutanud, et lubade kaotus tähendaks tema jaoks liikumise olulist raskendamist ja kaebaja ei tuleks eluga toime, kuivõrd elatakse maakohas ning tervisega seoses ei ole pikkade vahemaade läbimine ja asjade kandmine võimalik. Väljendatud on kahetsust. Kaebaja on esitanud väiteid, millised on jätnud dokumentaalselt tõendamata ning mõjuvad paljasõnaliselt. On ütlematagi selge, et juhtimisõiguse kaotus tähendab elus liikumisega seonduvalt muudatuste tegemist, kuid karistusel peabki olema eripreventiivne mõju. On väheusutav, et töötav inimene ei saaks kasutada alternatiivseid transpordiviise. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.12.2007 otsuse 3-1-1-85-07 punktis 9.1 on korratud varasemaid seisukohti aktiivse kaitse osas: …juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Kuigi kaebuses ei ole otseselt tegemist karistuse määramist välistava kaitseversiooniga, see tähendab kohtuvälise menetleja võimaliku eksimusega KarS § 481 lg 2 sätte vastu, ei ole ka esitatud muid tõendeid enda seisukohtade tõendamiseks. 2 Riigikohus on lisaks öelnud: Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusüüteoga). Antud juhul ei ole tegemist lisakaristusega ning hinnates A. Jõginõlva karistusregistri andmeid on selge, et rahaline karistamine ei saagi mõju omada, kuivõrd varasemate rikkumiste eest määratud rahatrahvid on jäetud tasumata. Lisaks on täitmata mõistetud asenduskaristused ühiskondlikult kasuliku töö tundide näol. Seega on ainuvõimalikuks mõjuvaks karistuse liigiks juhtimisõiguse äravõtmine. Karistamise aluseks on isiku süü (KarS § 56 lg 1). Karistuse kohaldamine läbib kindlad etapid, millistest esimene on karistusraamide kindlaks tegemine. Antud juhul on alam- ja ülemmääraks eriosa normis sisalduvast sanktsioonist tulenevalt 1 trahviühik kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. Lisaks võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Teiseks tuleb määratleda süü piirid, seejärel preventsioonide ehk karistuse eesmärkide püstitamine ning seejärel põhi- ja lisakaristuse valik. Kaebaja süü suurus – lähtudes toimepandud teost – on seotud suuresti ületatud kiiruse hulgaga, see tähendab et arvestades sanktsioonivahemikku 21-40 kilomeetrit tunnis, on süü suurus piirkiiruse ületamise puhul 30 kilomeetrit tunnis keskmine. Süü suurus sõltub ka sellest, kas tegu on toime pandud tahtlikult või ettevaatamatusest. Aleksandr Jõginõlv ei ole oma teo täide viimisele seotud asjaolusid otsustanud selgitada ei väärteoprotokolli ütluste lahtris ega ka kaebuses. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kiiruse ületamine on toime pandud tahtlikult, kuivõrd mootorsõiduki liikumine 30 kilomeetrit tunnis kiiremini kui piirkiirus on juhi jaoks tajutav visuaalselt ja auditoorselt, sest kiiruste kasvades suureneb maanteemüra ja aheneb juhi nägemisväli. Seega on süü suurus eelpool toodut arvestades keskmisest suurem. Arvestades asja uuel arutamisel karistust kergendava asjaoluna isiku võimalikku kahetsust, võib süü hinnata keskmiseks, kuid võttes arvesse ka kohtupraktikat, mille kohaselt kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (3-1-1-26-03 p 5, 3-1-1-58-13 p 8). Karistuse eesmärk on juhtida isik õiguskuulekale käitumisele. Nagu juba mainitud, ei ole rahatrahvid seda eesmärki täitnud. Kaebuse esitajal olid juba kogemused karistuse osas olemas, oli ka teadmine juhtimisõiguse vajalikkusest igapäevaeluga toimetuleku osas, kuid see ei sundinud teda uue liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma. Seega ei ole ülaltoodule tuginedes tegemist ka ebaproportsionaalse karistusmääraga, isegi kui kahetsuse avaldus oleks esitatud vastulausena. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kaevatav kohtuvälise menetleja otsus on seaduslik ning arvestab eri- ja üldpreventsiooni eesmärkide saavutamisega ning on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega. Kaebuses toodud põhjendustel puudub alus kohtuvälise menetleja otsuse osaliseks tühistamiseks. Kohtuväline menetleja taotleb auväärt kohtult jätta VTMS § 132 lg 1 alusel kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Maakohtu seisukoht Menetlusalune isik on taotlenud asja läbivaatamist kirjalikus menetluses. Taolisest seisukohast saab järeldada, et kaebuse esitaja ei soovi kohtuistungist osa võtta. Samuti nõustus kirjaliku menetlusega ka kohtuväline menetleja oma kohtule esitatud kirjalikus seisukohas. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Siinkohal juhib kohus tähelepanu ka asjaolule, et kirjalikus menetluses tugineb kohus vaid kohtule esitatud ja väärteotoimikus olevatele tõenditele ning täiendavaid tõendeid ei kogu. 3 Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale. Kuigi esitatud kaebuses ei vaidlustata otsust sisuliselt ja taotletakse kohaldatud karistuse kergendamist, peab kohus vaatamata sellele väärteoasjas esitatud kaebust läbi vaadates lähtuma VTMS §-s 133 sätestatust. VTMS § 133 kohaselt peab kohus kaebuse lahendamiseks välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 227 lg 2 ettenähtud süüteo toimepanemist. LS § 227 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. Lisaks sellele võib LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist lõikes 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni. Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi andmete ja salvestise väljatrükist nähtuvalt kasutati kaebuse esitaja Aleksandr Jõginõlv juhitud sõiduki Citroen Jumpy registreerimismärgiga XXXXXX sõidukiiruse mõõtmiseks 07.04.2023 kella 15.36.53 ajal mõõteseadet LaserCam 4 LE0276 (taatlustunnistus nr TTRS-22/00164). Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 83 km/h teelõigul, millel oli liikluskorraldusvahendiga kehtestatud suurimaks lubatud sõidukiiruseks 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 3 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 80 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 30 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev ja vastava koolituse läbinud mõõtja Marek Vähi, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud LS § 227 lg 2 objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 30 km/h võrra, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 keeldu. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 30 km/h võrra, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 keeldu ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise 4 tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 30 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud keeldu ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi uurija abi Aivar Hirs, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1, 2 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. LS § 227 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra vähesel määral ületavas määras, ehk ettenähtud sanktsiooni ülemmäärast 2/3 määras. Kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Seadusandja on LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Lisaks sellele võib LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest teiseliigilise põhikaristuse kõrval kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 2 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et mõõdetavate suuruste puhul sõltuvad süüteo kvalifikatsioon ja süü suurus numbrilisest näidust. Käesoleval juhul on tuvastatud, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduk sõitis kiirusega, mis ületas liikluskorraldusvahendiga kehtestatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 30 km/h. Seega ületati lubatud sõidukiirust LS § 227 lg 2 sätestatud kiiruste vahemikku arvestades keskmises määras. Seega on süü suuruse mõttes tegemist keskmise süüga. Samas on tegemist teelõiguga, kus suurim lubatud sõidukiirus on reguleeritud liikluskorraldusvahendiga ning sellel liikluskorraldusvahendil olev informatsioon peaks vähemalt algharidusega ja numbrite tähendust teadvale ning juhtimisõigusega isikule olema üheselt arusaadav. Seejuures on vaidlusalusel teelõigul enne viadukti ja ringteed teatud vahemaade tagant liikluskorraldusvahendid, mis näitavad järk-järgulist kiiruse vähendamist 90 km/h-le, seejärel 70 km/h-le ja lõpuks 50 km/h-le, s.t juhile on üheselt selge, et sõidukiirust tuleb vähendada 5 ringteele jõudmisel lõpuks kuni 50 km/h-ni. Kui arvestada sellega, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduk liikus 50 km/h alas kiirusega 83 km/h, olles möödunud üheselt nähtavatest ja arusaadavatest liikluskorraldusvahenditest, siis oli menetlusalusele isikule lubatud suurima sõidukiiruse ületamine arusaadav. Seega menetlusalune isik, kes sõitis teelõigul, millel oli liikluskorraldusvahendiga määratud kõigile juhtidele üheselt aru saadav suurim lubatud sõidukiirus ja eeldusel, et sõidukil on ka töökorras spidomeeter, mida juht saab jälgida, siis neid asjaolusid koos hinnates asub kohus seisukohale, et menetlusalune isik pani väärteo toime kavatsetult ja eesmärgipäraselt, jätkates sõidukiga liiklemist ühtlasel kiirusel sõltumata erinevatel liikluskorraldusvahenditel näidatud suurimast lubatud sõidukiirusest. Kohtu arvates kujutab selline juht teistele liiklejatele ohtu oma mõttelaadilt, kuivõrd sellise käitumisega põhjustab ta teadliku ohu liikluses. Kaebuse esitaja ei ole väärteo toimepanemist kohtuvälises menetluses ega ka kaebuses millegagi põhjendanud, kuid kohtu arvates ei annaks ka ükski põhjendus alust arvata, et liiklusnõude eiramine oleks millegagi vabandatav või põhjendatav. Kiirusmõõturi salvestuse andmetest nähtub, et kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiirus oli ühtlaselt vahemikus 81 kuni 83 km/h teelõigul, kus lubatud suurimat sõidukiirust oli vähendatud 50-le km/h. Sellised andmed viitavad sellele, lubatud suurima sõidukiiruse ületamine oli teadlik ja eesmärgipärane. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohtuvälises menetluses ei tuvastatud. Alles kaebuses on kaebuse esitaja pärast etteheiteid määratud karistuse raskusele märkinud, et kaebuse esitaja kahetseb tehtut ja palub kohtul tõsiselt mõelda karistuse vähendamisele. Kohus suhtub kaebuses ja kohtule täiendavalt saadetud kirjas märgitud kahetsusse kriitiliselt ega pea seda siiraks ning leiab, et kaebuses on kahetsus märgitud vaid seetõttu, et saavutada karistuse kergendamist. Kaebuses on põhjendatud karistuse kergendamise vajadust sellega, et kaebuse esitaja liikumine oleks oluliselt raskendatud ja kaebuse esitaja ei saaks eluga hakkama. Seoses tervisega ei ole pikkade vahemaade läbimine ja asjade kandmine võimalik ja kaebuse esitaja elab maakohas. Kohus leiab, et juhul, kui isik põhjendab karistuse kergendamise vajadust tervisega, mis raskendab pikkade vahemaade läbimist või asjade kandmist, siis peaks sellise väite esitaja sellekohased tõendid ka esitama. Kuivõrd isiku terviseandmed on patsiendiportaalis isikule endale kättesaadavad, siis saanuks kaebuse esitaja asjakohased terviseandmed ka kaebusele lisada. Kaebusele ei ole lisatud aga mitte ühtegi tõendit, millest võiks teha järeldusi kaebuse esitaja terviseseisundi ja sellest tulenevalt juhtimisõiguse vajalikkuse kohta. Seega on esitatud väide tõendamata. Kaebuses esitatud väide maakohas elamise kohta jääb kohtule arusaamatuks. Kaebuse esitaja elab vastavalt kohtusse saadetud ümbrikule märgitud saatja aadressile Lihula linnas, mitte maakohas, s.o üksikus talus põldude ja metsade vahel ja kaardirakendustest saab järeldada, et toidukauplused on kaebuse esitaja elukohale väga lähedal. Seega ei saa kohus aru kaebuses märgitud vajadusest asju kanda ja pikki vahemaasid läbida. Lisaks eelmärgitule leiab kohus, et juhtimisõiguse olemasolu ei saa olla ainsaks isiku ellujäämist tagavaks asjaoluks. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhtimisõigust ei ole kõigil isikutel, vaid ainult nendel, kellele see on omistatud ning ka juhtimisõiguseta isikud peavad elus toime tulema sõltumata nende terviseseisundist ja igapäevatoimetuste tegemiseks vajalikest ja läbitavatest vahemaadest. Mis puudutab kaebuse esitaja kohta väärteotoimikus kogutud andmeid, saab karistusandmetest järeldada, et kaebuse esitajat on korduvalt karistatud nii kriminaal- kui ka väärteokorras. Kui kehtivatest kriminaalkaristustest saab järeldada, et isikut on karistatud teiseliigiliste ja valdavalt vägivallaga seotud süütegude toimepanemise eest, siis väärteokaristusi on kaebuse esitajale määratud nii liiklusalaste kui ka varavastaste väärtegude toimepanemise eest ning karistusi on määranud erinevad kohtuvälised menetlejad erinevates maakondades. Seejuures on menetlusalust isikut samalaadse väärteo toimepanemise eest eelnevalt karistatud kahel korral ning määratud rahatrahvid on jäetud tasumata. Lisaks nähtub Transpordiameti liiklusregistri 6 väljavõttest, et kaebuse esitajalt on varasemalt juhtimisõigust karistusena ära võetud korduvalt, viimati 11.07.2020 üheks aastaks. Ka selle otsuse kaebuse esitaja vaidlustas ja põhjendas juhtimisõiguse vajadust osalt samalaadsete põhjendustega nagu ka käesolevas kaebuses. Seega on kaebuse esitajat korduvalt karistatud lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest, sõiduki juhtimise eest juhile keelatud seisundis ja sõiduki juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta, kuid ükski karistustest ei ole kaebuse esitajat õiguskuulekusele sundinud ja kaebuse esitaja ei ole olnud suuteline oma käitumist liikluses korrigeerima. Kohus leiab, et kaebuse esitaja kehtivad karistused erinevate väärtegude toimepanemise eest, s.h samalaadsete väärtegude toimepanemise eest ja määratud rahatrahvide tasumata jätmine viitavad kaebuse esitajale nii liikluses kui ka väljaspool liiklust omaseks saanud ja väljakujunenud õigusvastasele käitumisele. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid, mida näitab ka sõidukiiruse ületamine teelõigul, kus lubatud sõidukiirus on liikluskorraldusvahendiga üheselt ja arusaadavalt juhile teatavaks tehtud. Seetõttu leiab kohus, et teiste liiklejate teadmine sellest, et liiklust ohustavad juhid kõrvaldatakse liiklusest, tagab ka teiste liiklejate turvatunde. Kohus leiab, et kaebuse esitaja karistusandmed ja määratud rahatrahvide tasumata jätmine ning uue liiklusalase väärteo toimepanemine näitavad seda, et kaebuse esitaja liiklust ohustav käitumine on vaatamata kohaldatud karistustele ajas jätkunud ja lubatud sõidukiiruse ületamine on menetlusalusele isikule omane ja süsteemne ühte ja sama keeldu eirav käitumine. Arvestades aga seda, et eelmised rahatrahvid, mis on jäetud tasumata, ei ole menetlusalust isikut õiguskuulekusele sundinud ja menetlusalune isik jätkab liikluse ohustamist, leiab kohus, et rahaline mõjutamine menetlusaluse isiku puhul eesmärki ei saavuta ja menetlusalust isikut korrale ei kutsu, mistõttu on kohtu arvates menetlusaluse isiku liiklusest eemaldamine ja teiseliigilise karistuse kohaldamine põhjendatud ning kohus nõustub kohtuvälise menetleja valitud karistuse liigiga. Kohus asub seisukohale, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on täiesti piisavad selleks, et kohaldada kaebuse esitaja suhtes põhikaristusena just juhtimisõiguse äravõtmist ning väärteotoimiku materjalid ei anna alust teiseliigilise karistuse kohaldamiseks ega ka põhikaristuse vähendamiseks. Mis puudutab karistuse määra, siis on menetlusalust isikut karistatud ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras ning kohus leiab, et karistuse selline määr vastab nii süü keskmisele suurusele kui ka eripreventiivsele ja ka üldpreventiivsele eesmärgile. Kehtiva kohtupraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral mõista karistuse üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra kui sellise karistusega on vaja korduvalt samalaadseid süütegusid toime panevas isikus tekitada arusaama keelunormi jätkuvast kehtivusest. Kohus leiab, et kuivõrd menetlusealuse isiku suhtes on varem juba kohaldatud karistusena juhtimisõiguse äravõtmist ja see karistusliik nagu ka korduvad rahatrahvid ei ole mõju avaldanud, siis tuleb kaebuse esitaja suhtes kohaldada karistust üle keskmise määra lootuses, et selline karistus lõpuks oma eesmärgi täidab. Vähemalt peaks sellel ajal, mil kaebuse esitajalt on juhtimisõigus ära võetud, vähenema kaebuse esitajal võimalus samalaadsete süütegude toimepanemiseks. Kaebuse esitaja karistusandmetest saab küll teha järelduse, et ka juhtimisõiguse äravõtmine ei ole kaebuse esitajat takistanud liikluses juhina osalemast ja liiklusalaseid väärtegusid toime panemast, kuid sellise käitumisega võtab kaebuse esitaja riski, et teda ei karistata sel juhul enam rahatrahvi ega eriõiguse äravõtmisega, vaid vabaduse piiramisega. Kohus asub seisukohale, et kaebuses märgitud põhjendusi kohus arvestada ei saa. Puutuvalt juhtimisõiguse vajalikkusesse seoses vajadusega liikuda, läbida pikki vahemaid ja kanda asju, siis juhib kohus tähelepanu asjaolule, et kaebus ei sisalda mingeid andmeid selle kohta, miks 7 peaks kaebuse esitaja pikki vahemaid läbima. Isegi juhul, kui kaebuse esitajal selline vajadus oleks ja sellisest vajadusest on kaebuse esitaja märkinud ka varasemates kaebustes, peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik. Selline teadmine ei olnud aga kaebuse esitajale takistuseks väärteo toimepanemisel. Kohus leiab, et kaebuse esitaja oli juhtimisõiguse vajalikkusest teadlik ka siis kui ta järjekordse liiklusalase väärteo toime pani ja arvestades seda, et lubatud sõidukiirust ületas kaebuse esitaja mitte vähem kui 30 km/h, tehes seda teadlikult, pidi kaebuse esitaja pidama võimalikuks, et teda uuesti karistatakse. Seega ei saanud kaebuse esitajale järjekordse karistuse saabumine olla üllatuseks. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest. Seetõttu leiab kohus, et kaebuses toodud põhjendused kaebuse esitajal juhtimisõiguse vajalikkuse kohta tuleb jätta tähelepanuta. Teadmine, et menetlusalusele isikule on juhtimisõigus vajalik, ei tekkinud menetlusalusel isikul pärast väärteootsuse kättesaamist, vaid see teadmine oli tal oluliselt varem. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 8